Naha puhtus vol 15 - kokkuvõte

 

Hamblini raamatu „Clean“ võikski nüüd kokku võtta. Viimases peatükis räägitaks päris palju keskkonnamõjust ja firmast, kes kogub kokku kõigi hotellide minemavisatud seebid. Teate küll neid väikeseid ilusaid seepe, mida hotelli vannitubades leida võib. Samas neid ei kasutata kunagi täiesti ära ja uuele kliendile pakendist väljavõetud seepi ei jäeta. Raiskamine on tohutu. Clean the World grupp on neid seepe kogunud, kokku sulatanud, uuesti vorminud ja saatnud rohkem kui sajasse riiki 50 miljonit seebitükki.

Ühelt poolt arenenud riigid ja teiselt poolt jätkuvalt need, kel pole ligipääsu kõige esmasele hügieenile: puhtale veele, tualettruumidele. Ja on veel katastroofid. 2010 aastal Haitil toimunud maavärina järel suri ca 8000 inimest koolerasse – haigusesse, mida oleks väga lihtsa hügieeni ja kätepesuga saanud endast eemal hoida.

2020 on globaalselt alla 5 aastaste laste suremuse põhjuseks jätkuvalt hügieeniga seotud haigused: peamiselt kõhulahtisus ja kopsupõletik.

Sarina Prabasi, rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni Water Aid juhataja, räägib Etioopia veepuuduse probleemidest. Trahhoom (ladina keeles trachoma) on bakteri Chlamydia trachomatis põhjustatud silma sidekesta krooniline põletik. Põletik põhjustab sarvkesta armistumist ning silmalau ja silmamuna vahelise limaskesta paksenemist. Silmalaug moondub ja ripsmed kaarduvad tihti sissepoole, ärritades sarvkesta, mis lõpuks muutub läbipaistmatuks. See haigus on maailmas esikohal välditava nägemiskaotuse tekitajana. Alla 10-aastastel lastel on oht nakatuda korduvalt. Mõnedes Aafrika maades on nakatunud kuni 40% lastest.

Trahhoom on hügieeniga seotud haigus, mida on pesemisega võimalik endast eemal hoida. Lastel on see eriti levinud. Immuunsüsteem saaks sellest jagu aga sagedased infektsioonid on liiast ja tavaliselt lõpeb see lõpuks pimedusega. Naistel esineb seda 4 korda rohkem kui meestel.

Arnegumaades jäävad tüdrukud koju mensese ajal – ainult seetõttu, et puuduvad esmased hügieenivahendid ja võimalused kasutada tualettruumi ja vett. Seda juhtub eriti palju Nepaalis. Mosambiigis on ainult 25% koolides tualettruum.

Hamblin kirjutab, et kui ta kuskil mainib seda, et lõpetas duši all käimise, siis inimesed mõtlevad kohe WC-s käimisest. Üksikud julgevad midagi küsida. Samuti märgib Hamblin, et kui teil on kummaline öelda välja sõna pärak (anus), siis tuleks minna üksi jalutama ja seda sõna niikaua endale korrutada, kuni see enam teid ei häiri.

Viimasel ajal trendikaks muutunud niiskeid salvrätte ta peale WC kasutamist ei soovita, kuna need ummistavad torustikku ja niisutatud ainesega, mis ei ole mikrobioomile head. Viimased tooted reklaamivad end küll vees lahustuvatena aga need ei ole jätkuvalt säästlikud. Sama kirjutas Gunter oma raamatutes The Vagina Bible  ja The Menopause Manifesto - ärge kasutage niisutatud salvrätte enda pühkimiseks. Hamblin ütleb, et hunnikute kaupa kuiva tualettpaberi asemel võiks tualettpaberile tilgutada õige vähe vett ja siis taguotsa pühkida, mis on efektiivsem puhastaja ja ei kuluta nii palju paberit. Käed tuleb loomulikult peale tualetis käimist puhtaks pesta.

Mikrobioloogid räägivad, et oma mikrobioomi tuleb hoida - ei ole head ega halba mikroobi, on tasakaalutus.

Deepak Chopra tuli 2017 aastal välja äriga müües eriliselt puhtaid luksuskortereid, mille filtersüsteemid pidid tapma „kõik mikroobid“. Kui nüüd mikrobioloogide teadmisi kasutada, siis võib sellistest elamispindadest midagi hoopis vastupidist välja tulla.

Wellness tööstus pakub muidugi aerosoole kasulike bakteritega, mida oma kodus kõikjale laiali pritsida. Hamblin märgib, et raamatu kirjutamise ajal tuli Goop välja „homebiotic“ tootega (kodune probiootiline sprei). Kuigi palju efektiivsem ja odavam viis oma kodus mikrobioomi jaoks oleks avada aken. Juhul muidugi kui ei ole sudu.

Kokkuvõttes on kõige olulisem puhtuse jaoks puhas vesi ja õhk. Kõik see ülejäänud toodete virrvarr... Lihtsast seebist piisab küllaga ja sedagi mitte igale poole. Kõik kosmeetikumid, lisandid, farmaatsiatooted hoiavad harva ära haiguse tuleku ja turg üritab toote kasutamist alati maksimeerida, mitte minimeerida.

Me tahame oma aedades tappa kõik taimed peale üht sorti rohu. Sama kasutame enda peal. Meie vannitoad on täis tuube, potsikuid, aerosoole, mis peaksid meid kaitsma välise maailma eest ja nüüd lisanduvad sinna tooted, mis püüavad maha nühitud ökosüsteeme meie juurde tagasi tuua.

1950 aastal elas linnades 751 miljonit inimest. 2050 aastaks peaks see number olema 2,5 miljardit. Järjest rohkematel inimestel on järjest vähem kokkupuudet loodusega, päikesepaistega, ruumiga liikumiseks. Jätkuv vastuolu keskkonna tervise ja inimese tervise vahel on kasvamas.

 Kõige ohtlikum koht infektsioonide mõistes on haigla. Mäletan täpselt sama lauset mikrobioloog Martin Blaseri raamatust „Missing Microbes“. Olen sellest kunagi blogis mikrobioomi artiklites ka kirjutanud. Blaser kirjutas: "Ma teadsin, et haiglad on ohtlikud kohad, mida tuleks iga hinna eest vältida: inimesed kukuvad vooditest, neile antakse valed rohud, nad saavad uusi nakkusi." Ja nagu kiuste sai ta harvaesineva bakteriaalse haiguse ja pidi haiglasse minema. 

 Kõige nakatunum isik võib käis ruumist ruumi ja puudutada kõike. Kuigi arstid pesevad hoolsalt käsi, on nende valged kitlid harva väga puhtad. Hamblin kirjutab, et ei hõõrunud oma keha seebiga, kuid oma arstikitlit ta kaks päeva järjest ilma puhastamata ei kandnud.

Ameeriklased vaieldamatult maksavad liiga palju ja kasutavad ülemäära alates seepidest ja isiklikest hügieenivahenditest kuni toodeteni, mis lubavad tuua tervist. Suur osa neist teeb rohkem halba kui head. Need ei asenda looduses liikumist, puhast õhku, häid inimsuhteid, loomi, taimi ja mullast pinnast, mis on mõeldud meie mikroobi elustama ja hoidma ja toetama.

Täpselt nagu Blaser jõuab ka Hamblin järeldusele, et meid katvad ja ümbritsevad miljardid bakterid on elanud hästi enne meid ja elavad edasi hästi ka peale meid. Blaser kirjutas oma raamatus: "Ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süüa. Ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt."

Selle ökosteemi hoidmiseks ei ole meile vaja suurt midagi muud, kui magada hästi, süüa tervislikult, maandada stressi ja viibida palju värskes õhus.

Eks me teame alateadlikult, et matkama minna on parem kui spordisaalis treeninglindil joosta ja et aiatöö on parem kui kaubamajas šopata. 

Hamblin kirjutab, et talle on vastumeelne, kui inimestele müüakse aina tooteid lubadustega, mis vett ei pea, kuid loodab, et see muutub. Optimist ühesõnaga!

Lõppsõnas kirjutab Hamblin, et tema raamat ilmus ja hakkas levima keset pandeemiat. Ja sel ajal kui kõik arstid igal pool aina hüüdsid: peske käsi, hoidke puhtust, tuli tema raamat, kus paluti hoida mikrobioomi ja loobuda duši all käimisest. Sellest hoolimata ütleb Hamblin, et raamatut ei tasu tõlgendada valesti: käsi tuleb pesta ja seep on omal kohal seal kus viirused liiguvad. Antibakteriaalsed vahendid viiruste puhul ei aita, seega kõikvõimalike antibakteriaalsete vahenditega ennast üleni kokku määrida kindlasti ei ole vaja. Seep ei ole iseenesest hea ega halb, see võib olla mõlemat – oleneb millistel asjaoludel, kui palju ja kuidas seda kasutada.

Sellega on raamat  läbi ja võib asuda uue kallale.

Lõppude lõpuks oleme siin maailmas arenenud koos erinevate olenditega. Meil on oma bakterid, parasiidid ja ussikesed. Kas neil võib olla meie kehas mõni eesmärk - kasulik eesmärk?

Naha puhtus vol 13 - kui palju probiootikumi?

 

Hamblin kirjutab veel ühest puhtuse tähendusest. Raamatu kirjutamise ajal töötas ta mõnda aega sõltuvuskliinikus. Siin tähendab „puhas“ alates keha vabanemisest sõltuvust tekitanud ainesest kuni hingelise puhtuse otsinguteni välja.

 Siin puhtaks saamine töötab ainult siis, ütlesid patsiendid Hamblinile, kui see puhtus saab uueks identiteediks osana uutviisi lähenemisest elule, kui inimene ümbritseb end uute inimeste, hobide ja ettevõtmistega.

Käitumisteadus ütleb otse: vanast harjumusest loobumine on raske ja sageli jookseb see tühja.  Motivatsioon  sünnib siin  tegelikult motivatsioonist hakata tegema midagi muud või olla midagi muud. Nagu antimikroobse lähenemisviisi puhul nahahügieenile, ei toimi ka siin lihtsalt asjade eemaldamine. Kui puhtaks saamise all mõeldakse mungalikku, üksindusse jäämise valulikku eliminatsiooni ja eraldamist, siis see ei jää kestma. Näha seda protsessina, mis toetab muutust ja loob uusi sidemeid on palju efektiivsem tee.

8 peatükis külastab Hamblin 4 päeva kestvat messi Natural Products Expo – kui poeletid ja festivalid on tarbijatele, siis siin messil vahetavad tootjad ja hulgimüüjad omavahel katalooge uusimate wellness trendidega.

Kes on kõige rohelisem, naturaalsem, orgaanilisem, kes müüb viimast trendikoostisosa?

Letid, kus müüakse  Himaalaja soola ja söega hambapastat on kõrvuti nendega, kus pakutakse kollageenipulbrit ja kaerapiima. Tohutu lett on LaCroix´il ja Annie´sil. Annie´s on supernäide turunduse triumfist, kus võeti 50 aastat vana toode (Krafti  mac&cheese), pakendati veidi teistsuguste koostisosadega ja nüüd müüakse seda murelikele emadele kahekordse hinna eest – kuna tootele on lisatud märge „naturaalne“.

Hamblin märgib, et kui ta 4 aastat tagasi sama messi külastas, oli pilt hoopis teine. Siis ei pakutud eriti probiootikume. Nüüdsel messil on neid tohutult – probiootilised tooted nahale, vagiinale, soolestikule, suule. See on viimane trend – müüb idee, et lisades oma kehale baktereid, saate vabaneda kõigist probleemidest.  

Just Thrive leti juures olev mees pakub Hamblinile purki kapslitega. Purgis olevad keskkonnas levinud bakterid, kõik need, mida me varasemalt saime mullast, toidust, veest. Nüüd on see kõik intensiivse põllumajanduse tõttu kadunud. Müügimees kaldub siit üsna kõverale teele ja märgib, et see ravib igasugu terviseprobleeme ning loomulikult autismi ning toob selle kohta näiteid oma tutvusringkonnast.

Müügitööd on tegemas üks abielupaar, kes varasemalt töötasid ravimitööstuses, kuid tulid sealt ära, et panna püsti oma firma. Tooteks on „tõeline looduse probiootikum“. Pakendile on pandud hulgaliselt silte, mida toode ei sisalda: „GMOvaba“, „gluteenivaba“, „suhkruvaba“, „soolavaba“, „sojavaba“, „pähklivaba“, „sojavaba“. Lisaks veel nagu paljudele toodetele siin messil on „vegan, keto, paleo sõbralik“. Väike pudel maksab 49,99 dollarit + saatekulu.

Vähem on selle ja teiste sarnaste toodete puhul kirjas, mida see täpselt tegema peaks. Eeldatakse, et kui müüakse „probiootikumi“,  siis see tähendab automaatselt „see on sulle hea“.

Müügimehed ise väidavad, et nende tootest saab abi alates neuroloogilistest probleemidest kuni üldise hea enesetundeni.

Kohe kõrval müüakse probiootilisi kodupuhastusvahendeid ja deodorante. Hästi suur silt „tõeline probiootikum“ kutsub ostma midagi, mis on „ainult naistele“. Seda kapslit neelates peaks paranema vagiina tervis.

Keegi ei räägi siin sellest, et suukaudsed probiootikumid ei saa kohe kuidagi vagiinani jõuda.

Suur osa probiootikumides olevatest bakteritest ei ela sellistes tingimustes kaua ja vajavad külmkappi. Väga raske on ka teada, kui palju nendes toodetes üldse elusat bakterit on. Definitsiooni järgi peab aga toode mida nimetatakse probiootikumiks, sisaldama elusaid baktereid.

Et asja veel keerulisemaks teha, on osadel toodetel märge, et sisaldavad „bakteriaalset lüsaati“ - lüüsitud baktereid  ehk kuumutatud, tapetud, lagundatud ainest.

Eeldus, et lüüsitud bakteriosakesed omavad meie mikrobioomile mingit mõju on sarnane sellega, kui ootame, et peekon meie seafarmi suurendaks.

Loetelu aina jätkub ja kuna probiootikum müüb hetkel kõige paremini, on ka suurtel firmadel kavas seda oma toodetele (või vähemalt pakendile) lisada. Nii Johnson, Unilever kui ka Clorox on teinud investeeringuid probiootikumi brändidesse ja eks meil on varsti taolisi tooteid kõik letid täis.

Kuivõrd me ootame, et duši all käies oma mikrobioomi maha kraapides saame paari kapsli ja aerosooli pritsiga kõik taastada.

Kuid peale probiootikumi saab veel müüa ka prebiootikumi. Prebiootikum ei ole bakterid, vaid bakterite toit. Kuigi on teada, et kiudainet sisaldavad toiduained on heaks prebiootikumiks, on veel lihtsam, kui saaks seda poest kapslis osta.

2019 aastal tuli Dove kaubamärk välja nippidega „kuidas kaitsta oma beebi naha mikrobioomi“. Vanemaid kutsuti üles pesema oma beebit Baby Dove Tip to Toe Wash vahendiga, kuna see sisaldab „prebiootilist niisutajat“. Toode ise, nagu kõik väikelastele mõeldud tooted, sisaldab peamiselt ainult vett ja glütseriini.

Prebiootikumina on sel juhul mõeldud vahendit, mis eemaldab nahalt vähem rasu ehk on vähem kahjustav naha mikrobioomile. Kuid see omakorda tähendab, et müüme pesuvahendit, mis on halb seep. Firmad astuvad sellega sammu edasi sinna, kus müüakse mittemidagit.

Edasi suundub Hamblin NIH (riiklik uurimisinstituu) teadlaste juurde, et leida turundusvaba infot. Julie Angela Segre on NIH inimgenoomi uurimisinstituudi translatiivse ja funktsionaalse genoomika haru juht ja vanemteadur. Teda huvitab eriti naha mikrobioom.

Ühel ruutsentimeetril nahal on miljard bakterit. Erinevaid bakteriliike leidub siin mõnisada. Me kõik kanname endaga kolme erinevat tüüpi nahka: kuiva, niisket ja rasust. Põlveõndlad, kaenlaalused on niisked; näopiirkonnas ja rinnal on rasusem ning kätel kuivem nahk. Inimese vasaku küünarnuki mikrobioom on sarnasem mitte vasaku käe küünarvarre omaga, vaid parema käe küünarnuki omaga. Lõhna tootvad bakterid, mis elutsevad kaenlaalustes suudavad siin moodustada kolooniaid, kuid ei suuda elada kõhul ja käsivartel. Sestap ei ole vaja kõhtu ja käsivarsi samal viisil pesta.

Kõige levinumad bakteriperekonnad meie nahal on: Staphylococcus, Corynebacterium, Propionibacterium, Micrococcus, Brevibacterium ja Streptococcus. Akne ja teiste ekseemide puhul on üks või teine neist bakteriliikidest vohamas. Kuid probleem ei ole niivõrd vohamises, kui selles, et tekib tasakaalutus. Nahk ei muutu paremaks, kui üks vohavatest liikidest hävitada. Nahk muutub paremaks, kui kõik bakteriliigid on tasakaalus – mitte liiga palju, mitte liiga vähe.

Serge märgib, et talle jääb arusaamatuks, miks inimesed on nii täielikult haaratud soolestiku mikrobioomist aga mitte naha omast. Kõik tahavad hirmsasti juua Actimeli jogurtit, et saada oma sooltesse hästi palju baktereid ja samal ajal kasutavad Purelli (desinfitseerimisvahend).

Sellises turundusmaailmas elades tundub, et tarbijal ei ole mingit lootust ellu jääda ilma kotitäie potsikuteta. Ja väga raske on "see mis sulle hea on" müüjaid tagasi tõrjuda.  Igaühe tutvusringkonnas on keegi midagi müümas, sulle head tegemas...

Naha puhtus vol 12 - naha mikrobioom ja antibiootikumid

 

Edasi liigub Hamblin Argonne Riiklikku Laborisse, kus Jack Gilbert uurib naha ja soolestiku mikrobioomi. Gilbert on mikrobioloogia maailma geenius. 42 aastaselt oli tal Chicago Ülikooli professorina kureerida viis mikrobioloogia laborit. Enda kohta ütleb Gilbert: „No ma käin duši all, kuigi ma tean selle tagajärgi. Kuid ma ei käi seal iga päev ega kasuta duši all eriti palju seepi. Vahel pesen juukseid ja ka siis kasutan hästi vähe šampooni.“

Gilbert märgib, et naha mikroobide eemaldamine tekitab lihtsalt juurde ruumi rohkematele mikroobidele sh patogeenidele. Sa võid sellest mõelda kui kodusest peost. Ütleme, et sinu koju mahub pidutsema 20 inimest ja sa soovid kutsuda nii meeldivaid inimesi kui võimalik, et ebameeldivatel poleks võimalust tulla. Sellistel ebameeldivatel, kel on kalduvus lärmata ja ööseks jääda ning järgmisel hommikul sinu külmkapp tühjaks süüa.

Gilberti selgituste kohaselt me korjame baktereid üles kogu aeg, isegi kui elame üksi ja puuduta midagi. Me lihtsalt hingame neid sisse. Kui sa teed lahti akna suures linnas, kus parajasti sudu, hingad sisse baktereid ja eoseid, mis on patogeensed ja võivad haigusi põhjustada. Ta ütleb, et jah ta lapsed on vaktsineeritud ja pesevad käsi, kuid köögi pindu iga kord peale toidutegemist desifintseerida ei ole vaja.

1963 aastal tuli Procter &Gamble turule Safeguard deodorandi ja antibakteriaalse seebiga, mis sisaldas antibiootikumi triklokarbaan.  Vähesed seadsid küsimärgi alla igapäevase rutiinse antibiootikumi kasutamise, kuigi testid näitasid, et heksaklorofeen akumuleerub kehas. 1970 aastaks oli neid uuringuid juba mitmeid, mis näitasid, et naha pinnalt imendub heksaklorofeen kehasse, kus see mõjutab närvisüsteemi. 1972 aastal kutsus ravimiamet (FDA) tagas tooted, mis sisaldasid rohkem kui 0,75% heksaklorofeeni.

Pärast seda asendati heksaklorofeen teise antibiootikumi triklosaaniga. Pakenditele märgiti „heksaklorofeeni vaba“ ja müük läks ludinal edasi.

Ka uuringud triklosaaniga näitasid mõju kehas, 2014 aasta uuring märkis, et triklosan antibakteriaalses seebis võib olla seotud maksakasvajate tekkega. Kuid 2014 oli juba üsna hilja  hakata inimesi teavitama triklosaaniga seotud probleemidest. Inimestes oli ostuharjumus juba kinnistunud ja soovitused vältida selliseid tooteid, ei kandnud eriti vilja. Samal aastal tehtud uuring Brooklynis näitas, et 100% rasedate naiste uriinis sisaldus trikolsani.

California Ülikooli professor Robert Tukey märgib: „Me ei väida, et see tekitab vähki, kuid pidev igapäevane rutiinne kokkupuude ülilevinud triklosaaniga võib aidata kaasa kasvaja arengule.“

Asi ei ole ainult antibiootikumides, vaid kosmeetikatoodetes olevates säilitusainetes, mis on samuti anibakteriaalsete omadustega. Selle näiteks on parabeenid, mida kasutatakse alates 1950 aastast deodorantides, hambapastades, šampoonides, meigivahendites. Siltidel on need kirjas kui metüülparabeen, etüülparabeen, propüülparabeen, butüülparabeen. Parbaeenid tapavad päris suurt hulka baktereid ja seeni ning küsimus ei ole selles, kas need on meie mikrobioomi mõjutanud, vaid selles, kui palju on mõjutanud.

National Institute of Allergy and Infectious Diseases  teadlased on leidnud, et parabeenid ei lase kasvada bakteril nimega Rosemonas mucosa, mis hoiab meie nahka tervena ja on suuteline tapma ekseemides vohava patogeense bakteri Staph. aureuse.

USAs on hoolimata keelustamispüüetest parabeenid lubatud, Euroopa Liit keelas need aastal 2012. Iseasi kui tellite neid USA tooteid  internetist.

2016 aastal kutsusid  5 tunnustatud mikrobioloogi üles hülgama „hügieenihüpoteesi“. Nende hulgas oli meditsiinilise mikrobioloogia professor Graham Rock. Mitte et nad oleks tahtnud hakata hullult pesema, vaid nende ettepanek oli asendada hügieen kas „vanade sõprade hüpoteesi“ või „bioloogilise mitmekesisuse hüpoteesiga“.  Eesmärgiks rõhutada seda, et mikroobid ei ole meie vaenlased, vaid lihtsalt elavad oma keskkonnas meie peal ja on neil oma oluline roll. Nad on koos meiega arenenud ja need kes pole otseselt meie sõbrad võivad olla sõprade sõbrad või sõprade sõprade sõbrad.

Bioloogilise mitmekesisuse hüpotees ei ütle, et hügieen on halb, vaid et mikrobioloogilise mitmekesisuse kadu on halb. Ja et tänapäeva põletikulised ja autoimmuunsed  haigused on seotud sellega, et me oleme kaotanud mikroobe, kellega me oleme mõeldud koos eksisteerima.

Ja me ei ole neist mikroobidest ilma jäänud mitte ainult antibakteriaalseid tooteid kasutades, vaid ka viisidel, kuidas me oleme muutnud oma elu maailmas isoleeritumaks ja steriilsemaks – ehk puhtaks.

Rook selgitab, et asi ei ole selles, et nagu arenenud riikide lapsed ei puutuks piisavalt kokku infektsioonidega, kuid nad puutuvad palju vähem kokku mikroobimaailmaga. Puhtus on probleemiks. Ka keisrilõikega sündinud lapsi seostatakse kõrgema allergiate tasemega. Madala kiudainesisaldusega dieedid on põhjustanud soolestiku mikrobioloogilise mitmekesisuse vähenemise.

Vanade sõprade hüpotees ei tähenda, et ma hakkame otsima kokkupuudet ohtlike infektsioonidega.  Viimastel aastatel on tekkinud väikesed grupid, mis kutsuvad üles end parasiitidega nakatama, et ergutada immuunsüsteemi lootusega autoimmuunhaiguste paranemisele. Huvitav mõte, kuid mikrobioloogid seda ei toeta: riskid on kõrged ja kasu kaheldav.

Lihtne kätepesu aitab väga hästi murda teatud infektsioonide liikumise ahelaid. Kuid liigne seebi ja antibiootikumide kasutamine  tekitab samuti probleeme. Milline siis oleks tervislik kokkupuude ja kuidas selline saavutada?

Hamblin liigub Helsingi Ülikooli teadlase Jenni Lehtimäki juurde, kes oma meeskonnaga uurib naha mikrobioomi. Lehtimäki on ökoloog ja evolutsioonibioloog ning tõusev täht naha mikrobioomiteaduse taevas.

Ühes uuringus uurisid nad linna- ja maapiirkonnas elavaid koeri. Leiti et maapiirkonnas elavatel koertel on vähem allergiaid. Kuid elamiskoht ei olnud ainus asi mis allergiaid mõjutas. Oluline oli ka see, kui palju koer sai väljas olla ja kui palju ta puutus kokku teiste koertega.

Lehtimäki jaoks on mikrobioloogiline mitmekesisus see, mis meie immuunsüsteemi vormib. Ta märgib, et väga ebatõenäoline on, et keegi elab isoleeritud elu ja lahkub harva oma õhukonditsioneeri alt ning siis võtab tableti lootes, et see toob talle mitmekesise mikrobioomi.

UK teadlane Diana Bowler on uurinud treeningu tegemist väljas ja siseruumides ning leidnud, et jooksmine-jalutamine väljas aitab kaasa mikrobioomi mitmekesisusele. Ehk looduses ja pargis liikumine annab tervisele rohkem kasu kui linnas või treeningsaali jooksulindil.

Diana Bowleri sõnul püüab ta anda enda puhul kõik, mis mikrobioomile kasuks tuleb: viibib palju looduses, minimeerib antibakteriaalsed tooted. Ta kasutab harva deodoranti. Duši all käib nii nagu enamik  mikrobiolooge – konservatiivselt.

VII peatükis kirjutab Hamblin meist lenduvatest lõhnadest ehk mikrobioloogilisest kompotist, mille kaudu näiteks koerad on võimelised tuvastama teatud haiguseid. Ehk haiguste olemasolu on koera nina juba varases staadiumis võimeline haistma.

Igal meist on oma nö individuaalne keemiline sõrmejälg, mida Hamblin nimetab „volatolome“ – sõnast volatile -lenduv  ja nagu mikrobioomi puhul lisandu sõna lõpp „oom“. Ma ei oska öelda, kas selle kohta on eestlastel mingi kindel sõna. Sõnaraamat tõlgibki selle volatoloomiks.

Raamatust saab pikemalt ja põhjalikult lugeda, kuidas koerad haigust haistavad ja mis moodi meie keha lenduvaid kemikaale eraldab.

Huvitav fakt siinkohal – meie naha mikrobioomis on bakter nimega Staphylococcus epidermidis, mis tekitab meie kehal nö kaitsekilbi, mille tõttu (malaaria)sääsed meid üles ei leia.  Inimesel oleks seega "vanade sõprade" hulgas kaitsevahendeid, kui me neid järjekindalt ei hävitaks. Meelde tulevad ka „looduslikud antibiootikumid“ eeterlikud õlid, küüslauk, sipelgapuu jpm, mida netis vahel lausa igapäevaselt tarbima kutsutakse. Ma ei tea kas bakteritel on eriti vahet kas neid hävitatakse looduslikult või mitte. Kas maomürk või laboris sünteesitud mürk - on seal suurt vahet, kuidas täpselt surra. 😏 

Looduslik ei ütle midagi aine ohutuse kohta inimkehale.

Entomoloog Jeffery Tomberlin märgib: „Selle asemel, et toota kemikaale, mis (sääski peletades) on kahjulikud meie naha mikrobioomile või nahale endale, tuleks levitada seda teadmist, et on midagi, mis ütleb sääsele, et me ei ole talle heaks peremeheks.“ 

„Clean“ raamatus kirjutatakse pikemalt ka Põhja Carolina professor Robert Dunnist ja tema tööst selles osas, mis puudutab jalataldade mikrobioomi ning põhjustest, miks jalad halvasti lõhnavad. Kuna Dunni raamat on mul järgnevalt lugemisnimekirjas ootamas, siis ma siis lähemalt ei peatu. Märgin vaid, et kõige hullemat haisu ajab jalataldadel välja bakter nimega Bacillus Subtilis, mis toodab patogeenseid seeni tapvaid komponente. Vot siis – pole halba ilma heata.

Me ei teagi veel täpselt, mida me võime võita lõhnates nagu inimene ja mida on meil kaotada, kui me need lõhnad hävitame.

Naha puhtus vol 9 - kollageen, peptiidid, vitamiinid

 

Goop andis omal ajal teada, et nemad loovad uue ilustandardi, mida nimetatakse lihtsalt puhtaks. Alates 2016. aastast on ettevõte turule toonud terve rea Goopi kaubamärgiga “puhtaid” nahahooldustooteid, samuti “puhta” kokaraamatu ja isegi tooteid, mis lubavad “puhast und”. Selliste toodete turunduslik lähenemisviis kujutab endast uut, transtsendentset puhtuse taset: mitte ainult ennast tuleb puhastada, vaid seda tuleb teha ka toodete ja praktikate abil, mis on ise puhtad.

Turg on tooteid nii täis, et valimisprotsess muutub kurnavaks. Glossier pakub lahendust. Kui toode on selles hämmastavas poes ja Emily Weiss seda kasutab, peab see olema hea. Või vähemalt ohutu.

Sama käib Paltrow kohta. Kui tema seda kasutab, siis on see kindlasti hea?

On veel indie. „Indie ilubränd tähendab, et see on sõltumatu ja iseseisev ning ta teeb midagi „ebatraditsioonilist” - olgu selleks puhtad koostisosad, uus kategooria, teistsugune lähenemine millelegi olemasolevale või eriline viis tarbijani jõudmiseks. Osad näevad selles elustiili, ideaale, millega tarbija tunneb ennast kaasatuna ja osalisena.

Hamblin küsib Autumn Henrylt: Mis teeb ühest tootest indie?“ Autumn Henry, New Yorgi ühe tipptasemel spaa Exhale juhtiv esteetik saadab Hamblinit  läbi 70 000 ruutjala suuruse Indie Beauty Expo näituseruumi, kus esitletakse tohutul hulgal nahahooldustooteid. Autumn on suurepäran allikas, ta teab kõike nahahooldusetoodete tööstusharust, selle suundumustest, müügitaktikatest ja  tegelikust väärtusest.

"Nad vajavad kõigepealt läbimurdelist toodet," selgitab Autumn. "Nii et paljud neist panevad sisse igasuguseid uusi koostisosi, kas järgivad praegust trendi või püüavad ellu viia uut. Nagu seebitööstuses, nõuab tohutu surve üleküllastunud turul, et ettevõtted lihviksid toodete müügi kunsti tasemeni, mil tarbija hakkab aru saama, et tal pole varasemalt olnud aimugi, mida kõike ta vajab ja soovib. Seda tehakse mõnd eelmisel hooajal puudunud koostisosa või sümptomit esile tõstes või siis vastupidi selle vastu hirmu tekitades.“

Kui inimesed soovivad käsitöö (artisan) tooteid, siis siit leiavad nad tooteid, mis on valmistatud väiksemate partiidena või mis kasutavad isegi vähem või puhtamaid koostisosi kui need, mida näete mis tahes poes. Möödume messil ühest letist teise järel, laes rippuvate õhuliste ja säravate plakatite all. Sõnad "puhas", "ehe" ja "julmusevaba" on kõikjal.

Sumbody nimelise kaubamärgi omanik pakub "noorte tüvirakkude niisutavat purskkaevu". ("Tüvirakud" pärinevad kõrvitsast.)

Nahahooldustoodete tööstuse suhe teadusega on keeruline. Teile võidakse öelda, et tooted ja koostisosad on „teaduslikult tõestatud” ning uuringud on näidanud, et toode on hea. Kuid pole õige küsida, kus selline uuring avaldati või kui palju inimesi selles osales.

Erinevalt "peavoolu" teadusest (mida paljud inimesed siin ja mujal ei usalda või usuvad, et see ei toimi), on indie-teadus vähem mures metoodika või statistika pärast. See „teadus“ puudutab kogemusi ja isiklikke teadmisi. See on selline teadus, kus „uuring” võib osundada sellele, et kõik ettevõtte töötajad proovisid seda toodet ja hakkasid kohe seda armastama.

Kuigi nahahooldustoodete tööstus sulandub teatud määral meditsiini valdkonda, on paljud arstid tõrjuvad. Isegi suurema kogemusega dermatoloogid ütlevad, et nad ei saa olla kursis kõigi toodetega, mille kohta patsiendid neilt küsivad, ja kõigi uute koostisosadega. Elukutse õpetab arste olema ettevaatlik uute ravimeetodite suhtes, kuni need on osutunud ohutuks ja tõhusaks. Kuid paljud patsiendid ei pea enam piisavaks, kui arst vastab: "Ma ei usu, et seda on piisavalt uuritud, nii et ma ei kasutakse seda."

Leslie Baumann püüab olla nii avatud meelega kui ka tõenduspõhine. Ta on Miami Ülikooli kosmeetilise dermatoloogia uurimisinstituudi asutaja. Dr. Baumann on akadeemilise õpiku „Cosmeceuticals and Cosmetic Ingredients“ autor, mille eesmärk on juhendada teisi dermatolooge. Ta suhtub turul müüdavatesse toodetesse ettevaatlikult. Üks peamisi segadust tekitavaid koostisosi, mida ta kuuleb, on retinool. Retinoidid (retinoehappest saadud või sellega seotud kemikaalid, tuntud ka kui A -vitamiin) on raviameti poolt ravimina heaks kiidetud.

Retinoolid on olulised signaalmolekulid, mis reguleerivad rakkude kasvu ja replikatsiooni nahas ja mujal. On mõningaid tõendeid selle kohta, et nad võivad tegelikult "sisse lülitada" geene, mis panevad naha tootma kollageeni, ja "välja lülitada" geene kollageeni lagundava ensüümi jaoks. Nii et kui naha „vananemine“ seisneb suuresti kollageeni ammendumises - kollageen on struktuurne maatriks, mis hoiab selle „kindlana“ ja „pingul“, mitte „tuhmina“, siis pealtnäha on see usutav „vananemisvastane” väide.

Toopiline kollageen on seevastu kasutu. Baumann selgitab, et meie nahk on loodud eemal hoidma suuri molekule, nii et see ei tungi nahast edasi. Kollageeni joomine ei tee ka teie nahale midagi. Kollageen laguneb seedetrakti ensüümide toimel nagu iga teine valk. Valku ei transpordita tervelt soolestikust nahale. Sellest ei ole kasu. Midagi taolist, et kui vajate autole uusi rehve, panete kütusepaaki kummi. 

Ometi leidub kollageeni kõikjal Indie Beauty Expo näitusel, kus öeldakse, et see pinguldab ja tugevdab ning silub ja „tõepoolest elustab” nahka. Kuna tegemist ei ole ravimitega, mille kohta ei tohi loopida alusetuid raviväiteid, siis siinsed väited on  täiesti seaduslikud.

Uue kollageeni tootmiseks on vaja C -vitamiini (askorbiinhapet). Inimene, kes jääb mõneks kuuks ilma C -vitamiinist, hakkab silmist ja igemetest veritsema, kuna veresoonte sidekoe laguneb - seda seisundit nimetatakse skorbuudiks. Baumann ütleb patsientidele, et lihtsalt C vitamiinist  on "palju-palju-palju rohkem kasu, kui neist kallitest kollageenijookidest".

Kindel viis C-vitamiini oma keharakkudesse saamiseks, kuigi see pole trendikas, on süüa värskeid puu- ja köögivilju. Need sisaldavad ka muid mikrobioomile kasulikke elemente, näiteks kiudaineid.

Baumann märgib, et toote tegelikust toimest on inimesele tähtsam staatus ja kallimad tooted müüvad paremini. Tal on patsiendid, kes tulevad 600 dollarit maksvate kreemidega ja arvavad, et teevad parimat oma naha jaoks ja patsiendid, kes on väga mures, kuna nad ei jõua osta ülikalleid kreeme ja ainus mida nad kasutavad on päikesekaitse ja natukene A vitamiini. Ja Bauman lisab: loomulikult on nahk parem neil, kes ei jõua omale kalleid ja palju kreeme lubada.

Küsimusele, millised väited nahahooldustoodete kohta on kõige enam üle võlli, vastab Baumann kohe – peptiidid. Need on ülimalt kallite kreemide koostises ja nende kohta tehakse absoluutselt kontrollimatuid väiteid noorendamise, elustamise ja vananemisvastasuse kohta. Peptiid iseenesest on valguahela tükike. Kui valk on pikk aminohapete jada, siis peptiid sisaldab vähem  aminohappeid. Valke süües, lagundatakse need üksikuteks aminohapeteks või paarist aminohappest koosnevaks peptiidiks – suuremad lihtsalt ei imendu. Peptiidide ahela pikkus või koostis võib olla niivõrd erinevate variatsioonidega ja seega ei saa ka öelda, et neil pole mingit mõju. Kuid Baumann märgib, et see sama varieeruvus teeb neist ka termini, millel pole mingit konkreetset tähendust ning oma suuruse tõttu, ei saa nad nahka tungida.

Veel nimetab Baumann skämmiks kasvufaktorit ja vihkab tõeliselt reklaami kreemis olevatest tüvirakkudest.

Meie nahk sisaldab tüvirakke, nii antakse edasi uue naha tootmise infot. Kuid idee, et pannes nahale rohkem tüvirakke, tekib rohkem uut nahka, on nonsenss. See ei tee nahka paremaks. Väga arutu on arvamus, et me saame oma nahale panna kellegi teise tüvirakke ja siis oodata, et need muutuvad kuidagi müstiliselt meie naha tüvirakkudeks. Ebaeetiline on müüa inimese tüvirakke ja kui neid ka müüdaks – ei säiluks need kuude kaupa poeriiulil potsikus seistes.

Ega tootjad sellest hooligi. Oluline on, et reklaam kõlaks tõepäraselt ja tunduks loomulikuna, olles samal ajal ka piisavalt keeruline, et sa millestki aru ei saaks. Nahahooldustööstus müüb lootust ja lubab kontrolli.  Nad ootavad inimesi, kes ei ole arstilt abi saanud ja otsivad jätkuvalt lahendusi.

James Hamblin ramatust "Clean"

Naha puhtus vol 5 - kuskohast tuleb vastikustunne

 

Kuna uute naharakkude tekkimise protsessis, lükatakse surnud naharakud kogu aeg ülespoole, siis koorivate toodete eesmärk on eemaldada see välimine surnud rakkude kiht ja paljastada uuemad rakud maailmale, ehkki surnud rakud eemalduvad ka loomuliku protsessina. Kogu uute rakkude tekke-vanade mahakoorumise tsükkel kestab umbes kuu aega ja selle eesmärk on naha pinna pidev uuendamine/taastamine.

Läbi epidermise ja dermise kulgeb närvivõrgustik, mis suudab tuvastada isegi käige väikseimaid muutusi meie keskkonnas, tajudes sääse kaalu või erinevust 25-kraadise ja 28-kraadise kontori vahel. See võrgustik on läbipõimunud mikroskoopiliste veresoontega, mis laienevad keha jahutamiseks treeningu ja stressi ajal ning mis panevad meid punastama. Samuti on olemas folliikulid. Need loovad meie kehakarvad, mis võimaldasid varasemalt  inimesel liikuda külmemasse kliimasse ja mille jaoks on nüüd tohutu turg - eemaldamiseks, lühendamiseks, kontuurimiseks ja värvimiseks vastavalt normidele, mis näitavad, kuidas ja kuhu inimesed sotsiaalses hierarhias sobituvad.

Nahk sisaldab ka kolme tüüpi näärmeid, mis eritavad õlisid ja muid ühendeid. Põhilised higinäärmed (tuntud kui ekriinsed näärmed) eritavad keha jahutamiseks vett. Rasunäärmed eritavad õlist rasu, mis õlitab  nahka - nii et me ei kuivaks ja ei praguneks, ja ei laseks sisse haigustekitajaid mikroobe.

Vähem ilmselge põhjusega on apokriinsed higinäärmed, mis arenevad puberteedieas, eriti kaenlaaluste ja kubeme ümbruses. Nad lisavad oma õliseid eritisi, mis paljudele inimestele tunduvad liigsed - isegi julmad. Need on näärmed, mida püüame higistamisvastaste ainetega blokeerida, ja mille olemasoluga paljud meist võitlevad suurema aja oma elust. Need näärmed aga on seotud meie naha veel ühe olulise osa säilitamisega, mille kohta võiks isegi öelda, et see moodustab naha neljanda kihi: triljonid mikroobid, mis elavad meis ja meie peal. Õhku lenduvad kemikaalid, mis põhjustavad meie keha lõhna, on meie nahal, eriti kaenlaalustes ja kubemes, leiduvate bakterite saadus. Bakterid toituvad nahal olevatest õlidest.

Mikroobide kogukond saab mõjutatud mitte ainult nahaõlidest, vaid ka näiteks higistamisel nahale erituva uureast, piimhappest ja naatriumist.

Hiljuti on välja tulnud, et higi sisaldab ka antimikroobsete omadustega peptiide, nagu dermidiin, katelitsidiin ja laktoferriin. Tundub, et neil ühenditel on teatud osa mikroobide tasakaalu säilitamisel ja taastamisel. Kui tunnete end higistamise tõttu halvasti, võite selgitada ümbritsevatele inimestele, et teie keha võtab lihtsalt osa keerulisest ja salapärasest biokeemilisest balletist.

Täpselt nagu meie soolestikus elunevad bakterid, nii ka nahal elunevad bakterid reeglina meile haigusi ei põhjusta. Pigem on neil kaitsev funktsioon ja kõik mida me teeme või ei tee mõjutab ka naha mikrobioomi.

Enda puhastamisel muudame vähemalt ajutiselt bakterite populatsioone - kas eemaldades need või muutes neile kättesaadavaid ressursse. Isegi kui me ei kasuta koorivaid tooteid vms, mille kohta öeldakse, et need on „antimikroobsed”, mõjutab igasugune nahale kantud kehatoode teatud määral keskkonda, milles mikroobid kasvavad. Seebid ja kokkutõmbavad ained, mille eesmärk on muuta meid kuivemaks ja vähem õliseks, eemaldavad ka rasu, millest mikroobid toituvad. Kuna teadlastel ja arstidel puudus varasemalt tehnoloogia nende mikroobide arvu või tähtsuse täielikuks mõistmiseks, siis on väga vähe teada, mida need täpselt seal teevad. Kuid kuna uued uuringud selgitavad järjest enam mikroobide ja naha koosmõju, on see väljakutse kauaaegsetele uskumustele selle kohta, mis on hea ja mis halb.

Nahka lähemalt uurides tuli välja, et meie kõigi nahal elab lest nimega Demodex. Lestad on teistest mikroobidest suuremad – nähtavad vaid suuendusklaasiga. Suuruse järjekorras ongi suurimad meie nahal lestad, siis seened, siis bakterid, arhed, algloomad ja veel palju pisemad viirused.

Esimene mõte oli kõigil, vuih lestad – neist tuleks kohe lahti saada. Kuid tuli välja, et need lestad on sinul, minul, temal ehk meil kõigil.

On üsna häiriv, kui inimene kipub teadma oma lestadest, kuid tegelikult on palju hullem, kui neid ei oleks. Kui midagi on iseloomulik 100 protsendile inimestest, on see üsna lähedal „normaalse” määratlusele. Need peaksid samas olemas olema mingil kindlal eesmärgil? Michelle Trautwein, California Teaduste Akadeemia dipteroloogia (kärbeste uurimine) õppetoolist ja uuringu kaasautor, näeb lestades omamoodi eksistentsiaalset ilu: "Nad on inimeseks olemise universaalne osa."

Selle saladuse lahendamine, miks meil need on, on põhjus, miks selline putukabioloog nagu Trautwein teeb praegu koostööd dermatoloogide ja ökoloogidega, selgitades laiemaid tõdesid meie kohta. Esiteks: meie, inimesed, ei ole bioloogiliselt iseseisvad organismid, vaid oleme kaetud ja ümbritsetud teiste organismidega, millele toetume. Trautwein ütleb, et lestad võivad tegelikult toituda meie surnud naharakkudest - muutes meie naha mikroobid kõige loomulikumaks koorijaks. See tähendaks, et need võivad vähendada meie kodudes tolmu kogust, mis koosneb osaliselt naharakkudest.

Ja ometi, kui näeksite apteegis või Instagrammis toodet, mis lubas teid näolestadest vabastada, kas oleksite huvitatud?

Kuigi meil kõigil on need lestad olemas, võib liigne tihedus tekitada probleeme. Uuringud näitavad lestade liigse arvukuse ja rosaatsea vahelist seost. Paljud mikroobidega seotud haigused mitte ainult nahal vaid ka mujal kehas  on reeglina seotud just õige vahekorraga, mitte konkreetse mikroobi endaga. Midagi taolist, et inimene ei sünni teist kahjustama aga teatud juhtudel võib see toimuda.

See paistab elus tegelikult iga asjaga olevat. Parasjagu päikest on hea, ilma päikeseta pole meid kauaks ja liigse päikese käes me lihtsalt kuivame. Vihm on hea, ilma vihmata ei ole midagi teha ja liigsesse vihma võib uppuda...

On huvitavaid erialasid maailmas.

London School of Hygiene and Tropical Medicine (Hügieeni ja troopilise meditsiini kool) professor Valerie Curtis on ametilt disgustoloog (disgust – vastikus).

Tema tööks on näidata inimestele pilte halvaks läinud toidust, parasiitidest, keha eritistest jms ja seejärel paneb kirja nende reaktsioonid. Sellise tegevuse taga on püüd saada täpsemalt teada, miks inimesed tahavad nii väga puhtad olla.

Kui ta oma pilte inimestele näitab, on reaktsioon peaaegu alati ühesugune, hoolimata soost ja vanusest.

Küsides restoranis inimestelt, miks nad valisid teatud toidu, siis vastatakse, et see tundus kena (pildil). Kui aga „miks“ küsimusi edasi esitatakse, siis koorub välja terve hulk erinevaid asjaolusid ja põhjuseid, miks inimesed mingit toitu söövad ja mingit mitte.

Val Curtis märgib, et küsides oma piltide kohta ei jõuta kaugemale vastusest „vastik“: mustus on vastik, sopp on vastik, riknenud toit on vastik. Seega hakkas teadlane uurima, mis neis vastikutes asjades on ühist.

Langenud juuksekarv sarnaneb ümarussiga, võimalik seetõttu võib restoranis taldrikust leitud juuksekarv osasid inimesi niivõrd ärritada, et nad ei tule siia enam kunagi sööma ja neavad valjult restorani ja koka maapõhja. Ümaruss aga on seotud 30 erineva infektsioonhaigusega.

Curtis ütleb, et kõige ohtlikum asi, mida me igapäevaselt võime teha – on kontakt teise inimesega. Teine inimene võib endaga kaasas kanda sind haigeks tegevat mikroobi. Sestap on meil välja arenenud vastikustunne haavast voolavate eritiste, mäda, okse, väljaheite vastu. Sest just need on potentsiaalsed infektsiooniohu allikad ja sestap vastikustunde teke on kaitsemehhanism.

Elu on pidev pinge kahe vajaduse vahel: olla teistele inimestele lähedal ja  kaitsta end teiste inimeste eest.

Me ei ole looduses ainsad, kes püüavad vältida haiget, halvasti lõhnavat, parasiitidega kaetud isendit. Homaarid, sipelgad ja mesilased teevad sama.

Tundub ka, et kõik selgroogsed praktiseerivad hügieeni. Kõikjal looduses võib kohata tegevust haiguse vältimiseks.

Akadeemiliselt tähendab “hügieen” käitumist haiguste vältimiseks. Inimeste jaoks tähendab see selliseid asju nagu käte pesemine, köha, aevastamise ja lahtiste haavade katmine ning väljaheidete korrapärane kõrvaldamine. Esmased instinktid haiguste vältimiseks tekitavad aga ka olemasolevaid diskrimineerivaid tavasid ja toetavad neid. Curtis selgitab, et isegi tänapäeval võivad inimeste ebatüüpilised ilmingud - olgu need siis lonkamine või asümmeetria või suurus, mis on mõne standardhälbega keskmisest kõrgemad või madalamad - siiski põhjustada saastumise ja enesekaitsega seotud evolutsioonilisi vastumeelsusi.

Varem võisid paistes inimesed kanda näiteks selliseid haigusi nagu filariaas - sääskede poolt levinud ussipõletik, mis põhjustab kehaosade turset ja naha paksenemist - ning seega kujutada endast ohtu. Mõned sellised instinktid võivad endiselt avalduda vastumeelsustena. Normaalsest vahemikust liiga kaugele kõrvalekaldumisel - välimuse, lõhna või heli poolest - on jätkuvalt sotsiaalsed tagajärjed, isegi kui enamik neist evolutsioonilistest märkidest on nüüd ebaolulised.

Aju kardab siiani infektsioone, mida tänapäeval enam karta ei ole vaja. Kuid see impulss näha välja mittevastikult on viinud meid palju kaugemale vajalikust kätepesust.

Valdav enamus sellest, mida jõukate riikide inimesed praegu hügieeniks peavad, on tegelikult Curtise arvates abstraktse puhtuseidee järgimine. Erinevalt hügieenist ei tähenda „puhas” olemine ainult haiguste vältimist. "See, mille jaoks enamik inimesi hügieenitooteid ostab, ei ole kasu tervisele," ütleb ta. "See paneb sind hea välja nägema.“

Naha puhtus vol4 - naha ehitus

Veidi rohkem epidermise kihtidest:

Epidermise kihid

Epidermise kihtide hulka kuuluvad stratum basale (epidermise sügavaim osa), Stratum spinosum, Stratum granulosum,  Stratum lucidum ja Stratum corneum (pealmine osa).

Stratum basale, tuntud ka kui stratum germinativum, on sügavaim kiht, mis on dermisest eraldatud basaalmembraaniga (basaallaminaat) ja kinnitatud basaalmembraani külge hemidesmosoomidega. Selles kihis leiduvad rakud on kuubikujulised mitootiliselt aktiivsed tüvirakud, mis toodavad pidevalt keratinotsüüte. See kiht sisaldab ka melanotsüüte.

Stratum spinosum, 8–10 rakukihti, tuntud ka kui ogarakkude kiht, sisaldab tsütoplasmaatiliste protsessidega ebakorrapäraseid polüeedrilisi rakke, mida mõnikord nimetatakse ka „ogadeks”, mis ulatuvad väljapoole ja puutuvad naaberrakkudega kokku desmosoomide abil. Selles kihis võib leida dendriitrakke.

Stratum granulosum, 3-5 rakukihti, sisaldab rombikujulisi rakke keratohüaliini ja lamellgraanulitega. Keratohüaliini graanulid sisaldavad keratiini lähteaineid, mis lõpuks koonduvad, ristseonduvad ja moodustavad kimbud. Lamellgraanulid sisaldavad glükolipiide, mis erituvad rakkude pinnale ja toimivad liimina, hoides rakke üksteise külge kinni.

Stratum lucidum, 2-3 rakukihti, mis paikneb peopesades ja jalataldades, on paksem nahk, õhuke selge kiht, mis koosneb eleidiinist, mis on keratohüaliini muundumissaadus.

Stratum corneum, 20–30 rakukihti, on ülemine kiht, mis koosneb keratiinist ja sarvestunud soomustest, mis koosnevad surnud keratinotsüütidest, mida tuntakse anukleaarsete lamerakkudena. See on kiht, mille paksus on kõige erinevam, eriti kõvastunud nahal. Selles kihis eritavad surnud keratinotsüüdid defensiine, mis on osa meie esmasest immuunsüsteemist.

Epidermise rakud

Keratinotsüüdid

Melanotsüüdid

Langerhansi rakud

Merkeli rakk

Keratinotsüüdid

Keratinotsüüdid on epidermise domineeriv rakutüüp ja pärinevad basaalkihist, toodavad keratiini ja vastutavad epidermise veetõkke moodustumise eest, tekitades ja sekreteerides lipiide. Keratinotsüüdid reguleerivad ka kaltsiumi imendumist, aktiveerides kolesterooli prekursorid UVB valguse toimel, moodustades D -vitamiini.

Melanotsüüdid

Melanotsüüdid pärinevad närviharja rakkudest ja toodavad peamiselt melaniini, mis vastutab naha pigmendi eest. Neid leidub basaalkihi rakkude vahel ja nad toodavad melaniini. UVB-valgus stimuleerib melaniini sekretsiooni, mis kaitseb UV-kiirguse eest, toimides sisseehitatud päikesekaitsekreemina. Melaniini toodetakse ensüümi türosinaasi toimel türosiini muundamisel DOPA -ks. Seejärel liigub melaniin rakust rakku. Umbes iga kümnes basaalkihi rakkudest on melanotsüüt, lisaks on melanotsüüdid ka karvafolliikulites, limaskestadel ja silmades.

Langerhansi rakud

Langerhansi rakud, dendriitrakud, on naha esimesed kaitsjad ja mängivad antigeenide puhul olulist rolli.  Langerhansi rakkude olemasolu, areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, mutatsioonid, rakud ja molekulid ning apoptoos ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti. Langerhansi rakud pärinevad tõenäoliselt luuüdist ja nende ülesanded sarnanevad osalt makrofaagide omadega: antikehade kogumine, töötlemine ja antigeenide esitlemine lümfotsüütidele. Langerhansi rakud osalevad T-rakkude vahendusel immuunvastuses. Langerhansi rakud võivad liikuda lümfisõlme.

Merkeli rakud

Merkeli rakud on ovaalse kujuga modifitseeritud epidermise rakud, mida leidub basaalkihis, otse basaalmembraani kohal. Need rakud täidavad sensoorset funktsiooni - kergete puudutuste mehhanoretseptoritena ja neid on kõige tihedamini sõrmeotstes, kuigi neid leidub ka peopesades, taldadel, suuõõnes ja suguelundite limaskestal. Desmosoomid seovad need külgnevate keratinotsüütidega.

Dermis

Dermis toimib sidekoena ja kaitseb keha stressi ja pingete eest. Samuti annab see nahale tugevuse ja elastsuse. Lisaks on selle peamised rollid järgmised:

higi ja rasu valmistamine

pakub nahale aistingut ja verd

juuste kasvatamine

Põhjus, miks dermis saab neid funktsioone täita, on see, et see sisaldab karvafolliikuleid, veresooni ja lümfisõlmi. See on koduks mitmetele näärmetele, sealhulgas higi- ja rasunäärmetele, mis toodavad rasu - õli, mis määrib ja teeb veekindlaks juukseid.

Dermis sisaldab ka retseptoreid, mis tuvastavad rõhku (mehhanoretseptorid), valu (notsitseptorid) ja kuumust (termoretseptorid).

Kui dermis venib palju, näiteks raseduse ajal, võib see rebeneda. See ilmub hiljem venitusarmidena.

Lisaks jaguneb dermis kaheks kihiks:

Papillaarne piirkond

Papillaarne piirkond sisaldab lahtist sidekude. Sellel on sõrmelaadsed väljaulatuvad osad, mis suruvad epidermisesse. Need väljaulatuvad osad annavad dermisele konarliku pinna ja vastutavad inimese sõrmeotste mustrite eest.

Retikulaarne piirkond

Retikulaarne piirkond sisaldab tihedat, ebakorrapäraselt paiknevat sidekude. Retikulaarses piirkonnas olevad valgukiud annavad nahale tugevuse ja elastsuse.

Nahaalune kude

Naha sügavaim kiht on nahaalune kude või hüpodermis või subkuti. See ei ole tehniliselt naha osa, kuid see aitab nahka luude ja lihaste külge kinnitada. Nahaalune kude tagab nahale ka närvid ja verevarustuse.

Hüpodermis sisaldab enamasti rasva, sidekude ja elastiini, mis on elastne valk, mis aitab kudedel pärast venitamist oma normaalse kuju taastada. Kõrge rasvasisaldus aitab keha isoleerida ja takistab inimesel liiga palju soojust kaotada. Rasvakiht toimib ka kaitsena, polsterdades luid ja lihaseid.

Naha värv

Nahavärv on fenotüüp, mis on jälgitav tunnus nagu silmavärv või kõrgus. Värv tuleneb erilist tüüpi pigmendist, mida nimetatakse melaniiniks.

Melaniini peamine ülesanne on kaitsta nahka kahjuliku päikesevalguse eest, mis võib põhjustada nahavähki. Kui nahk puutub kokku UV -kiirgusega, hakkavad melanotsüüdid tootma melaniini, tekitades päevitust.

Inimestel, kellel on rohkem feomelaniini, on nahk kahvatum. Inimestel, kellel on rohkem eumelaniini, on nahk tumedam. Evolutsiooniuuringud näitavad, et ajalooliselt arenesid ekvaatorile lähemal olevad populatsioonid tumedama nahaga, mis kaitseb päikese UV-kiirte eest. Teisest küljest muutusid külmema kliimaga piirkondades inimesed heledamaks, et paremini säilitada D-vitamiini.

Üldiselt on naissoo nahk heledam kui meessool. Põhjuseks võib olla see, et raseduse ja rinnaga toitmise ajal vajavad naised rohkem kaltsiumi. D-vitamiini toodetakse, kui nahk on päikese käes.

Nahahaigused

Nagu kõigi teiste kehaorganite puhul, on nahk teatud haiguste suhtes vastuvõtlik. Ülisile, pehme, veatu nahk on rohkem müüt kui tõsi. Nahk kannatab palju keha esimese kaitsekihina, on hämmastavalt võimekas, kuid alati on olusid, mis nahast võivad võitu saada:

Atoopiline dermatiit: Tuntud ka kui ekseem, see on põletikuline nahahaigus, mida iseloomustavad kuivad, punased, sügelevad nahalaigud.

Akne: see on ehk kõige levinum nahahaigus. See tekib siis, kui karvafolliikulid ummistuvad surnud naharakkudest ja õlidest.

Melanoom: nahavähi tüüp, mis on põhjustatud liigsest päikesevalgusest.

Rosaatsea: tavaline lööve, mis levinud keskealistel inimestel. Tekib punetus ja näo keskel on väikesed punased punnid.

Psoriaas: see on auto-inflamatoorne nahahaigus. See põhjustab nahale punaste, ketendavate laikude ilmumist.

Sügelised: sügelev nahahaigus, mis on põhjustatud inimese kärntõve lestast (sarcoptes scabiei).

Vöötohatis: Seda nimetatakse ka herpes zosteriks, see on viiruse põhjustatud valulik, villiline lööve.

Lichen planus: sügelev mitteinfektsioosne lööve. Punnidel on lamedad läikivad ülaosad.

Peale Hamblini raamatut "Clean" on seal mainitud dermatoloogiaprofessor Skotnickil ka oma raamat. Võibolla oleks ka seda hea lugeda. Järgmine kord läheb ikka Hamblini raamatuga edasi.