neljapäev, 23. september 2021

Naha puhtus vol 6 - kes tahab olla "kõige puhtam"

 


Loen J. Hamblini raamatut "Clean"... Mida tähendab meile „hea väljanägemine“? Kui me saame lahti oma ekseemist, aknest, kortsudest ja lõhname hästi? Seda me taga ajamegi.

Tagasi Darwini mõtete juurde minnes – kuigi sel ajal oli seksuaalsus nö maha surutud – olid tema arvamused seksuaalse valiku kohta radikaalsed. Ilu olevat evolutsiooniline präänik, kuna annab inimestele naudingut. Nauding on lõppeesmärk. Meie loomariigi esindajatena armastame asju, mis panevad meid ennast hästi tundma, isegi kui see ei ole meie pikaealisuse huvides.

Ega sellele vist ei  saa vastu vaielda – meile meeldivad asjad alustades näiteks šokolaadikoogist kuid ka asjad nagu alkohol, sigaretid, igat liiki narkootikumid. Need tekitavad meile hea enesetunde (alguses).  Ja siia on kerge kinni jääda kasvõi oma elu ja tervise hinnaga.


Yale'i evolutsiooniline ornitoloog Richard Prum on pühendanud oma karjääri esialgse iluteooria kui sisemise hüve taaselustamisele. Selles, mida ta nimetab “ilu juhtub hüpoteesiks”, väidab Prum, et ilu sai alguse juhuslikult, nagu iga evolutsiooniline protsess. Üks värv või laul või keha suurus või kuju või tekstuur, mida hakati väärtustama, mitte mingil muul põhjusel kui et see omadus pakkus naudingut.

Ja selline eelistus levis nii sotsiaalselt kui ka geneetiliselt.  Võidakse ju uskuda, et mehed arenesid naistest suuremaks ja agressiivsemaks seetõttu, et soo jätkamiseks domineerida  teiste isaste üle. Kuid võibolla juhtus see seetõttu, et naistele meeldisid suuremad võimukamad mehed. Kuna naiste jaoks oli sellistes meestes ilu rohkem.

Naised, kellele meeldis seks, said ka kõige tõenäolisemalt rohkem järglasi. Mehed, kes oskasid pakkuda nauditavamat seksi, said tõenäolisemalt rohkem võimalusi...

Bioloog Toni Morrison ütles 1993. aasta intervjuus ajalehele Paris Review: „Ma arvan, et ilu on absoluutne vajadus. Ma ei usu, et see on privileeg või järeleandmine. See pole isegi ülesanne. Ma arvan, et see on peaaegu nagu teadmine, see tähendab, selleks me sündisime.”

Suurema osa inimkonna ajaloost puudutas enese puhastamine rohkem vaimsust ja rituaale kui mis tahes kaasaegset ettekujutust tervisest või ilust

Viieteistkümnendal sajandil lõikasid asteegid puhastusrituaalideks mägede külgedesse tohutuid basseine. Ämmaemandad kutsusid imikuid pestes kohale veejumalannat Chalchiuhtlicue'i.

Isegi orjad, keda asteegid ohverdamiseks ette valmistasid, puhastati püha veega. Vanas Egiptuses riietuti jumalateks ja pesti rituaalselt oma surnuid, et hõlbustada üleminekut teispoolsusesse.


Hippokrates, pooldas vanne kui midagi tervisele orienteeritud praktikale pisut lähedasemat. Kuid muidugi mitte mikroobide eemaldamiseks: külm vesi arvati ravivat liigeseid, kuum peavalu ja urineerimisraskusi. Ka vanad roomlased kasutasid basseine – kuigi need olid kaugel tervislikest. Puudus tsirkulatsioon ja igasugune vee puhastus.

Filosoof Seneca nägi oma kodulinnas tekkivaid dekadentseid rajatisi selle moraalse allakäigu tõendina.

Ka varasem kristlik kirik pidas vannis käimist paheks. Jeesuse ajal kehtinud juudi seadused rõhutasid oma keha puhtuse tähtsust toitumis- ja hügieenieeskirjade abil. Vanadel heebrealastel oli vaja pesta käsi enne ja pärast sööki ning käsi ja jalgu enne templisse sisenemist.

Islam nägi pesemist ette 5x päevas enne palvetamist. Nii tekkis vajadus araabia linnades mošeede juurde täiesti hea veevärgi ehitamist, mis Euroopas puudu jäi.

920 aastatel kirjeldas üks muslim viikingeid, kui kõige räpasemaid inimesi, kes ei puhastanud end peale urineerimist ja enda kergendamist, ega ka peale söömist ja seksuaalakti – nagu ahvid.



Kui Marco Polo külastas 13 sajandil Indiat ja Hiinat märkis ta ära nende hügieeniharjumused. Hiinas ei olnud inimest, kes poleks end nädalas 3x pesnud, kusjuures talviti iga päev.  Ka Indias oli enda pesemine sisse juurdunud.

16 ja 17 sajand kuuluvad Euroopa räpasemate aegade hulka. Inimesel oli maal turvalisem ja tööd oli rohkem. See muutus aga tööstusrevolutsiooniga. Enne üheksateistkümnendat sajandit koosnesid suuremad linnad mõnesajast tuhandest inimesest. Puudusid kõrghooned või tehased, mis tekitaksid linna iseloomulikku sudu, mis ripub nüüd peaaegu pidevalt selliste linnade kohal nagu Los Angeles, Hongkong ja Delhi. Aastaks 1801 oli Londoni rahvaarv ületanud miljoni inimese piiri. See jõudis 1850. aastaks enam kui kahe miljonini. Peagi järgnesid Pariis ja New York, sest inimesi voolas linnadesse. Nad tegid seda aga kiiremini kui infrastruktuuri ehitada suudeti.

Liiga kiire rahvaarvu tõus tekitas rohkelt prügi ja mustust. Kõikjal hobusesõnnik, tänavatele valatud solgivesi..., mis andis epideemiate puhkemiseks suurepärase baasi.

Esimeste haigustekitajate mikroobide avastamise aega nimetatakse „hügieeni revolutsiooniks“. Pärast mitmeid kooleraepideemiaid, saadi teada, et need on põhjustatud saastunud veest ja sanitaarrevolutsioon saab alguse. Ideed isikliku hügieeni kohta kerkisid samuti teadvuse keskmesse. Inimese puhtust võib pidada märgiks sellest, kes oli ohtlik ja kes mitte. Hoolitsemata väljanägemine näitas, et te ei saa endale lubada pesemist ja teil puudub tualett või on see mingi saastunud kloaak.  Võib-olla olete üks haiguse kandjatest. Teisest küljest oli hoolitsetud väljanägemine - pestud riiete, kammitud juuste ja puhta  nahaga - ohutuse signaal.

Puhtast välimusest ja hügieenist said sünonüümid. Kui need nö puhtuse ja mustuse mõisted muutusid konkreetsemalt tervise ja surma poole osutajateks, levisid ka lõhestavamad tähendused. Hügieeninäitajatest said staatuse näitajad ja rohkemat hakati sageli pidama paremaks. Enam ei piisanud lihtsalt füüsiliselt eemaletõukava välimuse või lõhna puudumisest; inimene pidi lõhnama hästi. Sellised puhtuse demonstratsioonid muutusid teatud ametite ja sotsiaalsete ringkondade jaoks üha enam väravamehhanismiks.



Töölisklassi nimeks sai Suur Pesemata (ehk Suur Räpane). Hügieeni kontseptsiooni kasutati aina selgemalt sotsiaalse manipuleerimise vahendina. Sugulisel teel levivate nakkuste ohjeldamise jõupingutused viisid nn sotsiaalse hügieeni liikumiseni, mis korraldas avaliku hariduse kampaaniaid, et aidata kontrollida I maailmasõja ajal süüfilise puhanguid. Liikumine toob hiljem kaasa programmi koolinoortele, mida tuntakse nüüd seksuaalharidusena.

1895 andis saksa arst Alfred Ploetz välja raamatu Rassenhygiene (rassi hügieen), siit saab alguse terve ahel, mis tipneb Holokaustiga.

Puhtuse ja puhastamise ideed said isolatsionistlike argumentide aluseks, tuginedes põhieeldustele, et homogeensus on hea ja mitmekesisus ebaloomulik või ohtlik. Hirm ja põlgus mikroobimaailma vastu mängivad kaasa  selgesõnalisest rassismist kuni rõhuvate seksuaalsusstandarditeni. Neid kasutatakse ka seebi müümiseks.

Arvukad tooted, mis täna apteegiriiuleid täidavad, hakkasid igapäevasesse kasutusse tilkuma peagi pärast seda, kui sajand tagasi muutusid voolav vesi ja vannid töölisklassi seas tavaliseks. Hiljuti kõikjal levinud suplemisharjutused lõid tohutu turu seebi ja muudele puhastusvahendite aina suurenevale võidurelvastumisele. Kui vaeseid ei saa enam iseloomustada sõnaga „pesemata“, vajaksid rikkad uusi viise, kuidas end „kõige puhtamatena“ esitleda. Kapitalism ei müü midagi nii tõhusalt kui staatust. Ja kui natuke oleks hea, siis palju parem oleks loomulikult rohkem.



kolmapäev, 22. september 2021

Naha puhtus vol 5 - kuskohast tuleb vastikustunne

 


Kuna uute naharakkude tekkimise protsessis, lükatakse surnud naharakud kogu aeg ülespoole, siis koorivate toodete eesmärk on eemaldada see välimine surnud rakkude kiht ja paljastada uuemad rakud maailmale, ehkki surnud rakud eemalduvad ka loomuliku protsessina. Kogu uute rakkude tekke-vanade mahakoorumise tsükkel kestab umbes kuu aega ja selle eesmärk on naha pinna pidev uuendamine/taastamine.

Läbi epidermise ja dermise kulgeb närvivõrgustik, mis suudab tuvastada isegi käige väikseimaid muutusi meie keskkonnas, tajudes sääse kaalu või erinevust 25-kraadise ja 28-kraadise kontori vahel. See võrgustik on läbipõimunud mikroskoopiliste veresoontega, mis laienevad keha jahutamiseks treeningu ja stressi ajal ning mis panevad meid punastama. Samuti on olemas folliikulid. Need loovad meie kehakarvad, mis võimaldasid varasemalt  inimesel liikuda külmemasse kliimasse ja mille jaoks on nüüd tohutu turg - eemaldamiseks, lühendamiseks, kontuurimiseks ja värvimiseks vastavalt normidele, mis näitavad, kuidas ja kuhu inimesed sotsiaalses hierarhias sobituvad.

Nahk sisaldab ka kolme tüüpi näärmeid, mis eritavad õlisid ja muid ühendeid. Põhilised higinäärmed (tuntud kui ekriinsed näärmed) eritavad keha jahutamiseks vett. Rasunäärmed eritavad õlist rasu, mis õlitab  nahka - nii et me ei kuivaks ja ei praguneks, ja ei laseks sisse haigustekitajaid mikroobe.


Vähem ilmselge põhjusega on apokriinsed higinäärmed, mis arenevad puberteedieas, eriti kaenlaaluste ja kubeme ümbruses. Nad lisavad oma õliseid eritisi, mis paljudele inimestele tunduvad liigsed - isegi julmad. Need on näärmed, mida püüame higistamisvastaste ainetega blokeerida, ja mille olemasoluga paljud meist võitlevad suurema aja oma elust. Need näärmed aga on seotud meie naha veel ühe olulise osa säilitamisega, mille kohta võiks isegi öelda, et see moodustab naha neljanda kihi: triljonid mikroobid, mis elavad meis ja meie peal. Õhku lenduvad kemikaalid, mis põhjustavad meie keha lõhna, on meie nahal, eriti kaenlaalustes ja kubemes, leiduvate bakterite saadus. Bakterid toituvad nahal olevatest õlidest.

Mikroobide kogukond saab mõjutatud mitte ainult nahaõlidest, vaid ka näiteks higistamisel nahale erituva uureast, piimhappest ja naatriumist.

Hiljuti on välja tulnud, et higi sisaldab ka antimikroobsete omadustega peptiide, nagu dermidiin, katelitsidiin ja laktoferriin. Tundub, et neil ühenditel on teatud osa mikroobide tasakaalu säilitamisel ja taastamisel. Kui tunnete end higistamise tõttu halvasti, võite selgitada ümbritsevatele inimestele, et teie keha võtab lihtsalt osa keerulisest ja salapärasest biokeemilisest balletist.

Täpselt nagu meie soolestikus elunevad bakterid, nii ka nahal elunevad bakterid reeglina meile haigusi ei põhjusta. Pigem on neil kaitsev funktsioon ja kõik mida me teeme või ei tee mõjutab ka naha mikrobioomi.



Enda puhastamisel muudame vähemalt ajutiselt bakterite populatsioone - kas eemaldades need või muutes neile kättesaadavaid ressursse. Isegi kui me ei kasuta koorivaid tooteid vms, mille kohta öeldakse, et need on „antimikroobsed”, mõjutab igasugune nahale kantud kehatoode teatud määral keskkonda, milles mikroobid kasvavad. Seebid ja kokkutõmbavad ained, mille eesmärk on muuta meid kuivemaks ja vähem õliseks, eemaldavad ka rasu, millest mikroobid toituvad. Kuna teadlastel ja arstidel puudus varasemalt tehnoloogia nende mikroobide arvu või tähtsuse täielikuks mõistmiseks, siis on väga vähe teada, mida need täpselt seal teevad. Kuid kuna uued uuringud selgitavad järjest enam mikroobide ja naha koosmõju, on see väljakutse kauaaegsetele uskumustele selle kohta, mis on hea ja mis halb.

Nahka lähemalt uurides tuli välja, et meie kõigi nahal elab lest nimega Demodex. Lestad on teistest mikroobidest suuremad – nähtavad vaid suuendusklaasiga. Suuruse järjekorras ongi suurimad meie nahal lestad, siis seened, siis bakterid, arhed, algloomad ja veel palju pisemad viirused.

Esimene mõte oli kõigil, vuih lestad – neist tuleks kohe lahti saada. Kuid tuli välja, et need lestad on sinul, minul, temal ehk meil kõigil.



On üsna häiriv, kui inimene kipub teadma oma lestadest, kuid tegelikult on palju hullem, kui neid ei oleks. Kui midagi on iseloomulik 100 protsendile inimestest, on see üsna lähedal „normaalse” määratlusele. Need peaksid samas olemas olema mingil kindlal eesmärgil? Michelle Trautwein, California Teaduste Akadeemia dipteroloogia (kärbeste uurimine) õppetoolist ja uuringu kaasautor, näeb lestades omamoodi eksistentsiaalset ilu: "Nad on inimeseks olemise universaalne osa."

Selle saladuse lahendamine, miks meil need on, on põhjus, miks selline putukabioloog nagu Trautwein teeb praegu koostööd dermatoloogide ja ökoloogidega, selgitades laiemaid tõdesid meie kohta. Esiteks: meie, inimesed, ei ole bioloogiliselt iseseisvad organismid, vaid oleme kaetud ja ümbritsetud teiste organismidega, millele toetume. Trautwein ütleb, et lestad võivad tegelikult toituda meie surnud naharakkudest - muutes meie naha mikroobid kõige loomulikumaks koorijaks. See tähendaks, et need võivad vähendada meie kodudes tolmu kogust, mis koosneb osaliselt naharakkudest.

Ja ometi, kui näeksite apteegis või Instagrammis toodet, mis lubas teid näolestadest vabastada, kas oleksite huvitatud?

Kuigi meil kõigil on need lestad olemas, võib liigne tihedus tekitada probleeme. Uuringud näitavad lestade liigse arvukuse ja rosaatsea vahelist seost. Paljud mikroobidega seotud haigused mitte ainult nahal vaid ka mujal kehas  on reeglina seotud just õige vahekorraga, mitte konkreetse mikroobi endaga. Midagi taolist, et inimene ei sünni teist kahjustama aga teatud juhtudel võib see toimuda.

See paistab elus tegelikult iga asjaga olevat. Parasjagu päikest on hea, ilma päikeseta pole meid kauaks ja liigse päikese käes me lihtsalt kuivame. Vihm on hea, ilma vihmata ei ole midagi teha ja liigsesse vihma võib uppuda...

On huvitavaid erialasid maailmas.



London School of Hygiene and Tropical Medicine (Hügieeni ja troopilise meditsiini kool) professor Valerie Curtis on ametilt disgustoloog (disgust – vastikus).

Tema tööks on näidata inimestele pilte halvaks läinud toidust, parasiitidest, keha eritistest jms ja seejärel paneb kirja nende reaktsioonid. Sellise tegevuse taga on püüd saada täpsemalt teada, miks inimesed tahavad nii väga puhtad olla.

Kui ta oma pilte inimestele näitab, on reaktsioon peaaegu alati ühesugune, hoolimata soost ja vanusest.

Küsides restoranis inimestelt, miks nad valisid teatud toidu, siis vastatakse, et see tundus kena (pildil). Kui aga „miks“ küsimusi edasi esitatakse, siis koorub välja terve hulk erinevaid asjaolusid ja põhjuseid, miks inimesed mingit toitu söövad ja mingit mitte.

Val Curtis märgib, et küsides oma piltide kohta ei jõuta kaugemale vastusest „vastik“: mustus on vastik, sopp on vastik, riknenud toit on vastik. Seega hakkas teadlane uurima, mis neis vastikutes asjades on ühist.



Langenud juuksekarv sarnaneb ümarussiga, võimalik seetõttu võib restoranis taldrikust leitud juuksekarv osasid inimesi niivõrd ärritada, et nad ei tule siia enam kunagi sööma ja neavad valjult restorani ja koka maapõhja. Ümaruss aga on seotud 30 erineva infektsioonhaigusega.

Curtis ütleb, et kõige ohtlikum asi, mida me igapäevaselt võime teha – on kontakt teise inimesega. Teine inimene võib endaga kaasas kanda sind haigeks tegevat mikroobi. Sestap on meil välja arenenud vastikustunne haavast voolavate eritiste, mäda, okse, väljaheite vastu. Sest just need on potentsiaalsed infektsiooniohu allikad ja sestap vastikustunde teke on kaitsemehhanism.

Elu on pidev pinge kahe vajaduse vahel: olla teistele inimestele lähedal ja  kaitsta end teiste inimeste eest.

Me ei ole looduses ainsad, kes püüavad vältida haiget, halvasti lõhnavat, parasiitidega kaetud isendit. Homaarid, sipelgad ja mesilased teevad sama.

Tundub ka, et kõik selgroogsed praktiseerivad hügieeni. Kõikjal looduses võib kohata tegevust haiguse vältimiseks.



Akadeemiliselt tähendab “hügieen” käitumist haiguste vältimiseks. Inimeste jaoks tähendab see selliseid asju nagu käte pesemine, köha, aevastamise ja lahtiste haavade katmine ning väljaheidete korrapärane kõrvaldamine. Esmased instinktid haiguste vältimiseks tekitavad aga ka olemasolevaid diskrimineerivaid tavasid ja toetavad neid. Curtis selgitab, et isegi tänapäeval võivad inimeste ebatüüpilised ilmingud - olgu need siis lonkamine või asümmeetria või suurus, mis on mõne standardhälbega keskmisest kõrgemad või madalamad - siiski põhjustada saastumise ja enesekaitsega seotud evolutsioonilisi vastumeelsusi.

Varem võisid paistes inimesed kanda näiteks selliseid haigusi nagu filariaas - sääskede poolt levinud ussipõletik, mis põhjustab kehaosade turset ja naha paksenemist - ning seega kujutada endast ohtu. Mõned sellised instinktid võivad endiselt avalduda vastumeelsustena. Normaalsest vahemikust liiga kaugele kõrvalekaldumisel - välimuse, lõhna või heli poolest - on jätkuvalt sotsiaalsed tagajärjed, isegi kui enamik neist evolutsioonilistest märkidest on nüüd ebaolulised.

Aju kardab siiani infektsioone, mida tänapäeval enam karta ei ole vaja. Kuid see impulss näha välja mittevastikult on viinud meid palju kaugemale vajalikust kätepesust.

Valdav enamus sellest, mida jõukate riikide inimesed praegu hügieeniks peavad, on tegelikult Curtise arvates abstraktse puhtuseidee järgimine. Erinevalt hügieenist ei tähenda „puhas” olemine ainult haiguste vältimist. "See, mille jaoks enamik inimesi hügieenitooteid ostab, ei ole kasu tervisele," ütleb ta. "See paneb sind hea välja nägema.“

teisipäev, 21. september 2021

Naha puhtus vol4 - naha ehitus



Veidi rohkem epidermise kihtidest:

Epidermise kihid

Epidermise kihtide hulka kuuluvad stratum basale (epidermise sügavaim osa), Stratum spinosum, Stratum granulosum,  Stratum lucidum ja Stratum corneum (pealmine osa).

Stratum basale, tuntud ka kui stratum germinativum, on sügavaim kiht, mis on dermisest eraldatud basaalmembraaniga (basaallaminaat) ja kinnitatud basaalmembraani külge hemidesmosoomidega. Selles kihis leiduvad rakud on kuubikujulised mitootiliselt aktiivsed tüvirakud, mis toodavad pidevalt keratinotsüüte. See kiht sisaldab ka melanotsüüte.

Stratum spinosum, 8–10 rakukihti, tuntud ka kui ogarakkude kiht, sisaldab tsütoplasmaatiliste protsessidega ebakorrapäraseid polüeedrilisi rakke, mida mõnikord nimetatakse ka „ogadeks”, mis ulatuvad väljapoole ja puutuvad naaberrakkudega kokku desmosoomide abil. Selles kihis võib leida dendriitrakke.

Stratum granulosum, 3-5 rakukihti, sisaldab rombikujulisi rakke keratohüaliini ja lamellgraanulitega. Keratohüaliini graanulid sisaldavad keratiini lähteaineid, mis lõpuks koonduvad, ristseonduvad ja moodustavad kimbud. Lamellgraanulid sisaldavad glükolipiide, mis erituvad rakkude pinnale ja toimivad liimina, hoides rakke üksteise külge kinni.

Stratum lucidum, 2-3 rakukihti, mis paikneb peopesades ja jalataldades, on paksem nahk, õhuke selge kiht, mis koosneb eleidiinist, mis on keratohüaliini muundumissaadus.

Stratum corneum, 20–30 rakukihti, on ülemine kiht, mis koosneb keratiinist ja sarvestunud soomustest, mis koosnevad surnud keratinotsüütidest, mida tuntakse anukleaarsete lamerakkudena. See on kiht, mille paksus on kõige erinevam, eriti kõvastunud nahal. Selles kihis eritavad surnud keratinotsüüdid defensiine, mis on osa meie esmasest immuunsüsteemist.



Epidermise rakud

Keratinotsüüdid

Melanotsüüdid

Langerhansi rakud

Merkeli rakk

Keratinotsüüdid

Keratinotsüüdid on epidermise domineeriv rakutüüp ja pärinevad basaalkihist, toodavad keratiini ja vastutavad epidermise veetõkke moodustumise eest, tekitades ja sekreteerides lipiide. Keratinotsüüdid reguleerivad ka kaltsiumi imendumist, aktiveerides kolesterooli prekursorid UVB valguse toimel, moodustades D -vitamiini.

Melanotsüüdid

Melanotsüüdid pärinevad närviharja rakkudest ja toodavad peamiselt melaniini, mis vastutab naha pigmendi eest. Neid leidub basaalkihi rakkude vahel ja nad toodavad melaniini. UVB-valgus stimuleerib melaniini sekretsiooni, mis kaitseb UV-kiirguse eest, toimides sisseehitatud päikesekaitsekreemina. Melaniini toodetakse ensüümi türosinaasi toimel türosiini muundamisel DOPA -ks. Seejärel liigub melaniin rakust rakku. Umbes iga kümnes basaalkihi rakkudest on melanotsüüt, lisaks on melanotsüüdid ka karvafolliikulites, limaskestadel ja silmades.

Langerhansi rakud

Langerhansi rakud, dendriitrakud, on naha esimesed kaitsjad ja mängivad antigeenide puhul olulist rolli.  Langerhansi rakkude olemasolu, areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, mutatsioonid, rakud ja molekulid ning apoptoos ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti. Langerhansi rakud pärinevad tõenäoliselt luuüdist ja nende ülesanded sarnanevad osalt makrofaagide omadega: antikehade kogumine, töötlemine ja antigeenide esitlemine lümfotsüütidele. Langerhansi rakud osalevad T-rakkude vahendusel immuunvastuses. Langerhansi rakud võivad liikuda lümfisõlme.

Merkeli rakud

Merkeli rakud on ovaalse kujuga modifitseeritud epidermise rakud, mida leidub basaalkihis, otse basaalmembraani kohal. Need rakud täidavad sensoorset funktsiooni - kergete puudutuste mehhanoretseptoritena ja neid on kõige tihedamini sõrmeotstes, kuigi neid leidub ka peopesades, taldadel, suuõõnes ja suguelundite limaskestal. Desmosoomid seovad need külgnevate keratinotsüütidega.



Dermis

Dermis toimib sidekoena ja kaitseb keha stressi ja pingete eest. Samuti annab see nahale tugevuse ja elastsuse. Lisaks on selle peamised rollid järgmised:

higi ja rasu valmistamine

pakub nahale aistingut ja verd

juuste kasvatamine

Põhjus, miks dermis saab neid funktsioone täita, on see, et see sisaldab karvafolliikuleid, veresooni ja lümfisõlmi. See on koduks mitmetele näärmetele, sealhulgas higi- ja rasunäärmetele, mis toodavad rasu - õli, mis määrib ja teeb veekindlaks juukseid.

Dermis sisaldab ka retseptoreid, mis tuvastavad rõhku (mehhanoretseptorid), valu (notsitseptorid) ja kuumust (termoretseptorid).

Kui dermis venib palju, näiteks raseduse ajal, võib see rebeneda. See ilmub hiljem venitusarmidena.

Lisaks jaguneb dermis kaheks kihiks:



Papillaarne piirkond

Papillaarne piirkond sisaldab lahtist sidekude. Sellel on sõrmelaadsed väljaulatuvad osad, mis suruvad epidermisesse. Need väljaulatuvad osad annavad dermisele konarliku pinna ja vastutavad inimese sõrmeotste mustrite eest.

Retikulaarne piirkond

Retikulaarne piirkond sisaldab tihedat, ebakorrapäraselt paiknevat sidekude. Retikulaarses piirkonnas olevad valgukiud annavad nahale tugevuse ja elastsuse.

Nahaalune kude

Naha sügavaim kiht on nahaalune kude või hüpodermis või subkuti. See ei ole tehniliselt naha osa, kuid see aitab nahka luude ja lihaste külge kinnitada. Nahaalune kude tagab nahale ka närvid ja verevarustuse.

Hüpodermis sisaldab enamasti rasva, sidekude ja elastiini, mis on elastne valk, mis aitab kudedel pärast venitamist oma normaalse kuju taastada. Kõrge rasvasisaldus aitab keha isoleerida ja takistab inimesel liiga palju soojust kaotada. Rasvakiht toimib ka kaitsena, polsterdades luid ja lihaseid.

Naha värv


Nahavärv on fenotüüp, mis on jälgitav tunnus nagu silmavärv või kõrgus. Värv tuleneb erilist tüüpi pigmendist, mida nimetatakse melaniiniks.

Melaniini peamine ülesanne on kaitsta nahka kahjuliku päikesevalguse eest, mis võib põhjustada nahavähki. Kui nahk puutub kokku UV -kiirgusega, hakkavad melanotsüüdid tootma melaniini, tekitades päevitust.

Inimestel, kellel on rohkem feomelaniini, on nahk kahvatum. Inimestel, kellel on rohkem eumelaniini, on nahk tumedam. Evolutsiooniuuringud näitavad, et ajalooliselt arenesid ekvaatorile lähemal olevad populatsioonid tumedama nahaga, mis kaitseb päikese UV-kiirte eest. Teisest küljest muutusid külmema kliimaga piirkondades inimesed heledamaks, et paremini säilitada D-vitamiini.

Üldiselt on naissoo nahk heledam kui meessool. Põhjuseks võib olla see, et raseduse ja rinnaga toitmise ajal vajavad naised rohkem kaltsiumi. D-vitamiini toodetakse, kui nahk on päikese käes.

Nahahaigused



Nagu kõigi teiste kehaorganite puhul, on nahk teatud haiguste suhtes vastuvõtlik. Ülisile, pehme, veatu nahk on rohkem müüt kui tõsi. Nahk kannatab palju keha esimese kaitsekihina, on hämmastavalt võimekas, kuid alati on olusid, mis nahast võivad võitu saada:

Atoopiline dermatiit: Tuntud ka kui ekseem, see on põletikuline nahahaigus, mida iseloomustavad kuivad, punased, sügelevad nahalaigud.

Akne: see on ehk kõige levinum nahahaigus. See tekib siis, kui karvafolliikulid ummistuvad surnud naharakkudest ja õlidest.

Melanoom: nahavähi tüüp, mis on põhjustatud liigsest päikesevalgusest.

Rosaatsea: tavaline lööve, mis levinud keskealistel inimestel. Tekib punetus ja näo keskel on väikesed punased punnid.

Psoriaas: see on auto-inflamatoorne nahahaigus. See põhjustab nahale punaste, ketendavate laikude ilmumist.

Sügelised: sügelev nahahaigus, mis on põhjustatud inimese kärntõve lestast (sarcoptes scabiei).

Vöötohatis: Seda nimetatakse ka herpes zosteriks, see on viiruse põhjustatud valulik, villiline lööve.

Lichen planus: sügelev mitteinfektsioosne lööve. Punnidel on lamedad läikivad ülaosad.

Peale Hamblini raamatut "Clean" on seal mainitud dermatoloogiaprofessor Skotnickil ka oma raamat. Võibolla oleks ka seda hea lugeda. Järgmine kord läheb ikka Hamblini raamatuga edasi.



esmaspäev, 20. september 2021

Naha puhtus vol 3 - nahk ja ekseem



Loen siis huviga edasi James Hamblini raamatut "Clean" 

Immuunvastusega haiguste puhul kasutatakse jätkuvalt agressiivset lähenemist: antibiootikume, immuunsüsteemi pärssivaid ravimeid, agressiivset puhastamist ja niisutamist.

Võib ju öelda, et ka alternatiivmeditsiin ja imerohutööstus kasutab immuunsüsteemi pärssivaid vahendeid. Kas pole? Kui inimesed vähegi mulle kiidavad  MMS, vitamiini megadoose, õlisegusid, terasid, siis kiitusena öeldakse: tundsin õhtul palavikulaadest tunnet, valu, nohu hakkas tulema, kurk oli valulik jms – võtsin oma (ime)aine sisse ja järgmisel hommikul polnud midagi. Valu, palavik, põletik, nohu-köha on kõik immuunsüsteemi kaitsevahendid. Kui need järsult kaovad, siis peaks ju tegemist olema immuunsüsteemi pärssimisega ehk mahasurumisega. Sestap ole ettevaatlik, et pideva allasurumisega ei tekita omale tugevamat ja tõsisemat haigust. Immuunsüsteem on see, mis palaviku, põletiku jms abil haigusest võitu saab.


Ekseem nahal on juba niivõrd levinud, et sellele ei pöörata enam isegi tähelepanu või peetakse seda lihtsalt tüütuks segajaks. Kuid ekseem võib vägagi häirida inimese igapäevaelu. Sügelemine häirib unerežiimi – kuna sügelemine intensiivistub just öösiti.

Tundub, et ekseem ühendab kõik, mis võib nahaga valesti minna: häiritud barjäärifunktsioon, mikroobide tasakaalustamatus ja immuunrakkude reageeringu võimendumine. Nahabarjääri häirimine pesemise või kratsimisega võib muuta mikroobide populatsiooni. See võib anda hoogu juurde immuunsüsteemile, mis käsib naharakkudel kiiresti vohada ja täita piirkond põletikuliste valkudega (Põletikulise reaktsiooni valk on valk, mille sünteesi kiirus põletikulise protsessi juuresolekul on suurem kui selle katabolismi kiirus). Kõik see muutub põletiku, sügeluse, barjääri lagunemise ja mikroobide tasakaalustamatuse püsivaks tsükliks. "Ja mis siis saab, kui olete ühiskonnana ekseemi tekitanud liigse pesemisega," spekuleerib Skotnicki.

Tundlikkus, allergia, ekseemid viivad aina rohkema puhastamise ja kreemide kasutamiseni. Kui patsiendid jõuavad Skotnicki juurde, on neil lööbed, mis on kestnud juba kuid ja see on viinud inimesed instinktiivselt veel suurema koorimise ja kreemitamiseni. Ja nad tulevad arsti juurde lootusega saada veel üks toode – parem ja efektiivsem. Nad tahavad, et see oleks „naturaalne“  ja „leebe toimega“.  Midagi sarnast mittemillelegi. Kuid arstidel on  väga raske määrata sellisele nahale mittemidagist. Kuna patsiendid tahavad, et neile antaks mingi retsept või vähemalt mingi režiim.

Siinkohal tuleb mulle kohe meelde, kuidas minu 15 aastane tütar koju „loodusliku ja eeterliku õliga“ näopuhastustoote tõi. Arvestades, et ma ei ole laste nahal kasutanud kunagi mingeid kreeme ega seepe. Aga tüdrukule meeldib katsetada indiaanimaalingutega ja see tuleb õhtul kuidagi maha saada. Peale naturaalse puhastajaga pestud nägu oli tal igatahes järgmisel hommikul üleni paistes punane. Selgus varsti, et ta on isalt ja vanaisalt saanud päranduseks atoopilise naha – nahk on hõredam ja laseb kergesti seestpoolt välja vett ja sissepoole kergemini igatsorti ainest, mis võib nahka ärritada. Võin vaid oletada, et elu maal ja intensiivse nahahoolduse puudumine siiani on vanaisa eluaegse sügeleva ekseemi taandanud vaid kergeks ketenduseks suu ümber (talviti) ja vajaduseks jälgida kätele tekkivate kriimustuste ja haavade paranemist. 


Keemik Jen Novakovich (@theecowell), kes juba kaua kosmeetikatooteid uurib, kirjutas hiljuti oma postituses, et kui ta järjekordselt kuuleb reklaami: „suurepärane, puhta ja terapeutilise kvaliteediga" eeterlik õli teeb seda ja toda, siis:


„Palun ärge pange eeterlikku õli otse oma nahale ega kasutage seda lastel kui „ravib-kõiki-haigusi“ vahendit, ega võtke seda sisse. See EI OLE turvaline. Ja kui te kuskil sellist soovitust näete, kõndige kohe eemale.


Pidevalt kandes eeterliiku õli otse nahale suureneb tõsiselt risk nahaallergia tekkeks. Ärge pange eeterlikku õli vannivette, kuna eeterlik õli ei lahustu vees.

Ja jumal eest ärge jooge eeterlikku õli. Mürgituskeskuse statistika järgi on mürgitused eeterlike õlidega kasvavas trendis.


Ärge pange eeterlikku õli laste nahale, et neid ravida. See tõstab allergiate riski või halvendab olemasolevaid seisundeid.



Eeterlikud õlid on äärmiselt kontsentreeritud ja te ei puutu looduses kunagi kokku sellise konsentratsiooniga. Äärmiselt oluline on korrektne lahjendamine.

Mida siis oma probleemidega teha? Skotnicki on leidnud teatud lahenduse ja soovitab oma patsientidele toodete „dieeti“ või „paastu“. St kõik nahahooldustooted tuleb ära jätta (või vähemalt nii palju kui võimalik). Seda lähenemist toetab järjest  enam dermatolooge.

Nahk on lõppude lõpuks äärmiselt vastupidav. Võime proovida seda juhtida või katta paiksete toodetega, kuid lõppkokkuvõttes on see loodusjõud, mis reageerib selle alt ja väljast tulevatele pidevatele signaalidele, nagu see on arenenud miljonite aastate jooksul. Nahk püüab säilitada tasakaalu.

Nahk on inimkeha suurim organ. Meil kõigil on piisavalt nahka, et kui selle laiali laotada, kataks see umbes 1,7 ruutmeetrit. Seda võib liigutada mis tahes suunas ning venitada ja nahk tunneb väikseid temperatuuri, rõhu ja niiskuse muutusi. Nahk sisaldab närvikiude, mis võivad meie ajule signaale saata, et tekitada piinavat valu ja ekstaatilist naudingut. Nahk suhtleb maailmaga, kui oleme haiged, väsinud või ärevil või erutunud. Nahk võib lahti rebeneda ja mõne aja pärast taas kokku kasvada. Nahk võib meid surmava ülekuumenemise eest hoida, kastes end vedelikku, mis põhjustab kuumuse kiiremat kiirgust külgnevasse õhku. Nahk pole vähem oluline kui meie süda, selg või aju. Ilma selleta aurustuvad meid moodustavad vedelikud ning välismaailm valgub meisse ja nakatab meid ning me sureme kiiresti.

Seega on naha tervise eest hoolitsemine ülioluline, kuid see hõlmab palju enamat, kui erinevate aineste naha peale määrimine.

Ja kuna nahast tuleb palju juttu, siis enne kui raamatuga edasi lähen, vaataks üle selle, millest nahk on kokku pandud ja kuidas see töötab.

https://www.youtube.com/watch?v=OxPlCkTKhzY 5 minutiline piltlik video naha ehitusest ja ülesannetest



Kas teate, et…

Igal täiskasvanud inimesel on umbes 2 m² nahka;

Naha keskmine kaal on umbes 14 kg, moodustades umbes 20% kogu kehamassist;

Nahk sisaldab umbes 25% kogu keha veevarust;

Ühes ruutsentimeetris sisaldub:

600 000 naharakku

5000 sensoorset rakku

4 meetrit närve

100 higinääret

1 meeter veresooni

15 rasunääret

5 karva

150 000 melanotsüüti

Nahal on kolm põhikihti - epidermis, dermis ja hüpodermis.



Epidermis

Epidermis (marrasnahk) on välimine kiht. See on veekindel barjäär, mis annab nahale tooni. Selle peamised rollid on:

uute naharakkude loomine

nahale värvi andmine

keha väliskeskkonna eest kaitsmine

Inimesed eraldavad iga päev umbes 500 miljonit naharakku. Tegelikult koosnevad epidermise äärepoolseimad osad ca 20-30 kihi osas surnud rakkudest.

Epidermis tekitab oma alumistesse kihtidesse pidevalt uusi rakke. Umbes nelja nädala jooksul jõuavad need rakud pinnale, muutuvad kõvaks ja asendavad surnud rakud.

Keratinotsüüdid on epidermise kõige levinum rakutüüp. Nende ülesanne on toimida tõkkena bakterite, parasiitide, seente, viiruste, kuumuse, ultraviolettkiirte (UV) ja veekao vastu.

Epidermis ei sisalda veresooni. Naha värv tuleneb pigmendist nimega melaniin, mida toodavad melanotsüüdid. Neid leidub epidermis ja need kaitsevad nahka UV -kiirte eest.

Epidermise viis kihti on:



Stratum corneum (sarvkiht)

stratum lucidum

stratum granulosum

stratum spinosum 

stratum germinativum

Õhuke kiudaine riba, mida tuntakse basaalmembraanina, on epidermise ja dermise (pärisnahk) vahel.

pühapäev, 19. september 2021

Naha puhtus vol2 - kuidas pesemine kehale mõjub




Eelmises postituses jäi pooleli Yoon näohoolduse juurde.

Hamblin kirjutab:

„Kõik tooted, mida Yoon minu näole rakendab, tõotavad mõningast atraktiivsuse, kaitse ja hoolduse ühendamist - hägustades piiri kosmeetilise täiustamise ja olulise kaitse vahel toksiinide ja muude ümbritsevate ohtude vahel. Ta võrdleb mõningaid rituaale minu näo toitmisega, öeldes, et need aitavad „veenduda, et teie nahal on õitsenguks vitamiinid ja mineraalid ning rasvhapped”. Ma hakkan tundma, et olen olnud väga hoolimatu.“

Kosmeetika ei ole toit, vähemalt mitte seaduslikult. Need erinevad regulatiivselt ka ravimitest, kuna ei saa väita, et kosmeetikavahendid ravivad või ennetavad konkreetseid haigusi. Kuid müüjad saavad neid tooteid turustada väidetega tervise parandamise ja säilitamise kohta - ilma igasuguse bürokraatliku koormata, mis tuleneb ravimi müügiloa saamiseks turul läbi teha. Yoon on osa uuest ettevõtjate põlvkonnast, kes eksisteerivad kohas, mis pole päris tervis ega ilu, vaid on segu mõlemast. Uued nahahooldustooted lubavad vältida meigi ja ravimite vajadust, muutes naha "loomulikult" heaks. Need tooted ei paku lihtsalt meelelahutuslikku viisi meie välimuse ajutiseks muutmiseks, vaid lähenevad palju enam sellele, mida tavaliselt peetakse narkootikumideks, mis tähendab, et need takistavad või parandavad naha toimimise probleemi.



Tänane tööstus möödub traditsioonilistest väravavahtidest, kuna tooteid saab agressiivselt turustada otse meie Instagrami kanalites. YouTube'i mõjutajad loovad isiklikke kaubamärke, mis põhinevad nahaprobleemidel, rääkides sellise veenvusega, millele meedik ei saa lähedalegi. Siin on kõik eksperdid. Ükski uuring  ei tühista tõenäoliselt seda, mis teie jaoks on töötanud või mitte töötanud.

Kui sul on kunagi olnud nahaga probleeme, saad aru, miks sellised ilusad lubadused on niivõrd ahvatlevad.

Kui Hamblin Yooni juures näohoolduse protseduuri lõpetab, saab ta kaasa terve portsu testreid näohooldustoodetega: 

"Sa pead oma näo eest hoolitsema," ütleb Yoon mulle ja kutsub mind vähemalt puhastusvahendit kasutama. Ma naeran; tema mitte. Ma punastan. Kui ma lifti sisenen, ütleb ta uuesti kindlalt: "Tuleb teha rohkem." Kui ma lähen siit tänavale, kogen maailma teisiti. Astun päikesevalguse kätte ja seda võib olla raske uskuda aga kui te pole aastaid oma nägu puhastanud ja siis järsku teete udupeene näohoolduse, siis tunnen maailma oma näoga viisil, mida ma ei ole kogenud. Minu nahk - ma puudutasin seda - on kindlasti pehmem. Ja kuigi see võib olla ainult minu peas, on mul kohe tunne, et mind nähakse teisiti.“

Paljud puhastusharjumused, mida me praegu iseenesestmõistetavaks peame, said alguse suhteliselt hiljuti. Vaid mõne sajandi jooksul on sotsiaalsed ja isiklikud hügieeni- ja puhtusstandardid suures osas maailmas laienenud aeg jõkke hüppamisest hädavajalikuks igapäevaseks dušiks või vanniks. Minimalismi ja maksimalismi maailmade vahel hüplemine tekitas Hamblinis huvi ideaalse tasakaalu järele. Ta ei tahtnud alustada veel üht kallist harjumust. (Ja kas teod ei vaja oma lima?) Kuid ei tahtnud ka ilma jääda millestki, mis toob inimestele selgelt palju rõõmu ja võib igapäevast suhtlemist kärmelt muuta. Mida peaks oma naha eest hoolitsemiseks tegema? Kui suur osa sellest, mida inimesed teevad, on nauding - või vähemalt mitte vastik või näib hooletu ja kui palju võib tegelikult parandada enda tervist ja heaolu?



Nah, tigude pärast iseenesest pole väga vaja muretseda – ma võiksin nendega pool Eestit vabalt ära varustada. Võib olla ka enam. Hunnikute ja hunnikute kaupa väikeseid õgardeid.

Humblini jaoks algas see 2016 aasta artiklist väljaandes The Atlantic. Kui ta kirjutas, et lõpetas duši all käimise,  järgnes kirjade tulv:

„Ma pole kunagi kogenud sellist tasakaalustatud segu armastusest, vastikustundest, uudishimust ja vitrioolist, kui kirjutasin ajakirjale The Atlantic lühikese artikli sellest, kuidas ma duši all käimise lõpetasin. Lugejad kirjutasid mulle sadade kaupa, et väljendada tundeid kogu emotsionaalses spektris: öelda, et nad on juba ammu aru saanud (mida ma isegi teadsin), et ma olen hull. Mõned lugejad olid pahased, et arst võib olla nii vastutustundetu, et vihjata sellele, et hügieenil pole erilist tähtsust, arvestades pidevaid koolerapuhanguid ja sadu tuhandeid gripisurmasid aastas. Teised olid vihased, et ma ei olnud selgeks teinud, et duši all käimine on minu kui valge mehe eelis rikkas riigis. Teised arvasid, et see kõik on täiesti ilmselge. Naine Saksamaalt nimega Patricia kirjutas: "Ma ei saaks teiega rohkem nõustuda!"

Patrcia veendumus tulenes oma kogemusest haiglas, kus ta oli insuldiga. Jäänud ainult ühe toimiva käega, leidis ta duši all käimise olevat suure väljakutse. Nii vähenes pesemiste arv vaid korrani kuus ja kui ta palus naabritel ja sugulastel anda teada, kui siin midagi kohutavalt lõhnab – jäi see kohutav lõhn tulemata. Jalad lakkasid haisemast, juustest nagu ka nahalt eritus vähem rasusust.

Hamblinile kirjutas 89 aastane Claire, kes märkis, et tema ja abikaasa (kes suri 96 aastaselt) ei käinud kunagi vannis/duši all. Ta pidas seda peamiseks nooruslikuma väljanägemise põhjuseks ja saatis Hamblinile endast pildi, et tõestada oma nooremat välimust. Tema pidas tervise alustaladeks treeningut ja väga valikulist toitumist. Kui Hamblin temalt küsis, kuidas tuli ta selle peale, et mitte duši all käia, vastas vanadaam: „Noh, ma mõtlesin, miks me end nii palju peseme. Meil on ju selline suurepärane nahk, mis aina maha koorub ja uueneb.“ Dieet, kui te teada soovite oli Paleo laadne – võid ja loomaliha ja ilma ülitöödeldud toiduta.

Järjest kasvav elanike arv linnades ja õhusaaste on inimesi viinud aina enam siseruumidesse.

Kas vajaduse või eelistuse tõttu näib, et üha isoleeritum eluviis siseruumides on mänginud rolli meie immuunsüsteemi - ja meie esmase immuunsüsteemi - naha - toimimise muutmisel viisil, millest me alles hakkame aru saama. Suurema osa inimkonna ajaloost koolitaks pidev mikroobidega kokkupuude meie immuunsüsteemi teadma, millal ja kuidas reageerida. Tänapäeval on evolutsiooniliselt uudne keskkonnasisendite kogum jätnud paljud meie immuunsüsteemid segadusse, suutmata eristada, mis peaks ja ei tohiks põhjustada meie naha nö süttimist. See ei ole seotud tõsiasjaga, et paljudele meist õpetatakse, et on tervislik ja isegi vajalik end põhjalikult, iga päev, mõnikord mitu korda pesta. Isegi kohtades, kus nakkushaiguste oht on väike, õpetatakse meid jätkuvalt sellel keskenduma. Eeldatakse, et me ei kanna nähtavat mustust ega muda ega tolmu, et meid ei peetaks mahajäetud, laiskadeks, ebameeldivateks, keerulisteks, ebaviisakateks ja ebaprofessionaalseteks. Ühesõnaga: ebapuhtaks.

Kanadas muutub õhk kuivaks kusagil oktoobris. Just sellel ajal hakkavad mehed ilmuma Sandy Skotnicki kontorisse. Mehed sügelevad. Skotnick on mikrobioloogi haridusega dermatoloogia ja keskkonnatervise professor Toronto Ülikoolis. Ta on üle 20 aasta jälginud keskkonna mõju nahale ja mikrobioomile.

Ta räägib, et küsib alati, kuidas mehed ennast pesevad. Mehed tahaksid väita, et inimkeha on mõeldud normaalselt funktsioneerima ainult suvel ja just aastaaegade vahetus teeb nahale halba.

Aga kui ta küsib, kuidas mehed pesevad, siis selgub, et nad reeglina võtavad mingi tugeva harja ja meestele mõeldud dušgeeli ja käivad sellega kogu oma keha üle. Ja teevad seda 2x päevas, kuna töötavad väljas.

Isegi ainult vee mõju nahale kandmisel ei ole null. Vesi, eriti kuumalt, eemaldab aeglaselt meie näärmete sekreteeritavad õlid niiskuse hoidmiseks.

Skotnick soovitab neil pesta ainult kaenlaaluseid, kubet ja jalgu.  Tema ahastus on käegakatsutav, kuna ta selgitab, kui suur osa tema karjäärist arstina on meeste anumine, et nad ei seebitaks oma keha dušigeeliga. Ta ütleb neile, et niisutamine muutub paljudel juhtudel vajalikuks ainult seetõttu, et inimesed on läinud liiga kaugele ülepesutsüklis. Isegi ainult vee mõju nahale kandmisel ei ole null. Vesi, eriti kuumalt, eemaldab aeglaselt meie näärmete sekreteeritavad õlid niiskuse hoidmiseks. Kõik, mis jätab naha kuivemaks ja poorsemaks, suurendab ärritavatele ja allergeenidele reageerimise võimalust. Skotnicki usub, et see on osa sellest, kuidas liigne pesemine kahjustab nahka, muutes inimesetel, kellel on ekseemile geneetiline eelsoodumus, suuremaks tõenäosuse nahahaiguste ägenemiseks. Kuigi ekseem ise võib olla kurnav, ei tule see sageli üksi. Tundub, et see on osa tingimuste kogumist, mis tulenevad immuunsüsteemi häiretest. Ligikaudu pooltel lastel, kellel on raske ekseem, tekib allergiline nohu või astma, mis on osa immuunsüsteemi ülereageerimise kaskaadist, mida nimetatakse atoopiliseks marsiks.

https://www.youtube.com/watch?v=qC1w_cEiBN4