Vilniuse toortoidurestoranid

Käisime kolmes kohas: toortoidurestoranides "Raw Raw" ja "Raw 42" ning taimetoidurestoranis Vegan Cafe

Esimene Raw Raw http://www.rawraw.lt/en :
Puhas, valge, suhteliselt väike koht Vilniuse kesklinnas. Hinnad muidugi meiega võrreldes odavad ehk vägagi taskukohased. Neil seal seisab euro veel ees:).  Kuna Hippokratese Instituudi rajaja Ann Wigmore pärineb Leedust ja paistab olevat Leedu taimetoitujate seas ka väga populaarne, siis oli palju võrseid. Tuletan meelde, et Ann Wigmore oli nisuorase mahla populariseerija. Ka väikestes Maximates müüdi päevalille võrseid ja nisuorast. Restorani letid olid ilusat rohelist täis. Menüü pakkus palju mahlu, palju smuutisid, salateid, suppe, põhiroogi. Üks puuviljavalik oli ka, kuid enamik toite ikka rohelise, aedvilja ja pähkli kombinatsioonis. Teenindus suurepärane:).

 Restoranis olid riiulis sirvimiseks leedukeelsed retsepti ja muud toortoidu raamatud (Boutenko, Wigmore).

 Toorleivakesed maksid siis 1,15 eur 50g.

Siin minu salat: roheline ja päikesekuivatatud tomat - maitses hea:).

 Mango ja brokoli salat, pälvis seltskonna poolt hinde: väga hea - suurepärane.

 Minu quiche. Olin juba tellinud, kui tuli meelde, et alus on kindlasti ju seemne-pähkli tainas. Pealt sõin siis sisu ära, pea pool tainast ka - rohkem ei suutnud.

 Menüüs oli paar rooga ka küpsetatud vegan stiilis.

 Kohe Raw Raw kõrval oli Vegan Cafe. Mille menüüs minu arvates siiski väga palju piimatoodetega toite. Vegan eeldaks piimavaba olemist. Toidud olid enamjaolt kõik ghee, paneeri või koorega - selle asemel võis valida vegan variandi oliiviõliga. Kumbki ei tahtnud sobida. Interjöör seevastu oli armas.

"Raw 42"  http://madeinvilnius.com/en/food/raw-food-bar-raw42/i/  oli imepisike koht vanalinnas. Restoran ise tegutsenud 1,5 aastat.  Jõudsime sinna 50 minutit enne sulgemist. Tellisin Miso supi ja salati, mille juurde käiva pähklikastme palusin ära jätta. Supi tellimisel küsiti, kas soovin külma või soojemat suppi. Soovisin soojemat ja toodi ilusti kehatemperatuuril supp. Salat oli rohelise, avokaado (mis oli veidi toores) ja päikesekuivatatud tomati kombinatsioon.

Misosupp šiitake seente ja aedviljaga. Maitseb hea.

 Kuigi minul läks toiduga hästi, ei saanud läbi ka huvitavate juhtumiteta. Kristeli tellitud ananassi gazpacho nägi välja hea:). Me proovisime ja tundus nagu vürtsikas. Supi koostisosad olid ananass, kurk, kabatšokk ja koriander. Kristel sööb ja sööb ja sööb ja hakkab järjest rohkem õhkama. Poole supi pealt vaatasime uuesti menüü üle - supis ei ole ühtegi viidet tšillile. Kristel läheb küsima, miks on supp nii tuline. Nemad mõelnud, et cilantro on sama mis cayenne. Saatuslik eksimus. Sest supp oli väga tuline. Vabandati ohtralt, kuid uut suppi ei pakutud ja raha võeti selle supi eest täismahus. Kahju. Teenindajad olid ju ise väga armsad ning soov pähklikastmed ja juustud salatite uurest ära jätta võeti kohe arvesse

 Kristeli teine roog selle eest oli suurepärane.

 Väike vaade menüüle supid maksid 2 euro, salatid 3,5 euro ja põhiroad 5 euro ringis. Loomulikult olid menüüs kaunid pähklijuustu koogid, kuid nende isu on ammu täis.

Restoran oli tore, konverentsi toit (salat, võrsed, toortoidu leivad pähklikomm) ka tore aga tükk aega juba harjunud lahjema ja magusamaga:). Maximast sai siis banani, üllatuslikult leidsin samast ka värske hooaja medjool datlid - suurepärased, koduõunad olid kaasas. Rohkemat ei olnud vajagi:). 2 pikka päeva  said kiirelt mööda:).