pühapäev, 5. november 2017

Kollased iirised - kas süüa või lugeda?

Söömisel ja lugemisel on palju ühist, mis ilusasti on öelnud Bacon:

Olen mitu korda mõelnud, et oleks pidanud hoopis raamatublogi pidama:). Ma kindlasti loen palju rohkem, kui söön:). Toit teadupärast kipub oskuste lisandumisest aina paremaks minema. Retseptid keerulisemaks, kasutatava ainese hulk suureneb ja suurenevad ka kogused, mida sa suhu paned, kuna toidu maitse on aina parem. Tänapäeval on juba raske isegi suhkru (ükskõik mis vormis me teda endale ka ei serveeri: suhkur, mesi, siirup, kuivatatud viljad jms), rasva (sama lugu on see mis tahes õli või rasvaga) ja soolaga (samuti palju võimalusi) saavutada maksimaalselt head toitu. On juba olemas sünteetilised magustajad, mis on suhkrust sadu kuni tuhandeid kordi magusamad (näiteks sukraloos on 320-1000x magusam suhkrust). Seega tänane toit võib lisandite kasutamisel olla 1000x maitsvam, kui aastakümneid tagasi. Tuhat korda maitsvam õunast! On vajalik vägagi suur tähelepanelikkus oma peas toimuva suhtes - kus meel aina paremat, aina enam ja aina kiiremini utsitab leidma. 

Ma tulen raamatute juurde tagasi:). Raamatud muidugi lähevad ka paremaks ja kallimaks aga neid saab raamatukogust tuua ja sinna tagasi viia :). See on siis pluss raamatute kasuks.
Ma olen olnud suur lugeja päris pisikesest peale - ema rääkis kõigile, et kuna tema raseduse ajal aina luges, siis näe laps ka aina loeb. Armastan raamatuid, jätkuvalt veel paberraamatuid ja olen neid läbi lugenud väga palju, kuid loomulikult on enamik lugemata, millest on muidugi kahju (võib olla ka mitte). 

Raske on öelda lemmikkirjanikku või kirjandusžanri, kuna neid on väga palju. Kui ma tänases raamaturohkuses millestki puudust tunnen, siis on see võimalus lugeda ühte raamatut kümneid ja võib olla sadu kordi. Üheks selliseks raamatuks oli mul kunagi näiteks Alexander Dumas "Kolm musketäri" ja selle järjed. Nüüd on uusi ja huvitavaid raamatuid nii palju - ka raamatud lähevad järjest põnevamaks, huvitamaks, fantastilisemaks, sügavamaks, kergemaks jne. Olles lapsest saadik krimiraamatute suur lugeja, on hästi märgata, kuidas laipade arv, tapmiste jõhkrus aina ülesmäge veereb. Ei mingit pikka sissejuhatust, juba esimese lõigu lõpus on esimene laip vms käes. Kõik on kirjutatud nii hästi ja aina paremini, et mingil hetkel ma küllastun kurguni ühest žanrist - teadusest, krimist, armastusest, filosoofiast, seksist, toidust, tervisest. Kui ühest on täiesti siiber:), siis võtan kätte mõne muu suuna. Siin tunnen väga hästi vastandeid toimimas. Olles mingi aeg lugenud inglise keeles oma õpingutega seonduvaid teadusraamatuid, võtan kätte midagi kerget ja lihtsat. Kerge on igalühel erinev, minu kerge lõpeb kuskil Varraku ajaviiteromaanide piiril, sealt veel kergemat on juba raske lugeda. Aga see oleneb, mõned aastad tagasi lugesin endalegi ootamatult läbi nii Harry Potteri (mis mulle väga meeldis), kui ka Videviku sarja ja siis veel mõned noorteromaanid. Mõned on kirjutatud hästi (st mulle meeldisid, näiteks Percy Jackson, Punase kloostri kroonikad, Safiirsinine, Määratud jm), päris paljusid ei suutnud üle paarikümne lehe lugeda (ei mäleta enam pealkirjugi:). 
Pildiotsingu raamat harry potter tulemusPildiotsingu raamat sorts tulemusPildiotsingu raamat kolm musketäri tulemusPildiotsingu byron katie book tulemus
Selliste lugemise tõusude ja languste voos on mul näiteks hetkel pooleli:
Kollased iirised (143lk, Lionel Stoleru) - just lõpetasin
Moodsad armastajad (335lk, Emma Straub) - just alustasin, ei ole veel kindel, kas meeldib
On food and cooking. The science and lore of the kitchen (890lk, Harold McGee) -tunnustatud toidukeemiku aastakümnete uurimused ja selgitused 
Rhytms of life. The biological clocks that control the daily lives of every living thing (277lk, Russell G. Foster ja Leon Kreitzman) - kronobioloogia alane, korra loetud, taas kord mõningaid asju üle vaatamas
A mind at home with itself. Finding freedom in a world of suffering (303lk, Byron Katie) - Buron Katie uus raamat, alles alustasin, naudin väga
Ellujäämise õpetus V osa (Luule Viilma) - mitmeid kordi loetud, iga kord avardub arusaamine ühe enam
Kuldne märkmeraamat (Doris Lessing) - naudin lehekaupa:)
Rachel, mu piin (Daphne du Maurier) - Rebecca on kindlasti üks lemmikutest, kuid selle raamatuga olen toppama jäänud. Kahjuks vaatasin ma enne filmi ja nüüd on filmi pildid liiga selgelt silme ees, oleksin eelistanud vastupidist. 
Pildiotsingu raamat Baskervillide koer tulemusPildiotsingu chronobilogy book rhytms of life tulemusPildiotsingu food chemistry on food and cooking tulemusPildiotsingu raamat fööniksi laps tulemus
Baskervillide koer (Arthur Conan Doyle)  - lapsed valisid selle unejutu raamatuks. Olen selle kunagi üsna kapsaks lugenud ja pole aastakümme kindlasti kätte võtnud. 

Kahe nädala lõpetatud raamatutest seisavad laual (ootavad raamatukokku tagasi viimist) -
Sorts (331lk, Michael Scott) - Surmatu Nicolas Flameli saladuste viies raamat - laste unejutu raamat:), st loen koos lastega õhtul enne magamaminekut
Kalevipoeg - samuti unejutu raamat:), lapsed leidsid, et väga vägivaldne raamat:)
Fööniksi laps I osa (Barbara Erskine) - Varraku ajaviiteromaan, mulle meeldis ja minu raamaturiiulil on ka sama autori Kesköö - üksildane paik
Paberist printsess (Erin Watt) - noorteromaan, lugesin läbi - tulevasi osasid ei ole plaanis lugeda. Midagi 50 halli varjundi noortevariandina:) või vähemalt liigub sinnapoole. Kirjaniku nimi peidab endas kahte kirjanikku, kellest üks (või mõlemad) avaldab järjepanu pehmekaanelisi armastusromaane, kus suurem osa keerleb tugeva-toreda kube punnis meesiluduse ja sama naisvariandi voodi ümber. Midagi sellist, et mida rohkem suhkrut ja šokolaadi koogile lisan, seda paremaks kook läheb. Mingil hetkel on ju ikkagi piir käes. Jõutakse tülgastuseni mitte veel parema tulemuseni. Vähem on rohkem (minu jaoks). 
Tüdruk, kes ei rääkinud (Hjorth/Rosenfeldt) - krimiromaan, sama liini 4. raamat. Ei ole lugenud esimest kolme. Meeldis on palju ja ei meeldinud on vähe:). Teisi loeks sel juhul, kui on väga suur soov kriminulli lugeda ja midagi muud pole. Nagu toidugi puhul ei saa ma öelda, et on halb või hea - see kas meeldib või mitte. 

Ma olen lugedes leidnud romaanidest ja eluloolugudest palju huvitavat toitumise ja tervise kohta. Ja tegelikult seetõttu ma nii pikalt raamatute ja lugemise kohta hetkel kirjutan. Et  jõuda nägemiseni - kõik on kirjutanud üks käsi. Et koguda blogisse veidi tsitaate :). Leida, et lemmiktegevustel on ühised jooned - nii söömisel, kui ka lugemisel.Tänase postituse pealkirjast lähtuvalt on siis Kollased iirised selline tore lühike lugu, mille minategelane on arst ja ütleb enda kohta järgnevat:

Pildiotsingu raamat kollased iirised tulemus
"Kõigepealt teate nii teie kui mina - muuseas pole me sugugi esimesed seda märkama -, et suured valud on tummad. Kaaskondsetele räägitakse sageli oma peavalust, aga mitte kunagi vähist. Veel enamgi, ühiskond, milles elame, ülistab sedavõrd õnne, et hoiab hoolega peidus haigused. Telereklaamides näeme õnnelike perekondi, kes naeratavad säravalt Camemberti juustu või uut autot nähes, ja meile ei tule pähegi, et ühel või teisel pereliikmel võiks valutada kõht või olla midagi muud viga. Seega, igaüks püüab oma haigusi varjata, et mitte rikkuda kujutluspilti, mis teistel temast on.Arsti juures seevastu langeb mask, enam ei teeselda ja pigem vastupidi, kõik, mis on sotsiaalse surve all ütlemata jäänud, paiskub nüüd jõuliselt välja."
Üsna täpselt öeldud:). Sotsiaalne surve nõuab terve olemist ja seda eriti teatud gruppidelt.

Sama loo lõpus ütleb psühhiaater arstile:  
"Teie üldarstid ravite inimesi, kes räägivad teile oma hädadest. Mina, psühhiaater võtan vastu inimesi, kes ei räägi mulle midagi sellest, mis neile häda teeb. Teie lähtute oma töös räägitust, mina mitteräägitust."
Ja kuskil keskpaigas pidas sama psühhiaater loengut esmakursuse meditsiinitudengitele: 


"Vaadake, te peate õpingute lõppemise järel andma Hippokratese vande, mis kohustab teid kasutama kõiki vahendeid haige ravimiseks. Mina tahaksin teie käest "Freudi vannet", mis kohustab teid saavutama tulemusi, mitte ainult kasutama vahendeid."

Meil ei anna arstid küll Hippokratese vannet, on spetsiifiline arstivanne, mis samuti ei sisalda midagi tulemuste kohta:). Ja ega ei peagi. Kui inimesel on suur haav, siis arst saab selle kinni õmmelda aga kokku kasvatab (või ei kasvata) selle siiski inimese keha. Arsti ülesanne ongi leevendada sümptomeid, mitte kedagi terveks teha - see võibolla inimese enda võimuses aga võibolla ka mitte. . Arst võidab inimesele aega, et ta saaks oma eluviise muuta, enda jaoks midagi teha või hoiab teda hingamas, kui olukord on arenenud juba liiga kaugele. Sestap kuulen meditsiiniga seotud loengutes  järjest enam, et patsiendi osa oma tervenemises on 90% ja arsti osa 10%. Ma ei näe, et alternatiivmeditsiinis oleks teistmoodi. Patsiendi roll ja osatähtsus ei saa ju muutuda - ei ole võimalik, et arstikabinetis on haige roll 90% ja kuskil tervendaja juures läheb õige lihtsalt - tulin, istusin ja sain lahti:). Näen alternatiivses maailmaski üha enam riiulitele ilmunud toidulisandeid, imesegusid, pulbreid, tilku jne. See on ka loomulik, otsitakse leevendumist ja võimalust minna aina edasi meeldivate naudingute ja keha kuritarvitamise teel. 
Haigena soovin ma meedikult kiiret ravi, sama ootan ka alternatiivilt - mis hea on teada, et aastakümme kestnud keha kuritarvitamine näiteks tubakaga, ületöötamisega ja (või) ergutitega saab kiirelt kas arsti noa all kaotatud või siis näiteks alternatiivselt kanepiga (või mis iganes mulle kiirelt igatsetud tulemi toob) ravitud:). 
Leidsin hiljaaegu palju huvitavaid languslugusid (vastand eduloole) toortoidumaailmast, millest järgmisena ongi plaanis kirjutada.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar