Tuleviku looduslugu

 

Mikrobioloog Martin Blaser kirjutas oma raamatus „Missing Microbes: How the Overuse of Antibiotics Is Fueling Our Modern Plagues“, et ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süü, kuid ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt.

Bioloog Rob Dunn ütleb oma viimases raamatus, et looduskeskkonnas, mis muutumas inimesele eluks sobimatuks, läheb enamikul liikidest paremini kui praegu.

Olen varasemalt lugenud Rob Dunni raamatut „The Wild Life of Our Bodies“ ja pannud teisedki tema raamatud lugemist ootavate nimekirja. Meeldiv oli seega leida Dunni viimast raamatut „Tuleviku looduslugu“ eesti keeles.

Allakriipsutatud kohti loetust:

Hiljuti ehitasid Michael Baym ja tema kolleegid Harvardi ülikoolist hiiglasliku Petri tassi, niinimetatud megaplaadi, mis oli jagatud sektoriteks. Megaplaadile pani Baym agarit, mis on ühtaegu mikroobide toit ja elupaik. Plaadi mõlemas välimises sektoris oli ainult agarsööde ja ei midagi muud. Igasse järgmisse sektorisse pandi üha suuremas kontsentratsioonis antibiootikumi. Seejärel lasi Baym megaplaadi mõlemas otsas lahti bakterid, et näha, kas ja kui kiiresti neil kujuneb võime antibiootikumide toimele vastu panna.

Alguses olid bakterid kaitsetud kui lambukesed. Katses jäljendati seda, mil moel me oma kehas haigusi tekitavaid baktereid antibiootikumidega hävitame. Eksperiment jäljendas seda, mil moel me aias herbitsiididega umbrohtu tapame. See jäljendas kõiki meetodeid, mille abil me üritame loodust tagasi lüüa alati, kui see meie ellu tungib.

Loodusliku valiku seadus ennustas, et kui mutatsiooni teel tekib uusi geenivaraiante, peaks bakteritel viimaks kujunema võime antibiootikumide toimele vastu panna. Ent selleks võib kuluda mitu aastat või kauemgi.

Kuid selleks ei kulunud aastaid. Selleks kulus 10 või 12 päeva. Baym kordas eksperimenti üha uuesti ja uuesti. Tulemus oli iga kord sama. Baymi katse on hirmutav. Katse on ühtlasi kaunis. Hirmutav on see, kui kiiresti kaitsetutest bakteritest saab jõud, mida meie hävitada ei suuda.

 

“Kogu Maa pinnale on vajutatud inimese võimu jälg.“ (Georges-Louis Leclerc 1778)

 

Tänapäeval tarbivad inimesed üle poole kogu Maa taimestikust, maa primaartoodangust. Ühe hinnangu järgi moodustavad üksnes inimkehad nüüd 32% Maa selgroogsest biomassist. Koduloomad moodustavad 65%. Kõigest 3% jääb teistele selgroogsetele, kümnetele tuhandetele luudega loomaliikidele.

Hinnangute kohaselt võib Maal tegutseda triljon bakteriliiki, pluss-miinus paar miljardit. Lugu ei lõpe samas bakteritega. Enamikul bakteritüvedel ja liikidel paistavad olevat spetsialiseerunud viirused, mida nimetatakse bakteriofaagideks. Nii on bakteriofaagiliike kümme korda rohkem kui bakteriliike. Kui palju täpselt, ei tea keegi. Kindlalt on teada, et enamikule liikidele pole veel nime pandud, neid pole kordagi uuritud ja neid ei mõisteta.

 

Uued parasiidiliigid võivad põllumajanduses tekkida ka siis, kui aretajad loovad uusi põllukultuure. 1960 aastatel lõid põllukultuuride aretajad eduka põllukultuuri triticale, nisu ja rukki hübriidi. Peagi tabas uut kultuuri ka uus haigus, jahukaste, mida tekitab uhke nimega parasiit Blumeria graminis triticale. See uus parasiit tekkis, kui nisul elav parasiit ristus rukkil elava priileivasööjaga.

Kõik uued ligiid, keda põldudel kohtame, ei ole kahjurid või parasiidid. Välja kujunenud on ka uut tüüpi umbrohud, mis jäljendavad põllukultuuride seemneid. Seetõttu külvavad põllupidajad need tahtmatult maha, vähemalt siis, kui seemneid kogutakse käsitsi.

Uusi kahjureid, parasite, umbrohte ja muid organismo, ke son meie põllukultuurides välja arenenud, ei nimetata alati uuteks liikideks. Mõnikord nimetatakse neid tüvedeks, teisenditeks või põlvnemisliinideks. Harilikult pole neil suurt vahet Need on kõigest põllumajanduse allharude peensused, mille abil hoitakse silma peal neil, kes meie toitu söövad või nendega võistlevad.

 

Londonis kolisid harilikud laulusääsed (Culex pipiens) 180. Aastatel metroosüsteemi. Sellest ajast on and maa peal elavatest sugulastest lahknenud sedavõrd, et mõned peavad neid nüüd eraldiseisvaks alamliigiks. Maapealsete liikide emased sääsed vajavad verd selleks, et muneda; maa-aluse liigi emased, kes tegutsevad paigus, kus toitu on vähem, seda ei vaja.

Kaks kuni kolm miljonit aastat tagasi muteerus ühe iidse inimeseliigi geen, mis toodab vere punalibledes olevat teatud tüüpi suhkrut, millesse üht liiki malaariaparasiit ühes ründefaasis tungib; mutatsiooni tõttu oli inimene selle iidse malaaria suhtes immuunne mitu miljonit aastat.

Ligikaudu 10000 aastat tagasi hüppas gorilladel malaariat tekitav parasiit kusagil Aafrikas inimesele. Parasiit kohanes inimese punaliblede ja tähtsate suhkrute puudumisega. See lahknes ühtlasi teistest ning viimaks kujunes välja uus parasiidiliik Plasmodium falciparum. P. falciparum-malaaria levis üle kogu Aafrika ega kavatsenudki peatuda.

 

Teadlased avaldavad uurimistöid, milles selgitavad mida tuleb teha. Nad peavad loenguid, avaldavad veel mõned uurimistööd, milles loobuvad oma tavapärasest teaduskeelest ja hoiatavad meid lihtsate sõnadega. Seejärel, kui mitte keegi neid ei kuula, asuvad nad taas tööle ja teevad omal käel, mida suudavad. Meie põllukultuure ründavad väga paljud liigid ja neid uurivad väga vähesed teadlased. Seetõttu järgneb üks katastroof teisele.

Põllukultuure hävitavaid parasiidiliike, kes pole veel kohale jõudnud kõikjale, kus nad elada saavad, on sadu.

Haigusi uurivad ökoloogid on juba aastakümneid teadnd, et kui looduslike ökosüsteemide lõhkumisega kaasneb suuremõõduline põllumajandustootmine – või kasvõi ainult loomade pidamine kõrvuti puurides – ja kogu maailma inimpopulatsioonide ühendamine, kujunevad välja uued parasiidid.

 

Inimese maokeskkond, mis vastsündinul on neutraalne, muutub esimesel eluaastal happelisemaks, sama happeliseks kui kalkunkondori magu. Mida hiljem inimesel terve mikrobioom välja kujuneb, seda väiksem on tõenäosus, et tal on olemas kõik mikroobiliigid, mda ta vajab esimestel ülitähtsatel nädalatel, kuudel ja aastatel.

 

Mitmekesisuse olulisusest.

Geneetiliselt mitmekesisemad meemesilaste kolooniad on vähem vastuvõtlikud haiguste suhtes. Ja teada on, et tarus elavad mesilaspered ei ole kahjuks enamasti geneetiliselt mitmekesised.

Looduses paaritub mesilasema mitme isasega ehk lesega ning seetõttu on nende järeltulijad ühes koloonias geneetilsielt mitmekesised. Üks mesilasema võib paarituda kaheksa või rohkema lesega. Tema järglastel on mitu geenivaraint, mida seostatakse parasiidiresistentsusega. Ent mesinikud ei paarita mesilasema harilikult mitme lesega. Seepärast on meemesilased geneetiliselt üsna homogeensed ning parasiit, mis nakatab pere ühe isendi, võib nakatada enamiku või koguni kõik mesilased. Niisugused homogeensed mesilaspered viiakse kokku aladele, kus tegutseb korraga meeletult palju mesilasi ning mis kubisevad parasiitidest. Teatud osal aastast söövad nad vaid üht asja – mandliõite nektarit. Üksluine toit kahjustab sageli nii inimeste kui ka mesilaste tervist. Meemesilased puutuvad tolmeldavatel põldudel pealegi tihti kokku pestitsiidide ja fungitsiididega. Kõige eelmainitu tõttu meemesilaste kolooniad hävivad.

 

Vähihaigete inimeste keemiarvis kasutatakse samuti üha rohkem biotsiide. Võib tunduda, et vähktõvel pole parasiitbakterite ega kahjurputukatega midagi ühist, kuid ka vähk võib muutuda resistentseks keemiaravi suhtes. Niiviisi tekivad ravile allumatud kasvajad. Inimeste biotsiidid on jätnud jälje peaaegu tervele elavale maailmale. Vajutame oma laia pöialt üha jõulisemalt looduse keerlevasse savisse.

Kui anname antibiootikume oma kariloomadele (sageli polegi neil tervisehäireid, kasutame antibiootikume lihtsalt kasvustimulaatoritena), teeme neistki justkui megaplaadid. Bakterid arenevad ja paljunevad antibootikumikeerises rahumeeli. Koguni meie haiglatest on saanud megaplaadid.

Resitentsed rakud, tüved ja liigid kasvavad segamatult kõigis meie ökosüsteemides. Me suisa soodustame nende kasvu ja arengut, kuna oleme teised liigid pannud kehvemasse seisu.

Sean Nee ettekanne:

Sean Nee oli ettekande ajal Oxfordi õppejõud: kui Maa elurikkust mõõta eluviisile, teatud ühendite lagundamise võimele või kasvõi pelgalt ainulaadsetele geenidele toetudes, on meie planeedil enamuses mikroobid. Imetajad, linnud, konnad, maod, ussid, merikarbid, taimed, seened ja muud hulkraksed liigid on ka tervikuna suhteliselt tätsusetud.

Elu evolutsioonipuu, milles on olemas kõik suuremad eluvormide oksad. Loomad on kõigest üks tagaviburiliste peenike oks. Selgroogsetel eraldi puuoksa pole. Selgroogsed on väike pung. Inimesed selle punga üks rakk. Inimkond on rakust väiksem üksus.

Nee mainis, et kõik kõige hullemad asjad, mida me Maale teha võime – tuumasõda, kliimamuutus, ulatuslik saaste, elupaikade kadumine ja muu – võivad mõjutada hulkrakseid liike nagu meie, kuid enamik evolutsioonipuu suuri põlvnemisliine nende tõttu tõenäoliselt välja ei sure. Paljud kõige ebatavalisemad põlvnemisliinid ja liigid elaksid meie rünnakute tagajärjel tekkinud oludes ilmselt hoopis paremini.

Neel oli õigus – Loodus ei ole ohus. See ei kao niipea. Loodus ei kao, kui peame looduse all silmas elu Maal, iidsete põlvenmisliinide mitmekesisust või elu jätkuvat arenemisvõimet. Ohus on need eluvormid, kellega meie kõige rohkem suhestume ja kellest sõltub meie ellujäämine. Ohus on liigid, keda me armastame ja vajame.

Hallitus maasikatel ja bakterid lavendliga

 

Raamatu  „The Irrational Ape“ lugemine võtab veel aega, vahepeal paar silma jäänud artiklit.

Räägitud on, et kui leivakotis üks viil pealt hallitab, tuleb kogu pakk ära visata. Kas marjakarbiga – kui seal on üks plekiline mari – tuleks teha sama?

New York Times artikkel  „Will One Moldy Berry Ruin the Rest?“

K: Kui avad marjakarbi ja üks mari on hallitanud, kas tuleb kogu karbitäis välja visata?

Värsked maasikad, mustikad ja murakad on Ameerika lemmikviljade hulgas, kuid nende headus võib olla üürike. Mõne päeva jooksul pärast seda, kui olete need turult või toidupoest koju toonud, on tavaline, et hall või valge uduvõrk on levimas ühel või kahel marjal, mis paneb paljud mõtlema: kas ülejäänuid on ohutu süüa?

Toiduohutuse eksperdid ütlevad, et kuigi ilmselgelt hallitanud marju ei tohiks süüa, sobib süüa neid, millel pole nähtavaid eoste märke. Ja õnneks, erinevalt teistest toiduohutusega seotud probleemidest, mis võivad olla palja silmaga nähtamatud, on hallituse kasvuga marju lihtne märgata, ütles Põhja-Carolina osariigi ülikooli professor ja toiduohutuse spetsialist Benjamin Chapman.

Kui kellegi korvike või plastkarp on ühe või kahe hallitanud marjaga rikutud, siis "ma ei viskaks kogu kupatust välja," ütles dr Chapman. Selle asemel viskab ta ära hallitanud marjad ja kontrollib hoolikalt külgnevaid marju, et näha, kas seal pole hallitust, mis sageli tekib pehme pleki või varre kinnituskoha ümber. Ülejäänud üritab ta ruttu ära süüa, sest hallitusseente eosed võivad levida ja päeva-paariga rohkem paljuneda.

USA põllumajandusministeeriumi andmetel on hallitusseened teatud tüüpi seened, mis mikroskoobi all vaadates näevad sageli välja nagu kõhnad metsaseened. Neil kasvavad niiditaolised juured, mis tungivad toidu sisemusse, ja väikesed varred, mille pinnal on eosed. Osad hallitusseened toodavad toksiine, mis võivad söömisel olla kahjulikud, ja mõnel inimesel võivad hallitusseened esile kutsuda allergilisi reaktsioone, ütles dr Chapman.

Hea uudis marjasööjate jaoks on see, et neil levinud hallitusseened "teadaolevalt ei tooda toksiine ja seega on risk väiksem," ütles Postharvest tehnoloogiakeskuse direktor, professor Elizabeth Mitcham. Ta märkis ka, et toiduained, mis neid ohtlikumaid hallitusseente kasvatavad, on pähklid, terad ja õunad.

Kuna Dr Mitchami arvates on marjadel esinevad hallitusseened tavaliselt kahjutud, siis ei põhjusta haigust isegi kogemata hallitanud marja söömine – ehkki see ei ole soovitatav. Tõenäoliselt "sülitaksite selle välja enne, kui jõuate selle alla neelata", sest hallitanud marjadel on "väga halb maitse," lisas ta.

Hallitus on marjakasvatajate ja müüjate tavapärane vaenlane, mistõttu pole üllatav, kui leiate seda oma marjakorvist, ütles dr Mitcham. Hallitusseente eosed on keskkonnas üldlevinud; need kanduvad edasi õhu või vee kaudu ja elavad talupõldude mullas. Eosed nakatavad tavaliselt marjataime õisi või vilju ja jäävad seejärel seisma, kuni vili täielikult küpseb. Piisava aja jooksul idanevad need eosed ja võivad levida külgnevatele puuviljadele, eriti soojematel temperatuuridel, ütles dr Mitcham.

Kuna hallitusseente eosed on nii laialt levinud, leidub neid tõenäoliselt väikestes kogustes enamikus värsketes toodetes, mida sööte. "Tõenäoliselt tarbin hallituse eoseid kogu aeg, kuid need eosed ei tee mind haigeks," ütles dr Chapman.

Hallitusseened muutuvad ohtlikumaks, kui nad kasvavad ja tungivad sügavamale toiduainetesse ja kus mõned hallitusliigid toodavad toksiine. Marjade puhul ei ole see tavaliselt probleemiks nende kuju, väiksuse ja nende peal kasvavate hallitusseente tüübi tõttu, siis probleemid tekivad suuremate toiduainete puhul, mis on niisked või pehme või poorse tekstuuriga, nagu lihajäägid või vormiroad, moosid ja tarretised, pehmed juustud ja leivad. Kui nende toiduainete pinnal on hallitust, peaksite eeldama, et need on saastunud ja viskama need minema.

Dr Chapman ütles, et enne marjade ostmist kontrollige neid hoolikalt ja vältige nende ostmist, millel on isegi kergeid hallituse märke. Kodus tehke veel üks kiirkontroll ja eemaldage kõik nähtavalt hallitanud viljad; seejärel pange ülejäänu võimalikult kiiresti külmkappi, ütles dr Mitcham. Marju peske alles vahetult enne, kui kavatsete neid süüa või nendega süüa teha, sest niiskus soodustab hallituse kasvu, lisas ta.

Hallitusseente eosed võivad pindadele settida ja ellu jääda, seega on hea mõte regulaarselt külmkappi puhastada, "et katkestada hallituse eoste tsükkel", ütles dr Chapman. U.S.D.A. soovitab iga paari kuu tagant puhastada külmiku sisemust supilusikatäie söögisoodaga, mis on lahustatud liitris vees.  

Ja veel üks artikkel surma toonud bakterist lavendli-kummeli aroomiteraapia tootes.

12. juulil jõudis 5-aastane Georgia osariigi poiss pärast mitu päeva kestnud haigust erakorralise meditsiini osakonda. Ta oli oksendanud, oli nõrk ja tal oli kurguvalu. Tema pulss oli ebatavaliselt kiire. Tema palavik tõusis üle 102 kraadi.

Arstid lubasid lapse haiglasse, et tal silma peal hoida ja korralikult hüdreerituna hoida. Samal õhtul muutus tema hingamine raskeks ja tema test oli Covid-19 suhtes positiivne. Arstid alustasid kohe tüüpilist infektsiooni ravi, sealhulgas steroide ja viirusevastast ravimit remdesivir.

Poisil ei läinud paremaks. Nelja päeva pärast ta suri. Lahkamisel tuvastati hiljem koroonaviirus tema kopsudes ja ülemistes hingamisteedes. Kuid see näitas veel midagi üllatavat: poisi kopsudes, maksas, põrnas ja ajus oli baktereid nimega Burkholderia pseudomallei.

Teada oli veel kolm Burkholderia pseudomallei nakkuse juhtumit, mis esinesid aasta alguses kolmes erinevas osariigis. Kõigi nelja juhtumi üksikasjad avaldati kolmapäeval ajakirjas New England Journal of Medicine.

Baktereid Burkholderia pseudomallei ei leidu USAs peaaegu kunagi; pigem leidub neid Lõuna- ja Kagu-Aasia saastunud pinnases või vees. Kuid poisi pere ütles, et nad pole riigist välja reisinud. Perekonna veevärgist ja pinnasest väljaspool kodu võetud proovid ei näidanud midagi.

Burkholderia pseudomallei saab ka aerosooliks muuta ja sisse hingata, nii et uurijad katsetasid tooteid poisi kodus. See oli "vaevaline uurimine", ütles uuringu kaasautor Julia Petras, haiguste tõrje ja ennetamise keskuste epideemiateenistuse ametnik. Ta ütles, et mitme kuu jooksul võtsid uurijad poisi kodus olevatest toodetest kümneid proove.

Kolm kuud hiljem, oktoobris, avastasid uurijad maja aroomiteraapia toapihustist bakterid. Toode, Better Homes & Gardens Essential Oil Infused Aromatherapy Room Spray With Gemstones lavendli- ja kummelilõhn, oli imporditud Indiast ja müüdud 55 Walmarti kaupluses ning oli väljas ka Walmarti veebisaidil.

Bakterite avastamine aroomiteraapiatootes aitas uurijatel lahendada ka kolm teist Burkholderia pseudomallei nakkuse juhtumit, mis olid aset leidnud aasta alguses. Leiti, et kõigil neil patsientidel on sama spetsiifiline pihustuspudelis leiduv bakteritüvi, mis viitab sellele, et nad olid samuti saastunud toodet kasutanud. Juhtumid avalikustati esmakordselt oktoobris, kui CDC väljastas hoiatuse aroomiteraapiasprei kohta ja tarbekaupade ohutuse komisjon teatas, et Walmart kutsub tagasi ligi 4000 pudelit toodet ning veel viis lõhna sama tootenime all: sidrun. ja mandariin; lavendel; piparmünt; laim ja eukalüpt; ja sandlipuu ja vanilje.

Burkholderia pseudomallei põhjustab haigust, mida nimetatakse melioidoosiks. Kui see varakult avastatakse, on võimalus ravida teatud intravenoossete antibiootikumidega. Kuid kuna bakterid on USA-s nii haruldased, võib melioidoosi märke segi ajada teiste hingamisteede haigustega, nagu gripp, Covid või isegi tuberkuloos.

Kõigil neljal patsiendil, kelle juhtumeid on aruandes üksikasjalikult kirjeldatud, oli algselt palju ebamääraseid sümptomeid, nagu väsimus, õhupuudus, palavik ja iiveldus.

Üks juhtum oli seotud 4-aastase tüdrukuga Texases, kelle perekond pöördus mitu korda arsti poole pärast seda, kui tüdruk oli oksendanud ja tal oli kõrge palavik. Uurijad kinnitasid hiljem, et tema perekonnal oli majas aroomiteraapiasprei. Arstid arvasid, et tüdrukul võib olla kuseteede põletik, ja andsid talle erinevaid antibiootikume. Mõne päeva jooksul viidi ta haiglasse septilise šokiga, mis põhjustab ohtlikult madalat vererõhku ja elundite seiskumist. Tüdruk jäi ellu. Kuid kolm kuud pärast haiglast lahkumist vajas tüdruk endiselt ratastooli ja oli mitteverbaalne, kirjutasid uuringu autorid.

Nii noore tüdruku kui ka poisi pered rääkisid uurijatele, et olid mõnikord kasutanud pihustit patjadel ja voodipesul, ütles Petras.

Ülejäänud kaks patsienti olid täiskasvanud, mõlemad 53-aastased. Minnesotas elav mees läks nõrkuse ja segadusega haiglasse. Tema palavik tõusis kõrgele  ja tal oli tugev valu ühes puusas. Hiljem kirjutati ta välja, kuid vaimne seisund polnud selleks ajaks paranenud.

Ja naine Kansases, kes sattus haiglasse hingamisprobleemide ja nõrkusega, sai hiljem septilise šoki. Ta suri üheksa päeva hiljem.

Melioidoos võib tekkida saastunud õhuvärskendajate ja muude ruumispreide tavapärasel kasutamisel, ütles Houstoni Baylori meditsiinikolledži troopilise meditsiini ja nakkushaiguste dotsent dr Jill Weatherhead. 

Soolestiku tervis vol 11 - candida, lekkiv sool, detoks

Lõpetan selle postitusega - mis läheb juba täiesti jõulumeeleoluga vastakuti - dr. Gabrielle Fundaro ja dr. Jesse Hoffmani raamatu meie mikrobioomist ja soole tervisest. Kuid mine tea, võib olla on jõul rahulikum, kui tead, et tegelikult ei vaja me soolestiku tervise tarbeks detoksit ega puhastust ega kallist lisandit ega protokolli ega umbmäärast diagnoosi. Ja võid selle asemel kinkida omale midagi südantsoojendavat 💖💖💖

Soolestiku tervisega seotud pseudoteadus ehk luuakse probleem, et müüa toodet

Lekkiv sool - Lekkiv soolestik on populaarne, kuid mõnevõrra ebatäpne termin, mida kasutatakse soolestiku suurenenud läbilaskvuse või materjalide liigse läbimise kirjeldamiseks sooleseina rakkude vahel. Kui soolestiku läbilaskvuse muutus on täheldatav ja mõõdetav füsioloogiline protsess, siis kliinilises praktikas ei tunnistata "lekkivat soolestikku" konkreetseks diagnoositavaks seisundiks.

Eestiski on see populaarne – google annab päris palju eestikeelseid vasteid.

Fundaro kirjutab, et veebis tegutsevad soolestiku tervisegurud, kes väidavad, et nad diagnoosivad ja ravivad lekkivat soolestikku, avaldavad sümptomeid, mis on uskumatult ebamäärased sh aju udu, väsimus ja seedetrakti valu. Ükski neist sümpotmitest ei ole põhjuslikult seotud ega tunnistatud soolestiku läbilaskvuse suurenemise sümptomiteks. Ehk need sümptomid võivad tähendada mida iganes.

Tegelikult leidis hiljutine metaanalüüs, et sellised kaebused nagu kõhulahtisus, gaasid või puhitus ei ole seotud soolestiku läbilaskvuse muutumisega. Soole läbilaskvuse mõõtmised on kasulikud katsetingimustes ja need võivad anda täiendava ülevaate erinevate haigusseisundite patofüsioloogiast. Kliinilist tähtsust piirab aga valideeritud meetodite puudumine, et hinnata, kuidas muutunud soole läbilaskvus mõjutab inimese seedetrakti funktsiooni ja terviklikkust. Samuti ei ole teadaolevaid toimivaid sekkumisi, mis "ravivad"   "lekkivat soolestikku" ja nagu eelnevalt mainitud, võib elustiili muutmine olla parim potentsiaalne ennetamine soolestiku tervise edendamisel.

Raamatu autorite sõnul – kui mingil tervisealasel veebilehel on juttu lekkiva soolestiku diagnoosimisest või ravist teatud lisandite või preparaatidega, siis on see märgiks, et seda lehte ei maksa usaldada.

Puhastus- ja detoks -  väidetavalt müüakse nende nimede all protokolle ja preparaate, et eemaldada kehast toksiine ja paljudel juhtudel aidata kaasa kaalulangusele või soolestiku tervise parandamisele. Mõiste "toksiinid" on halvasti määratletud; detox dieeditööstus kasutab sageli terminit "toksiin", viidates saasteainetele, tehislikele kemikaalidele, töödeldud toidu koostisosadele ja raskmetallidele. Välja arvatud mõned halvasti läbiviidud ja kontrollimata kaubanduslikku detox-dieeti uuringut,  pole tõendeid selle kohta, et ükski kaubanduslik detox-dieet eemaldaks kehast mõne eelnimetatud „toksilise“ aine.

Kuigi puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et mis tahes puhastava või detoks dieedi protokolliga need tulemused saavutataks, määrab ja avaldab murettekitavalt palju praktikuid kliinilisi detox-protseduure.

Inimesel eemaldavad jääkaineid kehast maksa, neerude, seedetrakti, naha ja kopsude ensümaatilised rajad ja eritussüsteemid ja kuigi mõned mainitud ained kehas kogunevad, pole tõendeid selle kohta, et detox-dieet aitaks neid eemaldada. Isegi paastumine ja rasva kadu, mille järgselt teatud hulk neist ühenditest rasvkoest vabanevad, siis ei toimu kehast väljaminekut, vaid pigem ümberjaotumine teistesse kudedesse. Loommudelid illustreerivad mõningaid toidu toitekomponente, mis võivad toetada detoksikatsiooniga seotud ensümaatilisi protsesse. On näidatud, et klorella (vetikate tüüp), seleen, õunhape, sidrunhape, tsitrusviljapektiin, nori, koriander ja rasvaasendaja olestra aitavad kaasa raskmetallide või püsivate orgaaniliste ühendite eemaldamisele (peamiselt hiirtel tehtud uuringutes).

Praeguste tõendite põhjal on kõige mõistlikum viis keha võõrutussüsteemi toetamiseks lihtsalt süüa rohkelt puuvilju, köögivilju, täisteratooteid, ube, linnuliha ja kala, mis sisaldavad ohutus koguses õunhapet, sidrunhapet, pektiini, ja seleeni.

Detox-dieedid ja -puhastused võivad kujutada endast õigustatud terviseriske, sealhulgas toitainete puudust, elektrolüütide tasakaaluhäireid, kõhulahtisust, dehüdratsiooni, söömishäirete tekkimist ja isegi surma. Mõned dieedid hõlmavad pikaajalist paastumist või äärmiselt madalat kaloritarbimist, tahke toidu väljajätmist, lahtistite kasutamist, reguleerimata toidulisandeid, pikemat saunaskäimist ja rangeid toitumisreegleid. Kuigi need võivad viia lühiajalise kaalukaotuseni, kujutavad sellised ohtlikud kaalulangetamise tavad tõsiseid riske nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele, ilma märgatavat kasu andmata.

Vähem on rohkem, ütlen ma ikka. Sinu igapäevases toidus on piisavalt ainest, mis toetavad maksa, neere ja seedetrakti.

IgG toidutalumatuse testid - Kuigi terminit "toidutundlikkus" kasutatakse sageli talumatuse või allergia sünonüümina, on need kõik üsna erinevad. Toidutalumatus on seedimine, allergia immuunvahendatud. Toidutundlikkuse terminit võib kasutada katusterminina, mis viitab nii allergiale kui talumatusele või on see siis turundustermin, mis on seotud toidureaktsioonide mõttetute tarbijatestidega.

Põhiteadmised toidutalumatusest, allergiatest ja immuunsüsteemist aitavad mõista IgG toidutundlikkuse testide paikapidavust (vaata ka eelmist postitust). On mitmeid erinevaid spetsiifilise aktiivsuse ja asukohaga antikehi, kuid toidutundlikkuse testimise teema jaoks on olulised IgE ja IgG antikehad. IgE antikehad mängivad olulist rolli allergilises reaktsioonis, kuna need aktiveerivad nuumrakke ja basofiile, mille tulemuseks on histamiini tootmine. IgG antikehad on kehas kõige levinumad antikehad, mis aitavad patogeene neutraliseerida, võimaldades immuunrakkudel need ära tunda ja seejärel vajadusel immuunvastust tekitada. Siiski ei mängi nad allergilise reaktsiooni tekitamisel suurt rolli, kuna nad ei aktiveeri nuumrakke ega basofiile. IgG antikeha vastuse olemasolu on iseloomulik terve inimese immuunsüsteemile, mis tuvastab antigeeni. Tegelikult on üks IgG antikeha alatüüp – IgG4 – seotud immuuntolerantsiga antigeeni suhtes. On tõendeid selle kohta, et toidu suurenenud tarbimine toob kaasa kõrgema IgG antikehade taseme, kuid topeltpimedates platseebokontrollitud uuringutes on näidatud, et IgG antikehade tase ei ole korrelatsioonis toiduallergiaga.

IgG toidutundlikkuse testid väidavad, et tuvastavad "toidutundlikkuse" või toidud, mis võivad põhjustada üldlevinud ja häguseid sümptomeid, nagu seedetrakti distress, väsimus või kaalutõus. Kahjuks ei ole need testid kehtivad ega anna toitumise kohta kliiniliselt olulisi juhiseid ning nende testitulemuste järgimine võib põhjustada ebapiisavat toitumist ja psühholoogilist kahju. IgG toidutundlikkuse testid loetlevad üles lihtsalt toidud, mida inimene on mingil hetkel alla neelanud, nii et nende toitude eemaldamine võib juhuslikult eemaldada toidu, mis põhjustas seedetrakti-häireid talumatuse või mitte-IgE-vahendatud allergia tõttu. Seega võivad üksikisikud kogeda sümptomite leevenemist juhuslikult, kuid muude toiduainete jätkuv tarbetu väljajätmine võib kasuteguri nullida ja tekitada rohkem kahju.

Nii Euroopa Allergia- ja Kliinilise Immunoloogia Akadeemia (EAACI) kui ka Ameerika Allergia-, Astma- ja Immunoloogiaakadeemia (AAAAI) on välja andnud töörühma dokumendid ja nende seisukoht on vastu IgG toidutundlikkuse testimisele, kuna need võivad tekitada segadust ja potentsiaalset kahju.

„Isikustatud“ sooletervise protokollid - Põhjalikud väljaheidete analüüsid on teatud ringkondade hiljutine hullus. Nad väidavad, et avastavad mikroobid, mis võivad põhjustada haigusi või ebamääraste sümptomite miljööd, lisaks antakse mõnel juhul ka mikrobioomipõhiseid toitumissoovitusi. Need eelnevad sageli pseudodiagnoosidele "lekkiva soolestiku" või "candida vohamise" korral. Kahjuks on nendel testidel ilmselgelt püsti punane lipp (hoia eemale), sealhulgas asjaolu, et turustajad kehtestavad mikroorganismide "normaalsete" tasemete jaoks oma võrdlusvahemikud (hoolimata teadusliku konsensuse puudumisest), soodustavad füsioloogilisi võimatusi, nagu konkreetsete organismide selektiivne vähendamine, teatavad geenid ilma geeniekspressiooniandmeteta (mis muudab selle praktilises mõttes üsna kasutuks) ning seoste ülehindamine erinevate mikroobide ja haigusseisunditega nii, et inimesed on täiesti segaduses ja jäävad kogu seda legendi uskuma.

Rääkimata sellest, et väljaheite mikrobioom ei näita täielikult soolestiku mikrobioomi. Ükski praegune tehnoloogia ei suuda tuvastada kõiki olemasolevaid mikroobe, kuna puuduvad võrdlusgenoomid või võrdlusmaterjal, mille abil saaksime võrrelda geneetilisi järjestusi identifitseerimise eesmärgil. Teisisõnu, me ei näe kõiki ja me ka ei tea, keda otsida.

Toitumisharjumused võivad mõjutada geeniekspressiooni ja geeniekspressioon võib mõjutada meie seedimist ja toidu imendumist, kuid toitumissoovitusi ei saa praegu soolestiku mikrobioomi põhjal välja töötada, kuna põhjuslikud seosed puuduvad. Teie mikroobsed geenid esindavad pigem teie hiljutisi toitumisharjumusi kui toitumise muutmise kompassi, ja isegi siis on toitumise ja mikroobide vahelised tugevamad seosed suhteliselt nõrgad. Samuti ei viita patogeeni esinemine haiguse esinemisele. Kuigi leidub virulentsemaid nakkuslikke mikroobe, nagu teatud E. Coli või Listeria tüved, mis allaneelamisel põhjustavad toidu kaudu levivaid haigusi, on palju oportunistlikke patogeene, mis eksisteerivad ilma haigusi tekitamata. Nad on olulised elanikud, kellel on tõenäoliselt oluline roll meie immuunsüsteemi arengus, ja kuigi mõnda neist võib seostada teatud haigusseisunditega, on nende kvantifitseerimise kliiniline kasutatavus siiski piiratud. Ilma võimaluseta määrata mikroobide "ideaalset" suhtelist arvukust, kvantifitseerida düsbioosi, määrata organismide elujõulisust või nende tegevust ainult DNA analüüsi põhjal või tuvastada liike tüve tasemel, on kliinilised rakendused piiratud. Kehtivad kliinilised testid võivad olla näidustatud patsientidele, kellel on sümptomid ja tõenäosus nakatuda patogeeniga; enamik neist testidest võivad tuvastada konkreetsed patogeensed liigid, kuid muudel juhtudel on diagnostilise protsessi käigus vaja vereanalüüsi.

Seega puuduvad empiirilised tõendid ja füsioloogiline tõenäosus soolestiku tervise "protokollidel", mis väidetavalt diagnoosivad düsbioosi, eemaldavad spetsiifilisi mikroobe, rikastavad spetsiifilisi mikroobe, ravivad soolestikku või lähtestavad soolestikku. Need võivad tegelikult kahjustada, kui isikud jäävad seda uskuma ja alustavad äärmiselt piiravaid toitumistavasid, mis võivad viia söömispatoloogiate tekkeni.

Candida ja seenhaiguste toksilisus - On teada, et pärmseened koloniseerivad nii suu- kui ka tupeõõnt ning neid tuvastatakse ka kuni ~90% tervete täiskasvanute väljaheiteproovidest (kuid see võib olenevalt tuvastamismeetodist ja proovi kohast olla kuni ~5%). The Human Microbiome Project iseloomustas seente mükobioomi, identifitseerides kolm peamist perekonda: Saccharomyces, Malassezia ja Candida, millest viimane on kõige rikkalikum. Kuigi paljud on väitnud, et pärmseened on inimese seedetrakti põliselanikud, näitavad tõendid, et mõned (või võib-olla enamik) väljaheiteproovides leitud pärmseened on tegelikult need, mis on toiduga või süljega alla neelatud.

On leitud, et dieedi muutmine pärmi sisaldava toidu eemaldamiseks ning harjamise ja hambaniidi kasutamise sageduse suurendamine vähendavad oluliselt teatud pärmseente arvu väljaheites.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei seostata tavalist rafineeritud süsivesikute tarbimist inimestel Candida albicans'i tõusuga ning suhkru lisamine toidule tõstab väljaheites C. albicans'i (ühes uuringus) ainult kõrge suukaudse pärmi kontsentratsiooniga inimestel. Oluline on märkida, et väljaheidete analüüsid ei näita tegelikku soolestiku kolonisatsiooni ja väga tõenäoline, et suukaudsed pärmid neelatakse süljega ilma tervete inimeste soolestikku koloniseerimata.

Peale pärmi sisaldavate toitude tarbimise ei ole teada toitumisharjumusi, mis võiksid eelistatavalt tõsta seedetrakti Candida populatsioone. Kuigi antibiootikumide kasutamine võib bakterite vähenenud konkurentsi tõttu viia seedetrakti Candida populatsioonide taseme tõusuni, ei toeta teaduskirjandus teisi välja pakutud „süüdlasi“, nagu rasestumisvastased tabletid, toidulisaained ja keskkonnasaasteained.

Epidemioloogilised tõendid ei seo Candida haigust seedetrakti häirete või soolebarjääri funktsiooni kahjustusega; sama võib öelda paljude uduste sümptomite kohta, mis on tavaliselt seotud "candida vohamisega", sealhulgas väsimus ja toidu imendumishäired. Soole Candida infektsiooni tõeliseks diagnoosimiseks on vaja endoskoopiat ja histoloogiat ning süsteemne fungeemia nõuab vereanalüüsi.

Siiski on selged epidemioloogilised seosed soole Candida infektsiooni ja IBD, aga ka enneaegsete imikute vahel ning Candida võib mängida rolli ka mõnede IgE-vahendatud allergiliste reaktsioonide patofüsioloogias. Tundub, et Candida aeglustab IBD haavandite paranemisaega ja võib vastsündinute seedetraktis vohada. Puudub selge seos soolestiku Candida populatsioonide ja korduva vulvovaginaalse kandidoosi (pärmseente infektsioonid) vahel, kuna tase väljaheites ei ole seotud aktiivse vaginaalse pärmseene infektsiooni esinemisega.

Puuduvad tõendid selle kohta, et dieet väiksema süsivesikute hulgaga eemaldaks pärmseened seedetraktist, samuti pole see füsioloogiliselt usutav, kuna lihtsad süsivesikud imenduvad peensooles, jättes seal elavatele mikroobidele vähe materjali.

Seenevastased ravimid on aga seeninfektsioonide korral tõhusad ravimeetodid. Nagu probiootikumide peatükis kirjeldati, paraneb antibiootikumidega seotud kõhulahtisus, mis võib olla seotud Candida'ga, huvitaval kombel täiskasvanutel probiootilise pärmi S. boulardii või lastel L. rhamnosus GG abil.

Kokkupuude hallitusega võib nahaga kokkupuutel või sissehingamisel põhjustada pindmisi infektsioone, allergilisi reaktsioone ja (harva) tõsiseid allergilisi haigusi ning allaneelamisel põhjustada seedetrakti haigusi. Väited hallituse toksilisuse kohta, mis on tingitud kokkupuutest mükotoksiinidega (hallituse poolt toodetud kemikaalid), on aga põhjendamatud ja seda ei toeta praegused tõendid või toksikoloogia põhimõtted. Mükotoksiine leidub paljudes toiduainetes ja kuigi need võivad põhjustada haigusi, ei ole uriini mükotoksiinide testimine FDA poolt heaks kiidetud ega kehtiv test, kuna haiguse künniseid ei ole kehtestatud.  

Toidulisanditest puudutavad raamatu autorid kollageeni/glutamiini, õunaäädikat, jahvatataud puu- ja aedviljapulbreid ja seedeensüüme. Ükski neist ei tee mikrobioomiga imet.

https://www.theuebc.com.au/wp-content/uploads/2019/07/1.-Gab-Fundaro-Microbiome.pdf

Fundaro kirjutab, et hiljuti on mõned fitnesskuulsused soolestiku tervise toetamiseks populariseerinud kollageeni, struktuurvalgu või tinglikult asendamatu aminohappe glutamiini lisamist. Kuigi uued tõendid toetavad kollageeni lisamise võimalikku kasutamist osteoartriidiga seotud liigesevalu vähendamiseks ning naha elastsuse ja haavade paranemise suurendamiseks, puuduvad praegused uuringud, mis uuriksid kollageenilisandi (või luupuljongi) mõju seedetrakti funktsioonile või soolestiku mikrobioomile.

Puuduvad tõendid selle kohta, et kollageeni lisamisel võib olla positiivne või negatiivne mõju, kuigi on tõenäoline, et kollageenivalgus leiduvad peptiidid seeditakse sarnaselt teiste valkudega, vabastades aminohappeid imendumiseks või (piiratud määral) kääritamine mõne bakteriliigi poolt. Võib-olla on see alusetu väide tekkinud seetõttu, et soolestiku epiteelirakke toetavas lamina proprias leidub mitut tüüpi kollageeni. Kuid nagu toiduvalgud ei asetu sissesöömisel koheselt  skeletilihastesse, ei jõua ka toidu kollageen otseselt lamina proprias asuvasse kollageeni.  

Kollageeni madala biosaadavuse ja asendamatute aminohapete puudumise tõttu ei ole see sobiv asendus täistoidule ega treeningujärgsetele valgukokteile.

Ja kõige-kõige kokkuvõtteks – mida siis sa oma soolestiku mikrobioomi jaoks teha saad.

Võite astuda samme, et toetada oma mikrobioomi mitmekesisust ja vastupidavust, toetades samal ajal oma tervist ja pikaealisust, kaaluge järgmist:

• energiabilansis püsimine (ärge sööge rohkem kui kulutate), et vältida kardiometaboolsete haiguste teket

• regulaarne mõõduka intensiivsusega aeroobne treening piisava puhke- ja taastumisajaga

• rohke köögiviljade, puuviljade ja täisteratoodete sisaldusega toidu tarbimine, mis varustavad teid fermenteeruvate kiudude, polüfenoolide ja antioksüdantidega. Siia kuuluvad:

- kõik kiulised- ja tärkliserikkad (juur-) köögiviljad

- kõik puuviljad, eriti marjad

- täisteratooted, oad, läätsed

• piisava hulga loomse ja taimse päritoluga oomega-3 rasvhapete tarbimine

- rasvane kala

- pähklid, seemned, avokaado

- oliiviõli ja rapsiõli

• kogu toidurasvade tarbimise piiramine kuni <40% kalorite rasvast ja <10% kaloritest küllastunud rasvast

• madala rasvasisaldusega fermenteeritud piimatoodete lisamine

- jogurt ja keefir

• tüvespetsiifiline probiootikumide lisamine ainult vastavalt vajadusele konkreetsete vaevuste korral

 Lihtne on oma tervist toetada ja palju odavam, kui osta kokku kollageeni ja muid toidulisandeid, ahastada detoks programmide kõrge hinna või IgG testide tulemuste pärast.

Naudi oma jõululauda ja tee rahaga midagi otsarbekamat!!!

Kaunist jõuluaega 💖💖💖

Soolestiku tervis vol 10 - toidutalumatus ja allergiad

 

Jõudsin ikka enne jõulu  dr. Gabrielle Fundaro ja dr. Jesse Hoffmani raamatu läbi lugeda. Raamat on hästi teemade kaupa liigendatud, sisutihe: piisavalt akadeemiline ja korrektselt viidatud, samas aga piisavalt tabelite ja piltide ja kokkuvõtetega lihtsustatud, et saab kergesti materjalis orienteeruda. Peale selle postituse tuleb veel üks, mis kritiseerib teatud toidutalumatuse teste - nendega olen veidi isegi kokku puutunud.

Levinumatest seedetrakti haiguste mõjust mikrobioomile on raamatus pikemalt kirjutatud, võtan siinkohal kokku:

Hüpokloorhüdria (madal maohape) - võib suurendada peensoole bakterite ülekasvu ja sooleinfektsioonide, sealhulgas C. difficile riski

Ärritatud soole sündroom - Mikrobioomi muutusi täheldatakse, kuid need on erinevad ja ebajärjekindlad

Tsöliaakia - ↓ mikroobide rikkus, ↑ potentsiaalselt patogeensete taksonite tase,

↓ bifidobakterite tase

Divertikuliit&divertikuloos - Mikrobioomi muutusi täheldatakse, kuid need on erinevad ja ebajärjekindlad

Crohni tõbi/haavandiline koliit - ↓ mikroobide mitmekesisus, ↓ butüraaditootjate tase

↑ patogeensete bakterite (täpsemalt mutsiini lagundavate bakterite) tase

Peensoole bakteriaalne ülekasv (SIBO) - Selle seisundiga ei ole seostatud lõplikku mikroobset mustrit

Pärasoolevähk - Mikrobioomi muutusi täheldatakse, kuid need on erinevad ja ebajärjekindlad

 

Toidutalumatus ja allergia

Kuigi nii toiduallergia kui ka talumatus võivad põhjustada maohäireid, on need kaks erinevat füsioloogilist protsessi ja allergiad võivad tegelikult olla eluohtlikud. Talumatus ilmneb spetsiifiliste geenide või geeniekspressiooni puudumise tõttu, mis ei lase toota vajalikke seedeensüüme, mis võivad põhjustada seedetrakti häireid, kui toit jõuab seedumata jämesoolde. Allergia tekib siis, kui immuunsüsteemi rakud reageerivad teatud toidus leiduvatele valkudele, nagu oleksid need patogeenid, ja see võib põhjustada häireid seedetrakti töös, samas võib allergiline reaktsioon olla süsteemne.

Laktoositalumatus on tavaline näide toidutalumatusest; Inimesed, kelle kehas toodetakse ebapiisavalt laktaasi, ei suuda piimasuhkrut (laktoosi) lagundada, nii et see võib tervena jämesoolde liikuda, kus see metaboliseeritakse bakterite poolt, mille tulemuseks on gaasilisus. Muudel juhtudel puudub inimestel muu toidu lagunemiseks vajalik ensüüm; see kehtib ubade puhul, mis sisaldavad süsivesikuid, mis nõuavad alfa-galaktosidaasi, ensüümi, mida inimestel ei toodeta. See alaimendumine või soolerakkudesse omastamise halvenemine võib tekkida seedimise talumatuse tagajärjel, kuid see võib ilmneda ka toitaine keemilise struktuuri tõttu.

Näiteks kuna fruktoosi sisenemine soolestiku rakku sõltub madalamast fruktoosi kontsentratsioonist ja seda ei saa aktiivselt luumenist välja transportida, on malabsorptsioon inimestel universaalne. Talumatust saab hallata, kehtestades selliste toiduainete individuaalsed talutavad tasemed.

Käsimüügis olevad ensüümilisandid võivad pakkuda mõningast leevendust laktoositalumatuse korral. Kõige levinumad toiduallergeenid on piim, munad, maapähklid, pähklid, kala, karbid, nisu ja soja. Koguneb tõendeid, mis toetavad teooriat, et keisrilõikega sünnid võivad soodustada allergiate teket hilisemas elus, kuna nn küpse, eakohase mikrobioomi loomine on hilinenud. See võib teoreetiliselt mõjutada või düsreguleerida imikute immuunrakkude aktiivsust, kuna need on potentsiaalsete patogeenide ja võõrvalkudega soolestikus.

Põhiteadmised immuunsüsteemist aitavad eristada talumatust ja allergiat ning samuti navigeerida toidutalumatuse testimise müütidesse. Immuunsüsteemil on kaks haru – kaasasündinud ja adaptiivne.

Kaasasündinud immuunsüsteem reageerib patogeenidele esmasel kokkupuutel, samas kui adaptiivne haru peab enne selle patogeenseks klassifitseerimist ja vastuse loomist potentsiaalse patogeeniga kokku puutuma. Siiski ei tekita adaptiivne süsteem alati immuunvastust; oluline on see, et see tunneb ära ka keha enda rakud.

Adaptiivse immuunsüsteemi vastuse võib samuti jagada kahte kategooriasse: rakuline vastus või antikehavastus. Need süsteemid töötavad koos patogeenide vastu võitlemisel.

Kaasasündinud immuunsüsteemi rakkude hulka kuuluvad makrofaagid, mis neelavad patogeene ja jäätmeid; dendriitrakud, mis tutvustavad immuunrakkudele potentsiaalseid patogeene (antigeene), kui on vaja reageerida; ja granulotsüüdid, millest mõned mängivad rolli histamiini tootmisel ja suhtlemisel adaptiivse immuunsüsteemiga allergilise reaktsiooni ajal. Samuti on retseptoreid, mis võivad olla seotud ainetega, mis põhjustavad põletikulist reaktsiooni.

Adaptiivse immuunsüsteemi rakkude hulka kuuluvad T-rakud ja β -rakud, millest viimased toodavad identifitseerimise eesmärgil rakkudega seonduvaid antikehi. Antigeeni tuvastamine ei põhjusta alati immuunvastust. Antigeen on lihtsalt midagi, mis on seotud antikehaga, ja antikehad on nagu nimesildid. Adaptiivne immuunsüsteem paneb nimesildid kõigele, isegi meie enda  rakkudele, mistõttu me tavaliselt oma rakke ei ründa (v.a autoimmuunhaiguste nagu IBD puhul).

Toiduallergia tekib kõige sagedamini siis, kui kaasasündinud immuunsüsteemi antigeeni esitlev rakk – soolestikus dendriitrakk – esitleb antigeeni ühele adaptiivsele immuunrakule. See võib olla midagi maapähkli valgu sarnast. See adaptiivne immuunrakk toodab seejärel selle antigeeni suhtes spetsiifilisi antikehi. Esimene kokkupuude ei põhjusta reaktsiooni, sest immuunsüsteem alles õpib, kes see kurjategija on, kuid järgmisel kokkupuutel on ta valmis immuunvastuseks. See toodab rakke, millel on selle spetsiifilise antigeeni mälu, nii et neil kõigil on sellele spetsiifilised antikehad ja kui need on seotud, vallandavad nad immuunvastuse. See antikeha on IgE, mida ekspresseeritakse histamiini tootvate nuumrakkude pinnal. Histamiin võib põhjustada healoomulisi sümptomeid, nagu sügelus, kuid see on ka üks süüdlasi eluohtliku anafülaktilise šoki tekitamisel.

Kuna seda esineb seedetraktis, arvatakse, et varased mikroobide asukad, mis on kujunenud sünnist, varasest toitumisest ja antibiootikumide kasutamisest, mängivad oma rolli allergiate tekkes hilisemas elus. Vaatamata mehaanilistele võimalustele pole põhjuslikke seoseid tuvastatud. On ka teisi toiduga seotud immuunvastuste juhtumeid, mida sel viisil ei reguleerita, näiteks treeningust põhjustatud allergilised reaktsioonid ja mitte-IgE-vahendatud allergiad.

Eosinofiilne ösofagiit (EoE) on haruldane põletikuline seisund, mis avaldub sarnaselt allergiale, kuid toiduallergia testimine ei ole toidu vallandaja määramisel tõhus. EoE vastus hõlmab söögitoru infiltratsiooni eosinofiilide, nuumrakkude ja T-lümfotsüütide poolt, mille tagajärjeks on kõrvetised, valu rinnus ja neelamisraskused.

Kuigi nahatorke- või vereanalüüsid võivad välja sõeluda võimalike IgE-vahendatud allergiaid, ei taga IgE vastus allergilist reaktsiooni ega ka IgE antikehade puudumine, et toit on tarbimiseks ohutu (nagu EOE puhul). Oluline on konsulteerida allergoloogiga, kes saab läbi viia kehtivaid sõeluuringuid (mitte IgG-toidutundlikkuse testid), mis on asjakohased ja seejärel anda juhiseid edasiste taluvustestide, dieedi muutmise ja ravimite kohta.

Kokkuvõtlikult:

On hästi teada, et soolestiku mikrobioomi ja seedetrakti tervise vahel on seos, kuid praegu ei ole põhjuslikku seost mikrobioomi ja ühegi seedetrakti haiguse vahel.

• Toitumine ja elustiil, mida tavaliselt soovitatakse seedetrakti seisundite ja sümptomite raviks, toetavad loomulikult soolestiku mikrobioomi.

• Soolegaaside tootmine ja puhitus on tavaline seedetrakti kaebus, mida saab paljudel inimestel leevendada toitumis-/elustiilipraktikatega, nagu kiudainete tarbimise jälgimine, tugevalt kääritatavate toitude (nt FODMAP-id) tarbimise vähendamine ja madala intensiivsusega rütmiliste treeningute tegemine mao motoorika edendamiseks.

• Piisav kiudainesisaldus (10–13 g/1000 kcal) ja vedeliku tarbimine on normaalse soolestiku harjumuse soodustamise aluseks, eriti kõhukinnisusega võitlevatel inimestel.

• Kõhulahtisuse raviks võib lahustuvate kiudainete ja resistentse tärklise sisalduse järkjärguline suurendamine aidata väljaheiteid paksendada, samas kui lihtsüsivesikute, suhkrualkoholide, kofeiini ja gaase tekitavate toiduainete tarbimist tuleks piirata.

• GERD (refluks) sümptomeid leevendab alkoholi, rasvade, happeliste ja vürtsikute toitude tarbimise piiramine, tagades samas piisava kiudainete tarbimise ja väiksema söögikorra (eriti enne magamaminekut). Õige energiatasakaalu säilitamine ja regulaarne füüsiline aktiivsus võib samuti vähendada sümptomite esinemist ja raskusastet.

• Toiduallergia on immuunvastus teatud toiduainetele või toidukomponentidele (kõige sagedamini on toidus sisalduvad valgud), samas kui toidutalumatuse põhjuseks on kõige sagedamini geenide või geeniekspressiooni puudumine, mis on vajalik teatud toidukomponente seedivate ensüümide tootmiseks.

• Madal maohappesisaldus (hüpokloorhüdria) võib suurendada peensoole bakterite ülekasvu ja sooleinfektsioonide tekkeriski. Kuid see seisund on tervetel täiskasvanutel suhteliselt haruldane ja tavaliselt reklaamitud õunasiidri äädika "ravi" on alusetu ja füsioloogiliselt põhjendamatu.

• Ärritatud soole sündroomi (IBS) puhul puudub spetsiifiline düsbioosi mikroobne profiil, kuid uuringud on avastanud esilekerkivaid suundumusi, sealhulgas kõrgenenud Firmicutes-Bacteroidetes'i suhe, Bifidobacterium'i vähenemine ja butüraati tootvate bakterite arvu vähenemine.

• Põletikulised soolehaigused (Crohni tõbi ja haavandiline koliit) on oma olemuselt autoimmuunsed, mikrobioomi osalus jääb ebaselgeks. Tavaliselt täheldatakse mikrobioomi heterogeenseid häireid ja mikrobioomile suunatud toitumistavad võivad aidata leevendada ägenemise raskust.

• Tsöliaakiale on iseloomulik allergiline reaktsioon nisus, odras ja rukkis leiduvale proteiinile -gluteenile. Kuigi tsöliaakiaga inimestel on näha muutusi mikrobioomis, jääb seos ebaselgeks ja puuduvad tõendid mikrobioomile suunatud tegevuse kohta ravi ajal.

• Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole SIBO tervetel inimestel laialt levinud ja saadaolevad diagnostikavahendid on ebatäiuslikud. Kõige täpsem diagnoosimeetod on kaksteistsõrmiksoole külv ja malabsorptsiooni korral hõlmavad ravimeetodid kõige sagedamini antibiootikume koos dieedi muutmisega.

• Kuigi on täheldatud seost kolorektaalse vähi ja soolestiku mikrobioomi vahel, jääb ebaselgeks, kas mikrobioomi muutused tulenevad haigusest endast või kas see mängib vähi arengus tegelikult rolli.

• Inimestel pärast seedetrakti operatsiooni on dokumenteeritud muutusi mikrobioomis. On oletatud, et mikrobioomi muutused võivad osaliselt olla vastutavad mõne tervisega seotud tagajärgede eest, eriti kiire kaalukaotuse ja insuliini resensibiliseerimise eest pärast bariaatrilist operatsiooni.

• Kuigi GI tervise ja haiguste hindamiseks on mitmeid kehtivaid diagnostika- ja sõeluuringumeetodeid, on ka palju kehtetuid teste, mida altrnatiivmeditsiini praktikud kasutavad või tarbijatele müüvad. Iga diagnostilise testi kohaldatavuse ja piirangute mõistmine võib aidata inimesel teha oma tervishoiu osas teadlikke valikuid.