Dieedilabor vol 6 - mugavustoidud ei lohutagi

 

Loen Traci Mann raamatut „Secrets from the Eating Lab“. Lõpetasingi planeeritult nädalaga - et oma Scribid tasuta 30 päevast prooviperioodi hästi ära kasutada.

Eelmises postituses loetlesin üles 7 strateegiat, kuidas arukalt oma toitumist reguleerida. Raamatu lõpupoole lisandub neid veel sh: muuda tervislikud valikud harjumuseks. Harjumuseks võib saada poes esmalt puuvilja valimine, toitlustuskohas salati valimine, kommiletist möödakõndimine jpm.

Harjumuse loomiseks peate oma käitumise (näiteks salati tellimise) siduma oma keskkonnas (näiteks teatud restoranis) oleva vihjega. Kui tellite selles restoranis piisavalt sageli salatit, muutub käitumine automaatseks. Kui tihti on piisav? Ühes uuringus leiti, et kui seostate teatud käitumisviisi keskkonna vihjega korduvalt kahe kuu jooksul, kipub see muutuma automaatseks ja te ei pea sellele enam eriti mõtlema. Samuti saate tugevdada seost käitumise ja vihje vahel, visualiseerides selle käitumise toimimist selles kontekstis. Mann ei pea silmas eneseabiraamatutes levinud hokey-tüüpi visualiseerimist, milles kujutate end ette uhiuue auto võtmeid käes hoidmas või mõnda muud kõrget eesmärki edukalt saavutamas. Tegelikult on leitud, et selline visualiseerimine vähendab inimeste tõenäosust oma eesmärkide saavutamisel, vähendades nende energiat ja entusiasmi proovimise vastu. Siiski on tõendeid selle kohta, et kui kujutate ette eduka punktini jõudmise protsessi, sealhulgas selle saavutamise konkreetseid samme, on teil suurem tõenäosus edu saavutada. Lisaks uute tervislike harjumuste kujundamisele võivad tekkida mõned ebatervislikud harjumused, millest soovitakse vabaneda. Harjumusest (eriti halvast) ei ole kunagi lihtne loobuda, kuid üks viis “halva” automaatse käitumise vastu võitlemiseks on teadlikult vältida vihjeid, mis on sellega seotud. Kui kipud ostujärjekorras seistes ostma kassa juures välja pandud maiustusi – võid kasutada nutikassat või tellida asjad e-poe kaudu.

Pane paika plaan tekkida võivate probleemide tarvis. Mann toob siinkohal välja sõnapaari elluviimise (rakendamise) kavatsused. Ehk teatud plaanid selleks puhuks, kui juhtub .... näit. tuleb minna pulma-sünnipäevale-banketile, kus pakutakse ooteks igasugu maitsvaid suupisteid ja hiljem lisaks veel mitmekäigulist einet. Plaan võib olla, et hoian ühes käes joogiklaasi ja teises salvrätikut – nii ei ole võimalik pakutavaid suupisteid võtta. Plaane saab teha igaüks selliseid, mis talle sobivad, kuid Mann märgib, et plaane ühe olukorra vastu ei peaks olema mitu. Uuringute järgi: kui sul on kaks plaani, siis see toimib kehvemini, kui ainult ühele plaanile keskendumine.

Määra plaanide rikkumise eest karistus. Mann toob selle strateegia puhul näite oma raamatu kirjutamisest: ta laadis omale programmi, mis oleks kustutanud käsikirjast teatud osa teksti, kui ta ei kirjuta iga päev teatud arvu sõnu. Manni sõnul oli see väga hea motivaator – kuigi hiljem, kui tal oli mõnel päeval väga kiire, tippis ta arvutisse fraasi: palun ära kustuta mu sõnu, palun ära kustuta mu sõnu seni, kuni päevanorm täis sai.

Manni labor töötas astronautidega. Astronaudid kipuvad kaalust alla võtma, kuna kosmoselaevas olev kuivatatud ja hiljem leotatud toit ei ole eriti maitsev. Alguses arvati, et nn mugavustoitude (comfort foods) kaasa andmine peaks olukorda paremaks tegema. Kuid Manni poolt mugavus/lohutustoitudega tehtud uuringud näitasid, et mugavustoidud ei paranda asja. On tõsi, et mugavustoidud parandavad meeleolu, kuid eksperimentides tegid seda ka muud toidud. Mann kirjutab:

„Kui lohutustoit on tõesti eriline, siis peaks see tujule rohkem mõjuma kui ükski teine ​​toit. Aga nii ei olnud. Mugavustoit aitas inimeste tuju mõnevõrra parandada. Kuid muu toit parandas nende tuju sama palju. See üllatas meid. Meie arvates oli mugavustoit eriline. Arvestasime võimalusega, et ainult teatud tüüpi lohutustoitudel on eriline võime inimeste tuju parandada. Kuid ükski toit polnud eriline. Magusatel asjadel, nagu kommid või küpsised, ei olnud erilisi võimeid. Ka mitte soolastel asjadel, nagu krõpsud. Isegi šokolaadil ei olnud erilist jõudu.

Sel hetkel hakkasime tundma end rumalana, kui võrdlesime mugavustoitu teiste toitudega, mis inimestele nii väga meeldisid. Otsustasime uuringu uuesti teha, kuid selle asemel, et võrrelda lohutustoitu mõne teise populaarse toiduga, võrdlesime seda neutraalse toiduga: granolabatoonidega. Viisime läbi mõned toiduarvamusuuringud ja leidsime, et granolabatoonid olid inimeste eelistustes keskpunktis. Nende vastu ei olnud kellelgi eriti midagi, kuid see ei olnud ka midagi, millest inimesed vaimustusid." 

Eksperiment näitas, et mugavustoidul ei olnud mingit eelist granolabatooni ees."

Me kõik ütleme endale, et vajame – isegi väärime – ebatervislikke maiustusi, kui oleme üle elanud midagi ebameeldivat või kui oleme stressis, kurvad või vihased. Kuid nagu meie uuringud näitavad, on see halb põhjendus ja see on veel ühe strateegia alus: ärge sööge ebatervislikku mugavustoitu, kui vajate lohutust. See ei tee teie jaoks midagi erilist. Teised tervislikumad toidud, mida naudite, võivad anda sama efekti. Või üldse mitte süüa. Mugavustoit pole midagi muud kui toit, mida juhtutakse tahtma, kui tuntakse end halvasti. Nii et järgmine kord, kui tunnete end halvasti, proovige seda: küpsiste järele sirutamise asemel tuletage endale meelde, et need ei paranda teie tuju rohkem kui see, et te midagi ei söö. Tuleta endale meelde, et mugavustoit on müüt. Ja tegelikult, süües midagi, mis võib hiljem süümepiinu tekitada, toimid tegelikult hoopis vastupidiselt enda lohutamisele.

Viimaseks strateegiaks on: naudi aeglaselt kõike, mida sa sööd. Kui oled inimene, siis paratamatult süüakse mingil ajal ka kaloririkkaid ja töödeldud mugavustoite jms ning selleks, et mitte endale küllaga liiga teha – söö hästi aeglaselt, lase toidul suus sulada, mälu aeglaselt ja hästi läbi, tunneta lõhna ja maitset.

Kokkuvõtteks ütleb Mann, et parem on olla inimene ja aeg-ajalt kiusatusele alluda, kui mitte olla. Aga kui sa sööd midagi ebatervislikku ja maitsvat, mis on liiga kaloririkas, et seda sageli süüa, siis naudi iga ampsu. See ei anna mitte ainult suuremat naudingut söödavast toidust, vaid on tõendeid selle kohta, et kui oma toitu aeglase naudinguga sööte, rahuldute ka väiksema kogusega.

Lõpupeatükkides käib autor veel põhjalikumalt üle tänase ühiskonna halvustava suhtumise ja eelarvamused ülekaalus inimeste suhtes ning liikumise olulisuse meie tervisele. Neid teemasid on blogis varem pikemalt lahti kirjutatud, sestap ei hakka enam kordama.

Lõppsõnas kirjutab Mann:

„Olen kindel, et varsti leiate taaskord dieeditööstuse sõnumi, et on lõpuks leitud “see õige dieet” – üks toitumiskava või pill või jook, mis on lihtne ja meeldiv, mis paneb kilod haihtuma ja mis kõige tähtsam – hoiab need igaveseks eemal. Kui see päev kätte jõuab, siis loodan, et suudate rahulikult sellele reageerida ja samal ajal rahakoti suud kinni hoida. Selline „dieet“ pole lihtsalt võimalik, vähemalt mitte inimkeha praeguse evolutsioonilise seisundi, tahtejõu hapruse ja meie üldlevinud ahvatluste kultuuriga. Võib-olla kaotate alguses kilod suhteliselt kergesti, kuid nende eemal hoidmisest peaks sel juhul saama teie elutöö. Ja teie elu on liiga väärtuslik, et seda nii kulutada.

Nii et dieedid ei tööta. Aga - te ei vaja neid toimimiseks. Kas peaksite siis laskma olla söömisööstudel, ahmima toitu sisse või loobuma köögiviljadest? Muidugi mitte. Dieedist loobumine tähendab mõistlikult söömist enaimkus ajast, ilma rangete reeglite ja piiranguteta. See on täiesti mõistlik tegu ja midagi halba ei juhtu. Sa ei võta kaalus liiast juurde, sest teie geenid hoiavad teid teie keha poolt seatud kaaluvahemikus ja dieedi pidamine ei vii teid sellest vahemikust niikuinii välja. Vähemalt mitte kauaks.

Ilma dieeti pidamata võite olla õnnelik. Ja peaksitegi olema. Sest dieedi pidamine pole lihtsalt ebaefektiivne. See on ka kahjulik. Mitte ainult dieedipidamisega kaasnevates paratamatutes igapäevastes hädades, vaid ka laiemas plaanis. Dieedid häirivad teie mõtlemisvõimet, põhjustavad obsessiivseid toidumõtteid ja põhjustavad stressi, mis põhjustab stressihormooni kortisooli taseme tõusu. Suurtes annustes võib kortisool põhjustada paljusid probleeme, samuti põhjustada kehakaalu kiiret suurenimis. Kui te ei pea dieeti, eemaldate selle stressiallika oma elust.

Ilma dieeti pidamata võite olla terve. Vaatamata sellele, mida meediast kuulete, ei tapa rasvumine teid. Tervislike asjadega tegelemine, nagu treening, toitva toidu söömine ja stressi minimeerimine, muudab (või hoiab) teid tervena, isegi kui see ei muuda teid tingimata hästi saledaks inimeseks.

Siin on täiesti mõistlik eesmärk: saavutada oma väikseim elamiskõlblik kaal, see mugav kaal teie seatud vahemiku madalaimas otsas. Teil pole probleeme selleni jõudmisega, kui treenite regulaarselt ja kasutate mõistlike toitumisharjumuste loomiseks mõnda selle raamatu nutikatest reguleerimisstrateegiatest.

Aruka reguleerimise strateegiad ei nõua teie tahtejõu rakendamist, sest hoolimata sellest, mida olete kuulnud, pole see kunagi võimalikuks osutunud. Soovitan tungivalt, et saavutaksite oma kõige kergema elamiskõlbliku kaalu ja siis, mis iganes see ka poleks, otsustage, et see on piisav. Sest teie kaal pole oluline. Sind ei pandud siia maa peale selleks, et vormida endast täiuslik ülisale füüsiline isend.“

 

Mulle raamat väga meeldis. Ja tõsi ta on. Väga sageli on langetatava kaalu soov liiga suur. See eesmärk, mis seatakse tuleb illusioonina kuskilt sotsiaalmeediast või tutvusringkonnast. Kuid iga keha on isemoodi – valitud kaalueesmärk võib meeldida silmale, kuid ei pruugi olla tervislik kehale. Kuivõrd eesmärk viiakse liiga saleda keha juurde, siis on tagasilöök paratamatu ja olgu dieet kui suurepärane tahes – keha ei taha lasta end hävitada.