laupäev, 23. august 2014

79 aastase Jim Morrise intervjuu

Intervjuu on tõlgitud kokku 3-4 erinevast ja seetõttu mõned küsimused võivad veidi kattuda, nagu osaliselt ka vastuseid. Samuti on mõni intervjuu antud 75 aastselt ja mõni 77 aastaselt.

Jim sa oled 75 aastane ja näed suurepärane välja! Ja ma tean, et sinu 70 eluaastate fotod ei ole arvutis ilustatud, kuna kohtusin sinuga üritusel Vegans in Vegas ja nägin sind ilma T särgita! Sinu esinemine oli väga inspireeriv ja kõik tundsid aukartust sinu saavutuste eest veganina. Räägi meile on päevasest treeningkavast ja sellest, kuidas sa suudad hoida nii suurepärast vormi. 
Jim:  Kui ma „treenin“, siis ma tõusen üles kell kolm hommikul ja treenin kella 4-5 California Gold Venice jõusaalis.  Iga päev 6x nädalas.
Elan jõusaalist 5 minuti kaugusel ja sealsamas peale treeningut treenin maksimaalselt kolme klienti päevas kella 7 -10. Mõnel päeval on mul ainult kaks klienti. 


Kas sa saad meile rääkida oma vegan toitumiskavast, mis annab sulle energiat ja toitaineid, et hoida nii suurepärast vormi vegan kulturistina? 

Jim:  Sellest ajast, kui ma olen vegan on mul külmikus ALATI  pott kaunviljadest suppi. Mul on ALATI kodus valik puuvilju. Mul on ALATI kodus valik pähkleid. Mul on ALATI kodus aedviljamahla. 
Mahl sisaldab arbuusi, vett,  lehtkapsast, brocolit, punast-kollast-rohelist paprikat, peeti koos lehtedega, jamssi, rediseid ja peterselli. 
Palun ära püüa minu jooki omale järele teha. On parem, kui koostad endale oma isikliku just nendest aedviljadest, mis sulle meeldivad. Vaata aedviljade toitainelisust ja alusta sellega, mis meeldib; seejärel lisa need aedviljad, mida vajad toitainete tõttu. 
Ma ei söö nüüdseks enam töödeldud toitu st ka mitte leiba ega hommikuhelbeid. Ma tahan vaadata, kui naturaalseks ja puhtaks minu toidulaud võib muutuda. On sel erinevust? Ei ole erinevust? Mida see minu tervise jaoks tähendab? Ma vaatlen. 

Ma ei järgi ühtegi paikapandud toitumiskava kulturistina: mõnedel päevadel ma joon oma mahla kell 10 hommikul, mõnedel päevadel ei joo üldse. On päevi, kus ma ei söö kuni pärastlõunani (ca kella 15-16.00) ja siis söön viinamarju ja maapähkleid või ükskõik milliseid pähkleid, mis mulle maitsevad ning ükskõik milliseid puuvilju, mis mul kodus parasjagu on. Mõnedel päevadel söön suppi ja mõnedel päevadel mitte.  Magama lähen õhtul kella 6-7 vahel.  

Üritusel „Vegans in Vegas“ kirjeldasid sa oma soovitusi tugevate kõhupiirkonna lihaste saavutamiseks ilma istesse tõusudeta (constant crunches and sit-up). Kas võiksid seda uuesti korrata? 
Jim: Kõhulihased on tahtele alluvad lihased, seega nad ainult painduvad ja seda juhul, kui te painutate neid teadlikult. Teiste sõnadega nad ei tihene ega tõmbu kokku iseenesest ja see teebki enamikule inimestele nii raskeks tugevate ja vormis olevate kõhulihaste saavutamise.
Alustage sellega, et on tühi kõht ja soolestik, kuna kõhu piirkond ei saa täielikult kokku tõmbuda täiskõhu surve tõttu. Siis minge peegli ette ja õppige painutama torso lihaseid. Kui oskate painutada kõiki torso lihaseid, siis suurendage oma suutlikkust neid painutada täieliku kokkutõmbumiseni. Selles punktis painutage neid regulaarselt päeva jooksul nii kaua kui suudate.  Siis treenige neid olema paindlikud, hoides neid nii kogu aeg.   
Lõpuks jäävad sinu kõhulihased pingule ja ei vaja enam sinu poolset pingutust. 

   
Sul on olnud pikk ja kuulsusrikas karjäär kulturistina. Kas sa sõid alguses tavapärast lihal baseeruvat toitu ja mis pani sind pöörduma taimetoidu poole 1985 aastal, kui olid 50?
Jim: Ma sõin liha kogu oma võistluskarjääri jooksul välja arvatud Mr Olümpia võistluste aegu 1996 aastal. Mr Olümpia ajaks olin ma olnud taimetoitlane 10 aastat. 
Minust sai taimetoitlane, kuna minu mentor ja treener oli taimetoitlane. Bill Pearl, 4 kordne Mr Universum ja 1953 aastal Mr Ameerika, oli 1969 aastal, kui mina temaga kohtusin, taimetoitlane. Nähes, kui suurepärane on tema lihasstruktuur ja tervis, tekkis mul huvi taimetoidu vastu. 
Bill Pearl
Kas olite taimetoidu vastu huvi tundnud enne seda
Jim: Jah, kuid ma kartsin muuta seda, mis minu arvates oli võistluste võiduvalem.



Sarnane küsimus – mis pani sind valima vegan toitumist 65 eluaastal /aastal 2000?

Jim: See on kurioosne. Ma mõtlesin, et mis võiks juhtuda, kui ma hakkan tegema kõiki asju, mida pidasin õigeks ja lõpetan nende asjade tegemise, mida ei pidanud õigeks. 
Me oleme kõik kuulnud ja isegi öelnud, „Oh jah, ma tean küll, et peaksin …aga“ või „Jah, ma tean, et ei peaks…aga“ Ma otsustasin need „agad“ elimineerida ja elada elu, mida ma teadsin, et võin ja pean elama.



Ilmselgelt ei ole täielikult taimne toidukava sinu tugevust ja suurepärast füüsist rikkunud. Kas sa ise tunned erinevust oma jõudluses, kui alustasid vegan kulturisti ja atleedina?
Jim: Muutus oli samas ka täielik filosoofia muutus ning see muutis täielikult minu elustiili ja eesmärke. Sestap ma ei saa öelda kindlalt, kui suurt osa mängis toitumine.  

Mis on need kolm peamist müüti kulturistidel (kes usuvad siiani, et on vaja valku lihast, munast ja piimast), mida sa võiksid ümber lükata?
Jim: Minu jaoks on vegan kulturismis kolm alljärgnevat müüti, mis on täielikult mõttetud:
1. "On võimatu olla lihaseline ja kasvada taimsete valkudega"
2. "Taimsed valgud on ebatäiuslikud"
3. "Sa pead sööma ülisuurtes kogustes aedvilju, et saada küllaldaselt valku"

Mida soovitad sina terviseteadlikele inimestele, kes soovivad saada vegan kulturistideks ja elada kaastundlikumat elustiili, kuid kardavad kaotada lihasmassi või vastupidavust?
Jim: Ainus tee ennast tundma õppida on proovida vegan kulturismi 6 kuud – see on ajaraamistik, mil sa kohaned uue elustiiliga täielikult ja saad aru ka erinevustest. 

Kas sa kasutad või soovitad mingeid lisandeid vegan sportlastele?
Jim: Ma kasutan ise ainult B12 – ei midagi muud. 

Sa märkisid, et sinu taimne (vegan) toitumine on väga lihtne, sisaldab puu- ja aedvilju, teravilju, kaunvilju ja pähkleid. Sa sööd enamiku neist toorelt ja küpsetad kaun- ja teravilju. Samuti ütlesid sa, et ei tarbi töödeldud toite.   Mis on sinu arvates kõige levinumad vead, mida inimesed teevad, kui nad lähevad üle täielikult taimsele (vegan) toidule?
Jim: Püütakse kombineerida erinevaid toite, et saada nö terviklikku valku. Keha teeb seda ise ja ei ole vaja analüüsida ja manipuleerida toiduga, et saada taimetoitumises parima valgu tarbimine. 




Teine asi, mis köitis minu tähelepanu, oli artikkel sinu kodulehel, mis puudutas enesehüpnoosi. Kas see on sind aidanud ja kas sa soovitad seda teistele?
Jim: Mitme kokkusattumise tagajärjel juhtusin sellest lugema temaatilisest ajakirjast. See haaras mind ja ma lugesin läbi iga viimase kui ajakirjanumbri. Adumata, et see ise juba hüpnotiseeris mind. Ajakirjade juurest jõudsin vastavate raamatuteni ja ka raamatuteni, mis kirjutasid kinesioloogiast, skeleti struktuurist jne.
Ühes „Iron man“ numbris räägiti, kuidas seada eesmärke nii lühiajalises, kui pikaajalises perspektiivis. Ma seadsin eesmärgiks võtta juurde 30 naela (13,6 kg) 80 päevaga (Tööpühast kuni Tänupühadeni). Alles tagantjärele saan aru, et Tööpühal läksin teatud transitaolisse seisundisse ja olin seda  kuni Tänupühadeni. Ma võtsin juurde 35 naela (15,8 kg). Sellest ajast peale olen seda oma treeningutel palju kasutanud.
Ja ma igal juhul soovitan leida omale professionaal, kelle käe all saaksite kasutada enesehüpnoosi – see võib teid üllatada. 

Ma olen lugenud tsitaati, mis kirjeldab sinu filosoofiat: „Seiklus, mille sa saad, on see, milleks sa valmis oled.“ Räägi sellest, mis sind edasi viib ja millist nõu sa annaksid lugejatele sel teel.
Jim: Minu motivatsioon muutub pidevalt, siis kui muutub minu keha ja muutuvad asjaolud. Motivatsioon tuleb seestpoolt. Momendil loeb mulle minu tervis.  Sinu kehal on olemas kõik, et teha seda, mida sa vajad. Ainult sinu keha teab, mida ta vajab, kuna vajab ja kui palju vajab. Leia kontakt oma kehaga, kuna ta pidevalt annab sulle teada, mis toimub. Õpi selgeks keha signaalid ja õpi nendega koostööd tegema.

Kuidas on näiteks isuga murakakoogi järele?
 
Jim: Ma ei taha murakapirukat. Selles asi ongi. Ma ei taha seda. Mul on nimekiri sellest, mida ma tahan ja nimekiri sellest, mida ma ei taha. Ja murakapirukas ei ole selles nimekirjas, mida ma tahan. Lapsena öeldakse sulle alati, mida sa pead tegema või ei pea. Siis 20 eluaastates saad sa otsustada, kas lähed ettenäidatud tavapärast rada või otsustad vastu võtta väljakutse ja teha midagi muud. Mina võtsin väljakutse ja jõudsin kulturismi juurde. Mulle meeldib treenida. Ma naudin treeningus olemist. Mitte neid tiitleid, vaid just treeningut. Ja peale pensionile jäämist ma tegin seda edasi, sest ma armastan seda. Praegu 77 aastaselt on minu kehakaal sama, mis 50 aastat tagasi. Ja kui ma vaatan oma vormi 19 aastaselt, siis praegu on see parem.
Mis puutub nendesse magusatesse kookidesse, siis mina tahan seda, mis on minu kehale hea. Inimesed ütlevad, et nad ihaldavad magusat. Mina ka ihaldan. Kõik ihaldavad. Suhkur on keha peamine energiaallikas. Keha nõuab pidevalt: ma vajan suhkrut, ma vajan suhkrut. Nüüd oleneb sinust, kuidas ja millisest allikast sa kehale suhkrut pakud. Mina pakun seda naturaalsest allikast – peamiselt puuviljadest. Porgandid sisaldavad suhkrut jne. Kuid seda ei ole vaja manustada rämpstoidu kaudu. Meie kultuuriline keskkond õpetab meile, et suhkur tähendab jäätist, et suhkur tähendab marjapirukat jne. Seega tuleb sul panna kahtluse alla kultuurilised uskumused ja neid muuta. Võtta väljakutse. Ja leida, et on parem tee.

Kas sa sööd 5-6 einet iga kolme tunni järel?

Jim: Ma söön ühe eine päevas. St üks eine, mida saab tõesti söögikorraks nimetada.  1-2 näksi puuviljade-pähklite näol. Kas see on piisav? Oleneb sellest, mida sa tahad. Üks hea asi 75 aastaseks olemise juures on see, et sa oled näinud paljusid asju tulemas ja minemas. Kui ma olin noor ja võistlesin, siis käis üks pidev arvutamine, mitu grammi valku kehakaalu kehamassi kohta ja siis, et kas sai nüüd päevas piisavalt valku. Ja siis kogu see kombineerimine, et oleksid ikka liha, munad, juust ja piim. Kõik ühe toidukorra ajal. Sõin ühe korraga ära 12 muna. Siis hakkas kulturistide ringkonnas liikuma tees, et keha seedesüsteem tühjeneb iga 3-3,5 tunni järel. Sestap saab sina panna juurde iga 3-3,5 tunni järel. Mis teeb 6 toidukorda päevas. Kõik hakkasid sööma 6 toidukorda päevas. Isegi 3 toidukorda päevas tuli meile koos tööstuse arengu ja  suurenenud toodanguga. Söö enne tööleminekut, söö enne keskpäeva, siis lõuna. Enne tööstust ei olnud inimestel 3 toidukorda.
Algusaastatel ma sõin palju igasugu asju, mida kulturistid sõid ja seda seetõttu, et keegi ütles, et nii on vaja süüa. Kõik need spordiajakirjad olid täis igasugu artikleid. Mäletan olid mingit kuivatatud maksa tabletid. Ma ei suutnud neid süüa ja panin blenderisse. Siis veel tuunikala – ma ei suutnud ka seda nii palju süüa ja panin koos maksavärgiga blenderisse. Siis panin silmad kinni ja jõin selle sisse. Ja ma jõin kohutavalt palju piima, sest see voolas ise kurgust alla.
Mingil ajal asendus see maapähkliga ja siis toored puu ning aedviljad. Minust sai vegan. Nüüd ei maitsesta ma oma toitu üldse - ei soola-pipart-kastmeid ega midagi muud. Maitsepungad saavad toidu nii nagu see on. 
1996 aastal, kui ma sain Mr Olympia tiitli ei olnud ma veel täielikult vegan. Sõin harva kala - vahel 1x nädalas, vahel 2x. Mitte rohkem kui paar untsi (1 unts - 28 grammi). Tarbisin lisandina maapähklijahu, mis kadus menüüst, kui loobusin töödeldud toidust. Sõin veel tol ajal ka kaerajahu, mis oli minu lemmik. Kuid ma arvan, et nüüdse toitumise juures ma oleks esinenud tollastel võistlustel palju paremini. 


Kui sa ei söö iga 3-4 tunni tagant, kuidas hoiad normis oma veresuhkru? Öeldakse ju, et regulaarne toitumine hoiab veresuhkru taseme ühtlasemana ja aitab päeva jooksul olla energilisem. Kas see on siis ekslik arvamus?

Jim: Jah, see on ekslik.

Selgita lähemalt?

Jim: Hm. Keha hoiab veresuhkru taset iseseisvalt. Ta ei vaja regulaarset ainete juurdemanustamist. Keha ei pea kogu aeg seedima. Kui sul on 6 einet päevas, siis sa kogu aeg seedid ja seedid ja seedid. Sul on vaja süüa,  see ära seedida, puhata, kõik omandada ja süüa taas alles siis, kui oled näljane. Sa pead kuulama oma keha, mida ta sulle ütleb. See on väga oluline. Keha ütleb sulle, mida ta vajab igal ajahetkel. See muutub pidevalt. Kuna täna ma olen vanem, kui eile. Täna on minu aktiivsus eilsest erinev. Keha muutub pidevalt ja pidevalt muutub ka keha vajadus toitainete järele. Kõik see jutt kindlast valgutasemest, kindlast toitainete tasemest – ka kulturistid teavad, et see ei ole tõsi.

On ju nüüdseks teada, et valgu liig põhjustab kehale suuri probleeme. Aetakse valku sisse, et saada mingit tulemust, kuid ei märgata kõiki neid negatiivseis aspekte, mis see kaasa toob?

Jim: Oleneb ka valgust. Loomse valguga tuleb palju liigset ja palju ebavajalikku. Taimne valk on suurepärane. Kui sa tarbid õigeid aedvilju – neid vilju, mida keha ütleb sulle, et ta vajab. Sa lased seda õiget vastust tunnetada oma maitsepungadel suus. Siis on valguga kõik korras. Me sööme tänapäeval toitu, mis on rikas suhkrust, nii rikas soolast, nii rikas rasvast, et meie maitsepungad ei saa meiega korralikult suhelda. Tõeliselt raske igaühele on oodata ära see aeg, mis kulub peale rämpstoidust eemaldumist, maitsepungade taastumiseks. Algul ei maitse midagi naturaalset enam hästi. Kuid aja jooksul hakkad sa uuesti tundma tõelisi maitseid.

Kuidas erineb sinu treening 25 aastasena treeningust 75 aastasena?

Jim: 25 aastaselt ma tahtsin lihtsalt hea välja näha. Tegin palju jõutreeningut, tõstmis treeningut. Võistlustreeningud tulid 34 aastaselt. Kulturism tuli peale sõjaväeteenistust. Kuskil 30 aastasena. Minu jaoks on kulturism kunst – kunst keha jaoks. Tegin palju vastupidavus ja tugevustrenni. Ja üks ajakirjanik küsis just valude ja traumade kohta. Mul ei ole neid praegu.
Ma treenin ainult siis, kui mul on eesmärk. Viimaste kuude treeningud on olnud üks pildistamiste seeria. Ja ka varasemalt on treening olnud mulle loomise protsess - liikumine teatud eesmärgi poole. 

Kas mitte kunagi siis ei ole olnud probleeme alaseljaga?

Jim: Ükskord oli. Siis kui ma tõstsin raskusi ja kükkasendist tõusin 400 naelase raskuse üles. See oli minu eesmärgiks mingil ajal ja ma otsustasin, et nüüd võtan 450 naela. Võtsin 450 naela õlgadele ja lõdvestusin korraks. Ja minu selg vajus kokku. Mind viidi haiglasse, kus arst tahtis koheselt opereerida. Kuid ma olin juba õppinud, kuidas valuga toime tulla ja see kadus ise. Sa tead – inimeha on lihtsalt imeline. Keha on suuteline ennast ise terveks ravima, kui sa vaid annad talle piisavalt aega. Veel üks näide – kõik need kulturismi aastad, kus ma sõin 400 grammi valku päevas ja kogu see liha ning piim. Ma olen hämmeldunud, et ma jäin ellu. Ma kasutasin oma liigeste jaoks põletikuvastaseid ravimeid. Ma ei ole enam midagi võtnud 10-12 aastat ja tunnen ennast väga hästi. Minu küünarnukid olid kunagi nii kehvas seisus, et sain kortisooli süste igal reedel. Käisin arsti juurest arsti juurde. Nad ütlesid, et sa ei saa sel alal enam jätkata, sinu luud hävivad. Mina vastu, et mul tuleb võistlus, ma pean võistlema - andke mulle süst. Eks nad siis andsid. Ja nüüd ma ei vaja neid enam. Kandsin prille 35 aastat. Ka neid ei vaja ma enam. Kasutan väga harva, kui kiri on väga peenes kirjas.

Miks sa võistlemisest loobusid?

Jim: Paar aasat peale võistluspordiga alustamist hakkasin tarbima steroide. Kuid ma ei soovinud, et nende tarbimine läheks ülemääraseks. Ma ei soovinud ebaloomulikku keha. Tahtsin välja näha loomulik ja tunda ennast oma kehas hästi. Paljudele võistlejatele hakkab kohtunike arvamus neist tähendama rohkem, kui nende endi arvamus. Olulisem oli esteetiline väljanägemine. 

Märkisid, et sõid võistlusperioodi ajal palju steroide - kui palju on palju? 

Mul oli õnne. Minu sõber oli arst ja tegi mulle täpse plaani ja ei soovitanud tarbida enam, nagu nii paljudega juhtus. Võtsin 200 milligrammi testosterooni ja 100 milligrammi Deca Durabolini nädalas. Üks tuntud kulturist samas kirjutas F. Zanele, et tema tarbib 2000 milligrammi päevas ja soovis teada, mida veel võiks juurde võtta! Palju on seega suhteline.

Kas sa peale oma imelist tervenemist muutsid treeningute raskust? Kogu aeg ju arvatakse, et mida rohkem , seda parem. Seal üks mees teeb 15 tõstet masina peal ja arvab, et peaks tegema rohkem, kuna tema võistluskaaslane teeb 20. Ja kui ta on saavutanud 20, siis teeb kaaslane 30 jne. jne.


Jim: Jah, nii tehaksegi. 25 aastat tagasi on mul meeles, et ma treenisin ühte meest, kes tegi 11 harjutust ühel masinal. Ja ma küsisin, miks selline tobe number – 11. Miks sa teed just 11. Ja tema vastas, sellepärast, et naaber teeb ainult 10. Täpselt sarnane mõtlemismudel igal pool. Teeks temast rohkem…

Ma õpetan kahes kolledžis ja seal on sama lugu. Kui ühes teises kolledžis teeb korvpallimeeskond 3 tundi trenni, siis et olla neist paremad, teeme meie äkki 4 tundi trenni. Sarnane muster.

Jim: Ka siin on väga oluline kuulata oma keha. Kuna ta ise ütleb, et nüüd on mulle küllalt, nüüd aitab. Rohkem ei ole vaja. Seda on mulle liiga palju. Kui alustad algajana, siis jõuadki vähe. Sa väsid. Keha ei soovi rohkem. Valud, krambid, väsimus – kõik see on keha kõne, et rohkem pole vaja. Kuula keha. Mitte oma ihalusi, mitte ülbust: ah, ma töötan ennast sellest läbi, ma suudan seda. Keha annab alati signaali põhjusega.


No aga kuidas sa treenid nüüd täna, kui sa ei ole enam maniakkJ?

Jim: Kui ma alustasin jõusaalis, siis oli mul treener, kes ütles, et heaks väljanägemiseks on vaja treenida 6 tundi. Ühes treeningus. St 6 tundi päevas! Sain üsna ruttu aru, et sellega on midagi viltuJ. Praegu teen ma 1,5-2 tundi. Ja 6 päeva nädalas ja iga päev eri kehaosadele. On perioode, kus ma ei treeni. Elton Johni ihukaitsjana (15 aastat)  olles ei saanud ma treenida kunagi, kui olid turneed. Ainult harva, kui hotellis oli jõusaal. 



Mida sa ometi kasutad oma näole? Ma vaatan sind lähedalt ja ei näe eriti kortse.

Jim: Ma kasutan 1966 aastast alates aloe vera lehte (mitte ühtegi pudelisse pandud varianti).

Kas sa määrid seda omale ööseks peale?

Jim: Ma magan tagaaias suur aaloe vera puhmast vahel ja ma võtan ühe lehe, määrin omale peale ja ülejäänud söön ära. Ma tean, et see tundub veidi mõru, kuid mulle sobib.

Vaadake siis lugejad, siin on 77 aastane mees, kes läheb iga aastaga aina paremaks. Mis on see saladus või mida peaksid tegema need, kes tahaksid sama suurepäraseid tulemusi?

Jim: See on elustiil. See ei ole ainult toitumine või ainult treening. Neid ei ole võimalik lahutada, nad toimivad koos. Tuleb esitada väljakutse oma vandele harjumustele. Me oleme kõik harjumuste orjad. Me ei teadvusta, et teeme neid asju uskumusest, et need on õiged. Vaidlusta need. Ma olen treeninud inimesi 50 aastat ja on peaaegu võimatu soovitada neil muuta eluaegseid toitumisharjumusi. Ei ole rohkem lukku pandud, sisse kinnistunud  harjumust, kui toitumisharjumus. Mina lähen näiteks magama õhtul kell 7. Tõusen kell kolm hommikul. Ma olen hommikuinimene, olen alati olnud. Sina leia see, mis sobib sinule. Ja kuula oma keha, mida keha sulle ütleb. Mis on oluline sulle sinu elus. Mida tähendab sulle jõutreening, vormisolemine. Kas tervis on sulle tähtis? Kui on, siis võib-olla anda sellele oma elus veidi enam aega ja prioriteete. Ja heas vormis olemine on siis sinu elu tee. Ma ei kasutaks sõna elustiil, see on nagu a la hipi elustiil, see ja too. Aga elu tee on, kui sa teed seda, millesse usud.

Mida sa sööd restoranides?

Jim: Ma ei käi väljas söömas.

Sinu praegused valguallikad?

Jim: Ma ei mõtle enam toidust kui valkudest, süsivesikutest ja rasvadest.

Sama küsimus raua kohta?

Jim: Sama vastus, ma ei mõtle toidust kui spetsiifilistest mineraalidest-vitamiinidest.

Kas sa võtad reisidele oma toidu kaasa?

Jim: Kui sõidan autoga, pakin omale paki kaasa. Lennukis ma ei söö ja sihtkohas peatun sõprade-sugulaste juures ja söön nende kodudes.

Sa oled kulturist. Kuidas toituda nii, et olla sale ja heas vormis.

Jim. Kuula oma keha. Söö ainult siis, kui sa oled näljane ja ainult seda, mille järele on isu. Ära mõtle toidust, kui valkust, rasvast ja süsivesikust. Ära arvesta, mõõda ega kaalu midagi ja eemalda kõik rafineeritud ja tööstuslik toit oma menüüst.

Kui sa leidsid, et see blogi on sulle andnud teadlikkust, ideid, inspiratsiooni - toeta Päikesetoidu kirja- ja tõlketöid MTÜ Vastutustundega Vanemate Liit   EE041010220203927226 


kolmapäev, 20. august 2014

Kuues peatükk M.Stolbovi raamatust "Kuidas ma endale uued hambad kasvatasin"

Hammaste lugu jätkub...


KUUES PEATÜKK
Õpime kuulama Maailma
Kas olete kunagi märganud, et Maa on ümmargune? Oma silmadega?! Mina, nii imelik kui see ka ei tundu, nägin Maa suurust mitte merel, vaid istudes mahalangenud männitüvel. Süüa tahtsin taigas pidevalt ja männi juurde ei läinud loodust imetlema, kuid sinna otsa istudes, ei suutnud kaua aega maha ronida. Nutsin. Miks nutsin – ei tea, kuid …  nähes kui suur on taiga aga Maa – väikene, see liigutas mind niivõrd, et hakkasin nutma… ja pisar hakkas puudega rääkima. Põõsastega. Mis peamine, hakkasin ka vastuseid saama …
Viige läbi üks katse. Lähenege (ärge unustage, et te olete – metsas!!!) taimele, millest te mitte midagi ei tea. Tervitage teda. Just nimelt – teretage! Kuuldavalt ja selgelt. Seda on esiteks vaja seetõttu, et taastada kontakt taimega ja teiseks, et lahjendada oma ego st tunda ennast häbenemata veidi idioodina. Nüüd istuge selle taime lähedale maha ja paluge tal endast jutustada. Sulgege silmad ja tunnetage. Mitte midagi?!  Väga hea. Võite põlvili roomata ümber taime, nuusutada teda, murda lehekese ja selle läbi mäluda ning siis uuesti maha istuda ja … uuesti tunnetada. Kas jälle mitte midagi?! No, kui mitte muud, siis metsa juhtunud seenelised on teist vähemalt eemale jooksnud … Hea küll, räägin teile oma enda meetodi. 
Te teate, et siin maailmas on vaid kaht liiki energiat? Need on Armastuse  ja Hirmu energiad. Viha, kadedus, kurjus – need kõik tulenevad hirmust  millegi ees. Iga olend või ese universumis „vaikib“ seni, kuni meis on hirm. Kuid pruugib meil vaid tema poole pöörduda armastusega ja ta avaneb meile – tuleb meile vastu. 
Mäletate, me puhastasime ekraani? Nüüd hakkame tegelema millegi sarnasega. Istuge, sulgege silmad, rahunege. Nüüd kujutage endale ette, et teie rinnas (seal, kus asub süda) on üks väike leek – see on teie armastus. Nüüd hingake aeglaselt sisse (parem nina kaudu, kuid mitte ilmtingimata). Näete, kuidas iga sissehingamisega puhutakse leegile jõudu juurde ja väljahingamisega leek fikseerub. See on muutnud valguskeraks, siis palliks. Hingake. Hingake seni, kuni tunnete, et see pall on teie kasvu ja te ise olete tervikuna selle sees. 
Jätkake palli kasvatamist seni, kuni selle palli sisse astub ka meie taim. Püüdke see hetk ära fikseerida. Paluge mõttes veelkord taimel endast rääkida ja pärast seda hakake palli aeglaselt „tühjaks“ laskma, sealjuures sissehingamisel toimub palli fikseerimine, väljahingamisel tühjendamine. Tunnetage, et taime kujund liigub teie poole koos väheneva palliga ja asetub teie sisse. Te võtate taime endasse, muutute temaga üheks. Võimalik, et juba selles etapis ilmnevad teatud kujundid või teadmised selle taime olemuse kohta. Kui mitte, siis oodake, kuni pall väheneb algse suuruseni. Nüüd proovige veelkord kuuldavalt paluda taimel endast rääkida. Seda nüüd – kolmas kord. Kuulake ennast! … Te millegipärast siiani ei usu Armastuse jõudu?! 
Sama printsiipi järgides võib töötada ka kivide ja mineraalidega. Ainult sel juhul, enne kui te esitate küsimuse, püüdke sulgeda silmad ja asetada kivi terava otsa või väljaulatuva osaga nina juurde ja tajuda …
Samamoodi saab töötada ka inimestega. Aga kui te kunagi otsustate eksperimenteerida ja kasvatada pall Maa suuruseks ja seejärel toote selle vähendades iseendasse, ootavad teid sõnulseletamatud kogemused…

***
Mitte kehvem võimalus leida küsimustele vastuseid on kasutada esivanemate iidset nõuannet: „hommik on õhtust targem“. Kui te vahetult enne magamajäämist täpselt formuleerite küsimuse või ülesande, siis hommikuks on teil olemas kõik šansid ärgata vastuse või lahendusega. Tõsi küll, tuleb märkida, et see on unenägemisega töötamise passiivne meetod. On olemas ka aktiivne, kuid see nõuab samuti tööd ja kannatlikkust. Võin sellest lühidalt rääkida.  
Kui teie kõrval on tükike tsivilisatsiooni bürookaupade poe näol, siis tuleks teil praegu teha järgmist: tõusta üles, minna sinna poodi, naeratada müüjale ja osta kaustik, pastapliiats, 2 markerit (punane ja kollane). Me hakkame koos teiega unenägemises selgust saama. 
Tänasest päevast, kus ja kellega te ka ei magaks, tuleb teil hoida enda kõrval taskulamp, pliiats ja kaustik. Ärkasite (öösel, hommikul või päeval, pohmelli pärast või tualetti minekuks) – kirjutage üles kasvõi kaks sõna sellest, mis unenäost teile meelde jäi, kui olete täiesti üleval, on need mõned sõnad teile võtmeks meeldetuletamise jaoks.  Parem kirjutage kohe kõik üles, mida mäletate ja üksikasjalikult. 
Panite kirja? Nüüd võtke kollane marker ja märkige ära kõik tegusõnad, mis on seotud une elusate tegelaskujudega? Ühesõnaga kõik teie või võõraste tegevused. Läks, nägi, pööras ümber, pilgutas jne. Seda on vaja seetõttu, et õpiksite unenäopilti muutma „aktiivseks“, oskaksite reageerida tegevusele.  Samuti selle jaoks, et hiljem – reaalses elus – õpiksite üles leidma varjatud seosed, ended, märgid ja saadetised. 
Märkisite ära?! Võtke nüüd punane marker ja märkige kollase peale ära kõik tegevused, millised reaalses maailmas on võimatud, näiteks: lendamine, läbi seina minek, haihtumine jms. Kõik, mis jääb meie elu raamidest väljapoole. Seda on vaja selleks, et oskaksite  märgata enda juures kõiki absurdsusi. Ükskord – see võib juhtuda umbes nädal pärast üleskirjutusi aga võib olla hoopis paari kuu pärast – sel momendil, kui keegi unes lendab, te automaatselt „märgite selle markeriga ära“, teil heliseb peas kelluke, et tegelikult te magate. Ja nüüd tõenäoliselt ärkate üles. Ärkasite? Kirjutage!!!  Vaat siis, kui õpite teadvustama, et te veel magate aga ei ärka üles – siis suudate saada vastuseid vajalikele küsimustele palju suurema tõenäosusega. Ja see on ainult väike tilgake neist unega eksperimenteerimise võimalustest … kuid läheme edasi …

***
Mingil ajal, kui ma õppisin veetranspordi erialal, läksin kasarmust eksamitele. Otse keset tänavat istus sinkjasmust vares. Ma vaatasin vargsi ringi ja … kraaksatasin kõvasti. Vares aga, selle asemel, et ehmuda, kallutas pea küljele, vaatas mind ühe silmaga ja hüppas mulle järele. Kuna ma kõndisin küllaltki kiiresti, hakkas vares lendama, tegi kümmekond tiivaliigutust ja laskus taas minu ette, vaadates mind kord ühe, kord teise silmaga.  Nii saatis ta mind kooli peahooneni. See oli minu elus ainus eksam, mille ma andsin hindele 5 …
10 aasta pärast, taigas, ühel päeval, kui ma viibisin kõige hullemas hingeseisundis üldse ja olin juba peaaegu alla andmas, tulin talvisel hommikul hütist välja ja just siis lendasid kõrvalasuvale kuusele kaks varest. Üks maandus oksale, teine jäi tema kohale ja tegi näo, nagu tahaks ennast sättida teise varese pea kohale, kuid lendas siiski samale oksale ja istus tema kõrvale. See väike šõu pälviski minu tähelepanu. Peale seda esimene vares astus sammukese ettepoole ja …  libises kaldus lumisel oksal nagu lumelaudur. Ta sirutas kergelt tiivad välja ja sõitis nii umbes poolteist kuni kaks meetrit, lehvitas siis tiibu ja lendas ära. Kohe tema järel sõitis ja lendas ära ka teine. See etendus pani mind üle hulga aja taas naerma – hambutu suuga. Millegipärast tundus mulle, et see etendus oli korraldatud spetsiaalselt minu jaoks. 
Läksid mööda veel mõned aastad. Töötasin ühes ettevõttes ja ei suutnud kuidagi ennast kokku võtta, et sealt lahkuda. Minu sünnipäeval (see oli reedene päev) leidsime kolleegiga kontori ukse eest varesepoja. Tema õhku viskamine näitas, et ta ei oska veel lennata … Meie tänaval oli suur hulk kasse ja kolleeg tassis linnupoja kontorisse. Too ukerdas kuhugi laua alla ja mõne aja pärast olime ta unustanud. Paari tunni pärast hüppas varesepoeg järsku välja ja keksis läbi kogu meie kontori viie kabineti ja vaatas otsa igale 18 töötajale. Viimasena jõudis ta minu juurde. Linnupoeg hüppas laua juures oleva portfelli otsa, sealt laua otsa, sealt minu märkmiku otsa ja sealt vaatas mulle tähelepanelikult otsa ning …  hüppas siis mulle õlale. Kõik töötajad jooksid kohe kokku seda imet vaatama, kuid varesepojuke kraaksatas üldse mitte linnulapse moodi ja jäi minu õlale istuma mitmeks tunniks. Lõpuks minu õlg väsis ja ma lasin linnu lauale … Nädalavahetuseks otsustasime jätte ta rõdule, panime talle vett ja toitu. Esmaspäeval varesepojukest rõdul enam ei olnud. Valvur pajatas, et kohale lendas suur vares ja tükk aega toimus mingi kraaksumine. Peale seda saputas pojuke tiibu ja … lendas minema. See oli märk. Ja just sel päeval andsin lahkumisavalduse … 
Uskuge või mitte, kuid universum annab meile pidevalt märke, kas otseseid või kaudseid ja need annavad teada ning peegeldavad seda, kui harmooniliselt me iseenda ja maailmaga mingis suunas liigume, kui õigesti mõtleme, edasi areneme.
Kahjuks on kiirustaval inimesel vähe aega, et pöörata tähelepanu „pisiasjadele“: võõras dialoogis kõlama jäänud fraasile, mis millegi tõttu on just nagu teie kohta käiv; katkenud telefonikõne; ühesugused helendavad numbrid elektronkellal (11:11). Mõned peavad mind skisofreenikuks ja ütlevad, et kui kõigele tähelepanu pöörata, siis võib hulluks minna. Kuid, kui te sõidate autoga, siis te ei imesta, kui teel ilmuvad pidevalt suunamärgid, valgusfoorid ja hoiatusmärgid? Te võite neid järgida või ka ignoreerida, nende eesmärk ei muutu, kuid teie valiku tagajärgedega tuleb teil endil tegelda.
Põhimõtteliselt tekib sarnaselt unenägudega igal inimesel selliste universumi poolt antavate märkide osas  oma  individuaalne „unenägude seletaja“. Kuid on olemas ka teatud universaalsed ended, mida elu pakub kõigile pea ühe ja sama tähendusega. 
Loetlen siinkohal mõned üles:
·  Probleemid sanitaartehnika või prügi väljaviimisega – näitavad probleeme vananenud ja oma ja äraelanud asjade eemaldamisega; miski ummistab teie elu, mingi olukord on vaja lasta vabaks või on seda vaja muuta.
·  Lühikesed katkestused või muud probleemid võrgustikega annavad teada, et teie elu mingis punktis toimuvad tõsised muudatused ja teilt nõutakse üsna varsti täiendava energia suunamist just nendesse punktidesse; olge selleks aegsasti valmis.
·  Olmetulekahjud (erineva suurusega, alates väikestest lokaalsetest ja lõpetades suurematega) osutavad käesoleval ajal suuremale elustiili, suhete või teadvuse transformeerumisele. See just ongi selline juhtum, kus kõik möödunu saab eemaldatud ainsa hetkega ja tahes-tahtmata tuleb allesjäänud tühik täita millegi uuega. 
·  Unustasite võtmed koju – otsige situatsioonile uusi lahendusi (need „võtmed“ probleemidele, mida te varem kasutasite ei toimi enam) – olge tähelepanelikumad!
·  Kinnikiilunud uks – sarnane eelmisega, ainult et siin tuleb juba mõelda oma elus uutele lähenemistele ja kutsuda meister ust PARANDAMA, kõige tõenäolisemalt tahab elu osutada tähelepanu uutele „võimaluste ustele“ ja suleb seetõttu vanad. 
·  Arvutiprobleemid – tasub järele mõelda, kas te mitte liiga palju viimasel ajal ei tööta? Tasuks anda puhkust nii endale kui tehnikale. Kui sümbol: valesti valitud mõtlemise taktika mingis olukorras (arvuti võrdub loogika kasutamisega). 
·  Probleemid telefoni või internetiga – teie side maailmaga nõuab ülevaatamist. „Külastage vanemaid!“ 
·  Тilkuvad kraanid sümboliseerivad paljudele tasakaalu puudumist tunnete (mida sümboliseerib vesi) tasandil, sama situatsiooni sümboliseerib uputus st teid veega ülevalavad ülakorruse naabrid – emotsioonid teie kodus ajaavad üle ääre (naabrid on ainult vahendajad, mille kaudu Universum saadab märgi). 
·  Kui korrast lähevad ära muusikakeskuse kõlarid – vaadake, mida te oma mõtetest ei suuda häälestada ja kardate välja öelda. Samuti võib see tähendada,  et miski segab teil praegu elu elamast täiel rinnal (olete kasutanud muusikakeskust helinupp põhjas, et tõsta oma tuju). Sel juhul tõstke oma eluenergiat!
Kindlasti pöörake tähelepanu „juhuslikele kohtumistele“. Selles Universumis on niipalju erinevaid teid, et igaks kohtumiseks on vajalikud väga olulised põhjused…
…Kusjuures, ka minu uued hambad saadavad mulle pidevalt märke. Enne olulisi komandeeringuid (5-7 päeva) hakkavad nad valutama ja lõpetavad selle kohe peale kohavahetust. 
…Universum räägib meiega pidevalt. Kuid mitte mingil juhul ei oleks vaja karta Temaga jutuajamist. Just nimelt jutuajamist. Kõval häälel. Kuuldavalt. Kuuldavalt välja öelda kavatsus midagi teha. Kuuldavalt küsida vastust. Veel olen ma aru saanud ühest asjast: kui sa midagi tahad, ei ole vaja seda Universumisse saata tavalisel moel. Mida metsikum tee oma soovi jaoks leida, seda enam on võimalusi, et sinu soov täitub. Sellele mõttele ma tulin sõjaväes olles, kui ühele sõdurile saadeti Castaneda raamat. Tekstist lasin pilgu kiirelt üle libiseda, kuna lugemiseks aega ei olnud, ja tol ajal mind ka selline kirjandus ei huvitanud, kuid üks moment jäi ometigi millegipärast meelde. See oli, kui Carlos (või ka Don Huan, enam ei mäleta), kutsus enda juurde võluhirve. Kui ta oleks püüdnud teda meelitada tavalisel moel, oleks hirv temast mööda jooksnud. Kuid autor seisis puu juurde pea alaspidi ja hakkas nuhutama. Üllatunud hirv tuli lähemale ja uudistas, mis on juhtunud … Hiljem, selle üle taigas järele mõeldes, sain aru, et Universum peab ennast üleval nagu see hirv. Harjumuspärased käitusmallid, kõik ilusti paigas – see ei huvita teda. Kui ronida puu otsa pahupidi pööratud kasukas ja kisendada välja oma soov – on suuremad šansid, et soov täitub palju kiiremini, kui isuda lihtsalt maas ja tasakesi tund aega palvetada täideminekust.   Mis peamine, see ei rõõmusta ainult universumit ja ei aita paremini realiseeruda sinu mõtisklustel. See ARENDAB SIND!

Kui sa leidsid, et see blogi on sulle andnud teadlikkust, ideid, inspiratsiooni - toeta Päikesetoidu kirja- ja tõlketöid MTÜ Vastutustundega Vanemate Liit   EE041010220203927226

Taime- ja toortaimetoitlasi läbi aegade...

Et vähemuse hulgas pea püsti oma teed käia, on hea, kui kuuled ja tead teistest sarnase tee valinutest:). Päikesetoit pani kokku esialgu ühe loetelu, kuid tulemas on veel pikemad kokkuvõtted ja intervjuud Jim Morrise, G.Hankelsmithi, A.Vojevodaga. Lisaks ka järjest uusi lisandujaid toorveganite kogukonda...

Ma olen jõudnud dilemma ette - kas jätkata www.paikesetoit.ee täiendamisega või lasta sel rahus oktoobris kustuda ning jätkata ainult blogiga. Võimalik, et paikesetoidu.ee aeg on läbi (võibolla mitte). Viimase aasta jooksul olen nii täiendõppe, uute raamatute ja oma raamatu alla pannud vahendid ja aja, mis nüüd ei võimalda mul koheselt uuendada päikesetoit.ee kodulehte - nii aastamaksu, kui ka kodulehe enda väljanägemise osas. Kui Sinule kallis lugeja tundub, et sa oskad mind aidata paikesetoit.ee lehe uuendamisel (mis kindlasti ei ole raske, kuid nõuaks minult endalt tähelepanu pööramist teisele alale). Raamatu ilmumise ja vahvate festivalide käigus on tehtud nii palju ilusaid pilte, et kodulehe gurmeeaegsed pildid on vähe vananenud. Päikesetoidu artikleid käib lugemas palju inimesi. Kui igaüks toetaks 2-3 euroga, oleks võimalik hoida seda töös. 
Mis arvad Sina? Ma ise olen veidi kahtlev - võibolla ongi aeg lõpetada, võibolla on aeg teha midagi muud. Ma ei ole nimme hakanud müüma mingit lisandit, mingit ainet, mingit toodet, sooviga selgemat ja vabamat rada hoida. Ja ma tunnen, et mulle meeldib jätkuvalt kirjutada ja tõlkida just nendel teemadel, mida paikesetoit on siiani teinud. Miks ma kahtlen, sest päris mitu asja juhtusid pea ühel ajal: laptopi klaviatuuri teine rida keeldus töötamast, postkasti tuli kodulehe arve, millele mul pole katet ja kergetest proovimistest holimata ei osanud ma oma paikesetoit.ee avalehe   pilte välja vahetada ning viimase 4 artikli juurde lisatud palve toetada päikesetoidu töid ja tõlkimisi, sain kolm vastust:) (tänud Teile). Aga - kui ma otsustasin, et las see leht hääbub ja ma ei kirjuta enam, kui arvuti minuga koostööd ei tee ja lugejaid ei huvita piisavalt...siis juhtus veel paar asja. Festivalil ütles Juta mulle, et pane teine klaviatuur (mis toimib aga ei ole kuigi mugav) lisaseadmena ja helistas Ly, kes ütles, et äkki inimesed on huvitatud lehe kestmisest ja võiksid seda mingi aeg toetada. Seni, kuni see on vajalik. Tegelikult on lihtne - kui inimesed toetavad, siis koduleht saab edasi toimida ja kui mitte, siis ei ole juhtunud midagi hullu:).
Ma pakun, et kui saadud toetus jääb väikeseks, siis toetajatele hakkan edaspidi saatma kuukirja, mis teistele lugejatele muutub tasuliseks... 
Sama eessõnaga kirjutan ma veel 2 artiklit (ärge siis pidage tüütuks:)), mis ootasid ainult trükkimisvõimalusi normaalsel klaviatuuril:). 
Ma olen nüüd küsinud, edasi oleneb elust enesest...:), vaatame, mida see toob. Andmed artikli lõpus...


Alustaks taimetoitlaste loetelu mitte tänapäevast, vaid hoopis eelmisel sajandil elanud kahest eestlasest: heliloojast ja sportlasest, et aru saada - pikaealisus ja loomingulisus on taimetoitlusega käsikäes:)
HELILOOJA  ALEKSANDER SPRENK-LÄTE
1860-1948

Sündis 12. jaanuaril, 1860. a. Pikasillal, Viljandimaal kõrtsipidaja pojana.
LOOMING: Heliloojana on Läte meie muusikat suuresti rikastanud ja süvendanud. Kõik ta teosed kannavad kindlat, omapärast ilmet ja õige paljud neist on saanud peaaegu rahvalauludeks. Läte soololaulud, sümfooniline avamäng ja keelpillikvartett on esimesi teoseid eesti rahvusliku heliloomingu vastavas zanris.
80-te aastate keskel ilmus juba laule, milles hakkas avalduma helilooja isikupärane loominguline pale. "Kuldrannake"; "Koju"; "Kostke laulud"; "Malemäng"; "Ärka üles, isamaa" jt. näitavad püüüdu karmima ja jõulisema väljenduse poole. A. Läte 80- ndate aastate loomingu tipuks on "Unenägu" ja "Laul rõõmule". Viimane on kirjutatud J. Kunderi tõlkele F. Schilleri tuntud oodist.
Kriitikuna töötas Aleksander Läte 20. sajandi alguses ajalehe "Postimees" juures. Oma retsensioonidega pani ta aluse eesti professionaalsele muusikakriitikale.
Igapäevases elus oli Läte äärmiselt tagasihoidlik, seejuures aga nõudlik enda vastu. Palju aega kulutas ta tervise, tööjõudluse ja pika ea küsimuste uurimisele. Aastate jooksul kujunes tal välja kindel toitumise ja karastuse süsteem. Ta oli taimetoitlane ja innukas kehaliste harjutuste pooldaja. Suveti mängis Läte kuni kõrge vanaduseni tennist, talvel mängis võrkpalli või suusatas.
Läte suri Tartus 8. septembril 1948. aastal 88- aastasena.

Georg Karl Julius Hackenschmidt   (1877 Tartu1968 London) oli eesti maadleja, paljukordne elukutseliste maailmameister, kuid ka amatööride Euroopa meister 1898 kreeka-rooma maadluse raskekaalus (esimene eestlasest Euroopa meister), üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast. Pärast sportlasekarjääri lõppemist oli ta filosoof ja kirjanik.
Tema kehamõõdud 20. sajandi algul: pikkus 177, rinna ümbermõõt kuni 132, talje 86, reis 68, säär 46, käsivars 39 ja biitseps 48 cm. Kehakaal 90–94 kg.
Tema tähtsamad tõstetulemused: surus parema käega 122,5 kg ja mõlemaga 127 kg, rebis paremaga 89,5, vasakuga 90,8 kg ja mõlema käega 110 kg.
Hackenschmidt oli täiskarsklane ega suitsetanud. Ta oli taimetoitluse radikaalse haru toortoitluse pooldaja. Ta mitte ainult ei söönud liha, vaid vältis ka keedetud või küpsetatud toitu.
Ta avaldas oma esimese artikli “Maadlus antiikajal ja tänapäeval” 1903 vene ajakirjas “Sport” ja esimese raamatu “Kuidas elada” Londonis 1908. See ongi vist tema kuulsaim teos: ainuüksi Inglismaal on sellest ilmunud paarkümmend trükki.
Maailmameistrivõistlustel Pariisis pärast võite kolme tugeva vastase üle haigestus Hackenschmidt grippi. Ta jätkas sellegipoolest, seljatas neljanda vastase, viigistas viiendaga, ent finaalis laskis end seljatada. Ta oli siis kõrge palaviku tõttu juba peaaegu teadvusetu. See oli tema esimene kaotus elukutselisena.
1902 aastal - Hackenschmidt tõstis Alslebenis selja taga ristatud kätega kükist üles maailmarekordilise 85 kg. Samas sooritas ta ka teise vägitüki: hüppas koos hoitud jalgadega 100 korda järjest üle söögilaua... Ühe päevaga sooritas ta ka järgmised maailmarekordid: 50-kilose tõstepommiga selja taga ristatud kätes tegi ta 50 sügavkükki ning pärast lühikest vaheaega hoidis, käed sirgelt külgedele sirutatud (risti), paremas käes 41- ja vasakus 40,5-kilost raskust. Raskused koosnesid hantlitest, millele oli külge seotud tõstekangi kettaid. Kompaktsete raskuste puhul oleks ta tõenäoliselt enamat suutnud.

Alexey Voyevoda (33 aastane ) -  
Võitis  2014 olümpial kuldmedali bobisõidus  (hõbemedali  2006 olümpial ja pronksmedali  2010).  Samuti on Voyevoda kolmekordne maailmameister käesurumises.  Toortaimetoitlane 3 aastat.
Alexey Voyevoda - „Ma kasvasin üles mägedes ja ronisin alati koos teistega puude otsas. Olin kiireim väikestest puu otsa ronivatest ahvikestest. Nii kasvasin ma tugevaks.“
maratonijooksja Michael Arnstein (Fruitarian)
 – 
Minul hakkas tekkima püüd süüa rohkem tervislikumalt, kui astusin keskkooli s.o. 15. eluaastast. Tervislikuma toitumise all on siin silmas peetud loobumist punasest lihast ja kõikidest praetud toitudest. Aastate jooksul hakkasin loobuma järjest enam rohkem ebatervislikest toitudest, kuna ma õppisin rohkem toitumisest ja toitumisest, mis puudutab sportlik treeningut ja jõudlust. Ma olin konkurentsivõimeline jooksja kogu keskkooli aja ja auhinnalistel kohtadel viimasel keskkooli aastal. Sel ajal pidasin ennast rangeks taimetoitlaseks, süües peamiselt keedetud madala rasvasisaldusega taimi ja teravilju. Ma alustasin kohe 2008 aastal "madala rasvasisaldusega toortaimetoidu dieediga pärast raamatu 80 / 10 / 10 lugemist. Olen üha enam ja enam pühendunud. Minu toitumine on isegi lähemal '955 ehk 90% süsivesikuid, 5% valku, 5% rasva - põhimõtteliselt ma ei söö eraldi rasvu, sest nad ei pane mind ennast hästi tundma.  Jooksin oma esimese maratoni 18 aastaselt ajaga 2:52. Järgmise 10 aasta jooksul ei jooksnud ma maratoni kunagi kiiremini, kui 2:45. Ükskõik, kui palju ma ka ei treeninud, tulemus ei paranenud. 2008 jaanuaris läksin üle puuviljatoidule ja 2 kuud hiljem jooksin Napa Valley maratoni ajaga 2:34:07 (olin teine). Olen jooksnud nüüdseks tosinaid maratone ja paljud võitnud. Minu parim aeg on 2:28:12. Olen jooksnud 8 kiireima aja ameerikas, joostes 100 miili ajaga 12 tundi 57 minutit.

Grant Campbell (Raw Aussie Athlete),
  ultramaratonijooksja kirjutab: 1998 aastal, 25 aastasena, sai minust vegetaarlane. Mind mõjutasid minu vestlused sõpradega – kõigist neist hormoonidest ja vähist, millega lihatööstus meid toidab. Tavalisel päeval jooksen ca 10km intervallidega ja teen kehalisi harjutusi nagu kätekõverdused, kükid jms. Teisel päeval jooksen 3 tundi ümber kohaliku järve. Või sprindin mägedes, sõuan, ujun. Ma olen teinud oma treeningu mitmekülgseks, et see oleks huvitav ja samal ajal kasutoov. Puuvili domineerib minu menüüs ja annab mulle piisavalt lihtsuhkruid rakukütuseks ka pingutuse korral. Ma söön mahlaseid puuvilju peaaegu iga päev ja see hoiab mind hüdreerituna kõige kvaliteetsema veega, mida loodusest saada on. Ma söön peaaegu eranditult orgaanilist toitu. Ma tarbin ka piisavalt rohelist lehtvilja, sellerit ja minu mineraalide vajadus on täidetud. Minu vastupidavus on paranenud koos võimega joosta kiirelt pikemaid distantse. Minu painduvus, päikese taluvus, külma taluvus – kõik need on märgatavalt paranenud. Ma lõpetan nüüd ultramaratone tundes ennast värskemana ja olen võimeline uuesti jooksma järgmisel päeval. Küpsetatud toidu dieedil võttis taastumine aega terve nädala ja alles siis ma suutsin uuesti joosta. Enne 811rv dieeti olid mul sageli krambid siis, kui ma olin ära jooksnud 3 tundi või 35 km. Praegu ei ole mul enam kunagi olnud krampe. Suudan nüüd joosta üle 100 miili läbi mägede 30 tunniga- varasemalt ma ei suutnud seda.
Nüüd jooksen 100km maratoni 5 tundi kiiremini ja ma ei ole muutnud oma treeningute kestust.
Jooksin mägist 96km maantee maratoni ajaga 11:20 ja sain 9 koha.
Ma suudan joosta päev pärast ultramaratoni.  Ma ei väsi enam nii palju, kui olen saanud korralikult magada.

Fiona Oakes
Vegan kogu oma täiskasvanuelu. Jooksnud maratone kõigil kontinentidel sh Põhjapoolusel.  Fiona lõpetas 2012 Marathon des Sables, 156 miilise jooksu liivadüünidel Sahara kõrbes 51 kraadises kuumuses. Vahetult enne seda maratoni murdis jala.  
2013 võttis osa Põhjapooluse maratonist (North Pole Marathon), -28 C juures.  Ta lõpetas jooksu, oli naistest esimene ja kolmas peale kahte meesjooksjat.
Fiona on kiireim naine, kes on jooksnud kõikidel kontinentidel (sh Põhjapoolus).  


Carl Lewis
Maailma kuulsaim jooksumees Carl Lewis ei ole olnud alati taimetoitlane. Kuid juba alustades, võttis kohe rangema suuna. 1991 MM võistlusteks treenides alustas vegan toitumisega. Ja tema sõnul, oli 1991 tema parim jooks kogu elu jooksul. Carl Lewis võitis 10 olümpiamedalit, 9 neist kuldset.  

Rich Roll
Rich Rolli muutumine maailmanimega sportlaseks algas tema 40 eluaastal. Ta leidis, et on oma tervise rikkunud alkoholi ja teiste narkootikumide, rämpstoidu ja vähese liikumisega. Võimetuna isegi oma kodutreppidest üles ronima, alustas ta taimse (vegan) terviktoiduga ja treeningutega.  
Tema eesmärgiks oli ultramaraton, mis seisnes 2,4 miilisel ujumisel, 112 miilisel rattasõidul ja 26,2 miilisel jooksul.  Juba peale 6 kuulist treeningut sooritas ta võistlusel ujumise teise kiireima ajaga ja jäi lõppkokkuvõttes 11 kohale.   
Rich on olnud vegan alates 2006 aastast ja 2009 aastal pärjati tiitliga, kui üks “25 maailma parimas vormis olevast mehest” ajakirja “Men's Fitness” poolt.  
Rich ütleb:  "Uskuge mind, kui ma tõepoolest tunneksin vajadust süüa piima- või lihatooteid, siis ma ka teeksin seda. Kuid ma ei ole kunagi sellist vajadust tundnud.
Ultramaratonide legendaarne taimetoitlasest jooksja Scott Jurek väidab, et tema keha on kohandunud omastamaks toitainerikkaid toiduaineid, mida ta vajab, et süüa vähem ja toimida kõrgeima efektiivsusega. Mina võin ausalt öelda, et ma saan temast väga hästi aru. Ja ma arvan, et Carl Lewis ja Scott Jurek teavad, mida nad räägivad."


Yassine Diboun
Yassine Diboun on Maoroko päritolu  ultradistantside jooksja.
Alates  2007 aastast on ta võitnud 12 distantsil, millest 10 on olnud 30 miili (42,8 km). Tema saavutuste hulka kuulub ka 100 miili (160,9 km) jooks ajaga 16 tundi 43 minutit ja 1 sekund.   
Yassine alustas vegan toitumisega septembris 2008.  “Minu naine luges selle kohta ja ma ise kuulasin   Colleen Patrick-Goudreau (Compassionate Cooks) salvestisi. Müüt müüdi järel purunes ning asendus aruka, teaduslikult tõendatud ja kaastundliku eluviisiga. Ma sain aru, kui naiivne, kinnise mõtlemise ja ajupestud olin ma varem teatud aladel.” Taimetotitlusel oli Yssine jaoks palju positiivseid tulemeid: “Ma tunnen ennast sisemiselt suurepäraselt. Ja ausalt - ei ole mingit põhjust pöörduda tagasi.”
Nüüdsel ajal sööb Yassine suures valikus puu- ja aedvilju, et anda oma kehale kütust pikkadel distantsidel.  
“Ma arvan, et üha enam ja enam teadlike sportlasi teadvustavad endale, et ei ole mingit vajadust tarbida loomset toitu, et saada parimaid tulemusi.”
Ruth Heidrich,
Ruth Heidrich (79 aastane) on jooksja, kes on oma east hoolimata suurepärases vormis.  
Peale agressiivset rinnavähki ja lõikusi, alustas 1982 (47 eluaastal) taimse terviktoiduga (vegan). Tema nõustajaks oli MD McDougall ja ta on kirjutanud eessõna Dr Douglas Grahami raamatule 80/10/10.
Ruth on võitnud üle 900 medali ja jooksnud kõigil distantsidel. Kõige tuntumad neist:  
Märts 1988: 1 koht oma vanusegrupis Uus Meremaa Ironman triatlonil.
august 1988: 1 koht oma vanusegrupis Jaapani Ironman triatlonil.
mai 1997: 1 koht oma vanusegrupis USA National Senior Olympics triatlonil.
november 1997:1 koht oma vanusegrupis Havai State Senior Olympics - seitsmel erineval distantsil ja 10 K tänavajooksus.   
Ruthi on samuti nimetatud “10 parima vormis oleva Põhja Ameerika naise” hulka.
Kirjutanud kolm raamatut: Senior Fitness, A Race For Life, and The CHEF Cook/Rawbook.
"Ei ole mingit kahtlust, et madala rasvasusega taimetoit kombineerituna aktiivse liikumise ja treeninguga on võtmeks suurepärasele tervisele.”


Jim Morris (78 aastane)
Kulturistina võttis 31 aastasena (1966 aastal)  osa oma esimesest võistlusest ja pälvis tiitli Mr New York City. 1967 aastal võitis New Yorgi osariigi auhinna “Most Muscular” (kõige lihaselisem). 1969 kolis Los Angelesi ja võitis tiitli  Mr Los Angeles, lisaks sellele veel Most Muscular, Best Arms ja Best Abdominal auhinnad. 1972 saavutas kolmanda koha võistlusel  Mr America ja võitis ka  Best Arms, Best Back ja Best Abdominal auhinnad.
1973 võitis Mr America võistluse kõige suurima punktisummaga, mis eales keegi on saanud ja see rekord on siiani purustamata. Jim on ka jäänud kõige kõrgemas vanuses (37 aastasena) võidu saavutajaks. Ka see rekord on siiani löömata.
1996 võitis ta 60 aastasena oma vanusekategooria Mr Olümpia. Lisaks on ta võitnud veel 18 tiitlit. Treenib regulaarselt ja nüüd 70 eluaastates on jätkuvalt oma hämmastava vormi tõttu pidevalt imetlust äratanud. Taimetoitlaseks hakkas 1985 ja veganiks sai 2000 aastal (65 eluaastal).  
2011 peale 11 aastat vegan taimetoidu söömist, selgitas Jim: "Taimetoit tuli alles peale võistluselu 1985, kui ma läksin nö pensionile ja sain aru, et minu tervise probleeme (seedimis-, hingamissüsteemide ja liigeste haigused) põhjustanud toidu (looma-, linnu-, sealiha, kala ja piimatooted) saan ma menüüst eemaldada. Ainult väga harvadel juhtudel olen söönud kala."
64 eluaastal toimus teatud tervise halvenemine, mis sundis Jimi oma elustiili veelgi üle vaatama, ta märgib "1999 aastal teatud närvisüsteemi probleemidest lähtuvalt, konsulteerisin kardioloogiga, neuroloogiga, reumatoloogiga, käe spetsialistiga, akupunktuuri spetsialistiga, kiropraktiku ja kahe valule spetsialiseerunud erialaarstiga. Tehti aju-uuring, MRI kaelapiirkonnast ja veel üks seljast. Läbisin mitte mingit toimet andnud karpaaltunneli operatsiooni, kannatasin ravimite kõrvalmõjude all. Sõbra soovitusel läksin kohtuma neuroloogia osakonna juhatajaga USC Meditsiinikeskuses, kes soovitas mul valule vastu astuda, ilma seda maha surumata. Seda ma ka tegin. Kogemus oli nii kohutav, et ma otsustasin teha mida iganes, et see ei korduks ja ma ei satuks uuesti Ravimitööstuse käpa alla. Ma lõpetasin kalasöömise ja eemaldasin menüüst kõik rafineeritud ning töödeldud toidud."
2004 aastal ühines Jim miljonite teiste prof. Colin T. Campbelli raamatu “The China Study” poolehoidjatega. Seda raamatut nimetab Jim “oma piibliks”. Jim on jätkanud tervislikku dieeti, tema koduleht sisaldab palju infot. Ta armastab puuvilju ja pähkleid ja on kriitiline sünteetiliste toitude osas, mis ei sisalda toitaimelist väärtust.  
Jim kirjutab: "Tervis ja heaolu on elustiil. Mitte ainult dieet või harjutuste kava mingis kitsas valdkonnas, vaid kõikide sinu elu aspektide kombinatsioon. Aktsepteeri täielikult oma vastutust iseenda elu, tervise ja valikute osas. Lääne tsivilisatsiooni kultuur on anti -tervis. Siin on loodud tooted, mis toovad kasumit aga mitte tervist.”  


JOOSTES ühe maratoni päevas banaanide ja aedviljade najal püstitasid Janette Murray-Wakelin, 62, ja tema abikaasa Alan Murray, 68 uue maailmarekordi – 366 maratoni 366 päevaga. Paar otsustas joosta ümber Austraalia 10 000 miili, et inspireerida teisi valima teadlikult oma elustiili, levitada empaatiat kõikide elusolendite vastu ja tõsta keskkonnaalast teadlikkust. Samuti, et koguda raha 5 heategevusprojekti jaoks.   Nad on 2 täiskasvanud lapse vanemad, neil on 5 lapselast.
Igal hommikul (kell 4) tegid jooksjad smuuti 10-12 banaanist, kahest greibist ja datlitest. Nad jooksid vihmas ja jooksid 44 C kuumuses…. Edasi olid järjekordsed  10 banaani kell 8.
Roheline smuuti kell 9, puuviljasalat peale 19 miili, 3 apelsini  enne lõpetamist (kell 16). Õhtusöögiks avokaado, aedviljamahl ja salat.


Kui sa leidsid, et see blogi on sulle andnud teadlikkust, ideid, inspiratsiooni - toeta Päikesetoidu kirja- ja tõlketöid MTÜ Vastutustundega Vanemate Liit   EE041010220203927226