Toidupettuste teema, mida ma kirjeldan ei ole nö vandenõu teema - mitte et hamburger või jäätis või suhkur ja sool on kellegi vandenõu inimeste vastu, mitte et üks või teine e-aines on hirmus jube, vaid see, kuidas teadlikult on pakendil valeinfo, toidu sekka on segatud hoopis teisi odavamad aineseid. Kui pakendil on õige info, siis on sinu valik, mida sa sööd - keegi ei sunni sind. Eelmises postituses "Toidupettuste kaasaeg vol. 1" kirjutasin toitude tagasikutsumisest - iseenesest on see tahtmatu pettus, sest keegi ei soovi nimelt müüa sulle klaasikildudega šokolaadi või plastikutükkidega vorsti. Sedakorda vaataks aga seda poolt, kui keegi tahtlikult segab toidu või joogi sisse odavamat ainest.
Isa on mul ammu pensionär, kuid ta töötas kalalaevadel rahvusvahelistes vetes (Euroopa, Aafrika, Lõuna Ameerika) ja kui ma koos temaga kord läksin kassile kala tooma, siis ta märkis, et see värske räim on segatud külmutatud räimega. Ta tunneb kala värskuse ära lihtsalt mööda jalutades ja poriseb omaette. Kass elab selle üle aga halvaks mineva kala viimine pere toidulauda on üsna suure bakteriaalse ohuga seotud. Kalaga seotud toiduohutuse FDA videod.
Ema oli mul kunagi pikalt restorani juhataja ja ma veetsin oma lapsepõlve restorani telgitagustes. Vist oli see asjade loomulik käik, et ma läksin õppima Tartu Ülikooli kaubatundmist - millest kaup koosneb, mis on koostisosade ülesanne. See on lihtne ülesanne, kui ma tean oma toidu koostisosi, kui toetun vaid pakendil märgitule, siis on ülesanne juba keerulisem. Toit, millel pole koostisosade nimekirja, on sel juhul arukas valik (mitte et silt oleks kadunud:), vaid värske puu- ja köögivili on ilma siltideta).
Toidupettuste pikk ajalugu on viinud selleni, et arutatakse läbi ja võetakse kasutusele meetmed, mis minimaliseerivad toidupettuste esinemise. Sellisteks meetmeteks on toidupettuste ennetamiseks vajalikud uued regulatiivsed nõuded ja muudatused toiduohutuse standardites.
Midagi riskianalüüsi taolist ning toiduainete ja koostisosade jälgitavuse parandamine, ostutingimuste karmistamine, ning sagedasem toidu, koostisosade, tarnijate inspekteerimine ja uurimine.
Siin tekib kohe üks probleem - toidu hind tõuseb. Kui suurem toiduainete tootja võtab tööle vastavad inimesed, et tagada oma toodete ohutus ja vältida suurte partiide tagasikutsumist - siis tõusevad kulud. Mida mina tarbijana eelistan - odavamat hinda või kindlamat kvaliteeti? Eks see oleneb. Suurem osa tarbijatest eelistab siiski odavamat hinda. Või ilusamat silti. Aasta tagasi tellisin koos sõpradega Saksamaalt teada-tuntud mahefirmalt Orkos datleid. Novembris on neil alati kuskil 15-20 sordile hulgisoodusmüük. Tellimuse esitamise ajal oli üks sort alles jõudnud lennujaama ja meil tuli oodata. Järgmisel päeval sain firmast teate, et kogu selle sordi partii konfiskeeriti - tõenäoliselt putuka või bakteri tõttu. Mahekauba puhul võib see kergesti juhtuda. Firmale on see suur kahju... Ja omakorda tõstab see kauba hinda. Kui me jätame aga kõik kontrollid ära ja üritame mööda minna kõikidest vaheetappidest, näiteks läheme otse Aafrika turule, siis võime üsna lihtsalt tuua sisse omale mõne sellise bakteri, mida meie keha hästi ei tunne. Ülimalt odav hind läheb kalliks maksma. Me võime näiteks mõnelt lõunamaiselt vürtsiturult tuua endale ja sõpradele jahvatatud tšillit, mille hulka on segatud naha parkimise värvi ja muid komponente. Kuna tšilli on tugev maitseaine, ei pruugi teisi nüansse tähele panna. Ma võin tuua ka turult pähkleid, mis on transporditud ja ladustatud tingimustes, mis võimaldavad pähklil rikneda. Ja pähkli riknemine on üsna salakaval värk.
On olemas mõiste - autente toit.
Autentne toit on toit või jook, mis vastab tegelikult selle kirjeldusele. Sõna autentne kasutatakse ainese kirjeldamiseks, mida ei ole kopeeritud, võltsitud; see on tõeline ja ehtne ning vastab täpselt tema kirjeldusele.
Kriminaalid, petturid - nii võiksime hüüda ka toidupettustega tegelevaid inimesi. Kuid enamjaolt ei pea toidupetturid ennast "tavalisteks" kriminaalideks. Me kasutame väljendeid nagu must turg ja tarneahel, kuid tegelik pettuse lugu on inimeste taga, kes juhivad illegaalset tegutsemist. Kes siis on need isikud, kes toidupettuse eest vastutavad? Statistika ütleb, et pettusega tegeleb rohkem mehi, kui naisi - seda "valgekraedest" petturite hulgas. Jagatakse nad kahte rühma:
- oportunislikud petturid ja
- organiseeritud petturid
Oportunistlikud petturid on need, kes juhtuvad olema "õigel ajal õiges kohas". Võimalik, et kas toidu tarneahelas asuva äri alluv või omanik, kellele avaneb järsku tulu teenimise võimalus. Kahjuks juhtub seda eriti sageli siis, kui avastatakse, et nende firma on raskustes. Tihti pannakse pettus toime selleks, et täita tähtajalisi ja koguselisi tarnelepinguid või klientide ootusi või et vältida pankrotistumist.
Organiseeritud petturluses osalejatel on teistsugused motivatsioonid ja sageli töötatakse grupiga aktiivselt , et leida rahategemiseks võimalusi, ilma seadusi ja regulatsioone järgimata.
Meile võib alati tunduda, et seaduste selline hulk on liiast ja regulatsioonid niivõrd jäigad, et see on rohkem takistajaks ja viib kauba hinna liiga kõrgeks. Maksuametis töötatud ajal nägin, kui raske on mõlemal poolel - maksuseadus, mis on üles ehitatud ausa maksumaksja tarbeks, annab suured võimalused tahtlikule maksupetturile. Maksuseadus, mis viib miinimumini maksupetturi võimalused, kärbiks tugevalt ausat maksumaksjat. Sestap ei saa kunagi olla rahul mõlemad pooled - ei maksuamet ega ettevõtja. Sama on kõigega, mis hõlmab endas ka petturluse poolt. Ja vist kõigis eluvaldkondades on olemas petturlus. Kui üritatakse luua võimalikult vähe regulatsiooni, siis on petturitel kerge turule tulla, kui regulatsioon on viimseni pingul, siis ei saa ka aus tootja oma tegevust arendada. Kuskil tuleb leida õige piir. Mulle endale tundub, et see piir on üsna kõikuv ja et ühiskonnal on seda raske seadusega kindlalt paika panna.
Sageli tegutsevad organiseeritud petturid peale toiduainetööstuse ka teistes valdkondades. Nende pettused on reeglina suuremad, komplitseeritumad ja kestavad pikemat aega, kui oportunistlikud pettused. Selle grupi inimesed ei tööta tavaliselt ise toidutööstuses, kuid tunnevad sealseid inimesi ja kasutvad neid oma tulu saamiseks. Organiseeritud petturlusest võtab osa rohkem inimesi ja on tarneahelas laialdasemalt ja ja suuremahulisemalt esindatud. Kõik eelnev kombineerituna faktiga, et organiseeritud kuritegevus võib üsna tõenäoliselt korrata oma kuritegusid tulu saamiseks, näitab seda, et pettused, mida valmistab ette organiseerunud ühendus, võib olla väga suure mõjuga.
Inglismaa üks suurimaid pettuseskandaale on seotud Yakub Moosa`ga , kes ostis kokku lamba ja loomaliha, raskustesse sattudes hoidis seda ebahügieenilistes (puupõrandaga ruumis, ilma külmutamata) tingimustes ning müüs seda halal liha pähe. Uurijatele avanes terve organisatsioon, mis tegutses erinevate firmade (nii tegutsevate kui ka fiktiivsete) kaudu.
Taiwanis tegutses mereandide firma Kaohsiung, kes kolme aasta jooksul müüs restoranidele ja toidukohtadele aegunud mereande.
Siis veel midagi sellist, mis meie turgudel on nii tavapärane - 2016 Kanada Ontario turul, kus pidi müüdama ainult kohalikult kasvatatud toitu, leiti "product of Canada" kleepsudega kasvuhoonepaprika kastid, kastide sees olid aga kleepsud "product of Mexico". Paprika müüjate uurimine venis pikemaks, kui arvatud ja välja hargnes suurem võrgustik. Firma juhid mõisteti süüdi kaheksas rikkumises, mis siis seisnesidki selles, et kaupa müüd valede siltidega, vale päritoluga. Usun, et meie turgudel oleks sellise seaduse puhul haaret. Kuid tundub, et me ei pea Eestis sellist kauplemist kuriteoks ja ka kaupleja ise ei pea "Eestis kasvatatud" või "Eesti" maasikad" silti teiste maade marjade ees taunimisväärseks. See aeg on vististi veel ees :). Kanada ise muretseb, et tema seadused on liiga nõrgad ja paljud pettused jäävad avastamata :).
 |
| Oliivikärbes (olive fruit fly) |
Kaunis Provence piirkonnas Prantsusmaal avastati samuti laiaulatuslik oliivipettus 2014-2015. 120 tonni Hispaania oliive müüdi Prantsuse oliivide pähe. Oliivid pakendati purkidesse ja peale kleebiti vägagi prestiižikad sildid ning seda koos AOP märgisega (AOP - apellation d´origine protegee). Kinnivõetud mees tunnistas, et ta tahtis teenida hõlptulu peale seda, kui oliivikärbse tegevus oli ta raevu ajanud. Oliivid viidi Prantsusmaa üheksasse oliivitehasesse. Peale õli pressimist, pakendati nad kolme erineva sildiga olives francais, AOP Vallee des Baux, AOP Provence. Oliivide toomisel tuleb tehases tõestada oma oliivide päritolu, sedakorda andis pettur tehasele kellelegi teisele kuuluva vanema päritolu dokumendi.
2012 aastal avaldatud Itaalias tehtud uuring märkis, et neli pudelit viiest müüdavast extra virgin oliiviõlist on segatud muu päritolu õliga.
2012 aastal Prantsusmaal leiti, et Provence kuulsatel turgudel müüdavatest oliiviõlidest oli üks pudel neljast võltsitud.
2015 aastal karmistati Euroopas oliiviõli kvaliteedi kontrollimise regulatsiooni, kuid asjatundjate sõnul on veel palju teha.
Juulis 2017 annab Europol hoiatuse võltsitud toodete arvu tõusu Euroopas. Siia kuuluvad sh ka mahesildi saanud tavatooted, päritolumaa muutmine. Enim võltsitakse Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Kreeka, Hispaania tooteid. Võltsitud toodetest on esirinnas veinid ja kange alkohol, juust, liha, puuviljad, aedviljatooted (sh oliiviõli), teraviljad. Euroopa tarbija maksab aastas 2,3 miljardit eurot toodete eest, mida müüakse kõrgekvaliteetilise pähe.
2016 aastal kontrollis USDA mahetoodangut ja pestitsiidide vabalt kasvatatud toodete kvaliteeti. Ligi neljandik (22%) mahesildiga (organic) müüdavast kaubast sisaldas ühte või enama pestitsiidi jääki. 2% toodangust, mida müüdi mahesildi all, sisaldas pestitsiidi jääke kõvasti üle normi. Tomatitega oli asi hullem: 75% tomateid mahesildi all sisaldas ühe pestitsiidi jääki ja 25% üle tavanormi ehk ohtlikus koguses MBC (pestitsiid) jääke. Sealjuures tavatomatitest leiti vaid 18% juhtudel pestitsiidi jääki üle lubatud normi. Ja uuring arvestas mahetootmisele lubatud pestitsiide (ehk mahepestitsiide) ja neid selles loetelus ei ole.
Food Fraud kursusel anti ülevaade tänapäevastest masinatest, mis siis tooteid uurivad ja võltsingu avastavad. Need on tohutu targad ja võimsad masinad. Kindlasti hirmkallid ja see, et need on olemas, näitab juba ise, kui suur osa on toidupettustel. MID Infrapuna spektroskoopia, FTIR analüüs, NMR spektroskoopia, IRM spektroskoopia ... et teha kindlaks mee, õli, liha, kohvi, jahu jne puhtust ja kvaliteeti.
Võimalustest toidupettustest aru saada ja neid vältida tuleb edaspidi veel juttu. Kuid seniks ma soovitan taaskord valida lihtne taimne terviktoit, eelistada oliive õli asemel, teha oma mahl ja kaste ise, mitte karta tavatoodangut ja kasvatada oma aias üht-teist... Ja mõtiskle, kui sulle pakutakse väga odavat toodet.
Ajakirjas Food Safety Magazine avaldatud artiklis on toodud välja tooted, millega toimub enim pettusi.
- Tavatoodang kannab mahesilti
- Päritolumaa silt on vale
- Odavamaid sorte müüakse kallimate pähe
- GMO soja segataks GMO vaba sojaga
Mitmed aastad tagasi oli Maxima toidupoes sidrunite päritolumaaks märgitud Island!?! Sellisel puhul on lihtne mitte uskuma jääda:). Aeg ajalt leian erinevates poodides: Selver, Rimi, Maxima ühesuguste kleepsudega tooteid - päritolumaaks on märgitud aga erinevad kohad. Ma ise valin küpsuse ja maitse järgi, sestap maa ei ole oluline. Võibolla ainult suvel maasikate puhul.
Mis ma siit siis kogu selle pettuste värgi osas enda jaoks veel üles nopin:
Mahlade pettus toimub suhkru ja vee või odavamate mahlade lisamisega. Sestap on arukas teha oma mahlad ise.
Teematerjali saab omale ise korjata :)
Kohvi ei joo, mee jaoks tuleb leida oma mesinik, liha ei söö, piima ei joo, alkoholi ei tarbi ...:). Vajadusel teen pähklipiima ise, sojapiima ei kasuta.
Jahvatatud musta pipra võltsimine pani mind mõtlema - tegelikult on värskelt jahvatatud või uhmerdatud igal juhul parem. Seda ma saan lihtsalt teha.
Safranit ei ole aastaid kasutanud, ei ole ka midagi, kui ei kasuta edaspidi.
Tavatoodangut ei karda, silt "mahe" ei ole primaarne.
Õli kasutan minimaalselt... harjutamise küsimus. Õlisid segatakse odavamate õlidega ja lisatakse klorofülli, et näeks extra virgin moodi välja, natuke maitseainet ka lisaks. Õliga saab kiiresti teha hästi hea toidu - kui aga toit ei peagi olema NII hea? Kas on üldse vaja väga head toitu? Lihtsad asjad maitsevad hästi. Mitte endale keelamisega, vaid küsides, kas on vaja. Alati on olemas vana hea avokaado (... alati muidugi ei ole).
Igasugu konservid ja purgitoidud - ka ei kasuta, vajadusel saan ise teha.
Igasugused valmiseined, tervisbatoonid, vitaminiseeritud pakitoidud - ka ei kasuta
Kõikvõimalikud heade siltidega "gluteenivaba", "rasvavaba", "suhkruvaba" siltidega tooted - ka ei kasuta.
Järgmine kord jõuab loodetavasti selleni, et kirjutada, kuidas me kodus saame oma toite kontrollida. On veel üks teada tuntud raamat Larry Olmstedilt, millest kirjutada.
Ja hoolimata sellest, et toidupettused tunduvad olevat väga vastikud - on suurem osa toitu ikka söögikõlblik:). Lihtsalt ühest teemast kirjutades, see võimendub ja tundub katvat rohkem, kui tegelikult. Ja kui suur osa menüüst on värske ja enda valmistatud toit, siis ei ole vajadust hirmu tunda :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar