laupäev, 30. november 2013

Kim Eng suhetest ja tunnetest

Kaks aastat tagasi Taanis Fresh Food Festivalil joonistas Douglas Grahami naine prof Rozalind Graham tahvlile ühe elumudeli - jalgratta kujulise. 
Tagumisel rattal olid kodarateks: toit, vesi, hingamine, uni, liikumine, päike. Kui üks neist kodaratest saab liiga palju või vähe tähelepnanu muutub ilus ratas selliseks, mis enam hästi ei veere. 
Esimese ratta kodarateks olid meditatsioon, vaimne toit - kõik see, mida me ajalehtedest, televisioonist, meediast sisse ahmime, tunded, emotsioonid. Rozalind juhtis siis tähelepanu sellele, et see ratas on esimene. Kodarad peaksid kõik korras olema, et ratas mõnusalt edasi sõidaks...

Ma tahaksin kirjutada Kim Engist - valgustunud NAISEST, Eckhart Tolle abikaasast, Yin jooga rajajast. Allpool kokkuvõtted kolmest erinevast intervjuust, mis ma leidsin. Siit võid paralleele tõmmata nii toitumise, kui ka kõige muuga. Sellestki, mis võib olla ühe füüsilise probleemi taga ja kuidas sinu keha sellega ise toime tuleb. 

Ja kodu- ning vabaõppe õnnistuseks:) tahaks tuua ära ka paar eluloolist fakti Eckhart Tolle enda kohta. Eckhart Tolle sündis Lunenis, Saksamaal. Tema vanemate abielu on kirjeldatud, kui suure tahtejõuga naise ja ekstsentrilise ajakirjanikust isa õnnetut ühendust (MacQueen 2009). Tolle ei olnud just usin kooliskäija. Teda kiusati ja ta sõitis jalgrattaga sageli kooli minemise asemel metsa.
Tolle vanemad lahutasid, kui ta oli 13 aastat vana ja kui Eckhart keeldus minemast kooli, saatis ema ta elama isa juurde Hispaaniasse. Tolle ei käinud koolis 13 kuni 22 eluaastani. Isa lubas tal õppida filosoofiat, keeli ja kirjandust omal käel (Walker 2008). Pärast seda sai ta ajaloos ja keeltes kraadi Londoni Ülikoolis ning astus doktorantuuri Cambridge Ülikooli.  Kõigile neile, kes peavad koolis käimist oluliseks J - võib juhtuda, et koolist tulnud õppur Cambrige Ülikooli sisse ei saa aga koolist loobunud vabaõppur saab …J
Tolle abikaasa Kim Eng on sündinud Kanadas, tema vaimsed otsingud algasid 1980ndatel, Tollega kohtus 1998 aastal. Veel 7 aastat ja Kim Eng hakkab nõustama ja loenguid andma,  viima läbi töötube teemadel „Women and Spirituality“, „Awareness through movement“, Yin jooga.


Kim Eng märgib oma töötubade kohta: "Tuhandeid aastaid on olnud meie planeedi energiaväljas liigselt YANGi (mehelikku energiat) ja maha surutud ning peetud väheväärtuslikuks YINi (naiselikku energiat)“. Kim räägib oma töötubades YIN vitaalsuse rollist vaimsel ärkamisel nii naiste kui meeste puhul, samuti kollektiivse teadvuse  muutumisel.  Ta näitab, kuidas kultiveerida rohkem YINi meie eludes ja läbi selle avardada teadvust. YIN suurendamisega suudavad naised järjest rohkem oma elu ise juhtida ja olla enam positiivsete muutuste läbiviijateks. 


Marit van der Meulen intervjuu Kim Engiga:
Kuidas algas Sinu vaimne teekond?
"Olin tol ajal abielus ja koos abikaasaga seotud kirikuga (Christian Church), kuskohast otsisime vastuseid. Ma olin äärmiselt õnnetu ja langesin depressiooni. See viis mind otsuseni lahkuda nii abikaasa kui ka kiriku juurest.  Seda hetke peangi oma vaimse tee alguseks, peamiselt lugesin palju vaimset kirjandust. Nii nagu ka piibliga, püüdsin kõigest aru saada intellektuaalselt. Seda seni, kuni lugesin läbi Nisargadatta Maharaj raamatu  „I Am That“. Alates esimesest peatükist oli mulle kohe selge „see on see - ma olen selle leidnud“. Naljakas on praegu see, et ma ei mäleta enam, mis raamatus täpselt kirjas oli. Aga seda tunnet, mida see andis, mäletan nii värskelt, nagu see oleks olnud alles eile. Ma sain kontakti sõnade taga oleva dimensiooniga."
"Hiljem läksin ma Indiasse, et jätkata oma avastuste teekonda. Haiguse tõttu mu keha osaliselt halvatus. See sundis mind vastuseid otsima seestpoolt. Siit hetkest algas minu teekond Jumalas. Enne seda, oli minu teekond Jumala poole. Raamatud olid abiks: sõnad võivad aidata sul pöörduda õiges suunas. Kuid need on ikkagi mõttemustrid, mitte reaalsus. Tõelised vastused on ainult sinus endas."
Kas Sa oled praeguses hetkes terve päeva?
"Isegi mulle on see ikka veel teekond ja õppimine. Ma märkan, et olen kasvanud ja küpsenud. Meil inimestena on tendents ennast ümbritsevasse maailma kaotada.  Sa samastad ennast maailmaga ja näed seda, kui oma isandat. Seetõttu on oluline otsida vaikuse hetki ja leida kontakt oma olemusega, jumaliku energiaga.  Me oleme seesmiselt kõik vaimsed olendid. Kui me läheme maailma, siis on väljakutseks säilitada see sisemine side."
Kuidas Sina ja sinu partner Eckhart tulete toime kogu selle meedia tähelepanuga ja faktiga, et inimestel on kalduvus avaliku elu tegelasi pjedestaalile asetada? 
"Me veedame Eckhartiga palju aega üksi ja meil on võimalus jääda kontakti iseendaga. Me ei ole seda laadi inimesed, kes vajaksid pidevalt seltskonda. Kui panna kuulus inimene pjedestaalile, siis sa ei saa aru, kes sa tõeliselt oled. Kõike, mida sa selles kuulsuses näed, võid leida iseendast."
Maailmas on praegu palju kriise: keskkondlikus ja finantsilises plaanis. Kuidas sa sellega toime tuled?
"Igas kriisis on varjatud õnnistus. See on äratuskellaks. Ma ei tea, kui suureks peab kriis paisuma, et me tõepoolest ärkaksime. Arheoloogilised leiud näitavad selgelt, et varasemad tsivilisatsioonid on tõusnud ja langenud. Loomulikult võib see juhtuda ka meie tsivilisatsiooniga.  Me ei suuda seda üle elada, kui jääme mõtete tasandile. Mõtted on põhjustanud need probleemid, milles asume praegu. On tähtis otsida vaikust ja kontakti sellega, kes sa tõeliselt oled.  Yin-aspekt aitab meil vaimselt ärgata  ja aktsepteerida praegust hetke täielikult. Sellest alguspunktist järgnevad sammud, mida soovid ette võtta, sulle spontaanselt."
"Hea uudis on see, et meil kõigil on jõud ärgata. Kuid loomulikult teeb igaüks seda omas tempos. Üks tempo ei ole parem teisest, sellepärast on mõttetu üksteise üle kohut mõista.   Eckharti ärkamine võttis ühe öö, kuid enamikule meist on see järkjärguline protsess."
Kuid mulle tundub, et on suurepärane ärgata ühe ööga.
"Vaata lille oma laual. Isegi, kui me ei tea, kas see on päris- või kunstlill (Kim naerab).  Siis see lill õitseb omal ajal. Sa ei saa öelda: õitse, õitse, õitse! Idee, et ärgata on vaja kiiresti on intellekti loodud, mõtete vorm. Kui sa samastud sellega, siis sa ei ole ärganud."
Paljud inimesed kogevad ärkamist, kuid samas on sellest läbi peavoolu meedia nii vähe kuulda.
"Oleme Eckhartiga märganud, et just praegu muutub väga palju.  Enne seda intervjuud rääkisin ma ajakirjanikuga päevalehest Trouw seoses vaimse kuuga (Spirituality Month). Me näeme ka, et  Eckharti raamatud on muutunud populaareks laiale lugejaskonnale, kuigi teatud aastaid tagasi ei teatud väljaspool vaimseid ringkondi tema raamatutest suurt midagi. Meil on lihtsalt kalduvus ignoreerida informatsiooni või seda kõrvale heita, kui me ei ole selleks veel valmis."
Oma töötoas 'Kohalolek läbi liikumise', kasutad sa keha, et saada kontakti ruumiga, mis asub väljaspool keha. Kuidas see täpsemalt toimub? 
"Kehaga või objektidega (näiteks laud, tool) märkame vormi. Kui sa vaatad läbi mikroskoobi, siis sa näed, et need ei ole tahked vormid. Kasutades tahke vormi illusiooni, nagu näiteks ukse avamine, saab luua kontakti ruumiga selle taga. Energia on mõeldud voolama vabalt ümber keha, kuid teatud veendumused võivad kehas tekitada blokeeringuid. Energia muutub siis rohkem tahkeks, nagu liim. See on valukeha energia. Selle energia lahustamine läbi jooga või   Qi Qong ei ole piisav, et probleemi lahendada.  Teadlikult töötamine, jälgides, kuidas teatud mõttemustrid loovad takistusi, on sama oluline. See hoiab ära probleemide kordumise."



Kim Eng suhetest
Minu reisidel on üks sagedamini esitatav küsimus „Kuidas on olla suhtes valgustatud inimesega?“ Miks see küsimus? Võib-olla on tekkinud mingi idee või kujund ideaalsest suhtest ja sellest tahetakse rohkem teada. Võib-olla tahab inimeste meel projekteerida iseennast kusagile tulevikku, mil ka nemad on ideaalses suhtes ja leiavad ennast läbi selle.
„Kuidas on olla suhtes valgustatud inimesega?“
Seni, kuni minu peas on idee „Minul on suhe“ või „Mina olen suhtes“, ei ole oluline kellega, ma kannatan. See on see, mida mina olen õppinud. 
Kontseptsiooniga „suhe“ tulevad ootused, mälestused eelnevatest suhetest ja edasi isiklikul ja kultuurilisel tasandilt tingitud uskumused, milline peaks „suhe“ olema.   Siis ma püüan tuua reaalsust nendesse kontseptsioonidesse. Kuid see ei toimi. Ma kannatan jälle. Asja olemus on selline: ei ole suhteid. On ainult praegune hetk  ja praegu on ainult suhtlemine.   
Kuidas me suhtleme või pigem, kui hästi me armastame, sõltub sellest, kui palju ideede, kontseptsioonide ja ootuste vaba ruumi meis on.  
Viimati palusin Eckhartil öelda mõned sõnad ego „armastava suhte“ otsingutest. Meie vestlus laienes kiirelt ja puudutas mõningaid inimeksistentsi  sügavamaid aspekte. Järgnevalt tema märkused: 
Eckhart Tolle: See, mida me tavaliselt nimetame „armastuseks“ on ego strateegia alistumise vältimiseks. Sa otsid kedagi, kes annaks sulle midagi,  mis saab tulla sinu juurde ainult leppimise/alistumise (surrender) tasandil.  Ego kasutab seda isikut, kui asendusmaterjali alistumise vältimiseks. Hispaania keel on üks ausamaid selles osas. Nende keel kasutab sama verbi „te quiero“, mis tähendab mõlemat, nii „ma armastan sind“, kui ka „ma tahan sind“. Ego jaoks on armastamine ja tahtmine sama tähendusega. Tõelises armastuses puudub tahtmine, puudub iha omada või muuta partnerit. Ego valib kellegi välja ja muudab ta eriliseks. See isik varjutab alalise  rahulolematuse tunde, „ei ole piisavalt“ tunde, viha ja hirmu tunde, mis on kõik omavahel tihedalt seotud.  Need on inimolemusesse sügavalt sissejuurdunud  tunde tahud, mis on egost lahutamatud. 
Kui ego midagi välja valib ja ütleb: „ma armastan“ seda või toda, siis see on alateadvuslik katse peita või eemaldada sügavale peidetud tunded, mis alati egoga kaasas käivad: rahulolematus, õnnetu olemine, puuduolemine, mis on niivõrd meile omane. Veidi aega see illusioon töötab. Siis vältimatult, teatud punktis, see sinu poolt väljavalitud isik või keegi, kes on sinu silmis väga eriline, kukub läbi sinu valu, viha, rahulolematuse või õnnetu olemise peitmises. Siis kerkib pinnale tunne, mida on varjatud ja see projekteeritakse väljavalitud või eriliseks peetud inimesele. Sellele, keda sa pidasid oma „päästjaks“. Äkki muutub armastus vihkamiseks. Ego ei saa aru, et vihkamine on oma sisemise universaalse valu projektsioon, selle valu, mida sa tunned oma sisemuses. Ego usub, et see teine inimene põhjustab valu. Ei saa aru, et valu on universaalne tunne, mis näitab, et sa ei ole ühenduses oma sügavaima olemusega – ei ole üks iseendaga. 
Armastuse objekt on välja vahetatav nii, nagu on välja vahetatav ego tahtmise iga objekt. Mõned inimesed käivad läbi paljude suhete. Nad armuvad ja lakkavad armastamast palju kordi. Nad armastavad teatud inimest teatud aja, seni, kuni see enam ei toimi, sest mitte ükski inimene ei saa igavesti seda valu sinus peita.   
Ainult alistumine saab anda sulle selle, mida sa oled otsinud oma armastuse objektist.   Muidugi on see alateadvuslik protsess.   Sel hetkel, mil sa aktsepteerid täielikult selle mis on, miski sinus tuleb nähtavale, saab aru, et on oldud ego tahtmiste katte all. See on kaasasündinud, sisemine rahu, vaikus, elusolemine. See on tingimusteta sina ise olemine.   See on see, mida sa oma armastuse objektist otsinud oled. See oled sina ise. Kui see juhtub, siis on täiesti teistmoodi armastus, mis ei allu armastan/vihkan olukorrale. See ei vali välja ühte erilist asja või inimest. On absurdne isegi kasutada selle kohta sama sõna. Muidugi võib see juhtuda ka tavalises armastan/vihkan suhtes, aeg-ajalt sisened sa alistumise tasandile. Ajutiselt, hetkeks võib see juhtuda: sa koged sügavat universaalset armastust ja täielikku aktsepteerimist ja see võib mõnikord kiirena läbida isegi egokeskseid suhteid. Kui alistumine ei ole pidev, siis ta kaetakse taas ego vanade harjumuste vaibaga. Ma ei ütle, et sügav, tõeline armastus ei saa juhuslikult tavasuhetes olla. Kuid see on harv nähtus ja tavaliselt lühikese elueaga.
Mil iganes sa aktsepteerid seda mis on, siis midagi sügavamat ilmutab ennast. Nii võid sa sattuda kõige valulikuma dilemmani, sisemise või välimiseni, kõige valusama tunde või olukorrani ja kui sa nüüd aktsepteerid seda mis on, siis sa ületad selle, oled teisel pool. Isegi, kui tunned vihkamist, siis hetkel, kui lubad endal tunda just nii, siis sa ületad selle.   See võib ikka olemas olla, kuid äkki oled sa sügavamal ja see ei oma enam erilist tähtsust. 
Kogu fenomenaalne universum eksisteerib seetõttu, et on vastaspooluste pinge. Kuum ja külm, kasv ja närbumine, juurdevõtmine ja kaotamine, õnn ja ebaõnn. Vastandid on osa eksistentsist ja loomulikult osa igast suhtest. 
Kim Eng: Kas siis oleks õige öelda, et me mitte kunagi vastuolusid ei lahenda? 
Eckhart Tolle: Me ei lahenda vastuolusid vormi tasandil. Vastuolud saab ületada läbi alistumise. Siis oled sa ühenduses sügavama osaga endast seal, kus vastuolusid ei eksisteeri.  Need eksisteerivad ainult välisel tasandil. Ja praegusele hetkele alistumise või aktsepteerimise tasandil muutub ka see, kuidas vastuolud välisel tasandil avalduvad. Vastuolud ilmnevad siis palju leebemalt ja healoomulisemalt. 
Mida ebateadlikum sa oled, seda rohkem ennast vormiga samastad. Ebateadlikkuse olemus on järgnevas: vormiga samastumine, on see siis väline vorm (olukord, koht, sündmus või kogemus), mõttevorm või emotsioon. Mida rohkem vormiga samastutakse, seda vähem sa praeguse hetkega lepid, seda ekstreemsem, vägivaldsem või karmim on sinu kogemus vastandite ilmnemisel. Sellel planeedil on inimesi, kes elavad virtuaalselt põrgus ja teised samal planeedil, kes elavad suhteliselt rahulikku elu. Inimene, kelles on rahu, kogeb edasi vastandeid, kui palju healoomulisemas vormis, mitte ekstreemsusena, nagu seda enamik näeb.  Vastandeid endid ei saa eemaldada, aga võib väita, et kogu universum muutub millekski palju heatahtlikumaks. See ei ole enam nii ähvardav. Maailm ei tundu enam sellise vaenuliku paigana, nagu ego seda tajub. 
Kim Eng: Kui ärkamine või elamine valgustunud tasandil ei muuda asjade loomust, duaalsust, pinget vastaspooluste vahel, siis mida see ärganud tasand teeb?  Kas see mõjutab maailma või ainult selle isiku subjektiivset kogemust sellest maailmast?
Eckhart Tolle: Kui sa elad praeguse hetkega leppimises, siis midagi läbi sinu voolab duaalsuse maailma, mis ei ole sellest maailmast. 
Kim Eng: Kas see tegelikult muudab välist maailma?
Eckhart Tolle: Sisemine ja väline on lõppkokkuvõttes üks. Kui sa enam ei taju maailma hirmtavana - ei ole enam hirmu ja kui hirmu ei ole, siis sa mõtled, räägid ja tegutsed erinevalt. Armastus ja kaastunne kasvavad ja mõjutavad maailma.  Isegi, kui leiad ennast konfliktses olukorras, toimib rahu väljavool polaarsustele. Just siis peab miski muutuma.  On mõned õpetajad ja õpetused, mis ütlevad, et midagi ei muutu. See ei ole oluline. Midagi väga olulist muutub. See on miski, mis särab läbi vormi, üle vormi, igavene sära voolab läbi vormi sellesse vormide maailma. 
Kim Eng: Kas on õige öelda, et see on sinu „vastureaktsiooni“ puudumine, sinupoolne selle maailma vastandite aktsepteerimine, mis toob muutused sellesse, kuidas vastandid avalduvad?
Eckhart Tolle: Jah. Vastupidine jätkab toimimist, kuid see ei saa sinupoolset toidet. See, mida sa ütlesid, on väga oluline: „vastureaktsiooni puudumine“ tähendab, et vastanditele ei anta kütust.  Mis tähendab,   sa koged sageli vastandite kokkupõrget, näiteks konfliktsituatsiooni. Mitte ükski isik ega olukord ei ole loodud „vaenlaseks“. 
Kim Eng: Kas siis mitte reageerides vastandid muutuvad nõrgemaks, selle asemel, et muutuda tugevamaks. JA võib-olla on see viis, kuidas nad hakkavad lahustuma. 
Eckhart Tolle: See on õige. Sel viisil elamine on konfliktide maailma lõpu algus. 

Üks youtube video, mida on raske leida http://www.youtube.com/watch?v=6V5ZCaUSXFk, kus Kim Eng räägib enda ja Eckharti  teemal.
Väike kokkuvõte sellest: Oma suhetes Eckhartiga olen õppinud, et kõik minu ideed, mis mul olid sellest, missugune peaks suhe olema, suhe välja nägema, ei olnud see. Mul võttis kaua aega, et jälgida/vaadelda, aru saada. Mõnede aastate pärast sain aru, et ma ei ole olnud tõelises suhtes. Olin olnud suhtes ideega oma peas – ideega, milline peaks suhe olema. Ma ei kohtunud teisega, ma ei näinud teist nii nagu iseennast, oma olemust, ehk siis teise olemust. Kuid mul olid kõik need ootused, ideed, kujutlused selle nö suhte kohta.
Sa võid ainult näha seda oma päevastes tegemistes, saada aru, et teadvus ja vaikus ei ole mõtted, ideed. Ka suhe ei saa olla mõtetes, ideedes. Sisemine töö peab olema tehtud. Tuleb minna intellekti taha ja avastada. See avastamine tuleb sinu seest, sügavaimast teadmisest. Oh, ok – see mida ma näen, see mida ma teen – ma suhtlen teise inimolevusega, nii teadvusega, nii vaikusega, kui ka egoga.  Kui ma sellest aru sain ja see võttis mul kaua aega, et aru saada. Me tuleme erinevatest kultuuridest. Eckhart Saksa kultuuriruumist ja isegi, kui ma olen sündinud Kanadas, olen ma hiinlanna ja mind on mõjutanud Hiina kultuur. Me kõik oleme teatud tingimustest mõjutatud. Kõik see, et mina olen naine ja sina mees jne. See aeg, mil mina sündisin ja see aastakümme, kus sündis Eckhart, kõik see toob endaga kaasa teatud ootused. Esimest korda, kui ma senda tähele panin oli siis, kui me Eckhartiga olime koos ja ma mõtlesin, et minu teha on kogu see söögitegemise protsess. Ja pärast söömist see koristamine – see kõik oli minu tingitus. Ja, et tema ei teinud midagi. Ning ma taipasin, et see olukord, kus ta sündis – Euroopas; Saksamaal ja elades Hispaanias, tema ema ja kasuema tegid seda kõike ise. Nii, et Eckhartile oli kerge võtta seda loomulikuna – nii see ongi, naine teeb süüa, koristab. See on naiste asi. Ma muutusin rahutuks, Muudkui lõikusin neid aedvilju, puhastasin ja mõtlesin: „No miks tema midagi ei tee, ta peaks midagi tegema. Kas ma peaksin paluma. Ei ma ei pea paluma.“ Siis märkasin, et need on kõik minu peas keerlevad mõtted ja ootused. Ma võiksin ju lihtsalt öelda, et ma ei taha teha kogu seda söögitegemist. Ja ma ütlesingi. Eckhart ütles: „Oh, ok. Sa ei pea süüa tegema. Me läheme välja sööma.“ Mina imestasin: „Oh – ok. Me läheme välja.“ Sel ajal ma ei osanud kuidagi öelda, et lihtsalt aita mind. Ja nii ma ütlesin, et ok, läheme välja sööma, kuna niikuinii mulle eriti ei meeldinud süüa teha. Või vähemalt nii ma tol ajal arvasin. Niisiis, sõime väljas ja tegime seda päris palju, kuna reisides sõime ju ka alati väljas.  Aga ma hakkasin tundma ennast järjest rohkem ebatervena. Ja kui me saime omale toreda elamise, kus oli nii ilus ja suur köök, leidsin ennast järsku süüa tegemas. Ja mulle meeldis süüa teha, ma nautisin seda. Me soovisime olla kodus. Kuid nii me jõudsime tagasi selle vana stsenaariumi juurdeJ. Kuid sel korral olin ma valmis ennast kohe väljendama. „Mulle meeldiks, kui ma saaksin veidi abi!“ Eckhart ütles, et ok. Kuid mõned nädalad ja kuud möödusid. Ning ma pidin alati seda praegust abi paluma. Panin tähele, et kuskil hakkab lugu jälle keerlema: „Oh jumal küll, miks ma pean alati teda paluma, nagu oleks ta väike laps.  Väikesele lapsele tuleb ette öelda, mida teha. Miks ta ei võiks oma abi pakkuda? Jne“. Vau – see oligi minu ootus. Ma ootasin, et ta lihtsalt aitaks mind. Kuid, kui Eckhart on sündinud sellistes tingimustes, kus oodati, et abi tuleb küsida, siis ma võin sellest aru saada ja paluda tema abi.  Kogu see mure ja ängistus mõtteprotsessist seetõttu, et ma tahan, et ta käituks teisiti, kui ta tegelikult on. Ja nii ma palusingi, kui oli vaja, tema abi ja ta ütles: ok.
Nii et suhtes on sellised üldised asjad, igapäevaelu asjad. Palju küsitakse, et küll võib olla suurepärane olla suhtes valgustatud inimesega. Ja võib öelda, et vaikuse tasandil, on see absoluutselt suurepärane. Ma tunnen ennast nagu oleksin saabunud koju. Vaikuses me ei pea ütlema ühtegi sõna, vaid ainult tundma – vaikust. Kuid meil on ka igapäevaelu.  Sa vajad kedagi ja kui on suurepärane vaimne side, siis see on – vau, see on suurepärane. Inimesed ei pruugi midagi teada vaimsetest asjadest, kuid nad tunnetavad midagi, tunnevad armastust, sa tunned sidet ja mõtled, et tahaksid selle inimesega koos elada. Siin ongi tööpõld. Tuleb jätta palju ruumi, et  inimestel võiksid need tingitused olla.  Kuna need tingitused, need lihtsalt on – meil kõigil on. Kuid meie asi on olla teadlik sellest, milline see meie tingitus on, millised on ootused. Ja siis ka seda, millised on selle teise inimese tingimused.
Võttis hea mitu aastat aega, Eckhart ei küsinud kunagi midagi. Aru sain ma millestki siis, kui me ükskord olime Saksamaal. Läksin koos grupi inimestega õhtusöögile. Seal üks naine küsis minult: „Kas sinu vesi ei ole hea?“ Ma ütlesin, et jah, see on hea. Kuid siis üks minu sõber, kes on ka sakslane ja istus minu kõrval, ütles mulle: „Tead, tegelikult ta palus sinult klaasi vett!“  Ma imestasin ja mõtlesin: „Oo!  Aga ei, ta küsis kas vesi on hea.“ Sõber aga ütles: „Ei, see on viis, kuidas me küsime. Me ei küsi otse.“ Ja siis ma jahmusin: Oh jumal, Eckhart on minuga nii rääkinud aastaid. Ta on minult küsinud vett ja ma isegi ei teadnud seda.“ Ja siis – „ok, ma sain aru.“ See ongi üksteise tingituse õppimine. Nii, et kui meil on oma tingitus, ja ootused ning ideed, milline peaks suhe olema, siis ka teisel inimesel on oma tingitus ja ootused. See toimub nii kogu maailmas. Kõik need erinevad ideed. Näha ja õppida, millised on need ideed, need ootused, need tingimused, see kultuur. Just õppida, mitte nõuda. Lasta neil olla ja muutuda nagu sa ise seda teed. Ja kui ma jõudsin hotelli tagasi ja rääkisin sellest Eckhartile, siis ta ütles: „Jah, see on õige, nii see on.“ Ma arutlesin endamisi, et nüüd jah ma saan aru aga mis võis tema arvata kõik need aastad, näiteks, et ma olen isekas vms. Kuid Eckhart oli omakorda võimeline nägema seda tingitust ja andma ruumi. Andes üksteisele seda ruumi – ruumi lihtsalt olla ja vaadata, õppida, kuulata, olla tähelepanelik selles osas, kuidas me suhtleme. Ja on suurepärane, et meil on need kaks kultuuri: saksa ja hiina oma. Mis on oma olemuselt kaks väga vastandlikku kultuuri. Ja õppida neid tundma.


Tami Simon intervjuu Kim Engiga saates  Insights at the Edge.  Täismahus manuskripti saad lugeda http://www.soundstrue.com/podcast/transcripts/kim-eng.php?camefromhome=camefromhome
Kim ja mina räägime sellest, kuidas lahustada seda, mida Eckhart nimetab “valukehaks“ – kokkupressitud valu meie minevikust. See valukeha toimib Eckharti arvates teatud isemajandava olendina ja Kim räägib, kuidas valukeha võib vahel vabaneda läbi liikumise (Kimi töötuba „Presence Through Movement“) .  
Kim Eng:  Ma kasutan regulaarset istumismeditatsiooni – istudes padjaga jalad ristatud põrandal – ja ma ei tea, mis juhtub. Ükskord, ma lihtsalt istusin ja ma võisin tunda energiat enda sees. Mõtlesin – Ok, ma istun ennast sellest läbi – istumismeditatsioonis sa lihtsalt lubad asjadel/olukorral  olla. Ja ma ei suutnud. See lihtsalt pani mind liikuma. Täht-tähelt võttes – see energia liigutas mind.  
Miski ei peatanud seda. Leidsin ennast istudes liigutamas – väga, väga aeglaselt. Peaaegu tundsin seda, kui lahtikeerdumist.  Seejärel, järk-järgult, kui ma võtsin sisse istumismeditatsiooni poosi, peale 15 minutit – vahel läks ainult 5 minutit -  tõusis see taas minus – see energia – ja ma tahan jälle liikuda.   Varsti olen oma jalgadel ja ma lihtsalt liigun selle energiaga. See energia liigutab mind.   
Ühel teisel korral mediteerisin ja tegin jooga asanaid. See oli veel enne, kui ma teadsin, et see, mida ma tegema hakkasin oli Yin jooga.  Energia hoidis mind teatud poosis kas 15, vahel isegi 20 minutit. See lihtsalt hoidis mind teatud asendis. Ma sain aru, et see oli energia, mis vabanes selle poosi ajal minu kehast – minu liigeste ja sidekoe vahelt. Sa võid lihtsalt tunda energia vabanemist. 
TS: Üks asjadest, mis mind  alati väga huvitanud on jooga päritolu: tai chi ja qigong. Tuhanded aastad tagasi, kuidas nad need teatud poosid ja asanad – no kuidas nad need avastasid? Sinu jutu põhjal saan aru, et see ongi selline sinu enda intuitiivne tee teatud pooside leidmiseks.  Mida sinu intuitsioon ütleb nende tehnikate päritolu kohta?
KE: Ma usun, et originaal tuleneb vaikusest. Ma ei usu, et need on loonud meel.  Põhjus, miks ma seda arvan, et sama on juhtunud minuga. Mul ei olnud mingit ideed, kuidas teha tai chi´d. Ma teadsin joogat – olen joogat varasemalt teinud – kuid ma ei teadnud yin joogat. Usun, et see tuli vaikuse tasandilt ja vorm lihtsalt sündis – võib ka öelda, et see loodi. Mida mina aru sain on see, et vau! kui see tõuseb pinnale vaikusest, siis saab seda harjutust kasutada, et vaikusesse tagasi pöörduda. See ongi see. 
Jooga on ühendus jumalikuga. See on jooga tähendus. Sama on tai chi´ga. See ühendab energiaga, mis sina ise oled. Tehes neid harjutusi/asanaid, mis on sündinud vaikusest saad naasta vaikusesse. Kuid kasutades neid poose lihtsalt võimlemisena või füüsilise vormi täiustamiseks jääd ilma selle poosi sügavaimast olemusest – algallikast. 
Erinevusi tajud sa siis, kui mõistad enda üle kohut. Sa võrdled ennast iseendaga. Näiteks, kui ma olen mingis treening-grupis ja ütlen: „Oh, ma tegin seda eile paremini,“ või „Oh sa poiss, 2 nädalat tagasi sain ma paremad tulemused kui täna,“ või „see inimene seal on ennast tõesti ületanud.“ Sinu meel on siin mõtlemises. Sa võid mõelda, mida teha õhtusöögiks, või mis oli eile, või tulevikus, või mil iganes. On vaja praeguses hetkes olemise tunnetust – nii praeguses, et kõik ruumis lahustub ja sa oled üks oma hingamisega, üks oma kehas oleva energiaga ja aktsepteerid seda, kus sa praegusel hetkel oled – kuna iga päev on erinev, kui sa seda praktiseerid. 
On nii palju asju, mis võivad sel päeval juhtuda ja põhjustada kehas stressi, seega iga päev kulgeb erinevalt. Ühel päeval oled sa võimeline puudutama oma varbaid ja järgmisel päeval sa ei saa seda teha. Või me kahjustame ennast mingil moel. Olles kohal praeguses hetkes tähendab aktsepteerimist – leppimist sellisel tasandil, et ei soovi üldse midagi muuta.  See on tõeline aktsepteerimine – et sa soovid seda kogeda igavesti. Kuid miski ei ole igavene, kõik vormid muutuvad. Nad on ebapüsivad, tulevad ja lähevad. Ole lihtsalt sellega, mis parsjagu on – „Ok, täna suudan ma minna just niikaugele.“ 
Niisiis, ma olen mingis asendis ja ma puhkan selles asendis ja luban praegusel hetkel oma kehal avaneda ja aktsepteerin seda. Kui sa aktsepteerid, siis nagu algab avanemine kogu sinu energiaväljas ja kehas ning see viib sind sügavamale. Sama toimub tai chi´ga. On liigutused, millega sa võid laskuda kükki täiesti alla või sa liigutad ja tunned valu õlgades ning ei saa edasi liikuda.  Sel hetkel, just praegu, on mul õlgades valu. Mõnedel parematel päevadel, saan oma käsi painutada väga laialt. Teistel päevadel, ei saa. Sa pead sellega kaasa minema. Ütlema selle kohta lihtsalt „Oh, see on ok“. Järgi praeguse hetke energiat ilma igasuguse jõu kasutamiseta. Siin ei ole jõu kasutamist – ei tai chi´s, ei  yin yoga´s. On lihtsalt olemise kergus ja liikumine. 
TS: Mind huvitab, kas sul on mingi käima minemise poos – sageli inimestel võtab mõni asi palju rohkem aega, näiteks stressi korral või päeva lõpus.  
KE: Mul on mitmeid selliseid, kuna mõnel päeval toimib üks ja see üks, mis töötas eile,  järgmisel päeval enam ei toimi – proovime seega midagi muud. Esimesena ma proovin istumismeditatsiooni ja luban energial taas tõusta ja siis lihtsalt voolan selle energiaga kaasa. Mõnikord voolab see minust välja hääle kaudu. Ma liigun ja teen häält – mingit heli.   Ma armastan mingitel põhjustel seda. Mõnikord kõlab see nagu põlisindiaani hüüd või miski, mis hüüab või õnnistab. 
Kui aga leian, et ei suuda istuda ja energiavoogu saada, ja see ei ole mina, kes liigub, ma ei suuda rahuneda, siis ma hingan. Lasen ülearusel energial väljuda. Kasutan ka ühe ninasõõrmega hingamist. Hingan ühe ninasõõrme kaudu sisse (hoides samal ajal teist kinni) ja teise kaudu välja. See rahustab mu maha ja ma saan istuda ning kontakteeruda vaikusega. 
Energia, mis tõuseb on samuti seotud vaikusega, ma tunnen seda ja tunnen ka, et see on puhas elu energia – puhas eluvorm, mis tõuseb vaikusest. Vaikus on alati – arvestades tema ulatuslikkust – midagi, mida võib nimetada tühjuseks. Siin on jätkuvalt palju energiat ja potentsiaali, nii et mõlemad eksisteerivad. Nii yin, kui yang. Mõlemad on olemas. Vorm ja vormitus. Tõuseb puhtaim elu vorm ja loovus sünnib sellest. Ma usun, et see on seisund, milles maalikunstnikud maalivad ja heliloojad loovad oma muusikat. 
TS:  Sinu kogemus valgustumisel, mida sina tunned ja tajud oma sisemuses. On see midagi, mida peab pidevalt tuunima? 
KE: Ma usun, et see, mida koges Eckhart ja mida kogen mina, kui lähen läbi sügava liikumismeditatsiooni – kohalolek läbi liikumise. See on elus. Sa lihtsalt vibreerid sisemiselt. See ei ole ainult vibratsioon, vaid on ühendus. Mul on aisting, nagu see käsi oleks selle lille pikendus, mis on omakorda sinu pikendus, mis on omakorda selle ruumi pikendus.  Midagi ei ole üksteisest lahus – mitte miski. Ainult meel loob selle lahusoleku tunde, selle jagunemise. 
TS: Niisiis sisemine olemus on väga elav ja vibreeriv ja teatud tuksuv/pulseeriv kogemus sinu jaoks?
KE: Jah, jah.
TS: Ja kas sa saad -
KE: Ma soovin, et saaksin seda tunda kogu aeg (naerab). Kas ma saan seda nö tuunida stressis olles? Ei. Ma pean minema ja istuma ning olema kuskil vaikuses, et uuesti taastada kontakt. Kuid see on minu tegelikkus. Ma olen jätkuvalt teel. Ärkamine ei juhtu enamiku inimeste jaoks ühe ööga, nagu see toimus Eckhartiga. See on järk-järguline protsess.  Kuidas ma seda teen? Ma lähen enda sissepoole. Kuidas oleks seda parem kirjeldada? Ma pööran oma tähelepanu oma kehale. Vahel ma isegi ei pööra esimesena tähelepanu hingamisele – paljud inimesed mediteerides teevad just seda. Vahel ma teen seda, vahel on lihtsalt „Oh!“ Lihtsalt pöörad tähelepanu kehasse ja see on seal. Võib-olla sellepärast, et olen seda teinud juba piisavalt kaua, et ära tunda. Ma tean juba, milline see hetk on.
TS: Mulle meenub,  sa rääkisid ükskord, et kui olid loomas „presence through movement“ ja yin jooga asendeid ning veetsid nii järjest enam aega, siis sinu keha kattus lööbega ja mitte üks-kaks korda, vaid terve aasta!  
KE: Jah, see on tõsi. Esimest korda, kui see juhtus, siis ma ei saanud aru, milles on asi. Kõik, mida teadsin oli see, et ma ei saanud ennast aidata. Kuid mediteerides lõpetasin alati poosiga. Seega ma ei saanud seda lõpetada – see tähendab, et võinuks lõpetada, kui oleksin tahtnud – kuid olin juba sellises staadiumis, et „Ei, ma lähen sellest läbi. Ma jätkan.“ Ja ma jätkasin sellega ka lööbest läbi minemist.
TS: Oli see lööve kätel? Jalgadel? Tervel Kehal?
KE: Igal pool..
TS: Suured punnid? Väiksed punnid?  
KE: Mõnikord suured, mõnikord väikesed. Mõnikord vähe, mõnikord hästi palju.  Siis umbes kuu või paari pärast ütlesin Eckhartile: „Tead mis? Ma teen neid poose ja lõpetan meditatsiooniga ning iga kord seda tehes lõpetan lööbega.” Ja tema ütles: „Hästi, hmm. Kas tead mida? Sa muutud järjest enam teadlikuks, ärkad järjest enam ja võib-olla valukeha ei saa enam sinust nii palju kinni haarata.“ Niisiis see on reaktsioon. See on valukeha energia.  
Eckhart ütles: „Võib-olla on see vabanev valukeha energia.“ Kui ta seda oli öelnud – mõnikord, kui keegi sulle midagi ütleb, sa lihtsalt tead, et see on tõsi! Ja nüüd, kui ta seda ütles, teadsin ma kohe, et see ongi see. Teadsin, et see on tõsi. Ja ma lihtsalt jätkasin oma poosidega. Peale aastat probleem kadus. 
Minu kogemus sellest – ükskord, kui ma istusin meditatsioonis, hakkasin tundma valukeha  ülesse tõusmist. Ma istusin selles energias – valukeha energias – kuna sa võid seda tunda. Võid tunda ja mõnikord see põhjustab valu.  Valukehaks on kokkusurutud emotsionaalsed haavad. Iga emotsioon ja mõte on energia. Ja nagu me teame on energia – sarnane veega – näiteks keedame vett, see muutub auruks, kuid on jätkuvalt vesi. Oleme mõtted ja emotsioonid endas kokku pressinud, kuna konkreetsel hetkel me ei saanud nendega tegeleda. Neid hoitakse meie sees – rakkudes, kehades, mälestustes, meeles. Ühesõnaga nad on meis varjul. Ja võivad aktiveeruda. Nagu ütleb Eckhart: nad on meis vaikivas seisundis seni, kuni keegi ütleb midagi või sinu enda taju tunneb midagi ja valukeha aktiveerub.   
Kui see aktiveerus minus, siis ma istun sellega maha, kuna mõtlen: „Ma  kavatsen olla kohal koos sellega,“ – ja istun mediteerides ja energiat tunnetades, see on nagu suur energiapall.  Mediteerides vaatlen ma ka mõtteid, mis tekivad – seda „lugu“, mis on selle kogetava valuga seotud. See, mida ma nägin – see oleks nii nagu tuleks mingi mõte ja ma näen ennast seda mõtet uskuma jäävat. Niipea, kui ma seda mõtet uskuma jään, selle mõtte energia haagib ennast olemasoleva tunde energia külge. 
Äkki saingi ma aru – see on üks neist ahaa momentidest, kuna Eckhart räägib valukeha toitmisest – kuidas ma valukeha toidan.  Ma taipasin, et ah see siis ongi see valukeha toitmine, millest Eckhart räägib.  See oli nagu oma mõttega toitmine. Ma panin selle enda sees kasvama. Sellest aru saades tekkiski moment, kus ma suutsin mõtteid lihtsalt vaadata. Ma lubasin „lool“ endal omaette mängida, ilma et lisanuks mingeid osi või uskumusi. “Mis mõtted need minu poolt tajutava valukeha taga peituvad? Lihtsalt luba neil olla.“ Ma lihtsalt lubasin neil olla ja nad lahustusid minu sees. Energia vajus kokku. 
Mida mina näen  - see olukord võtab sinu üle võimust, kuna toimub looga, mõtetega, emotsiooniga  samastumine. Kui sa samastud sellega, siis ei ole vaikuse tunnetust. Sa usud, et see oled sina ja sa reageerid sellest punktist.  See valukeha   - see entiteet (Eckhart nimetab seda pigem entiteediks, kui olemuseks) – mis tegelikult on ego vorm, on reageerimise aste. See reageerib nii, nagu tal oleks omaenda meel. Ja see omakorda, kuna me toimime reageerimise tasandilt, valu tasandilt – varjutab  tegeliku reaalsuse.
Kui meid on näiteks lapsena ühe vanema poolt hüljatud ning me kasvame üles ja ei ole sellega leppinud ja pole ka kedagi, kes oleks meid sellest üle aidanud vms, siis hakkame märkama – et igas suhtes, mis meil on – oletame, et see oli isa, kes lahkus –  hakkame kartma, et  isik, kellega oleme koos praegu, jätab meid maha. See on nagu selle sama vana valu uuesti kogemine, kuna just nii me maailma näeme. See on meie filter. 
TS: Mida siis ette võtta, kui saad aru valukeha rünnakust või oled selle sees?
KE: Kui sa oled selle sees – oled ennast sinna kaotanud – siis oledki tõenäoliselt kaotanud. Seal ei ole enam teadlikkust. Minuga on see kunagi varem meie suhtes juhtunud. Mul oli valukeha rünnak. Eckhart püüdis aidata mul jääda praegusesse hetke, kuid ma ei suutnud. Ma lihtsalt ei suutnud. Ja Eckhart ütles, et sa pead nüüd endast auru välja laskma. Nii juhtuski. 
Mitte keegi ei ole kogu oma elu 100% valukeha mõju all. Meil on selguse hetki, mil me oleme sealt väljas.  Kui sa oled täielikult kadunud ja ei ole mingit märkigi teadvusest, siis tuleb aur endast välja lasta. Kuid siis, kui see on väljas ja sul hakkab  teadvus  tagasi tulema – siis on vaja veel ka endale andestada.  
Sageli tuleb tagasi meel ja tuleb tagasi ego ning seda koos häbi, süütunde või muu taolisega. Toimub midagi sarnast, et ego tuleb tagaukse kaudu sisse ja ütleb: „Oh vaata nüüd, sa oled kõik  ära rikkunud. Sa ei ole üldse teadlik. See, mis sa teed on ebapiisav.“ Me peame olema ärksad ja teadlikud sellest, et see on jälle meel. See on ego, kes tagauksest sisse hiilib.  Tule lihtsalt kehasse tagasi – tule tagasi vaikusesse, tunneta energiakeha ja tee seda, mis aitab sul olla rohkem kohal praeguses. 
Kui sa ei ole sellesse täielikult kadunud, siis sinus on veel veidi teadlikkust.  Kui valukeha hakkab tõusma, oled sellest teadlik. Mine meditatsiooni – sarnasesse, mida mina tegin ja lihtsalt vaatle seda, uuri seda ja tunne seda. 
Niisiis, see tuleb üles. Kui sa nüüd sellele hetkele vastu seisad, siis see jääb püsima. Kui sa suudad jätta endale ruumi ja lubad tundel olla, ilma reageerimata - ja mõtted tulevad ilma nendega samastumata ja ilma neile reageerimata, teades, et see on midagi, mis peab lihtsalt tulema ja minema või nagu film, mis kerib ise ennast lõpuni. See on sarnane sellega, et hoiad tagasi heeliumiga täidetud õhupalle. Sa hoiad neid all ja ühel päeval lihtsalt väsid neid hoidmast. Mingil hetkel hüppavad lihtsalt käest. Või nagu popkorn – terad peavad hüppama, et paisuda. Ja ka meil tuleb see vabastada, kuna meist enamiku jaoks ei toimu midagi üleöö. See on protsess.   
TS: Kuidas sa teed vahet, kas tegemist on valukehaga või on see lihtsalt emotsioon, mis on konkreetse olukorraga kaasas. See ei pea ju olema ilmtingimata valukeha, kui kurvastad millegi kaotuse pärast või vihastad, et keegi sulle ette sõidab?  
KE: Ei pea. Need on normaalsed emotsioonid, mida tuntakse teatud olukordades. Tavaliselt, kui midagi juhtub, siis on ainult energia ja emotsioon. Aga kui leiad ennast minemas mingi loo sisse nagu näiteks: „oh, ma ei oleks tohtinud seda teha,“ või „See ei oleks tohtinud juhtuda.“ Siis toimib „lugu“ ja selle energia ja emotsioon, mis kerib ja kerib ja kerib ning mässib sind täiesti sisse. Siis on tegemist tõenäoliselt vana emotsionaalse haavaga. Tavaliselt, kui sul on võimalik – kui sa oled kohal mingi uue asjaga – emotsiooniga, mis on uus – siis ei ole mingit valukeha juures. Sa tuled sel juhul kõige toime umbes 30 sekundi jooksul. Vahel mitte, vahel võtab veidi kauem aega aga see tuleb üles, sa tunned seda, võid vaadelda seda, näha, millele see osutab, mis on selle taga olev tarkus, mis sõnumi see sulle annab – ja juba ta ongi läinud. Kuid, kui see aktiveerib midagi või sa oled üle mõistuse vihane mingi väikese asja pärast, siis on selge, et aktiveerunud on valukeha ja midagi väga vana. 
TS: Sel ajal, kui sul oli lööve ja kui see kadus. Kas sealtmaalt on toimunud mingi areng valukehaga tegelemisel? Kuidas sa seda kirjeldad?   
KE: Paar aastat tagasi oleksin ma arvatavasti öelnud, et see lahustus ja lahustus lõplikult ning ei tulnud enam tagasi.  Kuid tasub meeles pidada midagi sarnast nagu ütles Ram Dass: „Kui sa arvad, et oled valgustunud, mine ja ela mingi aeg koos oma vanematega.“ Niisiis, kui sa arvad, et see on läinud, toob elu sulle midagi aktiveerivat, et näidata, kas pole midagi mitte alles jäänud. Ja see on tegelikult suur õnnistus, kui me oskame asju näha just selle nurga alt. Elu näitab sulle, kus veel on midagi hoiul, kus nö sinu/ego entiteet olemas on. Lihtsalt näitab sulle ja see on väga ilus. Midagi sarnast, et „Ok, tuleb veel tööd teha.“  
Ja kas see tegelikult ka töötab? Ma olen mõelnud, et kas see töötab või on see lihtsalt momendil juhtuv? Ma ei ole seotud valukehaga kogu aeg, keegi ei ole. Kuid selle üles tulles, saame me mõelda kas: “Ma tahan, et see oleks igaveseks läinud, ma ei taha, et see enam kunagi üles tuleks,“ ja sel juhul sa ei ole tõeliselt praeguses hetkes, kuna elad ikka veel minevikus ja elad ikka veel tulevikus. Kui sa aga lihtsalt vaatad seda nii: „Oh, see on siin. OK, see on see, millega mul tuleb tegeleda just praegu sel hetkel,“ siis on hästi ja sa liigud edasi. See lahkub ja sa lähed oma päevaga edasi. Seejärel võivad mööduda nädalad ja kuud ilma, et midagi üles tõuseks. Ja siis tuleb jälle. See on OK, järelikult tulebki jälle.   
Väljakutsed? Näiteks, ma pidin eelmisel aastal minema lühikeseks ajaks tagasi tööle äritegevusse, kuna tegime teatud muudatusi.  Kuigi ma võin seda teha, ei tee ma seda hästi.  
Tema eemaldus ärist. [Ta ütles,] “Mitte mingil juhul, ma ei saa seda teha. Ma ei taha seda teha.“ Sama minuga – ma ei tahtnud seda teha, kuid vahel paneb elu sind olukordadesse, kus kedagi teist ei ole ja sul tuleb seda teha. 
Ja see aktiveeris minus teatud asju lapsepõlvest, kuna siis, kui olin palju noorem  —ma pidin töötama. Meil oli pereettevõte. Olin sel ajal 12 aastane ja ma pidin tööd tegema. Selline oli minu elu. Et mitte pikalt jutustada, märgin lihtsalt, et selle vana olukorraga seoses tuli mitmeid asju üles. Sattudes tegema sarnast tööd, nagu kunagi meie pereäris, sain teada, et „Vau, mul on siin veel asju üles kerkimas.“ 
On kerge lihtsalt mediteerida või õpetada kohalolekut ja vaikust ja energiat aga siin on ikka midagi enamat ja see on minu igapäevaelu. Praegu ma olen suuteline praktiseerima vaikust ja valukeha vanade energiate lahustamist ning lihtsalt selles olemist. See tuleb üles ja ma saan siis tal minna lasta, mis on lihtsalt imeline võimalus. Kui seda olukorda ei oleks juhtunud, siis ma ei olekski teadnud, et see kraam on alles, on olemas. Aga on ilmne, et miski hoidis mind ikka tagasi. Olla täiesti vaba ja elada vabadena, mida me tõeliselt oleme, tuleb meil täielikult lasta kõigel minna – absoluutselt kõigel. Meil ei ole seotud millegagi. 
TS:  Sa oled öelnud, et kui valukeha aktiveerub, siis selle asemel, et öelda “Oh kirevase päralt, mul on ikka veel see näljane valukeha,” võiksime hoopis öelda, “Oh, miski minus on praegu valmis laskma sel minna, kuna olen sellest momendil teadlik.” Saaksime selle valukeha tulemise tagasi pöörata.
KE: Jah. Me saame selle tagasi pöörata. Me ei saa ka eales loota, et see on läinud, kuna me lihtsalt ei tea seda. Me lihtsalt ei tea.  Eckhart on sageli öelnud, et on palju vaimseid õpetajaid, kuid vahel tuleb ego tagasi. Ta saab aru, et ka temaga võib see juhtuda. Ta ei tea seda. Kuidas me saame seda teada? Kuidas saaksime teada, kui tühjad me tegelikult oleme? Kuna sellel – nimetame seda tasandiks, kuigi see ei ole tasand – teadvuse vaikuse tasandil – on tühjus ja selles tühjuses võib elu luua mis tahes vormi, mida vaid soovib.  

 


teisipäev, 26. november 2013

Söömiskihust

OSHO sulest: 
Mil iganes sa ei lase seksuaalenergial otse voolata, hakkavad tekkima sundmõtted toidust. Toit ja seks on vastandid; nad tasakaalustavad üksteist.  
Kui sinus on palju seksuaalsust, siis sinu huvi toidu vastu kaob. Kui sinus on palju mitteseksuaalsust, siis sinu huvi toidu vastu muutub maniakaalseks. Seega sa ei saa otseselt midagi toidu suhtes ette võtta ja kui püüad seda teha, oled kindlasti probleemides kõrvuni sees. Mõned päevad suudad loomulikult kenasti toimida, kuid siis on probleemid tagasi ja kättemaksu tund tulnud. Sa pead tööd tegema oma seksuaalenergiaga.     

Sina ja ülesöömine
Probleem tekib, kuna lapse esimeses kogemuses on armastus ja toit väga tugevalt seotud. Ta saab ema rinnast toitu ja ka armastust. Kui laps saab armastust, siis ta ei hooli piimast; ema peab teda keelitama. Kui laps ei saa armastust, siis ta ei soovi rinna juurest lahkuda, kuna kardab tuleviku pärast. Ta joob niipalju kui jaksab, kuna ta ei saa olla kindel, kuna ema taas kord kättesaadav on. Kui laps saab armastust, on ta kaitstud; teda ei häiri miski muu. Mil iganes ta vajab, on ema olemas; ta saab usaldada tema armastust. Kuid kui ema ei ole armastav ema, siis laps ei saa usaldada, ta peab jooma niipalju kui ta jaksab.   

Ta kaldub ülesöömisele. Kui laps ei saa armastust, siis ta hakkab huvi tundma toidu vastu. Kui ta saab armastust, siis ta ei ole toidust huvitatud – st ta huvitub toidust vaid keha vajaduste täitmiseks. 
Armastuse energia blokeerumine
See on see, mis sinuga juhtub: kuidagiviisi oled sa ennast oma armastuse energiast blokeerinud. See blokeerumine tõstab sinu huvi toidu vastu. Kui sa soovid seda muuta, pead sa liikuma rohkem armastuse poole. Armasta oma enda keha – alusta just siit; naudi oma enda keha. See on nii kaunis nähtus, selline suurepärane kingitus. Tantsi, laula, tunne ja puuduta oma keha. 
Probleem on selles, et kui sa ei armasta oma keha, siis sa ei luba ka kellelgi teisel oma keha armastada. On fakt, et inimene, kes püüaks sind armastada tundub sulle naeruväärsena, rumalana, tobedana. Kuna sa ei suuda armastada oma keha, siis mida teine peaks sinus nägema? Sina ei näe ju midagi! Vähemalt seni, kuni sa ei õpi nägema oma keha ilu, ei suuda sa aktsepteerida kellegi teise armastust. Seega armasta oma keha. 
Ja kui vähegi avanevad võimalused, et sa saad armastada, kallistada, kätt hoida, siis ära lase sel niisamaa mööduda. Sa võid üllatuda: kui sa hakkad armastuse poole liikuma, laheneb toiduprobleem automaatselt. Armastamine on suurepärane kogemus, toidu hullumiseni sissetoppimine aga haletsusväärne kogemus. Toit on ilus vaid siis, kui süüa seda kogustes, mida suudad omandada. Süües liiga palju, on see iiveldamaajav.  

Kunagi ei ole liiga palju

See on üks imeline asi armastuse juures; armastust ei ole kunagi liiga palju. Keegi ei saa armastada ekstreemsuseni; mitte keegi; selles ei ole midagi ekstreemset. Kui sa sööd, paned asju enda sisse; kui sa armastad, siis sa jagad, siis  sa annad. See on vabastav kogemus. Ja mida rohkem sa annad, seda rohkem energiat hakkab voolama. Sa muutud jõeks, sa ei ole enam seisev bassein. See on see, mida sa oled teinud; see on minu tunne sinu energia kohta: sa oled selle muutnud seisvaks basseiniks. 

Lõhkuge seinad maha! Sul on täiesti ilmselgelt puudu millestki nii kaunist nagu armastus ja ainult armastus saab tuua vabanemise kannatusest, mis tekib toiduga liialdamisest.   

Number kaalul - kas sa ei muretse mitte vale asja pärast:)


Geneen Roth artiklist ajakirjas Good Houskeeping: Minu sõber Catherine rääkis mulle hiljuti ühest oma 50 aastasest sõbrast, kes oli 10 aastat olnud õmblusringi liige ja praegu suremas ajuvähki. „Ma higistasin ja pingutasin oma vigaste õmbluste kallal,“ ütles see sõber. „Ja tundsin alati häbi, kui ei suutnud pisteid teha õige suuruse või kujuga.  Nagu õigesti tehtud pisted tegelikult minu elus üldse midagi tähendaksid. Nüüd ütles arst, et mul on elada 6 kuud ja kui ma mõtlen kogu sellele raisatud ajale, mil ma muretsesin vale õmbluse pärast…“ Ta jättis oma lause lõpetamata.
Enamik inimesi, kellega olen oma elus kohtunud, kulutavad enamiku osa oma elust, et muretseda oma „vigaste õmbluste“ pärast – oma reite jämeduse, puusade ümbermõõdu, kõhu lameduse pärast. Nagu oleksid need asjad midagi tõelist nende elus või neis endis. Kui oleme jõudnud oma eluga lõpule, ei oma number kaalul mingit tähtsust. 
Sattusin hiljuti autoõnnetusse. Sõitsime kahe sõbraga tagasi ühelt peolt, kui saime löögi kelleltki, kes sõitis punase tule alt läbi. Seejärel põrkus auto vastu kahte lambiposti, kolme autot ja ühte teemärki. Täielik tohuvabohu.  Ja hoolimata, veeremisest kuskile auku, kus varasemalt oli uks, purunenud põlvest, peatraumast, raskendatud hingamisest, olin elus. Ja järsku oli elus olemisest täiesti piisav. Imeline. Järsku ei olnud enam miski tähtsam sellest, et ma jätkuvalt hingan. 
Ma vajasin ratastooli 6 nädalat murtud põlve ja paari ribi pärast. Ja mõnikord, kui   abikaasa oli hõivatud ja ei saanud mind söögitoast elutuppa transportida, istusin väljas ja vahtisin ainiti pidupäeva oma tagaaias. Siin ei olnud midagi erilist. Nagu tavaliselt: pilved, puud, päike. Haukuv koer. Linnud laulsid. Tuul. Igapäevane juubel, millest olin märkamatult mööda käinud, kui läksin laua juurest kööki, muretsedes tööasjade, perekonna, vastutuse, ülesannete pärast.  Pööraselt rutates oma e-mailide, sõnumite, kommentaaride juurde. Kuid kui olin saanud põrutada ega suutnud selgelt mõelda ja ei saanud ka joosta siia-sinna, oli mul hea vabandus kõik see peatada ja keskenduda väikestele asjadele. Nagu elamine ja suremine. Ei ole midagi, mis veel paremini  paneks tüdruku mõtlema, kui surmaga kokkupuutumine. 
Kui ma peale avariid esimest korda jälle retriiti korraldasin, palusin osalejatel teha nimekiri 10 asjast, mis neile elamise juures meeldib. Nad kirjutasid selliseid asju: „lugeda tütrele unejuttu“, „ujuda koos pojaga“, „hoida abikaasa käest kinni“, „metsas jalutada“, „võtta kuuma vanni“. Siis ma küsisin neilt, kuidas nad kulutaksid oma aega, kui elada oleks vaid aasta. Kõik pakkusid variante sellest, kuidas nad teeksid seda, mida armastavad ja oleksid inimestega, keda armastavad. Mitte ükski ei maininud kaalu kaotamist, osad märkisid, et sööksid ainult seda, mida nad tõesti armastavad.   
Hiljuti lugesin ma ajakirjas  New England Journal of Medicine  uuringust, mille 300 keskmiselt ülekaalus inimest pidid järgima 3 erinevat dieeti: madala süsivesikusisaldusega, madala rasvasusega ja Vahemere (palju puu- ja aedvilja, mõningad piimatooted ja tervislikud õlid) dieeti. Peale 5 kuud rangelt kontrollitud dieeditamist kaotasid osalejad 5-7 kg.   
Igatahes, peale 2 aastast uuringut, olid KÕIK osalejad võtnud juurde tagasi osa kaalu. Kaks aastat pidevat ranget dieeti ja tulemuseks see, et kaotad 5 kg ja võtad 2kg tagasi? Hmm. Peaks olema parem võimalus oma aja kulutamiseks. 
Siin ta on. Seda nimetatakse: Ela elu, mis sul on. Armasta keha, mis sulle on antud (see ei tähenda: anna alla ja õgi). 
Üks põhjustest, miks valitud dieet ei toimi on see, et me keskendume kinnisideeliselt sellele, kui palju me kaalume. Mitte aga sellele, et teha seda, mida armastame või armastada seda, mida me armastame.  Me mõtleme sellele, millised me välja näeme, kui kaalu kaotame. Me raiskame oma päevi, et lugeda kaloreid või rasvagramme nii, nagu meil oleks külluslikult aega olla elus, igavesti aega tegeleda sellega, mida me tõeliselt armastame.  

 
Professor Randy Pausch märkis oma viimases loengus, et tal on pankrease vähk ja elada ca 6 kuud. Ta rääkis nagu inimene, kelle prioriteedid on täiesti selgelt paigas. Ta soovis veeta iga sekundi oma perega; ta soovis, et tema lastel oleks nähtav tõendus tema armastusest. "Ma säilitan selge mõistuse vältimatu osas," ütles ta. "Ma elan nagu ma sureksin. Kuid samal ajal elan ma nii, nagu elaksin jäädavalt.“ 
Meist igaühel on alaline haigus: seda nimetatakse eluks. Siiski eelistame me uskuda, et surm on midagi, mis juhtub teiste inimestega. Võtab vaid paar sekundit, et teadvustada – see S tähega sõna võib juhtuda meiega samuti. Tõsine haigus. Autoõnnetus. Haigust näitav analüüsitulemus. Järsku on see meie elu, mis on tuleriidal. Meie elu, mille päevad on loetud. 
Küsi endalt, kuidas sa tahad elada. Küsi endalt, mida sa soovid teha selle ajaga, kui selgub, et sulle on jäänud loetud päevad.   (Kuna need ongi. Sa lihtsalt ei tea  numbrit.)
Jah, oh muidugi, küsi endalt, mida sa sööksid. 


Võib-olla oleks sul tahtmine öelda, et „söön pitsat ja juustukooki kogu aja, sest kes peaks hoolima ummistunud arteritest, kui päevad on loetud,“ kuid küsi endalt, kas see ikka vastaks tõele.  Kui elu on niivõrd üürike, miks sa peaksid kulutama kasvõi ühe minuti sellest, et teha ennast haigeks? 
Kui ma olin 19, siis sõitsin koos toakaaslasega üsna kipakas lennukis Pisast Rooma. Olime täiesti kindlad, et kukume alla ja neil viimastel minutitel ma mõtlesin, et sama hästi võiksin ma alla kukkuda ka šokolaadi süües.  Turbulentsist hoolimata kavatsesin ära süüa kogu 2,5 kg  kommikarbi, mille olin ostnud oma emale. Nii et kui ma oleksin surnud, oleksin seda röhitsuste ja suhkrukooma tõttu. Mitte just väga vaimustav väljavaade. 
Selle asemel, et ennast piirata ja dieeditada, millest me väga hästi teame, et see ei aita, pööra tähelepanu sellele, mida sa armastad. Kuna sel juhul, kui sa armastad oma elu, soovid sa oma keha hoida. Isegi, kui sa tead, et sul on elada ainult 6 kuud, võid hakata sööma teistmoodi, isegi iga päev võimlema, seda mitte selle tõttu, et häbeneksid oma keha. Mitte selle pärast, et su reied peenemad oleksid või tikandipisted paremini välja tuleksid. See oleks selle tõttu, et sa ei soovi kaotada hetkegi elust, mis sulle on veel elada jäänud.  
Milleks oodata? Miks mitte armastada igat oma elu ebaõnnestunud pistet enne, kui järjekordne hetk on möödas. 

teisipäev, 19. november 2013

Kuidas oleks, kui asetad enda esimesele kohale...

Geneen Roth peaks siin blogis juba tuttav olema ja varasemalt on lugeda olnud tema artiklid:

Nüüd veel üks, ikka toitumise ja endasse suhtumise vahelistest seostest. Kuidas sa siis käitud - kas nagu sina ise või nagu "HEA" ema/patner/sõber ...


Roth kirjutab: On teatud asjad, mida sa oma elus võtad loomulikuna: sinu lapsed elavad sind üle;  ükskõik kui karmiks asi ka ei muutuks, sa ei mürgita oma abikaasat arseeni-hambapastaga; ja kui sinu parim sõber abiellub, siis lähed sa tema pulma.   
Aga elu teeb omad korrektuurid. Ja kuigi ma ei ole jõudnud arseenini (veel), olin ma silmitsi järgmisega: minu ülikooliaegne parim sõber abiellus täna ja ma ei olnud tema pulmas. 
Mitte iial miljoni aasta jooksul ei oleks ma arvanud, et puudun sellelt tähtpäevalt. Me olime sellest rääkinud 18 eluaastast peale. Kuid kui tuli aeg otsustada, kas sõita Californiast New Yorki, tegin ma radikaalse otsuse. Midagi sellist, mida olen harva teinud: ma asetasin oma vajadused esiplaanile. 
Ma astusin tagasi nendest ideedest, „mida hea inimene peaks tegema“, „mida iga ustav sõber peaks tegema“ ja vaatasin fakte: olin just tagasi jõudnud väga kurnavalt nädalapikkuselt retriidilt; mul oli murtud põlv ja nihestatud selg; minu sõber abiellus ootamatult ja ütles, et osalemine ei ole nii oluline. Ja ma avastasin, et mitte minnes ma tunneksin puudust tema nägemisest, sellest kuidas ta kõnnib altari ette ja kui läheksin, oleksin täiesti jõuetu ja kurnatud. Nii ma jäingi koju, saatsin šampanja ja kirjutasin värskele abielupaarile pulmaloo. See oli masendav otsus, kuid mitte nii masendav, kui see lugu, mis ma ise endale rääkisin: kui ma ei lähe oma parima sõbra sünnipäevale – parima sõbra, kes mul eales on olnud – siis inimesed avastavad, kui isekas ma olen ja ma kaotan kõik olemasolevad sõbrad. 
Cartoon: loneliness and oldness (medium) by javad alizadeh tagged loneliness,
Ma veedan oma järelejäänud päevad üksi, dieet Coca lõualt alla nirisemas ja mitte kedagi ei ole minu ümber. Niipea, kui ma sain aru, et olin hüpanud enda vajaduste esiplaanile seadmisest üksinda õnnetuna suremise juurde, sain aru, et  on vaja lähemalt vaadata seda oma vajaduste kontseptsiooni radikaalsust — sellist radiaalsust, mis hirmutas mind surmani.
Ma peaksin paremini teadma. Viimase kahekümne aasta jooksul olen töötanud kümnete tuhandete naistega ja leidnud, et on olemas terve komplekt uskumusi ühise nimetajaga "pahad asjad, mis juhtuvad siis, kui ma hakkan enda eest hoolitsema". Olen kuulnud selliseid asju nagu, „minu poeg või lämbuda kalaluu kätte, kui ma jätan ta hetkeks üksi, et kasutada aega enda jaoks.“ „Minu abikaasa ei suuda ise hakkama saada seal koosviibimisel, kui mina jään koju ja lihtsalt puhkan. "Minu sõber hakkab mind vihkama, kui ma ei küpseta tema ürituse jaoks koogikesi.“ 
Mõtle sellele: Kas oleks õige panna ennast oma elu keskpunkti, või on sul salajane hirm, et kui sa rahuldad oma isiklikke vajadusi, siis võõrandud armastatud inimestest ja lõpetad kodutuna pimedal prügi täis tänaval?  Kas sa kardad, et „mina esimesena“ suhtumisega visatakse sind „heade inimeste“ klubist välja?  
Paljud meist usuvad salamisi, et head inimesed, eriti naised, hoolitsevad esimesena kõigepealt teiste eest.  Nad ootavad, kuni kõigil on küllaldaselt ja seejärel võtavad endale, mis  üle on jäänud. Kahjuks, enamik meist teeb otsuseid lähtuvalt sellest ideest, kes me peaksime olema, mitte sellest, kes me tegelikult oleme. Probleemiks on siin see, et tehes otsuse, mis baseerub „ideaalne mina“ kujundil – mida hea sõber teeks, mida hea ema teeks, mida hea naine teeks – siis me jõuame olukorda, kus hoolitseme enda eest hoopis teisel viisil. 
Nüüd tulebki mängu toit. Kui sa ei arvesta oma tegelike vajadustega, siis tõenäoliselt sa täidad oma järelejäänud emotsionaalse nälja toiduga. (Või kuritarvitad ühte teist asja. Šoppamist. Kuid enamik teeb seda toiduga.)  Sa sööd salaja. Sa sööd hõrgutisi mil iganes see on võimalik, kuna toit on üks võimalus, ainus võimalus, et ennast täita. Sa sööd jooksu pealt, kuna arvad, et sa ei peaks lõuna peale aega raiskama; sul on liiga palju teha.  Sa sööd ekleeri, sõõrikut, kooki, samal ajal väga hästi teades, et tegelikult see sinu eest ei hoolitse.   Selleks, et teiste eest tõeliselt hoolt kanda, tuleb sul kõigepealt mõelda endast esimesena. 
"On see võimalik?" küsid sina. "Mis saab minu lastest? Ma sureksin nende eest." Kas sa üldse oled kunagi mõelnud selle üle, miks lennukis lennu alguses näidatavas ohutusnõuete programmis palutakse kõigepealt hapnikumask panna ENDALE ja siis aidata last?  Seda sellepärast, et sinu lapse heaolu sõltub sinu heaolust. Kui sina ei ole praegu rahulik, maandatud, võimeline hingama, siis mitte keegi ei hoolitse nende eest.   
Milline võiks olla sinu elu, kui sa teadvustad, et 10 tundi peatumata töötamine, teiste eest hoolitsemine, jätab su tühjaks ja kurnatuks laste ning iseenda jaoks?  Milline võiks sinu elu näha välja siis, kui võtaksid iga päev aega iseendale — isegi kui see aeg koosneb 15 minutilistest mitte midagi tegemistest või väljaskäimistest või pikali heitmistest? Milline oleks sinu elutempo, kui sa käid „hinge aja“ mitte kella aja järgi, kasvõi ainult veidikene?   
See on võimalik. Mõni päev tagasi rääkisin ühe emaga, kellel oli just sündinud esimene laps. Beebil olid gaasivalud ja ta oli täiesti kurnatud. Ta kartis nii väga, et ta ei ole olemas, kui teda vajatakse ja ei suutnud magada isegi siis, kui beebi magas või oli koos tema abikaasaga.  Ja ta pöördus toidu poole, et ennast rahustada. Ma küsisin temalt, kuidas võiks asi olla, kui ta istuks lihtsalt maha ja hingaks rahulikult. Kõik. Nii väike asi. Mitte midagi pole vaja saavutada. Lihtsalt lasta kehal  teha seda, mida ta juba teeb ja anda endale üks paus. Ta lubas proovida. Ta lihtsalt hingas.   
5 minuti pärast küsisin, kuidas ta ennast tunneb. Vabanenult, täiesti rahunenud, vastas ta. Ema märkis, et peale seda, kui sündis laps, unustas ta iseenda ja kõik oma vajadused. Ja kuigi põhjused paistsid olevat loomulikud („ma nii armastan teda,“ ütles ta; „Ma ei teadnudki varem, et armastus võib selline olla“), ei pakkunud ta enda väljakurnamisega lapsele parimat. Ta ütles nüüd, et enda eest hoolitsemine on võimalik – mitte võib-olla sellisel tasemel nagu enne emaks saamist aga veidi teisiti, uuel moel. Võttes väiksemaid puhkusi. Süüa hästi. Minna välja kasvõi 5 minutiks, kui laps magab. „Ma saan seda teha,“ ütles ta. "Ma saan kohelda ennast sama lahkusega, mida ma ka lapsele pakun.“ 
Ma ütlesin talle veel. „Ja on väga suurepärane, kui sa võtad enda jaoks aega, sest kui laps kasvab, siis ka tema õpib sinu pealt, et enda eest hoolitsemine on  hea.“ 
Kui sa tegutsed tasandil „mida teeks nüüd hea ema/partner/sõber“ ja jätad ennast ilma sellest, mida sa vajad, siis sinu suhted kannatavad.   
Ma olen siin selleks, et sulle öelda: enda hellitamine ise enda elu keskpunkti seadmisega on võimalik. Sa võid hoolitseda oma vajaduste eest ja sinu suhted perega ja sõpradega saavad hoogu juurde. Mina tean, kuna olen selle teinud oma igapäevaseks praktikaks ning olen kindel, et  minust ei saa ei üksiklane ega mahajäetu.