neljapäev, 29. juuli 2021

Naise tervis vol 41 - menopaus ja iha

 


Eelmises postituses kirjutasin Bassoni mudelist, et on olemas spontaanne ja reageeriv iha ja on täiesti normaalne, kui sa vajad, et keegi/miski sinu iha ärataks. Minu arvates on see äärmiselt kummaline, et seda ei ole normaalseks peetud.

Enne kui Bassoni mudel sai laialdasemalt aktsepteerituks, nimetati standardset iha puudumise häiret HSDD (hypoactive sexual desire disorder  - hüpoaktiivne seksuaalse iha häire). See medikaliseeris ja muutis haiguseks spontaanse iha puudumise.

Ihahäire uus termin on seksuaalse huvi/erutushäire (SIAD sexual interest/arousal disorder) ja naise puhul on see häire, kui ta kogeb vähemalt kuue kuu jooksul kolme allpool loetletud:

o   Vähenenud või puuduv iha seksi järele

o   Vähenenud või puuduvad seksuaalsed mõtted/fantaasiad

o   Vähenenud või puuduv seksuaalse aktiivsuse algatamine ja vastuvõtlikkus

o   Vähenenud või puuduv seksuaalne nauding

o   Seksuaalsete stiimulite poolt äratatava iha vähenemine

o   Vähenenud või puuduv tundlikkus genitaalsete või mittegenitaalsete puudutuste suhtes

Lisaks sellele, peab naine olema neist asjaoludest häiritud – see, kui häiritud on tema partner, ei ole diagnoos. 😎 Ehk kui see stressi ei tekita, pole ka häire. Samuti ei peaks olema teisi põhjuseid – ebameeldiv suhe, valulik seks, ravimite kõrvalmõju, halb seksuaalne tehnika.

Gunter märgib, et tavapäraselt langeb iha 50% peale 3 suhteaastat ja üheks oluliseks põhjuseks on siin see, et suhte alguses panustatakse  iha kultiveerimisse kõige enam.

 

Menopaus ja iha

 



Menaopausi perioodi loetakse iha langemise perioodiks. Ühe uuringu järgi oli 12% naistel vanuses 45-64 ihaga seotud häire ja 65 eluaastast alates oli see protsent 7,5 võrra kõrgem. Huvitaval kombel ei ole see seotud hormoonide tasemega – on palju naisi, kel on madalam östrogeeni ja testosterooni tase, kuid omet kõrge iha tase. Samuti vastupidi.

Probleemid ihaga aetakse menopausi ajal segi seksuaalsete probleemidega. St kui seks on valulik, siis on ilmselge, et iha väheneb. Valuliku seksi põhjustest kirjutab Gunter pikemalt oma raamatus The Vagina Bible. Inkontinentsus võib põhjustada iha languse. Samuti tuleb arvestada tervishäireid – unetuse ja depressiooni puhul on iha häiritud. Paljud ravimid: antidepressandid, beeta blokaatorid, unerohud ja opioidid mõjutavad iha otseselt. Suukaudsed hormoonraavi tabletid võivad mõjutada, kuna kehas on selle tulemusena vähem aktiivset testosterooni. Mõnikord aitab siin üleminek suukaudsetelt hormoonidelt nahakaudsetele (plaastrid). Samas ei ole testosterooni osas kõik selge, kuna polütsüstilise munasarja sündroomi puhul on testosterooni tase naistel kõrgem, kuid neil ei ole iha taseme tõusu.

Sestap on vaja kõigepealt, kui iha langeb, vaadata üle oma ravimid, terviseprobleemid, elustiil ja suhe oma partneriga. Suhte ja majanduslik stress mõjutab samuti iha.

 On loomulik, et naine vajab vanemas eas rohkem stimuleerimist: aeglustub verevool, väheneb lihasmass ja kliitori suurus, närvisüsteemi tundlikkuse vähenemine.

 Naised võivad leida, et varasemalt orgasmini viinud masturbeerimine, vaginaalne või oraalne  seks ei toimi enam. Gunter soovitab treenida vaagnapõhja lihaseid ja otsida endale hea vibraator, millega saab stimulatsiooni suurendada.

Uuringud on toonud välja ka selle, et iha langus on 2x suurem neil naistel, kes usuvad, et vanusega iha langeb. Sestap tasub menopausi perioodi jõudes seada küsimärgi alla kõik oma uskumused.

 

Mittemedikamentoossed  abinõud iha languse vastu: 

Suhtlemine on hea seksuaalse suhte nurgakiviks. On oluline, et naine teaks, mida ta tahab ja oskab ning julgeb sellest teada anda. Seksist rääkimine võib olla raskem kui seksimine ise ja abiks võivad olla psühholoog, seksuoloog või abielunõustaja. Nad võivad aidata nii suhtlemisprobleemide lahendamisel kui ka seksitehnikate osas. 

Ravimitest efektiivsem on iha puhul ka kognitiivne käitumisteraapia. Dr Lori Brotto on selle teema kohta kirjutanud raamatu „Better Sex Through Mindfulness“.


 



On erinevaid äppe, mis väidavad, et aitavad seksielu edenemisele kaasa, kuid täpset mõju ei teata. Üks neist äppidest on nimega Rosy  - sisaldab endas palju informatsiooni teadveloleku (mindfulness) tehnikate kohta.

 

Ravimid

Gunter kirjutab, et enne kui alustada ravimitega võiksid naised proovida ravimeid, mis on mõeldud menopausi  urogenitaarne sündroomi (ingl.k. GUSM – varasemad postitused) raviks ja mis suurendavad verevoolu  tuppe ja kliitorisse ning võivad sellega parandada seksuaalse rahulduse saamist.

 Samuti on soovitav võtta maksimum kõigist ravimivabadest tehnikatest ja võimalustest: kognitiivne käitumisteraapia, psühholoog/seksoloog, vibraator, harjutused. Naistele iha puudumise raviks mõeldud preparaatide uuringud ei ole eriti head ja võivad kaasa tuua soovimatuid kõvaltoimeid.

Kui naistele muud võimalused ei toimi ning valulikku seksi ei esine, võib kaaluda ravimeid.


Bupropioon (Eestis nimega Elontril) – antidepressant, mis ei ole heaks kiidetu iha puudumise raviks, kuid jagab üsna mitmeid omadusi ravimiga Flibanseriin. 300mg päevas on uuringutes näidanud seksuaalse erutuse ja rahulduse tõusu. See ravim aitab naisi, kelle iha on kadunud teiste antidepressantide tõttu.

 

Testosteroon - Testosterooni tase langeb aeglaselt vanusega. Testosteroon ei ole madala sugutungi jaoks heaks kiidetud, kuid selle kasutamise kohta nõu andmiseks on uuringuid piisavalt. Testosterooni soovitamiseks ihahäirete korral enne viimast menstruatsiooni pole piisavalt andmeid, kuid see võib aidata osasid menopausijärgseid naisi.  Kõik uuringud testosterooni kohta on lühiajalised ning südamehaiguste, emakavähi ja rinnavähiga on vastamata küsimusi - ühes kahekümne nelja nädala jooksul läbi viidud uuringus avastati testosterooni võtnud naistel kolm uut rinnavähi juhtu, samas ei olnud mitte ühtegi juhtumit  platseebogrupis. Testosterooni teine probleem on see, et puuduvad spetsiaalselt naiste jaoks vajalike väikeste annustega tooted. Seetõttu peavad naised kasutama kombineeritud tooteid või väikestes annustes meestele mõeldud tooteid ja seega on oht saada liiga palju testosterooni - mis põhjustab kõrvaltoimeid, nagu hääle madalamaks muutumine (püsiv), soovimatu karvakasv näol ja mujal akne, kliitori suurenemine ja negatiivne mõju lipiididele.

Flibanseriin – mõju tuleneb toimest ajule, sarnaselt antidepressandiga. Heaks kiidetud ainult naistele enne menopausi. Platseeboga võrreldes on aga mõju väike.

Eestis ma midagi suurt selle kohta ei leidnud, Soome naiste uuringust selle ravimiga rääkisid günekoloog Leena Väisälä ning seksterapeut Pirkko Brusila, et enam kui pooled naised tundsid, et tablett neile mõjus: nähti rohkem erootilisi unenägusid ning huvi seksi vastu suurenes. Küll aga andis see soovitud tulemusi ehk libiido tõusu vaid 10 protsendil uuringus osalenutest.

Selgus, et tablett sobib vaid naistele, kes on kunagi seksuaalset naudingut saanud ning kellel sugutung mingil põhjusel on vähenenud. Ka tuleb ravimit tarvitada pidevalt ning mõju avaldub alles mitme nädala jooksul.

Eksperdid rõhutasid ka, et kui paarisuhe on nässus või kui naine elab vaid pliidi ees või mehe hirmu all, siis ei aita siin ükski tablett ega imeravim.

Bremelanotiid (Vylessi) – Tehakse süst 45 minutit enne seksi. Kaks tundi enne ja pärast ravimit tuleb hoiduda alkoholist. Kardiovaskulaarsete haiguste puhul ei ole soovitav. Kõrvaltoimed on levinud - 40% naistest on teatanud iiveldusest, ühes uuringus vajas 13% naistest iivelduse vastu rohtu. Eestis saan aru, et müügiluba ei ole.

Nüüd on mul vaja lugemisega rohkem järje peale jõuda 📔📖📖💡. Järgmine postitus 09. augustil ....💯💯💯

kolmapäev, 28. juuli 2021

Naise tervis vol 41 - dementsus, Alzheimer ja seks

 


Dementsus ja Alzheimer

Hiljem alanud menopaus (pikem kokkupuude östrogeeniga) annab madalaima dementsuse riski ja varaem alanud menopaus (enne 45 eluaastat) on suurima riskiga.

Peale östrogeeni mõjutavad dementsust ja Alzheimeri tõbe dieet, vähene liikumine, suitsetamine, kõrge vererõhk ja diabeet (viimased kaks mõjuvad negatiivselt aju verevoolule).

Kõige sagedasem dementsuse põhjuste seast on Alzheimeri tõbi.

Dementsus on mälu, vaimsete võimete ja igapäevategevustega toimetuleku süvenev halvenemine määrani, kus inimene vajab kõrvalist abi.

Alzheimeri tõbi on närvisüsteemi krooniline haigus, mida  esmakordselt kirjeldas 1906. aastal Alois Alzheimer. Tema järgi on haigus oma nime saanud. Haigus põhjustab aeglast närvirakkude kahjustumist ja aju kärbumist. Haiguse tõttu halvenevad järk-järgult mälu ja vaimsed võimed ning igapäevaste tegevustega toimetulek. Seoses rahvastiku vananemisega kasvab Alzheimeri tõppe haigestumise sagedus. Seetõttu on oluline ühiskonna teadlikkust sellest haigusest suurendada. Alzheimeri tõve ravi aeglustab haiguse kulgu, mistõttu on oluline võimalikult varakult arstile pöörduda.

Teised dementsuse põhjused on näiteks korduvad peaaju vereringe häired (vaskulaarne dementsus), aju otsmiku- ja oimusagara degeneratsioon (frontotemporaalne dementsus) ja kaua kestnud Parkinsoni tõbi. Mõnikord põhjustab vaimsete võimete langust raske neeru- või maksapuudulikkus, kilpnäärme alatalitlus, peaaju kasvaja või ajutrauma. Kui arstil tekib mäluhäirega inimese läbivaatamisel kahtlus eelnimetatud haiguste suhtes, saab ta teha vajalikud testid ja uuringud nende haiguste välistamiseks.

Alzheimeri tõve diagnoosi ei saa kindlaks teha vereanalüüsiga. Ajumahu vähenemist võib näha peaaju uuringul.

Dementsuse diagnoosi ajaliseks kriteeriumiks peetakse sümptomite ja kaebuste esinemist vähemalt kuue kuu jooksul. Klassikalised neurodegeneratiivsed dementsuse vormid, nagu eelmainitud Alzheimeri tõbi, võivad alata sedavõrd hiilivalt, et haiguse algstaadiumis ei märka probleemi ei haige ise ega ka tema lähedased. Näiteks võib kognitiivsete võimete languse algfaasis hakata inimene minetama mitte ainult mälestusi ja teadmisi, aga ka igapäevaelus olulisi oskusi, nagu toiduvalmistamine, rahaasjade ajamine jms. Seda peetakse aga sageli loomuliku vananemise ilminguks. Nii ei jõuta arstile (dementsuse diagnoosi saavad püstitada nii psühhiaater kui ka neuroloog, kuid alustada tuleks perearsti külastusest) enamasti enne, kui dementsel isikul on juba välja kujunenud tõsisemad psühhiaatrilised, käitumuslikud ja une-ärkvelolekutsükli häired, nagu näiteks öine ekslemine, kahtlustav või agressiivne käitumine, meelepetted jms.

Kuidas mõjutab neid seisundeid hormoonravi?

Menopausi hormoonravi, kui sellega alustatakse 60 eluaastates või 10 aastat peale viimast mensest, suurendab riski.

Hormoonraviga varem alustanud naiste uuringud ei ole näidanud hormoonravi olulist mõju demnetsuse/Alzheimeri tõve osas.


Kuidas seksiga?

Gunter kirjutab:

„Seksi üle arutlemine on keeruline; MEID pommitatakse pidevalt piltidega, mis ütlevad meile, et meie elu peaks olema seotud seksiga. Seks! Ja veel seksi! Ja vähe on ebanormaalne. Kuid uuringud näitavad, et on suur vahe selles osas, mida inimesed ütlevad, et nad soovivad (palju seksi! Ja rohkem!) ning  selle vahel, mis toimub tegelikult (kord nädalas, abielus inimestel veidi rohkem).“

Miks  inimesed (kellel on partner), kes võiksid rohkem seksida, ei tee seda? See on komplitseeritud, osad inimesed ei ole seksuaalselt head suhtlejad, osad tunnevad sotsiaalset survet, mis paneb nad ütlema (ka uuringu küsitlustes), et seks on kõige olulisem asi. Uuringutes küsimustele ebaõigesti vastamist juhtub ja seda seetõttu, et paljusid asju on ka iseendale raske tunnistada.

Ka ravimitööstus (miks mitte lisada siia ka alternatiivravitööstus) ning paljud arstid (terapeudid) tahavad, et naised arvaksid – iharuse puudumine on medistsiiniline seisund. Gunter märgib, et paljude naiste normaalne vajadus seksi järele on muudetud haiguseks ja neid on pandud uskuma, et seda on vaja medikamentidega ravida.

 


Kui turule tuli flibanserin   - naistele mõeldud seksirohi, siis ravimifirma reklaamis seda jõuliselt, märkides, et 43% naistest on probleeme iha puudumisega. Gunter leiab, et selline number on äärmiselt ülepaisutatud ja tema kogemus günekoloogina näitab, et tegelik arv mahub 7-10% piiridesse:

„Naiste tegelik seksuaalsus on muudetud  patriarhaalse stsenaariumi teenimiseks ja allutatud ravimitele farmaatsiatööstuse toetamiseks. Meditsiiniline mudel ei toimi hästi, sest põhjused, miks inimesed seksivad, on keerulised, erinevad, individuaalsed ja mõjutatud mitmest tegurist. Vähest iha seksi järele ei saa kasutada kui mingit meditsiinilist mudelit nagu nt apenditsiiti (pimesoolepõletikku).“

„Iha võib tähendada aktiivset soovi osaleda seksuaalses tegevuses või tähendab see olla vastuvõtlik füüsilisele tegevusele. Spontaanse iha puudumine pole meditsiiniline seisund. Traditsiooniline seksile reageerimise mudel algab spontaansest ihast, mis viib erutuse ja seejärel orgasmini. Nagu paljud asjad elus ja meditsiinis, põhines see peamiselt meeste seksuaalsel regaeeringul. Kuid on teada, et selline mudel ei toimi paljude naiste ja ka osade meeste jaoks. Siin on hea võimalus märkida, et patriarhaarsus kahjustab nii naisi kui ka mehi, kuna mehi, kes „ei mõtle kogu aeg seksist ja ei ole kogu aeg valmis“ nähakse „vähemate“ meestena, kuigi tegelikult nad jälgivad lihtsalt seda, mis töötab nende jaoks.“

Bassoni mudel



2001. aastal avaldas kliiniline seksiterapeut dr Rosemary Basson oma patsientide õhutusel skeemi, mida ta oli oma loengutes kasutanud. Diagramm näitas suhteliselt uut seksuaalse huvi mudelit, mida nimetatakse "reageerivaks ihaks" st aeglasemaks versiooniks, mis rõhutas paljusid tegureid, mis aitavad meil leida õige meeleolu. Erinevalt ihast kui spontaansest ajendist, mis meis järsku välja lööb  - „mul on kohe vaja“ tung, mis on tuttav kirglikest Hollywoodi filmistseenidest - oli Basson aastakümnete jooksul märganud, et tema naispatsientidel, kes on pikaajalistes suhetes, kulub sageli ülessoojenemiseks veidi aega. Ehkki see oli konsensuslik (nad olid tõepoolest huvitatud partneriga aeglaselt seksi alustamisest), ei tundnud nad füüsilist, sensuaalset soovi enne, kui käimas oli mõni piisavalt meeldiv erootiline kõnelus, kallistamine, puudutamine või isegi fantaseerimine.

Iha ei ole alati spontaanne ega ka ainus põhjus seksiks.  Bassoni mudel tunnistab, et iha võib olla reageeriv või spontaanne ja et see võib tulla kas enne või pärast erutust. See mudel tunnistab, et orgasm võib küll kaasa aidata rahulolule, kuid pole selleks vajalik ning et suhetegurid võivad mõjutada inimese tahet ja võimet seksis osaleda. Bassoni ringmudeli teine ​​ainulaadne aspekt on see, et inimene saab tsüklisse siseneda mitmes erinevas punktis.

 


Mõistmine, miks inimesed seksivad

Mis paneb kedagi seksima? Inimestel on erinevad motivatsioonid - ühed on ilmsed, teised ootamatud. Sageli seksivad inimesed laialt tuntud põhjustel: emotsionaalse läheduse tundmiseks, atraktiivsuse tõttu, füüsilise naudingu saamiseks ja armastuse avaldamiseks. Neid nimetatakse lähenemismotivatsioonideks. Nad keskenduvad positiivsetele tunnetele ja soovidele nagu kiindumus ja nauding.

Kõik seksimotivatsioonid pole siiski positiivsed. On ka vältimismotivatsioone, mida iseloomustab soov midagi peatada või ära hoida. Inimene võib valida seksuaalse tegevuse, näiteks takistamaks partneril suhtest lahkuda või hirmust, et teda ei armastata. 

Seksuaalsete stiimulite teadvustamine

Teatud stiimulid võivad kellegi nö sisse lülitada - see tähendab suurendada huvi seksimise vastu. Seksuaalne stiimul võib ilmneda partneri suudluse või puudutusena. See võib olla midagi visuaalset või võib-olla lõhn või heli. Sõltumata nende vormist algatavad need stiimulid seksuaalse erutuse, kui kõik muud tingimused on täidetud, sealhulgas soov seksida ja tahtmine sellega edasi minna. Teisisõnu, inimestel on igasuguseid erinevaid lüliteid, kuid ainult sisselülitamisest ei piisa seksiks.

 


Bassoni sõnul võivad seksuaalse kohtumise kontekst ja inimese meeleseisund olla seksuaalse reageerimise tsükli kõige olulisemad osad. Kontekst viitab praegusele olukorrale või keskkonnale, kus seks võiks toimuda.

Valdav on suhte kontekst: näiteks suhe, mida iseloomustavad usaldus, emotsionaalne seos ja flirtiv mängulisus, suurendab tõenäolisemalt inimese seksuaalse reaktsiooni tugevust, mitte suhe, mis on sassis ja täis pahameelt, põlgust ja konflikte.

Ka inimese mõtteviis on oluline. Inimese mõtteviis hõlmab kõiki nende sisemisi psühholoogilisi protsesse, nagu emotsioonid, mõtted ja veendumused. Kui inimene tunneb end rahulikult, enesekindlalt, atraktiivselt ja turvaliselt, on tal suurem tõenäosus erutuda ja soovida seksi kui siis, kui ta tunneb end ärevana, ebameeldivana või tajub ohtu. Mõju avaldavad ka seksuaalsed skriptid - see, mida arvatakse, kuidas seks välja näeb või peaks välja nägema. Kui kellelgi on seksi suhtes eriti negatiivne seisukoht, võib see inimene tunda end suletuna ja ta läheneb seksile vähem.

Isiku seksuaalset reageeringut saab tsükli igas etapis süüdata

Kõik seksuaalsed kohtumised ei alga spontaansest seksuaalsest soovist. On tavaline, et partnerid tunnevad soovi erinevatel aegadel, eriti pikaajalistes suhetes. Kui aga keegi on avatud ja valmis - ning tal on võime jääda tähelepanelikuks ja kaasatuks - tunnevad nad tõenäoliselt soovi sobivate seksuaalsete stiimulite ja kontekstiga.

Meeldiv seksuaalne kogemus - millega orgasm võib kaasneda või mitte kaasneda - julgustab tavaliselt inimese tahet seksiga tulevikus tegeleda. Teisest küljest võib negatiivsete kogemuste muster üleüldiselt vähendada inimese huvi seksi vastu.  

teisipäev, 27. juuli 2021

Naise tervis vol 40 - udus aju ja depressioon

 


Gunter kirjutab, et uuringud ei näita menopausiealiste naiste kehvemat ja halvenevat funktsioneerimist, vaid pigem võimetust mingil perioodil uut infot vastu võtta.

Gunter võrdleb seda arvuti kõvakettaga – kui arvutisse laetakse uut programmi, on kogu tegevus aeglasem ja lünklikum. Kui programm on alla laetud ja tööle hakkab, siis ei ole enam probleeme.

Uuring, kus võrreldi 45-55 aastaseid naisi ja samas vanuses mehi, leidis, et enne menopausi oli naiste võimekus tunduvalt suurem kui meestel.  Perimenopausi ja menopausi ajal see vahe vähenes, kuid naised said jätkuvalt paremini hakkama kui samas vanuses mehed.

Nii et udus aju, unustamised jms on ajutine protsess – ja kui keha on harjunud uue eluetapiga, läheb elu taas edasi!

Kuidas on sellega, kui naised ütlevad, et peale menopausi üleminekut ei ole nad enam nii teravad. Teadlased vaatlesid uuringu käigus mälu ja taju (tunnetust – cognition) – seda enne menopausi, üleminekuperioodil ja pärast menopausi. Nad leidsid, et kognitiivsed funktsioonid küll muutusid, kuid see oli seotud vananemisega. Naised on üleminekuperioodis vanuses 47-53 ja see on siiski 6 aastat vanust juurde.

Naised, kes on suurema stressi all, depressioonis, teiste terviseprobleemidega, unehäiretega ja tugevate vasomotoorsete sümptomitega, võivad kogeda ka udus aju tugevamalt.

Gunter küsis oma elukaaslaselt (8 kuud temast noorem), mille süüks ta paneb seda, kui unustab autovõtmete asukoha? Mees märkis, et loomulikult oma vanust või stressi. Miks peaks naiste puhul pidama süüdlaseks menopausi?

Mida saab teha, kui naine tunneb, et toimuvad muutused kognitiivsetes funktsioonides ja kogeb unustamist:

Jää rahulikuks  - menopausi perioodil on ajutised muutused unustamiste, tähelepanu jms osas tüüpilised. See ei ole märgiks, et kõik hakkabki veerema allamäge. Selles eas naistel on dementsus väga harv ja seotud perekonnas esinenud Alzhemeri tõvega.

Konsulteerige ja uurige, kas teil on depressiooni, ärevust, unehäireid – kui need vajavad ravi, siis ravi parandab mäluprobleeme

Kontrollige oma tervist – uneapnoe, kilpnäärme haigused ja diabeet võivad udust aju tekitada ja seda teevad ka mõned ravimid

Treening – seda ei saa liiga palju korrata, seega 150 minutit nädalas keskmise aktiivsusega liikumist.

Tehke kindlaks oma stressitase – see pole kerge, kuid psühholoog võib aidata stressoreid määratleda ja anda tehnikaid nendega toimetulemiseks. Paljud naised alahindavad oma stressi.

Tehke mälutest – seda nimetatakse neuropsühhiaatriliseks testimiseks ja viiakse läbi ainult siis, kui kognitiivsete funktsioonide halvenemiseks ei ole nähtavaid põhjuseid ja see segab tema igapäevaelu. Testid peaksid tegema naised, kelle peres on esinenud varast Alzheimerit.



Depressioon

 Naised näivad olevat perimenopausi aastatel ja vahetult pärast menopausi depressiooni suhtes eriti haavatavad. Erinevad uuringud näitavad, et menopausi perioodil esineb 19-36% naistest depressiooni. Naistel esineb depressiooni rohkem kui meestel ja hormonaalsed muutused võivad olla depressiooni käivitajateks. Naistel, kellel on varajane menopaus (45 aastaselt) ja eriti neil kel on primaarne munasarjade puudulikkus on kõrgem depressiooni tase.

On olemas erinevaid teooriaid, miks naistel sel perioodil depressiooni määr on kaks korda suurem. Üks teooria väidab, et on olemas selline „haavatavuse aken“, et mõned naised on perimenopausi ajal tekkivate hormoonide nihete suhtes tundlikumad ja on seega suurema depressiooniriskiga. Suurema riskiga on naised, kellel on varem elus olnud depressiivne meeleolu.

 

 


Emotsionaalne tervis perimenopausi ajal nõuab tasakaalu enda eest hoolitsemise ning töö ja teiste eest hoolitsemise kohustuste vahel. Paljud naised suudavad tuvastada ja kirjeldada pingeallikaid ja stressi sümptomeid, kuid neil võib siiski olla raske võtta aega iseendale. Probleemi äratundmine on esimene samm toimetulekuviiside leidmiseks. Ehkki paljusid stressoreid ei saa muuta, aitavad toimetulekuoskused naistel tulla toime eluprobleemidega ning tekitada parema enesekindluse, tasakaalu ja harmoonia tunde.

Mõni naine võib kasu saada ka oma elustiili kohandamisest, sealhulgas tasakaalustatud toitumisest ja regulaarsest treenimisest.

On oluline, et tervishoiuteenuse osutaja aitaks naisel otsustada, kas ta tunneb end lihtsalt stressis või kurvameelsena või on ta kliinilises depressioonis. Kliiniline depressioon on aju keemilise tasakaalustamatusega seotud seisund ja hormoonide muutumine perimenopausi ajal võib olla seotud selle tasakaalutusega. Seda iseloomustavad sellised sümptomid nagu pikaajaline väsimus, vähene energia, huvi kadumine tavapäraste tegevuste vastu, kurbus, ärrituvus, unehäired, erutus, kehakaalu muutused ja vähenenud sugutung. Kuigi enamik inimesi kogevad neid sümptomeid aeg-ajalt, siis depressioonile viitvad need, kui kestavad kahest nädalast enam.

Depressiooni tunnused

Kui te kogete mõnda neist sümptomitest enamiku päevast, pea iga päev vähemalt 2 nädalat võib teil esineda depressioon ja peaksite pöörduma tervishoiuteenuse osutaja poole:

Püsiv kurb, ärev või “tühi” meeleolu

Lootusetuse või pessimismi tunne

Ärrituvus

Süütunde, väärtusetuse või abituse tunne

Huvi või naudingu kaotamine hobide ja tegevuste vastu

Vähenenud energia või väsimus

Aeglasemalt liikumine või rääkimine 

Rahutu tunne või raskused paigal istumisega

Raskused keskendumisel, meenutamisel või otsuste langetamisel

Magamisraskused, varahommikune ärkamine või üle magamine

Söögiisu ja/või kehakaalu muutused

Mõtted surmast või enesetapust või enesetapukatsed

Valud, peavalud, krambid või seedeprobleemid ilma selge füüsilise põhjuseta ja/või mida ei leevenda isegi ravi korral

Veebilehel peaasi.ee saad teha testi ja lugeda depressioonist rohkem. https://peaasi.ee/kusimustikud-depressiooni-hindamiseks/



Depressiooni tüübid

On kuus peamist depressiooni tüüpi ja neli neist on menopausiga tihedamalt seotud:

  • Klassikaline depressioon (major depression). See kestab kauem kui kaks nädalat ja seda iseloomustavad intensiivsed kurbuse tunded, huvi kadumine tavapäraste tegevuste vastu, sõpradest ja perest eemaldumine ning negatiivsed mõtted.
  • Düstüümiline häire. Kerge kuid püsiv meeleolulangus, mis kestab vähemalt kaks aastat ning mille ajal inimene ei kaota oma teovõimet, tuleb oma igapäevaeluga rahuldavalt toime, kuid tunneb end seejuures siiski enamasti rõõmutu ja kurvameelsena. Sageli kaasnevad ka une- ja toitumishäired, madal enesehinnang ja energiatase ning lootusetusetunne.
  • Kohanemishäire (adjustment disorder). Selle toob sageli kaasa stressirohke sündmus või olukord. See võib olla äge - vähem kui kuus kuud või krooniline - kauem kui kuus kuud.
  • Sesoonne depressioon (seasonal affective disorder (SAD), tuntud ka kui talvedepressioon või sügismasendus. See häire esineb tavaliselt sügistalvisel perioodil ja on seotud päeva lühenemise ja valguse vähenemisega. Vähene valgus alandab serotoniini ja melatoniini taset ning viib keha loomuliku rütmi tasakaalust välja.

  • Riskifaktorid
    • Perekonna ajalugu
    • Stress
    • Suitsetamine
    • Narkootikumide ja alkoholi tarbimine
    • Kirurgiline menopaus

Kas sa teadsid?

Ravimata depressiooni tõstab südamehaiguste ja osteoporoosi riski

On kerge, mõõdukas ja raske depressioon

Kerge depressiooni diagnoosi panemiseks peab esinema vähemalt kaks põhisümptomit ja kaks lisasümptomit. Ükski neist sümptomitest ei tohiks olla tugevasti väljendunud ja kogu episoodi minimaalseks kestuseks peab olema kaks nädalat. Kerge depressiooni sümptomid on inimese jaoks tavaliselt ebameeldivad, tal on mõningaid raskusi igapäevases töös ja suhtlemises, kuid tõenäoliselt ei kao tema tegutsemisvõime täielikult ja ei ole enamasti väliselt märgatav.

Kerge depressiooni ravina aitab hästi kognitiivne käitumisteraapia. Mõõduka ja raske depressiooni korral on vajalikud antidepressandid.

Östradiool hormoonasendusravis aitab kerge ja mõõduka depressiooni puhul varajases menopausi üleminekufaasis. Hilisemas faasis ja peale viimast mensest ei ole östrogeenil enam depressiooni alandavat toimet.

esmaspäev, 26. juuli 2021

Naise tervis vol 39 - kognitiivsed probleemid: udus aju

 


Paljud naised märgivad, et neil on menopausi perioodil udus aju (brain fog) või unustamist, osadel tekib depressioon ja mõnedel võib sel perioodil alguse saada dementsus või Alzheimeri tõbi.

Gunter arutleb, et naisi on väga pikalt süüdistatud, et nad on liiga hormonaalsed enne mensest, tsükli ajal, raseduse ajal, peale lapse sündi. Mis saab siis, kui need nn „toksilised“ hormoonid oma töö lõpetavad – siis öeldakse, et naise aju ei funktsioneeri enam korralikult.  Ja kuna eeldatakse, et naised niikuinii on selles vanuses kehvad, siis julgustatakse neid oma sümptomite osas vait olema. Kuna ajuga seotud probleemid on niigi paljudes kultuurides häbimärgistatud, siis pole ime, et üle 40 aastased naised harva annavad teada oma aju tervisega seotud probleemidest.

Taolised eelarvamused on pannud meditsiinitöötajaid sageli naisi hüpohondrikuteks nimetama ja jätma nende kaebusi tähelepanuta.



Aju ja hormoonid

Östrogeen on hormoon, mida toodavad naistel munasarjad ja sellel on reproduktiivtsüklis suur roll. Ka meste kehas toodetakse östrogeeni, kuid palju väiksemas koguses. Meestel muudab spetsiaalne ensüüm testosterooni östrogeeniks. 

Östrogeen on aktiivne ka ajus ning osaleb õppimise, mälu ja meeleolu reguleerimisel. Hiljutised uuringud on näidanud, et kui aju on ohus, näiteks insuldi või traumaatilise vigastuse ajal, aitab östrogeen kaitsta aju kahjustuste eest. Kuid päris kaua aega arvasid teadlased, et kogu aju östrogeen pärineb teistest kehaosadest.

Östrogeen suurendab aju verevoolu, suurendab aju ainevahetust (see tähendab, kuidas aju võtab vastu ja kasutab kemikaale ja toitaineid) ning parandab aju ühenduvust (kuidas aju erinevad piirkonnad omavahel suhtlevad ja kooskõlastuvad). Östrogeen aitab isegi puhastada beeta-amüloidi ladestusi (valgud, mis aitavad kaasa Alzheimeri tõvele). Östrogeen suurendab ka serotoniini - olulise neurotransmitteri - aktiivsust, mis on seotud meeleolu ja signaaliülekandega, mis on vajalik mälu ja täidesaatva funktsiooni mõningate aspektide jaoks.  


Östrogeenil on oluline osa aju  reproduktsioonis, näiteks on see osa hormonaalsest signaalimisest, mis käsib ajul käivitada ovulatsiooni, samuti temperatuuri reguleerimise.

Kuid see kõik ei tähenda, et naiste aju ei oleks võimeline ilma östrogeenita funktsioneerima. Tüdrukutel on väga võimekas ja suurepärane aju  enne, kui nende puberteet algab ja paljud naised, kes pole kunagi võtnud östrogeeni, teevad peale menopausi suurepärast tööd.

Kuigi östrogeen on oluline, on see vaid üks osa puslest. Menopausi ajal tõuseb FSH (follikuleid stimuleeriv) hormooni tase ja vistseraalse rasva hulgaga kasvab põletiku tase. Lähemalt tuleb naiste imelisest ajust juttu järgmisena lugemisriiulil ootava naiste aju puudutavas raamatus.

Udus aju

Mis on udus aju? See on teatud üldmõiste, mis hõlmab unustamist, vähest keskendumist, probleeme sõnade leidmisel ja segadust. 60% naistest kogeb seda eriti perimenopausi ajal, mis algab tavaliselt 40ndatel aastatel, enne menopausi.

Mis on selle põhjuseks? Östrogeeniretseptorid on meil kogu kehas ja östrogeeni taseme kõikumisel ja langemisel põhjustab see muutusi ajus. Muude ajukemikaalide, nagu serotoniini tasemed, võivad samuti langeda ja see mõjutab meie meeleolu. Lisage unetud ööd ja vananemisprotsess ning teil on ideaalne pakett uduse aju jaoks.

Leidsin selle kohta mõned huvitavad artiklid, noppeid nendest. Washington Postis kirjutab Marlen Cimons udus ajust:



Inglismaal elav 72-aastane Pat Lea hakkas 48-aastaselt unustama sõnu lause keskel, mis kahjustas tema võimet avalikel üritustel rääkida ja tekitas lugematult piinlikke hetki. Lea, tollane Londoni linnaosa eluasemetoetuste haldur, proovis sellest üle saada, asudes oma tekste ette kirjutama, kuid asi läks ainult hullemaks. Ta märkis: "See tundus algul kahjutu, kuid muutus intensiivsemaks.“ Ühel päeval esitades umbes neljakümnest inimesest koosnevale kuulajaskonnale ettekande uute valitsuse õigusaktide kohta, küsis keegi temalt küsimuse - ja tema mõistus läks täiesti tühjaks.

"Tundus, nagu oleks aju laskunud uttu," ütleb ta.

Ta paneb oma tolleaegse “udus aju” ja mälu tühjenemise põhjused perimenopausile, menopausi eelsele staadiumile, mil hormoonid kõiguvad ja tsüklid muutuvad ebaregulaarseks. Ja ta pole ainus. Naised teatavad menopausi lähenedes sarnastest ja muudest sümptomitest - näiteks depressioonist ja keskendumisvõimetusest.

The Department of Health and Human Services’ Office on Women’s Health (Tervishoiuministeeriumi ja tervishoiuteenuste osakonna naistetervise büroo) teatab, et kuni kaks kolmandikku perimenopausi põdevatest naistest raporteerivad kognitiivsetest probleemidest, kuigi hinnangud probleemide ulatuse kohta on ekspertide lõikes erinevad. Samuti pole siiani selge, mis neid defitsiite põhjustab - hormoonid või muud tegurid - ja kas need jätkuvad menopausijärgsel perioodil. Teadlased samas ei kahtle nende probleemide olemasolus ja selles, et need võivad olla häirivad.

Rochesteri ülikooli neuroloogia ning sünnitus- ja günekoloogia dotsent Miriam Weberi uuringud näitavad, et sümptomid algavad tavaliselt perimenopausi ajal. "Mitmed uuringud on näidanud mälu ja tähelepanu vähenemist," ütleb Weber. "Mida me ei tea, on see, kas see püsib. Siiani tundub, et see on ajutine, lihtsalt perimenopausilt menopausi ülemineku ajal ”.



North American Menopause Society (NAMS) meditsiinidirektor Stephanie Faubion märgib, et vähene haridus, vaimse tervise häired, kokkupuuted traumaga, meelemürkide tarvitamina ja kokkupuude nakkustega nagu hepatiit C ja HIV, võivad muuta inimesed "kestvate kognitiivsete muutuste suhtes haavatavamaks".

Teadlaste arvates on tegemist hormoonidega, ehkki nad pole kindlad, kuidas ja millises ulatuses. "Me arvame, et see on seotud hormonaalsete muutustega, kuid mäluprobleemid on seotud ka depressiooni, unehäirete ja kuumahoogudega," ütleb Weber. "Kuid me teame, et isegi kui need sümptomid on kontrolli all, on mõjud ikkagi olemas. Nii et hormoonid ei ole veel kõik."

Uuringud näitavad, et hormoonasendusravi ei takista ega paranda menopausijärgses eas naiste kognitiivseid probleeme. Kuid uuringud näitavad, et see võib ära hoida depressiooni teket perimenopausi perioodi sisenemisel.

National Institute of Mental Health (Vaimse Tervise Instituut) käitumusliku endokrinoloogia osakonna juhataja Peter Schmidt märgib: "Ma arvan, et on väga selge, et teatud naiste grupil tekib sel perioodil esimest korda elus depressioon, ja on tõendeid, et östrogeeni vähenemine aitab selle arengule kaasa."

Samuti juhib ta tähelepanu sellele, et depressioon ise võib kognitiivset poolt kahjustada.

"Kui te langete depressiooni, mõjutab see teie tähelepanu ja info säilitamist," ütleb Schmidt. "Kui enamik naisi läbib üleminekuperioodi tavapärasest reproduktiivsest elust menopausini ilma depressiooni ja kognitiivsete muutuste probleemideta, on teatud alarühmal nii meeleolukäitumise kui ka tunnetuse muutuste probleeme. Nii et see on mõnele naisele tõeline - aga mitte kõigile."

"Mõnedel naistel ei ole sümptomeid, mõnedel esineb kliiniliselt olulisi sümptomeid," ütleb Illinoisi Ülikooli psühhiaatriaprofessor Pauline Maki. "Menopausiga seotud mälu probleemide raskusaste ja kestus sõltuvad tõenäoliselt paljudest teguritest, näiteks kui hea mälu tase oli naisel  enne menopausi, uneprobleemide raskusastmest ja vasomotoorsetest sümptomitest, meeleolu muutustest, elustiili mõjutavatest teguritest, naise tundlikkusest östrogeenile ja elu stressoritele."

Viimane - elu stressorid - võib olla oluline kaasaaitaja, ütleb günekoloog Cindy Parnes. "Mõelge, kus nad elus parajasti on," märgib ta. "Ma arvan, et hormoonid mõjutavad tunnetust, kuid tegureid on nii palju, see pole ainult hormonaalne. Need on keskealised naised, kellel on rohkem kulutusi, lapsed haridust omandamas, eakad vanemad – neil on paljude asjade pärast vaja muretseda. "



Weber ja teised eksperdid pakuvad kehalisi harjutusi kui ühte toimetuleku viisi koos sageli soovitatavate aju stimuleerivate tegevustega, nagu ristsõnad, raamatute ja ajalehtede lugemine, ja ka teiste inimestega "läbimõeldud aruteludes osalemine".

Samuti aitab hea une tagamine, eriti kuna menopausi ajal esinevad unehäired mõjutavad ajutegevust. "Kui te ei maga hästi, kannatavad teie mälu ja kognitiivsed võimed," ütleb Parnes.

Naised ei peaks eeldama, et kognitiivsed raskused on nende saatus, ütleb Weber. "Paljud naised kogevad mälumuutusi ja muretsevad, et neil on Alzheimer," ütleb ta. "Sõnum on: on väga ebatõenäoline, et teil on see nii vara."

Mis puutub Leasse, siis tema mälukaotus jätkus pärast menstruatsioonide lõppemist 2002. aastal, kuid palju vähemal määral. Ta ütleb: "Ma unustasin ikkagi sõnu ja udusus kestis veel mõnda aega, eriti hommikul ärgates, teadmata, mis päev see on või mida ma pidin tegema.“ Kuid pärast uuel töökohal alustamist 2004. aastal paranesid sümptomid kiiresti. "Mul vedas, et leidsin palju väiksema vastutusega ameti, ja hakkasin end uuesti tundma kasulikuna," ütleb Lea. "Sellest ajast peale pole ma mälukaotuse osas midagi tõsist märganud."

pühapäev, 25. juuli 2021

Naise tervis vol 38 - osteoporoos ja D vitamiin

 


Teine oluline luu tervise mikroelement on D-vitamiin. Lisaks keha kaltsiumi imendumisele aitab see kaltsiumil luust sisse ja välja voolata ning sellel on palju muid olulisi funktsioone, sealhulgas lihaste tervis ja immuunsuse ja närvisüsteemi tervislik toimimine. D-vitamiini soovitatav päevane kogus on 19 kuni 70 aasta vanustel naistel 600 RÜ (rahvusvahelised ühikud) ja üle 70 aastastel 800 RÜ päevas.

D-vitamiin ei ole üksik kemikaal. D-vitamiin on nii toitaine, mida me sööme, kui ka hormoon, mida meie keha toodab. D3-vitamiin võib tekkida siis, kui inimese nahas toimub keemiline reaktsioon, kui 7-dehüdrokolesterooli nimeline steroid laguneb päikese UVB-valguse või nn "päevitust tekitavate" kiirte mõjul. Imendunud vitamiini kogus võib olla väga erinev. On asjaolusid, mis vähendavad UVB-kiirgust ja vähendavad seetõttu D-vitamiini imendumist:



Päikesekreemi kasutamine; korralikult peale kantud päikesekreem võib vähendada D-vitamiini imendumist rohkem kui 90%.

Riided, mis katavad kogu nahapinna.

Vähem aega õues.

Tumedam nahavärvus, kuna selles on suurem kogus pigmenti melaniin, mis toimib loodusliku päikesekaitsekreemina.

Vanus – vananedes väheneb 7-dehüdrokolesterooli tase, toimuvad muutused nahas, ning veedetakse tõenäoliselt rohkem aega siseruumides.

D-vitamiini defitsiit



võib ilmneda vaegtoitumise, kehva imendumise või ainevahetuse vajaduse tõttu suuremate koguste järele. Kui keegi ei saa piisavalt D-vitamiini ega saa pikka aega piisavalt ultraviolettkiirgust, võib tekkida puudus. Inimestel, kes ei talu piima, mune ja kala või ei söö neid, näiteks laktoositalumatusega või vegandieeti järgivatel inimestel, on suurem puudujäägi oht.

Veel võib defitsiit tekkida:

Põletikulise soolehaigusega (haavandiline koliit, Crohni tõbi) või teiste rasvade normaalset seedimist häirivate seisunditega. D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mis sõltub soolestiku toidurasva imendumise võimest.

Rasvunud inimestel on vere D-vitamiini tase madalam. D-vitamiin akumuleerub liigses rasvkoes, kuid vajadusel ei ole see organismi jaoks kergesti kättesaadav. Soovitava taseme saavutamiseks võib sel juhul vaja minna suuremaid D-vitamiini koguseid. Seevastu D-vitamiini tase veres tõuseb, kui rasvunud inimesed kaalust alla võtavad.

Maovähendusoperatsiooni läbi teinud inimesed - operatsiooni käigus eemaldatakse tavaliselt peensoole ülaosa, kus D-vitamiin imendub.

D-vitamiini pikaajalise puuduse tagajärjel võib tekkida:

Rahhiit: imikutel ja lastel esinev pehmete luude ja luustiku deformatsioonide seisund, mis on põhjustatud luukoe kõvenemisest.

Osteomalaatsia: täiskasvanute nõrkade ja pehmenenud luude seisund, mida on võimalik muuta (tagasi pöörata). See erineb osteoporoosist, kus luud on poorsed ja rabedad ning seisund on pöördumatu.

277 uuringu analüüs näitas levinumate toidulisandite mõju suremusele ja südame tervisele. Halli põhjaga ruudud näitavad, et lisandi võtmine ei anna mingit efekti ja must ring tähendab väga madalat mõju. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7261374/



D vitamiini toksilisus (üledoos)

D-vitamiini toksilisus tekib kõige sagedamini toidulisandite võtmisel. Toidus leiduvad vitamiini väiksemad kogused tõenäoliselt ei tekita toksilist taset ja suur päikesekiirgus ei põhjusta mürgisust, kuna liigne kuumus nahal takistab D3 moodustumist. Soovitatav on mitte võtta igapäevaseid D-vitamiini toidulisandeid, mis sisaldavad rohkem kui 4000 RÜ, välja arvatud juhul, kui seda tehakse arsti järelevalve all.

Toksilisuse sümptomid:

Anoreksia

Kaalukaotus

Ebaregulaarne südametegevus

Veresoonte ja kudede kõvenemine kaltsiumi suurenenud sisalduse tõttu veres, mis võib põhjustada südame ja neerude kahjustusi

Heleda nahaga inimene saab päikeselisel päeval 5-10 minutiga küllaldaselt D vitamiini (ainult näole ja kätele paistva päikesega).

Tumedama nahaga inimestel kulub sama doosi saamiseks 30 minutit.

Hoolimata rabavatest pealkirjadest ja müügistrateegiatest ja lubadustest on D vitamiini kohta veel palju, mida ei teata.

Näiteks on afroameerika naistel madalam D vitamiini tase, kuid neil on ka madalam osteoporoosi tase – sestap tase ise ei pruugi kõike seletada.

Gunter kirjutab „The Menopause Manifesto“:

„1990-ndatel aastatel viidi läbi rida uuringuid, mis seostas D-vitamiini vaegust terve hulga meditsiiniliste seisunditega ja D-vitamiini taseme mõõtmine muutus trendiks. Tundus, nagu soovitaksime D-vitamiini peaaegu kõigile kõigeks. Ehkki paljud uuringud seovad mitmesuguseid haigusi madalama D-vitamiini tasemega, ei tea me, kas halva enesetundega inimesed veetsid õues vähem aega, see tähendab, et madal D-vitamiini tase oli haiguse tagajärg, mitte põhjus? D-vitamiini on põhjalikult uuritud ja puuduvad tõendid, mis seostaksid madalat taset vähi, südamehaiguste või II tüüpi diabeediga. Mida me teame, on see, et D-vitamiini populaarsus tõi kaasa palju tarbetuid uuringuid, mis lisasid tervishoiukuludele kümneid miljoneid dollareid.“

Ca 35% üle 20 aastastest naistest võtab D vitamiini lisandeid, kuigi puuduvad tõendid selle kohta, et rutiinne lisandi tarbimine hoiaks ära osteoporoosi või luumurde võrreldes naistega, kellel on normaalne D vitamiini tase.

97% ameeriklastest on normaalne D vitamiini tase (20ng/ml = 50nmol/L). NIH (National Institutes of Health) märgib, et 50nmol/L  või enam on enamiku inimeste jaoks küllaldane.

Eestis olen ma mitmelt tuttavalt kuulnud nutulaulu: „arst ütles, et mul on hästi madal D vitamiini tase või defitsiit“ ja kui ma küsin, palju siis on – vastatakse reeglina ikka üle 50nmol/L. See tuleneb sellest, et Eestis (kui põhjamaal) on normtaseme alampiir 75nmol/L juurde ja ˃50 on märgitud, kui hirmus defitsiit.

Veel hullem on olukord alternatiivmeditsiinis, kus tuttavatele on nn toitumisspetsialistid (kes müüvad lisandeid) öelnud, et tervise jaoks on vaja taset vähemalt 100nmol/L - sellele numbrile ei ole mingit faktilist selgitust ja juba 125nmol/L algab toksiline tase, mis võib neerud rivist välja viia. Ja inimesed võtavad megadoose ja ikka ei suuda seda 100 täis saada ja on üsna stressis. 



Gunter soovitab lisandit juurde tarbida naistel, kes veedavad enamiku aja toas, religioossetel põhjustel on õues alati riietega kaetud, kasutavad väga ohtralt päikesekaitsekreemi või on väga tumeda nahaga.

D vitamiini lisandid 800-1000RÜ (IU) on ohutud. 800IU tõstab kehas vitamiini taset 10 punkti. Osteoporoosi kahtluse puhul oleks hea teha D vitamiini taseme proov ja kui see on madal, proovida seda normi viia. Ja ikka on siin soovitus: head asja võib saada liiga palju ja liiga palju head asja toob kaasa vastupidise tulemuse. Varasemalt blogis kirjutasin D vitamiini megadoos võib hõrendada luid jms:

https://paikesetoit.blogspot.com/2021/03/d-vitamiini-megadoos-horendab-luid.html

https://paikesetoit.blogspot.com/2019/10/d-vitamiin-ja-alzheimer-vanker-hobuse.html

Ravimid osteoporoosi puhuks

Gunter rõhutab, et enne, kui alustada medikamentoosse raviga, oleks hea võtta maksimum kasu elustiili muudatustest; loobuda suitsetamisest ja liigsest alkoholist, viibida rohkem õues, vaadata menüü üle kaltsiumi ja D vitamiini osas ning teha jõu ja tasakaaluharjutusi.

Ravis kasutatakse:

Hormoonteraapiat – östrogeen on näidanud suurte efektiivsust menopausijärgse luude tiheduse vähenemise vastu. WHI (Womens Health Initiative) uuring näitas, et hormoonraviga vähenes puusa- ja selgroo murdude arv 37%. Nii suu- kui ka nahakaudsed (plaastrid) hormoonid on sama efektiivusega.

Raloksifeen (Evista) –östrogeeni retseptori modulaator st käitub kehas nagu östrogeen. Vähendab selgroomurdude riski, kuid mitte puusaluu oma. Vähendab ka rinnavähi riski. Kõrvaltoimeteks on kuumahoogude võimalik halvenemine ja suureneb verehüübe risk. Kuna kasutusel on ka efektiivsemaid ravimeid, siis kasutatakse seda vaid siis kui naistel on verehüübe risk väga madal ja muud võimalused ei aita.

Bisfosfonaadid - Need ravimid pärsivad osteoklastideks nimetatud rakkude toimet, mis lagundavad luud selle ümberkujundamise käigus. Neid võib võtta suukaudselt igapäevaselt, kord nädalas, kord kuus, intravenoosse süstina iga kolme kuu tagant või isegi üks kord aastas, sõltuvalt ravimist. Bisfosfonaadid on osteoporoosiga naistel puusa- ja selgroolülide murdude ennetamiseks väga tõhusad ning mitmed on heaks kiidetud ka osteoporoosi ennetamiseks. Nende ravimite kasutamine kasvas jõudsalt, kui naisi hirmutati hormoonide suhtes. Seejärel aga leiti väga haruldased kõrvaltoimed ka sel ravimil ja meedia asus naisi hirmutama ka nendega.

Gunter kirjutab, et saja tuhande kohta ühel inimese toimuda võiv lõulauu osteonekroos on halb kõrvaltoime, kuid kui te võrdlete seda erektsioonihäirete ravimi kõrvaltoimetega, mida juhtub 3 inimesel sajast tuhandest ja selleks kõrvaltoimeks on pimedaks jäämine – siis millegipärast naisi hirmutatakse meedias pidevalt aga kajastust ja hirmutamise alla ei lähe meeste erektsioonihäirete ravim. 

Bisfosfonaatidekõrvaltoimete risk on suurem neil, kes võtavad seda suuremates doosides (eriti süstidena) või neil kes saavad ka vähivastast keemiaravi või neil kel on halb hammaste tervis. Kui doos valida hoolikalt, saavad paljud naised neist abi.