Parasiidid või partnerid vol 17 - kehakarvad ning puugid, täid ja kirbud

 

Rob Dunni raamat "The Wild Life of Our Bodies" on kohe läbi ja homsega saab joone alla tõmmata.

Parasiitide eemaldamine on jätnud meie immuunsüsteemi  sihitult karglema. Meie mutualistidest partnerite vahetus on jätnud meile liig palju üksluist toitu. Kiskjate hävitamine on jätnud vanad vaimud meie ajju  ja närvisüsteemi paanika ja ärevusena ringlema. Kuid kõige suurema osakaaluga on muutused nakkushaiguste olemuses, mis seotud puukide ja meie kehakarvadega.

Arvatakse, et meil on olnud kehakarva üksjagu rohkem ja selle kadumisele on aidanud kaasa ektoparasiidid – puugid, täid, kärbsed. Kuidas me üldse oleme liikunud karvasemast kehast peaaegu karvutuni ja ka selleni, et peame kehakarvu inetuks?

90% ameerika naisi eemaldab kehakarvu selleks, et olla „ilusam“. Enam ei aeta puhtaks ainult lõuga ja jalgu, vaid võetakse ette ka häbemekarvade eemaldamine.

4500 imetajaliigist on pea kõik karvased, vaid käputäis on peaaegu karvutud. Peaaegu seetõttu, et ka meie keha katavad õrnad karvaudemed. Karvutud on delfiinid ja vaalad. Elevantidel ja ninasarvikutel pole seljas kasukat, kuid nende nahk on ääretult paks ja tihke.

Teooria, et ektoparasiidid on kaasa aidanud inimese karvutumaks muutumisele tekkis 1800, mil Thomas Belt oma raamatus „The Naturalist in Nicaragua“ kirjutas, kuidas troopikas elades tema karvased kehaosad olid parasiitide lemmikkoht. Ja kuivõrd hullem võik olukord olla, kui kogu keha oleks kaetud karvadega.

Sama teooria tõstatas üles Soome Turku Ülikooli teadlane Markus Rantala aastal 1999. Tema teooria oli Beltiga sarnane, ainult paremini põhjendatud.

Ja 2004 aastal tõi samad põhjendused välja evolutsioonibioloog professor Mark Pagel koos oma kolleegidega.

Ghanas töötanud sipelgaid uuriv teadlane Dennis Leston märkis, et kui ta sai kubemetäid, siis kõige efektiivsem viis neist vabaneda, oli raseerimine.

Ühes uuringus on märgitud, et nö bikiinipiirkonna raseerimine on näidanud kubemetäide vähenemist, kuid gonorröa  ja klamüüdia kasvu.

Ektoparasiitid on väga hästi kohandunud elama karvades ja seetõttu on näiteks täipuhangutest laste seas raske lahti saada.

Karvutu keha vajaks veidi rohkem lahtiseletamist. Karvutu keha jätab inimese suht kaitsetuks päikese UV kiirgusele ja ilma riietuseta temperatuuri kõikumisele. Samuti teeb karvutus inimese väiksemaks.

Geneetiliselt on karvutuks jäämiseks vaja väga väikest muutust, võibolla ainult muutust ühes geenis. Nii on meil väga lihtsalt läinud karvutute koduloomade aretamine (koerad, kassid ja isegi kanad). Looduslik valik on karvutuid liike loonud väga harva, mis tähendab, et karvkate on pea alati kuidagi kasulik.

Kui inimene kaotas oma kehakarvad tänu ektoparasiitidele, siis tasub vaadata, kas sellest tuli niivõrd suurt kasu, et ületada päikese käes praadimise ja lumes värisemise ning halvad hetked peegli ees.

Kuid parasiiditeooria ei väidagi, et parasiidid ise on need halva põhjustajad. Kirpude hammustused on sügelevad, kuid mitte eriti valusad. Kirbuhammustused põhjustaksid suuremaid probleeme, kui kirpe oleks  väga palju. Nad hammustavad meid, söövad tilgakese verd ja veidi surnud nahka ja lähevad oma teed.

Gorilladel ja šimpasitel esineb paiguti kirpe nii palju, et tekivad haavandid. Haavanditest põhjustatud infektsioonid võivad viia surmani, kuid väga harva.

Kuid haigused, mida parasiidid edasi kannavad, need tapavad. Puugid kannavad edasi tervet hulka haigusi sh. kaljumägede tüüfus (ingl k Rocky Mountain spotted fever), entsefaliiti, tüüfust, borrelioosi  (Lyme'i tõbi),  erlihhioosi,  Q palavikku,  babesioosi,  Krimmi-Kongo verejooksupalavikku, sigade aafrika katku.

Täid kannavad edasi korduvat palavikku ja tüüfust. Kirbud katku.

Nende haiguste vaatenurgast on igal juhul kehal kasulikum karvad maha visata, et elada kauem ja tervemalt.

Sel juhul tekib küsimus, miks inimese kehalt karvad kadusid aga teistelt loomadelt mitte. Kas ilma karvadeta karul oleks kirpe vähem? Ja kui oleks, siis miks me ei näe paljaid karusid. On kaks faktorit, mis inimeste puhul mängu tuleb. Esiteks: kuigi inimesi on osaliselt nimetatud nomaadideks, oleme me siiski elanud kogukondades ja suhteliselt ühe koha peal, mis andis ektoparasiitidel võimaluse kasvada tihedaks. Teada on, et kui me kasutasime oma magamiskohtadena koopaid, siis nahkhiirtel elutsenud parasiidid hüppasid meile üle ja neist said meie lutikad. Lutikad ootasid meid öösiti, kui me pöördusime tagasi samale magamisasemele.

Tänaseks on teada ka see, et liikidel, kes elavad tihedamate gruppidena ja kasutavad ööbimiseks sama kohta, on parasiite palju rohkem.  

Teiseks on, et inimestena me oskasime end riietada. Riietusega ei olnud oluline, et karvad hoiaksid temperatuuri.

paljastuhnur

Üks väheseid karvutuid liike looduses on paljastuhnur (naked mole rat), kel samuti ektoparsiidid puuduvad.

Võib olla me oleme karvutud täide, lestade, kärbeste tõttu (tõenäoliselt mitte kirpude pärast, kes hakkasid levima hiljem ja ka katk on suhteliselt uus haigus). Võib olla. Kindlasti on võimalikud ka teised seletused.

Kui me juba olime karvutud, siis pidi ülejäänud keha arenema seda arvestades. Meil arenesid teatud rasunäärmed, et temperatuuriga toime tulla.

Alastus andis võimalus miljardiliste kasumitega pronograafia tööstuse arenguks. Kahvatu nahk viib aastas tuhandete nahavähkideni ja tume nahk ebapiisava päikesevalguse tõttu omakorda rahhiidini.

Me kulutame miljoneid, et vabaneda karvadest oma alakehal ja miljoneid, et säilitada karvu on peanupul.

Meie karvased sugulased – ahvid on ikka veel olemas ja vaatavad meid võib olla nii, nagu meie vaatame karvutuid rotte, väikese vastikustundega.

Milline iganes oli ektoparasiitide mõju meie karvutusele, lehmade ja maisi tulekuga läks kõik veel hullemaks. Tekkisid uued haigused. Inimese malaaria tuli teadaolevalt koos esimeste loomakarjadega. Ja kui see juba tuli, siis ka levis kiirelt. Farmide niisketes kohtades oli malaariasääskedel hea paljuneda.

Esimesed inimesed, kes malaaria said, surid kiiresti. Neil, kes suutsid ellu jääda,  arenes välja parem vastupidavus. Geen, mis võimaldas malaariale paremini vastu pidada, põhjustas aga ka sirprakulise aneemia.

Sirprakuline aneemia (anaemia meniscocytica) on pärilik haigus, mille korral organismi toodetava ebanormaalse hemoglobiini tõttu on punaliblede kuju moondunud. Punalibled on sel juhul inimese organismis poolkuukujulised (normaalsed punalibled on ümarad ja lapikud). Vigaste punaliblede eluiga on lühenenud. Kui inimene on vanematelt saanud vaid ühe vigase geeni, siis ei teki tal veresoonte ummistumisi ega sellest tingitud koekahjustusi, kuid tugev füüsiline pingutus võib olla talle ohtlik ja tuua kaasa äkksurma. Laps pärib sirprakulise aneemia juhul, kui ta on saanud mõlemalt vanemalt vigase geeni. Arvatakse, et see geen kujunes aja jooksul kaitseks malaaria eest, kuna sirprakulise aneemia põdejad elasid malaariapuhangud paremini üle – nimelt ei haigestu selle haiguse põdeja malaariasse.

 

Malaaria resistentsuse osas on kõige levinum geen G6PD ja sellel geenil ei ole sirprakulise aneemiaga mingit pistmist. G6PD laseb kehal toota vereliblesid, mis jätavad malaaria parasiidi  hapnikust ilma. 400 miljonit inimest Aafrikas, Lähis-Ida ja Vahemee piirkonnas on ühe või mitme selle geeni kandja. Kuid nagu alati, tuleb sellise geeni eest maksta teatud hinda. Inimene nimelt ei tohi süüa põldube (fava beans - favinism), mis põhjustavad tõsise akuutse hemolüütilise aneemia. See on muidugi väike hind selle eest, kui nii saab vältida malaariat. Samas aga on malaaria troopiline haigus, inimesed selle geeniga on aga ammu liikunud laiali kogu maailmas. Ja kuigi neid ei ähvarda külmemas kliimas malaaria, ei saa nad selle geeni tõttu põldube süüa.

Kuid mis saab siis, kui me kõik nakkushaigused oma elust eemaldame. Haiguste ärahoidmise või kolimise läbi. Mis oleks selle tulemus? Meile meeldiks mõelda, et siis oleksime me palju tervemad, tugevamad ja elaksime kauem. Kuid nagu alati looduse puhul, ei ole ka see nii lihtne.

Corey Fincher planeeris  New Mexico Ülikoolis hakata uurima lõgismadude paaritumist. Mingil hetkel hakkas teda tõmbama teiste teemade poole. Igal pool, kuhu ta vaatas, nägi ta haigust. Huvi selle vastu, kuidas liigid on haigust vältinud,  aina kasvas. Mida rohkem ta luges, seda enam ta imestas, kuidas on üldse terveid loomi olemas on. Vahepeal uuris ta liuskurlasi (vesijooksiklased), kuid pöördus siis haiguste  teema juurde tagasi. Ta adus, et enamik loomi, olgu lõgismaod või liuskurlased või ahvid omavad immuunsüsteemi nagu meiegi. Kuid neil on veel midagi, mida hakati hiljem nimetama käitumuslikuks immuunsüsteemiks.

Immuunsüsteemi ülesanne on meid kaitsta haiguste ja parasiitide eest. Immuunsüsteemi osaks loetakse keha kaitsetööle spetsialiseerunud rakkude ja organite vahendusel toimuv. Immuunsüsteemi alla võib aga lugeda kõikvõimalikud keha kaitsemehhanismid, sealhulgas käitumistunnused, mis aitavad meil parasiitide ja muude haigustekitajatega kokkupuutumist vältida.

Käitumuslikku immuunsüsteemi märkab koroonaviiruse pandeemia ajal igal sammul. Kui me poodi astudes käed desovahendiga üle teeme, siis see on käitumuslik immuunsüsteem. Teistest ringiga mööda kõndimine ja maski kandmine samuti. Ka kätepesu on käitumusliku immuunsüsteemi osa.

Käitumuslikku immuunsust kohtab rohkesti aga ka väljaspool pandeemiaolukorda. Kui me vanaks läinud toitu süüa ei taha, siis on see samuti käitumuslik immuunsüsteem. Niisamuti ka veidratest ja imelikult lõhnavatest inimestest eemale hoidmine, enda pesemine, enda kratsimine ja nii edasi. Isegi ksenofoobiat võib pidada käitumusliku immuunsüsteemi osaks – võõrad võisid meie evolutsioonilises minevikus kaasa tuua haigustekitajaid, kelle vastu kohalikel kaitse puudus.

Fincher tahtis teada, kas inimestel on käitumistunnused, millega haigusi välditakse ja kas need tunnused on alateadvuslikud või maetud nii sügavale meie kultuurinormidesse, et me ei teagi, milleks need head võivad olla.

Oma PhD töö jaoks loobus ta lõgismadudest ja liuskurlastest ning keskendus täielikult haiguste, ajaloo, käitumise, kultuuri ja inimeste uurimisele. Ta teadis, et mida paiksemaks inimesed muutsid, seda rohkem patogeene ja haiguseid tekkis. Lõpetades liikumise, said haigused meid kätte.