See raamat ei ravi vähki vol 3 - Proovda kõike?

 

Puhastan aias peenraid ja nagu alati on tigusid üle mõistuse palju. Kui keegi tahab endale, jagan hea meelega...ämbrite kaupa.

Loen Gideon Burrows raamatut „„This Book Won´t Cure Your Cancer“. Peale selle on Burrows kirjutan veel kaks vähiga seotud raamatut glioblastoomiga patsientidele: „Brain Tumours: Living Low Grade: The Patient Guide to Life with a Slow Growing Brain Tumour“ (2013)  ja „Glioblastoma - A guide for patients and loved ones: Your guide to glioblastoma and anaplastic astrocytoma brain tumours“ (2017).

Oma vähi kohta kirjutab Burrows: „Minu ajukasvaja on sel ajal umbes viis sentimeetrit korda neli sentimeetrit, sügavus veel neli sentimeetrit. See on ajukasvaja puhul üsna suur ja kuna see surub vastu mu aju osi, mis vastutavad mu parema külje ja kõne eest, põhjustab see kergeid krampe, mida nimetatakse osalisteks või fokaalseteks krampideks. Minu kasvaja on tõenäoliselt II astme kasvaja. Skaala on I kuni IV. III ja IV aste on täielik ajuvähk ja mitte eriti hea uudis. Praegu on mu kasvaja tõenäoliselt stabiilne, kuigi seda ei saa opereerida. Kuid millalgi tulevikus tõuseb see skaalal ülespoole. Samuti on võimalik, et see jätkab minu koljus kasvamist, surudes ajule ja kahjustades sel viisil järk-järgult keha funktsioone.“

Arstid ei saa täpset prognoosi anda, kuna iga kasvaja on erinev, iga patsient on erinev.

Kui paljude ajukirurgidega tuleb konsulteerida, et saada aru, mis toimub? Burrows märgib, et talle oli piisav kolmest erinevast spetsialistist. Kõik nad rääkisid sama: kasvaja on stabiilne, kuid kuna surub olulistele aju osadele, ei ole võimalik opereerida: „Minu jaoks oli see lihtne  otsus. Ma ei kavatsenud mööda maailma taga ajada rohelist tuld, kui kõik teised tuled olid punased. Kuid kahjuks mängivad patsiendid ja nende perekonnad isegi äärmuslikul juhul ajukasvajate ja surmavate vähivormide korral täpselt seda mängu. Nad otsivad seda tabamatut jah-sõna, kui kõik teised on öelnud "ei". Tavaliselt läheb see neile maksma tohutult palju raha ja tulemused on sageli samad. Sagedamini on need isegi halvemad kui siis, kui nad oleksid järginud arsti nõuandeid.“

Kuid mõned sõbrad, pereliikmed ja teised polnud selles nii kindlad. Nad soovitasid Burrowsil jätkata otsinguid, et leida kirurg, kes kasvajat opereeriks. Soovitati ühte, kes asus Iirimaal Dublinis. Ilmselt oli ta opereerinud kellegi tuttava tuttavat. Teise soovitatud kirurg oli Kanadas. Öeldi, et ta oli vähem ettevaatlik kui inglise kirurgid. Veel üks ettepanek oli leida Saksamaal mõni imeline ajukasvajate kirurg.

Kõigi kolme vaatama minek maksaks palju raha. Siis veel rohkem raha operatsiooni tegemiseks. Kuid vähemalt oleks käes see "jah". Kindlasti on see parem kui "ei"? Burrows luges talle saadetud e-kirju ja soovitusi huviga, aga kuidas neid tõsiselt võtta? Kas oli vaja maailmas ringi rännnata, kuni leiab arsti, kes ütleb, mida kuulda tahetakse? See toob patsientidele kaasa tohutute rahasummade kulutamise ning tohutu lootuse investeerimist ja emotsionaalset segadust.

Burrows kirjutab, et kui ta oleks läinud Dublinis kirurgi juurde ja arst oleks temaga näost näkku kohtunud ja skaneeringuid näinud, ja siis oleks ta öelnud, et teistel arstidel on tõepoolest õigus, et kasvaja ei ole eemaldatav, mida siis peaks järgmisena tegema? Kanadasse sõitma? Mis siis, kui ka Kanada kirurg ütleb "ei"? Kas siis tuleb minna Saksamaale?

Mis siis, kui saksa arst ütleks lõpuks "jah"? Burrows  oleks siis kohtunud viie kirurgiga, kes ütlesid "ei“ - see oleks liiga ohtlik. Kuid lõpuks, kuuendal katsel, oleks leitud inimene, kes seda teeks. Hurraa. Tõmmake puur ja skalpellid välja, see saksa arst päästab  elu.

Kas tõesti? Mis juhtus viie eelmise arsti usaldusväärsusega? Nad olid piisavalt usaldusväärsed, kui otsustada neid külastada. Kas peaks nüüd nende arvamusi vähem usaldama, sest nad ütlesid "ei", samas kui kuues kirurg ütles "jah"? Kas see arst on järsku muutunud üliusutavaks, kuna nõustub, kui viis tema kolleegi keeldusid? Muidugi mitte. Tegelikult peaks olema vastupidi. Arst, kes ütleb, et teeb operatsiooni, kui viis tema kolleegi, kellel on ajukasvajate alal võrdne või isegi rohkem kogemusi, on öelnud "ei", oleks kindlasti väga kahtlustäratav. Saksa kirurgi noa alla minek oleks äärmisel juhul irratsionaalne, isegi kui seda meeleheitlikult tahta. Muidugi on olemas võimalus, et sakslane õnnestub ja ülejäänud viis eksisid. Kuid arvestades seda, mida ülejäänud viis on öelnud, kas  oleks mõistlik seda uurida?

Miks me usume sellesse maagilisse valemisse, et vähi puhul tuleb "proovida kõike"? Seda väljendit kohtab vastusena haigusele nii kergesti, eriti kui üritatakse kedagi lohutada või kardetakse, et kaotate lähedase: noh, sa pead lihtsalt kõike proovima, kas pole?

Aga kas peab? Kas peab tõesti midagi proovima, isegi kui pole tõendeid selle kohta, et see töötab? Isegi kui on vastuolulisi tõendeid? Isegi kui on näidatud, et see ei tööta?

On vahe "puuduvad tõendid selle kohta, et see ei tööta" ja "puuduvad tõendid selle kohta, et see töötab". Teine variant eeldab, et uuringud on tehtud, pakutud ravi või tegevus on saanud teadusliku analüüsi ja pakutud ravi on leitud olevat puudulik. On igati põhjust arvata, et see ei ravi vähki.

Esimese puhul – puuduvad tõendid selle kohta, et see ei tööta – kõlab nagu alus kavandatud ravi jätkamiseks. Kuid tegelikult näitab see "proovi kõike" irratsionaalsust. On miljoneid asju, mille puhul pole tõestatud, et need ei ravi vähki, kuid enamasti seetõttu, et miljoneid asju pole kunagi proovitud.

See ei tähenda, et need oleksid potentsiaalne ravivõimega ega ka seda, et neid oleks mõistlik katsetada. Kes otsustab  maailmas "proovige kõike", mida konkreetselt tuleks proovida?

Või kas me tõesti mõtleme kõige all – mida iganes keegi välja pakub? Sest noh, sa ei või kunagi teada?

Mis oleks, kui teeks ettepaneku, et 100 punase õhupalli õhkulaskmine võib teie vähki ravida? Võib arvata, et seda pole kunagi testitud, ja võib ka kahtlustada, et onkoloogid väidavad tungivalt, et see ei tööta. Aga äkki! Tõepoolest, 100 punase õhupalli õhkulaskmist pole kunagi ümber lükatud: pole tõendeid selle kohta, et see ei tööta. Seetõttu peaks seda proovima, kas pole?

100 punase õhupalli õhkulaskmine vähki muidugi ei ravi. Kui naeruväärne. Aga miks on see naeruväärsem kui paljud muud asjad, mida soovitatakse proovida? Mis siis, kui segada midagi tableti või pudeli sisse, kas see on parem? Õiguspärasem? Mis siis, kui midagi käsivarde süstida? Mis siis, kui anda sellele teaduslikult kõlav nimi? Kas see on nüüd vähem naeruväärne kui õhupallid?

Kas sellest saab nüüd midagi, mida peaks proovima?

Mis siis, kui soovitaks mediteerida? Süüa küüslaugu toidulisandeid? Teha käärsoolde kohviklistiiri? Hakata religioosseks või muuta oma religiooni? Mõelda positiivselt? Kas need on rohkem või vähem naeruväärsed? Kas kõik on võrdsed või on mõned asjad teistest võrdsemad?

Kui on piir selle vahel, mida me peaksime proovima, ja millegi vahel, mida me ei peaks, ja kui on piir naeruväärse ja mitte-naeruväärse millegi vahel, siis kes saab piiri tõmmata? Kes saab otsustada? Näiteks alternatiivmeditsiini praktiseerijad ei ole kaugeltki üksmeelel selles, mis on vähi puhul naeruväärne ja mis on õigustatud ravina. Mõned arvavad, et teise ravitseja ravi on võlts. Teised omakorda ütlevad seda sama tema enda kohta. See ei ole piisavalt hea, kui see joon oleks hägune. Ravimaailmas ei piisa sellest, kui kutsuda inimesi üles asju proovima ja lihtsalt vaatama, kuidas neil läheb. Burrows kirjutab, et tema jaoks on selleks jooneks korrektne teaduslik uuring.

Burrows kirjutab: „Ma tahan öelda välja öeldamatu. Ma tahan öelda vanematele, kes lähevad otsima lubatud imerohtu oma lapse vähi vastu, et nad eksivad. Neid on petetud, nad on  leinast pimestatud, hajevil. Tahaksin öelda neile, kes siin selle nimel tegutsevad või neile annetavad, et nad eksivad, olgugi et nad on püüavad teha head. Tahan öelda, et kõik peaksid rohkem küsimusi esitama. Ole kahtlevam. Mõelge kaks korda, kolm korda. Ma tahan seda nii väga öelda.

Vikerkaare otsa taga ajamise asemel oleks võinud võtta rohkem aega ühise perena olemiseks, mõistes ja armastades, kasutades ära seda, mis alles on. Et selle aja ja vaeva oleks võinud kulutada vähi heategevusorganisatsioonidele raha kogumiseks.

Aga ma ei saa neid asju öelda. Perekond ei eksi nendes kohutavates oludes. Minu tugitoolist on lihtne kritiseerida, kui teised on barrikaadidele nii lähedal. Ma ei oska hinnata, kas millegi valimine on vale või õige, isegi kui see miski on enamasti mitte midagi. Süüdistada ei saa vähihaiget, perekonda ja sõpru, doonoreid ega kogunemiskutsele vastajaid. Me näeme valu ja tahame proovida seda leevendada. Oleme seda varem teinud ja teeme veel.“

Nii osutab Burrows näpuga „vähiekspertide“ peale, kes müüvad „imeravi“.

Briti alternatiivmeditsiini pooldaja Chris Woollamsi tütrel Catherine'il oli agressiivne pahaloomuline ajukasvaja. Oma dieetide, toidulisandite, kraniaalse osteopaatia, kätega ravimise ning jooga- ja treeningtundide abil väitis Woollams, et tema tütar on  edukalt vähi eemale peletanud. Kuid lõpuks tütar suri. Woollams märgib, et arstid andsid Catherine'ile kuus kuud. Ta oli vähi diagnoosist alates elanud veel kolm ja pool aastat.

Ja see on tõsiasi, et sellise pikkusega ellujäämine IV astme glioomi puhul on ebatavaline. Kuid see pole kaugeltki ennekuulmatu. Ameerika ajukasvajate assotsiatsiooni andmetel elab iga kümnes glioblastoomi patsient üle viie aasta. Ühendkuningriigi Cancer Researchi andmetel elab umbes kuus sajast IV astme glioomiga patsienti pärast diagnoosimist viis aastat või kauem.

Kuid Chris Woollamsi artikkel, mille ta avaldas heategevusorganisatsiooni CancerActive veebisaidil, mille tema ja Catherine aitasid asutada, näib vähemalt näitavat tema väidetes prokrustlikku kalduvust.

"Catherine'il läks peaaegu kolm aastat väga hästi. Kahjuks naasis Catherine kõigest sellest edust haaratuna 24-aastase normaalsema elu juurde, naases suitsetamise ja alkoholi tarbimise juurde ning lõpetas treeningu ja toidulisandite tarvitamise. Vähk tuli tagasi."

Woollams näib uskuvat, et kuna tema tütrel vähk taastus, juhtus see seetõttu, et tema režiimi ei järgitud korralikult. Kas režiim ise üldse tötöas?“ Kas ei võinud see olla lihtsalt juhus, et tema tütar järgis tema režiimi ja elas nii kaua kui ta elas. Catherinele oli nii kaua elamine tema diagnoosi piires täiesti võimalik. Woollamsi jaoks pidi tema enda režiim õige olema, nii et võimaliku surma puhul pidi midagi muud valesti olema.

Mulle endale tundub, et sellist režiimi ei olegi võimalik pidada aastate kaupa. See on ju ikkagi ravi - toidulisand on ravim. Dieet on kehale samuti kurnav. Iga päev on jätkuvalt võitlus, jätkuvalt kurnav. 

Sarnaselt Servan-Schreiberiga väidab Laura Bond oma raamatus „Mum's NOT Having Chemo“, (2013)  et meil kõigil on võime vähki võita või haigestumist vältida vaadates oma toitumist ja vaimset seisundit: „kas meil on äkki vähihaige iseloom“. Tema raamatu aluseks on see, et jätkame aina otsimist, kuni leiame enda ja meie vähi jaoks õige ennetuse, ravi või teraapia. „Mom’s NOT Having Chemo“ sissejuhatuses kirjutab ta, et ravimeetoditest, millest tema ema on kõige rohkem abi leidnud, “nagu näiteks infrapunasaunad ja energiameditsiin“ – on sellesse raamatusse jõudnud. Muud ravimeetodid, nagu amügdaliini (aprikoosituumad), ei ole emale sobinud, kuid see ei tähenda, et need protokollid ei sobi teistele, kes selle haigusega tegelevad. Iga vähk on erinev, iga inimene on erinev ja iga raviplaan on erinev. Tervenemiseks on palju teid…”

Lõpupeatükis kirjutab Bond: "Kuigi ma loodan, et see raamat on teile olulist teavet andnud, pole midagi võrreldav teie enda intuitsiooni kaasasündinud intelligentsusega. Mis sulle resoneerib? Kuidas teie keha tunneb, kui võtate uut toidulisandit või proovite uut teraapiat? Kas neid asju saate oma arstiga arutada ja kui ei, siis mis takistab teil leida arsti, kes on teiega samal lainel? Mõtet, et vähk ei ole universaalne haigus, ei saa piisavalt rõhutada: see, mis sobib ühele inimesele, ei pruugi sobida teise jaoks.“

Burrows kirjutab, et pole mingit võimalust, et Bond võiks eksida - kui te ei parane, ei leidnud te omale sobivat ravi ega lähenemist. Kui see teid ravib, saate jackpoti ja kõik on korras. Kui teie arst teie meetoditega ei nõustu, pole meetodid valed, peate lihtsalt leidma teise arsti. Bondil on ebaloogiline seisukoht, et tal on igal juhul õigus.  

Ma otsisin korra Laura Bondi blogist ja kuna tema ema suri (2016) siiski vähki, kirjutab Laura selle kohta:

„Mu ema nautis oma elu sära, kui ta siin maa peal oli, kuni paar nädalat enne oma surma. Kui tal avastati kuus aastat tagasi, 2011. aasta märtsis, munasarja- ja emakavähk, oli väljavaade tume. Vähem kui 5 protsenti patsientidest elab üle viie aasta. Ometi suutis ema kõikumisi ületada; paari kuuga oli ta vereanalüüside järgi munasarja- ja emakavähist vaba.

Ema eesmärk ei olnud "end terveks ravida", vaid elada hästi ning kooskõlas looduse ja oma tõekspidamistega. Tuntud vähispetsialist dr Nicholas Gonzalez aitas tal seda kavatsust ellu viia. Pärast kõhunäärmevähi diagnoosimist lendas ta New Yorki temalt juhiseid otsima. Talle soovitati taimset dieeti, mis sisaldas väikeses koguses mereande, kohviklistiiri ja ensüüme – umbes 90 päevas...“???

"Tuntud vähispetsialist" Gonzalez kaotas ise mitu kohtuasja patsientide vastu, keda ta oli veennud, et vähk on terveks ravitud. Tema patsientide hulgas tehtud uuringu kohaselt, elasid nood Gonzalese käe all keskmiselt 4,3 kuud.

Need, kes ei tervene oma vähist alternatiivse raviga, süüdistavad mõnda muud tegurit (sealhulgas keemiaravi, mitte vähki) või ei ole lõplikke mõtteid ravi kohta kuskil kirjas. Need, kes väidavad, et on vähiennetustest ja imerohtudest kasu saanud, räägivad hea meelega oma edulugusid veebisaitidel, ajalehtedes ja reklaambrošüürides. Surnud ju  ei jäta tunnistusi.

Isiklikud tunnistused/kinnituslood on alternatiivsete vähiravi, ennetus- ja isegi ravivõimaluste kullaladu. On need siis tekstidena veebikirjutisena, raamatus või videos, on selliste ravimeetodite veebisaidid on täis inimesi, kes väidavad, et said pakutavast kasu.

Mõned väidavad, et neil oli vähk, kuid see kadus pärast ravi või teraapiat. Teised ütlevad, et neil oli samaaegselt nii tava- kui ka mittekonventsionaalset ravi, kuid nad on veendunud, et see oli loomulik ravi, mis neid ravis.

Järgmised väidavad, et tunnevad end paremini või et nende kasvaja on vähenenud või on lakanud kasvamast või et nad on tänu ravile nüüd vähivaba. Tunnistused on turunduses kohustuslikud. Nad pakuvad sotsiaalset tõendit. Kui näete, et keegi teiesugune on ostnud või proovinud teraapiat ja see on tema jaoks õnnestunud, proovite seda tõenäoliselt ise. Mida rohkem on tunnistusi, seda tugevam on sotsiaalne tõend. See on põhjus, miks me ostame Amazonist tõenäolisemalt raamatuid, millel on palju tärne ja arvustusi, mitte neid, millel pole arvustusi ega tähti. Kuid on mõningaid märkimisväärseid loogilisi probleeme, kui usaldada tunnistusi kui konkreetse ravi tõhususe (mitte populaarsuse) tõendit või tugineda ainult neile, kui teeme otsuseid oma ravi kohta.

Tänaseks leiab veebist nii saite, kus õpetatakse klientide eest tunnistusi kirjutama kui ka neid, kus selgitatakse kuidas valetunnistusi ära tunda.

Burrows küsib, et kui imerohtu müüva veebisaidil on 100 kinnituslugu või 200 inimese tunnistus, et ravi neid aitas - kas see on piisavaks tõendiks? Ei ole, kuna põhjuseks on asjaolu, et 200 tunnistust, mis väidavad, et ravi neile mõjus, ei ütle meile midagi ravi kasutavate inimeste arvu kohta. Kui 1000 inimest võttis ravi, kuid see ei toiminud piisavalt hästi 800 inimese jaoks, et nad oleksid valmis positiivset tunnistust andma, siis 200 tunnistust, mida me loeme, annavad lugejale kallutatud tõendi selle tõhususest.  

Reeglina inimesed, kes ostavad rohu selliseid tunnistusi lugedes ja saa abi - arvavad, et süüdi on nemad, mitte rohi. Kindlasti tegid nad midagi valesti: ei võtnud piisavalt palju, ei võtnud õigesti, ei võidelnud piisavalt kõvasti. Kui nii paljud väidavad, et saavad abi, siis minu läbikukkumine on minu enda süü?

Burrows ise on tänaseks ilma imerohtudeta elanud 10 aastat. Prognooside järgi võib tema  kasvaja jääda muutumatuks ka 15 aastat. Pikk aeg, kuid mitte probleemideta, kuna Burrowsi kimbutavad fantoomsümptomid.