Naha puhtus vol 13 - kui palju probiootikumi?

 

Hamblin kirjutab veel ühest puhtuse tähendusest. Raamatu kirjutamise ajal töötas ta mõnda aega sõltuvuskliinikus. Siin tähendab „puhas“ alates keha vabanemisest sõltuvust tekitanud ainesest kuni hingelise puhtuse otsinguteni välja.

 Siin puhtaks saamine töötab ainult siis, ütlesid patsiendid Hamblinile, kui see puhtus saab uueks identiteediks osana uutviisi lähenemisest elule, kui inimene ümbritseb end uute inimeste, hobide ja ettevõtmistega.

Käitumisteadus ütleb otse: vanast harjumusest loobumine on raske ja sageli jookseb see tühja.  Motivatsioon  sünnib siin  tegelikult motivatsioonist hakata tegema midagi muud või olla midagi muud. Nagu antimikroobse lähenemisviisi puhul nahahügieenile, ei toimi ka siin lihtsalt asjade eemaldamine. Kui puhtaks saamise all mõeldakse mungalikku, üksindusse jäämise valulikku eliminatsiooni ja eraldamist, siis see ei jää kestma. Näha seda protsessina, mis toetab muutust ja loob uusi sidemeid on palju efektiivsem tee.

8 peatükis külastab Hamblin 4 päeva kestvat messi Natural Products Expo – kui poeletid ja festivalid on tarbijatele, siis siin messil vahetavad tootjad ja hulgimüüjad omavahel katalooge uusimate wellness trendidega.

Kes on kõige rohelisem, naturaalsem, orgaanilisem, kes müüb viimast trendikoostisosa?

Letid, kus müüakse  Himaalaja soola ja söega hambapastat on kõrvuti nendega, kus pakutakse kollageenipulbrit ja kaerapiima. Tohutu lett on LaCroix´il ja Annie´sil. Annie´s on supernäide turunduse triumfist, kus võeti 50 aastat vana toode (Krafti  mac&cheese), pakendati veidi teistsuguste koostisosadega ja nüüd müüakse seda murelikele emadele kahekordse hinna eest – kuna tootele on lisatud märge „naturaalne“.

Hamblin märgib, et kui ta 4 aastat tagasi sama messi külastas, oli pilt hoopis teine. Siis ei pakutud eriti probiootikume. Nüüdsel messil on neid tohutult – probiootilised tooted nahale, vagiinale, soolestikule, suule. See on viimane trend – müüb idee, et lisades oma kehale baktereid, saate vabaneda kõigist probleemidest.  

Just Thrive leti juures olev mees pakub Hamblinile purki kapslitega. Purgis olevad keskkonnas levinud bakterid, kõik need, mida me varasemalt saime mullast, toidust, veest. Nüüd on see kõik intensiivse põllumajanduse tõttu kadunud. Müügimees kaldub siit üsna kõverale teele ja märgib, et see ravib igasugu terviseprobleeme ning loomulikult autismi ning toob selle kohta näiteid oma tutvusringkonnast.

Müügitööd on tegemas üks abielupaar, kes varasemalt töötasid ravimitööstuses, kuid tulid sealt ära, et panna püsti oma firma. Tooteks on „tõeline looduse probiootikum“. Pakendile on pandud hulgaliselt silte, mida toode ei sisalda: „GMOvaba“, „gluteenivaba“, „suhkruvaba“, „soolavaba“, „sojavaba“, „pähklivaba“, „sojavaba“. Lisaks veel nagu paljudele toodetele siin messil on „vegan, keto, paleo sõbralik“. Väike pudel maksab 49,99 dollarit + saatekulu.

Vähem on selle ja teiste sarnaste toodete puhul kirjas, mida see täpselt tegema peaks. Eeldatakse, et kui müüakse „probiootikumi“,  siis see tähendab automaatselt „see on sulle hea“.

Müügimehed ise väidavad, et nende tootest saab abi alates neuroloogilistest probleemidest kuni üldise hea enesetundeni.

Kohe kõrval müüakse probiootilisi kodupuhastusvahendeid ja deodorante. Hästi suur silt „tõeline probiootikum“ kutsub ostma midagi, mis on „ainult naistele“. Seda kapslit neelates peaks paranema vagiina tervis.

Keegi ei räägi siin sellest, et suukaudsed probiootikumid ei saa kohe kuidagi vagiinani jõuda.

Suur osa probiootikumides olevatest bakteritest ei ela sellistes tingimustes kaua ja vajavad külmkappi. Väga raske on ka teada, kui palju nendes toodetes üldse elusat bakterit on. Definitsiooni järgi peab aga toode mida nimetatakse probiootikumiks, sisaldama elusaid baktereid.

Et asja veel keerulisemaks teha, on osadel toodetel märge, et sisaldavad „bakteriaalset lüsaati“ - lüüsitud baktereid  ehk kuumutatud, tapetud, lagundatud ainest.

Eeldus, et lüüsitud bakteriosakesed omavad meie mikrobioomile mingit mõju on sarnane sellega, kui ootame, et peekon meie seafarmi suurendaks.

Loetelu aina jätkub ja kuna probiootikum müüb hetkel kõige paremini, on ka suurtel firmadel kavas seda oma toodetele (või vähemalt pakendile) lisada. Nii Johnson, Unilever kui ka Clorox on teinud investeeringuid probiootikumi brändidesse ja eks meil on varsti taolisi tooteid kõik letid täis.

Kuivõrd me ootame, et duši all käies oma mikrobioomi maha kraapides saame paari kapsli ja aerosooli pritsiga kõik taastada.

Kuid peale probiootikumi saab veel müüa ka prebiootikumi. Prebiootikum ei ole bakterid, vaid bakterite toit. Kuigi on teada, et kiudainet sisaldavad toiduained on heaks prebiootikumiks, on veel lihtsam, kui saaks seda poest kapslis osta.

2019 aastal tuli Dove kaubamärk välja nippidega „kuidas kaitsta oma beebi naha mikrobioomi“. Vanemaid kutsuti üles pesema oma beebit Baby Dove Tip to Toe Wash vahendiga, kuna see sisaldab „prebiootilist niisutajat“. Toode ise, nagu kõik väikelastele mõeldud tooted, sisaldab peamiselt ainult vett ja glütseriini.

Prebiootikumina on sel juhul mõeldud vahendit, mis eemaldab nahalt vähem rasu ehk on vähem kahjustav naha mikrobioomile. Kuid see omakorda tähendab, et müüme pesuvahendit, mis on halb seep. Firmad astuvad sellega sammu edasi sinna, kus müüakse mittemidagit.

Edasi suundub Hamblin NIH (riiklik uurimisinstituu) teadlaste juurde, et leida turundusvaba infot. Julie Angela Segre on NIH inimgenoomi uurimisinstituudi translatiivse ja funktsionaalse genoomika haru juht ja vanemteadur. Teda huvitab eriti naha mikrobioom.

Ühel ruutsentimeetril nahal on miljard bakterit. Erinevaid bakteriliike leidub siin mõnisada. Me kõik kanname endaga kolme erinevat tüüpi nahka: kuiva, niisket ja rasust. Põlveõndlad, kaenlaalused on niisked; näopiirkonnas ja rinnal on rasusem ning kätel kuivem nahk. Inimese vasaku küünarnuki mikrobioom on sarnasem mitte vasaku käe küünarvarre omaga, vaid parema käe küünarnuki omaga. Lõhna tootvad bakterid, mis elutsevad kaenlaalustes suudavad siin moodustada kolooniaid, kuid ei suuda elada kõhul ja käsivartel. Sestap ei ole vaja kõhtu ja käsivarsi samal viisil pesta.

Kõige levinumad bakteriperekonnad meie nahal on: Staphylococcus, Corynebacterium, Propionibacterium, Micrococcus, Brevibacterium ja Streptococcus. Akne ja teiste ekseemide puhul on üks või teine neist bakteriliikidest vohamas. Kuid probleem ei ole niivõrd vohamises, kui selles, et tekib tasakaalutus. Nahk ei muutu paremaks, kui üks vohavatest liikidest hävitada. Nahk muutub paremaks, kui kõik bakteriliigid on tasakaalus – mitte liiga palju, mitte liiga vähe.

Serge märgib, et talle jääb arusaamatuks, miks inimesed on nii täielikult haaratud soolestiku mikrobioomist aga mitte naha omast. Kõik tahavad hirmsasti juua Actimeli jogurtit, et saada oma sooltesse hästi palju baktereid ja samal ajal kasutavad Purelli (desinfitseerimisvahend).

Sellises turundusmaailmas elades tundub, et tarbijal ei ole mingit lootust ellu jääda ilma kotitäie potsikuteta. Ja väga raske on "see mis sulle hea on" müüjaid tagasi tõrjuda.  Igaühe tutvusringkonnas on keegi midagi müümas, sulle head tegemas...

Naha puhtus vol 10 - akne ja uue kreemi turule toomine

 

Hamblin kirjutab oma raamatus „Clean“ kogu elu aknega kimpus olnud ajakirjanik Maya Dusenbery´st.

Dusenbery on hiljaaegu välja andnud ka raamatu „Doing Harm: The Truth About How Bad Medicine and Lazy Science Leave Women Dismissed, Misdiagnosed, and Sick“

Maya Dusenbery põimib raamatus „Doing Harm“ kokku teaduslikke ja sotsioloogilisi uuringuid, intervjuusid arstide ja teadlastega ning isiklikke lugusid naistelt üle kogu riigi, et anda põhjalik ja hästi arusaadav ülevaade sellest, kuidas seksism meditsiinis tänapäeval naisi kahjustab.

 

Dusenbery sõnul oli ta ära proovinud kõik erinevad ravivõimalused, mida dermatoloog akne raviks pakkus: suukaudsed ja toopilised antibiootikumid, puhastavad, poore ahendavad jm tooted. Ta proovis rasestumisvastaseid pille ja tugevatoimelisi Accutane ja  spironolaktooni, millel tõsised kõrvaltoimed. Ta märkis, et mida iganes traditsiooniline meditsiin talle välja kirjutas, selle ta ka ära proovis.

Ükski neist ei aidanud ja 26 aastaselt, kui ta oli alustanud taaskord uut antibiootikumikuuri, hakkasid valutama liigesed, mis muutsid liikumise pea võimatuks. Arst diagnoosis autoimmuunhaiguse reumatoidartriidi ja määras immuunsüsteemi mahasuruvad ravimid sh metotreksaadi, mida kasutatakse keemiaravis.  Ravi aitas veidi, kuid samas hakkasid juuksed välja langema.

Akne puhul on antibiootikumide määramine väga levinud ja paljud patsiendid võtavad neid kuid ja isegi aastaid, saamata samas oma aknele erilist leevendust. See toob kaasa soolestiku probleemid, kuna antibiootikumid hävitavad normaalse mikrofloora. Dusenbery hakkas kahtlustama, et pidev antibiootikumikuur on seotud ka reumatoidartriidi tekkega ja hakkas internetist otsima teisi võimalusi akne raviks.

Taaskord proovis ta kõike, mida pakuti: näo harjamist (sarnaselt juustega, mis pidi stimuleerima immuunsüsteemi), õlidega puhastust, pealemääritavaid ja allaneelatavaid vitamiine, erinevaid ravimtaimi ja palju, palju muud.

Dusenbery märgib: „See ei ole nii, et inimesed ütlevad ära meditsiini poolt pakutavast ravist. Need on lihtsalt ahastuses patsiendid. Kui sa tead, et oled haige, proovid ära kõik, mis võiks aidata. Ma ei ole alternatiivsete meetodite austaja, kuid kui ma jäin haigeks, siis jah tekkis suhtumine, et laske ma proovin kogu selle hullumeelse värgi ära. Haigus nihutab sinu tasakaalu. “

Ka kõik need meetodid ei mõjunud eriti palju. Naha tervis kõikus halva ja ebamäärase vahel. Kuni selgus, et kõige intrigeerivam alternatiivravi oli teha vähem – palju vähem.

Meie naha pind on kergelt õline seega kergelt happeline (õli=rasv=rashape). Kui neutraalne pH on 7 juures, siis naha pinna ideaalne pH on kuskil 5 juures.

Dusenbery leidis saja aasta taguse dermatoloog Alfred Marchionini töö, mis rääkis kuidas happeline naha pind kaitseb nahka kahjustavate bakterite eest.

See pole eriti võõras teema, kuna ka naiste tupp on kergelt happeline ja paljudele pahadele bakteritele selline keskkond ei sobi. Just mensese ajal, mil aluseline veri läbi tupe voolab, on naistel bakteriaalsete infektsioonide oht suurim.

Kui happeline naha pind kaitseb ründavate bakterite eest, siis peab see happelisus olema sobivaks koduks nahka kaitsvatele bakteritele (nagu tupeski). Kui naha pinna pH tase nihkub, muutub ka naha mikrobioom ja seega muutub nahk kergemini haavatavaks.

Seep on aga tugevalt aluseline ca pH 10.3. Ja mida vähem aluseline seep on, seda halvemini see puhastab. Dove seep on neutraalne pH 7 ja seetõttu ei eemalda hästi õlisid. Seebimaailma Dove on sama mis õllemaailma alkoholivaba õlu .

Dusenbery sai aru, et pidevalt nahka rasust puhastades, tekkis vaid rohkem rasu. Et see pidev võitlus aknega oli probleemiks. Ta lihtsalt loobus võitlemast ja lõpetas kõige kasutamise. Ta luges foorumitest, et inimesed ei olnud aastaid vett näole lasknud. Dusenbery jätkas duši all käimist, kuid ei kasutanud seepi ega šampooni.

Pidevalt naha rasu söövate bakterite kogukonna eemaldamine, tekitab lihtsalt rohkem rasust nahka. Dusenbery sõnul läks tema nahk alguses hullemaks, kuid pärast kahte kuud hakkas nahk puhtamaks minema. Enam ei ole drastilisi kuiva ja rasuse vahel kõikumisi. Nahk muutus normaalseks: „Ma ei saa öelda, et mu nahk oleks ideaalne, kuid mul tekib vaid paar punnikest kuus.“

Edasi raamatut pidi liikudes jõuan V peatükini, kus Hamblin võtab ette omaenda nahahooldustoote turule toomise. Ta soovib näha, kui kerge või raske see on ja kui palju ta selleks peab vaeva nägema.

Selgub, et mitte eriti. Tal puudub igasugune kogemus nahahooldustoodete tootmise alal. Koos oma disainerist kolleegiga maha istudes mõtlevad nad uuele tootele  välja nime ja pakendi kujunduse. Edasi kavatseb Hamblin kreemiks kokku segada nii palju „kuumi“ koostisosi kui võimalik. Milliseid sõnu võiks reklaamis kasutada: orgaaniline? Vananemisvastane? Naturaalne? Tervendav? Kõiki neid sõnu!

Seaduse poole pealt, peab ta saatma ravimiametile teatise, et kavatseb hakata tootma uut toodet ja andma oma aadressi. Mis kreemi koostises on, selle kohta pole infot vaja edastada nagu ei ole vaja mingit tõendust, et see toode on ohutu või et kas sellel tootel üldse mingi mõju on.

Hamblin läheb Whole Foodsi keskusesse ja ostab trendikaid koostisosi: kollageeni, jojoba õli, C vitamiini, kurkumi, shea võid, akaatsia kiudu (probiootikum), mett, kookosrasva. Koju jõudes segab ta koostisosad oma köögis kokku ja paneb Amazonist ostetud pruuni potsikusse. Kogu protsess võttis aega ühe pärastlõuna ja kõik kokku maksis 150 dollarit. Müügihinnaks määrab Hamblin 200 dollarit.

Ta ei proovi seda iseenda peal. Sest vastasel juhul, kui tekib mingi reaktsioon,  ei ole ta sellest teadlik. Ta usub, et selles kreemis ei saa olla midagi ohtlikku ega kahjustavat. Samas kui kreemil ei oleks mingit mõju või see tekitaks kahju, siis eetilise poole pealt peaks ta oma tootest loobuma.

Kosmeetikatoodete puhul ei ole turule sisenedes tarvis tõendada nende ohutust. Ja isegi kui toode põhjustab probleeme, on seda väga raske tõendada. Praktiliselt võimatu.

2017 aastal  tuli juuksestilist Chaz Dean välja puhastava palsamiga WEN. Toode muutus väga populaarseks, seda reklaamiti kui „õrnatoimelist“ ja „vabana tugevatest kemikaalidest“. Ometi tulid ühel palsamit kasutanud tüdrukul juuksed peast. Sotsiaalmeedias ringlevad pildid jõudsid kahe senaatorini, kes asja üles tõstatasid. Selgus et 2014 oli FDA alustanud toote osas uurimist – aga alles siis, kui laekunud oli 127 kaebust. 2016 aastaks oli kaebusi 1386. FDA leidis, et tootja ise oli saanud 21000 kaebust juuste kaotuse ja peanaha ärrituse osas. Tootjal ei ole aga mingit kohustust need kaebused ravimiametile edasi saata.

Isegi kui tüdruku juhtum sai senaatorite tõttu rohkem meediakajastust, siis tootja väitis jätkuvalt, et see on vale. Nende esindaja kinnitas, et ei ole konkreetseid tõendeid nende toote kahjustava toime kohta. Ja palsam jäi turule.

Kosmeetikatoote kahjulikkuse tõestamine ongi väga keeruline. Kui toime ei ilmne kohe pärast toote kasutamist, siis loetakse sageli seda pigem mitmete asjade kokkusattumiseks.

2017 aastal kutsus Claire tagasi mitmed teismelistele mõeldud kosmeetikatooted, milles tuli välja asbesti sisaldus.

Kuid FDA ei saa sundida tootjat oma kaupa tagasi kutsuma. Kui firma on nii vastutustundlik siis ta võib seda teha, kuid ei pea.

Palsamit WEN võib poodidest jätkuvalt leida. Ma ei tea kuidas Eestis asjad käivad. Aga kui meil on müügil merekäsnast tampoonid ja  kõikvõimalike terviselubadustega must pässik, siis eeldan, et kontroll pole eriti tõhusam ega tarbija tervist kaitsvam kui mujal ilmas. 

Tarbijal lasub vastutus, paistab et tootjal mitte. Vähem on rohkem!

Naha puhtus vol 8 - puhas ja naturaalne ilu?

Pool J. Hamblini "Clean" raamatust on nüüd läbi ja kuidas algas "naturaalse" ja "puhta" võidukäik?

Viimase kümnendi jooksul on tahkete seepide müük turul langenud. Noored leidsid, et tükkseep on "rõve". Spitz süüdistab “dušigeelide” ja vedelate seepide populaarsuse tõusu, mida ta kirjeldab vastikustundega hääles. Plastpudelid pole mitte ainult raiskamine (võrreldes paljude tahkete seepide paberpakenditega), vaid ka vedelseebid on rasked ja nende transportimine on keskkonnale ebatõhus.

Lisaks ei ole paljud „vedelad seebid” üldse tõelised seebid, vaid pesuvahendid - sünteetiliste ühendite klass, mis võivad jäljendada seebi toimet, mille USA armee töötas välja Teise maailmasõja seapeki puuduse ajal. Tarbijate jaoks võib see erinevus olla ebaoluline, käsitööseepide ega tahke seebi tööstuse jaoks mitte. Pesuvahendid olid puhastusmaailma kõige olulisem tehnoloogiline edusamm alates seebitööstuse loomisest. Need on sageli valmistatud naftast, mis tähendab, et neid saab toota isegi kohtades, kus puudub juurdepääs loomsetele rasvadele või peenetele taimeõlidele. Neist saab valmistada laiemat sortimenti kui seebi puhul ja see annab neile eelise pesu- ja nõudepesemises. Neid esineb ka enamikus šampoonides, kehageelides ja vedelseepides.

Edasi tuli turu laiendamiseks teha tarbijale selgeks, et ühest tootest ei piisa. Näiteks šampoonist üksi on vähe, sa vajad ka palsamit. Seep teeb su käed kuivaks, seetõttu vajad niisutavat kreemi.

Turule tuli Dove seep. See sisaldas kreemi ja pH oli viidud pea neutraalseni, et kuivatas vähem nahka ning samal ajal istutas meeltesse selle, et seep ei pruugi olla ilmtingimata hea või küllaldane.

Raadio levikuga, said seebitööstused oma käsutusse kiirelt leviva reklaamiväljundi ning televisioon ja film toitsid naha tervisega seonduvaid kinnismõtteid (alati puhas, ilus, särav jms) täie rauaga.

Staaride hordid nõustusid ütlema, et nad kasutasid näiteks Lux-seepi, ning nõustusid, et nende nimesid ja pilte kasutataks reklaamides, mis lubasid, et „9 staari kümnest kasutab Luxi tualettseepi”. Unilever ei maksnud neile kunagi isegi raha ja kuna praktika oli nii uus, ei osanud staarid ilmselt ka küsida.

Uuem põlvkond tuleb peale oma uskumuste ja eelistustega, mida lakkamatult toidetakse Instagrammi jm sotsiaalmeedia vahendusel. See avas uue sissepääsu alustavatele ettevõtetele, gurudele ja mõjutajatele (suunamudijatele), et suunata tarbijaid oma toodete juurde.

Emily Weiss

Edasi viib Hamblin oma raamatus lugeja ühe maailma kiiremini kasvava nahahooldustoodete firma Glossier juurde. Glossier asutas Emily Weiss.

Weiss lõpetas 2007. aastal New Yorgi ülikooli stuudiokunsti erialal. Ta oli ajakirja W moeassistent ja Vogue'i stiiliassistent. Weiss avas 2010. aasta septembris ilu ja heaolublogi Into the Gloss, kus avaldati peamiselt intervjuusid naistega nende iluprotseduuridest. Ta jäi oma igapäevatööle Vogue'is ja töötas Into the Gloss'i kallal hommikuti kella 04.00-08.00.

 2012. aasta alguseks külastati saiti rohkem kui 200 000 korda kuus. 2016. aasta maiks külastas saiti 1,3 miljonit külastajat. Pärast seda, kui Weiss jõudis 10 miljoni lehevaatamiseni kuus, lõpetas ta töö Vogue'is, et keskenduda täiskohaga oma äriettevõtetele.

2014. aastal hakkas Weiss otsima investeeringuid laienemiseks, sealhulgas e-kaubanduse platvormiga. Weiss kogus San Franciscos asuva Forerunner Ventures'i asutaja riskikapitalist Kirsten Greeni abil 2 miljonit dollarit algkapitali. Weiss kasutas seda väikese meeskonna palkamiseks ja Glossier.com käivitamiseks.

2014. aasta oktoobris tutvustas Weiss (29 aastasena) oma blogis Into the Gloss Glossieri nelja esimest toodet ja teatas Glossier.com turuletoomisest. Glossieri meeskond käivitas e-kaubanduse saidi, millel müüdi universaalset  palsamit, näokreemi, toonivat kreemi ja niisutajat.

Ajakirjanduse sõnul muutis Glossier vaikselt ilu üheks kõige kiiremini edasijõudvaks kaubamärgiks."  

Alates selle esmakordsest turuletoomisest on Glossier laiendanud oma tootevalikut, hõlmates nahaseerumeid, maske, dušigeeli, ihupiima, lõhnaaineid, huulepalsameid ja mitmeid muid ilu- ja nahahooldustooteid.

Glossier tegi oma panuse sotsiaalmeediale ja kasvas selle najal jõudsalt. Müük toimub peamiselt veebipoodide vahendusel, avatud on ka 2 kauplust: New Yorgis ja Los Angeleses.

Nüüdseks on Glossier väärtus üle miljardi dollari. Kokku on 40 toodet sh lõhnaõli ja ihupiim. Hamblin külastab Glossier New Yorgi poodi koos konsumerismist, feminismist ja online kultuurist kirjutava ajakirjaniku Lea Finneganiga.

2018 aastal kirjutas Weiss, kui raske oli tal ennast kehtestada peamiselt meessoost tegevjuhtide seltskonnas ja kuidas ta oma ettevõttega püüdis täita tarbijate soovi „näha välja nagu Kardashian“.

Finnegan on skeptiline: "Muidugi olen ma naissoost tegevjuhtide poolt, kuid kas tõesti tuleb meile öelda, et tehke rohkem nahahooldust? Kas see on parim viis oma võimu ja mõju kasutamiseks? ” Ta  vastandab Weissi väite naiste esindajaks olemisest märkusega, et Weiss müüb naistele ka äärmuslikke, kättesaamatuid ilustandardeid. Asjaolu, et need tooted ja standardid pärinevad naiselt, ei muuda neid automaatselt heaks. Standardid ise on probleemiks. See on autoritarism.“

New York on täis kehahooldus ja ilutooteid müüvaid poode alates eksklusiivsetest brändipoekestest kuni apteekide ja kaubamajadeni välja. Kõikjal on plakatid ja pildid füüsiliselt võimatu kehaga mannekeenidest, millega luuakse ja levitatakse ideid sellest, mis on hea ja mis halb. Korporatsioonid, kes neid sõnumeid suurima hoolsusega välja töötavad,  ei lase oma piltidele kedagi kes pole superkõhn,  40+ või kelle nahk pole veatu.

Kui Hamblin Glossier poes ringi vaatab, tekib tal tahtmine neid kauneid pakendeid ja reklaami nähes aina osta. Kuigi ta märgib, et potsikute sisu on üllatavalt tavapärane. Näiteks akne raviks mõeldud  Zit stick  sisaldab antibiootilise toimega bensoüülperoksiidi ja maksab 14 dollarit 2,8 grammi. Lähedal asuvas apteegis maksab sama toimeainega akneravim 5 dollarit 42 grammi.

Weiss oli äärmiselt edukas luues Instagrammis võrgu väiksematest suundamudijatest, millega toodete tutvustamine ja jagamine tundus nagu „nõuanne sõbralt“. Kuid ei maksa lasta end eksitada – professionaalne suunamudija ei ole sinu sõber. Suunamudija on inimene, kes soovib sinu tähelepanu, et see rahaks teha. Eriti suur edu on neil laste juures.

Lugesin hiljuti Londonis elavate kirjanikepaari romaani Ellery Lloyd "Temasugused inimesed." Instagrammi megastaaridest ja nende agentide tööst, postituste ettevalmistamisest, piltide tuunimisest loomulikumaks jne. Kõik, mida sa loed on mitu nädalat ette kavandatud ja täpselt sihtmärki ehk ostjat tabama mõeldud.

Kui Hamblin koos Finneganiga läbi Soho jalutab, mööduvad nad Credo Beauty poest, mille seintel olevatel reklaamidel on kirjas: „Suurim, ohutuim, tõeliselt puhas ilu“, siin müüakse juukse,naha ja kehahooldustooteid ning kosmeetikat. Credo Beauty on üks neist, kes aitasid oma müüki edendada sõnaga „puhas“.

„Puhas ilu“ on mõiste, millega mõnikord  seletatakse väiksemat keskkonnamõju, kuid enamikul juhtudel ei ole sõnal „puhas“ mingit konkreetset definitsiooni ja tegemist taaskord lihtsalt turundusterminiga. „Puhas“ on tulnud asendama sõna „naturaalne“, mis hakkab oma haaret kaotama.

Kriitikud on juhtinud juba kaua tähelepanu puudustele sõna „naturaalne” kasutamisel „hea” sünonüümina: lõgismao mürk on naturaalne ja seda on ka orkaanid. Tualettruumid samas ei ole naturaalsed. Mõiste „naturaalse” üks juhtivaid tarnijaid on olnud Goop. Ettevõtte veebisaidil 2016. aastal kurtis Gwyneth Paltrow wellness äriimpeerium Goop et isikliku hügieeni toodete tavatööstus on „sisuliselt reguleerimata” ja täis mürgiseid kemikaale sisaldavaid tooteid.  

Gwyneth Paltrow on toonud turule ka Eestis populaarse meditsiinimeediumi. Hästi välja mõeldud ja hästi maha müüdud. 

Eestis nägin mõni päev tagasi inimest, kes meditsiinimeediumi soovituste järgi on võtnud niivõrd palju toidulisandeid, et tema maks on suurenenud. Kaasteelised soovitavad selleks puhuks mitte vähendada lisandite arvu, et maksale puhkust anda, vaid teha läbi maksapuhastus. Ohtlik soovitus.

Kunagi arvasin, et eestlastele ei ole võimalik meditsiinimeediumit maha müüa, sest meil on ju elanud Luule Viilma. Samas Viilma muidugi ei paku ühegi probleemi lahenduseks potsikut ega imerohtu. Ja tänapäeva inimene tahab just seda. 

Kohe tuleb meelde ka Carmella Soleil, kellest kirjutasin aastal 2017. Peale aina puhtamat elu, detokseid  ja viletsamaks muutuvat tervist – soovitati tallegi maksapuhastust ja siis veel üht. Ja see viis seedesüsteemi lõpliku kokkuvarisemiseni.  Vaatasin, kuidas tal läheb praegu: ta sai sel aastal 50. Sünnipäevalaual oli gluteenivaba mandlikook ja ahjukartul krevettide ja salatiga. Toidust, puhastusest, lisanditest ta enam ei kirjuta. Aasta tagasi märgib Carmella oma postituses, et elas läbi midagi kulinaarse läbipõlemise taolist ning nüüd eelistab lihtsat toitu.

Carmellal läks hästi, sest praegu  on tõusvas joones toidulisandite üliküllusega omale neeru- ja maksapuudulikkuse põhjustamine, mis kõige halvemal juhul võib lõppeda maksasiirdamisega.

Luba oma kehal ise ennast puhastada – seda teevad neerud ja maks ilma igasuguste detoksita. Ja kui sinu maks ning neerud ei töötaks, oleksid ammu haiglas või hõljuksid pilvedel. 

Naha puhtus vol 7 - seebist iga nurga pealt

 

Inimesed on seepi kasutanud kogu ajaloo jooksul ja kogu maailmas. Aga millal sai sellest midagi, mida miljardid inimesed kasutavad mitu korda päevas - ja mitte lihtsalt sellepärast, et tahavad, vaid seetõttu, et usuvad, et peavad?

Luis Spitz

Hamblin külastab 83 aastast „seebi ristiisa“ Luis Spitzi. Keemiku haridusega Spitz on teinud seepe rohkem kui keegi teine ja teab seebist kõike. Ta on osalenud seitsme seebi tootmiseks vajaliku käsiraamatu kokkupanemises ja nõustab veel praegugi seebitööstusi.

Kõige kuulsam  reprodutseeritud seebikromolitograafia on tuntud kui "Mullid", maal, mis kujutab lokkispeaga väikest poissi, kes puhub mulle. See ülemeelik ja süütu lähenemine reklaamile ei saanud seebibuumi saabudes kestma jääda. Suur turg tähendas agressiivsemaid lähenemisviise toodete eristamiseks, sealhulgas muda loopimist teiste müüjate vastu, tarbijate ebakindluse tekitamist ja väidete esitamist, mis ületavad seda, mida seep tegelikult teha võiks. Müüjad vajasid sellist reklaami, kuna tegelikult on enamik seepe keemiliselt peaaegu identsed. Definitsiooni järgi ei ole seebi retsepti eriti palju võimalik muuta - vastasel juhul pole see definitsiooni järgi enam seep. Seebi valmistamise põhiprotsess on keskkooli keemiatunni tasemel ja seda on tuntud juba sajandeid.

Seep koosneb pindaktiivsete ainete molekulidest ehk pindaktiivsetest ainetest, mis saadakse rasva ja vees lahustuva aluselise ühendi või leelise ühendamisel. Rasvad - olgu need pärit loomadest või taimedest, nagu oliivi- või kookosõli - koosnevad triglütseriididest. Nagu nimigi ütleb, tähendab see kolme rasvhapet ja glütseriini molekuli. Kui triglütseriid kombineeritakse leelisega, näiteks kaaliumhüdroksiidiga (nimetatakse ka kaaliumkloriidiks) või naatriumhüdroksiidiga (nimetatakse ka leeliseks) ja rakendatakse kuumust ja rõhku, eralduvad glütseriini molekulist rasvhapped. Seejärel seondub kaalium või naatrium rasvhapetega ja tulemuseks on seep.

Pindaktiivne aine on lihtne molekul. See toimib, sest üks ots seondub veega ja teine ​​rasvaga - õlidega, mis kleepuvad meie nahale ja ei veega maha ei tule. Oletame näiteks, et teie riided on mudaga määrdunud. Ainult vesi ei eemalda seda. Kuid kui lisate segule pindaktiivse seebi, tõmbab pindaktiivse aine õli armastav (lipofiilne) ots mullase aine õli poole ja vett armastav (hüdrofiilne) ots tõmbab vee poole. Need vastandlikud jõud vabastavad muda ja lükkavad selle loputamiseks vette.

 

Palmolive kunagine
reklaam

Spitzi sõnul ei tea päris keegi täpselt, kus ja kuna sepp esimest korda tehti. Legendi kohaselt valmis seep Sapo mäe juures, kus roomlased tõid jumalatele ohvriteks loomi. Tuhk ja loomne rasv segunesid ja kui tuli vihm, kleepusid need omavahel kokku.

Kuna seebi retsept on väga lihtne, siis „avastati“ seep väga erinevates kohtades pea samal ajal. Vahemere ääres kasutati oliiviõli ja seebitootmine sai alguse nii Hispaanias, Itaalias kui ka Prantsusmaal.

19 sajandil oli poeseep ikkagi luksuskaup. Farmerite juures oli tavaline, et peale seatappu keedeti oma seep.

Indiaanlaste kasutatav higistamistelk oli pigem vaimse tervise kui füüsilise puhtuse tarbeks. Kuid indiaanlased kasutasid taimi: seebitaim (Chlorogalum)  ja pesupähklid (Sapindus). Ja palju varem kasutasid asteegid taime Saponaria Americana. 

Seebitaimed oleksid palju lähemal populaarsetele kaasaegsetele puhastusvahenditele nagu Cetaphil (mida turustatakse “tundliku naha” jaoks) kui varajased seebid. Poest ostetud seebi nahal kasutamine ei olnud toote ajaloo jooksul tavaline praktika. Selle põhjuseks on asjaolu, et seebi valmistamiseks oli vaja alust ning kõige odavam ja hõlpsamini kättesaadav oli sageli leelis. Saadud toode oli väga aluseline ja võis nahka kuivatada või isegi põletada (pange tähele pH toitumise fännid - liiast aluselist pole hea).

 Nagu igal asjal, oli ka sellel varajasel seebil oma koht. Kui olete kaetud mustuse või limaga, mis veega maha ei tule, võib osutuda vajalikuks seebi kasutamine. Kuni XIX sajandi lõpuni oli seebi peamine kasutusala siiski pesu pesemine. Seitsmeteistkümnendal sajandil oli Jamestownis „seebivalmistajad”, kuid varased kolonistid tegid pigem seda ise üleliigsest loomsest rasvast ja leelisest ja kasutasid seda ainult äärmise mustuse korral.

Regulaarne pesemine ei olnud lihtsalt kallis, vaid „sõi“ ära nii riided kui ka naha. Tootmisprotsess paranes aja jooksul aeglaselt ja muutis seebi talutavamaks. Kui mõned seebimeistrid hakkasid kasutama uut alust, kaaliumkloriidi, muutus seebiga keha pesemine tavalisemaks.

Seebitegu 1870

Seebi koostise ja toimimise aluspõhimõtted kehtivad kõigi seepide kohta. Peale lõhnaainete ja värvide on seepide peamine erinevus selles, millist rasva kasutatakse. See sõltub sellest, millised taimed või loomad annavad rasva. Kogu rasv koosneb süsiniku molekulide ahelast. Mõned on täielikult vesinikuga küllastunud (küllastunud rasvad) ja teistel on tühjad kohad, kus vesinik võib siduda (küllastumata). Mõlemad töötavad hästi ja enamik seepe sisaldab nende kahe segu. Tavapärane tarkus on, et küllastumata rasvade seebid on puhastusvahenditena tõhusamad, kuid kuivatavad rohkem. Seebid, mis on valmistatud suurema osa küllastunud rasvadega, tekitavad rohkem vahtu.

Palmiõli tootmine, mis on seebis üks levinumaid õlisid, on aga olnud paljudes ekvatoriaalriikides metsade hävitamise põhjuseks. Keskkonnakaitsjad, nagu Greenpeace, juhivad regulaarselt tähelepanu palmiõli keskkonnamõjule tarbekaupades. Seebiettevõtted, kes tegelevad palmiõliga, on samuti seotud selliste inimõiguste rikkumistega nagu  lapstööjõu kasutamine.  Amnesty International on palunud muu hulgas Unileverit, Colgate-Palmolive'i ja Procter and Gamble'i järgima seda, mida   peetakse eetiliseks palmiõli tootmiseks, ning tarbijad peaksid nõudma tooteid, millel on õiglase kaubanduse sertifikaat. (Mõned ettevõtted on muudatustest teatanud, kuid enamik peavoolutooteid ei vasta jätkuvalt nendele standarditele.)

Paljud seebitootjad ostavad suurtööstustel nn seebitooriku, seejärel lõhnastavad, värvivad, annavad sobiva kuju ja pakendavad oma tootena.

Unilever tooteid

Kõigist neist ettevõtjate hordidest, kes hakkasid seebibuumi ajal äri ajama, soovides meeleheitlikult oma uuele seebile turgu leida, seisid teistest palju kõrgemal kaks venda. Nende nimi oli Lever ja nende asutatud ettevõttest sai maailma suurim seebilevitaja. Nad ehitasid Lever Brothersi - nüüdne Unilever – ja seda mitte läbi seebivalmistamise kunsti uuenduste, vaid suurepärase turunduskunsti kaudu. Nad müüsid seepi kui tervisetoodet, mis päästab teie elu.

Palgati tunnustatud illustraatorid pakendite ja reklaamide  jaoks. Raudteejaamadesse ja kõikjal linnades pandi üles plakatid.  Anti välja ajaleht nimega „Sunlight almanac“ ning jagati ristsõnu, voldikuid ja raamatut „Sunlight aastaraamat“, mis sisaldas tervisenõuandeid (vihje: kasuta rohkem nende seepi). Ja see kõik kandis vilja.

Mul on nüüd raskusi tõlkimaks eesti keelde sõna milled – milled soap. Turunduse paremaks muutumisega hakati reklaamima tööstuslikult valminud seepi kui triple milled, French milled, hard milled  seep, mis pidi tähendama, et seep on nüüd kuidagi parem, ohutum ja kvaliteetsem.

Seebiteadlane Spitz aga märgib, et neil ei ole vahet ja see on tühi turunduslik termin. 

Seebituru toodete üleküllastuse tõttu pidid tootjad oma tooteid konkurentide toodetest aina enam kuidagi eristama. See tõi kaasa seepide märgistamise üha spetsiifilisemaks kasutamiseks või soovitud tulemuste saamiseks. Mõte, et mõned seebid on ilutooted ja mõned näiteks tervisetooted - või et mõned on mõeldud meestele või naistele või lastele või koertele või erinevat tüüpi nahale - on palju turundusgeeniuse töö, mitte teadusliku innovatsiooni tulemus.

Raamatus kirjeldatakse paljusid nutikaid müügistrateegiaid, mis viisid kasumid taevastesse kõrgustesse. Näiteks 1943 aastal kasutati Procter & Gamble Palmolive reklaamis lauset: „Arstid kinnitavad, et kolmest kahel naisel on selle seebiga  14 päeva pärast ilusam nahk.“

Procter and Gamble tutvustas Camay seepi esmakordselt 1928 aastal. Camay – seep ilusale naisele. Kuigi see alguses ei müünud hästi, lihviti turundusstrateegiat kogu aeg, kuni jõuti „puhta tooteni“. See osundas, et teiste müüjate tooted on toksilised või et neid ei saa usaldada. 

Naha puhtus vol 6 - kes tahab olla "kõige puhtam"

 

Loen J. Hamblini raamatut "Clean"... Mida tähendab meile „hea väljanägemine“? Kui me saame lahti oma ekseemist, aknest, kortsudest ja lõhname hästi? Seda me taga ajamegi.

Tagasi Darwini mõtete juurde minnes – kuigi sel ajal oli seksuaalsus nö maha surutud – olid tema arvamused seksuaalse valiku kohta radikaalsed. Ilu olevat evolutsiooniline präänik, kuna annab inimestele naudingut. Nauding on lõppeesmärk. Meie loomariigi esindajatena armastame asju, mis panevad meid ennast hästi tundma, isegi kui see ei ole meie pikaealisuse huvides.

Ega sellele vist ei  saa vastu vaielda – meile meeldivad asjad alustades näiteks šokolaadikoogist kuid ka asjad nagu alkohol, sigaretid, igat liiki narkootikumid. Need tekitavad meile hea enesetunde (alguses).  Ja siia on kerge kinni jääda kasvõi oma elu ja tervise hinnaga.

Yale'i evolutsiooniline ornitoloog Richard Prum on pühendanud oma karjääri esialgse iluteooria kui sisemise hüve taaselustamisele. Selles, mida ta nimetab “ilu juhtub hüpoteesiks”, väidab Prum, et ilu sai alguse juhuslikult, nagu iga evolutsiooniline protsess. Üks värv või laul või keha suurus või kuju või tekstuur, mida hakati väärtustama, mitte mingil muul põhjusel kui et see omadus pakkus naudingut.

Ja selline eelistus levis nii sotsiaalselt kui ka geneetiliselt.  Võidakse ju uskuda, et mehed arenesid naistest suuremaks ja agressiivsemaks seetõttu, et soo jätkamiseks domineerida  teiste isaste üle. Kuid võibolla juhtus see seetõttu, et naistele meeldisid suuremad võimukamad mehed. Kuna naiste jaoks oli sellistes meestes ilu rohkem.

Naised, kellele meeldis seks, said ka kõige tõenäolisemalt rohkem järglasi. Mehed, kes oskasid pakkuda nauditavamat seksi, said tõenäolisemalt rohkem võimalusi...

Bioloog Toni Morrison ütles 1993. aasta intervjuus ajalehele Paris Review: „Ma arvan, et ilu on absoluutne vajadus. Ma ei usu, et see on privileeg või järeleandmine. See pole isegi ülesanne. Ma arvan, et see on peaaegu nagu teadmine, see tähendab, selleks me sündisime.”

Suurema osa inimkonna ajaloost puudutas enese puhastamine rohkem vaimsust ja rituaale kui mis tahes kaasaegset ettekujutust tervisest või ilust. 

Viieteistkümnendal sajandil lõikasid asteegid puhastusrituaalideks mägede külgedesse tohutuid basseine. Ämmaemandad kutsusid imikuid pestes kohale veejumalannat Chalchiuhtlicue'i.

Isegi orjad, keda asteegid ohverdamiseks ette valmistasid, puhastati püha veega. Vanas Egiptuses riietuti jumalateks ja pesti rituaalselt oma surnuid, et hõlbustada üleminekut teispoolsusesse.

Hippokrates, pooldas vanne kui midagi tervisele orienteeritud praktikale pisut lähedasemat. Kuid muidugi mitte mikroobide eemaldamiseks: külm vesi arvati ravivat liigeseid, kuum peavalu ja urineerimisraskusi. Ka vanad roomlased kasutasid basseine – kuigi need olid kaugel tervislikest. Puudus tsirkulatsioon ja igasugune vee puhastus.

Filosoof Seneca nägi oma kodulinnas tekkivaid dekadentseid rajatisi selle moraalse allakäigu tõendina.

Ka varasem kristlik kirik pidas vannis käimist paheks. Jeesuse ajal kehtinud juudi seadused rõhutasid oma keha puhtuse tähtsust toitumis- ja hügieenieeskirjade abil. Vanadel heebrealastel oli vaja pesta käsi enne ja pärast sööki ning käsi ja jalgu enne templisse sisenemist.

Islam nägi pesemist ette 5x päevas enne palvetamist. Nii tekkis vajadus araabia linnades mošeede juurde täiesti hea veevärgi ehitamist, mis Euroopas puudu jäi.

920 aastatel kirjeldas üks muslim viikingeid, kui kõige räpasemaid inimesi, kes ei puhastanud end peale urineerimist ja enda kergendamist, ega ka peale söömist ja seksuaalakti – nagu ahvid.

Kui Marco Polo külastas 13 sajandil Indiat ja Hiinat märkis ta ära nende hügieeniharjumused. Hiinas ei olnud inimest, kes poleks end nädalas 3x pesnud, kusjuures talviti iga päev.  Ka Indias oli enda pesemine sisse juurdunud.

16 ja 17 sajand kuuluvad Euroopa räpasemate aegade hulka. Inimesel oli maal turvalisem ja tööd oli rohkem. See muutus aga tööstusrevolutsiooniga. Enne üheksateistkümnendat sajandit koosnesid suuremad linnad mõnesajast tuhandest inimesest. Puudusid kõrghooned või tehased, mis tekitaksid linna iseloomulikku sudu, mis ripub nüüd peaaegu pidevalt selliste linnade kohal nagu Los Angeles, Hongkong ja Delhi. Aastaks 1801 oli Londoni rahvaarv ületanud miljoni inimese piiri. See jõudis 1850. aastaks enam kui kahe miljonini. Peagi järgnesid Pariis ja New York, sest inimesi voolas linnadesse. Nad tegid seda aga kiiremini kui infrastruktuuri ehitada suudeti.

Liiga kiire rahvaarvu tõus tekitas rohkelt prügi ja mustust. Kõikjal hobusesõnnik, tänavatele valatud solgivesi..., mis andis epideemiate puhkemiseks suurepärase baasi.

Esimeste haigustekitajate mikroobide avastamise aega nimetatakse „hügieeni revolutsiooniks“. Pärast mitmeid kooleraepideemiaid, saadi teada, et need on põhjustatud saastunud veest ja sanitaarrevolutsioon saab alguse. Ideed isikliku hügieeni kohta kerkisid samuti teadvuse keskmesse. Inimese puhtust võib pidada märgiks sellest, kes oli ohtlik ja kes mitte. Hoolitsemata väljanägemine näitas, et te ei saa endale lubada pesemist ja teil puudub tualett või on see mingi saastunud kloaak.  Võib-olla olete üks haiguse kandjatest. Teisest küljest oli hoolitsetud väljanägemine - pestud riiete, kammitud juuste ja puhta  nahaga - ohutuse signaal.

Puhtast välimusest ja hügieenist said sünonüümid. Kui need nö puhtuse ja mustuse mõisted muutusid konkreetsemalt tervise ja surma poole osutajateks, levisid ka lõhestavamad tähendused. Hügieeninäitajatest said staatuse näitajad ja rohkemat hakati sageli pidama paremaks. Enam ei piisanud lihtsalt füüsiliselt eemaletõukava välimuse või lõhna puudumisest; inimene pidi lõhnama hästi. Sellised puhtuse demonstratsioonid muutusid teatud ametite ja sotsiaalsete ringkondade jaoks üha enam väravamehhanismiks.

Töölisklassi nimeks sai Suur Pesemata (ehk Suur Räpane). Hügieeni kontseptsiooni kasutati aina selgemalt sotsiaalse manipuleerimise vahendina. Sugulisel teel levivate nakkuste ohjeldamise jõupingutused viisid nn sotsiaalse hügieeni liikumiseni, mis korraldas avaliku hariduse kampaaniaid, et aidata kontrollida I maailmasõja ajal süüfilise puhanguid. Liikumine toob hiljem kaasa programmi koolinoortele, mida tuntakse nüüd seksuaalharidusena.

1895 andis saksa arst Alfred Ploetz välja raamatu Rassenhygiene (rassi hügieen) - käiakse välja idee, et üks rass on teistest puhtam. Nii saab alguse terve ahel, mis tipneb Holokaustiga. 

Puhtuse ja puhastamise ideed said isolatsionistlike argumentide aluseks, tuginedes põhieeldustele, et homogeensus on hea ja mitmekesisus ebaloomulik või ohtlik. Hirm ja põlgus mikroobimaailma vastu mängivad kaasa  selgesõnalisest rassismist kuni rõhuvate seksuaalsusstandarditeni. Neid kasutatakse ka seebi müümiseks.

Arvukad tooted, mis täna apteegiriiuleid täidavad, hakkasid igapäevasesse kasutusse tilkuma peagi pärast seda, kui sajand tagasi muutusid voolav vesi ja vannid töölisklassi seas tavaliseks. Hiljuti kõikjal levinud suplemisharjutused lõid tohutu turu seebi ja muudele puhastusvahendite aina suurenevale võidurelvastumisele. Kui vaeseid ei saa enam iseloomustada sõnaga „pesemata“, vajaksid rikkad uusi viise, kuidas end „kõige puhtamatena“ esitleda. Kapitalism ei müü midagi nii tõhusalt kui staatust. Ja kui natuke oleks hea, siis palju parem oleks loomulikult rohkem.

Naha puhtus vol 5 - kuskohast tuleb vastikustunne

 

Kuna uute naharakkude tekkimise protsessis, lükatakse surnud naharakud kogu aeg ülespoole, siis koorivate toodete eesmärk on eemaldada see välimine surnud rakkude kiht ja paljastada uuemad rakud maailmale, ehkki surnud rakud eemalduvad ka loomuliku protsessina. Kogu uute rakkude tekke-vanade mahakoorumise tsükkel kestab umbes kuu aega ja selle eesmärk on naha pinna pidev uuendamine/taastamine.

Läbi epidermise ja dermise kulgeb närvivõrgustik, mis suudab tuvastada isegi käige väikseimaid muutusi meie keskkonnas, tajudes sääse kaalu või erinevust 25-kraadise ja 28-kraadise kontori vahel. See võrgustik on läbipõimunud mikroskoopiliste veresoontega, mis laienevad keha jahutamiseks treeningu ja stressi ajal ning mis panevad meid punastama. Samuti on olemas folliikulid. Need loovad meie kehakarvad, mis võimaldasid varasemalt  inimesel liikuda külmemasse kliimasse ja mille jaoks on nüüd tohutu turg - eemaldamiseks, lühendamiseks, kontuurimiseks ja värvimiseks vastavalt normidele, mis näitavad, kuidas ja kuhu inimesed sotsiaalses hierarhias sobituvad.

Nahk sisaldab ka kolme tüüpi näärmeid, mis eritavad õlisid ja muid ühendeid. Põhilised higinäärmed (tuntud kui ekriinsed näärmed) eritavad keha jahutamiseks vett. Rasunäärmed eritavad õlist rasu, mis õlitab  nahka - nii et me ei kuivaks ja ei praguneks, ja ei laseks sisse haigustekitajaid mikroobe.

Vähem ilmselge põhjusega on apokriinsed higinäärmed, mis arenevad puberteedieas, eriti kaenlaaluste ja kubeme ümbruses. Nad lisavad oma õliseid eritisi, mis paljudele inimestele tunduvad liigsed - isegi julmad. Need on näärmed, mida püüame higistamisvastaste ainetega blokeerida, ja mille olemasoluga paljud meist võitlevad suurema aja oma elust. Need näärmed aga on seotud meie naha veel ühe olulise osa säilitamisega, mille kohta võiks isegi öelda, et see moodustab naha neljanda kihi: triljonid mikroobid, mis elavad meis ja meie peal. Õhku lenduvad kemikaalid, mis põhjustavad meie keha lõhna, on meie nahal, eriti kaenlaalustes ja kubemes, leiduvate bakterite saadus. Bakterid toituvad nahal olevatest õlidest.

Mikroobide kogukond saab mõjutatud mitte ainult nahaõlidest, vaid ka näiteks higistamisel nahale erituva uureast, piimhappest ja naatriumist.

Hiljuti on välja tulnud, et higi sisaldab ka antimikroobsete omadustega peptiide, nagu dermidiin, katelitsidiin ja laktoferriin. Tundub, et neil ühenditel on teatud osa mikroobide tasakaalu säilitamisel ja taastamisel. Kui tunnete end higistamise tõttu halvasti, võite selgitada ümbritsevatele inimestele, et teie keha võtab lihtsalt osa keerulisest ja salapärasest biokeemilisest balletist.

Täpselt nagu meie soolestikus elunevad bakterid, nii ka nahal elunevad bakterid reeglina meile haigusi ei põhjusta. Pigem on neil kaitsev funktsioon ja kõik mida me teeme või ei tee mõjutab ka naha mikrobioomi.

Enda puhastamisel muudame vähemalt ajutiselt bakterite populatsioone - kas eemaldades need või muutes neile kättesaadavaid ressursse. Isegi kui me ei kasuta koorivaid tooteid vms, mille kohta öeldakse, et need on „antimikroobsed”, mõjutab igasugune nahale kantud kehatoode teatud määral keskkonda, milles mikroobid kasvavad. Seebid ja kokkutõmbavad ained, mille eesmärk on muuta meid kuivemaks ja vähem õliseks, eemaldavad ka rasu, millest mikroobid toituvad. Kuna teadlastel ja arstidel puudus varasemalt tehnoloogia nende mikroobide arvu või tähtsuse täielikuks mõistmiseks, siis on väga vähe teada, mida need täpselt seal teevad. Kuid kuna uued uuringud selgitavad järjest enam mikroobide ja naha koosmõju, on see väljakutse kauaaegsetele uskumustele selle kohta, mis on hea ja mis halb.

Nahka lähemalt uurides tuli välja, et meie kõigi nahal elab lest nimega Demodex. Lestad on teistest mikroobidest suuremad – nähtavad vaid suuendusklaasiga. Suuruse järjekorras ongi suurimad meie nahal lestad, siis seened, siis bakterid, arhed, algloomad ja veel palju pisemad viirused.

Esimene mõte oli kõigil, vuih lestad – neist tuleks kohe lahti saada. Kuid tuli välja, et need lestad on sinul, minul, temal ehk meil kõigil.

On üsna häiriv, kui inimene kipub teadma oma lestadest, kuid tegelikult on palju hullem, kui neid ei oleks. Kui midagi on iseloomulik 100 protsendile inimestest, on see üsna lähedal „normaalse” määratlusele. Need peaksid samas olemas olema mingil kindlal eesmärgil? Michelle Trautwein, California Teaduste Akadeemia dipteroloogia (kärbeste uurimine) õppetoolist ja uuringu kaasautor, näeb lestades omamoodi eksistentsiaalset ilu: "Nad on inimeseks olemise universaalne osa."

Selle saladuse lahendamine, miks meil need on, on põhjus, miks selline putukabioloog nagu Trautwein teeb praegu koostööd dermatoloogide ja ökoloogidega, selgitades laiemaid tõdesid meie kohta. Esiteks: meie, inimesed, ei ole bioloogiliselt iseseisvad organismid, vaid oleme kaetud ja ümbritsetud teiste organismidega, millele toetume. Trautwein ütleb, et lestad võivad tegelikult toituda meie surnud naharakkudest - muutes meie naha mikroobid kõige loomulikumaks koorijaks. See tähendaks, et need võivad vähendada meie kodudes tolmu kogust, mis koosneb osaliselt naharakkudest.

Ja ometi, kui näeksite apteegis või Instagrammis toodet, mis lubas teid näolestadest vabastada, kas oleksite huvitatud?

Kuigi meil kõigil on need lestad olemas, võib liigne tihedus tekitada probleeme. Uuringud näitavad lestade liigse arvukuse ja rosaatsea vahelist seost. Paljud mikroobidega seotud haigused mitte ainult nahal vaid ka mujal kehas  on reeglina seotud just õige vahekorraga, mitte konkreetse mikroobi endaga. Midagi taolist, et inimene ei sünni teist kahjustama aga teatud juhtudel võib see toimuda.

See paistab elus tegelikult iga asjaga olevat. Parasjagu päikest on hea, ilma päikeseta pole meid kauaks ja liigse päikese käes me lihtsalt kuivame. Vihm on hea, ilma vihmata ei ole midagi teha ja liigsesse vihma võib uppuda...

On huvitavaid erialasid maailmas.

London School of Hygiene and Tropical Medicine (Hügieeni ja troopilise meditsiini kool) professor Valerie Curtis on ametilt disgustoloog (disgust – vastikus).

Tema tööks on näidata inimestele pilte halvaks läinud toidust, parasiitidest, keha eritistest jms ja seejärel paneb kirja nende reaktsioonid. Sellise tegevuse taga on püüd saada täpsemalt teada, miks inimesed tahavad nii väga puhtad olla.

Kui ta oma pilte inimestele näitab, on reaktsioon peaaegu alati ühesugune, hoolimata soost ja vanusest.

Küsides restoranis inimestelt, miks nad valisid teatud toidu, siis vastatakse, et see tundus kena (pildil). Kui aga „miks“ küsimusi edasi esitatakse, siis koorub välja terve hulk erinevaid asjaolusid ja põhjuseid, miks inimesed mingit toitu söövad ja mingit mitte.

Val Curtis märgib, et küsides oma piltide kohta ei jõuta kaugemale vastusest „vastik“: mustus on vastik, sopp on vastik, riknenud toit on vastik. Seega hakkas teadlane uurima, mis neis vastikutes asjades on ühist.

Langenud juuksekarv sarnaneb ümarussiga, võimalik seetõttu võib restoranis taldrikust leitud juuksekarv osasid inimesi niivõrd ärritada, et nad ei tule siia enam kunagi sööma ja neavad valjult restorani ja koka maapõhja. Ümaruss aga on seotud 30 erineva infektsioonhaigusega.

Curtis ütleb, et kõige ohtlikum asi, mida me igapäevaselt võime teha – on kontakt teise inimesega. Teine inimene võib endaga kaasas kanda sind haigeks tegevat mikroobi. Sestap on meil välja arenenud vastikustunne haavast voolavate eritiste, mäda, okse, väljaheite vastu. Sest just need on potentsiaalsed infektsiooniohu allikad ja sestap vastikustunde teke on kaitsemehhanism.

Elu on pidev pinge kahe vajaduse vahel: olla teistele inimestele lähedal ja  kaitsta end teiste inimeste eest.

Me ei ole looduses ainsad, kes püüavad vältida haiget, halvasti lõhnavat, parasiitidega kaetud isendit. Homaarid, sipelgad ja mesilased teevad sama.

Tundub ka, et kõik selgroogsed praktiseerivad hügieeni. Kõikjal looduses võib kohata tegevust haiguse vältimiseks.

Akadeemiliselt tähendab “hügieen” käitumist haiguste vältimiseks. Inimeste jaoks tähendab see selliseid asju nagu käte pesemine, köha, aevastamise ja lahtiste haavade katmine ning väljaheidete korrapärane kõrvaldamine. Esmased instinktid haiguste vältimiseks tekitavad aga ka olemasolevaid diskrimineerivaid tavasid ja toetavad neid. Curtis selgitab, et isegi tänapäeval võivad inimeste ebatüüpilised ilmingud - olgu need siis lonkamine või asümmeetria või suurus, mis on mõne standardhälbega keskmisest kõrgemad või madalamad - siiski põhjustada saastumise ja enesekaitsega seotud evolutsioonilisi vastumeelsusi.

Varem võisid paistes inimesed kanda näiteks selliseid haigusi nagu filariaas - sääskede poolt levinud ussipõletik, mis põhjustab kehaosade turset ja naha paksenemist - ning seega kujutada endast ohtu. Mõned sellised instinktid võivad endiselt avalduda vastumeelsustena. Normaalsest vahemikust liiga kaugele kõrvalekaldumisel - välimuse, lõhna või heli poolest - on jätkuvalt sotsiaalsed tagajärjed, isegi kui enamik neist evolutsioonilistest märkidest on nüüd ebaolulised.

Aju kardab siiani infektsioone, mida tänapäeval enam karta ei ole vaja. Kuid see impulss näha välja mittevastikult on viinud meid palju kaugemale vajalikust kätepesust.

Valdav enamus sellest, mida jõukate riikide inimesed praegu hügieeniks peavad, on tegelikult Curtise arvates abstraktse puhtuseidee järgimine. Erinevalt hügieenist ei tähenda „puhas” olemine ainult haiguste vältimist. "See, mille jaoks enamik inimesi hügieenitooteid ostab, ei ole kasu tervisele," ütleb ta. "See paneb sind hea välja nägema.“