Irratsionaalne ahv vol 3 - hukkamõistjate pühalikkus

Grimes kirjeldab oma raamatus „The Irrational Ape“ tänase sotsiaalmeedia võimalusi ja mõju.

Disjunktset ekslikkust kohtab sageli poleemilises vormis: „Eksid kas sina või eksin  mina → sina eksid → seega minul on õigus.” Selline järelduskäik on ülimalt eksitav, sest tegelikkus on see, et mõlemad võivad eksida.

Selline loogika annab aga võimaluse neile, kes peavad ennast õigemaks, teisi hukka mõista. Selle vea variatsioonid on sageli moralistlikud, tugevdades enese upitamist hea arutluskäigu hinnaga. Mõnede jaoks näib olevat sügavalt juurdunud oletus, et teiste ründamine nende arvatava moraalse läbikukkumise pärast tõstab kuidagi kaudselt süüdistaja moraalset positsiooni.

Ennast ei saa ülendada teisi alandades

Selles pole midagi uut – hukkamised olid kunagi avalik vaatemäng, kus hukkamõistetuid mõistsid surma näilikult vagad. Sellised hukkamised on enamikus maailmas õnneks kadunud ja võib tekkida kiusatus järeldada, et oleme sellisest väiklusest välja kasvanud.

2012. aastal töötas Lindsey  Stone mittetulundusühingus, aidates õpiraskustega täiskasvanuid. Lindseyl, kes oli meeldiv inimene ja oma töös tõhus, oli väiksem sõpruskond, kellega nad jagasid teatud omavahelisi nalju. Üks selline nali oli poseerida mõne keelumärgi ees, jäljendades märgil olevale vastupidist; näiteks suitsetamise teesklemine suitsetamiskeelusildi all jms. Tavaolukorras ei kergitaks keegi selle peale kulmugi, kergemeelne naljapilt, kus pole pahatahtlikkust. Kuid reisil Virginia osariigis Arlingtoni riiklikule kalmistule tekitas see mõttetu veidrus ülisuure tagasilöögi. Hoiatusmärk ütles: „Vaikimine ja austus“, Lindsey tegi pildi, kus ta sildi all näiliselt karjub ja näitab keskmist sõrme.

2012. aasta oktoobris postitas Lindsey sõber Jamie selle foto Facebooki.  Mõned nende Facebooki sõbrad kommenteerisid, et foto oli maitsetu või solvav. Stone vastas, et nad lihtsalt lollitavad nagu ka teistel fotodel ja et see ei tähenda lugupidamatust. Jamie küsis Stone’ilt foto mahavõtmise kohta, kuid Stone arvas, et las ola enne.

Jamie Facebooki seaded ei olnud aga privaatsed. Kuu aega pärast foto postitamist leidis keegi selle ja jagas seda Internetis. Stone ei saanud kunagi teada, kes täpselt seda tegi, kuid kahtlustas, et see võis olla keegi töökaaslane, kellele tema ega Jamie ei meeldinud.

Vahetu tagajärg

Shamers süüdistas Stone'i sõjaväe vihkamises, tegi tema välimuse üle nalja ning saatis talle vägistamis- ja tapmisähvardusi. Mõned inimesed kommenteerisid, et foto oli lihtsalt nali ja Stone'i elu ei tohiks rikkuda, kuid nad vaigistati kiiresti.

Stone vabandas foto pärast. Kuid keegi tegi Facebooki lehe, milles kutsus üles naist vallandama töökohalt LIFE (Living Independently Forever). Lehte märgiti meeldivaks 12 000 inimese poolt ja paljud inimesed saatsid ka otse tema tööandjale meili. Lindsey vallandati.

Kuna foto oli kontekstist lahutatud ja ülikiiresti levitatud, sai Stone'ist silmapilkselt vihatud vaenlane ja paaria. Vähemalt 30 000 inimest ühines gruppidega, kes kavatsesid ta üles leida. Häbistamise ja väärkohtlemise koor oli täiesti meeletu. Kaastunne Stone'i vastu oli olematu – ta mitte ainult ei kaotanud töökohta, vaid teda tabasid surma- või vägistamisähvardused.

"Lindsey Stone vihkab sõjaväge ja vihkab sõdureid, kes on hukkunud sõdades", "Sa peaksid põrgus mädanema", "Lihtsalt puhas kurjus", "Rääkisin Life'i töötajaga, kes on öelnud, et tema töökoha juhatuses on veteranid ja et ta vallandatakse. Ootan teavet tema kaasosalise kohta“, „Pärast vallandamist peab ta võib-olla registreeruma kliendiks: Naine vajab abi”, “Saadke loll feminist vangi”.  

Meedia ilmus Stone'i majja. Ka teised Lindsey Stone nimelised jäid häbisse – USA-s elas veel kuuskümmend samanimelist inimest.

Fotost sai vaenlase ikooniline sümbol sõjaväe toetajatele, antifeministidele ja parempoolsetele.  

Stone sai depressiooni ja unetuse ning isoleeris end peaaegu aastaks. Kui ta oli valmis uuesti tööd otsima, ei vastanud keegi tema avaldustele. Lõpuks pakkus keegi talle hooldajana tööd. Ta kartis, et uus ettevõte hakkab teda googeldama, ja arutas, kas ta ütleb neile enne intervjuud, kes ta on. Lõppkokkuvõttes ta seda ei teinud, sest kui inimesed teda tundma õpivad, ei ole nad foto peale vihased, sest mõistavad, et ta on palju enamat kui see, mida internet temast arvab.

Stone googeldas end 2013. aasta veteranide päeval. Foto oli endiselt Google Image tulemustes domineerinud ja mõned endised sõjaväelased kirjutasid tema jälitamise ja vägistamise kohta.

16 kuud pärast häbitamist

Neli kuud pärast seda, kui Stone uue töökoha sai, polnud ta tööl ikka veel kellelegi fotost rääkinud. Ta arvas, et üks tema töökaaslastest võib seda teada, kuna ta kommenteeris asjade internetti ülespanemist. Ta elas pideva ärevuse ja stressiga, sest kui keegi tööl tema nime googeldaks, ilmuks see foto ja ta võib jälle häbisse jääda. Stone jumaldas oma uut tööd ja lapsi, kellega ta töötas, ega tahtnud sellest ilma jääda.  

 Virtuaalse rahvahulga peas peitus loogiline lahknevus – miski, mis oli piisavalt moonutatud, et õigustada ähvardusi vägivallaga kahjutu noore naise vastu. See rahvahulk nautis tema allakäiku, olles samas siiski kindlalt veendunud, et nad ise on moraalselt kõrgemal kohal:

„Temal puudub moraalne vooruslikkus → ma ründan teda → Seega olen mina moraalselt õige.'

Tehes negatiivsest eeldusest jaatava järelduse, uskusid Stone'i häbistajad, et mida tugevamalt nad tema ettekujutatud väärtegusid sõimuga üle valavad, seda vooruslikumad nad ise on. Kõigi eelduste kohaselt oli Stone korralik inimene, kaugeltki mitte koletis, vaid keegi, kes oli pühendunud puuetega inimeste abistamisele.

Kuigi on palju tõendeid selle kohta, et Stone'i üleastumine oli juhuslik, oleks häbistava brigaadi käitumine olnud sama taunitav, isegi siis,  kui Stone oleks tahtlikult tahtnud solvata. Isegi kui ta oleks olnud kohutav inimolend, ei näidanud tema jälitajad, hukkamõistjad, süüduistajad end kuidagi paremana. Hargiga vehkimine ei muuda inimest kangelaslikuks.

Vaese naise halvustamine võis tekitada nendele lahvatavatele massidele moraalse üleoleku tunde, kuid nende järeldus oma pühadusest oli vaid illusioon, mis põhines viltusel loogikal. Nagu kõigi Interneti-tormide puhul, unustas raevukas koor kiiresti epitsentrisse sattunud inimolendi ja liikus uute, sama küsitava väärtusega sihtmärkide poole. Kuid inimeste jaoks, kes taluvad sellist toteemilist vihkamist, võivad kahjud olla pikaajalisemad.