David Robert Grimes raamat „The Irrational Ape“ on huvitav ja hea raamat. Iseasi, kas
keegi David Icke tuline fänn seda lugema hakkab. Kuigi võiks. Maailm oleks
rahulikum paik. Võib olla.
Mulle
igatahes meeldib. Grimes jõuab „cherry picking“ uuringuteni. Ma olen sellest
varem blogis kirjutanud – eesti keeles pole leidnud muud väljendit, kui „meelepäraste
näitajate valmist“.
Kirsside
noppimimine inglise keelses variandis viitabki sellele, et uuringutest
nopitakse enda jaoks magusam välja ehk viidatakse oma väidete kinnituseks mingile
uuringule – kuigi viidatud uuring ei toeta neid väiteid, võib seal olla
vahejäreldusi või teese, mida saab meeldiva väite kinnituseks pakkuda. Seda
kasutatakse hästi palju toidulisandite, töödeldud toitude, superfoodide jpm müügireklaamis. Samuti dieetide
reklaamimisel. Taimetoidu sõbrana meeldib mulle lugeda, kuidas karnivoorid ja
paleo dieedi eestkõneljad kasutavad „cherry
picking“ uuringuid. Nii tore aga ei ole kuulda, kuidas Nutrtion Facts vedaja
Michael Greger sama vegan infot jagades teeb.
Selles
raamatus on „cherry picking“ näidetena toodud aga meediumid. See on asjakohane
näide, kuna just jäi silma, et Marilyn Kerro videot NATO ja Ukraina ja Kaja Kallase
teemal on vaadatud 95000 korda. See on siis eestlasele selline kindel usaldusväärse
info saamise koht.
USA-s
nõustus umbes 60% küsitlusele
vastanutest väitega "mõnel inimesel on psparapsühholoogilised võimed",
samas kui hinnanguliselt 23%
Ühendkuningriigi elanikkonnast on selgeltnägijaga konsulteerinud. Kiire
Google'i otsing annab tulemuseks absoluutse hulga meediume, selgeltnägijaid ja ennustajaid,
kes kasutavad äri nimel tasulisi numbreid. Kuidas meediumid siis meid veenavad?
Tundub, et selgeltnägijate intuitiivne populaarsus põhineb täielikult hoolikalt
kureeritud juhtumitel ja suurel hulgal sobivate näidete ettelükkamisel.
Selgeltnägija reklaamib suurelt oma hitte, pisendades või varjates samal ajal oma
möödalaskmisi, luues sellega selgeltnägemise illusiooni.
Selgeltnägijate
edule aitavad kaasa ka psühholoogilised pimealad ja statistilise analüüsimise
vähene oskus, kuid „cherry picking“
on võtmeelemendiks. Need, kes on eriti osavad meelepäraste andmete esitlemisel
või muljetavaldavate juhtumite valmis treimises, võivad üles ehitada üsnagi tulusa
karjääri.
Esmapilgul
võib see tunduda kahjutuna ja küünik võib pomiseda midagi lolli ja tema rahakoti
tühjakstegemise kohta, kuid paljud selgeltnägijad saavad kasu leinajatest ja mures
olijatest. Inimesed külastavad selgeltnägijaid ebaproportsionaalselt palju, kui
nad on ebakindlas olekus. Kuid antud nõuanne võib olla ka kahjustav. Mõelgem Sylvia
Browne'ile, kes aastast 1974 kuni oma surmani 2013. aastal oli võib-olla kõige
tuntum selgeltnägija Ameerikas. Päevatelevisiooni armastatud staari Browne'i
kõige olulisem omadus oli tema häbitu enesereklaami anne, millega ta püüdis
endale võtta au politseikonsultandina mitme kõrgetasemelise kuriteo lahendamise
eest. Tegelikkuses oli 35 politseiasjast, millesse Browne ise ennast kaasas,
tema esitatud teave 21 puhul liiga ebamäärane, et olla kasulik. Ülejäänud 14
puhul väitsid politseinikud ja pereliikmed, et ta ei andnud mingit kasulikku infot.
Sylvia Browne |
Ja
nii see jätkus. Näiteks kui Lynda
McClelland 2002. aastal kadunuks jäi, rääkis Browne päevases televisioonis
Lynda väimehele David Repaskyle, et naise röövis mees initsiaalidega
"MJ" ja ta leitakse peagi elusana. 2003. aastal avastati McClellandi
surnukeha kahe miili kaugusel kodust ja kohtuekspertiisi läbivaatus näitas, et
ta mõrvas ei keegi muu kui Repasky ise.
Kui
kuueaastane Opal Jo Jennings 1999.
aastal tema vanavanemate maja ees Fort Worthi lähedal rööviti, teatas
Browne, et ta on elus, kuid rööviti ja sunniti Jaapanis Kukouro linnas
prostitutsioonile. Kui Opali säilmed
2004. aastal lõpuks avastati, selgus, et ta suri trauma tagajärjel vaid mõni
tund pärast röövimist. Ärge kulutage ka liiga palju energiat ka Kukouro otsimisele –
sellist kohta pole olemas.
Võib-olla
oli Browne'i kurikuulsaim ennustus seotud Shawn
Hornbecki röövimisega 2002. aastal. 2003. aasta saates The Montel Williams Show ütles Browne, et 11-aastase poisi röövis
"hispaanlase välimusega" tumeda naha ja rastapatsidega mees, lisades,
et poisi jaoks on juba liiga hilja – tema surnukeha leitakse "kahe
sakilise rändrahnu kõrval". Hornbeck leiti 2007. aastal elusalt ja röövijaks
oli valge mees. Shawni vanemate sõnul suunas politsei otsingud Browne'i
ennustuste põhjal mujale, samas kui Browne pakkus röövimise teemal täiendavat
konsultatsiooni 700 dollari eest tunnis.
2004.
aastal ütles Browne 17-aastaselt
röövitud Amanda Berry emale, et tema tütar on surnud ja kuskil "vees".
Kaks aastat pärast koos Browne'iga esinemist saates The Montel Williams Show suri
Amanda ema Louwana Miller südamepuudulikkusesse. 2013. aastal põgenes Amanda
sariröövija Ariel Castro kodust koos tütrega, kelle ta vangistuses sünnitas.
Iga
julge ennustusega kasvas Browne'i profiil ja kasumlikkus. Temast sai sündikaatsaate
Montel Williams Show regulaarne esineja ja oma suurejooneliste ennustustega
teenis ta lõpuks aastas üle 3 miljoni
dollari, küsides 20-minutilise telefonikonsultatsiooni eest 750 dollarit. Ta
jätkas oma südametuid ekskursioone emotsionaalsete manipulatsioonide alal,
ümbritsetuna tema oskustes veendunud publikust.
Browne'i
"teadmised" laienesid ka meditsiinimaailma. On olemas kaadreid, kus
Browne räägib pärast operatsiooni valu tundvale naisele, et tema sisse oli jäetud metalltööriist ja
et ta vajab kogu keha MRI-uuringut. See võiks tunduda mõistlik, kuni tuleb
meelde, et MRI-aparaat on sisuliselt suur magnet, mis oleks võinud kehast välja
rebida mis tahes metalli.
Vahetult
enne COVID-19-ga pealiskaudselt sarnase haiguse ennustamist ennustas Browne
2010. aastaks samuti epideemiat, mis hõlmas "lihasöömise haigust",
mida levitavad imporditud eksootiliste lindude sulgedesse kaevunud
mikroskoopilised lestad. Browne kirjutas, et antibiootikumid ei aita selle
haiguse vastu, kuid arstid avastaksid, et "elektrivoolu ja äärmise kuumuse
kombinatsioon" aitaks.
Browne
tegi Larry King Live'is eneskindlalt ennustuse, et sureb 88 aastaselt. Ta suri
77-aastaselt.
2010
aastal koostas Sceptical
Inquirer nimekirja 115 kadunud või kuriteo ohvriks isikust, kelle kohta
Browne tegi ennustusi – ükski neist ei osutunud tõeseks.
Ma
Kardashiani jm sellist ei jälgi, sestap saan aru, et nüüd hiljuti
oli elevust koroonaviiruse pärast, kuna Kardashian luges Browne raamatut ja
leidis sealt sellise lõigu: „Umbes 2020. aastal levib raske kopsupõletikulaadne
haigus üle kogu maakera, rünnates kopse ja bronhide torusid ning pannes vastu
kõigile teadaolevaid ravimeetoditele“ ja et see kaob ise ja siis tuleb 10 aasta
pärast uuesti ja kaob jälle. Ja kui Kardashian selle juba leidis, siis tema
suur jälgijaskond jagas seda samuti. Sest tõde ju peab kuidagi liikuma.
Võibolla
luges Browne hoolsalt hoopis viroloogide/mikrobioloogide raamatuid ja võttis
sealt oma ennustusi. Uute kopsupõletiku ja gripilaadsete haiguste pandeemiate
puhkemist on kardetud kogu aeg ning seda olen ma enne koroonaviiruse aega lugenud mitmest raamatust.
Aga kui selgeltnägijate ennustuste täideminek põhineb puhtal juhusel, siis miks on nende teenustel selline turg? Suur osa vastusest peitub „cherry picking“ fenomenil. Paljude ennustuste seast võib mõni juhuslikult täppi minna ja selgeltnägijad keskenduvad just neile, rõhutades igati oma tabamust, jätte samal ajal oma kaotused mainimata.
Reklaamivad
ennast mitte ainult selgeltnägijad ja muidu huvitavate asjade müüjad.
Reklaam
ongi selge näide selle kohta, kuidas meie loomulikku vastuvõtlikkust kergesti
ära kasutatakse. Sageli esineb see juhtumi kirjeldusena, kus kliendid ülistavad
mingi toote või teenuse voorusi. Need on äärmiselt tõhusad teiste tarbijate
arvamuste muutmisel, kusjuures suulised kinnitused sisendavad usaldust ja
meelitavad uusi ostjaid.
Üks
eriti ilmekas näide on veider nähtus otse tarbijale suunatud
farmaatsiareklaamist (DTCPA), meditsiiniliste ravimite massiturustusest
laiemale publikule. Eetilistel põhjustel
on see tava selgesõnaliselt keelatud kogu maailmas. Kaks märkimisväärset
erandit on USA ja Uus-Meremaa, kus
televisioonis ja trükis ilmuvad moebrändide ja hommikusöögihelveste reklaamide vahele
veel ka kõik alates antidepressantidest kuni erektsioonihäirete ravimiteni.
Ravimi
reklaamid näitavad sageli patsiente, kes kirjeldavad üksikasjalikult, kuidas
nende elu on pärast teatud ravimi võtmist paranenud, või arste, kes ülistavad
kõnealuse ravimi voorusi. Tüüpiline näide oli Pfizeri 2006. aasta kampaania
kolesteroolitaset langetava ravimi Lipitori jaoks. Selles kampaanias
tutvustatakse vaatajatele Robert
Jarvik´ut, keda reklaamides tutvustatakse kui tehissüdame leiutajat. Jarvik
pöördub kaamera poole ja teatab vaatajatele, et "see, et ma olen arst, ei
tähenda, et ma ei muretseks oma kolesterooli pärast". Ta räägib, kuidas
ravim aitas tal kolesterooli kontrolli alla saada. Reklaam lõikab seejärel
ülesvõtteks vormis olevast Jarvikust, kes sõuab üle järve. Nende Lipitori reklaamide
peale kulutas Pfizer 258 miljonit
dollarit – peamiselt läks raha Jarviku kampaaniale. Nad toetusid samas
sellele, et vaataja ei teadnud, et Jarvik pole oma elus kunagi arstina töötanud
ja tal poleks olnud ametialaselt lubatud ühtegi ravimit välja kirjutada. Kui
Esindajatekoja energeetika- ja kaubanduskomitee uurimist alustas, oli Jarvik sunnitud tunnistama, et ta ei olnud
seda ravimit enne ettevõtte pressiesindajaks saamist tarvitanud. Asjade
keerulisemaks muutmiseks väitsid tema endised kolleegid Utah' ülikoolist, et ta ei olnud isegi tehissüdame leiutaja
– au kuulus nende väitel Willem Kolffile ja Tetsuzo Akutsule. Vaidluste keskel
loobus Pfizer 2008. aastal Jarvikist, kuid kampaania oli sellegipoolest väga
tõhus; Consumer Reports National Research Centeri uuring näitas, et kampaania
säilitas Lipitori positsiooni kolesteroolitaset langetava ravimi number üks
positsioonil, 2007. aastal müüdi seda 12,7 miljardi dollari ees. Lisaks oli 41
protsenti vaatajatest veendunud, et Lipitor on parem kui geneerilised
alternatiivid, kuigi need sama tõhusad ravimid olid saadaval poole odavamalt.
Kõige kõnekam võib-olla see, et reklaam
meeldis 92 protsendile vastanutest, kes pidas Jarvikut veenvaks. Samas
selgus hiljem, et Jarvik polnud isegi reklaamiklipi filmimise ajal kõige
maalilisemas stseenis paadiga üle järve sõudnud; reklaamiagentuur oli valinud
sportlikuma kehaga dublandi.
2017.
aastal sai „The Shed at Dulwich”
TripAdvisoris Londoni kõrgeima reitinguga restoraniks. Selle suurepäraste
arvustuste põhjal saavutas see pealinna 18 149 hinnatud söögikoha seas esikoha.
Lugejad ei teadnud, et The Shed nimelist restorani ei eksisteerinud – see oli
kirjanik Oobah Butleri pettus, mis oli inspireeritud tema kogemustest kirjutada
tasulisi arvustusi restoranide kohta, kuhu ta polnud kunagi jalga tõstnud.
See
näitas, kui kergesti meid lolliks on võimalik teha, ja hägustas üha kitsamaks
muutuvat piiri võltsuudiste ja satiiri vahel.
Pettuste
tuvastamise uurijad ( selline valdkond on olemas) märgivad, et "üldiselt on inimesed pettuse äratundmisel
üsna ebaefektiivsed". Victoria Rubin ja tema kolleegid Western
University teabe- ja meediauuringute teaduskonnast uurivad, kuidas koostada algoritmi
võltsuudiste tuvastamiseks, kasutades satiiri vihjeid. Õppetund võiks olla see,
et me ei peaks uskuma millessegi, isegi mitte satiiri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar