Parasiidid või partnerid 12 - pimesoole antikehad ja bakterid

Dunn arutleb oma raamatus, et kehas toimuv on vastupidine sellele, mida võiks oodata siis, kui meie pimesool oleks ülearune. Mida see võiks tähendada? Tundub, et pikalt kasutuks peetud pimesool teeb midagi meie heaks või vähemalt tegi seda lähiajaloos. See tegi tegelikult nii palju, et võimaldas neil inimestel, kellel oli tugevam ja arenenum pimesool, kauem elada ja saada rohkem lapsi, kes edastavad oma geenid parema pimesoole saamiseks.

Mitusada aastat ootas küsimus, mida pimesool  teeb või on teinud, õiget teadlast. Keegi maailmas ei töötanud selle küsimusega aktiivselt. Nagu enamik küsimusi, sellest korraks räägiti ja siis ignoreeriti.

Kusjuures keegi ei kaalunud võimalust, et see võib olla seotud mikroobidega.

Duke Ülikooli emeriitprofessor Randal Bollinger, kes peaks olema pensionil, kuid ajalugu teab küllaldaselt näiteid vanemas eas tehtud avastustest ja loodud teostest. Picasso tegi oma parimad tööd noorelt, kuid Matisse hinnatumad tööd valmisid 71-85 eluaasta vahel.

Nii ka Bollinger töötas edasi ja mõtiskles inimkeha kahe müsteeriumi üle, mis talle huvi pakkusid. Üks neist oli pimesool.

Oma karjääri jooksul oli Bollinger näinud tuhandeid pimesooli: kehas, lahkamislaual ja purgis. Ta teadis, et pimesool on täidetud kolme asjaga – immuunkoe, antikehade ja bakteritega. Just pimesooles olevad bakterid muudavad selle lõhkemise nii problemaatiliseks. Kui pimesool lõhkeb, lekivad soolestikus ja pimesooles sisalduvad bakterid kehaõõnde ja põhjustavad seda tehes infektsiooni. Paljud inimesed on märganud, mida Bollinger märkas, kuid enamik ignoreeris seda nii, nagu me kõik ignoreerime paljusid asju, mida näeme.

Kasuks tulid Bollingeri uuringud pimesoole ajaloost. Koos oma kolleegi William Parkeriga oli neil 2005 aastal tavaline laborikoosolek. Ja järsku Bollinger taipas. Nad olid selle välja mõelnud. Vastus oli ootamatult ilmne. Pimesool, uskusid Bollinger ja Parker, oli bakterite kodumaja. See oli arenenud selleks, et olla kohaks, kus bakterid saaksid kasvada, eemal olles soolte puhastustest ja jahvatamisest. See oli mikroobide turvapaik (nüüd ma hakkan küll nutma oma kaotatud soole pärast). Pimesool võib olla ka kohaks, kus peale haigust/ravimite puhastus, saavad bakterid uuesti jalad alla. Bollinger ja Parker võisid oma idee kohe välja käia, või oodata ja uurida veel. Nad ootasid ja uurisid veel 2 pikka aastat.

Parker oli 10 aastat varem uurinud antikehi ja seda, kuidas need reageerivad bakteritele. Ta leidis kaks asja: et antikehad vahel aitavad teisi liike, mitte ei ründa ja et pimesool on millegipärast antikehi täis.

Oli kummaline, et tühiseks peetud organis on niivõrd palju antikehi, mida kehal on väga kulukas toota.

Antikehi kirjeldatakse enamjaolt osana keha kaitsesüsteemist. Need on nagu teise liini kaitse, kui võõrkeha näiteks nina limaskestast mööda pääseb. Kuid see on ainult üks osa. Antikehade perspektiivist vaadatuna on ainult kaks asja: „meie“ ja „nemad“. Nad jagavad kõik kaheks ja asuvad siis oma tööd tegema. Antikehade osa immuunsüsteemis on äärmiselt vana  st väga kaua aega tagasi kujunenud, see on olemas nii rottidel kui ka konnadel.

Kõige levinum antikeha meie soolestikus on immunoglobuliin A (IgA). Teie keha toodab IgA-d ja muud tüüpi antikehi, et aidata haigustel võidelda. IgA puudulikkus tähendab, et teie veres on madal või puudub IgA tase.

IgA -d leidub limaskestadel, peamiselt hingamisteedes ja seedetraktis. Seda leidub ka süljes, pisarates ja rinnapiimas. Sel on oma osa mängida astmas ja allergiates. Teadlased on seostanud IgA puudulikkust ka autoimmuunsete terviseprobleemidega - mille tõttu teie keha immuunsüsteem ründab ekslikult teie enda keha.

Ehk IgA peamine ülesanne, on soolestikus üles leida ja kindlaks teha baktereid, et teised immuunsüsteemi osad saaksid need kokku pakkida ja kehast välja saata.

Midagi selles loos ei tundunud Parkerile loogilisena. Juba uuringud 1970 aastatest märkisid ära, et IgA poolt rünnataval bakteril oli retseptor, ehk teatud mikroskoopiline uks IgA jaoks. Ja kui IgA ründas, siis see toimus läbi selle ukse. Kuid mille pärast peaks bakteril olema uks IgA jaoks, mis teda ründab ja hävitab? See oleks sama, mis Hiina müüri sisse jääta lahtine suur värav, et vaenlase armee saaks sealt läbi tulla. Milleks teha vaenlasele sissepääs? Siis leidis Parker midagi veel kummalisemat. Hiljutine uuring hiirtega näitas, et kui hiirel napib IgAd, siis bakteritel see retseptor kaob. Nii et 1996 aastal istus Parker oma laboris ja uuris IgA ja baktereid, kui ta leidis vastuse. Bakter mitte ainult ei jätnud ust lahti, vaid muutis ka luku kuju nii, et see täpselt sobituks IgA võtmele. Ja vastupidine toimus ka. IgA tegelikult aitas bakterit, aitas neil omavahel kokku kleepuda, et neid soolestikust välja ei uhataks. Me teame seda nähtust biokile nime all ja see on looduses levinud. Bakterid,  mis elavad lehelõikajate sipelgate pinnal, moodustavad biokile. Sama toimub taimede juurte ümber ja ka meie soolestikus. Parker suutis oma uuringutes näidata, et kui IgA lisati biokilele, siis moodustus see kiiremini ja oli tihkem. Kui kasutati ensüümi, et IgA lagundada, siis biokile lagunes.

2004 aastal tegi vanem teadlane Jeffrey Gordon, kel kasutada rohkem teadusraha uuringuid, mis andsid sarnased tulemused. Nii et IgA mitte lihtsalt ei aidanud bakterit, vaid võimaldas sel väga edukalt tegutseda. Biokile ei ole meedikutele meeldiv, kui see tekib katseklaasides või toanurkades, kuid meie soolestikus on see hea asi.

Pimesool on meie mikroobide zen aed – väike inkubaator. Kui tugev patogeen – näiteks koolera – pühib soolestikust head bakterid minema, siis pimesool aitab neid taastada. Seetõttu on ka arenenud maades pimesoolepõletik tavapärane, arengumaades aga mitte.

Hiljutised uuringud on leidnud, et biokiled, kasulike mikroobide kolooniad, mis elavad väljaspool rakke, tekivad jämesooles, kus need sõltuvad soolestikku vooderdavast limaskestast. Seal aitavad nad kaasa seedimisele ja kaitsevad nakkuste eest, nautides samal ajal inimkeha poolt pakutavat kaitset ja toitu.

Teadlased, uurides neeru-kõhunäärme siirdamisel eemaldatud nakatumata inimese lisandite kudesid, leidsid biokile ka pimesoole epiteeli voodrilt. Nende teooria kohaselt leiavad kommensaalsed bakterid varjupaika nendes pimesoole biokiledes, mis on hästi paigutatud ülejäänud soolestiku patogeenide vältimiseks.

Siis miks pimesoole eemaldamisel ilmseid negatiivseid kõrvalmõjusid ei ole? Teadlased väidavad, et tööstusriikides, kus on kaasaegne arstiabi ja kanalisatsioon, on kasulike bakterite reservi säilitamine muutunud suht tarbetuks. Laialdased soolehaiguste puhangud on haruldased, et kommensaalsetel bakteritel on väike hävimisoht.

Huvitav, mis juhtub siis, kui nüüd nii populaarsed „võimsad looduslikud“ antibiootikumid – must pässik, punane kärbseseen, eeterlikud õlid, sipelgapuu, küüslauk, ioonhõbe jpm – pühib minema sinu bakterid, viirused, seened, mida keha igapäeva eluks vajab? Kuna neid pakutakse agressiivselt ja süüakse liiast. Mitte lihtsalt veidi küüslauku, vaid kohe tinktuuri, tableti ja kapslina. Ja mitte harva, vaid kogu aeg. Ja ikka rohkem. Otsides google vahendusel looduslikku antibiootikumi – leian igasugu huvitavat kraami ja selgitusi, et need on „kehale arusaadavad“ või „puuduvad kõrvalnähud“.  Antibiootikum – eluvastane on küll kehale arusaadav, sest surm on looduslik. Ja miks siis puuduvad kõrvalnähud, võta küüslauguküüs ja pane vastu nina limaskesta – kui kaua saab seda seal hoida? Kipitus, ärritus – need ongi kõrvaltoimed. Seal surevad meid ründavad ja seal surevad meid kaitsvad bakterid. Soolestiku limaskest on veel õrnem. Antibakteriaalne tähendab, et head bakterid, kes on nõrgemad, kaovad kiiresti. Veel on looduslikule antibiootikumide reklaamile lisatud sõna "tõhus" - mida tähendab tõhus, sama efektiivne, kui tabletiravi? Ega siin polegi midagi lisada. Loodetavasti on kõigil head pimesooled.

Reeglina on head bakterid kaitsetud. Nad isegi ei näe antibiootikumi tulemas. Sähvatus ja nad ongi läinud. Teisest küljest on pahalased tugevad ja vastupidavad. 

Arengumaades on pimesoolel piisavalt tööd keha ründavate patogeenide ja parasiitide tõttu. Meil siin pimesool lõhkeb, kuna keha ründab iseennast. Võimalik, et see looduslike antibiootikumide võtmine on aju sund – et oleks ikka vaja kindlasti kedagi tappa.

Enamiku oma ajaloost  ja ka meditsiiniajaloost ning võib öelda, et alternatiivmeditsiini tänapäevast oleme arvanud, et teised liigid on negatiivsed. Bakterid tapavad meid, seened tapavad meid. Ussid, viirused, protistid (on eukarüoodid, kes ei kuulu loomade, taimede ega seente hulka) tapavad meid. Kuid see ei ole kaugeltki nii.

Meie soolestiku, pimesoole ja bakterite osas on meil teada ainult jäämäe tipp. Väga palju on alles selgumas. Me oleme nende liikidega kokku seotud ja ei saa ilma nendeta hakkama.