Naise tervis vol 17 - inkontinentsus: stressi ehk pingutusinkontinents

 

Inkontinentsus on võimetus põit kontrollida. Mõnedel naistel võib aeg-ajalt uriini tilkuda, kui nad naerma puhkevad või kui nad aevastavad) köhivad. Teised võivad märgata kontrollimatut uriinivoogu suuremas koguses ja sagedamini, mida ei näi mõjutavat naer ega keha raputav aevastamine.

Kuigi paljudel naistel esineb menopausile lähenemisel inkontinentsi, pole see vananemise vältimatu aspekt. Õnneks saab seda menopausi sümptomit paremini mõistes ravida või selle teket ära hoida.

Gunter kirjutab oma raamatus „The Menopause Manifesto“, et 25% noortest naistest, 50% keskealistest naistest ja 75% vanemaealistest naistest esineb inkontinentsust. Kahjuks vähem kui 50% naistest otsib abi.

Stress-inkontinents (SUI)

Stressinkontinents on kõige levinum inkontinentsi tüüp, mida naised kogevad, eriti menopausi ja postmenopausiaastatel. Stress(pingutus)inkontinentsiga naistel lekib tahtmatult uriini köhimise, naermise, aevastamise, võimlemise või raskuste tõstmise ajal. Põhjus, miks need tegevused võivad põhjustada pidamatust, on see, et nad avaldavad põie seintele järsku survet, mis pigistab põit ja põhjustab uriini väljavoolu. See juhtub naiste vananedes seetõttu, et põie ja tupe vahelised vaagnalihased muutuvad sageli nõrgemaks, võimaldades uriinil lekkida.

Midagi maas lebava aiavooliku moodi, millest voolab vett ja kui jalaga peale astud, siis veevool katkeb. Kui maapind juhtub aga olema pehme, siis jala surve surub voolikut pehmesse pinnasesse ja voolikust võib ikkagi vett tilkuda.

SUI põhjused on erinevad. Siin on nii pärilikkuse roll, mis määrab kudede tugevuse, kui ka östrogeeni roll, mis mõjutab kudede toimimise terviklikkuse.

Gunter märgib, et suukaudne või plaastritega HAR (hormoonravi) hoopis tõstab SUI riski. Seega on östrogeeni roll komplitseeritum, kui pealtnäha paistab. Negatiivselt mõjuvad ka muutused kollageenis ja lihasmassi vähenemine sh vaagnapõhja lihaste nõrgenemine, mis ümbritsevad põit ja ureetrat. Mõjutajateks ka kudede kahjustumine sünnitamisel ja ülekaal.

Osadel naistel esineb SUI-d ainult batuudil hüpates või raskusi tõstes – kuna need tegevused panevad põiele nii suure surve, et ureetra (kusiti) ei pea lihtsalt vastu. Sellisel juhtudel on abi pea igast SUI-le mõeldud teraapiast.

Kui naised kahtlustavad, et neil on SUI – tuleks lasta kontrollida ka infektsiooni võimalust (põiepõletik). Kui see on välistatud, tasub rakendada põhilisi strateegiaid:

Vaadata üle oma veetarbimine – 8 klaasi päevas on müüt ja sellest on blogis varem kirjutatud siin.

Teha vaagnapõhja lihaseid tugevdavaid harjutusi – Kegel harjutused (tuleb pikemalt juttu)

Mõned naised võivad vajada vaagnapõhjale spetsialiseerunud füsioterapeudi abi.

Kegel harjutuste kõrval võib aidata ka harjutus, mida nimetatakse Knack manöövriks. See seisneb vaagnapõhjalihaste (tugevast) pingutamisest enne köhimist (aevastamist)  ja selle ajal.  

https://www.youtube.com/watch?v=cSBd7tn0SeI

Kui vaagnapõhjalihaste harjutusi teha koos ajastatud tühjendamise ja põie treeninguga, paraneb inkontinentsus märgatavalt.

Ajastatud tühjendamine - Ajastatud tühjendamist kasutatakse kiire tungiva urineerimisvajaduse raviks. Kiireloomulisus võib tekitada hirmu uriini lekke ees või siis tegeliku uriini lekkimist.

Tavaliselt tekib selline tung äkki, ilma eelneva hoiatuseta. St ei teki kõigepealt nõrka tunnet, et varsti on vaja tualetti kasutada, vaid vajadus ilmneb hetkega. Teie põis on muutunud nö ebausaldusväärseks, kui toimub selline hetkeline arusaamine, et on vaja kohe tualetti minna.

Tung tuleb nii, et te ei suuda seda kontrollida. Ajastatud tühjendamine ja põie treening on õpetus, kuidas taastada oma põie üle kontroll. Vähemalt alguses ärge proovige seda teha öösel, vaid tegelege sellega päeva jooksul.

Ajastatud tühistamine algab tualetis käimisest ajagraafiku järgi - enne, kui teil on tekkinud tung, isegi kui te ei tunne vajadust, on vaja põis tühjendada. Selleks oleks vaja pidada põiepäevikut ja selle järgi, kui sageli teil tavaliselt tung tekib, määrata ajagraafik. Seda lähenemist kasutatakse inimeste puhul, kes ei saa ilma uriini lekkimiseta urineerimist kinni hoida. Neil, kes suudavad kinni hoida, ei pea ajastatud tühjendamist kasutama ja nad võivad minna otse põie treeningu juurde, kus nad üritavad järk-järgult pikendada ajavahemikku, mil suudetakse urineerimist tagasi hoid.

Näiteks kui teil tekib tung või tung koos uriini lekkega iga 1 ja 1/4 tunni järel, siis alustate kõigepealt iga tunni tagant. Kui olete selles režiimis saavutanud lekke ärajäämise, pikendate järk-järgult ajavahemikku tualetis käimiste vahel. Saavutatud ajavahet hoidke samana paar päeva ja siis pikendage ca 15-30 minutit. Eesmärgiks on lõpuks suuta hoida 3–4 tundi.

Kui teil tekib tung urineerida enne aega, võite selle peatada vaagnapõhja lihaste pingule tõmbamisega. Seetõttu on hädavajalik vaagnapõhja lihaste treeningprogramm koos põie treenimisega. Võimalik, et suudate veel ka midagi muud teha. Näiteks kui teil tekib tung välisuksest koju sisenedes, siis tualettruumi kiirustades proovige enne mõned asjad kokku korjata. Kui tung kaob, saate jooksmise asemel aeglaselt tualetti minna.

Muud meetmed hõlmavad selliste toitude/jookide vähendamist toidus, mis võivad põit ärritada, näiteks kofeiin, mida leidub kohvis, tees, šokolaadis, koolajookides ja alkoholis. Vältige ka kõhukinnisuse teket. Mis ei tähenda, et neid üldse süüa/juua ei võiks, lihtsalt vältige kodust välja minnes või siis, kui inkontinentsus on tõsisem.

Tasub meeles pidada, et ka paljud  taimeteed on diureetikumid: olulisemad uriini eritumist soodustavad taimed on leesikas, põldosi, soo- ja arukase lehed, kanarbik, rukkilill, leeskputk, võilill, aedpetersell, harilik kadakas, harilik mustikas, harilik pohl, must sõstar ja musta leedri kuivatatud õied (värsked õied on mürgised)

Ärge muretsege tagasilöökide pärast. Tulemusteni jõudmiseks kulub vähemalt 4-6 nädalat. Jätkake proovimist ja mõelge positiivselt.

Kehakaalu kaotamine ülekaalu puhul aitab samuti SUI puhul kaasa. Ainult 8% kehakaalu kaotust vähendab SUI-d 50%.

Östrogeeniga siis kuidas? – suukaudne ja plaastritega hormoonravi võib tõsta riski, kuid vaginaalne östrogeen võib naisi aidata. Arvatakse, et madalate dooside puhul võib olla efekt üks ja suuremate dooside puhul teine.

Kasutatakse veel inkontinentsuse rõngast, tugitampoone.

Gunter märgib oma raamatus Impressat ja Urestat, mis näevad välja sellised.

Toimemehhanism mõlemal sama:

Eestis leidsin pealiskaudsel otsimisel Diveen tugitampoonid. Nii Impressa kui ka Diveen on üsna krõbeda hinnaga.

https://kuivaks.ee/toode/diveen-tupesisene-tugitampoon/

Tõsisemate juhtumite puhuks on ka teatud operatsioonid ja Gunter lahkab neid oma raamatus pikemalt. Kel huvi saab ise lugeda.

AmandaThebe kirjutab oma inkontinentsusest, et sai küll abi vaagnapõhjale spetsialiseerunud füsioterapeudilt ja Kegel harjutustest. Kuid paari kuu pärast tuli uriin taaskord pükstesse. Miks?

Naise tervis vol 16 - põiepõletikud

Jõuan tagasi põie ja inkontinentsuse juurde ja see on päris pikk teema, mida saab enne ja peale jaanipäeva lahata. 

Gunter kirjutab oma raamatus, et põieprobleemid, mis tekivad vanusega on tüüpilised, kuid mitte normaalsed. Naistele öeldakse tavaliselt, et see käib vanuse ja naiseks olemise juurde ja on „normaalne“, kuid see pole nii ja sellist suhtumist ei tohiks tolereerida. Tüüpiline tähendab, et haiguse&sümptomite teke pole üllatav aga mitte seda, et on vaja kannatada ja sellega leppida.  Meestele tavaliselt ei öelda, et erektsioonihäired on normaalsed ja käib meheks olemise juurde ning ravi pole vaja.

Mind ennast huvitab põie tervis väga. Peale selle, et ma olen menopausi eas, olen ma sünnitanud ka 5 last ja kõikide raseduste mõju põie-emaka tervisele on kindlasti üsna suur. Raseduse viimasel kuul, kui laps on juba suur ja surub põiele saab tualeti vahet üsna palju ja kiiresti joostud 😜. Ja kohe peale sünnitusi on põis samuti veel tundlik. Kui sünnitusi saab omajagu, siis on põiel raske. Mul on siiani läinud suhteliselt hästi – st wc tuleb ära käia enne, kui batuudil hüppama hakkan ja kui ma olen palju arbuusi söönud, siis on tihedam wc külastamine kindlustatud. Mõned aevastamised täis põiega on olnud keerulised 😎.

Kui nüüd minu menopaus peaks algama ja koos östrogeenitaseme langusega langeb põie töökindlus veelgi, siis just siin on koht, kus ma mõtleksin tupesisest östrogeenikreemi või DHEAd proovida. Minu jaoks kõlab see teistest variantidest – hakata võtma antibiootikume või muid antibiootikumi laadseid ravimeid – palju kehasõbralikumana. Kuna asi ei ole mitte ainult selles, et põis hästi ei pea, vaid ka selles, et koos sellega võivad sageneda põiepõletikud – urotrakti infektsioon.

Urotrakti infektsioon (UTI) tekib bakteri vohama hakkamisest uriinis, mis viib põletikuni. Kõige levinumad sümptomid on valu urineerimisel, sagedasem urineerimisvajadus, ja tungiv pakitsus urineerida (vaat nüüd kohe on vaja minna). Osadel naistel võib uriinis esineda verd.

Naistel on kusiti vooderdatud kogu ulatuses sinna suubuvate pisikeste näärmetega, meestel vaid teatud osades. Need näärmed on heaks asustuskohaks mikroobidele, kust on kerge ureetrasse pääseda ning limaskesta kahjustades põletikku tekitada.

UTI on üsna levinud. 2-4% naistel vanuses 20-59 esineb UTI vähemalt kord aastas. Risk hakkab suurenema alates 60 eluaastast. 

Korduv UTI diagnoositakse, kui naisel on 2 infektsiooni 6 kuu jooksul või 3 infektsiooni 12 kuu jooksul.

Gunter kirjutab „The Menopause Manifesto“: „UTI suurenenud risk pärast menopausi on suuresti seotud madala östrogeenitasemega, siinjuures on mitmesugused muutused, mis hõlbustavad neid infektsioone, näiteks verevoolu vähenemine kudedesse, koed ise muutuvad hapramateks ja tupes asuvad kaitsvad bakterid asenduvad bakteritega, mis tõenäolisemalt võivad põhjustada nakkust - see kõik aitab põie nakkusele kaasa. Östrogeeni kadu võib negatiivselt mõjutada ka immuunsust. Lisaks tekivad vanusega seotud muutused kollageenis ja immuunsüsteemis, millel on tõenäoliselt samuti oma roll.“

Erinevad strateegiad UTI ennetamiseks on olulised mitte ainult selleks, et hoida ära valu, vaid ka selleks, et vähendada antibiootikumide tarbimist. Antibiootikumid võivad kaasa tuua kõhulahtisuse ja resitentsete bakteritüvede tekke.

Kui naine kahtlustab UTI infektsiooni, tuleks lasta teha uriini külv. Külviga saab diagnoosi korrektselt kinnitada ja annab vastuse, millise mikroobiga on tegemist, et määrata õige ravi. Vale antibiootikumiga võib ravi ebaõnnestuda.

Strateegiad UTI ennetamiseks:

Vaginaalne östrogeen – mõned andmed kinnitavad, et kreem on parem, kuid mitte oluliselt. Kui valitakse midagi muud peale kreemi (tupesisene tablett, rõngas) ja 6-12 kuu jooksul paranemist ei ole, siis võibolla tasuks proovida kreemi. Naised võivad proovida nii vaginaalset östrogeeni kui ka DHEA-d – oleneb, mis neile paremini sobib.

Antibiootikumid - Infektsiooni vältimiseks võib neid võtta iga päev (või iga paari päeva tagant sõltuvalt antibiootikumist). Naiste puhul, kelle nakkused ilmnevad pärast seksi, võib antibiootikume kumulatiivse ekspositsiooni vähendamiseks kasutada ainult pärast seksi.

Ennetamisena antibiootikume võtta tundub üsna kehv valik.

Methenamiinhipuraat – suukaudne ravim, mis muudetakse uriinis formaldehüüdiks, mis takistab bakterite levikut. Üldiselt ohtut koos mõnede kõrvaltoimetega. Eesti keeles ma sellele vastet ei leidnud, seega võibolla meile see saadaval ei ole. Euroopas on ta erinevate nimede all, näiteks Hiprex  - kuid ma ei hakanud neid süvitisi otsima.

D mannoos - Suhkur, mis võib pärssida bakterite sidumist põiekoega. On üks päris hästi tehtud uuring, mis näitas, et 2 g D-mannoosi päevas oli sama tõhus kui igapäevane antibiootikum. Eestis müüvad D mannoosi nii apteegi kui ka looduspoed

Gunter märgib, et pakutavaid ravimeid on veel, kuid ükski uuring pole nende toimet kinnitanud.

Kuid kuidas on palju soovitatud jõhvikaga?

Jõhvikad - Enamikku uuringuid on rahastanud üllatus-üllatus jõhvikaid töötlev tööstus. Ometigi ei toeta kvaliteetsed ja erapooletud andmed jõhvika tõhusust, mis on mõnevõrra üllatav, arvestades nende soovitamise sagedust.

Päris palju uuringuid, kus jõhvika tooteid kasutanuid võrreldi platseebo grupiga – ei olnud jõhvikatooteid tarbinutel paremaid tulemusi. 

C-vitamiin: hüpoteesiks on see, et see muudab uriini happelisemaks (C vitamiin – askorbiinhape) nii palju, et bakterid ei ole võimelised kasvama, kuid taaskord – sellekohta ei ole kvaliteetseid sõltumatuid uuringuid.

Probiootikumid: Probiootikumide, st nn kasulike bakterite, mõte on tupe rekoloniseerimine, taastades kaitsemehhanismid ja/või asendades bakterid, mis võivad põhjustada UTI-sid. Andmed on aga väga madala kvaliteediga ja samuti ei pruugi te alati saada seda, mida purgil olev silt väidab - ühes probiootikumide uuringus oli 44 protsenti testitud toodetest valesti märgistatud, see tähendab, et need sisaldasid liike, mida sildil ei olnud, või puudusid sildil märgitud koostisosad. Probiootikumid on ka tavaliselt väga kallid - tundub, et tarbijate poolt makstav raha ei toeta kvaliteedikontrolli parandamist.

Ma ise ka probiootikumide suhtes väga skeptiline ajast, mil mikrobioomi tudeerisin. Sellest on blogis varem põhjalikumalt kirjutatud "Probiootikumid vähendavad soole mitmekesisust".

Pühkimine: Paljudele naistele öeldakse, et pärast WC käimist minekut tuleb kindlasti ettevaatlikult pühkida eest tahapoole, kuid pole mingeid tõendeid, et see tava oleks kuidagi kasulik.

Vaatasin netiavarustesse, siis kas üldse on vaja apteekritel terviseinfot jagada, kui selle eesmärgiks on müüa oma lisandeid?  

Nägin jõhvikatablettide ja eest taha pühkimise soovitust ka meie apteekide lehel põiepõletiku kohta. Mingi aeg tagasi käis meediast läbi, et arstid on pahased Paljas Porgand (Merilin Taimre) peale, et ta soovitab heaks kiitmata tervisepraktikaid ja seega võib inimese tervist kahjustada.

Alguses mõtlesin, et tõepoolest kehvasti küll 😠aga samas -  Paljas Porgand pole arst ega pole sellena ka esinenud. Ta jagab oma lehel oma kogemusi ja kui keegi ootab siit mingit tervenemistarkust, siis on see tema risk ☝. Võib proovida ja kui sobib on hästi, kui ei - tuleb edasi uurida.

Kui aga arst või apteeker (proviisor) asub müüma toidulisandeid ja neid igati soovitama – ometi on tal seljataga palju aastaid õpet, oskused uuringuid lugeda ja tõendeid hinnata – siis ma ei näe mingit hukkamõistu. Kriitikat muidugi leiab, kui hästi otsida aga lisandimüüja rahakott on suurem, tema hääl torkab meedias paremini silma. Ja just siit saavad alguse kõikvõimalikud viletsad tervisepraktikad. Nii korjasin minagi neid üles – arstidelt, kes on mingis suunas tugevalt kallutatud. Loodad, et kuna on arst/teadlane, siis ta ju teab. Aga raha on magusam ja laiskus  (lihtsam on müüd dieeti/lisandeid/protseduure, kui pidevalt end täiendada ja õppida ja teha rasket tööd) ajab kergemalt läbi ajama.

Jõhvikate kohta muidugi on jooksnud infot, et see ei aita. Viimase aastakümne uuringud ei (kui need pole lisandimüüja tehtud) toeta jõhvikat. On ta siis lihtsalt müüt, mida süüdimatult jagatakse nagu „piim viib mürgid kehast välja“ jms või lihtsalt turundusstrateegia? Kuna soovitus põiepõletiku osas on juua rohkelt vedelikku, et bakterite liig välja uhada, siis vanal ajal kasutai jõhvikat just mahlana sissejoomiseks – vedeliku hulk suurenes, abi ikka oli. Võimalik ka, et e.coli, mis reeglina põiepõletiku põhjustab, on muutunud tugevamaks, resistentsemaks ja tal sest jõhvikast täitsa savi. Bakterid on tohutult muutumisvõimelised ja kui nad muutuvad resistentseks antibiootikumide vastu ja üksteise vastu, siis kindlasti õpivad nad ületama ka jõhvikat. Nii et kui tunned et jõhvikamahl maitseb joo seda.

Sulle võib meeldida mahla maitse ja see ongi hea, kuid see ei ravi ega aita vältida uuestiesinemist. 

Jõhvika kasutamine on sajandeid vana ja seda on ka üsna palju uuritud. osad uuringud näitavad, et see võib aidata korduvate UTIde puhul (noortel naistel) aga see ei ravi aktiivset haigust. 

 Dr. Manisha Juthani-Mehta, infektsioonhaiguste spetsialist Yale School of Medicine, märkis, et ta lootis väga, et jõhvikas toimib. Tema poolt läbi viidud  uuring avaldati 2016 ajakirjas JAMA, mille käigus naised, kes võtsid aasta aega suurtes doosides jõhvikakapsleid – 1 kapsel võrdub 566 ml –ei põdenud UTIsid vähem.  Juthani-Mehta ütleb, et ta ei ole kindel, kas kapslitele on mõtet raha kulutada, eriti kui seda napib.

JAMA kriitiliselt sõnastatud juhtkirjas märkis Manitooba Ülikooli urotrakti haiguste ekspert, Dr. Lindsay E. Nicolle, et tõendid on „veenvad, et jõhvikatooteid ei tohiks UTI ennetamiseks soovitada meditsiinilise sekkumisena“. Ta lisas, et "arstid ei tohiks propageerida jõhvikate kasutamist, väites et see on tõestatud või kasulik." – Mis tähendab siis, et mina siin blogis võin teile soovitada aga apteeker ei peaks.

Reproduktiivses eas naistel on UTI sümptomiteks sagedane urineerimisvajadus ja tugev valu. Vanemad naised, eriti üle 65-aastased ning kes vajavad hooldekoduteenust, võivad tunduda asümptomaatilised, kuid neil on palavik, väsimus ja halb enesetunne. Ka vanemad mehed võivad eesnäärme suurenemisega seotud probleemide tõttu infektsioonidele vastuvõtlikud olla.

Nooremate naiste riskiteguriteks on seksuaalne aktiivsus ja spermitsiidi (rasestumisvastane geel, mida pannakse tuppe enne vahekorda) kasutamine. Bostoni ülikooli meditsiinikooli meditsiiniprofessor ja reproduktiivses eas naiste kuseteede infektsioonide ekspert dr Kalpana Gupta selgitab, et seks "soodustab bakterite liikumist ureetrasse". Naistel on meestega võrreldes lühike ureetra, nii et kui bakterid sinna satuvad, võivad nad kergesti põide minna.”

Spermitsiid võib tema sõnul olukorda veelgi süvendada, sest see võib hävitada "head bakterid", võimaldades UTI-d põhjustavatel bakteritel domineerida.

"UTI ei ole hügieeniga seotud probleem," märgib Gupta ja ütleb, et sellega on seotud häbimärgistamine. "Puuduvad tõendid, mis näitaksid, et liiga korralikku pühkimise või liiga pingul aluspesu kandmine viiks UTI-deni."

Paljud arstid soovitavad naistel, kellel on kordumise tõenäosus, pärast seksi urineerida. "Pärast vahekorda võib tühjendamisel olla mingi väärtus ja see võib olla kaitsev," ütles dr Gupta, "kuid seda pole kunagi põhjalikult uuritud."

On mitmeid teooriaid selle kohta, miks jõhvikaid nii intensiivselt soovitatakse. Kindlasti on jõhvikas üks väike jõumari. Rutgersi teadlased leidsid, et jõhvikad sisaldavad proantotsüanidiine - kondenseeritud ainet, mis näib häirivat UTI-d põhjustavate E. coli bakterite kinnitumist kuseteede limaskestale. Ja kindlasti jõhvikamahla joomisel on patsiendid paremini hüdreeritud. "Mahl on diureetiliste omadustega," ütles Michigani ülikooli rahvatervise kooli epidemioloog Betsy Foxman, "ja rohkem urineerimine on osa keha infektsioonist vabanemisest."

Jõhvikamahl kõige varasemal ja puhtamal kujul oli palju tugevama kontsentratsiooniga kui tänased kaubanduslikud variandid. Kriitikute sõnul on mõnede uuringute üheks probleemiks vastavus: "Nii palju jõhvikamahla on raske juua," ütleb dr Foxman. Ta on uurinud jõhvikate ja UTI määrasid nii kolledžiealistel naistel (vähenemist ei toimu) kui ka spetsiaalses rühmas: günekoloogilise kirurgia järgsed kateetritega patsiendid, kelle vähenemise määr oli 50 protsenti.

Kapslid on lihtsamad sisse võtta, kuid lisandidtel puudub regulatsioon, mistõttu on annustamine ebatäpne. Paljud teadlased usuvad, et kui jõhvikal on mingi kaitsev toime, oleks vajalik siisevõetav kogus nii suur, et oleks ebapraktiline. Sellegipoolest ei näidanud uus JAMA uuring, mis hõlmas väga suurt ja standardiseeritud annust, mingit mõju.

Postmenopausis naistel on UTI oht eriti hormoonide ammendumise tõttu, mis võib põie bakterite suhtes haavatavamaks muuta. Dr Juthani-Mehta julgustab menopausijärgseid naisi jääma hüdreerituks ja arutama oma arstidega östrogeenikreemi kasutamist, mis on näidanud teatavat tõhusust kuseteede infektsioonide vähendamisel.

Dr Gupta on mures ka antibiootikumide kasutamise pärast ennetava ravina. "Inimesed tahavad midagi, mis ei too kaasa antibiootikumiresistentsust ja annab naistele võimaluse hoolitseda oma UTI-de eest," ütles ta. "Me vajame midagi paremat."

Mis tähendab,et sa võid igal juhul juua jõhvikamahla (kui see on magustamata) ja võid ka kapsleid neelata, sest need ei kahjusta. Kas kapsleid maksab osta, kui neeed ei hoia haigust ära ega ravi, jääb igaühe rahakoti otsustada.  

Ämbrite viisi vedelikku sisse juua pole samuti hea mõte. See tähendab, et  ekspertide sõnul ei ole hea proovida nakkust iseseisvalt puhastada, "loputades" seda liigse vedeliku tarbimisega.

"Kui arvate, et teil on UTI, on oluline pöörduda oma günekoloogi või perearsti poole," ütles dr Fleming INSIDERile. Hiline ravi võib põhjustada raskemat infektsiooni, mis nõuab rohkem ja / või tugevamaid antibiootikume. See võib põhjustada ka tõsisema neerupõletiku, mis võib vajada haiglaravi ja intravenoosset antibiootikumi. "

"Kui sümptomid süvenevad või kui  on märke ülemiste kuseteede ja neerude probleemidest - näiteks palavik ja seljavalu -, peab patsient pöörduma arsti poole," ütles dr Yvonne Bohn, Los Angelese sünnitusabi ja günekoloogia naistearst. "Mitte kõik, mis põletab või põhjustab UTI sümptomeid, ei ole UTI. Tupeinfektsioonid, vagiina kasvajad ja herpeseinfektsioonid võivad jäljendada UTI-d, seega on parem pöörduda arsti poole, et olla kindel, et teie sümptomid pärinevad UTI-st, mitte millestki muust. "

Järgmine postitus aedmaasikapäeval 😀😀😀. Kaunist JAANIPÄEVA!!!

Naise tervis vol 9 - inkontinentsus ja migreen

 

6. Inkontinentsus

Tõepoolest, mida edasi ma Thebe raamatuga jõudsin, seda huvitavam tundus asjaolu, et ta ise oli nagu mingi menopausi perioodi sümptomite näidiseksemplar. Ju see oli ikka osa Suurest Plaanist. Inkontinentsuse puhul sama, ta kirjutab:

„Ühel päeval Šotimaa künklikel radadel viiekilomeetrist ringi tehes, vaatasin oma retuuse alla ja nägin, et need on märjad. Jah, ma olin püksi pissinud. Olin kohkunud. Seda polnud minuga varem juhtunud. Olen fitnesstreener ja olin aastaid varem kaks last sünnitanud ega olnud kunagi midagi sellist kogenud. Hüppamine, batuudil hüppamine, aevastamine ja köhimine polnud minu jaoks aastaid peale kahte sünnitust kunagi probleem olnud, kuid pissisin jooksu pealt pükstesse neljakümne nelja aastaselt. Olin masenduses ja mul oli piinlik.“

Uriinipidamatust klassifitseeritakse mitmeti. Tavaliselt jaotatakse seda ägedaks pöörduvaks ehk mööduvaks ja krooniliseks püsivaks vormiks. Püsiv vorm jaguneb alavormideks: stressi- ehk pingutusinkontinents; tung- ehk pakitsusinkontinents; ülevooluinkontinents; totaalne ehk täielik inkontinentsus.

Stress(pingutus)inkontinents ilmneb kõhusisese rõhu järsul suurenemisel (aevastamisel, köhimisel, naermisel, raskuste tõstmisel) ja sellega kaasnevalt tõuseb põiesisene rõhk ning tekib äkki tahtmatu uriinileke. Uriini hulk on reeglina väike. Sel juhul ei esine öist urineerimist, urineerimissagedus on tavapärane. Tavaliseks põhjuseks on vaagnapõhjalihaste nõrkus. Tekkemehhanismi seostatakse naistel kõige enam raseduse ja sünnitamisega.

Sagedasima uriinipidamatuse tüübi – tung(pakitsus)inkontinentsi – puhul eelneb tahtmatule urineerimisele tugev urineerimisvajadus, mis on tingitud kusepõielihase üleärritusest, ja võib tekkida igal ajal ning igas kohas. Tunginkontinents esineb ka neil, kellel pole närvisüsteemi haigust ja põhjuseks peetakse põielihase enda müofibriinide talitlushäiet. Kliiniliseks väljenduseks on n-ö üliaktiivne põis, mida iseloomustab sage urineerimine koos pakitsustundega. Vanusega seoses tõuseb antud uriinipidamatuse vormi esinemine.

 

Thebe võttis ette käigu vaagna tervisele spetsialiseerunud füsioterapeudi juurde. Inkontinentsus on levinud probleem, kuid see pole normaalne ja sellega ei pea leppima. Vaagna piirkonna tervis on väga oluline aga sellest räägitakse suhteliselt vähe, sest kes tahaks sellest nii väga rääkida. Statistika ütleb, et 46% naistest kogeb inkontinentsust ja see number tuleb ainult neist, kes seda raporteerivad. Palju võib olla neid, kes ei otsi abi?

Pärast manuaalteraapiat ja koduseid harjutusi paranes Thebe seisund tunduvalt, kuigi terapeut ei seostanud kunagi inkontinentsust menopausiga.

Langenud östrogeeni tase võib viia teie sidekoe kollageeni vähenemiseni, mis tähendab, et need koed ei ole nii elastsed kui kunagi varem (sellest ka kortsud teie näol). See võib mõjutada ka vaagnapõhja tugevust ja funktsiooni tervikuna, pannes teid võitlema tupe kuivuse, uriinipidamatuse ja valuliku seksiga. Seda seisundit tuntakse tavaliselt tupe atroofiana, kuid kuna see seisund põhjustab nii tupe kui ka kuseteede sümptomeid, kasutavad meditsiinitöötajad mõistet „menopausi urogenitaarne sündroom“ (GSM). See on ainulaadne füsioteraapia valdkond ja paljud naised peavad õppima, kuidas oma vaagnapõhja õigesti tugevdada. Kuidas ja mis veel aitaks, sellest tuleb pikemalt hiljem juttu.

 

7. Migreenid ja tugevad peavalud.

 

Peavaluta migreeniaura, tuntud ka kui vaikne migreen - esineb aurat või muid migreeni sümptomeid, kuid peavalu ei arene.

On kaks erinevat mõistet – aurata ja auraga migreen. Need on kaks sagedasemat ja põhilist migreeni vormi. Erinevus seisneb selles, et peavalule koos ülalkirjeldatud kaassümptomitega võib auraga migreeni korral tekkida rida nn eelkaebusi. Migreeni aura kestab minuteid, kuid tavaliselt mitte üle 60 minuti. Aurasid võib jaotada sensoorseteks ja motoorseteks. Sensoorsed aurad on sagedasemad ning enamasti, kuid mitte alati, on tegu erinevate nägemishäiretega. Teised sensoorsed aurad võivad seisneda tuimuse, pearingluse, iiveduse, „sipelgate jooksu„ jms tunnetes. Motoorsetest võib esile tuua näiteks ühe kehapoole jäsemete nõrkust.

Thebe kirjutab oma migreeni kohta:

„Kõige hullemaks sümptomiks oli mul migreen. Nüüd, kus ma tean, millest see tuleb, olen õppinud seda haldama. Tuli palju katsetada toitude, ravimite ja lõõgastusmeetoditega, et vähendada stressi, mis on üheks olulisemaks migreeni põhjustajaks. Soovitan teilgi hakata oma tervise detektiiviks, et leiate endale sobiv ravikuur. Mul esineb veel aeg-ajalt migreeni, kuid need on vähem intensiivsed. Mõnevõrra toob kergendust ka teadmine, et üldiselt väheneb migreeni intensiivsus postmenopausijärgsesse staadiumisse jõudmisel.“

USA statistika järgi on 70% migreeni all kannatajatest naised. Eesti statistikat ma eriti palju ei leidnud, kuid peavalu.ee lehel märgiti, et iga 5 Eesti elanik kannatab peavalu. Samas kui ma püüan vaadata nende menopausi 8 levinuma sümptomi osas Eesti veebilehti – peavalu, inkontinentsus, depressioon, kognitiivsed häired, väsimus, siis sõna menopausi seal nagu ei kohta.

Thebe kirjutab, et migreenid jäävad sageli diagnoosimata ja neid ravitakse ebaõigesti; tegelikult ei tundu paljud migreeni sümptomid migreenina: „Kannatasin auraga migreeni all, kuid ei saanud kunagi peavalu. Selle asemel olid mul peapööritus, iiveldus, nägemis- ja kuulmisprobleemid ning kognitiivne segadus.“

Pean ütlema, et sel juhul on ka minul olnud nn vaikne migreen ilma peavaluta. Umbes 3 aastat tagasi hakkas mul teatud päevade ajal halb: seedimine jäi põhimõtteliselt seisma, ja tekkis iiveldus ning võib olla ka mingit laadi peapööritus, igal juhul oli väga halb olla. Ja kui ma selle pahaolemisega niisama istusin, hakkas pea paksuks minema ja hiljem valutama. Siis hakkasin märkama mustrit – päev enne mensest ja ca kaks nädalat peale mensest ehk kuskil tsükli keskel. Kui ma selle mustri ära tabasin, siis käis kuskil alateadvusest läbi, et ju see on mensese kokkupakkimisega seotud. Aga sinna see jäi ja rohkem infot ma otsida ei osanud. 

Ma katsetasin samuti absoluutselt erinevaid asju ja leevendust tõid selliseid kummalised asjad, mida üldse nagu ei oodanud. Mingil ajal oli neil päevadel nii halb olla, et sõin hommikusöögiks borši –mitte toortoidu oma – oli selline ei tea kuskohast ilmunud isu kuuma, punast värvi supi järele, rasvasema toidu järele. Selliseid toortoidu lahjad variandid ei sobinud üldse – toit pidi olema kaloritihe ja toidukordi suht sageli. Siis keset suve tuli üllatus – halb enesetunne jäi vahele, ja kui ma mõtisklesin, millest siis see kergendus, taipasin, et olin viimased päevad söönud palju arbuusi. Vedeliku hulk? Seni kuni arbuusihooaeg kestis, oligi kõik korras. Arbuus on muidugi saada pea aasta ringi aga külma ilmaga mul arbuus ei istu kohe mitte. Teine asi, mis minul väga hästi toimis, oli jalutamine – ja paar kilomeetrit korraga. Tundsin ennast vana Moskvitšina, mida vanasti vändaga käima tõmmati. Et mina tõmbasin oma seedimise pika jalutuskäigu ajal jalgade tööga käima. Viimasel aastal suutsin ma oma halva enesetunde juba eos miinimumini viia (peavaluni ja iivelduseni asi ei jõua) – suvel arbuus ja muul ajal punast värvi mahl (pohl, granaatõun, punane viinamari; peeti ei taha üldse enam) ja igal ajal jalutamine. Ka kõhuhingamine. Ja see  on väga hästi toimiv – ainult vahele ma seda jätta ei saa. Sest riskipäevadel istuma jäädes tunnen, kuidas seedimine aeglustub kuidagi  täieliku seismajäämiseni ja sealt hakkab iiveldus üles ronima. Keeruline, kui tahaks just neil päevil külla minna või külalistega maha istuda. Aga külalisi annab ka jalutuskäigule viia 😎.

Sel aastal sain muidugi aprillis sünnipäevakingituse – see pahaolemise etapp jäi üldse vahele. Pea oli ootamatult hästi selge ja ma mõtlesin – kas nüüd sai see etapp lõpuks läbi. Mais oli enam vähem aga juunis oli märke taaskord, et on vaja rohkem vaeva näha.

Igaljuhul ütleb statistika, et kui naised jõuavad menopausi punktist läbi, siis postmenopausi ajaks sümptomid leevenduvad või kaovad hoopis.

Thebe kirjutab: „Stress, unepuudus, hormonaalsed kõikumised, mõned toidud ja alkohol on teadaolevad migreeni käivitajad, seega tasub teil kulutada aega, et tuvastada oma lülitid. Ise pidin lõpetama alkoholi tarbimise täielikult (mis oli raske, kuna mulle meeldis pidudel ikka mõni jook võtta), ja piirama joodavat kohvi. Lisaks on migreeni jaoks saadaval farmatseutiline ravi, mis hõlmab ka hormoonteraapiat.)