Tervisemüüjate ajaloost vol 2 - elavhõbe

Väljas sajab lund (kaks päeva enne minu sünnipäeva) ja mina loen Lydia Kang ja Nate Pedersen raamatut "Quackery:  A Brief History of the Worst Ways to Cure Everything"

Autorid märgivad sissejuhatuses, et tegemist ei ole entsükloeedilise teatmikuga, mis toob välja kõik petujuhtumid. Raamat keskendub minevikus esinenud juhtumitele, kuigi ka siit jäid välja nii mõnedki, mis vajaksid lausa eraldi raamatut sh religioosne šarlatanlus.

Olgem ausad. Terveks olemisest paljudele meist ei piisa. Me tahame enamat – igavest noorust, täiuslikku ilu, piiritut energiat, jumalikku elujõudu. Ja siin šarlatanlus tõesti õitseb. Selliste soovide piirimail hakkamegi uskuma, et arseeniga vahvlid annavad meile virsiku-kreemika jume ning kullaeliksiirid parandavad murtud südameid. Tagantjärele on lihtne naerda paljude selles raamatus kirjeldatud raviviiside üle, kuid kahtlemata on dr Google aidanud praegugi paljudel tüütule probleemile lihtsat ravi otsida. Keegi meist pole immuunne kiire lahenduse võimaluse osas. Sada aastat tagasi võisin mina olla see, kes ostis strühniiniga tooniku!

Valin siit raamatust välja mõned kõige hullemad:

Elavhõbe

Akrodüünia on valu ja tumeroosa värvuse muutus kätes ja jalgades, mida esineb kõige sagedamini lastel, kes puutuvad krooniliselt kokku raskmetallide, eriti elavhõbedaga.

Sõna akrodüünia on tuletatud kreeka sõnast ακρος, mis tähendab lõppu või äärmust, ja οδυνη, mis tähendab valu. Sellisena võidakse seda väljendit kasutada näitamaks, et patsiendil on valu kätes või jalgades. Akrodüünia on aga pigem haigus kui sümptom. Seda haigusseisundit tuntakse mitmete muude nimetuste all, sealhulgas roosa haigus, hüdrargia, erüteem, erüteemi polüneuropaatia, Bilderbecki, Selteri, Swifti ja Swift-Feeri tõbi.

1921. aastal nimetati selliste sümptomitega lapse vaevust roosaks haiguseks (Pink’s Disease) ja iga aastaga oli juhtumeid aina rohkem. Mõnda aega nägid arstid vaeva, et leida haiguse põhjust. Selles süüdistati arseeni, tungaltera, allergiad ja viiruseid. Kuid 1950. aastateks viitas juhtumite rohkus ühele tavalise ravimi koostisosale, mida haigetele lastele anti – calomelile (sisaldas elavhõbedat).

Vanemad, lootes leevendada oma imikute hammaste tulekut, hõõrusid oma imikute valutavatesse igemetesse ühte paljudest saadaolevatest calomeli sisaldavatest hambapulbritest. Tol ajal oli see väga populaarne: Dr. Moffett’s Teethina Powder, mis reklaamis end ka sellega, et „Tugevdab last . . . Leevendab IGAS VANUSES laste sooleprobleeme” ja võiks ahvatlevalt öelda: „Teeb paksuks nagu põrsa”.

16. sajandil uskus Paracelsus, et „efektiivne“ (loe: toksiline) doos elavhõbedat on selline, mis tekitab 1,4 liitrit süljvoolu (elavhõbeda mürgistuse sümptom).

Elavhõbedat sisaldavad tooted ravisid väidetavalt sadu aastaid mitmesuguseid ja kummaliselt erinevaid haigusi. Melanhoolia, kõhukinnisus, süüfilis, gripp, parasiidid – nimetage mis tahes haigust ja leidus keegi, kes vandus, et elavhõbe aitab sellest terveneda.

Benjamin Rush oli üks selline arst. Dr Rush propageeris naiste haridust ja orjuse kaotamist. Ta oli psühhiaatriliste patsientide humaanse kohtlemise teerajaja, kuid kahjuks arvas, et vaimuhaigusi saab kõige paremini ravida calomeli annusega. Ta soovitas hüpohondria raviks: elavhõbe toimib selle haiguse korral, 1) eemaldades haigusliku kolde ajust suhu 2) eemaldades vistseraalsed takistused. Ja 3) muutes patsiendi kaebuste põhjust ja fikseerides need täielikult tema valulikule suule.

Tegelikult asendas Rush hüpohondria raskemetallide toksilisusega. Teine kõrvalmõju oli elavhõbeda erethism, neuroloogiline häire, mis hõlmab depressiooni, ärevust, patoloogilist häbelikkust ja sagedast ohkamist. Koos jäsemete värinaga nimetati neid sümptomeid sageli hullu kübarsepa haiguseks või kübarsepa värisemiseks (kübarategijad kasutasid viltimisel elavhõbedat). Lisaks võisid mürgitatud patsiendid kannatada hammaste kaotamise, lõualuude mädanemise ja gangreensete põskede pärast, mis tekitasid näole auke, paljastades haavandunud keeled ja igemed.

1793 aasta kollapalaviku ajal propageeris dr. Rush eriti kõvasti Calomeli. Kui kollapalaviku suremus oli esialgu 33%, siis Rushi patsientide puhul oli see 46%.

Kuigi Rushi mõju aitas parandada tollegset seisva vee ja snaitaarsuse seisukorda. Selle ja koos kevadiste külmadega kadus ka kollapalavik. Dr Rushi sõber Alexander Hamilton oli ise haigeks jäänud, kuid pöördus teise arsti poole, kes kasutas leebemaid meetodeid. "Rushi verejooksu ja elavhõbeda teooria," kirjutas Hamilton, "ma ei ole kunagi pöördunud oma sõbra vastu. . . keda ma väga armastan; kuid ta on teinud palju kurja, olles ise siiralt veendunud, et ta kaitseb elu. Hamilton jäi ellu, kuid dr Rushi maine mitte. Sajandivahetuseks vähenes tema arstipraksis olematuks.

Sellegipoolest jätkati calomeli kasutamist. Alles 20. sajandi keskpaigas langesid elavhõbedaühendid lõpuks soosingust tänu kindlale arusaamale, et raskmetallide toksilisus on tegelikult halb.

15. sajandi Itaalias, peale prantslaste sissetungi, hakkas levima süüfilis. Inimesed otsisid meeleheitlikult ravi.

Kuueteistkümnendaks sajandiks tuli elavhõbe appi Paracelsuse abiga, kes vaidles vastu Galeni humoraalsele teooriale. Ta uskus selle asemel, et elavhõbe, sool ja väävel toovad kaasa kõikvõimalikke kehalisi paranemisi, millel on maalähedased, füsioloogilised ja astroloogilised omadused.

Ravimina kerkis esile veel üks sool, elavhõbekloriid. Erinevalt calomelist oli elavhõbekloriid vees lahustuv ja organismis kergesti omastatav, mistõttu tundusid selle mürgised sümptomid veelgi tõhusamad. See kõrvetas nahka pealekandmisel ("See teeb valu! Seetõttu töötab!") ja rohket süljeeritust peeti eduka puhastamise märgiks.

Süüfilisehaiged said ka kõigi aegade halvimaid spaapakette. Elavhõbedat kuumutati aurusaunade jaoks, kus sissehingamist peeti kasulikuks (ja see on kusjuures tõhus elavhõbeda imendumise viis). Elavhõbekloriid lisati rasvale ja saadud lahus hõõrus kohusetundlikult haavadesse. Mõnikord esines keha fumigatsioone, kus alasti patsient pandi kasti vedel elavhõbedaga, nende pea august välja paistmas ja kasti all põles elavhõbeda aurustamiseks tuli. Kuueteistkümnenda sajandi itaalia arst Girolamo Fracastoro märkis, et pärast elavhõbedasalvi ja fumigeerimist: "Te tunnete, kuidas haiguse juuretised lahustuvad suus vastiku süljevooluga."

Süüfilise ravi oli äärmiselt ebaseksikas. Mis veelgi hullem, need režiimid jätkusid sageli kogu kannatanu ülejäänud eluks.  

Üks tolleaegseid tuntumaid viiuldajaid Niccolo Paganini kannatas elavhõbedaga süüfilise ravi tõttu. Abraham Lincolni raviti elavhõbedega.

Tänapäeval teame, et elavhõbe ja muud metallid, näiteks hõbe, võivad baktereid in vitro (katseklaasis) tappa. Kõik teadlased teavad aga, et see, mis on hea katseklaasis, ei pruugi olla kasulik inimkehas. On ebaselge, kas süüfilisehaiged paranesid elavhõbedaraviga või läksid nad lihtsalt haiguse järgmisse faasi, mis võib koosneda paljudest sümptomiteta aastatest – juhul muidugi kui elavhõbeda mürgisus neid enne ei tapnud.

No vot. Iseasi kas on suurt muutunud - katseklaasis hävivate viiruste või muude haigustekitajate uuringutega müüakse praegugi palju imerohtusid...

Tervisemüüjate ajaloost vol 1

 

Nädalavahetusel sain läbi loetud Gideon Burrows raamatu „This Book Won't Cure Your Cancer“.

Ma pikemalt siinkohal ei peatu, kuigi ta analüüsib võimalusi tavameditsiini ja alternatiivse poole omavahel suhtlemise võimalustele ja kuidas leida patsiendile kõige parem ja ausam viis haigusega toime tulla.

Burrows kirjutab ka surmast ja sellega kaasnevatest otsustest. Ta ei kritiseeri tänase meditsiini tegevuskava, mil hoitakse iga hinna eest elus – hoolimata kui halb on elukvaliteet – raskelt haiget inimest, kel tegelikult ei ole mingeid tervenemise võimalusi.

Mida tuleks teha, kui elu lõpp on vältimatu? Kas peaks jätkama invasiivse ja ebamugava raviga iga päeva ja nädala jooksul, mida saab kuidagi välja pigistada? Millal peaks valima palliatiivravile ülemineku? Kus on see piir, mis tuleb ületada?

Burrowsi sõnul ei soovinud ta oma haiguse süvenedes panna vastutust naise õlule. Ega ei meeldinud talle ka mõte, et arstid oleksid sunnitud teda elus hoidma, osutades ravi ravi pärast, et saada veidi kasutut lisaaega.

Selle tulemusena kirjutas Burrows selle, mida Ühendkuningriigis nimetatakse nn „Advanced Decision“. See on juriidiline dokument, mis kirjeldab ajavahemikku, milleni patsient lubab arstidel minna, et teda elus hoida. Arvestades seda, mida Burrows on siiani kirjutanud, ei ole üllatav, et eelistab mittesekkumist, kui lõpp on suhteliselt peatne. Burrows eelistab, et arstid ei pingutaks liigse aja nimel, kui tulemuseks on kehvem elukvaliteet.

Lõpus kirjutab Burrows: „Minu ajukasvaja lugu selleks korraks lõpeb. Minu füüsiline ja meditsiiniline elu on võtnud peaaegu etteaimatava mustri. Tunnen end mõni nädala tükk aega halvasti, pean palju magama,  ei saa kuidagi pead selgeks, paremal pool on pidev nõrkus ja krambid on tugevamad, mõjutavad mu kõnet ja on altid tekkima suvalisel ajal. Seejärel tunnen end paar nädalat suhteliselt normaalselt, olen vormis, seltskondlik ja õnnelik. Mul on iga päev palju lühiajalisi krambihooge – sagedamini kui halbadel nädalatel –, kuid need on väga kerged ja mööduvad peaaegu märkamatult. Ma hoolitsen oma laste eest. Ma sõidan palju jalgrattaga, mõnikord isegi võistlustel.  

Töötan kirjanikuna. Elu läheb edasi, kuigi vahepeal arvasin, et see on juba lõppenud. Olen 6 kuu klubi liige. Käin iga poole aasta tagant ajupilti tegemas ja iga kord tunnen endiselt, et see võib olla halbade uudiste päev. Ühel päeval see nii ka on, kuid praegu on see vaid järjekordne teade väga aeglasest kasvust. Iga päev võtan ikka peotäie ravimeid.

Olen nüüd leppinud tõsiasjaga, et mu krambid ei kao kunagi. Ma ei sõida enam kunagi autoga. Aga just selline see minu elu hetkel on ja nii see edasi läheb.“

Heitsin pilgu ka tema järgmistesse ajuvähki puudutavatesse raamatutesse. Esimesse „Brain Tumours: Living low grade (Facing Brain Cancer Book 1)“ on koondatud erinevate aeglase kasvuga ajukasvajate patsientide lood, samuti selgitatakse rohkem tavakeeles lahti sellega seotud raviprotseduurid, haigusnäitajad jms. 

Selle raamatu järg  „Glioblastoma - A guide for patients and loved ones: Your guide to glioblastoma and anaplastic astrocytoma brain tumours (Facing Brain Cancer Book 2)“, mis on ilmunud 2017, räägib juba glioblistoomi halvaloomulistest variantidest. Burrows märgib, et kuna tal endal on stabiilne aeglase kasvuga ajukasvaja, siis ta ei plaaninud kirjutada gliblastoomist. Kuid aeglase kasvuga ajukasvajate diagnoosiga inimeste, kellest ta kirjutas raamatu esimeses osas ning kellega tal kujunesid välja sõprussuhted, olukord aastate jooksul muutus. Aeglase kasvuga kasvajast saab ühel päeval halvaloomuline kiire kasvuga haigus. Ning ka Burrowsi enda kasvaja on ühel päeval muutumas. Seetõttu otsustas ta esimeses osas tutvustatud inimeste lugusid edasi rääkida ja ühtlasi ka selgitada glioblastoomiga patsientide võimalusi ja igapäevast elu.

Mulle raamat väga meeldis. See oli realistliku vaatega, aus ja hästi kirjutatud: hoolimata oma kohkumusest, paanikast ja halvast diagnoosist, ei kaota autor selget pilku vähiga seotud imerohtude ja imelugude maailmas.

Järgmiseks sattus silme ette Lydia Kang, MD ja ajaloolase/kirjaniku Nate Pedersen poolt kirjutatud raamatu "Quackery: A Brief History of the Worst Ways to Cure Everything". Ajalugu võib mõnikord olla veidi kuiv ja igav; kuid seda raamatut on kiidetud kui huvitavat ja oskuslikult kirja pandut. Autorid toovad välja mõned kõige vastikumad ja naeruväärsemad asjad, millega inimesed on end tervist taga ajades ravinud.  

Lydia Kang ja Nate Pedersen

Autorid juhivad tähelepanu sellele, et šarlatanlus on kui kummardus inimese eluiha uskumatule jõule. "Oleme ellujäämise nimel valmis sööma surnukehasid, laskma end töödelda keeva õliga ja taluma eksperimentaalset ravi, mis hõlmab liigses koguses kaane." Ja see sama tõuge on toonud kaasa uskumatuid uuendusi, nagu operatsioonianesteesia. Oluline on välja selgitada, mis töötab ja mis mitte. Petturlus kestab ja kindlasti on veel "hullemaid raviviise" tulemas.  Alates lihtsalt imelikust kuni täiesti ohtlikuni, on raamatus kümneid veidraid, haiglaselt hullumeelseid "ravimeetodeid" – mille on välja mõelnud nii arstid ja teadlased, kui spiritistid ja imerohumüüjad ja mis põhinesid nii teadmatusel, katse-eksitusel kui ka otsestel pettustel.

Quackery inglise keeles vastab tõenäoliselt šarlatanlusele eesti keeles. Seletav sõnaraamat ütleb, et quackery on enamjaolt tervisepettuse sünonüüm, pettuse või asjatundmatute meditsiinipraktikate propageerimine. Šarlatan on "petturlik või asjatundmatu meditsiinioskuste propageerija" või "isik, kes teeskleb professionaalselt või avalikult, et tal on oskused, teadmised, kvalifikatsioon või volitused, mida tal ei ole". Mõiste quack on kärbitud vorm arhailisest terminist quacksalver, hollandi keelest: kwakzalver on "salvimüüja". Keskajal tähendas termin quack "karjumist", kuna need müüsid turul oma kaupa kõva häälega karjudes.

Raamat on 500 lk paks, sisukorrast loen kokku 28 erinevat võimalust tervenemiseks sh elavhõbe, arseen, kuld, radoon, opiaadid, kokaiin, alkohol, tubakas, aadrilaskmine, külma vee protseduurid, klistiirid, kannibalism, paastumine, seks, elekter jpm.

Tundub põnev.

See raamat ei ravi vähki vol 4 - DNA muutused

 

Loen Gideon Burrows raamatut "This Books won´t Cure Your Cancer"

Burrows kirjutab, et enne diagnoosimise päeva oli tal üks kerge epilepsiahoog võib-olla kord kuus. Sellest ajast alates on krambid järk-järgult sagenenud. Kui kunagi võis see olla umbes ühel kümnest rattasõidust ja alles siis, kui ta kõvasti pingutas, siis lõpuks tekkisid need igal viiendal sõidul, seejärel igal kolmandal.

Veel aega ja krambid on iga kord sadulasse ronides, mõnikord kaks-kolm sõidu jooksul, ükskõik kui palju ka ei treeniks, ükskõik kui kiiresti pedaale keerata. Burrows otsustas rattasõidust lõpuks loobuda ja hakata jooksma. Kuid peagi hakkas ka jooksmine krampe esile kutsuma. Arst ütleb, et ta on stabiilne, kuid epilepsia räägib midagi muud.

Kui kasvaja ei kasva, siis miks krambid sagenevad? Kui ravimiannuse, mida ma järk-järgult suurendan, eesmärk on epilepsia leevendamine, siis kuidas saavad krambid pidevalt süveneda? See on nädalast nädalasse etteaimatav muster. Kindlasti on midagi valesti? Kasv, mis arstil märkamata jäi. Kasv pärast viimast MRI tegemist. Kui järgmise skannimiseni on jäänud neli kuud, ei tundu aeg enam vabadusena. See tundub väljakannatamatu ootamisena.

Enamasti ärkab Burrows üles kerge peavaluga parema silma kohal, sageli metallimaitsega suus. Vahel on lõualuus, kus varem oli mu katkine hammas, nagu elektriline kipitus.  Tunnen kergeid viivitusi ajus, justkui puhverdaks mu meel kehval ühendusel nagu aeglase Internetiga film.

Tal on tunne, et komistab oma sõnade otsa sagedamini kui varem ja lastele ette lugedes lähevad need valesti või tagurpidi. Minu krooniline väsimus jätkub, mu ärrituvus on rohkem väljendunud kui kunagi varem.

Kuid järgmine MRI 4 kuu pärast näitab jätkuvalt, et kasvaja ei ole surrenenud. Järgmine pilt uuesti 6 kuu pärast. Arst nimetab olemasolevaid sümptomeid fantoomsümptomiteks. Määratakse uued rohud.

Järgnevate nädalate jooksul tõmbuvad teised sümptomid peale krambihoogude tagasi.

Burrows kirjutab pikemalt, kuidas ta ostis kokaraamatu vähihaigetele: „Vähi kokaraamat on lihtsalt kokaraamat. Kindlasti on kokaraamatus sees tervislikke ja toitvaid retsepte. Kuid selles pole midagi "vähi" jaoks. Igaüks võiks kirjutada tervisliku kokaraamatu, mis on täis erinevaid madala soola- ja rasvasisaldusega roogasid, sealhulgas rikkalikku segu kõigist peamistest toidugruppidest, igaüks neist võiks kaanele kirjutada „vähi kokaraamat“.

Enamik teadusest on näidanud, et üldiselt tervislik toitumine ja regulaarne treenimine vähendab meie vähiriski. See ei hoia ära vähki. See ei ravi seda.

Pole olemas ühte supertoitu, üht koostisosa või toidutüüpi, isegi mitte mahlapressimine, millel oleks tõestatud vähki ennetavad või vähivastased omadused. Mõnes vähi kokaraamatus on keskseks teemaks konkreetne koostisosa või toiduvalmistamise meetod: köömned, küüslauk, tsitruselised, tomatid, oomega-3, mahla valmistamine, antioksüdandid, šokolaad, punane vein. Ükski neist ei ole näidanud, et see aitaks ennetada, võidelda ega võita vähki.

Ühe kindla toidu või koostisosa söömine ei taga vähivaba elu ega ka teatud toidu vältimine. Vähi kokaraamatus mittekirjeldatud toidu söömine ei tähenda, et haigestute...

Mida me tegelikult ostame, kui ostame vähi kokaraamatuid? Lootust? Kindlust? Kiiret lahendust, mis tagab, et meie soovid on kaetud? Või veel hullem, kas me langeme küünilise turundustriki ohvriks? Lisage sõna "vähk" tervisliku toitumise retseptiraamatule ja saate topeltmüügi.

Ma arvan, et vähi kokaraamatud järgivad sama mustrit, mis on levinud vähktõve kõige populaarsema meediakajastuse järgi. Kui see aitab müüa, peetakse seda sobivaks. Meediaartiklid alternatiivmeditsiini ravi kohta tulevad sageli ülepaisutatud pealkirjadega: "vähiravim, millest nad ei taha, et te teaksite", "revolutsiooniline ravi", "ootamatu dieet", "ime-isa võidab vähi". Probleem on selles, et uudised on niivõrd palju liialdatud, et on raske öelda, milline on tõene teave vähi kohta ja mis on reklaam kelleltki, kes üritab teile midagi müüa. Tänapäeval on veebist sõnade „vähiravi” või „ajukasvaja” otsimisel vaja teravat pilku, et leida tõeliselt kasulikku teavet, võrreldes pelgalt testimata ravi- või ennetusravimite turundamisega või ülepaisutatud tabloidiuudistega, millel puudub tõepära.

Mõned vähihaiged suudavad terasid sõkaldest eraldada. Teised otsivad ennekõike aganaid. Kuid paljude jaoks, eriti nende jaoks, kes soovivad saada teavet selle kohta, mis nendega just juhtus, on parim, mida nad saavad loota, segadus ja vastuolulised seisukohad. Halvim on see, et neid köidab ravim või ravi, mis põhineb tõestamata või ebaselgetel andmetel, kuid on riietatud selliste jõuliste sõnadega nagu "revolutsiooniline", "ime" ja "murranguline". See võib takistada patsientidel saamast vajalikku teavet või takistada neil valimast ravi, mis võib nende elu tõeliselt päästa.“

Kui ajaleht kirjeldab "uudset teedrajavat ravi, mille on välja töötanud välismaised eksperimentaalarstid", võib see tõepoolest kirjeldada tõelist teaduspõhist uuringut, mida juhivad traditsioonilised meditsiinilised testimisprotseduurid ja eetika. Kuid see võib tähendada ka mõnd imelikku arsti, kes väidab, et suudab ravida vähki, kuid töötab väljaspool võrku ilma meditsiinilise järelevalveta, ilma eksperdihinnanguta või kasutamata bioloogiliselt usaldusväärseid meetodeid.

Nii Briti kui ka tabloidid mujal maailmas, jätkavad vähijuttude ülepaisutamist. Üksainus teaduslik avastus, et kakaotaime koostisosa võib tappa Petri tassis oleva vähiraku, paisutatakse pealkirjaks, et "šokolaad ravib vähki". Tendents viib võimatu järelduseni, et meediaallikate väitel erinevad ained (šokolaad, punane vein, aspiriin ja palju muud) nii tekitavad kui ka ennetavad vähki. Ja meie, lugejad, ajame näpuga järge lugu loo järel, jättes märkamata vastuolud ja selle, et ühte laboris tehtud eksperimentaalset uuringut ei saa ekstrapoleerida laiematele mõjudele tervete toidurühmade võiravi kohta. Kui see nii oleks, oleks "tuli tapab vähi" täiesti tore uudis. Viige Bunseni põleti vähirakke täis Petri tassile ja võite olla kindel, et need vähirakud surevad. Paljud ained ja tegevused tapavad tegelikult vähirakke; probleem on selles, et nad tapavad ka normaalseid rakke. Vaid need ravimeetodid, mis teevad esimest tõhusalt ilma teist nii tõhusalt tegemata, väärivad vähiravina kaalumist ja katsetamist.

Burrowsi sõnul on vähimaailmas probleem kriitikaga. Kriitika ja vähk lihtsalt ei käi kokku ja seetõttu diagnoosi sanaud tsenseerivad ennast. Sõbrad, sugulased ja teised soovitavad imeteraapiaid ja testimata ravimeetodeid ning kuigi Burrows teab, et need on jaburad, ei ütle ta neile seda. Astudes jalalt jalale, püüab ta meeleheitlikult mitte halvsti öelda.  

Vähemalt nad üritavad. Vähi vari teeb kõik abistamiskatsed, olgu need rämedad või tundetud või eksitavad, normaalseks.  

Lucy Petagine (vähk diagnoositi 18 kuuselt, suri 5 aastaselt) ja tema pere kulutavad oma ajukasvaja spetsialistide nõuannete vastastelt tuhandeid naelu enda ja teiste vabalt annetatud raha, et saata oma laps Burzynski tõestamata ravile Texasesse, sest "peate kõike proovima". Nimetame nende tegusid täis julget lootust, soovime neile õnne, nutame nende jutu peale. Me ei räägi neile tõtt. Nad on muutunud immuunseks selle kahtluse suhtes, et nende tegevus võib olla rutakas, halvasti hinnatud, hüsteeriline. Me ei ütle neile, et nad võivad eksida, sest kas nad pole piisavalt läbi elanud?

Ashya Kingi vanemad (Jehoova tunnistajad) viivad oma lapse Briti haiglast välja, kus tal juba ajukasvajat raviti. Nad tahavad kiiremat ravi, suuremat kindlust, Internetist loetud ravi, mille kohta konsultandid on juba öelnud, et see ei sobi nende lapsele. Kiidame neid bürokraatia ohjadest vabanemise eest. Kiidame neid süsteemi ületamise eest. Kui nende laps on terveks tunnistatud, tähistame me nende tegusid. (Kuigi arstid suhtuvad sellesse ravisse skeptiliselt.) Vähesed julgevad väita, et vanema tegevus oli isekas ja toores, isegi ohtlik nende pojale. Sest ema ja isa teavad alati kõige paremini. Perekonda ümbritsetakse vähi haldjatolmuga, mis kaitseb neid selle kogu kriitika eest.

2020 kirjutab ema 11 aastase Ashya edusammudest. Tänaseks ei ole tal vähki, kuid laps on sügava puudega ja seisab silmitsi paljude tulevaste lahingutega. "Ta võib ise trepist üles minna, kuid alla tulemiseks peab ta istuma," ütleb ta. «Ta ei oska veel korralikult kirjutada, käsi väriseb, aga hakkab lugema ja arve liitma. Temaga on kõik korras.'

Burrows kirjutab meie DNA rollist vähi juures: „ Vähk ei hooli sinust. Vähk ei tähenda, et meie rakkudes või selles hõljuvas DNA-s oleks midagi valesti. Kurja motivatsiooni pole. Või vähemalt mitte rakkude ega DNA poolt. DNA, mis muutub, teeb seda. mida DNA peakski tegema. Mis puutub DNA-sse, siis sellega on kõik korras. Ainult DNA ei muretse. See on lihtsalt arengus.“

Mikroskoobi all pole vähil isiksust. Ei mingit pahaloomulist ega healoomulist kavatsust. Need on lihtsalt numbrid, täpid, punktid graafikul. DNA molekulaarsed alused. Valkude rajad. Molekulid, mis sobivad üksteisega või ei sobitu.

Vähk tekib seetõttu, et rakkude sees olev DNA muutub. Selle võivad põhjustada meie tegevused või meid ümbritsev keskkond või pärilikud looduslikud mutatsioonid. Kuid enamasti muutub see ilma põhjuseta. Lihtsalt juhuslikud asjad, mis meie rakkudes toimuvad. See on DNA tegevuse keskmes. Mõnikord ei juhtu midagi. Kõige sagedamini häiritud DNA hääbub, kuid mõnikord seda ei juhtu ja häired kasvavad.

Mõnele meeldib öelda, et igas meie rakus on vähki. See hirmutab meid ostma tõestamata ravimeetodeid, toidulisandeid ja teraapiaid, et vältida vähi suurenemist. Raha vastutasuks tagatise eest. Kuid see lause ei ütle muud, kui seda, et meie rakkudel on potentsiaal areneda. Ilma DNA muutumiseta poleks arengut. Ilma DNA mutatsioonita poleks evolutsiooni. Meid ei oleks. Kõik me näeksime välja ühtmoodi. Me kõik oleksime vähem kui üherakulised amööbid, mis hõljuksime ürgses ahelas.

Inimesed räägivad meile, et vähk on ebaloomulik, isegi kuri. Et nende müüdavate ainete abinõud viivad meie kehad tagasi "loomulikku/naturaalsesse" olekusse. Kuid vähk on kõige loomulikum asi maailmas. See on täpselt nii, nagu kehad töötama peaks. Ilma vähktõve põhjustavate loomulike mehhanismideta ei kasvaks meie juuksed ja küüned, meie keha ei paraneks. Vähk on sama loomulik ja hea kui meie võime luua uut elu.

Selliste sõnade nagu "halb arend" või "halb rakk" omaksvõtmine on inimeste jaoks arusaadav viis sellega toime tulla, kuid vähk pole midagi sellist. Muteerunud DNA-ga vähirakk ei ole üldse valesti läinud rakk. DNA töötab ideaalselt. See, et see pole meile mugav, ei muuda seda halvaks protsessiks.

Vähk ei pane meile meie võitlust pahaks. Kui me võitleme vähiga, kui me võitleme sellega, peaksime meeles pidama, et me võitleme millegagi, mis on ainult meie endi silmis vaenlane.

Mis on vähk? Maailma Terviseorganisatsioon määratleb selle umbes 100 haiguse rühmana, mida iseloomustab ebanormaalsete rakkude kontrollimatu kasv. Need rakud kasvavad väljaspool oma tavalisi piire, paljunedes kontrollimatult. Mõne vähi korral tungivad nad külgnevatesse kehaosadesse ja levivad teistesse organitesse.

See on üsna selge, kuid ka väga lai määratlus. Tõenäoliselt on see üks põhjusi, miks vähk tundub nii üldlevinud. Kõik alates surmavast ajukasvajast vere lümfoomi kaudu kuni kahjutu basaalrakulise kartsinoomi nahavähini või peaaegu täielikult ravitava munandivähini kuuluvad kõik sama üldnimetuse alla. See paneb meid tundma haavatavust ja hirmu, meid ümbritseva vähi ees.

Kuid tõde on see, et kõik vähid ei ole ühesugused. Paljud neist ei ole surmaotsused, mida me eeldame, ja mis nad ajalooliselt võisid olla. Kui Cancer Research UK ütleb, et umbes üks kahest meist haigestub vähki, tundub see hirmutav statistika. Ja see number on midagi sellidst, mida mõned kasutavad väitmaks, et vähk on kurja epideemia, millest saame üle vaid siis, välja arvatud juhul, kui me võtame looduslikke toidulisandeid või muudame radikaalselt maailma, kus me elame.

See raamat ei ravi vähki vol 3 - Proovda kõike?

 

Puhastan aias peenraid ja nagu alati on tigusid üle mõistuse palju. Kui keegi tahab endale, jagan hea meelega...ämbrite kaupa.

Loen Gideon Burrows raamatut „„This Book Won´t Cure Your Cancer“. Peale selle on Burrows kirjutan veel kaks vähiga seotud raamatut glioblastoomiga patsientidele: „Brain Tumours: Living Low Grade: The Patient Guide to Life with a Slow Growing Brain Tumour“ (2013)  ja „Glioblastoma - A guide for patients and loved ones: Your guide to glioblastoma and anaplastic astrocytoma brain tumours“ (2017).

Oma vähi kohta kirjutab Burrows: „Minu ajukasvaja on sel ajal umbes viis sentimeetrit korda neli sentimeetrit, sügavus veel neli sentimeetrit. See on ajukasvaja puhul üsna suur ja kuna see surub vastu mu aju osi, mis vastutavad mu parema külje ja kõne eest, põhjustab see kergeid krampe, mida nimetatakse osalisteks või fokaalseteks krampideks. Minu kasvaja on tõenäoliselt II astme kasvaja. Skaala on I kuni IV. III ja IV aste on täielik ajuvähk ja mitte eriti hea uudis. Praegu on mu kasvaja tõenäoliselt stabiilne, kuigi seda ei saa opereerida. Kuid millalgi tulevikus tõuseb see skaalal ülespoole. Samuti on võimalik, et see jätkab minu koljus kasvamist, surudes ajule ja kahjustades sel viisil järk-järgult keha funktsioone.“

Arstid ei saa täpset prognoosi anda, kuna iga kasvaja on erinev, iga patsient on erinev.

Kui paljude ajukirurgidega tuleb konsulteerida, et saada aru, mis toimub? Burrows märgib, et talle oli piisav kolmest erinevast spetsialistist. Kõik nad rääkisid sama: kasvaja on stabiilne, kuid kuna surub olulistele aju osadele, ei ole võimalik opereerida: „Minu jaoks oli see lihtne  otsus. Ma ei kavatsenud mööda maailma taga ajada rohelist tuld, kui kõik teised tuled olid punased. Kuid kahjuks mängivad patsiendid ja nende perekonnad isegi äärmuslikul juhul ajukasvajate ja surmavate vähivormide korral täpselt seda mängu. Nad otsivad seda tabamatut jah-sõna, kui kõik teised on öelnud "ei". Tavaliselt läheb see neile maksma tohutult palju raha ja tulemused on sageli samad. Sagedamini on need isegi halvemad kui siis, kui nad oleksid järginud arsti nõuandeid.“

Kuid mõned sõbrad, pereliikmed ja teised polnud selles nii kindlad. Nad soovitasid Burrowsil jätkata otsinguid, et leida kirurg, kes kasvajat opereeriks. Soovitati ühte, kes asus Iirimaal Dublinis. Ilmselt oli ta opereerinud kellegi tuttava tuttavat. Teise soovitatud kirurg oli Kanadas. Öeldi, et ta oli vähem ettevaatlik kui inglise kirurgid. Veel üks ettepanek oli leida Saksamaal mõni imeline ajukasvajate kirurg.

Kõigi kolme vaatama minek maksaks palju raha. Siis veel rohkem raha operatsiooni tegemiseks. Kuid vähemalt oleks käes see "jah". Kindlasti on see parem kui "ei"? Burrows luges talle saadetud e-kirju ja soovitusi huviga, aga kuidas neid tõsiselt võtta? Kas oli vaja maailmas ringi rännnata, kuni leiab arsti, kes ütleb, mida kuulda tahetakse? See toob patsientidele kaasa tohutute rahasummade kulutamise ning tohutu lootuse investeerimist ja emotsionaalset segadust.

Burrows kirjutab, et kui ta oleks läinud Dublinis kirurgi juurde ja arst oleks temaga näost näkku kohtunud ja skaneeringuid näinud, ja siis oleks ta öelnud, et teistel arstidel on tõepoolest õigus, et kasvaja ei ole eemaldatav, mida siis peaks järgmisena tegema? Kanadasse sõitma? Mis siis, kui ka Kanada kirurg ütleb "ei"? Kas siis tuleb minna Saksamaale?

Mis siis, kui saksa arst ütleks lõpuks "jah"? Burrows  oleks siis kohtunud viie kirurgiga, kes ütlesid "ei“ - see oleks liiga ohtlik. Kuid lõpuks, kuuendal katsel, oleks leitud inimene, kes seda teeks. Hurraa. Tõmmake puur ja skalpellid välja, see saksa arst päästab  elu.

Kas tõesti? Mis juhtus viie eelmise arsti usaldusväärsusega? Nad olid piisavalt usaldusväärsed, kui otsustada neid külastada. Kas peaks nüüd nende arvamusi vähem usaldama, sest nad ütlesid "ei", samas kui kuues kirurg ütles "jah"? Kas see arst on järsku muutunud üliusutavaks, kuna nõustub, kui viis tema kolleegi keeldusid? Muidugi mitte. Tegelikult peaks olema vastupidi. Arst, kes ütleb, et teeb operatsiooni, kui viis tema kolleegi, kellel on ajukasvajate alal võrdne või isegi rohkem kogemusi, on öelnud "ei", oleks kindlasti väga kahtlustäratav. Saksa kirurgi noa alla minek oleks äärmisel juhul irratsionaalne, isegi kui seda meeleheitlikult tahta. Muidugi on olemas võimalus, et sakslane õnnestub ja ülejäänud viis eksisid. Kuid arvestades seda, mida ülejäänud viis on öelnud, kas  oleks mõistlik seda uurida?

Miks me usume sellesse maagilisse valemisse, et vähi puhul tuleb "proovida kõike"? Seda väljendit kohtab vastusena haigusele nii kergesti, eriti kui üritatakse kedagi lohutada või kardetakse, et kaotate lähedase: noh, sa pead lihtsalt kõike proovima, kas pole?

Aga kas peab? Kas peab tõesti midagi proovima, isegi kui pole tõendeid selle kohta, et see töötab? Isegi kui on vastuolulisi tõendeid? Isegi kui on näidatud, et see ei tööta?

On vahe "puuduvad tõendid selle kohta, et see ei tööta" ja "puuduvad tõendid selle kohta, et see töötab". Teine variant eeldab, et uuringud on tehtud, pakutud ravi või tegevus on saanud teadusliku analüüsi ja pakutud ravi on leitud olevat puudulik. On igati põhjust arvata, et see ei ravi vähki.

Esimese puhul – puuduvad tõendid selle kohta, et see ei tööta – kõlab nagu alus kavandatud ravi jätkamiseks. Kuid tegelikult näitab see "proovi kõike" irratsionaalsust. On miljoneid asju, mille puhul pole tõestatud, et need ei ravi vähki, kuid enamasti seetõttu, et miljoneid asju pole kunagi proovitud.

See ei tähenda, et need oleksid potentsiaalne ravivõimega ega ka seda, et neid oleks mõistlik katsetada. Kes otsustab  maailmas "proovige kõike", mida konkreetselt tuleks proovida?

Või kas me tõesti mõtleme kõige all – mida iganes keegi välja pakub? Sest noh, sa ei või kunagi teada?

Mis oleks, kui teeks ettepaneku, et 100 punase õhupalli õhkulaskmine võib teie vähki ravida? Võib arvata, et seda pole kunagi testitud, ja võib ka kahtlustada, et onkoloogid väidavad tungivalt, et see ei tööta. Aga äkki! Tõepoolest, 100 punase õhupalli õhkulaskmist pole kunagi ümber lükatud: pole tõendeid selle kohta, et see ei tööta. Seetõttu peaks seda proovima, kas pole?

100 punase õhupalli õhkulaskmine vähki muidugi ei ravi. Kui naeruväärne. Aga miks on see naeruväärsem kui paljud muud asjad, mida soovitatakse proovida? Mis siis, kui segada midagi tableti või pudeli sisse, kas see on parem? Õiguspärasem? Mis siis, kui midagi käsivarde süstida? Mis siis, kui anda sellele teaduslikult kõlav nimi? Kas see on nüüd vähem naeruväärne kui õhupallid?

Kas sellest saab nüüd midagi, mida peaks proovima?

Mis siis, kui soovitaks mediteerida? Süüa küüslaugu toidulisandeid? Teha käärsoolde kohviklistiiri? Hakata religioosseks või muuta oma religiooni? Mõelda positiivselt? Kas need on rohkem või vähem naeruväärsed? Kas kõik on võrdsed või on mõned asjad teistest võrdsemad?

Kui on piir selle vahel, mida me peaksime proovima, ja millegi vahel, mida me ei peaks, ja kui on piir naeruväärse ja mitte-naeruväärse millegi vahel, siis kes saab piiri tõmmata? Kes saab otsustada? Näiteks alternatiivmeditsiini praktiseerijad ei ole kaugeltki üksmeelel selles, mis on vähi puhul naeruväärne ja mis on õigustatud ravina. Mõned arvavad, et teise ravitseja ravi on võlts. Teised omakorda ütlevad seda sama tema enda kohta. See ei ole piisavalt hea, kui see joon oleks hägune. Ravimaailmas ei piisa sellest, kui kutsuda inimesi üles asju proovima ja lihtsalt vaatama, kuidas neil läheb. Burrows kirjutab, et tema jaoks on selleks jooneks korrektne teaduslik uuring.

Burrows kirjutab: „Ma tahan öelda välja öeldamatu. Ma tahan öelda vanematele, kes lähevad otsima lubatud imerohtu oma lapse vähi vastu, et nad eksivad. Neid on petetud, nad on  leinast pimestatud, hajevil. Tahaksin öelda neile, kes siin selle nimel tegutsevad või neile annetavad, et nad eksivad, olgugi et nad on püüavad teha head. Tahan öelda, et kõik peaksid rohkem küsimusi esitama. Ole kahtlevam. Mõelge kaks korda, kolm korda. Ma tahan seda nii väga öelda.

Vikerkaare otsa taga ajamise asemel oleks võinud võtta rohkem aega ühise perena olemiseks, mõistes ja armastades, kasutades ära seda, mis alles on. Et selle aja ja vaeva oleks võinud kulutada vähi heategevusorganisatsioonidele raha kogumiseks.

Aga ma ei saa neid asju öelda. Perekond ei eksi nendes kohutavates oludes. Minu tugitoolist on lihtne kritiseerida, kui teised on barrikaadidele nii lähedal. Ma ei oska hinnata, kas millegi valimine on vale või õige, isegi kui see miski on enamasti mitte midagi. Süüdistada ei saa vähihaiget, perekonda ja sõpru, doonoreid ega kogunemiskutsele vastajaid. Me näeme valu ja tahame proovida seda leevendada. Oleme seda varem teinud ja teeme veel.“

Nii osutab Burrows näpuga „vähiekspertide“ peale, kes müüvad „imeravi“.

Briti alternatiivmeditsiini pooldaja Chris Woollamsi tütrel Catherine'il oli agressiivne pahaloomuline ajukasvaja. Oma dieetide, toidulisandite, kraniaalse osteopaatia, kätega ravimise ning jooga- ja treeningtundide abil väitis Woollams, et tema tütar on  edukalt vähi eemale peletanud. Kuid lõpuks tütar suri. Woollams märgib, et arstid andsid Catherine'ile kuus kuud. Ta oli vähi diagnoosist alates elanud veel kolm ja pool aastat.

Ja see on tõsiasi, et sellise pikkusega ellujäämine IV astme glioomi puhul on ebatavaline. Kuid see pole kaugeltki ennekuulmatu. Ameerika ajukasvajate assotsiatsiooni andmetel elab iga kümnes glioblastoomi patsient üle viie aasta. Ühendkuningriigi Cancer Researchi andmetel elab umbes kuus sajast IV astme glioomiga patsienti pärast diagnoosimist viis aastat või kauem.

Kuid Chris Woollamsi artikkel, mille ta avaldas heategevusorganisatsiooni CancerActive veebisaidil, mille tema ja Catherine aitasid asutada, näib vähemalt näitavat tema väidetes prokrustlikku kalduvust.

"Catherine'il läks peaaegu kolm aastat väga hästi. Kahjuks naasis Catherine kõigest sellest edust haaratuna 24-aastase normaalsema elu juurde, naases suitsetamise ja alkoholi tarbimise juurde ning lõpetas treeningu ja toidulisandite tarvitamise. Vähk tuli tagasi."

Woollams näib uskuvat, et kuna tema tütrel vähk taastus, juhtus see seetõttu, et tema režiimi ei järgitud korralikult. Kas režiim ise üldse tötöas?“ Kas ei võinud see olla lihtsalt juhus, et tema tütar järgis tema režiimi ja elas nii kaua kui ta elas. Catherinele oli nii kaua elamine tema diagnoosi piires täiesti võimalik. Woollamsi jaoks pidi tema enda režiim õige olema, nii et võimaliku surma puhul pidi midagi muud valesti olema.

Mulle endale tundub, et sellist režiimi ei olegi võimalik pidada aastate kaupa. See on ju ikkagi ravi - toidulisand on ravim. Dieet on kehale samuti kurnav. Iga päev on jätkuvalt võitlus, jätkuvalt kurnav. 

Sarnaselt Servan-Schreiberiga väidab Laura Bond oma raamatus „Mum's NOT Having Chemo“, (2013)  et meil kõigil on võime vähki võita või haigestumist vältida vaadates oma toitumist ja vaimset seisundit: „kas meil on äkki vähihaige iseloom“. Tema raamatu aluseks on see, et jätkame aina otsimist, kuni leiame enda ja meie vähi jaoks õige ennetuse, ravi või teraapia. „Mom’s NOT Having Chemo“ sissejuhatuses kirjutab ta, et ravimeetoditest, millest tema ema on kõige rohkem abi leidnud, “nagu näiteks infrapunasaunad ja energiameditsiin“ – on sellesse raamatusse jõudnud. Muud ravimeetodid, nagu amügdaliini (aprikoosituumad), ei ole emale sobinud, kuid see ei tähenda, et need protokollid ei sobi teistele, kes selle haigusega tegelevad. Iga vähk on erinev, iga inimene on erinev ja iga raviplaan on erinev. Tervenemiseks on palju teid…”

Lõpupeatükis kirjutab Bond: "Kuigi ma loodan, et see raamat on teile olulist teavet andnud, pole midagi võrreldav teie enda intuitsiooni kaasasündinud intelligentsusega. Mis sulle resoneerib? Kuidas teie keha tunneb, kui võtate uut toidulisandit või proovite uut teraapiat? Kas neid asju saate oma arstiga arutada ja kui ei, siis mis takistab teil leida arsti, kes on teiega samal lainel? Mõtet, et vähk ei ole universaalne haigus, ei saa piisavalt rõhutada: see, mis sobib ühele inimesele, ei pruugi sobida teise jaoks.“

Burrows kirjutab, et pole mingit võimalust, et Bond võiks eksida - kui te ei parane, ei leidnud te omale sobivat ravi ega lähenemist. Kui see teid ravib, saate jackpoti ja kõik on korras. Kui teie arst teie meetoditega ei nõustu, pole meetodid valed, peate lihtsalt leidma teise arsti. Bondil on ebaloogiline seisukoht, et tal on igal juhul õigus.  

Ma otsisin korra Laura Bondi blogist ja kuna tema ema suri (2016) siiski vähki, kirjutab Laura selle kohta:

„Mu ema nautis oma elu sära, kui ta siin maa peal oli, kuni paar nädalat enne oma surma. Kui tal avastati kuus aastat tagasi, 2011. aasta märtsis, munasarja- ja emakavähk, oli väljavaade tume. Vähem kui 5 protsenti patsientidest elab üle viie aasta. Ometi suutis ema kõikumisi ületada; paari kuuga oli ta vereanalüüside järgi munasarja- ja emakavähist vaba.

Ema eesmärk ei olnud "end terveks ravida", vaid elada hästi ning kooskõlas looduse ja oma tõekspidamistega. Tuntud vähispetsialist dr Nicholas Gonzalez aitas tal seda kavatsust ellu viia. Pärast kõhunäärmevähi diagnoosimist lendas ta New Yorki temalt juhiseid otsima. Talle soovitati taimset dieeti, mis sisaldas väikeses koguses mereande, kohviklistiiri ja ensüüme – umbes 90 päevas...“???

"Tuntud vähispetsialist" Gonzalez kaotas ise mitu kohtuasja patsientide vastu, keda ta oli veennud, et vähk on terveks ravitud. Tema patsientide hulgas tehtud uuringu kohaselt, elasid nood Gonzalese käe all keskmiselt 4,3 kuud.

Need, kes ei tervene oma vähist alternatiivse raviga, süüdistavad mõnda muud tegurit (sealhulgas keemiaravi, mitte vähki) või ei ole lõplikke mõtteid ravi kohta kuskil kirjas. Need, kes väidavad, et on vähiennetustest ja imerohtudest kasu saanud, räägivad hea meelega oma edulugusid veebisaitidel, ajalehtedes ja reklaambrošüürides. Surnud ju  ei jäta tunnistusi.

Isiklikud tunnistused/kinnituslood on alternatiivsete vähiravi, ennetus- ja isegi ravivõimaluste kullaladu. On need siis tekstidena veebikirjutisena, raamatus või videos, on selliste ravimeetodite veebisaidid on täis inimesi, kes väidavad, et said pakutavast kasu.

Mõned väidavad, et neil oli vähk, kuid see kadus pärast ravi või teraapiat. Teised ütlevad, et neil oli samaaegselt nii tava- kui ka mittekonventsionaalset ravi, kuid nad on veendunud, et see oli loomulik ravi, mis neid ravis.

Järgmised väidavad, et tunnevad end paremini või et nende kasvaja on vähenenud või on lakanud kasvamast või et nad on tänu ravile nüüd vähivaba. Tunnistused on turunduses kohustuslikud. Nad pakuvad sotsiaalset tõendit. Kui näete, et keegi teiesugune on ostnud või proovinud teraapiat ja see on tema jaoks õnnestunud, proovite seda tõenäoliselt ise. Mida rohkem on tunnistusi, seda tugevam on sotsiaalne tõend. See on põhjus, miks me ostame Amazonist tõenäolisemalt raamatuid, millel on palju tärne ja arvustusi, mitte neid, millel pole arvustusi ega tähti. Kuid on mõningaid märkimisväärseid loogilisi probleeme, kui usaldada tunnistusi kui konkreetse ravi tõhususe (mitte populaarsuse) tõendit või tugineda ainult neile, kui teeme otsuseid oma ravi kohta.

Tänaseks leiab veebist nii saite, kus õpetatakse klientide eest tunnistusi kirjutama kui ka neid, kus selgitatakse kuidas valetunnistusi ära tunda.

Burrows küsib, et kui imerohtu müüva veebisaidil on 100 kinnituslugu või 200 inimese tunnistus, et ravi neid aitas - kas see on piisavaks tõendiks? Ei ole, kuna põhjuseks on asjaolu, et 200 tunnistust, mis väidavad, et ravi neile mõjus, ei ütle meile midagi ravi kasutavate inimeste arvu kohta. Kui 1000 inimest võttis ravi, kuid see ei toiminud piisavalt hästi 800 inimese jaoks, et nad oleksid valmis positiivset tunnistust andma, siis 200 tunnistust, mida me loeme, annavad lugejale kallutatud tõendi selle tõhususest.  

Reeglina inimesed, kes ostavad rohu selliseid tunnistusi lugedes ja saa abi - arvavad, et süüdi on nemad, mitte rohi. Kindlasti tegid nad midagi valesti: ei võtnud piisavalt palju, ei võtnud õigesti, ei võidelnud piisavalt kõvasti. Kui nii paljud väidavad, et saavad abi, siis minu läbikukkumine on minu enda süü?

Burrows ise on tänaseks ilma imerohtudeta elanud 10 aastat. Prognooside järgi võib tema  kasvaja jääda muutumatuks ka 15 aastat. Pikk aeg, kuid mitte probleemideta, kuna Burrowsi kimbutavad fantoomsümptomid.  

See raamat ei ravi vähki vol 2 - tervenemist pakkuvatest raamatutest

 

Loen Gideon Burrows „This Book Won´t Cure Your Cancer“. Ja siit tuleb pikem postitus, mis ma arvan on kahe päeva eest. 

Esimese diagnoosi saab Burrows peale MRT-d: "Ma arvan, et see on 90 protsenti kindel," ütleb kirurg, "see on madalama astme glioom (low grade glioma)." Ta kerib ajupilte üles ja alla, näidates, kui sügav kasvaja ülalt alla on. Viis sentimeetrit korda neli sentimeetrit ja arsti hinnangul on sügavus veel neli sentimeetrit. "Sellised kasvajad on haruldased, sageli saab neid opereerida, kuid Burrowsi  oma on liiga lähedal olulistele funktsioonidele. Selle eemaldamine on väljaspool kirurgia võimalusi.

Esialgu jääb Burrows jälgimise alla, 3 kuu pärast tehakse uus MRT. Sellist tüüpi kasvajad võivad aastaid püsida samas suuruses, kuid mingil hetkel see muutub ja glioom hakkab kasvama.

Burrows kirjutab: „Minu esimesed mõtted vähi kummalisest mõjust meie mõtlemisele tekkisid mõne päeva jooksul pärast diagnoosi saamist. Mu ema saatis mulle meili, mille ta edastas kelleltki teiselt. See sisaldas kahte asja, mis panid mind ohkama ja pettunult pead raputama.

Mu ema nimetab end elutreeneriks (life coach) ja hüpnotisööriks. Ma arvan, et ringkondades, kus ta liigub, saab ta sageli igasugust teavet, millest mõned on mõistlikumad kui teised. Ma kahtlustan, et kui ta oli oma võrgustikele minu haigusest rääkinud, hakkas ta saama igasugust nõu, mida kõike pakuti suure abivalmidusega. Samuti kahtlustan, et ta oli juba enne mulle meili saatmist materjalist teatud valiku teinud.

Ema täiendas oma meilisõnumit teatega: "Loodan, et te ei arva, et see kõik on jama. Nagu ma varem ütlesin, see ei saa seda hullemaks muuta, eks... Ma ei eita ega püüa leida maagilisi ravimeid, kuid kui sa ei vaata, siis sa ei leia kunagi."

Esimene asi meilis oli link allalaaditavale meditatsiooniprogrammile nimega Brain Tumor Self Hypnosis. Klõpsates tootekirjeldusele – allalaadimine maksab 6,99 naela –, kinnitaks hüpnoosihelifail mulle, et „võimsad sõdurid valmistuvad teie eest võitlema teie aju vähirakkude vastu – vaadake, kuidas nende sõdurite arv kasvab – ja neid on palju rohkem kui vähirakke - miljon ühele – kasvades tugevamaks ja võimsamaks...“ Kuigi au andes tuleb öelda, et juures oli ka selgitus, et allalaadimine ei ole meditsiiniline ega terapeutiline vahend ega ole mõeldud ühegi meditsiinilise seisundi või haiguse diagnoosimiseks, raviks, ravimiseks ega ennetamiseks.” Sel juhul tekkis mul küsimus, milleks see siis on?

Teine asi meilis oli link ravitervenduskeskuse uudiskirjale. Selle saatis mu emale heasoovija, kes ütles talle: "Pidage meeles, ükski haigus ei ole kunagi 100% surmav." Uudiskiri sisaldas üldse väga kummalisi asju.

Esiteks oli link YouTube'i videole, mis reklaamis filmi nimega „Cancer is Curable NOW!“ Reklaam lubas tund aega puhast tõde: kuidas mu arstid ja onkoloogid tahavad, et ma kannataksin keemia- ja kiiritusravi läbi, mida nad asjatult nõuavad; kuidas suured farmaatsiaettevõtted ei taha välja mõelda haigusravimeid, sest see kahjustaks nende kasumit; et valitsused ja meedia kogu maailmas peavad nendega vandenõu, et varjata tõsiasja, et vähk on tõesti ravitav.

Uudiskiri jätkus samas vaimus...

Probleem on selles, et inimesed loevad seda kraami ja usuvad seda, mida neile öeldakse, eriti kui nad on meeleheitel ja otsivad lihtsaid lahendusi. Selle uudiskirja kirjutaja pakkus asju, mis hooletul kasutamisel võivad põhjustada tõsist kahju. E-kiri ärritas Burrowsit ning järgmiste nädalate ja kuude jooksul tuli tal saada kümneid sarnaseid kirju ja ka näost näkku soovitusi selle kohta, kuidas see ravi või too alternatiivne lähenemisviis on vähki ennetanud või ravinud.

Burrows märgib: „Ja see olin mina, kes tundis end halvasti. Hakkas tunduma, et vähk on seisund, kus sa peaksid kuulama kõike, mida kellelgi on öelda, isegi kui tal pole onkoloogia (vähiravi), bioloogia, neuroteaduse, kirurgia või epidemioloogia alast koolitust või kvalifikatsiooni. Tundsin piinlikkust. Tundsin end liiga ebamugavalt, et öelda oma heatahtlikele päästjatele, et see, mida nad arvasid, on ilmselt mõttetu jama.

Minu neuroloog ja kolm erinevat ajukirurgi – kes kõik on vaadanud mu MRT-uuringuid ja teavad aju kohta üht-teist – on mulle selgitanud, et mu kasvaja ei suru peale, kuigi asub aju selle osa lähedal, mis vastutab ratsionaalse mõtlemise eest. Kasvaja võib mul aeg-ajalt pearinglust tekitada ja lõpuks tapab mind. Aga ei ole vähendanud minu võimet asju küsimärgi alla seada ega pannud mind kõike mõtlematult vastu võtma.“

Ebateadusliku, kuid paljuütleva testina proovib Burrows veebisaidil Amazon.co.uk otsida sõna "vähk". Esilehele tuleb 15 kirjet. Neist viis on väga selgelt seotud alternatiivmeditsiini ja vähktõve ennetamise või sellega tegelemise mitte-tavaliste viiside kohta. Mõned bestsellerid, sealhulgas: „Mum’s NOT Having Chemo“; „Forbidden Cancer Cures“, „Foods to Fight Cancer“; „Beat Cancer: How to regain control of your health and your life“; ja „The Royal Marsden Cancer Cookbook“. Üle kõige kõrgub -  „Anticancer: A new way of life.“

Burrows kirjutab: „Neid esitletakse kõrvuti teaduslike raamatutega kui võrdset valikut teie elu potentsiaalseks päästmiseks. Kuid need ei ole seda. Valige vale raamat, kuna teile meeldivad kaanel olevad erksad pildid puuviljadest ja hüppavatest tervetest kehadest ning teid võidakse panna uskuma, et teil on lõputult võimalusi. Või mis veelgi hullem, teid võidakse viia eluohtliku otsuseni, mis põhineb ebaolulisel teabel.

Burrows ei ütle, et alternatiivseid vähiteemalisi raamatuid ei tohiks eksisteerida. Pigem ei peaks nad istuma teaduslike raamatute kõrval, nagu oleksid need kaks sama asja. Segaduste vältimiseks peaksid nad istuma "tervendamise" või "alternatiivse tervise" või mõnes sellises kategoorias.

Vähimaailmas on üks raamat kõigist teistest kõrgemal. Selle lihtsalt "peab ostma". Kui teil on vähk või kui teie lähedasel on vähk, olete tõenäoliselt sellest juba kuulnud. Kui veel pole, kuulete õige pea.

„Anticancer: A new way of life.“ (eesti keeles täitsa olemas: „Vähi vastu: uus eluviis“, 2014). Autor David Servan-Schreiberi kirjutis on kõigi aegade suurim vähiraamat. Ükski teine ​​vähiraamat ei lähene ligilähedaseltki sellisele müügile. See on tõlgitud 35 keelde ja avaldatud 50 riigis. Seda on müüdud üle miljoni eksemplari. See on, nagu kaanel öeldakse, "Rahvusvaheline bestseller number üks".

Muidugi ostis ka Burrows selle raamatu ja see avaldas talle esimestel esimestel nädalatel kõige sügavamat mõju. Kuid tema jaoks oli raamatu mõju tohutu pettumus ja kindlasti mitte positiivne lugemine, mida ta oli oodanud. Raamat on hästi kirjutatud ja Servan-Schreiberi lugu köitev: 31-aastaselt töötas ta psühhiaatrina, juhtides USA-s Pittsburghis asuva riikliku terviseülikooli laboratooriumi. MRT-skaneeringuid kasutades otsis ta koos kolleegidega võimalusi aju tööd paremini kaardistada. Nagu paljud teadlased, läks ta eksperimendi raames ise skanneri alla. Mõni minut hiljem edastasid kolleegid uudise: "Me ei saa jätkata. Sinu ajus on midagi." Tal oli surmav ajukasvaja.

Raamatus „Vähi vastu“ järgneb peatükkide kaupa lugu Servan-Schreiberi diagnoosijärgsest elust, sealhulgas tema esmasest operatsioonist, aga ka lähenemisviisist, mida ta kasutab, et vältida kasvaja kordumist ja vähi edasist arengut millekski, mis võib ta tappa. See algab teabega selle kohta, kuidas teadus töötab, ning meditsiiniliselt usaldusväärsete ja tõestatud tehnikate kohta vähi ravimiseks. Kuid mõne peatüki pärast hakkab see rääkima tõestamata vähi põhjustest ja abinõudest. Servan-Schreiber räägib vähki lõhkuva toidu söömisest. Ta tutvustab oma arvamusi suhkru, eriti teatud tüüpi suhkru tarbimise vähendamiseks. Ta loetleb üles vähi võitmiseks kõige kasulikumad puu- ja juurviljad, toidulisandid ja koostisosad ning toidud, mis on vähem kasulikud.

Saame veel teada, kuidas teatud seened takistavad rinnavähi teket ning et maitsetaimed ja vürtsid ning supertoidud võivad vähki ennetada või blokeerida. Ta tutvustab igapäevast vähivastast dieeti (vähivastast taldrikut), mis sisaldab rohelist teed, kurkumit ja karripulbrit, tsitruselisi, šokolaadi, punast veini, seleenirikkaid toite, küüslauku ja teatud tüüpi kala.

Seejärel liigub ta edasi meie vaimse seisundi juurde: kuidas positiivseks jäämine, mindfulness  harjutamine, mediteerimine ja olevikus iseendale keskendumine aitab vähihaigetel kauem elada. Ja ta jõuab raamatu lõpuks järeldusele, et selle režiimi järgimine – mida tema järgijad tunnevad vähivastase elustiilina – on võtmeks, miks ta on nii kaua elanud pärast esialgset diagnoosi.

Seda lähenemist – vähi vaos hoidmist vaimse tasakaalu ja toitumise kaudu – nimetatakse raamatus vähi parandamise „terrain“ (maastikuks). Servan-Schreiber ei väida kunagi, et see võib garanteerida, et olete vähist vaba või et vähivastane elustiil ravib vähki. Kuid talle on selge, et terrain parandamine parandab teie võimalusi. Need, kes elavad kõige tõenäolisemalt kauem, väidab ta, "koos tavapärase ravi eelistega, ning on oma loomulikku kaitsemehhanismi kuidagi tugevdanud. Nad on leidnud harmoonia selles lihtsas kvartetis: kantserogeensete ainete võõrutus, vähivastane dieet, piisav füüsiline aktiivsus ja emotsionaalse rahu otsimine.

Raamat sisaldab kindlasti üht-teist. Autori üleskutsed elada tervislikku eluviisi peavad tõepoolest paika: tervislik toitumine, regulaarne treening ja vähene alkoholitarbimine toovad esile teadaolevad riskifaktorid, mis puudutavad vähki ja pikemat eluiga. Kuid kõrvuti nendega jagab raamat nõuandeid, mis lihtsalt ei vasta tõele ja mida pole kunagi tõestatud. Servan-Schreiber hakkab üksikute teaduslike uuringute ja juhtumite põhjal tegema laiemaid järeldusi toidu kohta - mida peaksime ja mida ei tohiks süüa, ning vaimsete praktikate kohta, mida peaksime järgima.

Üldiselt tervislik toitumine on tõepoolest seotud vähiriski vähenemisega, kuid ühelgi vähivastase dieedi koostisosal – ei seentel, kurkumil, köömnel, vetikatel ega küüslaugul – ei ole kunagi tõestatud, et neil oleks vähki võitvaid või ennetavaid omadusi. Samuti pole kunagi olnud usaldusväärset ja korratavat tõendit selle kohta, et positiivne mõtlemine, meditatsioon või tähelepanelikkus võivad vähi progresseerumist ära hoida. See võib tunduda loogiline, kuid kogutud tõendid seda teooriat ei toeta. Üksikuid uuringuid peetakse tõestuseks, kuid andmete metaanalüüs näitab tõenäolisemalt, et need on pigem erandid kui reeglid.

Burrowsi jaoks oli kõige silmatorkavam see, et Servan-Schreiber püüdis tuvastada oma ajuvähi põhjust, eriti peale selle tagasitulekut aastaid pärast esimest ajuoperatsiooni. Ta järeldas, et selle põhjuseks oli asjaolu, et ta ei olnud oma „terrainile” piisavalt tähelepanu pööranud: „Oma töö ja poja sünniga seoses tegin trenni harvemini.“

Burrows ise oli kaotanud oama üürikese huvi meditatsiooni vastu, mille kunagi äratas Jungi lugemine. Ta ei olnud kunagi täielikult omaks võtnud ideed, et kui haigestuda vähki, on see tõenäoliselt tingitud sellest, et miski tema „terrainiga” seoses võimaldas sellel areneda.

Idee hooldamata maastikust kui ajuvähi või selle kordumise põhjusest ei vasta tõele. Kui Burrows sai diagnoosi, ei küsinud ta kordagi, mis ta ajukasvaja põhjustas, sest kõik ekspertide teadustööd ja vähi heategevusorganisatsioonid olid algusest peale väga selged. Servan-Schreiberi lihtne analüüs oleks pidanud viima ta samale järeldusele. Ajukasvajate tekkeks ega nende kordumiseks pole kunagi olnud tõestatud põhjust. Ei dieeti, ei pestitsiide, mitte suitsetamist ega mobiiltelefone. Mitte midagi.

Nii palju kui kõige teadlikumad ja asjatundlikumad ajukasvajate uurijad teavad, tekivad ajukasvajad lihtsalt. Nende vältimiseks ei saa te midagi olulist teha. Servan-Schreiberi lähenemine tundus vähihaigete poolt kohustuslikuks kuulutatud raamatuna  ekslik. See pani Burrowsi küsimärgi alla seadma iga tema kirjutatud sõna. Hoolimata sellest, kui hästi raamat oli kirjutatud ja kui teaduslik lähenemine tundus olevat, pani ta Burrowsi hetkega kahtlema tema usaldusväärsuses. Samuti pani see Burrowsi end tundma, et ajukasvajas on süüdi tema. See peab olema midagi, mida ta valesti teeb. Burrows ei olnud oma "maastiku" eest hoolitsenud. See ei pannud Burrowsi mitte ainult pettuma, vaid tegi ka vihaseks.

Vihje, et vähk oli sinu enda süü, häirib. Asi oli selles, et Servan-Shreiberil polnud tõendeid selle kohta, et see on sinu süü, sinu elustiil või midagi muud, mida keegi oli teinud.

Sama käib ka iga teise ajukasvaja patsiendi puhul. Servan-Shreiberil polnud õigust süüdistada – ei ennast ega teisi.

Burrows hakkas ühelt poolt uurima teaduslikke uuringuid ja teiselt poolt Servan-Shreiberi raamatut. Mõnes osas oli see teaduslikult põhjendatud, mõnes osas lihtsalt kasulik ja suuremas osas faktiliselt vale. Burrows tundis end alt veetuna. „Vähi vastu“ oli iga päev Amazoni edetabeli tipus, teenides kiitust ega saanud vähimatki kriitilist hinnangut. Ratsionaalne mõtlemine näis lugejate seas olevat kadunud.  

Burrowsi naine tõi koju teise Servan-Schreiberi raamatu „Not the last goodbye“. Raamat kirjutati autori elu viimastel kuudel. Vähivastase liikumise autor, kogu vähivastase liikumise asutaja, oli juba surnud. Ja ta oli surnud ajuvähki. Tema enda lähenemine, tema enda dieedid, tema enda etteheited mõelda positiivselt, mediteerida ja olla eneseteadlikud, ei suutnud vältida vähi tagasipöördumist.

See on kohutavalt kurb lugu, kuid muutis veelgi hullemaks, kui Burrows  luges teist raamatut. Võib-olla siinkohal võiks eeldada, et autor tunnistab paratamatust. Et ajuvähil pole tegelikult põhjust. Et supertoidud ja positiivsus ei saa takistada ajukasvajate loomulikku progresseerumist. Sellised on kord juba looduse keerdkäigud.

Kuid selle asemel kirjutab Servan-Shreiber, et jääb varem kirjutatu juurde. Probleem oli tema arvates selles, et ta ei järginud enda nõuandeid. Ta oli käinud üle kogu maailma ja rääkinud elustiilist. Ta oli stressis. Võib-olla ei söönud ta korralikult. Ta ei olnud oma "maastiku" eest hoolitsenud.

"Viimasel ajal pole ma olnud vähivastase elustiili ideaalne kehastus," kirjutab ta raamatus „Not the last goodbye“. Kuid on ikka veel tuhandeid vähihaigeid, kes püüavad järgida vähivastast elustiili, mis selle asutaja jaoks ei töötanud.  

Burrows on kindel, et Servan-Schreiber uskus tõesti, et tema enda rajalt kõrvale kaldumine põhjustas ajuvähi tagasituleku. Ta uskus kindlalt, et just tema enda nõuannete järgimine oli teda nii kaua elus hoidnud, mitte õnn või tavapärase ravi pikaajaline mõju. Aga kuidas on nende tuhandete lugejatega, kes olid – ja on siiani – iga hingetõmbega klammerdumas selle külge, mida ta oma raamatus kirjutas?

„This Book Won´t Cure Your Cancer“ teine ​​väljaanne ilmus 6. jaanuaril 2011 koos autori uue eessõnaga, milles ta kirjutab: „Minu veendumus, et me kõik suudame võimsalt tugevdada oma keha loomulikku kaitsevõimet vähi vastu, on saanud kinnitust. Nagu ma usun, et see lähenemisviis peaks olema osa vähi ennetamisest või ravist kõigi jaoks.“

Autor suri samal aastal. 24. juulil 2011, kaheksa nädalat pärast „Not the last goodbye“ lõpetamist. Vähk oli taastunud 13 kuud varem, seekord veel pahaloomulisemalt kui varem. Tema vähk oli taastunud kuus kuud enne „Vähi vastu“ teise väljaande avaldamist.

Raamat müüb jätkuvalt hästi ja on endiselt Amazoni vähiotsingu tipus. Mitte kusagil selle väljaandja veebisaidi lehel (sama kirjastaja, mis „Not the last goodbye“) ega ka raamatu Amazoni lehel ei mainita vaieldamatult asjakohast tõsiasja, et David Servan-Schreiber on surnud. Samuti ei mainita ka seda, et ta suri ajuvähki, millest sai alguse kogu tema vähivastane teekond.

Eestikeelne Servan-Schreiberi raamat ilmus 4 aastat pärast autori surma.  

Sellest lähtuvalt tuli meelde tootroiduga vähki ravida püüdnud inimesed, keda Woodstock Fruit festivalil kiideti, kui toortoiduga vähi seljatanutest. Kuidas neil läheb?

Üks neist oli Megan Sherow – kes 2013 aastal paljudes tervisliku elustiili veebisaitidel figureeris ja oma lugu rääkis. Kahjuks ei ole 2014 aastast – youtube kanalit uuendatud ja tänaseks on kõik videod  kustutatud. Instagrammist leian küll Megan Sherow (viimane postitus eelmisest aastast), kus suurem osa postitusi on 2016 aastast. 2019 -2021 aastast vaid 6 pilti – peamiselt artisan leivast ja ei sõnagi tervisest.

View this post on Instagram

A post shared by Megan Sherow (@megansherow)

Teine oli Jennifer Faulisi – rinnavähi diagnoosiga 2014 Woodstock Fruit festivalil osalenud naine, keda asusid tema vähist vabanemise teel juhendama Janette Murray-Wakelin, Megan Sherow ema Maria Sherow ja Arnold Kauffman. Maria Sherow, kellest sai oma tütre vähilugu elustiili tervendaja, kodulehete pole samuti uuendatud alates 2018 aastast ja videod pole enam kättesaadavad.

Jennifer Faulisi otsustas Gersoni teraapia kasuks ja suri 2016 aastal. Gersoni teraapia (hunnikute kaupa toidulisandeid, kohvi klistiir) on surma toonud varemgi – kirjutasin blogis sellest Jessica Ainscough surmaga lõppenud ravist.

Faulisi püüdis Jen Journey nime all oma tervenemist elustiili abil ka sotsiaalmeedias jagada. Tal oli 4. staadiumi vähk. Gersoni teraapiat pakkuvas kliinikus tuli tal maksta 5000-6000 dollarit nädalas. Ilmselgelt sellist raha ei olnud tal kuskilt võtta ja viimaks pöördus ta avalikkuse poole, et koguda annetusi. 

Nii Durianrider kui Unnnatural vegan  tegid samal ajal postitusi, et panna inimestele südamele – kui te annate Faulisile raha Gersoni teraapia jaoks – mis ei ole näidanud tulemusi – aitate kaasa petturite rahaahnusele ja viite ravi vajava inimese tegelikust abist kõrvale.