Niisiis kinnitab Schatzker oma
raamatus „The Dorito Efect“, et toit on muutunud. Muutus on teaduslikult
dokumenteeritud. Ja ta toob siinkohal näite kanalihast, millest on saanud mitte
ainult meie number üks loomse valgu allikas, vaid ka kõige maitsetum – kõige enam
Dorito-sarnane – liha.
Seda nimetavad põllumajandustüübid
"täiustamiseks". Ja see on kestnud aeglases tempos aastakümneid. 1923. aastal kulus kuusteist nädalat, et saada kana suhteliselt väikeseks
elusbroileriks kaaluga 1 kg ja
söödatõhusus oli 4,7.
1933. aastaks
oli see sama broiler võtnud 200 g juurde juurde ja selleks kulus kaks nädalat vähem.
1943. aastaks
kaalusid broilerid kaheteistkümne nädala
vanusena keskmiselt 1,4 kg. Need kanad ei olnud mitte ainult eakaaslastest
umbes kilo raskemad, vaid neil õnnestus kuidagi vähema toiduga rohkem saavutada.
Need olid imekanad. Kuidas need imekanad maitsesid? Keegi ei tea. Kohtunikud
maitset ei mõõtnud.
Kanu saab aretuse teel muuta.
Kasvukiirus ja lihavus ei olnud kindlad füüsikalised seadused, nagu valguse
kiirus või prootoni elektrilaeng. Valides, milline kukk milliste kanadega
paaritada, saab muuta kanade geene. Nii võib sündida tibusid, kes olid oma
vanematest erinevad – palju erinevad. Need geenid muudkui muutusid. 1951. aastaks läksid linnuaretus võistluste
võitjad paksuks kaks nädalat varem kui
1948. aastal ja 1955. aastaks olid
1951. aasta võitjad juba keskmised. 1973.
aastaks võttis sobiva kaaluni jõudmine vaid kaheksa ja pool nädalat.
Kanaliha hind muutus odavamaks ja
ameeriklased sõid seda aina rohkem: 2006 aastal söödi kana 5 korda rohkem kui
1948.
Paul Siegel,
kes oli kanade aretamise alal kõige viljakam teadlane märgib, et ta pühendas
kogu oma karjääri kanade aretamise uurimisele ning leidis muuhulgas, et aretamise protsessis tuleb alati arvestada
kompromissiga. St millegi arengu eest on vaja alati midagi ära anda.
Näiteks kehamassi ja munemise vahel
on geneetiline kompromiss. Seetõttu on kanatööstus nüüd jagatud kaheks
erinevaks pooleks, lihakanadeks ja munakanadeks. Tänapäeva lihakanad on
tänapäeva munakanadega võrreldes haletsusväärsed munejad ja põhjus on selles,
et nad panevad kogu oma energia liha loomisse. Ja tänapäeva munakanad on nii kõhetud,
kuna kogu ramm läheb munadesse.
Aretamise tulemusena on kujuteldamatu
"täiustumine". Tänapäeva broiler näeb lihavam välja. Tänapäeva
broiler kasvab vähem kui poole ajaga ehk umbes kolmekümne viie päevaga. Kuidagi
suudab tänapäeva broiler kaaluda poolteist kilo rohkem ja mis veelgi uskumatum,
selle kaaluni jõutakse kolmandiku võrra väiksema söödaga. Selle kana jalad on
nii lühikesed ja täidlased, et need linnud, kes olid kunagi üsnagi väledad jooksjad,
suudavad vaevu liikuda ning nende rinnad on nii laiad ja paksud, et linnud ei seisa
päris sirgelt.
Paul Siegelile meeldib kanu süüa sama palju kui talle meeldib neid
uurida. Kuid ta tunnistab, et kogu täiustamisest hoolimata ei pruugi need
maitseda enam nii nagu varem. Parim kana, mida ta kunagi söönud on, ei olnud tänane kana.
See oli eilne kana: tema ema kana frikassee.
Midagi sarnast on toimunud puu- ja aedviljadega. Tänased müügi olevad viljad sisaldavad rohkelt vett. Ja loomulikult tuleb nüüd raamatus pikalt juttu maitsetutest tomatitest. Lühidalt on samuti tegemist sellega, et aretus pikema säilivusaja poole ja roheliselt viljade ärakorjamine on nõudnud vastutasuks tomati suurepärase meki.
Tomatiteadlased väidavad, et niipea,
kui tomat eemaldatakse oma peamisest energiallikast ja toitjast – taime
lehtedest, ei suuda tomat enam maitset parandada.
Süüdlaseks peetakse ka rohkearvulist
viljadega sorte. Tomatitaimel napib
lehti liiga paljude jaoks – ja sel juhul armastava emana annab taim oma
viljadele seda, mis üle jääb: vett. Ja sestap on tänane tomat veemaitseline.
Tomatid on geneetilisel tasandil
unustanud oma algse maitse, sest neid on aretatud teisi eesmärke silmas
pidades.
Ja siis tulid toiduaineste aretajatele
appi vitamiinid. Kui õpiti
sünteesima ja tootma vitamiine ning mineraale, toodeti neid kanadele nagu meile
maitseaineid (eks neid vitamiine toodetakse täna meilegi nagu kanadele: järjest
suuremates kogustes). Kui kanad ei saanud enam minna välja nokkima ussikesi ja
kapsalehti, siis sai neil vähemalt anna kehale vajaminevat vitamiinisegu.
Siiski tuli välja et kompromissi üks
pool - kõrge energiasisaldusega dieet lisas kaloreid, kuid selle tulemusena kadus
maitse. Sööt on tavaliselt seemnete segu – mais, nisu, hirss, sojaoad jne – ja
kuigi mõned seemned (näiteks muskaatpähkel) on maitsvad, ei ole maitsvad need seemned,
mida me kanadele söödame. Ja erinevalt tomatitest ei anna kana iseendale
maitset. Loomaliha maitset mõjutab tugevalt see, mida loom sööb. Lindude toidus
sisalduvad maitseühendid jõuavad linnukoesse. Teadlased nimetavad seda bioloogiliseks jaotumiseks – see on
sama põhjus, miks sibularohtu sööv lüpsilehm toodab piima, mis maitseb nagu
sibul. Maitseliselt hakkas kanaliha liikuma vales suunas, kui energiarikas
dieet ilmus ja häirekella anti juba 1961. aastal. Sellest ajast on ainult
hullemaks läinud. Ärge unustage, et kanad ei söö enam rohtu, ürte ega putukaid.
Kõik seemned, mis tänapäevasesse broilerite sööta lähevad, pärinevad
teraviljasortidest, mida on samamoodi "parandatud-täiustatud" nagu
tomateid.
Kokk John Currence leotab oma
valmistatavat kana neli tundi Coca-Colas, mis on segatud vedela suitsu, Tabasco
kastme ja Worcestershire'i kastmega, ning maitsestab seejärel taigna Cayenne'i
pipra, küüslaugupulbri ja sibulapulbriga. Leidlikud kokad võitlevad enam kui
viiekümne aasta pikkuse maitse lahjenduse vastu. Maitsetu maitsestamine on aga raske töö.
Edasi peatub autor pikemalt vanilje
juures. Vanilje puhul on täiuslik kõik peale hinna. Kuna ma olen vaniljest juba
varem siin
artiklis kirjutanud, siis võtaks lühemalt kokku:
Ei võtnud kaua aega, kui teadlastel
õnnestus käbidest ja seejärel nelgiõlist sünteesida vaniliin, kuid võttis
aastaid enne, kui saadi täiuslikult järeletehtud vaniljeekstrakt. See koosnes
paljudest erinevatest kemikaalidest. Ja võib olla on tänu sellele veel
Madagaskaril metsa.
Sellest ajast peale on inimesed üksteise järel püüdnud kinni kemikaale, mis
iseloomustavad toiduaineid nagu õunad, kirsid, porgandid ja veiseliha, ning
viinud nende tootmise taimedelt ja loomadelt tehastesse. 1965. aastal oli neid kemikaale vähem kui 700. Tänapäeval on neid üle 2200. Viimased lisandid on
"sinep/mädarõigas/vasabi" (2-(metüültio)etüülatsetaat), "toores
kartul" (2-etoksü-3-etüülpürasiin) ja "balsamiäädikas"
(Sclareol). Lõhna-maitse kemikaale segatakse omavahel lõpututest
kombinatsioonides, saades nii üha uusi variante.
Inimeste loodud maitsete ajastu õilmitseb.
Nüüd on võimalik inimeste meeli petta, et nad kogeksid mündisust ilma ühegi
piparmündileheta. Vaid mõne tilga vedelikuga saate luua erksa granadilli
(passion fruit) meki. 1986. aastal avastati sarapuupähklite keemiline saladus ja
viis aastat pärast seda kaotasid valged trühvlid oma ajaloolise monopoli
2,4,6-tritiaheptaani osas.
Tuhandeid aastaid võis apelsini maitset kogeda ainult
hooajaliste, kiiresti riknevate, kiudainete, mahla, vitamiinide, mineraalide ja
antioksüdantide kompleksina, mida nimetatakse apelsiniks. Nüüd saate tellida
"apelsini" telefoni teel ja lisada seda karastusjookidele,
paprikatele, jogurtile või kommile. Nimetage mis tahes "aines" -
vaarikas, kana, ananass, tomat, mustikad, isegi tacod - ja juba on olemas
kemikaalid, mis seda jäljendasid.
Ja nii aina edasi. Chipotle. Chai.
Granaatõun. Açaí. Iga paari aasta tagant ärkab Ameerika toidukoomast ja nõuab uut põnevust.
Nagu kreekerid, muutuvad ka
toidutrendid "mitmemõõtmeliseks". 2007. aastal alustas McCormick
maitsete sidumist – wasabi ja vahtra; köömned ja aprikoosid; nelk ja roheline
õun. 2012. aastal ilmusid kolme-nelja kombinatsioonid. Rosmariin, mis 2000.
aastani maitseprognoosis sooloesinemisi sooritas, naasis 2013. aastal osana segust:
„suitsutomat, rosmariin, tšillipipar ja magusad sibulad“.
Kui autor külastab McCormick
tehnoloogiakeskust, kus neid mekke välja töötatakse, tuleb juttu naturaalsetest
maitse/lõhnaainetest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar