laupäev, 14. september 2013

Psühhiaater MD David R. Hawkins valust, kaalu langetamisest, isudega toimetulekust

See võiks olla sarjast huvitav raamat:). Leidsin juhuslikult? ja loen vaimustusega. 

Psühhiaater MD, PhD David R. Hawkins sünd. 1927 ja suri 2012. On kirjutanud palju raamatuid egost, praeguses hetkes elamisest, alistumisest olemasolevale, rahulolust sellega, mis on jne. Kes on lugenud Eckhart Tolle kirjutisi – leiab siit sama suuna. Tema mudugi kirjutas egost ja praegusest hetkest juba siis, kui Tolle alles väike oli:). Kuivõrd Hawkins ise on psühhiaater ja arst (saanud mitmeid autasusid oma psühhiaatriliste tööde eest), siis tema tähelepanekud ja praktika erinevate vaevuste ja sõltuvuste osas on väga huvitavad.
Ma ise loen praegu raamatut "Healing and Recovery" 510 lk. ja see on väga hea:). 
„Healing and recovery“ (Ravimine ja Taastumine) on avaldatud mitmed loengud erinevatele gruppidele: vähihaigetele, ülekaalulistele, alkoholismiga võitlejatele, seksuaalsuse probleemid, raskete olukordadega toimetulek, valu ja kannatustega toimetulek, vananemine jms. Ilmunud 2009, nii et kaasaegne ja värske materjal.

Hawkinsi praktika ja tehnikad on võib-olla omaette teemaks aga mõned tehnikad, mida kasutatakse valudega toimetulekuks, isudega (toidu, , mõne asja, seksi) toimetulekuks.
Hawkins on välja töötanud teadvuse tasandid ja pannud allolevasse tabelisse.


Häbi, süütunde, apaatia, hirmu, leina, iha, viha ja uhkuse tasandi teadvus võngub nö alla 200 ja on enesehävituslik. Neil tasanditel otsime oma rahulolu ja õnne endast väljastpoolt st „Ma olen õnnelik, kui ma saan selle toidu, selle naise/mehe, selle kleidi/püksid, selle arvuti/auto, selle hulga raha jne.“ 

Keha ei saa iseennast kogeda. Käsi ei sa kogeda oma käelisust, jalg oma jalgsust. Kui me räägime seksuaalsusest, siis igaüks mõtleb automaatselt kehast ja selle atraktiivsusest, füüsilisest vormist. Kuid keha ei koge iseennast. Peab olema midagi suuremat, mis kogemust tunnistab. Keha kogetakse tunnete kaudu. Ka tunded ei saa ennast ise kogeda. Ka nemad on kogetavad meele poolt. Kui hoolikalt vaadata, siis inimene ei koge oma keha vaid seda, mis toimub peas (mõtetes) keha kohta! Isegi meel ei saa iseennast kogeda – mõte ei saa kogeda oma mõttelisust. On midagi veel suuremat, mis ei muutu. Põhjus, miks me saame aimu sellest, mis toimub meeles, on teadvus. Teadvuse energiaväli on palju suurem meele omast. Meel ütleb meile, mis toimub emotsioonide, mõtete ja tunnete tasandil. Tunded ütlevad, mis toimub kehas. Teadvus on nüüd see nähtamatu ekraan, mis paikneb kõikjal ja just teadvuse kaudu me kogeme. Ka teadvus ise ei tea, mis toimub temas endas. Seega on olemas midagi veel suuremat teadvusest (consciousness) ja see on teadlikkus (awareness).
Kui me vaatame lähemalt inimeste kogemusi ja sündmusi, siis näeme, et sündmused on üks asi ja see, kuidas me sündmustesse suhtume on hoopis midagi muud. Me ei pruugi olla võimelised  kontrollima, juhtima, suunama, valima sündmusi, mis meie elus toimuvad, kuid me saame otsustada, kuidas nendesse sündmustesse suhtuda. Teame  kõik, et olles heas tujus suhtume teatud sündmusesse ühtmoodi ja teises tujus olles võime samast juhtumist minna raevu. Energiaväli on see asukoht, kus me tajume olukorda, viis, kuidas me eksisteerime ja kõikide sündmuste olulisus, mis üles kerkivad.

Tabeli juurde tagasi tulles – me näeme siin teadvuse tasandeid. Iga tasand võngub oma võimsusega. Iga tasand on kas negatiivse või positiivse suundumusega. Sinu emotsioonid tõusevad teatud energiaväljast ja annavad sulle selle viisi, kuidas sa ümbritsevat maailma näed, sellesse suhtud ja suhestud. Kõrgematel tasanditel lahenevad probleemid automaatselt iseenesest või inimene lakkab üldse probleeme nägemast. Seega on probleeme parem lahendada kõrgmatel teadvuse tasanditel.

Vaatame esmalt valu - see peatükk oli väga põnev.
Kord San Franciscos väänasin oma põlve välja. See oli selline mitmekordne väänamine, mis tavajuhul vajaks kindlasti ortopeedi poolt ülekontrollimist ja kinnituse või isegi lahase panekut 6 nädalaks. Selle asemel, istusin ma pargipingile, sulgesin silmad ja alistusin olukorrale täielikult. See tuli lainetena - piinava valu lainetena. Kui ma oleks näidanud vastuseisu (oi ei miks see juhtus, ma ei taha valu, see on halb jne) oleksin lõpetanud kipsis. Teiste sõnadega, kui keegi avaldab valule vastupanu, siis valu muutub lokaalsest valust krooniliseks seisundiks. Ma istusin lihtsalt pargis pingil ja lasin sellel olukorral ennast  täielikult haarata. Ma alistusin sellele ja valulained voolasid üle minu. Ja huvitaval kombel, see vältis kannatusi, kuna ma otsustasin kogeda seda praegust kogemust. Kogedes seda täielikult, muutusin ma kogemuse isandaks, mitte enam ohvriks. Olin üks ütlemisega: „Ma valin selle kogemuse, ma kogen seda, lasen sel kogemusel täielikult avalduda.“ Nüüd, selle tulemuseks oli ülimalt minimaalne kannatuse tase. Valu leevendumine oli kiire – ja umbes 3-4 minutiga olin ma valmis edasi liikuma. Valu taandus täiesti talutavale minimaalsele tasandile ning ma jätkasin oma teed jätkuvalt mitte seistes valule vastu.
Veidi aega hiljem murdsin ma jala ja käitusin samamoodi. Kui ma lõikasin puud, tohutu tammeoks vajus mu jalale ja purustas kõik luud jala otsas. Üsna lühikest aega hiljem, jõulude ajal, tantsisin ma ballisaalis. Minu jalga ei pandud kunagi kipsi; ma ei teinud midagi muud kui kogesin seda kogemust täielikult ja lasin minna igasugusel vastuseisul ja eitamisel, alistusin olukorrale.
Veel olen ma kogenud õnnetusjuhtumit, mille tagajärjel vajasin amputeerimist. Oli sama kogemise šokk  ja seejärel teadmine, kuidas sellises olukorras toime tulla vastupanust loobumisega. Lasta tunnetel olla, tunda neid. Ja kui ma seda tegin, juhtus see, mida maailm nimetab imeks, otse minu silmade all. Esimene asi, mida tegin ketassaega pöialt maha lõigates, oli kohene vastupanust loobumine sellisele kogemusele.  Lihtsalt seisin täiesti vaikselt ja lasin kogemusel täielikult avalduda – uputasin ennast sellesse kogemusse. Ja sekundite jooksul jäi verejooks seisma. Oli lauajupp seal, kus ma seisin ja ainult 8 tilka verd voolas välja. Lastes vastupanul kogemusele minna, oleks pidanus vigastatud arter pulseerivalt verd haavast välja purskama, kuid midagi sellist ei juhtunud.
Minu sõber, kes sai oma köögis mitmeid põletushaavu, jäi vaikselt seisma ja otsustas teadlikult kogemusele vastupanu mitte avaldada; põletusvalu läks üle 1-2 minutiga. Hiljem ei olnud tal ühtegi villi. Tavaliselt tekib sel juhul suur vill ja selle paranemine võtab vähemalt kuu aega. Kuid ainus asi, mis temal toimus, oli nahavärvi muutus.
Siin ei ole mingit maagiat. Igaüks võib kogeda täpselt sama. Selletaolist õpetust on jagatud mitu tuhat aastat. Need, kes on õppinud Zen meditatsiooni teavad, et esimese asjana füüsilise vaevuse/ebamugavuse korral tuleb lõpetada vastuseis (eitamine); peatad kõik mõtted sellest ja muutuda kogemusega üheks.
Alati võite jälgida, kuidas vastasseis, pikendab vaevust, agooniat, valu jms.
Alguses võib aktsepteerimine olla raske, kuna meel soovib valust vabaneda (ruttu valuvaigistit, tabletti, arsti). Terapeutilise lähenemisena võib selle asemel aktsepteerida juhtunut, lubada tekkinud tunnetel olla ja samas te liigute neist eemale. Teiste sõnadega, tundub nagu valu saaks mingid raamid ja meie eemaldume sellest valusast raamitud kohast. Sama tunneme, kui saame morfiini murtud küünarnuki puhul. Valu on olemas aga meie oleme justkui valust eemaldunud. Seisame kuskil kõrval. Valu on meist eraldiseisev. Valu ei ole enam mina ega minu oma. Narkootikum teeb seda, mida me saame teha oma teadvusega.  Tegelikult muidugi narkootikum ei teegi midagi, vaid lubab teadvusel selle liikumise teha. Narkootikum lihtsalt lõdvestab liigse vastasseisu ja kontrolli. Igatahes me võime ise õppida teadvust juhtima ilma igasuguste narkootikumideta/ravimiteta.
Mina olin sunnitud seda minevikus üsna palju tegema. Olin tugevalt allergiline narkoosile, valuvaigistitele ning seda palju aastaid. Seega palju aastaid pidin ma toime tulema rohkete õnnetusjuhtumite ja haigustega, lisaks veel operatsioon ilma tuimestuse või narkoosita. Siin ma leidsin teadvuse võimalused, teadvuse jõu. Sain teada, et kõik need valuvaigistid ja tuimestid lihtsalt lubavad teadvusel oma jõudu väljendada. Seega tuleb teadvustad, et meis on see jõud olemas ja me saame ise oma teadvuse abiga lahendada olukordi, mis on vajanud valuvaigisteid.
Me alustame valust eemaldumist sellega, et ei punni sellele vastu ja ei soovi seda ka muuta! Me lubame tunnetel praeguses hetkes olla. Siit me jõuame punkti, kus vaatame seda eemalt ja meile ei ole oluline, kas valu on või mitte. Tundub kummaline eks! Et meile ei ole enam oluline, kas valu eksisteerib või mitte. Kuid kõik on väga lihtne. Elus on palju asju, millega me oleme tulnud või saame tulla toime täpselt sama moodi. Näiteks on aastaid meid närvi ajanud mingi olukord meie tagaaias. Ja ühel päeval me viskame lihtsalt käega: „ Ah, las olla siis.“ Järsku oleme liikunud eemale olukorrast, mida me tahame muuta või kontrollida või oma tahtele allutada (sama siis, kui üritame muuta inimesi, olukordi, tingimusi; kasutame jõudu ja ainus mida me saavutame on kannatused). Lihtsalt laseme sel olla.
Enamikku valu, mida  olen kogenud oma elus, on kadunud ise. See on võtnud aeg paarist minutist õnnetusjuhtumi puhul ja mõned kuud kroonilise valu puhul. Minu patsiendid on rääkinud sama. Mul on olnud ka üks haigus, mille kadumine võttis aega umbes aasta. Pidevalt vabastasin, pidevalt lasin vastasseisul minna, pidevalt alistusin hetkele enne, kui ta lõplikult kadus. Ma ei teinud kõike seda aga eesmärgiga sellest haigusest vabaneda. See oleks vastasseis, sest sa teeksid kõike, et olukorda ei oleks ehk püüaksid reaalsust muuta. Kui me jõuame punkti, kus meil on ükskõik, kas valu eksisteerib või mitte, siis oleme valu suhtes immuunsed.
On väga hea teada, et meil on olemas selline jõud ja selline võim. Pole mitte mingit põhjust jääda kannatuste tasandile. Me võime alati ennast julgustada proovima, uuesti ja uuesti praktiseerida neid tehnikaid.  

Nüüd ma isude ja toitumiseni ei jõudnudki. Kuid enne isusid on vaja valudega hakkama saada. Ja veel üks ilus lause siit raamatust:
"Madalamatel tasanditel kogetakse elu, kui liikumist ebatäiuslikkusest täiuslikkusesse. Kõrgematel tasanditel liigub elu täiuslikkusest täiuslikkusesse.
Suurim afrodisiakum on sisemine eluolemise tunnetus. Kui see meis tugevneb, viib see meie kõigi teadvuse avardumiseni. "

Kas pole - me otsime afrodiaske macast ja superfoodidest, kanepist ja imejookidest. Püüame väljastpoolt omale elu sisse süstida. Ajutine ja mittetäielik viis. Vajadus superfoodi ja erguti järele tuleneb elualge peitujäämisest-mahasurutusest sinu sees. Hirmust täieliku elamise ees...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.