Dorito efekt vol 6 - suured toidutarbijad

 

Schatzker kirjutab oma raamatus "The Dorito Efect" samuti pikemalt hapnikust – kuidas see kunagi elu Maal hävitanud oleks ja sellest, kuidas antioksüdandi tabletiks tehtuna siiski pole osutunud efektiivseks. Viimased metaanalüüsid pigem ütlevad, et rohke antioksüdantide (tabletina) võtmine toob kaasa suurema riski vähiks, südamehaigusteks ja ka üldine suremus on suurem.

Fred Provenza võtab kogu lisandite ümber käivat tralli kergitatud kulmuga. Tema mõtleb, et mis küll teeb beetakaroteeni ja resveratrooli nii eriliseks, et need väärisid tablettideks muutmist? Toidud, mis neid sisaldasid – marjad, maapähklid, viinamarjad, šokolaad – sisaldasid hunnikute kaupa igasuguseid taimseid sekundaarseid ühendeid. Võib-olla oli see üks ülejäänud 44 998 teadaolevast taimsest kemikaalist, mis hoidis ära vähki või südamehaigusi. Pealegi  võivad need kemikaalid toimida koos mingil veel arusaamatul viisil. Provenzale tundub ühe või kahe antioksüdandi tableti sisse viskamine omamoodi pimeda hasartmänguna. See oleks nagu Bostoni sümfooniaorkestri rebimine üksikuteks muusikuteks, osutades teist viiulit mängivale härrasmehele ja öeldes: „See on tema! Tema on põhjus, miks muusika nii hästi kõlab.

Tekib ka doseerimise küsimus. Isegi kui beetakaroteen või resveratrool on kasulikud, siis miks arvatakse, et suur annus parem? Looduses see nii ei toimi. Provenza teadis, et kitsedel ja lammastel on õrn suhe taimede ja nende paljude kemikaalidega. Nad proovivad, näksivad, vahetavad - proovides tugevatoimelisi taimi, kuid mitte kunagi liiga palju.

Raamatus küsitakse – kas inimesed on toitumisala idioodid? 

Üks toite, mida eksperimentides lapsed kõige rohkem armastasid, olid puuviljad. Kui te lõpetate kõigi puuviljades leiduvate kiudainete ja teadaolevate vitamiinide kaalumise, näib puuvili olevat suurepärane näide toitumistarkusest. Ja milline puuvili meile kõige rohkem meeldib? Muidugi küpsed puuviljad, mis sisaldavad rohkem suhkrut kui toored puuviljad. Puuviljade söödavuse tipphetk ei seisne ainult magususes. Kui puuvili küpseb, ümbritseb selle koor mineraalide, värvi- ja aroomiühendite purset. Sekundaarsete ühendite segu muutub vilja valmides meile atraktiivseks. Vili muutub ligitõmbavaks ja mahlakaks. Kuid siis, kui küpsus muutub üleküpsuseks, väheneb vitamiinide, hapete ja sekundaarsete ühendite sisaldus ning tasakaal kaob ning viljad muutuvad nii segaselt magusaks, et see on peaaegu iiveldama ajav. Erinevus heade ja halbade puuviljade vahel ei ole lihtne lugu suhkrust. See taandub sekundaarsetele ühenditele. Näiteks Ataulfo ​​mangodes, nendes kuldse viljalihaga imeviljades, mida mehhiklased peavad õigustatult mangode kuningaks, on sekundaarsete ühendite tihedus ligikaudu kaks korda suurem kui tavalistes mangodes (ja palju rohkem C-vitamiini). Väikesed metsamustikad, mis maitsevad palju intensiivsemalt kui suured broileri-kana mustikad, sisaldavad samamoodi rohkem sekundaarseid ühendeid.

 Üldiselt võib öelda, et mida rohkem maitset on puu- ja köögiviljades, seda suurem on sekundaarsete ühendite tihedus. See kehtib tomatite kohta. See kehtib viinamarjade kohta. See kehtib maasikate kohta. See kehtib porgandite kohta. See ei tohiks mingil juhul tulla üllatusena. See on lahjenemise-maitsetuse vastandiks.  

Nii et inimene ei ole looduses valmis treitud vaid kalorite jaoks. Inimese huvi toidu vastu – vähemalt väljaspool psühholoogia- ja toitumisosakondi – näib kindlasti olevat palju enamas kui kalorites. Kui me sooviksime ainult kaloreid, siis mis mõte on riivida muskaatpähklit? Miks visata röstimispotti paar salveilehte või nelki? Viimane asi, mida kalorite zombide rass peaks maitsvaks pidama, on keemiliselt mekki andev taim.

Miks taimed üldse toodavad sekundaarseid ühendeid? Bioloogilise tugevuse tarvis. Taimed teevad neid selleks, et nad saaksid teisele elusorganismile midagi teha – tappa baktereid, tõrjuda kitsi või putukaid, meelitada ligi mesilasi, hoiatada sõpru jne. Taimed on suutelised elusoledeid mõjutama. Nende tervislikku mõju inimestele aga ei mõisteta hästi, osaliselt seetõttu, et selliseid looduses leiduvaid asju nagu koriandrit ja basiilikut ei saa patenteerida, nii et nende peale ei anta palju teadusraha, ja seda seetõttu, et pikaajalised uuringud, mis mõõdavad väikeste annuste väikeseid mõjusid, on kallid ega anna ühemõttelist ja olulist mõju, mida saate ravimitega, kuid peamiselt ka sellepärast, et ennetamine pole kunagi nii põnev kui ravi. Kümnetest teadlastest, kellega Schatzker raamatu uurimise käigus rääkis, ei kahelnud aga ükski, et taimede omapärased sekundaarsed kemikaalid on oluline põhjus, miks puu- ja köögiviljad teile kasulikud on.

Looduses viib isu maasikate järele teid vitamiinide, mineraalide, kiudainete, taimsete ühendite ja vähese suhkruga toidu juurde. Supermarketis viib see soov joogi nimega Strawberry Colada juurde, mis koosneb peamiselt veest ja suhkrust, või maasikamaitseliste vahvlite ja lastele mõeldud jogurtiga suupisteteni, mille pakendil on ahvatlevad maasikapildid ja maitse, mis paneb lapse ennast tundma rõõmsa, energilise, vaba ja enesekindlana, kuid mis ei sisalda tegelikke maasikaid, vaid toodetud maitseaineid ja suhkrut. Looduses viivad maitsed teid erinevatesse toitumiskohtadesse. Supermarketis viivad nad kõik samasse kohta: kaloritesse.

Ma võiks siinkohal käia välja mõtte – et sajad erinevad maasika pildiga toidulisandid sisaldavad 1-10 taime sekundaarset komponenti ja inimene tunneb samuti neid võttes rõõmu ja energiat ja enesekindlust (kes teab, mis aine seda lisandites üldse tekitab). Kuid 99,9% taime tervikust jääb purgist saamata.

Toit on muutumas sigarettide sarnaseks ja tulemus on etteaimatav. Tavalistest toidutarbijatest on saanud suured toidutarbijad. Ja suurtest toidutarbijatest on saanud sõltlased.

Autor käib siinkohal välja 6 mõtet, mis tema arvates muudavad (Dorito efekt) inimese toitumisala idioodiks:

1. Lahjendumine – toit muutub maitsetumaks ja see viitab lahjemale (toitainelises mõttes) toidule.

2. Toitumisalane dekapitatsioon - kui võtame maitse/lõhnaained loodusest välja, jäädvustame küll toidukogemuse, kuid jätame toitumise – kiudained, vitamiinid, mineraalid, antioksüdandid, taimsed sekundaarsed ühendid – maha. Looduses esinevad maitseühendid alati koos toitumiskontekstis.

3.  Vale mitmekesisus - me ihkame loomupäraselt toidu vaheldust – see on üks looduse viise, kuidas tagada mitmekesine toitumine. Võltsmaitsed muudavad toiteväärtuselt väga sarnased toidud teistsugusemaks, kui need tegelikult on.

4. Kognitiivne pettus - võltsitud maitsed petavad teadlikku meelt. Ema, kes pakub oma kaheksa-aastasele lapsele maasikajogurti smuutit, paneb lapse uskuma, et toode sisaldab maasikaid, kuigi seal ei ole neid mitte.

5. Emotsionaalne pettus. Maitsetehnoloogia manipuleerib tundeid kogeva meele osaga. Võltsmaitsed manipuleerivad juba varem väljakujunenud meeldivusega tõelise toidu vastu ja rakendavad seda nagu kleebist millelegi muule – tavaliselt suurele kaloriannusele –, luues kõrgendatud ja toiteväärtuselt väljateenimatu naudingu taseme.

6. Maitse-toitainete segadus. Maitse-toitainete suhete kaaperdamisega tekitavad võltsmaitsed oma olemuselt vale ootuse. Rasvumise peamine aspekt on suur soov toidu järele, mida sageli toit ise ei saa kustutada.

Kasutame multivitamiine, kuigi aastatepikkused uuringuandmed näitavad, et see ei paranda tervist. Samuti “tugevdame” toite. Lisame maitsestatud suhkruvette vitamiine ja nimetame seda "vitamiiniveeks". Lisame kaltsiumi maitsestatud suhkruvette koos sojavalguga ja nimetame seda "sojapiimaks". Saate isegi osta kalaõliga šokolaadipiima.

Inimesed näevad praegu välja nagu kariloomad. Me saavutame võise lihavuse oleku enne, kui oleme jõudnud suguküpseks. Me kogeme tugevat iha toidu järele, mis teeb meid aeglaselt haigeks. Oleme nagu laborist põllule lendu lastud kiletiivalised parasitoidid: programmeeritud sööma valet toitu. Me ei sünni kalorizombidena, kuid selleks me oleme saanud.

Dorito efekt vol 5 - arukad kitsed ja taime sekundaarsed komponendid

 

Veel huvitavat Mark Schatzker  raamatust „The Dorito Efect“ leidsin seoses prof. Frederick Provenzaga – teadlasega, kes uurib kitsi ja lambaid. Peaasjalikult nende toitumisharjumusi. Kuigi kõnekeeles on meil väljend „loll nagu lammas“, tuleb välja, et kitsed ja lambad on sünnilt vägagi arukad toitujad (st siis loll on keegi teine, võib olla see, kes kitse/lammast lolliks peab).

Provenza jälgis kitsi söömas põõsast nimega blckbrush (lad.Coleogyne ramosissima), mille eestikeelset nime ma ei leidnud ja mis kasvab USA edelaosa kõrbetes. Kitsed närisid vanemaid oksi, kuid jätsid noored pehmed võrsed puutumata. Esialgu tundus see teadlastele totaalse rumalusena – miks närida puiseid oksi ja jätta toitainerikkamad pehmed noored võrsed puutumata.

Provenzat hakkas asi rohkem huvitama ja 2 talve jooksul, mil kitsed olid vaatluse all, ei puudutanud need kordagi noori võrseid. Käidi välja idee, et noored võrsed on mürgised ja nii üritab põõsas oma noori oksi kaitsta. Provenza sai uuringuks raha ja noorte okste koostises olevad kemikaalid uuriti läbi.

Ükshaaval hakati leitud kemikaale panema kitsede toidu hulka ja Provenza lootis iga päev, et nüüd kohe kitsed keelduvad söögist. Kuid seda ei juhtunud. Lõpuks jäi vaid viimane kemikaal – tanniin. Ja ka tanniinide lisamisel, sõid kitsed rahulikult oma toitu edasi. Kartus, et uuringu raha on raisku lastud ja ei olegi tegemist toksiiniga, pani Provenza sügavalt mõtlema. Lõpuks tuli välja see, et esimesel päeval kitsed sõid tanniini, kuna nad ei teadnud, et toidus on miskit halba. Seevastu öösel võitles iga kits pikalt iivelduse ja halva enesetundega. Kui nad järgmisel päeval selle sama tanniini lõhna tundsid, oli sellega kaasas hoiatus: see paneb teid end haigena tundma ning kitsed keeldusid söömast. See oskus ei olnud seega kaasasündinud, see oli midagi, mida õpitakse elu käigus.

Schatzker põikab korra parasitoid wasp (kiletiivalised parasitoidid) nimelise putuka juurde? Need munevad oma munad röövikute peale. Munad kooruvad, putuka vastsed söövad rööviku seest väljapoole ära.  Kaua mõeldi, kuidas parsitoid rööviku üle leiab. Loogiline vastus oleks, et lõhna järgi. Võeti see parasitoid ja võeti röövik, pandi nad kinnisesse keskkonda ning vaadeldi, kas lendav putukas leiab oma saagi kergesti üles. Lendas, mis ta lendas, röövikut ta üles ei leidnud. St röövik ei eritanud mingit erilist lõhna. Pandi röövik taime peale ja ikka ei leidnud parsitoid röövikut üles. Alles siis, kui röövik oli lehti närinud – lendas parasitoid kiiresti nagu telefonihelina peale kohale. Selgus, et röövik ei lõhna ja asi polegi röövikus. Taim on see, mis toodab teatud lõhnu, mis annab lendavale putukale teada, et tema lehel on söödik. Ja selleks kemikaaliks, mida taim putuka ligimeelitamiseks toodab on cis-3-heksenool. Inimese jaoks on see aines maasika lahutamatu osa. Putuka jaoks ütleb see lõhn, et röövik on siin.

Ja kuna seda tüüpi röövikud on puuvilla taimede lehti hävitamas, siis bioloogilise tõrjena on on kiletiivalised parasitoidid väga efektiivsed. Kui aga labori tingimustes võtta see röövik ja toita teda maisi, ubade ja sojaga ning toita selliseid röövikuid parasitoididele – siis vabasse loodusesse viidud parasitoidid taimede hädahüüdest aru ei saa.

Lõhn (flavour) on informatsiooni kandja!

 

Taime sekundaarsed komponendid

Schatzker rõhutab, et jätke meelde need kolm sõna: TAIME TEISEJÄRGULISED (sekundaarsed) KOMPONENDID. Ka tanniin oli põõsa teisejärguline komponent. Seda on ka vanilliin vaniljekaunas ja kaneelaldehüüd kaneelikoores.  

On tuvastatud 45 000 taimset sekundaarset ühendit ja nende koguarv võib ulatuda miljonini. Kui soovite mõista, miks "toiduainetel" on "mekk" ja miks selle joone hägustamisel on tõsised tagajärjed, tasub kulutada veidi aega, et neid valesti mõistetud ja üllatavaid kemikaale tundma õppida. Ja irooniline, et  neist kolmest sõnast kõige olulisem on "sekundaarne".

Suurema osa viimasest kahesajast aastast ei teadnud teadlased, mida teha kõigist taimede toodetud kemikaalidega. Neid oli nii palju – tundus, et rohkem, kui taimel tegelikult vaja oli. Mõned kemikaalid olid ilmselgelt asendamatud. Näiteks tselluloos annab taimedele struktuuri ja klorofüll laseb taimedel päikesevalgusest energiat neelata. Ilma nendeta on taim kindel hukkuja. Need on esmased (primaarsed) ühendid. Ja neid pole palju.

Aga kuidas on lood tuhandete muude kemikaalidega, mida taimed tootsid, kuid mida ei kasutanud? Väga pikka aega ei huvitanudki see eriti kedagi. Alates sellest ajast, kui saksa apteeker eraldas 1806. aastal oopiumimoonidest morfiini, hakkasid teadlased pöörama tähelepanu: mida muud kasulikku veel taimed toodavad? (Vanilliin oli vaid üks paljudest vastustest.) Pärast enam kui sajandit – väga edukat sajandit – kemikaalide leidmist taimedes hakkasid teadlased küsima, miks taimed kõik need kummalised kemikaalid tootnud on.

Need komponendid ei aidanud taimel kasvada, elus püsida ega paljuneda. Need olid teisejärgulised.

1950 aastal käis teadlane Gottfried Fraenkel välja idee, et taimed toodavad neid kummalisi kemikaale väga mõjuval põhjusel: näljaste putukate peletamiseks. Enamasti see töötas. Kuid mõned putukad arendasid välja tolerantsuse. Ja need putukad, kirjutas ta ajakirjas Science, mitte ainult ei talunud mürke, vaid ka eelistasid neid. Keemiline sõnum, mis ütleb: "Ära söö mind!" mõjub mõnele putukale vastupidselt: "Söö mind!". Ja need õnnelikud putukad said taime enda kätte. Fraenkel nimetas selliseid kemikaale "käivitavateks aineteks". Fraenkel naerdi teadusringkondades välja kuni sarnaseid tähelepanekuid tuli rohkem...

Tõsisemalt hakati sellistesse väidetesse suhtuma 1970. aastate alguses, kui õues uuringuid läbi viivad tüübid nagu Fred Provenza omai põhjalikumate eksperimentidega välja tulid. Näiteks tõdeti, et taimed toodavad kindlasti kohutavalt palju mürke. Indigo (ingl.k. creeping indigo, lad. Indigofera spicata), kui kasutada vaid ühte näidet, sisaldab kemikaali nimega indospitsiin, mis põhjustab küülikutel maksakahjustusi, kehakaalu langust ja surma. Kui rotid sõid tsükaadpähkleid (ingl k. cycad nuts), põhjustas tsükasiini-nimeline kemikaal neil kasvajaid ja suurem annus võis surmaga lõppeda vähem kui nädalaga. Taimed ei ole keemias üldegi mitte kehvad. Evolutsioon on kujundanud taimed hiilgavateks keemilisteks strateegideks.

Nii on ka kitsed strateegid. Neil tuleb olla. Kui taimed toodavad palju mürke, tuleb kitsedel välja arendada õiged vastureaktsioonid.

Provenza testis ka vasikaid. Ühele grupile andis ta maksimaalselt kasulikuks treitud vasikasööda – kõik vajalikud ja olulised toitained ning teisele grupile segu lutsernist, silost (kääritatud maisi taimed), odrast ja maisihelvestest ning lasi vasikatel ise otsustada kui palju ja mida nad söövad. Eksperimendi lõpuks oli võitjaks vaba valik. Vasikad võtsid enda valitaval toidul paremini kaalus juurde ja täitsid oma toitainelised vajadused. Vasikad oskasid ise paremini valida.

Provenza mõtiskles ka toksilisuse olemuse üle. Taimsed sekundaarsed ühendid olid nii sageli mürgised, sestap tuli nendega olla ettevaatlik. Provenza aga ei arvanud samas, et see nii lihtne on. Lambaid ja kitsi karjamaal jälgides märkas ta, et loomad näksivad igasuguseid taimi, millest paljud olid kergelt mürgised. Ta hakkas koguma taimi, mida loomad päeva jooksul sõid. Kitsed sõid päevas ca 50 erinevat taime: natuke siit ja natuke sealt, mõnda rohkem, mõnda vähem, osasid maitsti enne teisi, osad oli nagu näksina, osad peatoiduna.

Provenza hakkas mõtlema, kas toitu looduses, miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulemust, saab üldse jagada lihtsalt kahekomponentseks  "heaks" ja "halvaks"? Kui liiga palju vett võib olla halb, võib natuke midagi halba olla hea.

Näiteks võib tuua askleepia taimel toituvaid monarhliblika vastseid. Taim sisaldab mürgist alakloidi (sekundaarne komponent). Alkaloid ladestub monarhliblika kehasse (samamoodi, kuidas maitseühendid kogunevad kana kehasse) ja kui lind monarhliblikat sööb, jääb ta haigeks ja oksendab ning tekitab samasuguse vastumeelsuse, nagu kitsedel tekib noorte tanniini sisaldavate võrsete vastu. Seetõttu on monarhliblikas erksavärviline – linnule näeb see välja nagu iiveldus. Lind peab sööma ära vaid ühe monarhliblika, enne kui toitumistarkus meelde tuleb.  

Kõik need lood, mida loed ajalehtedest ja spordiajakirjadest brokkoli vähivastaste omaduste kohta, on tegelikult lood taimsetest sekundaarsetest ühenditest.

Ja irooniline on see, et sadadest ja tuhandetest olemasolevatest sekundaarsetest ühenditest puu ja aedviljades, on osatud välja võtta vaid mõned vitamiinid. Ja kaubandus deklareerib vlaju kisaga: võta C vitamiini, võta rohkem, võta veelgi rohkem – see on looduslik, seda on taimedes. Ja ülejäänud 44999 komponenti jäävad kasutamata. Sellist kogust ei panna eales purki- või kuidas kujutada ette, et meil on riiulil 45000 purki ja igast võtaks megadoosi???

Võta vähem üksikomponenti! Vähem on rohkem. Söö terviktoitu - rikkalik valik sekundaarseid komponente, vähem võimalust "hea, mis muutub halvaks" üledoosiks.

7 valearusaama toidu kohta vol 3: keskkonnad

 

Ega väga pikalt teisi viit toiduga seotud valearusaama ei hakkagi lahti kirjutama. Nagu igal pool mujal, on ka siin asi selles, et ühte selgepiirilist süüdlast ülekaalus ei ole, nagu ei ole ka üht kindlat vitamiini või toiduainet, mis inimese menüü paukselt tervislikuks muudaks. 

Toon need siinkohal ära:

Rasvumine ei ole tekkinud väikeste sissetulekute tõttu – uurimused näitavad, et kõige vaesemad ei ole mitte kõige ülekaalulisemad. Kõige rohkem rasvumist esineb keskmise sissetulekuga inimeste hulgas.

Raha ei pane inimesi tervislikumalt toituma – on piisavalt odavaid terviktoite: läätsed/herned, porgandid jt juurikad, külmutatud köögiviljad, täistera kaerahelbed/pasta/riis jms. Kuid inimestele meeldivad rasvas praetud toidud ja hamburgerid enam.

Ma ise vaatan, et kui inimestel saab raha rohkem, on nad aldid uskuma dieedi- ja heaolutööstuse turunduspakkumisi – sest kuhu sa raha ikka paned. Võimalus süüa kallimat dieettoitu (suhkruvaba, gluteenivaba, piimavaba, rasvavaba, valguvaba, süsisvesikuvaba, mõistusevaba), toidulisandit, imerohtu, eliksiiri – annaks ju võimaluse raha kauem nautida, tunda ennast paremana – jumalale lähemal. Omajagu on aga neid, kes on maise pidanud selliste valikute tõttu maha jätma.

Eunice Kennedy Shriveri (NIH instituut) vanemteadur Tonja Nansel juhib tähelepanu, et kui kulud oleksid peamiseks takistuseks, eeldaksime, et suurema sissetulekuga rühmad söövad palju paremini kui madalamad. "Erinevus toitumise kvaliteedis ei ole nii suur," ütleb Nansel, kuigi on raske täpselt kindlaks teha, mis erinevus täpselt on, kuna andmed on piiratud, mis põhinevad inimeste võimel meeles pidada, mida nad eile sõid.

«Enamik inimesi eelistab rameni maitset pruunile riisile. Nad eelistavad krõpse lehtkapsale,” räägib Nansel. " Toit ei ole ainult toitumine toitainete pärast. Toit on nauding, miski, mille allikaid väga madala sissetulekuga inimestel on väga vähe, ütleb Nansel. See ei tähenda, et me ei peaks tegelema kuludega poliitika tasandil, lisab ta. "Kui suudame muuta tervisliku toidu taskukohasemaks ja kättesaadavamaks, peaksime seda tegema."

Toidukõrbed ei põhjusta ülekaalu – toidukõrbed on kohad, kus puudub ligipääs hea valikuga toidukauplusele ja mõned aastad tagasi käidigi seda ideed välja, kui rasvumise üht alustala. Kuna eriti USAs tähendab toidupoe puudumine seda, et kerge ligipääs on kiirtoidule: pitsadele, burgeritele jms. Eestis kindlasti sedavõrd levinud kiirtoidu kättesaadavus ei ole, kuid me liigume sinna poole.

Ühesõnaga oli seda võimalik testida ja kui hakati lähemalt uurima – tuli välja nagu alati. Ei, see ei ole rasvumise põhjus.  

"2009. aasta oli toidukõrbete kõrgaeg," ütleb RAND Corporationi vanempoliitikateadur Tamara Dubowitz, kes on seda teemat aastaid uurinud. Keskenduti toidukõrbetele, "sest juurdepääs oli sotsiaalse õigluse probleem. See ei põhinenud tõenditel, sest tõendid tol ajal lihtsalt puudusid. Mõned uuringud näitasid umbkaudset korrelatsiooni, kuid see oli ka kõik.

Mõte, et piirkonnad, kus puudub juurdepääs täisteenindusega supermarketile – ehk toidukõrbed – soodustasid rasvumist, oli teoreetiline, ütleb Dubowitz. Teadlased uurisid tähelepanelikult toidukaupade juurdepääsu seost ülekaalulisusega ning jälgisid muutusi rasvumises ja muudes tervisega seotud tagajärgedes vähese juurdepääsuga linnaosades, kus on uus supermarket.

Selgub, et juurdepääs toidupoodidele ei korreleeru selgelt ülekaalulisusega ja tõenäoliselt ei muuda uus toidupood rasvumise määra. Ja samad tulemused tulid uuring uuringu järel.

2017. aastal tehtud ülevaates jõuti järeldusele: "Täisteenindusega jaemüüja loomise kaudu saavutatud parem juurdepääs toidule iseenesest ei näita kindlaid tõendeid tervisega seotud tulemuste parandamise kohta lühikese aja jooksul."

Ja see tekitab küsimuse. Minge maailma ja rääkige rasvumisest ning toidukõrbete teema kerkib paratamatult – ja ma mõtlen sõna otseses mõttes vältimatult – päevakorda. Toidu kättesaadavust peetakse endiselt laialdaselt ülekaalulisuse peamiseks tõukejõuks, hoolimata asjaolust, et akadeemilistes ringkondades näib olevat juba ammu viimane nael selle teema kirstule löödud. Miks nii?

Sageli areneb vestlus ülekaalulisusest kaheks konkureerivaks narratiiviks: isiklik vastutus vs. rasvumist põhjustav keskkond. Kuigi kõik rahvatervise eksperdid, kellega Haspel räägib, ütlevad, et nad usuvad, et mõlemad mängivad oma rolli, on rasvumist põhjustav keskkond niivõrd mugav teema, millest on raske lahti lasta.

Rebecca Puhl on Connecticuti ülikooli toidupoliitika ja rasvumise keskuse Ruddi keskuse asedirektor. Isiklik käitumine on "üks pusletükk," kirjutab ta. Kuid kui keskendume ainult sellele tükile, siis "pusle ei lahene kunagi". Kuid toidukeskkonnaga tegeledes käsitleme ka isiklikku käitumist, leides viise, kuidas inimestel oleks lihtsam teha paremaid valikuid. Peame keskenduma "strateegiatele ja poliitikatele, mis loovad tervislikumaid vaikeväärtusi ja toetavad kõigi vastutustundlikku käitumist,"

Kuid see võib siiski olla arukas esimene samm. Rasvumise nõel ei pruugi liikuda, kuid Dubowitz leidis, et tema uuritud uus supermarket Pittsburghis oli seotud mitme väiksema muudatusega. Uuringus osalejad väitsid, et söövad veidi paremini – vähem suhkrut, vähem kaloreid. Inimesed tundsid end seal elades paremini. Ükski neist ei olnud otseselt seotud supermarketiga, kuna inimesed, kes seal ei ostnud, teatasid samadest muudatustest kui need, kes seda tegid, kuid see suurendab võimalust, et supermarket võib aidata naabruskonda parandada viisil, mis ulatub kaugemale toidu kättesaadavusest. See loob töökohti ja võib sillutada teed suurematele investeeringutele. See võib muuta ala turvalisemaks.

Tõendid toidule juurdepääsu kohta ei tähenda, et supermarketid ei omaks tähtsust või et me peaksime lõpetama püüdluse tagada, et kõigil oleks tervislikumale toidule juurdepääs. See tähendab lihtsalt, et me peaksime lõpetama nendest rääkimise kui lahendusest rasvumise epideemiale. On täiesti mõistlik toetada toidu kättesaadavust. Inimeste harjumuste ja toitumise muutumiseks on vajalik toidu kättesaadavus. Kuid see ei ole selgelt ainus asi, mida vajatakse.

Dieetkoola ei ole süüdi ülekaaluepideemias – eks tõepoolest dieetlimonaadid üksi ei suuda palju ära teha. Üldse on töödeldud toidu puhul häid valikuid: kaerahelbed, leib ja kehvi valikuid: suure kalorsusega küpsetised. Ka töödeldud toit ise ei põhjusta rasvumist. Kevin Hall poolt läbiviidud uuring terviktoidu ja töödeldud toidu osas näitas, et töödeldud toitu süües, kiputakse kuni 500kcal rohkem sööma. Tajumata energiahulka. 

Riiklike põllumajandustoetuste ümberjagamine ei tee tervislikke toite odavamaks ega kaloririkast kiirtoitu kalliks.

Toidupoliitika teemalises vestluses läbib mõte, et täisväärtuslik toit on kallis ja rämpstoit odav, kuna selle põhjustab põllumajandustoetuste süsteem. Kuid sellel ideel on üks väga suur probleem. See on vale.

Jah, rämpstoidu koostisosad saavad palju rohkem toetusraha kui puu- ja köögiviljad. Kuid siin on oluline tõsiasi jäetud tähelepanuta: puu- ja köögivilja on oma olemuselt palju kallim kasvatada kui teravilja ja see erinevus vähendab toetuste tasemete erinevust.

Toore brokoli portsjon (1 tass, tükeldatud) maksab kasvatamiseks 14 (dollari)senti. Sama suur portsjon paprikat maksab 9 senti. Tass maasikaid maksab 32 senti; murakad 74 senti.  

 Pidage meeles, et see on nende kasvatamise ja koristamise hind. Neid tuleb ka tarnida ja ladustada (ja hoida kogu aeg külmas) ning kõik toiduahela osad annavad hinnale juurde. Selleks ajaks, kui nad teieni jõuavad, on need teistest kallimad.

Vaatame nüüd toorainekultuure. Twinkiesi esimene koostisosa on nisu ja 1-untsine portsjon sellest (piisab leivaviilu valmistamiseks) maksab umbes 0,5 senti. Twinkies neljas koostisosa on maisisiirup ja ka maisi tuleb 0,5 senti portsjoni kohta.

Sama palju maksavad läätsed, kuigi Twinkies neid ei sisalda. Kui maksate terve sendi, võite saada untsi kaera või poole tassi jagu kartulit. Poolteist penni annab sulle untsi riisi või maapähkleid. Kuna need põllukultuurid ei vaja jahutamist ja neil on madal veesisaldus (mis tähendab, et nad kaaluvad vähem), on ladustamine ja saatmine palju odavamad.

USA põllumajandusministeerium nimetab puu- ja köögivilju põhjusega "erikultuurideks". Nad on teraviljadest ja kaunviljadest täiesti erinevad ained - palju kallimad. Köögiviljad maksavad vähemalt 10 korda rohkem kui teravilja kasvatamine (ja seda portsjoni kohta; kui vaatlete seda kalorite järgi ja erinevus veelgi suurem).

Nüüd kaaluge toetuste mõju. Kui võtta kolm suurimat toidukultuuri maisi, soja ja nisu - moodustasid 2016. aasta toetused umbes 10 protsenti saagi väärtusest.

Supermarketite eksperdi Phil Lemperti sõnul on töödeldud toiduainete (nt Twinkies) toidu koostisosade tegelik hind kuskil 15 protsendi ligi, mis tähendab, et subsiidiumid moodustavad umbes sendi – võib-olla poolteist senti – 99-sendistest Twinkiest. Ja porgandid? 10-protsendine toetus saagi väärtusest oleks umbes 3 senti naela kohta.

Seega, kui me suunaksime oma subsiidiumid ümber tarbekaupadelt puu- ja juurviljadele, maksaksid Twinkies senti või kaks rohkem ja porgandid mõni sent vähem – eeldusel, et need toetused kanduvad edasi tarbijatele, mitte ei kao lihtsalt toiduahelasse.

Ja see on väike muutus. Davise California ülikooli majandusteadlased Daniel Sumner ja Julian Alston on siin palju tööd teinud ning Sumneri sõnul on subsiidiumid muutnud maisi ja soja "veidi odavamaks". Alstoni hinnangul saame toetustele omistada vaid 8–14 lisakalorit päevas.

Võtke see (maisisiirupiga magustatud) limonaad. Igas purgis on ainult umbes poole sendi väärtuses maisi (1,6 protsenti jaehinnast). Isegi kui eeldame, et poleks toetust, maksaks mais ca kaks korda rohkem – tõuseb hind purgi kohta vaid poole sendi võrra. Kas pool senti oleks midagi muutnud?

Haspel kutsub üles kõiki osapooli osalema:

Arstid, teadlased ja rahvatervise kogukond ütlevad meile, et kaalulangus on võimalik – isegi lihtne – kui me ainult sööksime teatud kindlal viisil. Keegi ei vaidlegi selle konkreetse viisiga, kuid ärgem näägutagem. Enamasti me ju teame, mida mitte süüa, aga kuidas me peaksime seda tegema, kui kogu see kraam on meie näo ees 24/7? Ehk meile tuuakse seda koju igal kellaajal, see on vaateakendel, piltreklaami topitakse postkasti, pakkumised: osta 2, saad 3 pealkauba on kõikjal, töökohas/koolis pakutav jne.

See ei ole teadmise probleem, see on tegemise probleem. See ei ole toitumisprobleem, see on keskkondade probleem. Ja tänane tavalist keskkonda hävitav pandeemia on tegelikult suurepärane võimalus sissejuurdunut uueks ümber kujundada.

See on raske. Probleem pole ainult pitsades ja sõõrikutes; see on üldlevinud. Sõõrik võib meile tuua rõõmu, kuid me ei peaks igal pool, kuhu läheme, selle kiusatusega vastakuti seisma. Peame loobuma ideest, et inimesed, kes soovivad kaalust alla võtta, saavad meie loodud toidukeskkonnas edukad olla. Muidugi, mõned saavad, kuid enamik lihtsalt ei saa. Kui me ühiskonnana tahame teha kaalukaotuse võimalikuks, peame tegema hulgimuutuse.

Toidukeskkonna muutmine, nagu palju muudki, saab alguse kodust. Nüüd, kui rohkem meist sööb kodus, on see meie suur võimalus. Saa paremaks kokaks. Ja võib-olla on kõige lihtsam asi, mida saate teha, normaliseerida oma ettekujutust portsjonist. Kontrolli alt väljunud portsjonite suurused on muutnud ülesöömise lihtsaks; murra sellest välja ja saa aimu, kuidas võiksid tegelikud portsjonid välja näha.

Nii et arstid ja teadlased, tundub üsna selge, et on mõttetu inimestele pidevalt öelda, mida mitte süüa. See lihtsalt tekitab inimesed läbikukkumise ja frustratsioonitunde.

Tööandjad, kas olete küsinud oma töötajatelt, mida nad toidu osas sooviksid? 2019. aasta Ühendkuningriigis läbiviidud uuring näitas, et 95 protsenti inimestest ei soovi kontorikooki sagedamini kui kord nädalas. Samamoodi, Little League (korraldab kohalikke noorte pesapalli- ja softball mänge kogu USAs ja mujal maailmas), võib-olla räägid vanematega, kas pärast mänge on vaja pakkuda suurel hulgal kaloririkkaid suupisteid. Jaemüüjad, kas on tõesti vaja, et lastega vanemad peaksid kassa lähedal kokku puutuma eraldi kommilettidega? Restoranipidajad, kas te kaaluksite poole portsjoni võimalusi?

Ajakirjanikud on osa probleemist. Haspel märgib, et ta kirjutas aastaid dieetidest ja kaalulangetusest viisil, mis oli kasutu ja tõenäoliselt isegi kahjulik. Probleem on selles, et kaalulangetuslood, millele inimesed nii meelsasti klõpsavad, ja tõesed kaalulangetamise lood on üksteist välistavad. Kuid iga uuringu kajastamine, nagu õpetaks see midagi uut, ja iga dieedi kajastamine, nagu seekord oleks meil võti, tekitab inimestes segadust ja jõuetust.

Sobivaks tunnistatud keha vol 8 - kokkuvõtteks

 

Võiksin nüüd Aubrey Gordoni raamatu „What We Don’t Talk About When We Talk About Fat“  selle kaheksanda postitusega kokku võtta.

Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin ja teise inimese parema mõistmise nimel on seda hea lugeda kõigil, kes on ise või kelle pere- ja tutvusringis on pluss suuruses inimene. 

Gordon kirjutab, et kõhnus on veider ja võõrastav konstruktsioon. On inimene pluss suuruses või tavasuuruses, ta ikkagi ei usu, et kvalifitseerub täiusliku kõhnuse alla. Inimesed tegelevad verbaalse akrobaatikaga, et mitte mitte mingil juhul nimetada end kõhnaks, valides selle asemel hirmutavad tsitaadid selliste sõnade ümber nagu sale ja keskmine, ning samal ajal peavad lõputult dieeti, unistades võimatust kõhnusest, mis on lihtsalt kättesaamatu. Kõhnuse kummardamine võtab matti meilt kõigilt. Ka keskmise kaaluga inimeste raha kulub dieedipillide, toidu kohaletoimetamise, treeninglintide ja toidulisandite ostmiseks. See võtab neilt võimaluse näha oma keha sellisena, nagu see on, asendades selle pildi mõne moonutatud peegli peegeldusega – ja seda tehes võtab see ära palju ka nende enesehinnangust. See võtab seltskonnast ära huvitava vestluse, tõrjub meid kaalulangetamise harjumuse ja lõputult igava stsenaariumi juurde: kes on millisel dieedil, kes sööb hästi, kes halvasti. Kõhnus võtab nii paljudelt inimestelt võime kuulda pakse inimesi, tunnustada nende kogemusi isegi siis, kui need erinevad teiste kuulajate omadest. Ja kui see võtab meilt võime üksteist kuulda, õõnestab see aeglaselt tavasuuruses inimeste suhteid paksude pereliikmete, sõprade, kolleegide ja teistega, säilitades igaveseks sõnatu ja rahutu distantsi.

Ja ma ei saa öelda, et Gordon kuidagigi eksiks. Toidumaailmas aktiivselt tegutsedes sattusin sageli kuulama inimeste probleeme kehakaaluga. Mitmel korral kurtsid inimesed, kes polnud küll saledad aga olid vormikama voolujoonelise proportsionaalse kehaga, suutmatuse üle kehakaalu vähendada.  Just kehakaalu, mitte suitsetamist, mitte unetust, mitte liigset töörabamist. Mina ei näinud nende kehas midagi muutmist vajavat. Kuid nemad ise nägid. Sügavalt sissejuurdunud probleem, mis viib tähelepanu ainult kaalule.

Paksu inimesena ütleb Gordon, on ta seisnud silmitsi pidevate hinnangute, karmi tagasilükkamise ja pealetungivate küsimustega, mis lõppevad alati sama vana fraasiga: olen lihtsalt mures teie tervise pärast. Olen teie tervise pärast mures, seega pean teile ikka ja jälle ütlema, et te surete. Olen teie tervise pärast mures, seega pean teile ütlema, et keegi ei armasta teid sellisena. Olen teie tervise pärast mures ja seetõttu ei saa ma teid kohelda elementaarse austusega.

Kuid need vestlused kannavad harva tegeliku mure tunnuseid. Mure on uudishimulik, õrn, armastav. Mure on otsene ja südamlik. Mure teeb oma tööd delikaatselt, suure hoolega. Mure juured on armastuses – mitte, nagu nii paljudes nendes vestlustes, juured on võimus, paternalismis ja avalikus põlguses. Mure paksude pärast on mõistetav. Iga päev avaldatakse kohalikes ja riiklikes uudistes lugusid rasvumise epideemiast, millele on lisatud kaadrid kehatutest rasvadest torsodest, eeldades, et meie nägude näitamine tekitaks liiga palju häbi. Lõppude lõpuks, kes võiks taluda, et teda nähakse sellises kehas nagu meie oma?  

Paksud inimesed – eriti väga paksud inimesed, nagu Gordon – kohtavad sageli murelikke nägusid. Sageli kaitstakse ennast, väites, et mure pluss suuruse tervise pärast on vale, põhineb vigastel ja laiaulatuslikel eeldustel. Korjame kokku oma testitulemusi ja haiglaandmeid, viidates uhkusega sellele, et meil pole kunagi olnud infarkti, kõrgvererõhutõbe ega diabeeti. Loeme uhkelt ühes oma jõusaalide ajakavad ja külmikute sisu. Paljud paksud inimesed elavad ilma terviseprobleemideta. Paljudel paksudel inimestel ei ole diabeeti, samuti on paljudel paksudel inimestel armastavad partnerid. Ka need, kes pole kõhnad, teatavad uhkusega, et on õnnelikud ja terved. Pluss suuruses inimesed on väsinud sellest, et neid peetakse automaatselt haigeks.  

Jah, seda eeldatakse – et pluss suurus on alati haige, kuid ometi on tõsiasi, et ka saledad on haiged ja võivad olla väga-väga haiged. On diabeeti, on kõrget kolesterooli ja liigesevalusid. Kuidas see oligi... esimesena visaku kivi see, kes ...

Raamatus räägitakse Lizzo´st. Ja hoolimata sellest, kuivõrd palju Lizzo demonstreerib, et tema pluss suuruses keha on terve ja tema selles õnnelik – ei aita see mitte kuidagi vähendada rünnakuid ja ahistavaid kommentaare.

Tuleb taaskord tuttav ette taimetoitlaste ringkonnast. Ükskõik kui palju taimetoitlane ei käi välja oma tervise ja rahulolu väiteid – see ei rahulda kunagi rahulolematut. Millegi pärast ei meeldi üldsusele erandid. Ehk tegelikult ei ole asi tervises ega õnnes. Samas ei ole pluss suurus mingi erand – kohe kindlasti mitte USAs. Nii et me oleme omaks võtnud mingi standardi, millest on raske lahti lasta. 

Gordon kirjutab „muretrollidest“. Muretrollid on kujumuutjad, kes muudavad oma argumente ja vabandusi, et vältida nii vastutust kui ka otsest vestlust. Muretrollid räägivad karmist armastusest, kuna nad hoiavad keskme toidul, riietusel, kinnitusel ja armastusel, et suruda paksu inimest kõhnaks. Nad kujutavad pluss suuruses keha ette söena ja et arvavad, et nende surve teeb söest teemandid. Muretrollid kurdavad meie suuruse üle, pakkudes komplimente ainult koos hinnanguliste hoiatustega: „Sul on nii ilus nägu. Kui sa vaid võtaksid kaalust alla.“ Nende silmad jälgivad teraselt pluss suuruse inimese kahvlit taldrikult suhu ja jälle tagasi, mõnikord isegi vabalt kommenteerides, mida süüakse, kas süüakse ja kui palju. Kui neile vastu astuda, hüppavad paljud kaitsesse, isegi nördivad. „Ma lihtsalt üritan aidata.“ Paljude paksude inimeste jaoks ei lõpe murettrollimine lihtsalt toidu, suuruse või tajutava motivatsiooni kohta avaldatud kommentaaridega. Mõnikord muutub see mure sissetungivaks, sügavalt isiklikuks ristküsitlusteks. Mõned neist piirduvad dieedipidamisega: Kas olete paleot proovinud? Aga ketot? Kas jälgite oma makrosid? Kas sa teed trenni? Kas sa jätsid menüüst leiva välja? Kas sa petsid? Sa oled vist salaja suhkrut söönud? Tõenäoliselt ei tee sa seda õigesti.

Paks keha peab olema mingi tragöödia tagajärg. Paks keha on hälbiv, häbistav, murettekitav. Paks keha ei saa kunagi lihtsalt olla. Paksu keha tuleb selgitada ja kõhnad küsijad lihtsalt küsivad, küsivad nad ju vaid seda, mida kõik mõtlevad.

Sõltumata teemast ei motiveeri aga häbi muutma; see annab hoopis mõista, et häbistatud pool on lihtsalt halb inimene ja selle vastu ei saa midagi teha.  Ajakirjas Journal of the American Medical Association avaldatud artikkel “Status Syndrome” toob välja tõendid selle kohta, et häbimärgistamine ja sotsiaalne staatus on olulised tervise mõjutajad, eriti vaeste inimeste jaoks.

Teadlased õpivad seda, mida paksud inimesed on juba ammu teadnud – et diskrimineerimine ja häbimärgistamine on tervisega seotud probleemide peamised tõukejõud ning et kõik see mure kahjustab rohkem kui aitab. Lõppkokkuvõttes ei põhine rasvavastane võitlus teadusel ega tervisel, murel ega valikul. Rasvumisvastasus on peenematele inimestele viis oma tajutud vooruslikkust meelde tuletada. Paksuma inimese nägemine võimaldab neil endale meelde tuletada, et „vähemalt ma pole nii paks“. Nad usuvad, et on valinud oma keha, nii et paksu inimese nägemine, kui ta sööb midagi, mida nad peavad ebatervislikuks, tuletab neile meelde nende tugevamat tahtejõudu, sitkust ja paremat iseloomu.

Kas pole, et sageli püütakse ennast ülendada teist alandades. Ma olen parem, sest vaata kui vilets on tema. Aga teist alandades ei ole võimalik kunagi ülenduda.

Mis puudutab kogu seda väljakuulutatud sõda rasvumise vastu, siis on pajud eksperdid tunnistanud, et nende meetoditega, mida siiani on katsetatud on paksud jäänud paksudeks ning tavasuuruses inimesed on nüüd rohkem ülekaalus. Ehk sõda on kaotatud.

Psühholoog Jason Seacat viis läbi uuringu, et teha kindlaks, kui sageli paksud naised end ümbritsevas maailmas hukkamõistuna tundsid, paludes 50 ülekaalulisel ja rasvunud naisel kirja panna kõik juhtumid, kus nad tundsid end oma kaalu tõttu hukka mõistetuna või solvatuna. Keskmiselt teatasid naised iga päev kolmest juhtumist.

Neist juhtumitest kirjutab Gordon oma raamatutes ja need on kohe kindlasti täiesti vastuvõetamatult jäledad. Ta toob mõiste „catcalling“ juurde ka „fatcalling“. Catcalling ehk tänavakiusamine on ahistamise vorm, peamiselt seksuaalne ahistamine, mis koosneb soovimatutest seksuaalsetest kommentaaridest, provokatiivsetest žestidest, kähmlusest, vilistamisest jms. Ja taolise kiusamisega puutuvad kokku ka pluss suuruses inimesed.

Kuid vaatamata paljudele sarnasustele fatcallingi ja catcallingi vahel, on esimene juurdunud erinevates kultuurilistes impulssides. Kuigi mõlemad tulenevad sügavalt juurdunud arvamusest, et neil on õigus teiste kehadele, lubab tülitamine ahistajatel uskuda, et nende tegevus on tõeline abi neile, keda nad ahistavad. Seksualiseerituna on fatcalling eesmärk paksudele naistele kinnas heita ja pakkuda neile seksuaalset tähelepanu, mida muidu neist keegi eales ei saaks...

Gordon kirjutab filmidest, raamatutest, telesaadetest, kus paksu inimest kujutatakse rumala, laisa, jõuetuna ja sellest, kuidas ülekaalu epieemiast  rääkides näidatakse pakse inimesi alates kaelast allapoole.

See on midagi, mida akadeemik ja aktivist dr Charlotte Cooper nimetab "peata paksudeks". "Peata paksudena muutub keha sümboolseks: paksud on olemas, kuid neil pole häält, isegi suud peas, aju, mõtteid ega arvamusi. Selle asemel vähendatakse ja dehumaniseeritakse neid kui kultuurilise hirmu sümboleid: keha, kõht, tagumik, toit.”

Kui pakse naisi kujutatakse filimides sageli koomiliselt ebaihaldusväärsena, siis pakse mehi sageli ebaintelligentsete, unustavate, vihaste või nurjatutena. Ameerika situatsioonikomöödiad keskenduvad sageli tuumperekondadele ja nendes tuumperekondades on regulaarselt paksud, õnnetud mehed, kes on abielus kõhnade ja imeliste naistega.

Kirjutatakse sellistest muutmissaadetest nagu The Swan – kus hulk ilukirurge, hambaarstid, personaaltreener üritavad koledast paksust inimesest teha ilusat saledat naist. Üks osalejatest pluss suuruses Sylvia pandi saate perioodil 1200 kalorilisele dieedile, kasutades Nutrisystem toite, mida paljudel juhtudel on kohtusse andtud põiehaiguste tekitamise pärast. Kedagi ei huvita tervis – oluline on number kaalul.

Narratiividel on kultuuriline kaal ja see tõmbab kõik alla. Need narratiivid on väljamõeldud kõhnade inimeste poolt saledale publikule, tuletades regulaarselt meelde enesestmõistetavaks peetud väiteid:

1. Saledaks saamine on elu saavutus ja ainus viis tõelist täisväärtuslikku inimelu elama hakata.

2. Kogu paksus on häbiväärne moraalne ebaõnnestumine.

3. Kõhnus on loomulikult parem olemisviis.

4. Paksud inimesed, kes jäävad paksuks, väärivad mõnitamist.  

 

Gordon kirjutab enda kohta:

 „Olin dieeti pidanud ja treeninud, kaalust alla võtnud suurte spurtidega (kuigi ainult selleks, et seda hiljem tagasi võtta) ja madalaim kaal, mis mul kunagi õnnestus saavutada, oli 124kg. KMI kohaselt oli see minu iseloomu ebaõnnestumine. Mul lihtsalt puudus visadus, tööeetika, sihikindlus saada piisavalt kõhnaks, et ennast päästa. Mulle öeldi, et mu elul on kriips peal ja ma saan süüdistada ainult iseennast, kui ma ei saa hakkama võimatuga.“

Meditsiini poole pealt lõpetas Gordon arstide juures käimise, kuna ainus mida ta kuulis oli, et vaja on lõpetada liigne söömine ja hakata trenni tegema. Kord kõrvapõletikuga EMOsse minnes mõõtis õde tal vererõhku, kortsutas kulmu, mõõtis uuesti.Seejärel tõi uue mõõtmisaparaadi ja hakkas uueti mõõtma. Gordon küsis, kas midagi on väga halvasti ja õde ütles, et ei – aparaat näitab normaalset vererohku aga see ei saa olla, kuna sellises kaalus peab rõhk korrast ära olema.

Kaheksa aastat peale viimast arstil käiku läks Gordon taas kord arsti juurde. Seekord oli kõik teisiti. Arst mõõtis ja kaalus teda, küsis kas ta suitsetab (pole kunagi seda teinud), tarbib narkootikume sh kanepit (ei tarbi), kas ta on suhtes (jah on), kas tarbib alkoholi (ühe või kaks kokteili/veiniklaasi nädalas). Ja arst ütles, et ta paistab olevat terve.

See vallandas Gordoni pisarad – mitte keegi polnud kunagi kasutanud tema osas sõn terve. Ta sai lõpuks ometi arstiga rääkida ilma halvakspanu tundmata:

„Ütlesin talle, et olin suurema osa oma täiskasvanu elust käinud vaid kiirabis, kuna teadsin, et arstilkäigust pole abi. Ütlesin talle, et lõpetasin arstide külastamise, kuna nad ei suhelnud enam minuga. Nii paljud ei suutnud mind puudutada, ei uurinud mind, ei esitanud küsimusi, ei suunaks spetsialistide poole ega kirjutaks retsepte. Kõik, ma ütlesin talle, viisid teema tagasi kaalulangetamiseni, mida aastatepikkune dieedipidamine ja ebakorrapärane söömine polnud kunagi andnud. Kuid vastus peaaegu igale terviseprobleemile, millega olin silmitsi seisnud, tuli ilma uurimiseta, uudishimuta, nägemata midagi peale minu suuruse. Ütlesin arstile, et mu keha heidab pikka ja laia varju ning et iga arst näis olevat keskendunud selle varju siluetile, mitte kehale.  

Rääkisin talle kõigest, mida olin teinud tervise hoidmiseks, mida tervishoiutöötajad nii kergesti ignoreerisid. Jälgisin toitu ja vitamiine igapäevases päevikus; kasutasin toitumise jälgimisäppi vitamiinide, mineraalainete, makrotoitainete ja aminohapete arvutamiseks; pidasin treeningu kalendrit, et tagada regulaarne liikumine; säilitas vaimse tervise ja käisin regulaarselt hambaarsti juures; valmistasin kodus toitu, käisin põllumajandustootjate turgudel ja valisin kohalikke tooteid. Rääkisin talle isikliku treeneri palkamisest ja sellest, et proovisin kümne aasta jooksul kõikivõimalikke dieete. Alates teismeliseeast olin proovinud kõike, kuid mu keha ei muutunud“.

Viimases peatükis kirjutab Gordon, kuidas kõik võiks meie ühiskonnas tulevikus olla. Kuidas meis on rohkem aktsepteerimist, arusaamist, võimet kuulata ja mõista. Kuidas me ei häbista, ei pane paremusjärjestusse, ei oota võimatut.

Võib olla laseb dieedi ehk heaolu/wellness kultuur oma haarde lõdvemaks ja me hakkame igas inimeses nägema inimest ja oskame müügikultuuri meile pähe pandud mõtete ja inimlikkuse vahele tõmmata piiri. Eks näis.

Sobivaks tunnistatud keha vol 7 - dieedid ja dieedirohud

 

 Gordon kirjutab raamatus ka treeningust ja kaloritest – suurem ja intensiivsem treening ei põleta aina rohkem kaloreid. Sellest sai blogis põhjalikult kirjutatud Pontzeri raamatut „Burn“ tutvustades. Samuti sai kirjutatud Biggest Loser telesaate osavõtjatest, kes küll ülirange režiimiga palju kaalust alla võtsid, kuid aastaid hiljem oli kaotatu kõik tagasi.

Raamatus märgitakse ära mitmed turul olnud dieedirohud. 1996 aastal lubati turule dieedirohi Redux, hoolimata mitme eksperdi vastuseisust. Vaid 3 kuud peale ravimi heakskiitu kirjutati seda nädalas välja 86000 korda. Tootja Wyeth korraldas 52 miljoni dollari suuruse reklaamikampaania. Gordon oli üks Reduxi 18 miljoni kasutajatest. 1997 aastal teavitas Mayo kliiniku arst 24st kõrvaltoimete (südameklapi probleemid) juhtumist. Järgmistel kuudel teavitati veel 72 probleemsest juhtumist. Wyeth korjas ravimi turult ära ja Forbesi andmetel maksis Wyeth  kahjude hüvitamiseks hiljem kokku 13 miljardit dollarit.

Paljud ameeriklased olid kaalu langetamiseks valmis proovima kõike, sealhulgas narkootikume. Kuigi amfetamiinid on tänapäeva toitumismaastikul vähem levinud, on lahtistid muutunud üha populaarsemaks ning A-nimekirja kuulsused, nagu Kim Kardashian ja Cardi B, on toetanud selliseid tooteid nagu lame kõhutee, lahtisti, mis põhjustab ajutist kaalulangust. Ameeriklased on pikka aega otsinud imedieettoite, igatsedes sellist alkeemilist jõudu, mis muudaks söödud toidu kaalukaotuseks.

1990. aastatel võeti kasutusele Olestra, mida tähistati tollal imelise koostisosana, mis võis kartulikrõpsud rasvavabaks muuta. Tarbijad ei teadnud, et Olestra ei olnud rasvavaba – see oli niivõrd küllastunud rasv, et inimkeha ei suutnud seda seedida. Nii nõudis FDA 1996. aasta otsuses, et Olestra tooted peavad olema märgistatud hoiatusega, et see "võib põhjustada kõhukrampe ja lahtist väljaheidet (anaalne leke). Hiljem avastasid teadlased, et Olestra kartulikrõpsude tarbimine tõi kaasa suurema kaalutõusu kui traditsioonilised kartulikrõpsud. Nagu paljud imelised kaalulangetustooted, osutus ka Olestra miraažiks.

Alates 1990. aastatest oleme meedia vahendusel teada saanud igat liiki kaalulangetamisprogrammide haledatest läbikukkumistest. Suur hulk teaduslikke ja meditsiinilisi uuringuid on ikka ja jälle näidanud, et dieedid ei ole kehakaalu langetamisel tõhusad (pikas perspektiivis). Mõned uuringud näitavad, et kaalukaotuse ebaõnnestumise protsent on 95%, samas kui teised loovad veelgi nukrama pildi – 98 protsendil dieedipidajatest ei õnnestunud kaalust alla võtta või seda kaotust hoida.

Ülekaalulistele inimestele avaldatav surve on pannud nad lakkamatult dieetitama, mis omakorda on soodustanud rasvumist ja rasvumisega seotud terviseprobleemide teket.

Dieedi pidamine ei toimi ning ei toimi ka dieediravimid, kuid need aitavad kaasa kasvavale söömishäirete lainele USA-s ja kogu maailmas. Baltimore'i Sheppard Pratti söömishäirete keskuse andmetel on dieedi pidamine söömishäire arengus kõige levinum tegur.  Piirav dieedipidamine ei ole kehakaalu langetamisel tõhus ja on ebatervislik kõigile, eriti lastele ja noorukitele. Inimestel, kellel on söömishäirete suhtes geneetiline eelsoodumus, võib dieedi pidamine olla katalüsaatoriks kaalu ja toiduga seotud kinnisideeks.” Assotsiatsioon National Association of Anorexia Nervosa and Associated Disorders teatab, et vähemalt „30 miljonit igas vanuses inimest USA-s kannatavad söömishäirete all” ja ligikaudu kord tunnis „sureb vähemalt üks inimene söömishäire tagajärjel”.

0,9% USA naistest põeb anoreksiat ja 1,5% buliimiat ning lisaks nendele on 2,8% inimestest mingi ajal elus söömissööstude esinemise häired.

Viimastel aastatel, on "dieedi" asemele pandud "heaolu" (wellness) ja see on loonud potentsiaali veelgi läbimõeldumaks ja  ankurdatumaks vestlusteks suuruse, toitumise ja tervise teemadel. Ja "tervis" on dieedikultuuri asendamisel asendanud termini "kõhnus". Muid erinevusi dieedi ja heaolu vahel ei ole. "Heaolu"(wellness) maailm ei käsitle "dieedi pidamist"; selle asemel viitab see "puhastustele" ja "detoksidele", kasutades samal ajal samu piiravaid tavasid ja pseudoteadust, et käia välja saavutamatuid ja ebareaalseid kaalulangetuse eesmärke. Heaolutööstus, kaugeleulatuv ja halvasti reguleeritud, hõlmab endas spordi, eeterlikud õlid, "heaolukinnisvara", "terviseturismi" ja isegi Kaalujälgijad. 2018. aasta seisuga on selle väärtus maailmas hinnanguliselt 4,5 triljonit dollarit. Nende muutustega on esile kerkinud uus söömishäire diagnoos: ortoreksia.

Varasemalt toortoidu aegadel ma seda sõna „ortoreksia“ ei sallinud 😎. Ei näinud endal mingit sundi midagi teha, kõik oli puha vaimustus. Vaimustusega ei olnud see reeglistik sunnismaine, kuid kui vaimustus hääbus, siis tundusid reeglid tõepoolest piiravana. Ja need sai üle parda heidetud. Aga mitte igaüks ei põdenud vaimustust...

Leidsin mõni aeg tagasi ühe inimese, kes oli minuga ühel ajal Woodstock Fruit Festivali laagris. Jõudis kirjutada raamatu ja pidas üsna populaarset toortoidu blogi. Nüüd on ta kehakaal suurem, tema YouTube kanal palju populaarsem, ja nime Unnatural Vegan (ebanaturaalne vegan) all iseloomustab ennast nii: „Endine hull toortoitlane, kes  muutus normaalset toitumist, vaktsiini pooldavaks veganiks. Minu eesmärk on leida viis, kuidas elada ära ainult kohvist ja sojast. Ma ei ole dietoloog, seega ärge saatke mulle meditsiinilisi/dieedi küsimusi.“  https://www.youtube.com/c/UnnaturalVegan/videos

Mulle tema videod meeldivad, need on tänase toidumaailma osas realistlikud. Ta kritiseerib nii enda toortoidu aegade arvamusi, kui ka Fully Raw Christina ja Freelee toitumisnõuandeid (mis tõesti ei kõlba kuhugi), lisaks on siin veel teavitusi veganite kohta, kes loobuvad ja nende kohta, kes jagavad ulmelisemat vegan toitumisinfot. Samas on nii ta ise kui ka tema elukaaslane veganid, neil on laps ja jagatakse seda, kuidas nad ise toituvad ja kuidas nende laps veganina kasvab.

Aga siiski ortoreksia on liigne keskendumine tervislikule toitumisele, mida saadavad väga spetsiifilised ja  ranged reeglid. Ühenduse National Eating Disorder Association järgi kuuluvad ortoreksia sümptomite hulka:

• Koostisosade loetelude ja toitumisalaste siltide kompulsiivne kontrollimine;
• Suurenenud mure koostisosade tervislikkuse pärast;
• Üha suurema arvu toidugruppide väljajätmine (kõik suhkur, kõik süsivesikud, kõik piimatooted, kogu liha, kõik loomsed tooted)
• Suutmatus süüa midagi peale kitsa grupi toiduaineid, mida peetakse „tervislikuks” või „puhtaks” Ebatavaline huvi selle vastu, mida teised söövad.
• Veetes päevas tunde, mõeldes sellele, millist toitu eelseisvatel üritustel serveerida.
• Tekib suur stressitase, kui "ohutu" või "tervislik" toit pole saadaval
• Toidu ja "tervisliku eluviisi" blogide obsessiivne jälgimine Twitteris ja Instagramis
• Kehapildiga seotud mured, mis võivad esineda või ka mitte

 

Kuna dieedikultuur varjab end "heaolu" sildi taha samade vanade eesmärkidega, ilmneb ortoreksia sellega kaasneva söömishäirena. Ajal, mil puhastus- ja võõrutusmeetmed muutuvad üha de rigueur (liikumisega kaasnevaks kohustuseks), õnnestub ortoreksial end samuti maskeeruda arusaadavaks ja isegi kiiduväärseks mureks tervise pärast. Kuid nagu paljude söömishäirete puhul, pole ka see nii healoomuline. Söömishäirete puhul on geneetika oluliseks teguriks, moodustades sageli 50 protsenti või rohkemgi antud söömishäire riskist. Geneetika on püstol ja paljude jaoks on dieedi pidamine päästikuks.

Isegi kui me muudame oma sõnavara ja „dieedist“ saab „heaolu“ (wellness), on tarbijad jätkuvalt haavatavad toidulisandite osas tehtavate hoolimatute väidete suhtes. Reklaami sõnumi täpsust jälgiv Federal Trade Comission tegi  2011. aasta uuringu, mis näitas, et ülekaalukalt kõige enam langeb inimesi valede kaalulangetamise reklaamide ohvriks.

Hirm ülekaalu ees on plaanipärase müügitöö tulemus ja kui hästi on see vilja kandnud näitab Yale'i Ülikooli Ruddi toidupoliitika ja rasvumise keskuse läbiviidud küsitlus, mille kohaselt loobuksid peaaegu pooled vastajatest pigem aastast oma elust, kui oleksid paks: „Need 4000 vastajast andsid kuni 30% teada, et pigem lahutaks oma abielu, loobuks võimalusest saada lapsi, oleks masenduses või oleks alkohoolik aga mitte mingil juhul rasvunud.