Dieedilabor vol 1 - dieedi pidamine ja kaalu tagasivõtmine

Võiks täitsa teha midagi muud peale lugemise? Vaatasin aknast välja - talv kestab, just sajab rahet. Tunne on just selline:

 

Vaatasin jälle raamaturiiulis ringi, lugesin natuke siit ja natuke sealt. Ükski olemasolevatest ei tõmmanud lugema. Ostukorvis olevatest raamatutest pole midagi ka soodusmüügis, sestap kiikasin scribid.com lehele, mis laenutab suurt valikut e-raamatuid. 30 esimest päeva tasuta ja seejärel 10 eur kuus. Kui ma loen 4 raamatut kuus, siis tuleks raamatu hinnaks 2,5 eur. Tundub soodne.

Mitte kõiki raamatuid, mida tahan lugeda, siin pole, kuid alustamiseks piisavalt.

Raamatu „Secrets from the Eating Lab“ autor dr Traci Mann on Minnesota ülikooli psühholoogiaprofessor ja toitumise, dieedipidamise ja enesekontrolli psühholoogia ekspert. Traci ei pea dieedikliinikut ega katseta dieete ning ta pole kunagi saanud ühtegi senti kaubanduslikelt dieedifirmadelt ega toidufirmadelt, osalenud nende juhatustes ega aidanud toetada ühtki nende toodet. Seetõttu ei sõltu dieeditööstusest ei tema elatis, teadusuuringute rahastamine ega maine ning see võimaldab tal nendel teemadel rääkida nii nagu asi on.

See raamat on mõeldud siis kõigile, kes on kunagi kaalust alla võtnud ja uuesti kaalus juurde võtnud. Samuti kõigile, kes on end siunanud, et neil pole piisavalt tahtejõudu. Autor lubab, et raamat on inimestele, kes söövad ja see pakub lihtsaid ja mõistlikke strateegiaid tervislikuks toitumiseks.

Nagu näeb, on raamatu esikaanel ka kirjas, et saate vastuse küsimusele: miks te ei peaks kunagi dieeti pidama.

Miks siis ei peaks?  Sest dieedid ei tööta. Ja te ei vajagi neid, sest võite olla õnnelik ja terve ilma dieeti pidamata. Selle asemel pakutakse raamatus 12 nutikat reguleerimisstrateegiat, mis aitavad saavutada ja säilitada oma kõige saledama elamiskõlbliku kaalu. Teaduslikult testitud strateegiad toimivad, sest nad ei võitle bioloogiaga ega tugine tahtejõule. Need ei nõua piinavat enesesalgamist ega ühemõttelist keskendumist oma kehakaalule, nii et saate teha lihtsaid muudatusi ja asuda siis elus oluliste asjadega edasi minna.

Kokkuvõtvalt siis sellised teemad:

Kui suurt osa oma kaalust saame mõjutada?

Kui suurt osa meie kaalust mõjutab geneetika?

Kõige saledama elamiskaalu kontseptsioon

Kaalulangetamise eesmärgid ja mõistlikud vahemikud

Dieedi pidamine ja kaalu tagasivõtmine – kui levinud see on?

Miks pärast dieedi pidamist kaal taastub?

Mis juhtub teie kehaga, kui hakkate dieeti pidama?

Mida sa märkama hakkad, kui hakkad dieeti pidama?

Kas kaalu tagasitulek on garanteeritud?

Tervisliku liikumise roll, mida naudite kaalulanguse säilitamisel

Enesekontroll: kes sellega võitleb ja kas saate seda suurendada?

Obesogeenne keskkond: mis see on

Kiusatusvabad kassad ja õunakastid, mis vähendavad tahtejõu vajadust toidupoes

Väikeste takistuste ja ebamugavuste roll

Tervislike valikute mugavaks tegemine, et suurendada vastavust

Keskendumine kehakaalu asemel tervisele

 

Sissejuhatuses kirjutab autor:

 „Rohkem kui kakskümmend aastat olen tegelenud toitumisalaste uurimistöödega nii oma ülikoolilinnaku söömislaboris kui ka teises laboris, mida tuntakse "pärismaailmana", kus olen uurinud dieedipidajaid, kes järgivad oma tavapärast igapäevast rutiini , lapsi, kes söövad koolikohvikutes, külastajaid iga-aastasel söömisrallidel (Minnesota mess), ja isegi astronaute rahvusvahelises kosmosejaamas.

Suureks üllatuseks sain teada, et peaaegu kõik, mida ma söömise kohta tõeks pidasin, oli vale, sealhulgas kaubandusliku dieeditööstuse kolm tugisammast: et dieedid toimivad, et dieedid on kasulikud ja et rasvumine on surmav. Tõde on see, et dieedid ei tööta ja võivad teile halvasti mõjuda ning rasvumine ei tapa teid. Sain ka teada, et vaatamata sellele, mida enamik inimesi eeldab, ei ole enesekontrolli puudumine põhjus, miks inimesed muutuvad paksuks ja tahtejõu "rakendamine" ei ole viis kõhnaks saada.“

Kõlab igal juhul paljulubavalt. Raamatus on 339 lk, kuid nagu ikka teadusraamatutes jääb ca 100lk viidete alla. Vaatab siis järele...

 

Traci Mann märgib, et dieedid ei tööta. Ta pakub, et inimese  peab dieeti toimivaks, kui kaotatakse palju kaalu ja suudetakse seda ka säilitada. Kui see ka juhtub, märgib Traci jätkuvalt, et dieedid ei tööta. Dieediettevõtte CEO (tegevjuht) võib defineerida "toimiva dieedi" veidi teisiti: tema jaoks võib dieet toimida, kui inimesed võtavad ükskõik millise aja jooksul ükskõik kui palju kaalust alla. Ja rasvumist uurivate teadlaste jaoks võib dieet toimida, kui katsealused kaotavad veidi rohkem kaalu kui inimesed, kes ei pea dieeti. CEOd ja rasvumise uurijad väidavad, et dieedid toimivad, sest inimesed kaotavad enamiku dieetide esimestel kuudel kaalu ja kaotavad rohkem kui dieedi mittepidajad. Alates 1940. aastatest on sajad uuringud näidanud, et dieedipidajad kaotavad dieediga esimese nelja kuni kuue kuu jooksul keskmiselt 2,3 kuni 6,8 kg.

See tundubki nii olevat, olenemata sellest, millist dieeti proovite, kas madala kalorsusega, madala rasvasisaldusega või madala süsivesikute sisaldusega või proovite mis tahes moeröögatust, mis on praegu populaarne. On dieete, mis nõuavad tundide või päevade kaupa paastumist, dieete, mis nõuavad ainult vedelike tarbimist, dieete, mis soovitavad teil süüa nagu koopamees või isegi dieete, mis piiravad teie toidutarbimist ainult greibi, kapsasupi või Snickersi batoonidega. On ka dieete, mis lubavad teid avalikult alandada (Fatbet.net), kui ebaõnnestute või raputavad teid elektrilöögiga, kui proovite teatud toite süüa. Veel 2014. aastal pani üks USA arst inimeste keelele plaastreid, et tekitada neile söömise ajal torkivat valu.

CEOd ja rasvumise uurijad, kes toetavad selliseid erinevat tüüpi dieete, tehniliselt ju ei valeta, kui nad ütlevad, et nende dieet on tõhus, sest dieedid toovad lühikese aja jooksul kaasa kaalulanguse. Kuid nende dieetide toimimise osas on kaks probleemi: inimesed ei kaota piisavalt kaalu ja nad ei hoia seda püsivalt all.

Meditsiiniringkondadel olnud üllatavalt raske otsustada, milline on edukas dieet. Kuna isegi otsustamine, mida loetakse "normaalseks" kaaluks, pole nii lihtne, kui arvatakse. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) klassifitseerib praegu inimesi kehakaalu kehamassiindeksi ehk KMI alusel. KMI kasutamine on vastuoluline, kuna selle arvutamise valem ei põhine arusaamadel selle kohta, kuidas pikkus ja kaal on omavahel seotud, ja ka suure lihasmassiga inimesi liigitatakse KMI järgi tavaliselt ülekaalulisteks, kuigi neil on väga vähe rasva. Sellegipoolest on WHO andmetel piir normaalkaalu ja ülekaalu vahel KMI 25 ning ülekaalulisuse ja rasvumise vahel 30. Kõik, mis jääb alla 18,5 - loetakse alakaaluliseks.

Algselt on dieedi eesmärk olnud saavutada teie "ideaalkaal". Alates 1940. aastatest määrati see kaal arsti kabinetis pikkuse ja kaalu tabelite järgi.  Pikematel naistel vedas sellega rohkem kui lühematel naistel. Sel ajal peeti edukaks kaalulangetamiseks ca 18 kg langetamist.

1950 aastatel näitasid uuringud, et 18kg oli suhteliselt kättesaamatu eesmärk ja uueks edumärgiks kaalu langetamise osas pakuti 9 kg. Umbes 20% dieedipidajatest õnnestub see eesmärk siiski saavutada ja 1995. aastal langetas Meditsiiniinstituut latti uuesti. Nad otsustasid, et kaalulangetusprogrammide eesmärk on kaotada 5 protsenti oma algkaalust, mis on vaid 4,5 kg 91-kilose inimese kohta.  Selline langus pole enam muidugi eriti raske.

 Kuigi teadlased on oma standardeid pidevalt langetanud, ei ole dieedipidajad oma taset langetanud. 130 dieedipidajat hõlmanud küsitluses ei öelnud ükski dieedipidaja, et ta oleks rahul 5-protsendilise kaalulangusega, ja ainult üks ütles, et ta oleks rahul 10-protsendilise kaalukaotusega. Südantlõhestavad tõendid dieedipidajate kõrgete (ja täitmatute) standardite kohta pärinevad uuringust, milles küsitleti 60 rasvunud naise  kaalukaotuseesmärke, kui nad alustasid uut dieeti, ja seejärel uuriti neid aasta hiljem, et näha, kui palju kaalu nad kaotasid. Enne dieeti küsitluse puhul, valisid naised dieedi jaoks välja oma eesmärgikaalu ja eristasid seejärel oma unistuste kaalu, vastuvõetavat kehakaalu (määratletud kaaluna, mida nad võiksid aktsepteerida, kuigi nad ei oleks sellega rahul) ja kaalu, mis oli siis nö läbikukkumise kaal – see, mida nad „ei saanud kuidagi edukaks pidada”, kuigi oli väiksem kui nende praegune kaal.

Vastuvõetavaks kaalulanguseks oli neil 25 kg ja läbikukkumise kaotus alla 17kg. Dieet oli edukas teadlaste arvates – naised kaotasid keskmiselt 16 kg. Kuid naised ise sellega rahul ei olnud. Vaid 9% saavutas eesmärgiks seatud kaalu, 24% vastuvõetava kaalu. 47% ehk peaaegu pooled pidas kaalulangust liiga väheseks.

See on üks põhjustest, miks Traci ütleb, et dieedid ei toimi. Kuigi teadlaste jaoks toimub piisav kaalulangus, ei ole dieedipidajad ise sellega rahul.

Teiseks põhjuseks on asjaolu, et kaotatud kaalu ei suudeta eemal hoida.