esmaspäev, 16. september 2013

David R. Hawkins vol 2 isud ja nälg

See on järg eelmisele postitusele, loe see enne läbi. DavidHawkins valust

Hawkinsi tehnika koos toortoiduga annavad väga suurepärase kombinatsiooni:). Tasub proovida. Mida mina viimaste aastate jooksul olen tähele pannud toortoitumise osas - kui inimestel on oma probleemid lahendatud, siis toortoitumise kogemus on fantastiline. Kui probleemid on suures osas olnud allasurutud (eitamise, tablettidega, stimulantidega), siis toortoit toob kaasa niivõrd teravad olukorrad, et paljud pööravad sellele selja. Seega toortoit ei lahenda probleeme, vaid toob need ilusti esile, et sa saaksid nendega tegeleda. Lasta iseenda tervendaval ja tasakaalustaval jõul kõik paika panna - absoluutselt kõik...täiesti ilma kunstlike lisanditeta. Kõik arstid ja rohud ja lisandid on olemas sinu sees. Igas sinu rakus, istub arst, on apteek, on haigla. Midagi ei puudu. Sa otsid väljastpoolt ja ei leia. 

Raamatus "Healing and Recovery" kirjutab D.R. Hawkins: 
Kasutatav tehnika on töötanud kõigi juures, kes seda on proovinud. See on toiminud minu patsientide ja minu enda puhul. Kaotasin nii 20 kg.
Probleemi lahendamine peab olema lihtne, sirgjooneline, otse lahenduseni viiv, toimiv pikka aega ja olema tasuta. Dieedid seega ei toimi pikemas perspektiivis. Need tehnikad, mida inimesed sageli kasutavad, toovad kaasa süütunded ja süüdistamised. Jah, nad võivad mingi aeg töötada, kuid ainult ajutiselt, sest nad ei muuda inimese olemise viisi oma kehaga – st ei muutu nö Pavlovi refleksid, mis panevad inimese sööma tema parimatest kavatsustest hoolimata.
Sõnum on siin selline, et tuleb loobuda  tahtejõuga piiramisest, loobuda dieeditamisest ja loobuda söömisele vastupanekust.  Need meetodid ei toimi; nad panevad meid ennast näruselt tundma ja me lõpetame sageli sealsamas, kus alustasime. On olemas palju lihtsam ja nauditavam viis.
Oluline on õppida seda, kuidas lähtuda südamest, mitte peast. Lähtuda armastusest, mitte kõhust. Pea kritiseerib meid, kuna kõht tahab süüa. Ja ainus viis probleemi lahendada on lahendada seda tervikust lähtuvalt ja seega lähtuda südamest.
Kui traditsioonilise meditsiini lähenemine ja kalorite lugemine teile sobib, siis te järgnevast informatsioonist huvitatud ei ole.
Teadvus töötab koos meie sisemisest kogemusest lähtuva tõega. Sellel ei ole midagi ühist teooriate, hüpoteeside, teaduslike põhjenduste või loogikaga. On tegemist ainult tõe kogemisega meis endis.
Esimese asjana tuleb alustada meie probleemiga seotud dieeti ja toitu puudutavate teooriate tühistamisega. Meis on sellised uskumused ja mõtted nagu: „Ülekaal on meie peres pärilik – see on geenides.“ Või siis „ See on minu kilpnäärme pärast,“ või, „See on sellepärast, et lapsena olin ülekaalus ja mul tekkis hästi palju rasvarakke.“ Need kõik on hästi populaarsed meditsiinilised teooriad ja kui neid hoida oma peas, siis tulemus ei ole väga hea. Olen ka kliinilises uuringus leidnud, et selliste mõtete peas keerutamise mõju on väga halb.
Mõned dieedinipid on kasulikud meie meetodiga alustamisel, et hüpotalamuse juures olev aju osa appestat ümber programmeerida. Appestat kontrollib meie küllastatuse tunnet ja kaalu.
On oluline  pöörata ümber üldlevinud nn „terve mõistus“, mis põhineb vasaku ajupoolkera loogikal. Meie mõtted ja uskumused kaalu, liikumise, kalorite ja muu sellise kohta mõjutavad kõik meie kaalu numbrit.
Kõik pingutused lahendada kaaluprobleemi ainult kehast lähtuvalt, on määratud läbikukkumisele. Iga kuu on müüdavate ajakirjade esikaantel uus dieet ja see näitab, et dieedid ei toimi. Kui on olemas tuhandeid lahendusi ühele probleemile ja lõputute artiklite vool selle teema kohta, siis on ilmselge, et tegelikku vastust ei teata. Keskendumine ainult kehale ei toimi. Selline lähenemine ei toimi ka ühegi teise probleemi korral.
Tehnika, mida ma ise kasutasin aitas mul vabaneda 30% kehakaalust st 22kg. Tehnika võttis iga päeva teatud minutid aega. Kokku võib see võtta 60-90 minutit inimese kohta. Sa ei pea selle jaoks oma tegemisi seiskama ja tehnika sobitub hästi sinu päevarutiini.
Tehnika ise: kui tõusevad need tunded, mida sa oled varasemalt pidanud näljaks, siis  sa ignoreerid neid mõtteid, mis nende tunnetega kaasnevad ja eriti tühistad mõtte näljast. Selle asemel, lähed sa otse tunde sisse, otse selle kogemuse sisse, mida sa praegu koged. Ja sa tunnetad seda ilma silte panemata, ilma nimetusi andmata, ilma vastupanuta nendele tunnetele. Sa lihtsalt koged neid ja hakkad loobuma vastupanust neid tundeid tunda. Vaikides sisened sa teadvusse endasse, see on sisemine kogemuse sellest, kes sa ise oled ja lõpetad vastupanu sellele. Alguses oleme me nii Pavlovi refleksidest kontrollitavad, et minuti jooksul me tunneme tunnet, mida oleme silditanud kui „nälga“. Meie käitumine tahab hakata kohe tegutsema, et rahuldada seda „nälga“. Nagu koeral Pavlovi katses hakkas ila jooksma iga kord, kui kell lõi, on ka meil selle tundega seoses teatud tingitud käitumisrefleks.
Kuidas me selle tingituse endalt maha saame, kui kaua aega see võtab ja kui palju pingutusi nõuab? Tegelikult võtab see üsna vähe aega ja ka üsna vähe vaeva. Kui see tunne, millele me oleme varem pannud nime „nälg“ („ma olen nii näljane“) tõuseb üles, siis me ei nimeta  seda mitte kuidagi ja ei avalda sellele ka vastupanu. Oleme lihtsalt aktsepteerimise tasandil ja lubame endal olla selle tundega, kuid ei tee selle suhtes midagi. Me lubame sellel tundel meie sees olla ja laseme ka endal olla koos selle sisemise kogemuse või tundega või mis iganes see on. Mõned inimesed võivad tunda aistinguid maos/kõhus ja mõned võivad tunda mingit füüsilist nõrkust. Mis iganes tunne-aisting üles kerkib, me lõpetame sellest rääkimise (oma meeles-mõtetes-peas); me lõpetame selle iseloomustamise ja nimetuste andmise. Selle asemel me läheme sügavale kogemuse sisse ja laseme minna igasugusel vastuseisul. Vastuseisust loobudes tekib avardumine, me jõuame teadvuse kõrgemale tasandile, kui selle valime ja võime siin öelda: „Ma tahan rohkem seda, mis see ka ei oleks.“
Selle põhjuseks on see, et on limiteeritud kogus seda tunnet, mis pinnale kerkib. Meel mõtleb: „Kui ma ei saa rahuldada seda, siis mul hakkab see näljatunne olema kogu aeg.“ See ei ole seetõttu, et tunne on  vastupanu tulemus. Kui me läheme sellega kaasa, nii nagu Tao kirjelduses, kus pajupuu paindub tuule käes, kuid ei  murdu, kuna puudub vastupanu.  Ja tamm, mis püüab oma tugevusega vastu panna, murdub tormis. Nii ka meie võime olla painduvad kui paju – minna tundega kaasa ja loobuda vastupanust. Me hoopis tervitame seda. Ütleme hoopis: „andke mulle seda rohkem.“ Soovime rohkem tuult, rohkem sisemist kogemust. Me kutsume seda rohkem esile, istume koos selle sisemise kogemusega ja lihtsalt koos sellega olles, jookseb ta tühjaks.
Tehnika katsetamist võiks alustada nädalavahetusel, kui oleme kodus ja saame alguses sellele pühendada aega ja tähelepanu. Hea on istuda, veel parem pikali heita ja keskenduda tunnetele. Kui me ei lae ennast mõtetel kaasa haarata või välisel segada, siis kaob see tunne minutite jooksul. Kui see on kadunud, teeme edasi oma tavapäraseid tegemisi. Olles seda juba harjunud tegema, ei pea me enam oma igapäevaseid tegevusi katkestama. Kui kogemus tõuseb üles, me istume või heidame pikali, keskendume sellele ja pöörame kogu tähelepanu selle kogemuse tervitamisele. See oleks nagu ukse avamine ja lubamine tundel siseneda ilma, et me midagi temaga ette võtaksime.
Kuid mida võtta ette oma söömisega? Me teeme seda, mida nimetatakse ennetavaks söömiseks? See tähendab, et sööme siis, kui meil ei ole seda „näljatunnet“. Esimestel päevadel või ka esimestel nädalatel ei söö me kunagi, kui oleme näljased. Me laseme oma tehnikat kasutades näljal minna. Kui me teame oma näljatunde tekkimist, siis ennetame seda. Näiteks on meil nälg alati kuskil kella 18 ajal. Nüüd selle asemel, et oodata näljatunnet, me sööme 16.45, sel ajal, kui nälga pole.
Tehnika on lihtne – süüa siis, kui nälga ei ole ja ei söö siis, kui nälg tekib. Tehnikat kasutades kaob näljatunne. Me ei hakka enam tundma ei nälga ega üleskerkivat isu. Juba teisel päeval võime märgata näljatunde/isu tuntavat nõrgenemist. Esimesel päeval võib tehnika jaoks kokku kuluda ca 30 minutit. Võite märgata, et kui te ei võta näljaga midagi ette ja tõeliselt lasete vastupanul minna, siis see kaob minutitega. Seda praktiseerides, hakkab tunne kaduma sekunditega. Ja meid ei juhi enam see tunne ja me oleme sellest vabad.
Selle tunde asemel võime hakata tundma teatud tühjust – carte blanche tunnet. Seal kus kunagi oli nälg ja liikumine nälja rahuldamiseks, entusiasm küllastatuse saamiseks, küllastatus toidust, tundub nüüd olevat vaba ruum. Me võime ennast premeerida ja täita selle ruumi teiste meeldivate tegevustega – lugeda läbi hea raamat, lugeda naudinguga, mitte enam tunda sel ajal süütundeid õgimise, ülesöömise või selle pärast, et meil on nii palju olulisemaid asju teha. Üks asi, mida veel teha, on võtta üks uinak. Peale 20 minutilist uinakut tunneme ennast suurepäraselt. Peale 20 minutilist söömist, me tavaliselt ennast hästi ei tunne.
Tehnika tundub lihtne ja sellepärast ka toimib. Asjad, mis on ebaloomulikult keerulised on tõest väga kaugel. Tõde on tavaliselt imeliselt lihtne.
Järgmine asi, mida meel ütleb on: „Ma ei taha jääda ilma söömisest saadavast naudingust.“ Mis siis saab naudingust, kui kasutame seda tehnikat? Nauding tõuseb söömisest endast, mitte enam isust toidu järele või näljast. Ma istun laua taha ilma igasuguse näljatunde või isuta, kuid kohe, kui alustan söömist, tõuseb ka nauding söögist endast. Rahulolu on palju suurem, kui kunagi eelnevalt on olnud. Nüüd naudin ma oma toitu  nagu ei kunagi enne. Söömine ei ole enam seotud süütunnetega ega enesesüüdistustega. Ei ole enam muret liigsete kalorite või kaalu tõusu pärast. Seega nauding ja rahulolu söömisest ei kao kuhugi.
Minu enda peal töötas see pingutusteta süsteem niivõrd hästi, et ma muutsin liiga kõhnaks. Isu ja näljatunne kadusid, sellega koos kadusid ka söömise, enesesüüdistamise ja süütunnete tsüklid. Hakkasin märkama, et unustan ära hommikusöögid. Olin oma päeva tegemistest niivõrd hõivatud, et unustasin üldse süüa. Tehnika kasutamise algusaegadel tuleb vahetevahel selline söömisaegade tunne. Siis me istume lihtsalt maha ja alistume - vabastame nii nagu vastupanu puhul ja märkame, et ideed nagu „ma pean sööma hommikust“ või „ma pean sööma lõunat“ või „ma pean sööma õhtust“ on kultuurilised tingitused. Neis ei ole mingit reaalsust. Ma ise hakkasin toimima nii, et ei söönud mitmeid päevi järjest ja isegi ei märganud seda. Ühel korral esmaspäevast neljapäevani olin niivõrd oma töödega hõivatud, et alles neljapäeval järsku tuli meelde – ma ei olegi viimastel päevadel söönud. Siis muutus mu perekond väga murelikuks ja ütles, et ma olen liiga kõhn. Seejärel hakkasin ma teadlikult teadvustama, et mul on vaja süüa. Ma programmeerisin end veidi ümber söömise poole, see töötas jälle uskumatult hästi ja tõi mulle suurt rahuldust.
Teine teadvuse tehnika, ühe peamise rakendusega, töötab samuti väga hästi. Kõik neil tehnikatel, millest me oleme siin raamatus rääkinud, on palju erinevaid rakendusi. Te loote endale pildi, milline teie keha peaks olema ja tunde, mida tahate tunda sellist keha omades. Siis tuletage meelde rõõmu ja rahulolu tunne, mida olete oma elus seoses iseendaga tundnud. Nüüd kujutage ette omale soovitud keha ja taasäratage see rõõmutunne. Näiteks, kui te soovite olla sale, kujutage ennast ette saledana ja hakake seda pilti endast armastama. Armastage seda pilti oma kehast ja seejärel laske sel minna teadmisega et olete teinud teatud programmi. Olete tuleviku paika pannud, sest meel hakkab automaatselt selle poole liikuma. Lihtsalt armastage seda pilti endast. Kui teile meeldib, võite pildi alla kirjutada kilode arvu ning öelda: „Tead, on fantastiline olla sale ja aktiivne ja tunda enda hästi oma keha suhtes. Ma armastan ennast selle eest.“
Kuna me oleme juba mitmeid kordi korranud, et keha ei saa ennast ise kogeda, siis probleem ei ole üldsegi kehas; probleem on selles, mida me hoiame teadvuses.
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Arvesta, et raamat on paks - kõiki asjaolusid ma ümber kirjutada ei jõua. Lugedes tekkis kohe palju erinevaid küsimusi, mis omakorda  ka raamatu lehekülgedel vastuse said. Igal juhul soovitan lugeda läbi terve raamatu. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.