Kolmapäev, 1. detsember 2021

Vadin vol 1: rääkides kõige targema - iseendaga

 


Nüüd võiks keha alumisest otsast tulla taas kord ülespoole. Vahelduseks leidsin kolm raamatut teaduskirjanduse vallast eesti keelde tõlgituna. Esimesena lugesin läbi 2021 ilmunud Michigani Ülikooli psühholoogiaprofessor Ethan Krossi raamatu „Vadin“ (215 lk) (kirjastus Agro, tõlkinud Raul Kilgas).

Raamat on akadeemiline lugemine, nii et see nõuab keskendumist, et tekst läbi töötada. Teadusliku poolega koos räägitakse erinevatest juhtumitest ja raamatu lõpus on kokkuvõtvalt ära toodud võtted, millega ennast ja teisi aidata.

Raamatus uuritakse kõige olulisemat vestlust - vestlust iseendaga. Vadin seevastu koosneb tsüklilistest negatiivsetest mõtetest ja emotsioonidest, mis võivad meie enesevaatlusvõime muuta õnnistusest needuseks. Mõtleme mingile arusaamatusele või probleemile, mõtleme sellest jälle.  Ja jälle... Loodame enda sisse vaadates sisehäälelt abi saada, kuid kohtame kriitikat.



Selles raamatus aitab emotsioonide ja enesekontrolli labori direktor Kross lugejatel paremini mõista, mida tähendab olla inimene. Me kõik räägime iga päev iseendaga ja hämmastava kiirusega sisekõnet peavad isegi kõige rahulikumad meie seast. Kuna me ei lõpeta iseendaga rääkimist – ja ausalt öeldes ei ole vajagi, kuna meie peas kõlavatel häältel on väärtuslikke asju öelda – on oluline, et kasutaksime oma sisekaemust tõhusalt: „Vadin on paljude vaimuhaiguste aluseks,” märgib Kross, kes kirjeldab, kuidas me iseendaga räägime, miks need sisejutud kasulikud on ja millised lülitid võivad meid hätta jätta. Ta näitab viise, kuidas arutelu ümber kujundada, millal abi otsida ning kuidas sõpru ja perekonda paremini toetada. Konstruktiivselt kanaldatud mõistuse potentsiaal pole väike asi, kuid see ei seisne ainult „pidevas kohalolekus“. 

"Meele jõud ennast ravida on tõepoolest maagiline (aukartlikkust äratavas, mitte üleloomulikus mõttes)." Isegi kui teil on kõik autori pakutavad tööriistad, "on oluline, et koostaksite oma isikliku tööriistakasti."


Me kõik räägime iseendaga. Häälestume selle lõputule jutuajamisele, et otsida juhiseid, ideid ja tarkust. Kuid mõnikord, juhatab see hääl meid negatiivse sisevestluse ja lõputu mäletsemise küülikuauku.

Need vaiksed vestlused on nii võimsad, et võivad langetada meie tuju, otustusvõimet ja isegi mõjutada meie tervist.

Kui me Facebooki sisse logime, ootab seal ees küsimus: "Millest mõtled?" See on vaid üks küsimus, mida Ethan Kross oma raamatus "Vadin" käsitleb.  Kross on aastaid uurinud meie peas kõlavaid hääli, mida need ütlevad ja kuidas neile vastata. Ta asutas isegi ülikooli emotsioonide ja enesekontrolli labori, mis sisuliselt uurib, kuidas enesekontroll töötab.

Kross ütleb, et hääled meie peas on osa sellest, kes me oleme – "oskus kasutada keelt oma elu üle mõtisklemiseks." Ta ütleb, et mõnikord pulbitseb sisemine sõnavoog põnevusest ja optimismist. Kuid sageli esineb hääl vastulausete või isegi vihakõnega. Mõnikord see vestlus õõnestab meid. Kui Krossil palutakse defineerida vadinat, nimetab Kross seda negatiivsesse mõtteahelasse takerdumiseks.

Kuidas me seda parandada saame? Selle küsimuse esitas üks Krossi õpilane, kes küsis temalt, miks pole keegi talle või tema kursusekaaslastele õpetanud, kuidas oma meelt ja emotsioone juhtida. "See oli hetk," ütleb Kross, "mis pani mind mõtlema, kuidas levitada meie kogutud teadmisi väljaspool akadeemilist ringkonda."

Lõppude lõpuks, kes meist ei tahaks võimet oma negatiivseid mõtteid kontrollida?

Kross, kes alustas 2008. aastal pärast doktorikraadi omandamist Michigani Ülikoolis ütleb, et paljud inimesed arvavad, et häält tuleks proovida vaigistada. Kuid ta ei soovitaks seda lähenemist. Mõelge kõigile imelistele asjadele, mida sisehääl teie heaks teha saab.   

 


Kross hoiatab, et jutuajamise intensiivsus ja kestus võivad jõuda "äärmuseni", mis võib olla vaimse haiguse tunnuseks. Siiski on oluline meeles pidada, et hääled teie peas ei tähenda, et olete ebanormaalne. "Kui mu lugejad kogevad vadinat," märgib Kross, siis: "Palju õnne, te olete inimesed."

Kross kirjutab, et talle meeldib tänapäeva peamine mantra: elage olevikus (kohalolu). Kuid ometi on see sõnum vastuolus inimese bioloogiaga. Oleviku külge klammerdumine ei ole inimesele loomuomane ja aju ei ole arenenud sellise ülesande tarvis.

Leitud on, et kolmandik kuni pool ärkveloleku ajast me EI ela olevikus.  Ja meie sõnavoog on nii hoogne, et ühe uuringu kohaselt on mõttes kõnelemise tempo ekvivalentne 4000 sõna kuuldavalt ütlemisega minutis. Kui riigipea üle tunni peetud kõnes lausub ca 6000 sõna, siis sisehääle puhul on aju selle kokku surunud 60 sekundile.  Ehk hääl meie peas on väga tempokas kõneleja.


Töömahukad funktsioonid vajavad kehas iga saadaolevat närvirakku, negatiivne sisehääl aga kasutab neuraalset võimekust ahnelt enda huvides. Siin võib töövõime kinni joosta, kuna tuleb teha kahe asjaga: sellega, millega inimene parajasti tegeleda tahab  ja lisaks  kuulama valulist sisehäält. Korduvate ärevate mõtete kuju võtnud vadin on imeosav takistaja keskendumist nõudvas tegevuses.

1980 aastate lõpus uuris Belgia psühholoog Bernard Rimé inimeste tugevate emotsioonide ja rääkimise seoseid. Ta leidis, et negatiivsete emotsioonide puhul tahtsid inimesed sellest rääkida ja mida tugevam emotsioon oli, seda suurem on tung neist rääkida.

Kross kirjutab: 

„Tundub küll normaalne ja kahjutu, ent teistele korduvalt oma negatiivsest sisehäälest rääkimisest sugeneb üks suuri vadina ja sotsiaalse suhtluse paradokse: me ise arvame, et räägime oma mõtetest kaastundlikele kuulajatele, otsides neilt toetust, ent sellega liialdadamine lõpeb just vastupidi: me tõukame endast eemale neid, keda kõige rohkem vajame.“

See ei tähenda, et teistele oma probleemidest rääkimine oleks kuidagi kahjulik, kuid vadina tõttu võib kasulik kogemus muutuda negatiivseks.

2020 oli facebooki ja Twitteri kasutajaid umbes 2,5 miljardit ja neid platvorme kasutatakse tihti oma tugevate emotsioonide jagamiseks.  Krossi sõnul pole sotsiaalmeedias jagamises midagi halba. See on uus keskkond, kus inimesed veedavad palju aega – ja keskkond ise ei ole hea ega halb – kasulikkus või kahjulikkus seisneb selles, kuidas nendega ümber käiakse.

Varem polnud meil kohe pärast negatiivset emotsiooni oma tundeid paljude teistega jagada.  Sageli andis aeg arutust ja emotsioonid lahtusid ajas. Sotsiaalmeedia on aga võimalikuks teinud koheselt kõik suurele lugejaskonnale teatavaks teha. Ja nii nagu oma probleemidest liiga pikalt ja liiga sageli rääkimine tekitab inimestes ärritust ja võõrdumist, nii tekitavad seda ka ülemäära emotsionaalsed postitused sotsiaalmeedias.


Inimestel on tugev eneseesitluse vajadus ja sotsiaalmeedia on loonud siin enneolematud võimalused. Meil on võimalik oma elu kuvandit  nutikalt kavandada ja korraldada – tulemuseks on fotošopitud versioon elust, millest on välja jäetakse raskused ja mured ning  vähem meeldivad momendid.  Kas sellise eneseesitlusega tegelemine ei võiks tunnet parandada? Kross märgib, et siin on teatud lõks. Oma elust glamuursete fotode postitamine võib küll enesetunnet parandada, samas võib aga postituste vaatamine rikkuda vaatajate tuju – me ihkame end teistega võrrelda.

2015 uuringus avaldas Kross koos kollegidega, et mida rohkem aega inimesed pasiivselt Facebooki voogu kerisid ja teiste inimeste eludesse piilusid, seda suuremat kadedust nad tundsid ja seda halvem enesetunne neil selle tagajärjel oli.

Uuring näitab samas sedagi, et samad närvivõrgustikud, mis aktiveeruvad šokolaadi (tegelikult kõike meeldivat kuni kokaiinini välja)  süües või meeldivat inimest kohates, aktiveeruvad ka enda kohta teistele inimestele infot jagades.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar