Kolmapäev, 16. detsember 2020

Praktiline taimetoitlus

 

Lugesin Joseph Campbelli (1904-1987) mütoloogiaraamatut „Tuhandenäoline kangelane“ (552lk). Campbell oli uurinud erinevate rahvaste müüte üle terve maailma ja märganud, et olgu tegemist aborigeenide, saamide või indiaanlaste kangelaslugudega, on need oma olemuselt sarnase struktuuriga.


Vabadus elada

Mis võiks siis olla imelise teekonna ja tagasituleku tulemus?

Lahinguväli sümboliseerib elu välja, kus iga olend elab teise surmast. Teadmine eluga kaasnevast vältimatust süüst võib mõjuda hingele nii laastavalt, et inimene võib Hamleti ja Ardžuna kombel keelduda selles kaasa tegemast. Teisest küljest, nagu seda teeb valdav osa ülejäänutest, võib inimene leiutada endast vale ja lõppkokkuvõttes õigustamatu ettekujutuse, justkui oleks tema maailmas erandlik nähtus, kes on erinevalt teistest süütu ja kelle vältimatu panustamine on täiesti õigustatud, sest tema esindab ju headust. Seesugune eneseõigustamine ei põhjusta väärarusaamade teket mitte ainult iseenda, vaid ka inimese ja kosmose olemuse kohta.

 Võimalik, et see tsitaat sobib alloleva artikli juurde mõtisklemiseks. 

Sattusin lugema evolutsioonipsühholoog Diana Fleischman artiklit, mis köitis oma esimese lausega – inimesed vihkavad veganeid/vegetaarlasi rohkem, kui immigrante. Nah, eks ta ole. Inimene ei saa jätta oma viha ja igal juhul tuleb leida süüdlane. Leidsin artikli olevat huvitava ja paljude viidetega varustatud. Fleischmani peamine uurimisvaldkond on vastikustunne (mis pärsib naise seksuaalsust), inimese seksuaalsus, käitumuslik endokrinoloogia  ning tema abikaasa evolutsioonipsühholoog Geoffrey Miller kirjutab palju vooruse signaliseerimisest.

Originaali saad lugeda siit 👇👇👇

https://worksinprogress.co/issue/practical-veganism/

Inimesed tõepoolest vihkavad veganeid ja vegetaarlasi. Ühes uuringus teatasid osalejad, et nende vastumeelsuse pingereas on veganid ja vegetaarlased ülalpool, kui immigrandid ja ateistid; ainult narkomaanid olid veganitest eespool. Ja ometi märgitakse Sentience Institute'i samal aastal avaldatud uuringus  (sarnase valimiga), et 54% USA täiskasvanutest üritavad tarbida vähem loomseid saadusi ja 33% toetas loomakasvatuse keeldu, mis omamoodi teeks kõigist taimetoitlased. Meie suhtumine ja käitumine loomadesse on irratsionaalne ja keeruline. Nagu psühholoog Hal Herzog on öelnud: "Ainuke järjepidevus selles suhtes, kuidas me loomadest mõtleme, on ebajärjekindlus." Kuid kui uurida põhjalikumalt seda, kuidas inimesed loomi tajuvad, milline käitumine on privaatne ja isekas ning millist käitumist kavatsetakse välja reklaamida, võime hakata loomadesse suhtumisest aru saama.

Tarbimiseks kasvatatud loomade tohutut hulka on raske hoomata. Kasvatuses on praegu 23 miljardit kana (15 miljardit liha ja 8 miljardit munade jaoks), 6 miljardit imetajat (sh lehmad, sead ja küülikud) ning üle 100 miljardi tehistingimustes kasvatatud kala, selgub eksperdi Lewis Bollardi intervjuust. USA-s elab 99% neist loomadest tehasefarmides.   

Kui usute, et loomad on tundlikud ja et nende kinnipidamine ja tapmine põhjustab neile kannatusi ning omistate loomade kannatustele kasvõi väikese osa moraalsest tähtsusest võrreldes inimeste kannatustega, on probleemi moraalne ulatus tohutu. Kuid inimesed ei mõtle kannatustest piisavalt analüütiliselt. Taimetoitlaste ja kõigesööjate - ehk nn “karnistide” - vahele tõmmatud piir ei ole usaldusväärne näitaja selle kohta, kui palju kannatusi põhjustavad tarbijate valikud, eriti kui arvestada seda, kui sageli inimesed oma peamisest dieedist kõrvale kalduvad.

Peatselt ilmuva raamatu ühes peatükis toon ma välja, kuidas evolutsioonipsühholoogia aitab meil mõista inimeste suhtumist mitteinimlikesse loomadesse ja mõned viisid, kuidas neid teadmisi loomade kannatuste vähendamiseks kasutada. Keskendun siinkohal kahele aspektile: kuidas üksikisikud saavad oma "kannatuste jalajälge" vähendada lisaks traditsioonilisele veganlusele ja miks on individuaalse tarbijakäitumise muutmine, mida loomade kaitseühingud on püüdnud aastakümneid teha, tõenäoliselt vähem efektiivne kui alternatiivid, mis tõmbavad paremini inimeste tähelepanu.

***

Mis on „kannatuse jalajälg“? See on kvantifitseerimine selle kohta, kui palju kannatusi üksikisik loomsete saaduste tarbimisega tekitab (sarnaselt süsiniku jalajäljele). Kõik toidud põhjustavad teatud määral kannatusi - isegi köögiviljad ja puuviljad -, sest istutamise ja koristamise käigus tapetakse palju väikseid metsloomi putukatest lindudeni. Nagu Norwood ja Lusk üsna kergekäeliselt kommenteerivad: ‘Isegi veganlus on mõrv’. Mõni valik põhjustab aga palju vähem kannatusi kui teine. Hinnangute kohaselt põhjustab keegi, kes sööb ühe aasta jooksul tavapärast Ameerika dieeti, loomadele umbes 5½ aastat kannatusi.

Põhimõtteliselt võib loomsete saaduste boikoteerimine seda arvu oluliselt vähendada. Tõeline vegan tekitaks toidutarbimisega kõige vähem kannatusi. Kuid tegelikult on tõeline veganlus ja isegi vegetaarlus üsna haruldased. Suur osa   ennast vegetaarlasteks nimetavatest söövad liha ja kõige populaarsemad viisid, kuidas vegetaarlased ja semivegetaarlased vähendavad loomsete saaduste tarbimist on süües mune, kana ja kala, samas põhjustades tegelikult suurema kannatuste jalajälje kui mõned liha sisaldavad dieedid.

Kuidas võib kala, muna ja kana tarbimine põhjustada suuremat kannatust? Kannatuse jalajälg arvutatakse nii looma suuruse kui ka elukvaliteedi järgi. Kanad ja tehistingimustes peetavad kalad on väiksemad loomad, mis tähendab, et iga aretatud, puuris peetud ja tapetud looma kohta saame palju vähem söögikordi. See tähelepanek oli PETA õrritava kampaania Eat the whales’ aluseks. 100-tonnises sinivaalas on 70,000 kana liha .

Lisaks sellele, et kanad pole väiksemad ja annavad vähem kaloreid, valitseb üksmeel, et nii munakanade ja lihakanade kui ka tehistingimustes kasvatatud kalade elu on palju halvem, kui tavapäraselt toodetud lihaveistel. Need lihaveised veedavad suure osa oma elust karjamaal ja viimased 100–200 päeva oma elust söögikohas - nad saavad süüa, sirutada ja sotsiaalselt ringi kolada.

Seevastu broilerikanad elavad kitsastes oludes ja neil on sageli probleemid jalgadega. Suuremat osa munakanadest hoitakse puurides ja neilt eemaldatakse nokk, et nad üksteist ei vigastaks, kuid see võib põhjustada kroonilist valu või muuta nad toitumisvõimetuks. Tavapärast sealihatootmist peetakse sigade jaoks, kes on targad seltskondlikud loomad, üleüldiselt kohutavaks, kuna nad jäetakse nagu koerad suletuna kuuti. Neile, kes taotlevad loomade humaanset kohtlemist, on mõistlikuks eesmärgiks, et toiduks kasvatatud loomadel oleks ainult üks halb päev - tapmise päev. Kuid 99% müüdavatest loomsetest toodetest ei vasta sellele standardile.

Kuidas see kõik kokku võtta? Mõelge sellele arvutusele, mitu päeva kannatusi kilogrammi kohta on põhjustanud nõudlus erinevate loomsete toitude osas. Allolevas tabelis olen selle modelleerinud palju lihtsamalt, eeldades loomade võrdset tundlikkust ja tapmise kannatusi, kuid siia saate sisestada omaenda väärtused. Siin viitab looma eluiga mitu päeva keskmiselt loom enne tapmist elab; kg toitu looma eluea kohta on siin, kui palju söödavat toidukaalu loom toodab; kannatused ühe elupäeva kohta on siin, kui halb on looma elu (põhineb loomade heaolu uurijate parimatel hinnangutel - pange tähele, et lihaveistel on parim elu ja puurikanadel kõige halvem elu). Parempoolne veerg näitab iga tarbitud loomse saaduse kg kohta, mitu päeva kannatusi on kohandatud iga elupäeva halvemuse järgi.

Animal product

Animal lifespan (days)

Kg of food per animal lifespan

Suffering per day of life (beef cows =1)

Adjusted days of suffering caused per kg demanded

Farmed catfish

820

0.39

1.5

3,200

Farmed salmon

639

2.0

1.5

480

Battery cage eggs

501

16

4

130

Chicken

42

1.9

3

68

Turkey

133

9.6

3

42

Pork

183

65

2.5

7.1

Beef

395

212

1

1.9

Milk

1,825

30,000

2

0.12

 

Üle 98% munakanadest elab puurides ning isegi karja- ja vabapidamisel kanadel on probleeme munade suuruse ja munemissageduse kunstlikust valikust. Nende luud muutuvad sageli rabedaks ja neil võib tekkida emaka prolaps, mis põhjustab šokijärgse surma, ilma vet. abita. Veelgi enam, isased tibud, kes ei saa muneda, tapetakse mõne päeva vanuselt, kasutades sealhulgas meetodeid alates gaasitamisest kuni elusalt jahvatamiseni. See muudab puuris peetavate kanade munade söömise üheks kõige enam kannatusi tekitavaks intensiivtoiduks, mis on irooniline, arvestades, et munade söömist peetakse moraalsemaks kui lihasöömist. Kuid arvestage, et taimetoitlane, kes sööb söögikorra ajal kolm muna, põhjustab 19,5 päeva kana kannatusi, võrreldes lihasööjaga, kes sööb 1,3 kg praadi, mis põhjustab umbes 2,4 päeva lehma kannatusi.

Keskmine tegelik vegetaarlane põhjustab peaaegu kindlasti vähem kannatusi kui Ameerika keskmise dieediga tekitataud (üle viie aasta) kestnud kannatused. Kuid keskmine ennast vegetaarlaseks tituleeriv inimene ei pruugi tingimata põhjustada vähem kannatusi. Taimetoitlaste identiteedi kaks aspekti rõhuvad moraalsele tundlikkusele: nad söövad vähem liha imetajatelt nagu sead ja lehmad, kellega me samastume tugevamalt, ja nad söövad vähem liha, mida peame vastikuks, nagu punane liha, mis säilitab rohkem märke loomsest päritolust.

Mis siis, kui soovite oma kannatava jalajälje vähendamisega paremini hakkama saada? Võite olla bivalvegan, vegan, kes sööb kahepoolmelisi karpe ja austreid, sest tõenäoliselt ei suuda nad kannatada, või tavaline vegan, kes ei söö loomseid tooteid, sealhulgas liha, kala, mune ja piimatooteid, põhjustades kõige vähem kannatusi oma tarbimisega. Kuid kui soovite oma kannatuse jalajälge vähendada ja ei taha olla vegan, võiksite lõpetada kala, munade ja kana ostmise. See vähendaks loomade kannatusi peaaegu 90% sama palju kui veganiks saamine, kes ei söö üldse loomseid saadusi (arvutus Veganomics). Kahjuks pole sellele nime, kui välditaks kala, muna ja kana tarbimist eetilisest hoiakust, ja seega pole inimestel võimalik oma moraalsetest valikutest nii lihtsalt märku anda kui neil, kes märgivad:  „ma olen taimetoitlane”. 

***

Signaali edastamine võib olla meie suurim takistus selgitamaks välja, kuidas vähendada oma ühiskonna kannatusi. Eriti Virtue signaling (oma heast moraalist märku andmine) on viis, kuidas me sotsiaalsete loomadena reklaamime oma väärtuslikke moraalseid omadusi ja parandame seeläbi sotsiaalseid hüvesid, mida saame teistelt. Seda terminit kasutatakse sageli pejoratiivina, viidates voorussignaalide spetsiifilisele versioonile, mis on lihtsalt odav jutt, ilma et selle tõestamiseks oleks vaja tegelikku tegevust ega ohverdust. Kui moraalse käitumise definitsioonid muutuvad sotsiaalsetes rühmades, võib kultuur moraalset käitumist muuta, kui sellest käitumisest saab märku anda. Kuid paljud tarbijate käitumised, näiteks kodus söömine, pole signaalimiseks hõlpsasti kättesaadavad.

Ajaloolisest vaatenurgast ei ole ükski liikumine kunagi saavutanud märkimisväärset kasu suurte tööstuste üksikutest boikottidest. Inimorjuse vastase abolitsionistliku liikumise analüüs näitas, et orjade toodetud kaupade boikoteerimine ei olnud tõhus ega olnud laialt levinud isegi abolitsionistide seas. Ja isegi nüüd, kui valdav enamus lääne ühiskondades elavatest inimestest väidab, et moraalselt nad ei toeta orjandust, näitas raport, et kui sai teatavaks, et üks kolmandik Tais toodetud krevettidest toodeti  orjatööd kasutades, ei muutnud krevettide nõudlus ja orjus on endiselt tarneahelas olemas.

Tõendid näitavad, et on ebatõenäoline, et tarbijate individuaalsed valikud vähendaksid oluliselt nõudlust loomsete saaduste järele. Paljud küsitlused näitavad, et ameeriklased on loomade heaolu pärast väga mures, kuid nende mure ei tähenda nende valikut tarbijana. Üheks näiteks on eksperiment  „hääletamise/ostmise lõhe“ kohta - tendents, et tarbijad hääletavad kõrgemate heaolustandardite poolt, kuid ei osta nende ideaalide kohaselt. See näitas, et 80% tarbijatest, kes ostsid puurikana munadega valmistatud küpsiseid, ütlesid samuti, et puurikanapidamine peaks olema ebaseaduslik. Lisage see sellele, et veganeid ja vegetaarlasi kirjeldatakse kui "imelikke", "jutlustavaid" ja "sadistlikke" ning näete veel mõningaid probleeme, millega seisavad silmitsi inimesed, kes propageerivad üksikuid boikotte.

Viimastel aastatel on loomakaitsjatel olnud palju rohkem edu muutuste rakendamisel tööstuses, kui üksikute muudatuste nt.  kiirtoidukettide survestamisel, et lõpetada puurikanade munade müümine, ja Euroopas muudab Albert Schweitzer foundation loomaseadusi. Inimesed on valmis andma endast märku, kirjutades alla petitsioonidele või toetades avalikult ettevõtete heaolu parandamist, kuid ei soovi osaleda üksikutes boikottides, mis on kulukamad ja vähem nähtavad. Ettevõtte vormid ja õigusaktid on tõenäoliselt hea algus, kuid pole selge, kui hästi neid saab rakendada.

Lõpuks kaotatakse loomakasvatus oma huvidele apelleerides. Taimsed asendusained muutuvad maitsvamaks, kuid peavad ka palju odavamaks minema, enne kui need reaalselt kinnistuvad tavakasutajale. Beyond Beef ja muud taimse liha saadustel on restoranide turul hea osa, kooskõlas teooriaga, et käitumist juhib signaalimine.

Suurim turu häirija on tõenäoliselt „puhas liha“ (laialdaselt aktsepteeritud uuem termin kultiveeritud liha või nn katseklaasi lihale) ja muud loomsed saadused, näiteks munad, mida saab toota ilma loomadeta. Puhas liha lubab kasvatada loomakudesid loomi kasvatamata ja tapmata ning asendades seeläbi tapal põhineva lihatootmise. Viimasel ajal näivad mõned suuremad takistused olevat ületatud ning ettevõtted, nagu Memphis Meats, katsetavad nüüd, kuidas puhta liha üldsusele maitseb. Kui puhas liha vastab valitsuse reglementidele ja lubatakse turule, võib see tarbijatele meeldida, olles odavam, maitsvam, tervislikum ja parem moraali signaliseerimiseks, kui loomapõhine toode.

Samuti on siin ka teatud potentsiaalseid psühholoogilisi takistusi. Näiteks kivistuvad toidueelistused juba varajases eas ja inimesed tunnevad jälestust neile võõrastest toitude suhtes, eriti lihatoitude osas. Kuid viimasel ajal on suhtumine puhtasse lihasse paljulubav. Loodetavasti tähendab arusaamine sellest, et loomakasvatus on sageli pandeemiate häll, et puhas liha tuleb turule pigem varem kui hiljem.

Kolmveerand tarbijatest väidab, et nad söövad humaanselt kasvatatud loomseid tooteid. Meie veendumused selle kohta, mida me teeme, kujundab see, kelleks me tahame end projitseerida. Inimeste moraal loomade suhtes muutub palju lihtsamaks, kui vaatleme avaliku moraalset käitumist lahus eratarbijate käitumisest. Me kõik muretseme rohkem oma moraalse identiteedi projitseerimisega kui selle analüüsimisega, millist kahju me võiksime tekitada, kui keegi seda ei näe. Tõsiasi, mida loomade pooldajad ja inimesed üldiselt on liiga kaua ignoreerinud, sest siit õhkub küünilisust. Meie tõhusus sõltub kohtumisest inimese psühholoogiaga seal, kus see on, mitte sellest, kus loodame, et see peaks olema. Ma ootan huviga, et saaksin mu uskumatult laia silmaringiga lapselastele rääkida lugusid sellest, kuidas me loomi toiduks tapsime, kui nad söövad puhta lõhe pihvi. Mul on hea meel, et neil on moraalne õnn tapetud loomi söönud inimeste kujusid maha võtta.