Naise aju vol 7 - ajule sobivat toitu

 

Mosconikirjutab raamatus „XX Brain“ ka bioidentilistest hormoonidest – tema arvamus ühtib Jennifer Gunteri omaga ja sellest ma olen juba pikemalt kirjutanud.

Kuidas on beebipillidega – kas need mõjutavad aju ja/või menopausi.

Mosconi kirjutab: „Kummalisel kombel, kuigi üle 100 miljoni naise võtab pille kogu maailmas, on uuringuid selle mõju ajule vaid käputäis. Kas sellest tulenevalt või mitte aga praegu ei ole selgeid tõendeid selle kohta, et rasestumisvastased vahendid suurendaksid või vähendaksid kognitiivse languse või dementsuse ohtu. Siiski on tõendeid selle kohta, et see mõjutab meeleolu. Mõnikord   positiivsel viisil, näiteks edukalt PMS-i sümptomeid leevendades. Mõned perimenopausis naised, kes kasutavad hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, on märkinud, et kuumahoogusid on vähem ja need on väiksema intensiivsusega. Kuid teatud juhtudel on leitud ka vastupidine mõju, depressiooni riski suurenemine. Hiljutine uuring, milles osales üle miljoni naise vanuses neliteist kuni kolmkümmend neli, näitas, et kõik tavalised hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite vormid on seotud suurenenud depressiooni tekkimise tõenäosusega. Kuigi riski suurenemine ise oli suhteliselt väike, olid kõrgemad riskid seotud ainult progesterooni sisaldavate vormidega, eriti mõne spiraaliga.“

Veel östrogeenist. Östrogeen pole ainult östrogeen. Tegelikult östrogeen, mis eksisteerib ainult ajus, erineb sellest, mida toodetakse munasarjades või koos keharasvaga. Pidage meeles, et aju östrogeenil on palju rohkem funktsioone peale reproduktsiooni ja seetõttu toimib see täiesti sõltumatult mujal kehas paiknevast östrogeenist. Kehas toodetud östrogeen kaitseb peamiselt meie südant ja luid, samas kui ajus toodetud östrogeen kaitseb eriti meie mälestusi, mõtteid ja tundeid.

Aju toodab suures osas oma östrogeeni ise ja tal on oma isiklik hormonaalne ökosüsteem. Meil on olemas viisid östrogeeni mõõtmiseks kehas (vereanalüüsi abil), kuid meil pole häid viise östrogeeni mõõtmiseks ajus. Viimane on tänaseni jäänud suletud mustaks kastiks. Töö selle avamiseks muidugi käib.

Nüüd jõuan Mosconi raamatus 9 peatükini, mis käsitleb dieeti. Toidu ja aju suhted on põhjalikumalt ja paremini kirja pandud raamatus Näljane aju (Hungry Brain), milles blogis sai juba varem kirjutatud.  Osalt on XX brain toidupeatükk nagu väga põhjalik, kuid palju erinevaid võimalusi on puudutamata. Arvestades kui palju materjale ma dieetide ja toidu osas olen lugenud ja erinevaid loenguid kuulanud, siis see materjal siin pole parimate hulgast. Natuke pettunud aga samas ei ole Mosconi teadlane, kelle peamiseks uurimisvaldkonnaks on toidu ja dieediga seonduv. 

Kritiseeritakse ekstreemsemaid dieete:

„Minu kogemuste kohaselt ei ole menopausi ajal, kui naise keha nõuab rohkem rasva, et saada rohkem östrogeeni, mõistlik minna väga madala rasvasisaldusega dieedile. Nüüdseks on teada, et kui naised kasutavad väga madala rasvasisaldusega dieeti, langeb nende östrogeenitase sageli järsult.“

Ka vastupidine, liigse rasvasisaldusega dieet pole naise tervisele kõige parem:

„Aju tervise osas pole aga selgeid tõendeid selle kohta, et kõrge rasvasisaldusega dieedid toetaksid kognitiivset poolt. Tänase seisuga on ainult viis uuringut ketoididieetide mõju kohta inimeste kognitiivsetele võimetele ja kõik need olid  üsna väikesed. Suurim kliiniline uuring, milles osales umbes 100 patsienti, katkestati 2017. aastal, kui tricaprylini (ketooni allikas) lisandina juurdevõtmine ei suutnud kerge Alzheimeri tõvega patsientide kognitsiooni parandada. Praegu puuduvad kliinilised uuringud nooremate inimestega ja vaatlusuuringud, mis seovad kõrge rasvasisaldusega dieeti kognitiivse jõudluse või Alzheimeri tõve riski vähenemisega. Seega pole praegu alust arvata, et vajalikust rohkem rasva söömine teeb teie ajule head.“

Mida XX Brain soovitab süüa?

Mosconi ütleb: "Tegelikult ei vaja me "dieeti". Enamik dieete keskendub toidu või toitainete piiramisele, mis muudab nende järgimise võimatuks, sageli pole need realistlikud ning põhjustavad läbikukkumisi ja isegi kaalutõusu.“

„Tänu osaliselt südamele kasulikule mõjule teeb Vahemere dieet ka teie ajule palju head. Aju pildistamise uuringute seerias, kuhu kogunes sadu osalejaid, leidsime, et Vahemere dieeti järginutel olid tervemad ja noorema välimusega ajud kui samaealistel, kes olid söönud lääne dieeti. Tundus, et lääne dieedipidajate aju kahaneb kiiremini, vananedes hinnanguliselt viie aasta võrra/.../ tavapärase lääne dieedi järgijatel oli juba rohkem Alzheimeri tõve naastusid kui nende vanuses tavaline, samas kui Vahemere dieedi järgijate aju oli neist puhas.“

Vastavad näitajad olid naistel paremad kui meestel, mistõttu oletab Mosconi sobib Vahemere dieet eriti hästi naistele.

Uuring, milles osales üle 10 000 naise, näitas, et need, kes alustasid Vahemere dieeti keskeas, elasid suurema tõenäosusega üle seitsmekümne aasta vanused kui need, kes ei söönud nii tervislikult.  

Ja ma toon ära Mosconi poolt kirja pandud kaheksa sammu tervislikuma ajuni:

1. Jälgi millised süsivesikud on sinu menüüs:

Aedviljad ja puuviljad. Täisteraviljad menüüsse, rafineeritud menüüst välja. Head on kaunviljad ja tärkliselised juurviljad (maguskartul).

Söö erinevaid värve: lehtköögivilju, marju, puuvilju, juurikaid. Siit saad ka piisavalt kiudainet.

2. Hoia menüüs fütoöstrogeene – sellest sai pikemalt kirjutatud siin https://paikesetoit.blogspot.com/2021/08/naise-tervis-vol51-futoostrogeenid.html ja siin https://paikesetoit.blogspot.com/2021/06/naise-tervis-vol-10-kuumahood.html

Ehk puu- ja aedviljad ning kaunviljad (sh soja) ja terviljad-semned

3. Kaitse aju antioksüdantidega

Puu- ja aedviljad, mis sisaldavad rohkelt C vitamiini, beetakaroteeni, E ja A vitamiini, seleeni.

„Arvestades, et naised on põletike ja infektsioonide suhtes eriti tundlikud, on antioksüdantide poolest rikkad toidud naiste tervise seisukohalt tõesti võtmetähtsusega.“

4. Vali õiged rasvad

Eks siis veelkord: väldi transrasvu, tarbi oomega 3 rikast toitu (kala või lina- ja chiaseemneid. Ikka avokaadod, oliiviõli, mandlid, soja). Vähenda küllastunud ehk loomseid rasvu, hoia piisavas koguses polüküllastumata rasvhappeid.

5 Toida oma mikroobe

Kiudaine toidab parimaid baktereid. Sellest on juba blogis põhjalikult juttu olnud õige mitmes postituses.

6. Alkohol ja kohvi – kaldu vee poole

Kohvi! Paljud meist tunnevad, et ei saa ilma hommikuse kohvita hakkama ja mõned uuringud näitavad, et mõõdukas kohvi tarbimine võib edendada aju tervist. Mõõdukas tähendab aga vähem kui 300 mg kofeiini päevas, mis võrdub ühe espresso või kahe väikese tassi tavalise kohviga.

„Huvitav on see, et naised metaboliseerivad nii alkoholi kui ka kofeiini menstruaaltsükli jooksul erinevalt. Menstruatsiooni alguses folliikulite algstaadiumis reageerib teie keha kiiremini, nõudes nende jookide mõju tundmiseks vähem. Luteaalfaasis, mis algab järgmisel päeval pärast ovulatsiooni, toimub märgatav aeglustumine. See paneb nii  mõnedki meist jooma neid jooke tunduvalt rohkem, kuna mõju ei pääse nii kiiresti esile. Sestap olge ettevaatlik.“

Mosconi soovitab muidugi jookidest vett, kuna keha veega varustatus on ajule väga oluline.

„Aju on dehüdratsiooni suhtes nii tundlik, et isegi minimaalne veepuudus võib põhjustada selliseid sümptomeid nagu udus aju, väsimus, pearinglus,  peavalu ja mis kõige murettekitavam - aju kokkutõmbumine.“

Mosconi soovitus:

„Hommikul jooge klaas tavalist sooja vett. Soe vesi niisutab rohkem kui külm vesi, kuna sellel on veresooni laiendav toime, mis tähendab, et see paneb veenid paisuma, soodustades imendumist. Külm vesi toimib hoopis vasokonstriktorina. See lihtne harjutus on tõhus aju täiendamiseks väga vajalike vedelikega-ja samal ajal äratab see üles ja käivitab seedimise.“

7. punkt soovitab eelistada mahetoitu, eriti liha ja kalatooteid. Sedagi teemat on blogis käsitletud ja põhjalikumalt tuleb veelgi juttu. Raamatus keerleb Mosconi kemikaalide ümber, jättes kogused hoopis mainimata ja jättes lahkamata ka mahetoodete "naturaalsete" kaitsevahendite sisalduse jpm. 

8. Sööge vähem 

Tänasesse päeva vaieldamatult hea soovitus.

Vanusest ja maskikandmisest...

Ma hakkasin kirjutama Henner Townlowe artiklist, mis räägib 4 taime väljasuremisohust. Ja need taimed on kohv, kakao, banaan ja avokaado. Kohviga mul suhet pole aga ülejäänud kolm on minu elu igapäevaseks kaaslaseks... mis mõttetuks muutub elu ... Kuid enne, kui ma tõlkimisega lõpule jõudsin, lugesin uudistest, et:

Eile suri Inglismaa vanim inimene  Joan Hocquard 112 aastasena. Tema nõbu sõnade kohaselt oli Joan ääretult külalislahke inimene, kellele meeldis sõpru võõrustada. Ta ei arvanud, et pikaealisuse taga  peitub mingi saladus, tuleb lihtsalt elada oma elu täielikult. Joan naeris dieetide üle ja sõi mis talle meeldis – armastades võid ja koort. Oli harva haige.

Mõned kuud varem  suri 112 aastasena Inglismaa vanim mees Bob Weighton. Varasemalt on ta ajakirjandusele öelnud, et tema arvates on naer ülimalt oluline ja enamik probleeme maailmas on sellest, et inimesed võtavad ennast liiga tõsiselt. Oma pikaealisuse kohta märkis ta vaid, et on vältinud suremist.

Ja meeldib see või mitte, toidust kirjutamine tundub pidevalt teisejärgulisena (kuigi ikka meeldivana) ... ja kuigi ma valmistun kommiteoks, siis tahaks ka hoida alles tänase päeva arusaamisi, sellest mis ümberringi toimub. Et hiljem taaskord võrrelda, mis kinnitust leidis ja mis mitte...

Loen hetkel Bill Brysoni raamatut „Inimkeha kasutusjuhend asukale“. Selline paks ja ligi 500 lk (ligi 100 sellest erinevad viited). Bill Bryson on kirjanik, kelle raamatud on populaarsed ja need on tõlgitud eesti keelde. Raamat käib läbi kogu inimkeha alates aatomitest, rakkudest kuni elundkondade ja haigusteni välja. Kirja pandud ääretult lihtsalt, kui põnevalt ja väga täpselt, lahedate näidete ja viidetega varustatult. Olen alles pool raamatut läbi lugenud – alustasin viimasest kolmandikust: haigustest, meditsiinist, suremisest ja nüüd olen naha ja juuste juures. Kuna ma viimased 6-7 aastat olen ikka ja jälle õppinud: palju toitumisest ja seedimisest, unest, anatoomiast, biokeemiast, liikumisest, tervisest ja rahva tervisest, ülekaalust ja diabeedist, haigustest ja ravist, siis see on raamat, millest on kerge aru saada ja mis toob inimkeha kohta teadaoleva ühte kirjatükki kokku. Võimalik isegi, et peale selle raamatu läbilugemist on sulle raskem kõiki neid lisandeid ja imerohtusid ja tüütut loba müüa, sest keha toimimismehhanismid on väga hästi lahti seletatud. Bryson on sündinud Inglismaal, elanud USAs ja kolinud taas tagasi kodumaale. Töötanud Durhami Ülikooli kantslerina on ta teadusmaailmas hästi kodus ja raamatus otsib vastuseid inimkeha kohta kompetentsetelt isikutelt. Samas on hea teada, et raamat ilmus enne Covid-19 võidukäiku (oktoobris 2019).

Raamatus kirjutab Bryson: Ametlikel andmetel on kõige kauem elanud inimene Jeanne Louise Calment. Calment elsa jõudeelu: rikas oli tema isa ja jõukas oli abikaasa. Ta ei teinud oma elus päevagi tööd ja elas pikalt peale oma ainsa lapse ja abikaasa surma. Calment suitsetas kuni 117 eluaastani iga päev 2 sigaretti ja sõi iga nädal kilo šokolaadi. Prantslasele omaselt jõi ta ka veini, paar tassi kovi, valas toidule oliiviõli ning EI SÖÖNUD KUNAGI hommikusööki.

107 aastaseks elanud Antonio Docampo Garcia  ei joonud kunagi vett, kuid ööpäevas kulus tal 4 pudelit veini. Garcial oli veiniistandus, mis andis 60 000 liitrit veini aastas, millest 3000 liitrit ta alati enda tarbeks jättis. Oma esimesed antibiootikumid võttis ta alles siis, kui oli üle saja aasta vana.

Veel loen raamatust: „Kui ma Washingtoni Ülikoolis töötava Michael Kinchiga St Louises kohtusin, küsisin temalt, milline haigus on tema meelest inimkonna jaoks kõige suuremaks ohuks. „Gripp“ vastas ta hetkegi kõhklemata. „Gripp on palju ohtlikum, kui inimesed arvavad. Esiteks tapab see juba praegu palju inimesi, ainuksi USAs igal aastal 30 -40 tuhat (vahemärkusena: Eestis suri 2017/2018 hooajal grippi 94 inimest), ja seda nii öelda „headel aastatel“. Aga see haigus areneb tohutu kiirusega ja just seetõttu nii ohtlik ongi... „On fakt, „ ütleb mees, „et tegelikult me pole praegusel ajal tõsise haiguspuhangu tarvis sugugi paremini ette valmistatud kui sada aastat tagasi, mil Hispaania gripp 10neid miljoneid inimesi tappis. Ja me ei saa öelda, et meil on samasugust kogemust õnnestunud vältida erilise valvsuse tõttu. Tegelikult on meil lihtsalt vedanud.“

„Mõnikord öeldakse naljaviluks, et tervishoiu seisukohast on kõige hullem algatus ajaloos põllumajanduse teke. Jared Diamond on seda nimetanud „katastroofiks, millest me senini toibunud pole“.  Kentsakal kombel ei kaasnenud põlluharimise tekkega toitumise mitmekesisemaks muutumine, vaid peaaegu eranditult selle vaesumine. ... Enamgi veel, koduloomadega kõrvu elamine tõi kaasa selle, et nende haigustest said meie haigused. Pidalitõbi, katk, tuberkuloos, tüüfus, difteeria, leetrid, gripid – kõik said alguse kitsedest ja sigadest ja kargasid siis meie kallale. Ühe hinnangu kohaselt on umbes 60% nakkushaigustest zoonootilise päritoluga (teisisõnu, loomadelt saadud).

Teadusajakirjanik Ed Yong avaldas ajakirjas Atlantic, et lindude ja imetajate viirusi, mis võiksid liikidevahelise barjääri ületada ja meid nakatada, on koguni 800 000.

See, kas haigus muutub epideemiaks, sõltub neljast tegurist: kui surmav see on, kui hästi tuleb toime uute ohvrite leidmisega, kui kerge või raake selle levikut piirata on ja kuidas see allub vaktsiinidele.

Edukad viirused on need, mis ei tee väga põhjalikku tapatöödja saavad laialt levida. Just seetõttu on gripp alati nii ohtlik. 1918 aastal möllanud Hispaania gripi pandeemia tappis maailmas kokku kümneid miljoneid inimesi, mõne hinnangu kohaselt koguni 100 miljonit, ja mitte niivõrd seetõttu, et tegu oli surmava haigusega, vaid pigem tingituna selle püsivusest ja äärmisest nakkavusest.

Nädalavahetusel lugesin teadusajakirjaniku Ed Yongi artikleid. Yongi on palju auhinnatud just tema täpse ja suurepärase teaduse artiklitesse vormimise eest. Ja kuna ta on viimasel ajal kirjutanud palju meil möllavast viirusest, siis on Atlanticu artiklid selles teemas tasuta lugemiseks.

Ja ta kirjutab hästi ja samuti hästi faktipõhiselt. Maskid. Hästi palju tüütut loba ringleb ringi, neid nagu ei taheta, kardetakse ... isegi paaniliselt. Ma ei teagi, kuidas on meil Eestis. Kuskilt jäi kõrva, et maskid kohustuslikuks on nagu hijabi kandmine ehk islam tungib peale. Ma ise siin põhjamaal käin suure osa aastast suur paks sall üle suu ja nina, ja see on aidanud mul väljas veeta rohkelt aega. Veel olen lugenud, et kui mask oleks vajalik, siis me oleks  maskiga sündinud (hästi jabur) – asju millega, me ei ole sündinud aga oskame enda kaitseks ja tarbeks teha ja kasutada on väga palju.   

Ed Yong kirjutab segadusest maskide ümber oma artiklis „Everyone Thinks They’re Right About Masks“ (Igaüks mõtleb, et temal on maskide osas õigus): „Mitu kuud soovitasid WHO, CDC ja enamik rahvatervishoiutöötajaid, et inimestel pole vaja näomaske kanda, kui neil pole COVID-19 või nad hoolitsevad kellegi eest, kes seda teeb. Samal ajal märkisid need eksperdid, et tervishoiutöötajatel on hädasti vaja maske, mis on pingeliste tarneahelate ja suureneva patsientide arvu tõttu otsas. 29. veebruaril säutsus USA peakirurg Jerome Adams Twitteris: „Tõsiselt, inimesed - LÕPETAGE MASKIDE OSTMINE! Need EI ole efektiivsed laiemale üldsusele koronaviirusega kokkupuutel, kuid kui tervishoiuteenuse osutajad ei suuda neid haigeid patsiente hooldada, seab see neid ja meie kogukondi ohtu! "

Kui maskide kättesaadavus on piiratud, on mõistlik neid hoida inimestele, kes neid kõige rohkem vajavad. Kuid see sõnum kadus keset segadust tekitavat väidet, et maskid kaitsevad kuidagi tervishoiutöötajaid, kuid on kasutud kõigile teistele. Viimastel nädalatel on see hauduv pinge päris keema läinud. Arvamused, uudislood ja teadusartiklid on kutsunud lääneriike üles maske laialdaselt kasutama, matkides Aasia riikide näidet. Maskid on kohustuslikud kõigile, kes sisenevad Austrias supermarketisse, ja kõigile, kes lahkuvad oma majast Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias. USA-s muutis CDC oma suuniseid, soovitades ameeriklastel riide- või riidest näokatteid avalikult kanda. Ka paljud rahvatervise eksperdid on oma arvamust muutnud. "Jagasin alguses rahvatervise sõnumit: inimesed ei vaja maske," ütles Virginia Ülikoolis õhknakkusi uuriv Linsey Marr. "Kuid ma olen seda muutnud, sest üha enam on tõendeid selle kohta, et see näib levivat õhu kaudu."

Kui viirus liigub läbi õhu, siis tundub intuitiivselt, et maskid suudavad selle blokeerida. Selle kohta on kõikjal tõendeid, eriti kirurgiliste maskide puhul, mis on tavalisemad kui N95 respiraatorid ja mis ei moodusta näoga tihedat kontakti. Mitmed varasemad uuringud on näidanud, et näomaskid võivad vähendada gripilaadsete infektsioonide riski, aeglast gripi levikut kodumajapidamistes ja isegi vähendada SARSi levikut, eriti kombineerituna kätepesu ja kinnastega. Teised uuringud on olnud üheselt mõistetavad, leides, et maskid ei anna mingit kasu, annavad vaid kasu vähesel määral või kasu on ainult koos selliste meetmetega nagu käte pesemine. "Õhuvool kulgeb vähima vastupanu teed ja kui see ei sisene läbi võrgusilma, võib see tulla küljelt," ütles Bourouiba. "Puuduvad tõendid selle kohta, et [kirurgilised maskid] kaitseksid väikseimate piiskade eest."

Maskide puhul on siiski heaks pooleks see, et isegi kui nad ei suuda viiruste saamist takistada: võivad nad viiruste väljapääsu peatada. Uus uuring näitab, et inimese koronaviirustega kergelt nakatunud inimesed vabastavad kirurgilisi maske kandes vähem viirusosakesi. "Ma olen maske veidi eitanud, kuna vaatasin neid valesti," ütles mulle Bill Hanage Harvardist. "Te ei kanna neid mitte selleks, et nakkusest hoiduda, vaid et takistada kellegi teise nakatumist." See võib olla aga eriti oluline SARS-CoV-2 puhul, mis võib levida ilma viivitamatult sümptomeid tekitamata. Kui inimesed on enne haigestumist nakkusohtlikud, peaksid kõik kandma näomaske "avalikkuse ette minnes, ühe täiendava ühiskondliku jõupingutusena viiruse leviku pidurdamiseks," ütleb Thomas Inglesby John Hopkinsi terviseohutuse keskusest.  

Mõned kommentaatorid on väitnud, et riigid, kellel on seni õnnestunud oma COVID-19 puhanguid ohjeldada, on maske laialt kasutanud. Kuid see suhe pole nii täiuslik, kui see võib tunduda. Hiina pooldas maski kasutamist varakult ja võitleb endiselt selle haiguse ohjeldamise nimel. Jaapan kasutab maske laialdaselt, kuid on nüüd juhtumid taas tõusuteel. Singapur reserveeris maskid tervishoiutöötajatele, kuid tasandas siiski nakkuste kõverat. Paljud edukalt maski kasutanud riigid tuginesid muudele meetmetele, näiteks ulatuslikele proovidele ja sotsiaalsele distantseerumisele ning paljud olid pandeemiaks valmis, kuna nad olid eelnevalt kokku puutunud 2003. aasta SARS-i epideemiaga.

Aasias pole maskid pelgalt kaitsevahend. Need on ka sümbolid. Nad kinnitavad kodaniku meelsust ja kohusetundlikkust ning sellised sümbolid võivad olla olulised ka mujal maailmas. Kui neid kasutatakse laialdaselt, võivad maskid anda märku, et ühiskond võtab pandeemiaohtu tõsiselt. Need võivad vähendada haigete inimeste häbimärgistamist, kes ei tunneks enam häbi ega eristuks selle kandmise pärast. Nad võivad pakkuda kindlust inimestele, kellel pole privileegi end kodus isoleerida, ja peavad jätkama tööd avalikus ruumis. "Minu töötajad on ka maininud, et maski olemasolu tuletab neile meelde, et nad ei peaks oma nägu puudutama ega pliiatsit suhu pistma," märkis Lydia Bourouiba, MIT teadlane .

Või võivad maskid anda vastupidise efekti. Alati, kui Nebraska Ülikooli patoloogia ja mikrobioloogia teaduskonna teadur Joshua Santarpia näeb kedagi avalikus kohas maski kandmas -  puudutab see inimene seda pidevalt, näpib seda ja tõmbab seda pidevalt allapoole üle suu. "Maskid on tõesti ebamugavad ja keegi ei kanna neid õigesti," ütleb ta. "Selle asemel, et olla kaitstud, olete oma näole pannud midagi, mis tekitab soovi oma nägu rohkem puudutada või maski väliskülge puudutada, mis on nakkav. Olete loonud endale ohu, mis on teie nägu. "

Paljud rahvatervise eksperdid on oma isikliku kogemuse põhjal esitanud sarnaseid kaebusi. Kuid on raske leida uuringuid, mis näitaksid, et algajad maskikasutajad puudutaksid rohkem oma nägu või et selline käitumine suurendab nakatumise riski. Sõltumata sellest, kui inimesed maske väärkasutavad, siis miks mitte neid koolitada? Inimeste näitamiseks, kuidas käsi korralikult pesta, on tehtud lugematu arv videoid ja meeme ning WHO-l on maskide kasutamise kohta juba hea õppevideo.

Seniks, kuni maske napib, peavad kodanikud (ja kahjuks ka paljud tervishoiutöötajad) leppima oma alternatiividega. Mõni uuring näitab, et omatehtud riidest maskid on vähem tõhusad kui korralikud meditsiinilised, kuid on siiski paremad kui mitte midagi. Ühes katses filtreeris kirurgiline mask 89 protsenti viirusosakesi vabatahtlike köhast, köögi käterätik blokeeris 72 protsenti ja puuvillane T-särk 50 protsenti.  Üldiselt on paksemad materjalid paremad kui õhemad, ütles Marr. Ja oluline on tihe kontakt näoga. Kui inimesed kasutavad ajutisi maske, peaksid nad neid pärast hoolikalt pesema. Ja ennekõike peaksid nad meeles pidama, et omatehtud maskid ei ole täielikult kaitsvad. Need on viimane mõõde, mida kasutatakse olukordades, kus sotsiaalne distantseerimine pole võimalik. "See pole nii, et" ma kannan [maski] ja nüüd saan kõigiga rääkida "," ütles Bourouiba.

Allolevas tabelis on näidatud, mis juhtudel on mask efektiivne (roheline värv) ja millistel mitte (punane värv).

Maskidebatt on nii intensiivne, sest nii panused kui ka määramatuse tasemed on nii kõrged. "Püüame lennates lennukit ehitada," ütles Hanage. "Turvaliste andmete puudumisel peame langetama üsna ulatuslike tagajärgedega otsuseid. See on keskmise ettevaatliku rahvatervise spetsialisti õudusunenägu. "

Viroloog Ian Mackay on teinud juustumudeli nendest isiklikest ja üldistest asjadest, millega võib viiruse levikut vähendada: ei piisa ühest asjast (mask), vaid erinevate võimaluste kombineerimisest.

Koroonaviiruse pandeemia on liikunud edasi nii kiiresti, et aastaid kestnud ühiskondlikud muutused ja akadeemiline arutelu on kokku surutud kuudesse. Akadeemilised rüselused teavitavad riiklikku poliitikat. Kauaaegsed suunised muutuvad. Mõne päeva jooksul võib haiglaruumis tehtud eksperiment mõjutada inimeste enesetunnet ümbritseva õhu suhtes ja seda, mida nad otsustavad näol kanda. Maskid on sümbol, jah, kuid mitte ainult kohusetundlikkus. Nad tähistavad ka maailma, mis muutub nii kiiresti, kellelgi pole aega hinge tõmmata.

Kuid palju on koronaviiruste kohta endiselt ebaselge. Susan Weiss Pennsylvania ülikoolist on koroonaviiruseid uurinud umbes 40 aastat. Ta ütles, et alguspäevadel jagasid tema huvi vaid mõnikümmend teadlast - ja need arv kasvas pärast 2002. aasta SARS-i epideemiat vaid veidi. „Senini vaadati meie uurimissuunda kui tagurlikku valdkonda, millel pole inimese tervisele erilist tähtsust," ütles ta. Kuid SARS-CoV-2 - COVID-19 haiguse põhjuse – ilmnemisega, tõenäoliselt keegi enam seda viga ei korda.

Selguse huvides pole SARS-CoV-2 gripp. See põhjustab haigust, millel on erinevad sümptomid, levib ja tapab kergemini. Sellesse perekonda, koronaviirused, kuulub veel vaid kuus liiget, mis inimesi nakatab. Neli neist - OC43, HKU1, NL63 ja 229E - on inimesi enam kui sajandi jooksul õrnalt häirinud, põhjustades kolmandiku tavalistest külmetushaigustest. Kaks ülejäänud - MERS ja SARS (või “SARS-klassikaline“, nagu mõned viroloogid seda nimetama on hakanud) - põhjustavad mõlemad palju raskemaid haigusi. Miks just see seitsmes koronaviirus pandeemiliseks muutus? Järsku muutus see, mida me koroonaviiruste kohta teame, rahvusvaheliselt murettekitavaks.

Mida teha oma eelarvamustega toidusõjas?

Kõigil on oma arvamus ehk igaühel on oma ettekujutus tõest, kuid on veel faktid ...

Pole täiuslikku eluviisi, millel poleks puudusi. Mis on parim loomade heaoluks, pole ilmtingimata hea inimeste tervisele. Meie tervislik ei pruugi tähendada head planeedile. Mis on hea planeedile, ei pruugi tähendada head majandusele.

Toidusõjad on omaette klass: taimetoitlane jääb haigeks, süüdistab selles taimetoitu ja hakkab omnivooriks; omnivoor jääb haigeks, süüdistab selles lihatoitu ja hakkab taimetoitlaseks; taimetoitlane ja omnivoor jäävad haigeks, süüdistavad selles toitu ja hakkavad kas toorlihatoitlaseks või toortaimetoitlaseks; toortoitlased jäävad haigeks, süüdistavad selles toortoitu ja hakkavad .... olenemata sellest, kui palju sa ei muudaks oma toitumist, teatud haigused sellest ei hooli. Loodusel on omad plaanid.

Kõik põhjendavad iseenda näitel oma valikute õigsust. Aga kuidas me leiame üles selle, mis on tõde?

Leonard Mlodinow kirjutab oma raamatus "Subliminal: How Your Unconscious Mind Rules Your Behavior": “Nagu psühholoog Jonathan Haidt ütles, on tõeni jõudmiseks kaks võimalust: teadlase viis ja advokaadi viis.”

Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt, kes uurib inimeste moraali ja seda, kuidas me oma otsused teeme, räägib elevandist ja elevandi seljas sõitvast ratsanikust:

Ta märgib: “Kui te tahate muuta inimeste meelt, tuleb teil rääkida nende elevantidega.”
Millist elevanti silmas peetakse? 

Haidt kirjeldab elevanti, kui impulsiivset meelt ja elevandi seljas istujat, kui ratsionaalset meelt ja rada, mida mööda elevant astub on keskkond.

Sageli võivad meie põhjendused ehk meie ratsionaalne meel olla ühel arvamusel aga kuna elevanti on raske teisele teele suunata, siis me sõidame sinna, kuhu elevant läheb. Elevandiajaja tundub olevat juht, sest tema käes on ohjad. Iga kord aga, kui need kaks on lahkarvamusel, millist rada mööda minna, siis 6 tonnine elevant on oma seljas istujast üle. 


Noppeid Haidti raamatust "The Righteous Mind: Why Good People are Divided by Politics and Religion" :

“Kui arvate, et moraalsed mõttekäigud on tõe väljaselgitamiseks vajalikud, peate pidevalt pettudes avastama, kui rumalateks, erapoolikuteks ja ebaloogilisteks muutuvad inimesed, kui nad teiega nõus ei ole.”

Ma olen vaidlustes seda sagedasti kohanud. Ja hoolimata sellest, kui hästi ma oskan põhjendada või tõendeid esitada, ei ole sellest suurt abi. Teine pool muutub täiesti ebaloogiliseks.
Siin on nüüd aga konks - olenemata sellest, et ma oskan hästi tõendeid esitada ja põhjendada, ei tähenda see üldsegi seda, et mina väljendan seda ainumast ja õiget tõde :). 

“Sotsiaalpsühholoog Tom Gilovich uurib kummaliste uskumuste kognitiivseid mehhanisme. Ta sõnastab selle lihtsalt nii, et kui tahame midagi uskuda, küsime endalt: “Kas ma saan seda uskuda?” Seejärel otsime (nagu Kuhn ja Perkins leidsid) tõendusmaterjale ja kui leiame isegi ühe väikese pseudotõendi, võime mõtlemise lõpetada. Nüüd on meil luba uskuda. Meil on põhjendus juhuks, kui keegi küsib. Vastupidiselt, kui me ei taha midagi uskuda, küsime endalt: “Kas ma pean seda uskuma?” Siis otsime vastupidiseid tõendeid ja kui leiame kasvõi üheainsa põhjuse kahtlemiseks, võime selle tagasi lükata.”

Seda ma usun teevad kõik. Ja me koondume gruppidesse, kajakambritesse. Kuulame ainult oma hõimu põhjedusi:

“Moraalsed maatriksid seovad inimesi omavahel ja varjavad neid teiste maatriksite sidususe või isegi olemasolu eest. Seetõttu on inimestel väga raske kaaluda võimalust, et moraalse tõe vorme võib tõesti olla rohkem kui üks või rohkem kui üks kehtiv raamistik ühiskonna juhtimiseks või kohtumõistmiseks...”

Ja mida enam sa viibid ainult oma mullis, seda enam võib sellest sõltuvusse sattuda:

“See selgitaks, miks äärmuslikud radikaalid on nii kangekaelsed, suletud mõtteviisiga ja fanaatiliste uskumustega, mis sageli tunduvad veidrad või paranoilised. Nagu rotid, kes ei saa nupu vajutamist lõpetada, ei pruugi ka radikaalid enam imelike asjade uskumist lõpetada. Nende aju on vaimsete väänamistega nii palju mõjutatud, et see laseb soovimatutel tõekspidamistel minna. Äärmuslik ekstremism  võib olla sõna otseses mõttes sõltuvust tekitav.”

Sestap liiga oskuslikud või ägedad vaidlejad ei ole ilmtingimata õige asja eest väljas :).

 “oskuslikud vaidlejad … ei ole otsimas tõde, vaid argumente, mis nende vaateid kinnitaksid.”

Mida siis ette võtta:

“Kui soovite tõesti moraalsetes või poliitilistes küsimustes kellegi meelt muuta, peate asju nägema nii selle inimese kui ka iseenda vaatenurgast. Ja kui näete seda tõepoolest teise inimese moodi - sügavalt ja intuitiivselt -, võite isegi kogeda, et teie meel avaneb vastuseks. Empaatia on õiguse vastumürk, ehkki seda on moraalse lõhe korral väga raske mõista..”

Mind ennast on aidanud kõige enam üks Tamar Haspeli soovitatud abivahend oma eelarvamuste märkamiseks ja selleks on: leidke kõige targem inimene, kes pole teiega nõus, ja kuulake teda... :). See on olnud ka äärmiselt nauditav teadmiste kogumise viis. 



Tamar Haspel on ajakirjanik, kes on kirjutanud toidu ja teaduse teemadel paarkümmend aastat. Ta kirjutab James Beardi auhinnaga pärjatud Washington Posti veergu "Unearthed", mis hõlmab toiduvarude küsimusi: biotehnoloogiat, pestitsiide, lisaaineid, orgaanilist majandamist, toitumist, toidupoliitikat ja muid teemasid. Ta teeb  kaastööd ka National Geographicule, Discoverile, Cooking Lightile, Edible Cape Codile ja teistele väljaannetele.

Ta kirjutab: "See on minu kui ajakirjaniku prioriteet - kaitsta end oma eelarvamuste eest ja aru saada, mis mul valesti läheb. Olen selle jaoks välja töötanud hunniku strateegiaid ja ma loetleks need siin üles:

1. Tea, et sul on  eelarvamused.

Meil kõigil on neid. Keegi meist pole nii mõistlik, tõenditel põhinev otsustaja, kelleks arvame end olevat. Kui te pole selles veendunud, lugege Jonathan Haidti suurepärast raamatut  „Righteous Mind“.

2. Ole heauskne inimeste suhtes, kes pole sinuga nõus.

Palju on inimestele valetamist ja desinformatsiooni propageerimist, kuid ma arvan, et inimese tunnetuse olemus on selline, et lihtsam on endale selgeks teha midagi, mis on tõde, mitte valetada.

3. Alustage tööd  ühiselt pinnalt.

Me kõik soovime jätkusuutlikku ja tervislikku toiduga varustamist. Me kõik armastame oma lapsi. Me kõik tahame, et maa oleks järgmise põlvkonna jaoks elamiskõlblik.

4. Leidke targeim inimene, kes pole teiega nõus, ja kuulake teda.

Mulle on suur õnn olla WashingtonPost  kolumnist ja ma saan helistada iga käsitletava teema puhul kõige targematele inimestele ja paluda neil minuga rääkida. Minu esimene kõne on alati inimesele, kes ei näe seda minu moodi.

5. Selgitage välja teise poole tugevaimad küljed.

Nõrku argumente on lihtne ümber lükata. Aga võtke tugevamad küljed. Mu lahkunud isa haaraks ükskõik, mis teemast hoolikalt kinni  ja töötleks seda rahulduse pärast igast võimalikust küljest. Nii me õpime ja leiame üles vead oma argumentides.

6. Kontrollige oma allikaid ja hallake korrektselt oma meediat.

Keda sa kuulad? Millised on nende eelarvamused? Kas olete vaaginud mõlemat poolt? Vältige silode (ei jagata piisavalt teavet, vaid see jääb sekvesteerituks igas süsteemis või alamsüsteemis, jäädes piltlikult konteinerisse, nagu tera on lõksus silopallis) ja kajakambrite (olukord, kus isiku uskumust tugevdab kommunikatsioon ja kordamine suletud süsteemi sees) kasutamist.

7. Kaotage oma  sõnavarast "anti-teadus".

Samuti "teaduse eitamine". Iga inimene on aegade algusest peale uskunud, et teadus toetab nende positsiooni - nad vaatavad lihtsalt erinevaid teadusi. "Antiteadus" = "sa oled idioot" ja see pole see, kust head arutelud alguse saavad.

8. Kontrolli oma poolelt.

Otsige välja teiega nõustuvad inimesed ja laske neil tuua välja probleemid. Kuulame kõik tõenäolisemalt meelsamini oma ideoloogilise leeri inimesi, seega on ülioluline, et kriitika pärineks oma keskkonnast.

9. Jõua üle pooli lahutava silla.

Püüdke suhelda mõistlike inimestega, kes pole teiega nõus. Jälgige neid sotsiaalmeedias. Jagage nende postitusi ka siis, kui te pole nõus aga arvate, et see on mõistlik mõte. 

10. Ole lahke.

Ja mitte ainult sellepärast, et nii me peaksime teisi kohtlema. Vaid ka sellepärast, et see on hea sulle. See aitab teil hoida ära enda nö kinnimatmist ja annab teile ruumi oma arvamusi muuta.

ÜLESTUNNISTUS: Ma ei tee seda kõike alati nii hästi, kui peaks

Akuutne ja krooniline toksilisus

Ükski asi ei ole hea ega halb - iga asi on nagu ta on, oma heas ja halvas...

Väga palju pakub turundusmaailm puhastusvahendeid - vaipadele, pesule ja  inimestele. Detox on moesõna ja müüb suurepäraselt. Irooniline on, et päris palju kohvi- ja suitsusõpru, toidulisandite tarbijaid tahab detoxiga vabaneda põllumajanduse- jm keskkonna toksiinidest... 

Kes on huvitatud - vaatasin taaskord oma  Wageningeni Ülikooli toiduohutuse diplomit - ja sellest on juba 3 aastat möödas :).  Wageningen pakub seda jätkuvalt 8 nädalase e-kursusena ja katab pea kõik vajalikud teemad suurepärase põhjalikkusega.

 

Ma olen seda materjali tahtnud mitu korda kokkuvõtvasse artiklisse panna, kuid ei ole osanud. Nüüd jäi silma ülevaatlike tabelitega suurepärane  artikkel bioloog Iida Ruishalme kodulehelt:  

Me elame keset mõtlemapanevalt rikkalikku molekulide merd. Tänapäeval on meie käsutuses ka hämmastavalt keerukad keemiliste ühendite tuvastusmeetodid, mis suudavad mõõta meie keskkonnas olevate ainete aina väiksemaid kontsentratsioone. See on hea! Õpime molekulaarsest interaktsioonist järjest paremini aru saama ning selle teabe abil saame ka paremini jälgida ja reguleerida potentsiaalselt kahjulikke kokkupuuteid.

Kuid kui me teame, siis ka muretseme. Mõnikord põhjustab selline teadmiste rohkus alusetut hirmu isegi siis, kui tegemist on niivõrd väikese kogusega, mis kujutab endast vähest ohtu, ja tahtmist need jäljed täielikult eemaldada. Kuid meie keskkonnast kõigi soovimatute ainete jälgede eemaldamine on võimatu. Nagu varem kirjutatud artiklis:

Püüame sageli otsuseid teha nullriskiga. Nullrisk on aga võimatu eesmärk. Tundub, et teatud aktivistid ja tarbijad soovivad veelgi konservatiivsemat eesmärki - null kokkupuudet - sõltumata sellest, kas risk on või mitte. Nullrisk ja null kokkupuude on iseenesest võimatud. Peaaegu kõigel, mida teeme, on nii riske kui ka eeliseid. Kõik, isegi tegevusetus, kannab riski. Kõik otsused, nii isiklikud kui ka regulatiivsed, on seotud teie valikute suhteliste riskide ja eeliste tasakaalustamisega ning vastuvõetava riskitaseme valimisega, selle asemel, et püüda (ja paratamatult ebaõnnestuda) vältida kõiki riske ja kõiki ohtudega kokkupuuteid.

Absoluutselt “puhas” olemine on fantaasia. Elu ise on räpane keemiline nähtus, mis on tekkinud keskkonnas, kus keemiline koostis on ääretult erinev, ja mis on pidevas kohanemisprotsessis. Bioloogia on miljonite molekulide tasakaalustumise protsess, mis võimaldab selliste kehaprotsesside jätkuvat toimimist nagu homöostaas, valkude süntees ja enesereplikatsioon. Kui aine annus on piisavalt suur, et elusorganismi dünaamikat olulisel määral häirida, loetakse see toksiliseks.

Riski mõõtmiseks peavad teadlased kõigepealt looma mõõdikud, et määratleda minimaalset riski esindav tase. Need mõõdikud jagunevad tavaliselt kahte rühma: akuutse toksilisuse ja kroonilise toksilisuse näitajad.

Akuutne toksilisus

Akuutne toksilisus (äge mürgitus) on selline kahjustus, mis kirjeldab klassikalist mürgistuse mõju. Inimesed võrdlevad sageli LD50-ga väljendatud akuutse toksilisuse mõõtmeid - suure ühekordse annuse surmavat mõju. 

Cami Ryan, PhD kirjutab oma blogipostituses: „Paracelsus oli 16. sajandi Šveitsi-Saksa arst, alkeemik, astroloog, kes pani aluse toksikoloogiale. Ta tuli välja toksikoloogia põhiprintsiibiga: Kogus  teeb mürgi.

„Kõik asjad on mürgid, sest ilma mürgiste omadusteta aineid pole olemas. Ainult annus teeb ainest mürgi. ”

Paljud meist saavad valesti aru keemia põhimõtetest ja sellest, mida “mürgine” tegelikult tähendab. Ma suudan seda hästi mõista. Keemia oli keskkoolis minu kõige murettekitavam õppeaine. Enamikku sellest, mida olen õppinud (ja sellest ajast alates huvitatud olles), on toimunud doktoriõppes ja  projektide raames.

Toksilisus on indikaator, kuidas mürgine aine suhestub bioloogilise tervikuga. Iga kemikaal võib olla mürgine, kui seda imendub või tarbitakse piisavalt suures koguses. Keemia on meie ümber ja kõik koosneb kemikaalidest (mateeriast). Mõned kemikaalid on inimese toodetud, teised tekivad looduslikult: meie kehades, taimede poolt toodetud, toidus ja õhus, mida me hingame. Tegelikult on looduses esinevaid kemikaale rohkem kui inimtekkelisi kemikaale. Keemilised reaktsioonid ja interaktsioonid toimuvad meie kehas pidevalt.“

Vaatame tähistust LD50 - see on akuutse toksilisuse näitaja. See tähendab, et LD50 on oluline õnnetuste, mõrvade või enesetappude korral.

LD50 ehk keskmine surmav annus (LD – lethal dose) ja sellega seotud LC50 (mediaalne surmav kontsentratsioon, pigem sissehingamise  kui allaneelamise osas) on ainult akuutse toksilisuse näitajad. Akuutne toksilisus on seotud kahjulike mõjudega, mis ilmnevad ühe või mitme kokkupuute järel päevas, ja mõju, mis avaldub kohe või kahe nädala jooksul pärast kokkupuudet. LD50 määratakse eksperimentaalselt, tavaliselt rottide või hiirtega. Üksik akuutne annus tapab selle annuse korral 50% elanikkonnast. Ehk kui teie testitavas populatsioonis on 100 rotti, leitakse, et sellest annusest piisab neist 50 tapmiseks. Samuti on LD50 inimesele hinnanguliselt sellise aine annus, mis tapaks 50 inimest sajast.

LD50 pannakse  tavaliselt kirja, kui aine massiühik isendi kehamassi (kilogrammides) kohta (mg/kehamassi kg).

LD50  räägib meile riskidest juhul, kui keegi puutub lühikese aja jooksul kokku suure hulga kemikaaliga. Teisisõnu: õnnetused, mõrvad või enesetapud.

Üks viis, kuidas õppida kemikaalide kohta, mida me ei tunne, on panna need konteksti, võrreldes neid tuttavamate kokkupuutetega. Ägeda mürgisuse võrdlus aitab meelde tuletada, et piisava annuse korral võib mis tahes aine põhjustada suurt kahju. Nagu Alison kirjutab oma artiklis:

Enamik tegelikke kokkupuuteid inimestega ei ole kiirelt surmavad, kuid neil on muid pikaajalisi või kroonilisi mõjusid, mis võivad olla toksilised või mitte. Seega ei ole LD50-d väga kasulikud, kui arvestada tervisemõjusid  inimeste enamiku  kokkupuudete osas.

Ja see pole LD50 mõõtmise ainus puudus:

LD50 mõõdik on toksikoloogias aegunud. Klassikalisel LD50 eksperimendil ja mõõdiku enda kasutamisel on mitmeid puudusi:

1. suremus võib erinevate eksperimentide puhul olla erinev toitumise, geneetika ja paljude muude tegurite tõttu;
2. surmavad annused võivad liigiti erineda (see, mis on koertele mürgine, ei pruugi olla näiteks meile inimestele nii mürgine);
3. suure hulga laboriloomade tapmine ebaselge või ebaolulise teabe saamiseks on eetiliselt problemaatiline...

Põhimõtteliselt on selliste katsete andmed ebausaldusväärsed ega ole eriti kasulikud, olles samas ka eetiliselt problemaatilised.

Lisateavet LD50 kriitika kohta saate lugeda 1981. aasta artiklist LD50-testi olulisus keemiliste ainete toksikoloogilises hindamises. Enamik arenenud riike tühistas LD50 testimise nõude 2001. aastal OECD kokkuleppega, asendades selle testidega, milles kasutatakse palju vähem loomi väiksemate, mitte surmavate annustega. Ägeda mürgisuse testimise alternatiivsete meetodite hulka kuuluvad Up Down Procedure, Acute Toxic Class Method ja teised, mida kirjeldatakse üksikasjalikumalt siin postituses. Mõningate ägeda mürgisuse väärtuste väärtus on nüüd > 5000 mg/kg, annuse tasemel, mille korral katseid enam ei teha.

Kui kemikaali kavandatud otstarve ei ole  just tapmine (näiteks rotimürk), ei ole eriti kasulik mõõta, kui palju ainet on surmav teatud osale erinevatele imetajatele. Kas on tõesti nii oluline teada, millises aineannuses on 50-50 võimalus looma tappa, kui me juba teame, et see põhjustab palju väiksema annuse korral terviseprobleeme?

Krooniline toksilisus

Akuutse toksilisuse juhtumite kõrval ollakse enamasti huvitatud väikseima kahjuliku toimega päevase ohutu koguse leidmisest. Nagu eespool mainitud, annavad LD50 väärtused meile nende pikaajaliste mõjude kohta väga vähe teavet. Selle asemel põhinevad kroonilise toksilisuse näitajad „vähim täheldatavat ebasoodsat toimet avaldav tase ” (LOAEL - Lowest Observable Adverse Effects Level) ja „täheldatavat ebasoodsat toimet mitteavaldav tase” (NOAEL -no-observed-adverse-effect level). Need on eksperimentaalselt kindlaksmääratud mõõdikud, mis on määratletud kui väikseim annus, millel kahjulikku mõju nähakse (LOAEL) või annus, mille korral kahjulikku mõju ei ilmne (NOAEL). Need abinõud on ametlike soovituste ja isiklike valikute suunamisel palju kasulikumad, et vältida kahjulike tervisemõjusid - olgu see siis suurenenud vähiriski, südamehaiguste, arenguhäirete või muude kahjulike mõjude oht.

Vastavate asutuste poolt avaldatud hinnangutega seatud päevased piirmäärad põhinevadki NOAEL või LOAEL numbritel. Need mõõdikud on hinnangud igapäevase kokkupuute kohta inimestega ja mis tõenäoliselt ei kanna kogu elu jooksul kahjulike mõjude märkimisväärset riski. Need tuletatakse tavaliselt NOAELide või LOAELide jagamisel määramatusteguriga (lisateavet nende arvutamise kohta leiate Alisoni artiklist). Nende kroonilise toksilisuse näitajate näideteks on:

• Referents doos (RfD, USAs) eriti pestitsiidide osas
• Aktsepteeritud (lubatud) ööpäevane  annus (ADI, EUs) toidulisaainete, pestitsiidide ja ravimite osas
• Talutav ööpäevane või nädalane annus (TDI või TWI) saasteainete puhul, mida ei kasutata tahtlikult
• Vastuvõetav annuse ülemmäär  (UL) seoses toitumsialaste soovitavate kogustega (DRI) informatsioon toidu, mineraalide ja vitamiinide osas
• Soovitatavad kogused (RI) igapäevaste toitainete osas EU-s

Toksilisuse mõõdikute võrdlemise piirid

Mõõdikuid kasutatakse sageli vääriti, näiteks öeldes: “aine X on rohkem või vähem toksiline, kui aine Y”. Isegi parimad mõõdikud on vaid osa loost. Selliste lihtsustatud väidete puhul ei arvestata, kas räägime ägedast toksilisusest või kroonilisest toksilisusest (inimesed vastavad kroonilise toksilisuse argumentidele sageli LD50-põhiste võrdlustega). Kuna kemikaalidel on erinevad omadused, võib mõnikord tehniliselt ägedamalt mürgine aine olla vähem krooniliselt mürgine.

Näiteks siintoodud akuutse toksilisuse tabelis on tsüaniid (LD50 on 4 mg/kg) mürgisem, kui plii (LD50 155 mg/kg) - madalaimate ühekordsete surmavate annuste vahe on peaaegu 40 kordne. Kuna plii koguneb bioloogilistesse kudedesse, kuid tsüaniid mitte, siis järjepidevalt  madala pliisisaldusega kokkupuutes, see koguneb kudedesse ja põhjustab aja jooksul rohkem kahju. Selles näites rõhutamegi, et on raske erinevate ainete suhtelise toksilisuse kohta esitada üldistavaid väiteid.

See ei tähenda, et toksilisuse mõõdikute, kui üldise potentsiaalset kahju tekitavate näitajate võrdlus oleks täiesti mõttetu - sageli võivad need anda üldise toksilisuse kohta mõningat üldist teavet. MSG, suhkur, glüfosaat ja paljud teised ained säilitavad mõlemas toksilisuse tabelis oma positsiooni samal kohal. Glüfosaat on pestitsiididest üks kõige vähem kahjulik nii akuutses, kui ka kroonilises vormis, samas kui kohv on mõlemas üsna tugevalt toksiline. Kuid need võrdlused kujutavad endast vaid pealiskaudselt  suhtelise ohu teavet.

Toksilisuse mõõdikud ei ütle meile ka suurt tegeliku kokkupuute kohta. Riskihindamisel on oluline mõõdikute võrdlemine tõenäolise või tegeliku kokkupuutetasemega.

Näide sellisest hinnangust hiljutises Taani uuringus, mis  käsitleb pestitsiidiriski:

Tabelist võib illustratiivselt näha, et selle asemel, et nutta Eesti turul olevate maasikate pärast, tuleks eelkõige kainemalt vaadata oma alkoholi ja kofeiinitarbimist....

Riskianalüüs, mis põhineb ADI-l (Vastuvõetav/lubatud ööpäevane annus), andmed on pärit Taani uuringust. 

Need mõõdikud on mõõdupuud, mida teadlased ja seadusandjad saavad kasutada riski hindamisel ja leevendamisel. Mõõdikud on spetsiifilised ka nende kokkupuuteviisi osas. Näiteks suukaudse ja sissehingatava ainese meetrika arvutatakse erinevalt - võrdluste tegemisel on oluline kasutada õiget mõõdikut.

Ohutuspiirid on seatud väga ettevaatlikult.

Pange tähele, et neid piirnorme ületav kogus ei ole tingimata eriti ohtlik, eriti mitte lühiajaliselt. Kroonilise toksilisuse mõõdikud eeldavad, et igapäevane tarbimine toimub kogu elu jooksul, seega võib lühiajaline kokkupuude võrdlusdoosist kõrgema tasemega olla siiski ohutu. Näiteks on paratsetamooli (atseetaminofeeni) referentsdoos 0,093 mg/kg päevas, mis on kümme korda väiksem tegelikust terapeutilisest annusest 9,3 mg/kg. Lühiajaliseks kasutamiseks kujutab seega suurem annus minimaalset riski, kuna seda ei võeta iga päev kogu elu jooksul.

Paratsetamooli terapeutiline tase, mis on ette nähtud lühiajaliseks kasutamiseks, on võrdne LOAEL-iga. Normaalse doosi arvutamisel kroonilise kokkupuute jaoks lisavad reguleerivad asutused suure ohutusmarginaali, et saavutada minimaalne muret tekitav päevane piirmäär (kuna pikaajaliselt võetud terapeutiline annus on seotud maksaensüümide taseme tõusuga).

See, et ühe aine ohutuspiir on sarnane teisega, ei tähenda ka seda, et kummagi aine puhul selle piiri ületamine tooks kaasa sarnaseid riske. Kofeiini igapäevase võrdlusdoosi ületamine on tavaline nähtus ja sellest tulenev kahjulik mõju pulsisagedusele, magamisele ja meeleolule on väike risk, mida me oleme valvsuse huvides hõlpsasti nõus võtma, samas kui normatiivse kokkupuutepiiri ületamine plii jaoks ei paku eelised ja kokkupuutel on väga rasked soovimatud tagajärjed.

Järeldused

Toksilisuse mõõdikud on kriitiline lähtepunkt, mis aitab meil hakata võrdlema erinevate kemikaalidega seotud riske. Me puutume pidevalt kokku paljude ainetega, millest mõned võivad kujutada ohtu, kui neid leidub liiga suures kontsentratsioonis, liiga sageli või ebasobiva kokkupuuteviisi kaudu (näiteks on aines heaks kiidetud naha kaudu kasutamiseks, kuid mitte suu kaudu allaneelamiseks). Samal ajal on paljud neist ainetest vajalikud teatud kogustes ja on palju teisi aineid, mida me ei vaja, kuigi talume neid kergesti väikestes annustes. Oluline on meeles pidada, et absoluutselt iga aine jaoks on olemas ohutu ja ohtlik kogus ning isegi reguleeritud „ohutu” mõiste sisaldab alati teatud võimalikke tõenäosusi ja kontekstiga seotud ettevaatusabinõusid (näiteks kasutusala),  mida on uurinud Alison oma artiklis “How Safe is Safe” (Kui ohutu on ohutu)?

Ehkki ühtegi ainet ei saa pidada absoluutselt ohutuks, ei anna ainuüksi aine tuvastamine meile teada, kas selle olemasolu võib tekitada probleeme. Selleks peame tuvastamise ja kokkupuute taset nende mõõdikutega võrdlema, et saada teada, kas midagi kujutab endast ohtu.  

Teades, kui lihtne on intuitiivselt riske käsitlevatele järeldustele hüpata, oleme seda süvitsi käsitlenud oma sarjas „Risk In Perspective” ja seda eriti postituses : Zero Risk Is an Impossible Dream (Nullrisk on võimatu unistus).

Viited

Allikate kohta leiate linke allolevatest tabelitest. 

Kahjuks on need lingid, mis viivad NIH Toxneti otsingutulemiteni, ajutised - kuid viidete leidmiseks võite lihtsalt aine nime uuesti otsinguribale kleepida. Seejärel otsige lehelt sõna „LD50” või „lethal” leidjaga (ctrl + f).

Acute toxicity

Substance	Acute toxicity (LD50 mg/kg)	Source Acute toxicity
Vesi	90000	http://www.sciencelab.com/msds.php?msdsId=9927321
Sahharoos	30000	https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/sucrose#datasheet=lcss&section=Toxicity-Data
Monosodium glutamate	16000	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~sbGnkw:1
Sidrunhape	12000	https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/311#section=Toxicity
Etanool	7000	https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/702#section=Toxicity
Glüfosaat	5600	http://pmep.cce.cornell.edu/profiles/herb-growthreg/fatty-alcohol-monuron/glyphosate/glyphos_prf_0285.html
Alumiinium hüdroksiid	5000	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~I3YSb9:1
Söögisooda	4200	https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/516892#section=NIOSH-Toxicity-Data&fullscreen=true
Fruktoos	4000	https://www.sciencelab.com/msds.php?msdsId=9927537
Spinosad	3700	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~x2oXz2:1
Acetic acid	3300	https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/176#section=NIOSH-Toxicity-Data&fullscreen=true
Naatrium kloriid	3000	https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/5234#section=Non-Human-Toxicity-Values
Eugenol	2700	http://www.sciencelab.com/msds.php?msdsId=9927498
Paratsetamool	2400	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~wdhRy4:1
Vanilliin	1600	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~4keBrn:1
Hydrogen peroxide (70%)	1000	http://www.h2o2.com/files/PeroxyChem%20SDS%20OxyPure%2050.pdf
Theobromine	950	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/r?dbs+hsdb%3A%40term+%40DOCNO+7332#permalink
Formaldehüüd	800	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~SBDyWZ:1
Coppar sulfate	300	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~604p6s:1
Chlorpyrifos	230	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~kWmFqC:1
Kofeiin	190	http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/j.1552-4604.1967.tb00034.x/abstract
Plii	155 (lowest published lethal dose human)	https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/5352425#section=NIOSH-Toxicity-Data&fullscreen=true
DDT	100	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~sErtg4:1
Rotenone	60	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~7JGukc:1
Vitamiin D3	37	http://www.hmdb.ca/system/metabolites/msds/000/000/792/original/HMDB00876.pdf?1358463052
Nikotiin	10	Human https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3880486/ Rat 3 mg/kg http://www.sciencelab.com/msds.php?msdsId=9926222
Aftlatoxin	5	https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/186907#section=Toxicity
Mycotoxin T2	5	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~cTrt4Q:1
Hydrogen cyanide	4 (mouse)	https://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/f?./temp/~vc8OO4:1
Strychnine	2	https://pubchem.ncbi.nlm.nih.gov/compound/441071#section=NIOSH-Toxicity-Data&fullscreen=true
Botulinum toxin	0.001 (mouse and human)	https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3124623/ and http://www.cidrap.umn.edu/infectious-disease-topics/botulism

Chronic toxicity

References to the chronic toxicity table values of RfD, ADI, RI, UL, TDI or TWI.

Substance	Chronic toxicity (RfD, ADI, or TDI mg/kg)	Source chronic toxicity
Sidrunhape	No limit	http://www.inchem.org/documents/jecfa/jecmono/v05je24.htm
Sodium bicarbonate	No limit	http://www.inchem.org/documents/jecfa/jecmono/40abcj46.htm
Acetic acid	No limit – argumentation is that acid taste will deter high consumption	http://www.inchem.org/documents/jecfa/jecmono/v05je05.htm
Vesi	50000	https://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK56068/table/summarytables.t4/?report=objectonly
Sahharoos	1500	http://www.foodlabel.org.uk/label/reference-intakes.aspx
Etanool	170	Theoretical ADI based on NOAEL, used in https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0278691517306877?via%3Dihub
Monosodium glutamate	120	http://www.inchem.org/documents/jecfa/jecmono/v48aje09.htm
Naatrium kloriid	60	https://www.efsa.europa.eu/en/press/news/050622
Vanilliin	10	http://www.inchem.org/documents/jecfa/jeceval/jec_2380.htm
Eugenol	1	https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/epdf/10.2903/j.efsa.2012.2506
Glüfosaat	0.5	http://fafdl.org/blog/2017/04/13/glyphosate-vs-caffeine-acute-and-chronic-toxicity-assessments-explained/
Coppar sulfate	0.5	http://www.inchem.org/documents/jecfa/jecmono/v05je07.htm
Alumiinium hüdroksiid	0.14	http://apps.who.int/iris/bitstream/10665/43645/1/9789241660587_eng.pdf
Paratsetamool	0.093	http://www.health.state.mn.us/divs/eh/risk/guidance/dwec/sumacetamin.pdf
Spinosad	0.024	http://dissemination.echa.europa.eu/Biocides/ActiveSubstances/0049-18/0049-18_Assessment_Report.pdf
Hydrogen cyanide	0.012	http://www.who.int/water_sanitation_health/dwq/chemicals/cyanidesum.pdf
DDT	0.01	https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0278691517306877?via%3Dihub#appsec3
Plii	0.007	http://www.inchem.org/documents/jecfa/jecmono/v004je03.htm
Kofeiin	0.0025	http://fafdl.org/blog/2017/04/13/glyphosate-vs-caffeine-acute-and-chronic-toxicity-assessments-explained/
Vitamiin D3	0.002	https://www.nhs.uk/conditions/vitamins-and-minerals/vitamin-d/
Chlorpyrifos	0.001	https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0278691517306877?via%3Dihub#appsec3
Nikotiin	0.0008	https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/pdf/10.2903/j.efsa.2011.2098
Rotenoon	0.0004	https://archive.epa.gov/pesticides/reregistration/web/pdf/rotenone_red.pdf
Mycotoxin T2	0.00002	http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.2903/j.efsa.2017.4655/abstract