Toidu mõju ajule vol 9 - kaunviljad ja lektiinid, teraviljad ja gluteen

 

Loen Felice Jacka raamatut „BrainChanger“ toidu mõjust aju tervisele. Olen juba täitsa lõpusirgel, ainult mõned lõigud veel.

Paleo dieet?

Paleo dieedi kohta märgib Jacka, et alguses meeldis talle Paleo kontseptsioon – kaugete esivanemate dieet, ilma töötlemata terviktoit jms. Kuid ilmselgelt tänane Paleo ei sarnane esivanemate toitumisega. Sellest olen ma varem blogis kirjutanud ja Jacka ei ütle siinkohal midagi uut. Ta mainib vaid, et kuigi meie enda geenid vajavad muutusteks pea igavikku, siis meie seedesüsteemi bakterid on võimelised uutmoodi toitu vastu võtma juba tundide jooksul. Just bakterite tõttu oleme suutnud kohaneda väga erinevate toitumisviisidega.

Teraviljad ja gluteen?

Viimastel aastatel on süüdistav näpp suunatud teraviljade poole – kõik haigused ja hädad ongi just sealt pärit sealhulgas ka tõsised vaimsed ja ajuhaigused nagu näiteks dementsus.

Jacka sõnul puuduvad aga selle kinnituseks veenvad tõendid. Tema arvates tekitab segadust eelkõige teraviljatoodete kvaliteet, mis on maailma eri paigus väga erinev. Populaarne on täna anda teada, kui häid tulemusi saavutab dieedis süsivesikute hulga vähendamisega, kuid reeglina loobutakse ülirafineeritud süsivesikutest, mis nii või teisiti tervislikud ei ole.

Korralikud täistooted on Jacka sõnul fütokemikaalide ja beeta glukaanide allikad, mis aitavad vähendada põletikku. Samuti on täisteraviljad head fermenteeritavate kiudainete allikaks.

Inimesed, kellel on tsöliaakia, mis on tõsine autoimmuunhaigus, peaksid gluteeni täielikult vältima, sest isegi väike kokkupuude kahjustab peensoolt. Kuid tsöliaakia on harv haigus ja enam on levinud tsöliaakiaga mitteseotud gluteenitundlikkus (gluteenitalumatus). Sellised inimesed leiavad, et gluteeni sisaldavad toite menüüst välja jättes, on neil kergem olla.

Austraalias läbiviidud platseebogrupiga uuring näitas, et 17 inimesest koosnevas grupis: gluteenigrupis raporteeris 11 inimest suurenenud seedeprobleeme, platseebogrupis raporteeris probleemidest 6 inimest. Uuringus täheldati ka märke notseebo efektist.

Ka Jacka märgib siinkohal, et tänaseks on selgunud, et probleemiks pole enamasti gluteen, vaid nn FODMAP koondnime all tuntud sahhariidid. Mõnedel inimestel tekivad pärast teatud fermenteeritavate süsivesikute (nimetusega FODMAP) allaneelamist ärritunud soole sündroomi või seedetrakti vaevuste tõsised sümptomid. See akronüüm viitab "fermenteeritavatele oligosahhariididele, disahhariididele, monosahhariididele ja polüoolidele", mis hõlmavad fruktoosi, laktoosi, sorbitooli, mannitooli, fruktaane, galakto-oligosahhariide ja suhkrualkohole. Need süsivesikud fermenteeruvad kergesti ja kiiresti ning võivad avaldada ka osmootset aktiivsust, mis tõmbab vett soolestiku luumenisse. See võib põhjustada puhitust, gaase, kõhuvalu ja kõhulahtisust.

FODMAPist kirjutasin blogis pikemalt siin:

https://paikesetoit.blogspot.com/2021/12/soolestiku-tervis-vol-5-kiudained-ja.html

Kui uuringu läbiviijad vaatasid uuesti uuringut nii gluteeni kui fruktaanide (üks FODMAPidest) seisukohast, selgus et probleeme põhjustasid fruktaanid. Samad tulemused sai ka teine uuring.

Üks 22 inimesega uuring näitas väikest erinevust depressioonisümptomite puhul – gluteenirühmal olid suuremad. Kuid uuringut ei ole veel korratud ja sestap tulemused ei ole kindlad.

Jacka märgib aga ära, et näiteks skisofreeniaga  patsientidel esineb väga sageli ülitundlikkust teatud toiduainete suhtes. Uuringu kohaselt oli paljudel patsientidel kõrge anti-transglutaminaasi (tsöliaakiaga seotud) ja gluteeni antikehade tase.

Kahest juhtumianalüüsist selgus, et ühel juhul oli gluteeni eemaldamisest kasu ja teisel juhul ei olnud mingeid muutusi.  Siinkohal märgib Jacka jälle, et gluteenivaba dieetide juures on platseebo/notseebo efekt väga tugev.

Laialdane kompleksanalüüs sellel teemal jõudis järeldusele, et ei ole piisavalt tõendatud raskete vaimsete häirete nagu skisofreenia puhul  gluteenivaba dieedi soovitamine.

Leivaküpsetamise puhul: mida rohkem tainast sõkkuda, seda gluteenirikkam leib/sai tuleb. Sõtkumine muudab gluteeni tugevamaks ja ahela pikemaks. Vähem sõtkutud leib on väiksema gluteenisisaldusega.

 

Madala süsivesikusisaldusega dieet

 

Jacka kirjutab ka siin pikemalt uuringutest. Siinkohal ei hakka neid ümber jutustama – nagu keto dieedigi puhul ei leiauuringud midagi erilist. Välja on toodud, et seda dieeti söövad rasedad saavad poole vähem folaati, mis on raseduse ja lapse tervise jaoks ääretult oluline. Samuti on oluliselt langenud kiudaine sisaldus, mis omakorda mõjutab soolestiku mikrobioomi tervist ja tööd.

Toitumise mõju uurivad professorid David Raubenheimer ja Stephen Simpson rõhutavad siinkohal, et dieet, mis võib anda kiirema kaalulanguse, pole mitte alati dieet, mis tagab tervise ja pikaealisuse.

Kas me peaksime vältima kaunvilju?

Kaunvilju soovitab vältida Keto ja Paleo dieet põhjusel, et need on süsivesikud, madala toitainelise väärtusega, pole nii head kui liha (mis iganes see peaks tähendama). Veel leidsin ma paleo ja keto lehtedelt, et kaunviljad sisaldavad lektiine, fütoöstrogeene, saponiine, proteaasi inhibiitoreid, FODMAP´e ...

Jacka kirjutab, et kaunviljad on tervisele head. Seda arvamust  jagavad enamik toitumiseksperte.

Muuhulgas on kaunviljad taskukohased valgu-, kiudaine-, raua- ja vitamiinide allikaks, mis pakuvad tervisele palju kasulikke omadusi.

 

1. Valk

Valk on oluline toitaine, mis mängib keha säilitamisel ja parandamisel võtmerolli. Oad sisaldavad palju aminohappeid, valkude ehitusplokke.

Kõigist ubade tüüpidest sisaldavad ainult sojaoad kõiki üheksat asendamatut aminohapet. Kuid kaunviljade kõrval on menüüs piisavalt teisi taimi, mis puuduolevaid aminohappeid sisaldavad.

Samuti on kaunviljades vähem kaloreid ja küllastunud rasvu kui mõnes teises valguallikas, nagu liha ja täisrasvased või madala rasvasisaldusega piimatooted.

Ubade valgusisalduse näited on järgmised:

1 tass ehk 40 grammi  konserveeritud mustade ubade portsjon sisaldab 14,5 g valku, 16,6 g kiudaineid ja 4,56 milligrammi (mg) rauda.

1 tassis ehk 155 g koorega edamame ubade portsjon sisaldab 18,5 g valku, 8,06 g kiudaineid ja 3,52 mg rauda.

Võrreldes teiste toiduainetega:

 

2. Folaat

Kaunviljad sisaldavad mitmeid olulisi toitaineid, sealhulgas folaati. Folaat on üldise tervise jaoks hädavajalik, punaste vereliblede moodustamiseks ja toetab terve lapse sündi.

Ühes tassis ehk 155 g koorega edamame ubade portsjon sisaldab 482 mikrogrammi (mcg) folaati.

 

3. Antioksüdandid

Uuringute kohaselt on oad rikkad polüfenoolide poolest, mis on teatud tüüpi antioksüdandid.

Antioksüdandid aitavad kehal eemaldada vabu radikaale. Nii võivad antioksüdantiderikkad toidud, näiteks oad, aidata kaitsta keha haiguste eest.

 

4. Südame tervis

Inimestel, kes tarbivad ube regulaarselt, on väiksem tõenäosus surra südameinfarkti või muude südame-veresoonkonna probleemide tõttu. 2017. aasta metaanalüüsi autorid väitsid, et kardiovaskulaarse riski vähenemise üheks põhjuseks oli see, et inimesed olid asendanud suurema rasvasisaldusega loomse liha valgud kaunviljadega.

2013. aasta ülevaates ja metaanalüüsis leiti selge seos kaunviljade söömise ja väiksema südame isheemiatõve riski vahel.

Teised uuringud näitavad, et ubade toitained võivad aidata alandada kolesterooli. Kõrge kolesteroolitase on südamehaiguste ja südameinfarkti riskitegur.

Pool tassi ehk 88 g portsjonit musti ube annab umbes 14 g kiudaineid, mis on üle poole täiskasvanu päevasest kiudainevajadusest.

 

5. Vähiriski vähenemine

Mõned uuringud on näidanud, et oad toimivad antioksüdantide ja põletikuvastaste ainetena. Need mõjud võivad vähendada vähiriski.

 

6. Diabeet ja glükoosi metabolism

Oad võivad aidata stabiliseerida vere glükoosisisaldust või isegi ennetada diabeeti. Oad sisaldavad palju kiudaineid, mis võivad aidata vähendada vere glükoosisisaldust. 2018. aasta ülevaate autor järeldas, et kiudainerikka dieedi tarbimine võib vähendada II tüüpi diabeedi riski. Samuti oli tõendeid selle kohta, et see võib aidata alandada veresuhkru taset.

 

7. Maksa rasvumise ennetamine

Rasvunud maks tekib siis, kui rasvad kogunevad maksa. See võib areneda koos rasvumise, kõrge kolesteroolitaseme, kõrge vererõhu ja muude metaboolse sündroomi aspektidega https://www.nhs.uk/conditions/non-alcoholic-fatty-liver-disease/

Rasvamate loomsete valkude asendamine ubadega on hea samm parema maksa tervise suunas.

 

8. Söögiisu kontrollimine

Kui inimene sööb ube, võivad neis sisalduvad kiudained ja tervislikud tärklised aidata tekitada täiskõhu- ja rahulolutunnet.

2013. aasta ülevaate kohaselt võib see pikaajalise toitumisstrateegiana aidata vältida ülesöömist ja põhjustada kehakaalu langust.

 

9. Soolestiku tervise parandamine

Usaldusväärne allikas on näidanud, et mitmed kaunviljad, eriti mustad oad, parandavad soolestiku tervist, parandades soolebarjääri funktsiooni ja suurendades kasulike bakterite arvu. See võib aidata vältida soolestikuga seotud haigusi.

Tervislikud soolebakterid toetavad ka immuunsüsteemi funktsiooni ja võivad soodustada kaalulangust. Kaunviljad toidavad tervislikke soolestiku bakterite kolooniaid.

Lektiin 

Jacka puudutab lektiini probleemi kaunviljades, märkides et lektiini seedeprobleeme on tuvastatud vaid loomkatsetes ja taaskord sellel meetodil: eraldame lektiini ja topime selle ülisuures koguses loomale sisse. 

Lektiinid ehk hemaglutiniinid on "antitoitained", mis on pälvinud palju tähelepanu populaarses meedias ja populaarsetes dieediraamatutes, milles mainitakse lektiine kui ülekaalulisuse, krooniliste põletike ja autoimmuunhaiguste peamist põhjust. Neid leidub kõigis taimedes, kuid kõige rohkem lektiine sisaldavad toored kaunviljad (oad, läätsed, herned, sojaoad, maapähklid) ja täisteratooted, nagu nisu. Kas nende hirmutavate väidete taga on tõde?

Ühelt poolt on asi selles, et igas halvas on peidus head ja nii ka lektiinid võivad toimida antioksüdandina, mis kaitseb rakke vabade radikaalide põhjustatud kahjustuste eest. Samuti aeglustavad need seedimist ja süsivesikute imendumist, mis võib ära hoida veresuhkru järsku tõusu ja kõrge insuliinitaseme. Varasemates uuringutes käsitletakse ka teatud lektiinide mittetoksiliste väikeste koguste kasutamist, et aidata stimuleerida soolestiku rakkude kasvu patsientidel, kes ei saa pikka aega süüa, ja vähiravis, kuna lektiinid võivad põhjustada vähirakkude surma.

Mida siis halva poole pealt? Lektiinid on defineeritud kui valgud, mis seonduvad süsivesikutega. Samad omadused, mida lektiinid kasutavad taimede kaitsmiseks looduses, võivad põhjustada probleeme inimese seedesüsteemis. Need on vastupidavad lagunemisele soolestikus ja on stabiilsed happelises keskkonnas, mis kaitseb looduses lektiini sisaldavaid taimi.

Tarbimisel võivad lektiinid aktiivses olekus põhjustada negatiivseid kõrvalmõjusid. Enim püüavad pilku sotsiaalmeedia postitused, mis teatavad tõsistest reaktsioonidest inimestel, kes söövad isegi väikeses koguses tooreid või alaküpsetatud ube. Need sisaldavad fütohemaglutiniini, teatud tüüpi lektiini, mis võib põhjustada punaste vereliblede kokkukleepumist. Samuti võib see põhjustada iiveldust, oksendamist, maoärritust ja kõhulahtisust. Kergemate kõrvaltoimete hulka kuuluvad puhitus ja gaasid.

Loom- ja rakuuuringud on näidanud, et aktiivsed lektiinid võivad häirida mineraalide, eriti kaltsiumi, raua, fosfori ja tsingi imendumist. 

Kaunviljad ja teraviljad sisaldavad sageli neid mineraale, seega võib lektiinide samaaegne esinemine takistada nende mineraalide imendumist ja kasutamist organismis. Lektiinid võivad seonduda ka seedetrakti vooderdavate rakkudega. See võib häirida toitainete lagunemist ja imendumist ning mõjutada soolefloora kasvu ja toimet. Kuna lektiinivalgud seostuvad rakkudega pikka aega, võivad nad potentsiaalselt põhjustada autoimmuunvastuse ja mängivad teoorias rolli põletikulistes seisundites, nagu reumatoidartriit ja 1. tüüpi diabeet. Kas inimesel see nii toimub - ei ole teada.

Igal juhul on need teooriad soodustanud lektiinivastast liikumist, tõstnud dieediraamatute ensüümipreparaatide läbimüüki. Toiduga tarbitavate aktiivsete lektiinide koguse ja nende pikaajaliste tervisemõjude kohta on aga inimestel tehtud uuringuid väga vähe.  

Paljudes suurtes populatsiooniuuringutes seostatakse lektiini sisaldavaid toite, nagu kaunviljad, täisteratooted ja pähklid, aga väiksema südame-veresoonkonna haiguste, kaalulanguse ja II tüüpi diabeedi esinemissagedusega. Need toidud on rikkalikud B-vitamiinide, valkude, kiudainete ja mineraalainete ning tervislike rasvade allikad. Seega on nende toitude tarbimisest saadav kasu tervisele palju suurem kui nendes toiduainetes sisalduvate lektiinide võimalik kahju. 

Toidu mõju ajule vol 8 - taimetoit ja suhted

 

Järg eelmisele postitusele psühholoog Hal Herzogi artiklitest taimsete toitujate vaimsest tervisest...

 

Hal Herzog

Kui Herzog hakkas tõsisemalt uurima inimeste ja loomade vahelise suhtlust, keskendus üks tema esimesi uurimisprojekte sellele, kuidas inimesed loomade õiguste liikumises osalesid ja kuidas see nende elu mõjutas.

Üks intervjuu oli naisega, keda ta nimetab Nancyks. Nagu enamik tõsiseid loomaaktiviste, oli ta taimetoitlane. Kuid tema abikaasale, Duke'i ülikooli professorile, meeldis liha ja ta sõi seda regulaarselt. Küsisin Nancylt, kas nende dieetide erinevused mõjutasid nende suhet. "Üldse mitte," vastas naine. "Ma ostan talle liha ja isegi küpsetan seda talle." Kuid siis lisas ta: "Kuid loomulikult ma ei suudle teda pärast seda, kui ta liha sõi."

Vaatamata sellele, et Nancy ei suudlenud oma abikaasat pärast õhtusööki, oli ta ilmselt oma toitumiseelistusi hõlpsalt kohandanud. Teistel loomaaktivistidel aga asjad nii libedalt ei läinud. Näiteks Elizabeth sõnastas teema, mida üksikud aktivistid sageli väljendasid. Ta ütles: "Taimetoitlus segas kindlasti minu sotsiaalset elu. Ma ei läinud välja kellegagi, kes polnud taimetoitlane. See piiras võimalike meessõprade hulka. Varasemalt ei olnud enamik mehi, kellega kohtusin, taimetoitlased. Ma ei tee seda enam. Selline moraalne blokaad kellegiga, kellega olete seotud, on lihtsalt võimatu.“

Teine noor naine selgitas Herzogile napisõnaliselt, miks ta kohtamas käimisest loobus. Ta ütles: "Ainuüksi välja õhtusöögile minek muutub katsumuseks."

Kui rääkida armastusest ja romantikast, siis kas enamik taimetoitlasi on nagu Nancy, kelle mehe lihalembus ei olnud probleemiks? Või on nad nagu Elizabeth, kes lihasööjatega kohtamas ei käi? Ainult mõne erandiga on peaaegu kõik Herzogi abielus taimetoitlastest sõbrad abielus teiste taimetoitlastega. Kuid kas on olemas empiirilisi uuringuid, mis näitavad, et taimetoitlane muudab teie armuelu ja seda, keda te oma sõpradeks valite?

Ajakirjas Journal of Social Psychology avaldatud uue uuringu kohaselt võib vastus olla jah. Ehk sarnane tõmbab sarnast iseloomustab seda, keda taimetoitlased ja veganid oma sõpradeks peavad. 

Dieedi mõju uurimine inimestevahelistele suhetele

Uuring hõlmas koostööd John Nezleki ja Marzena Cypryanska SWPSi sotsiaal- ja humanitaarteaduste ülikooli vahel Poolas ning psühholoog Catherine Forestelli USAs.

Viimasel kümnendil on plahvatuslikult kasvanud huvi taimetoitluse ja veganluse psühholoogia vastu. Näiteks leidsid Nezlek ja Forestell ühes varasemas artiklis, et taimetoitlus ei ole lihtsalt toitumine – see on üksikisiku sotsiaalse identiteedi oluline osa. Ja sotsiaalpsühholoogid Kristof Dhont ja Gordon Hodson leidsid, et taimetoitlased ja veganid ohustavad kõigesööjaid (mida iganes see tähendab). Nendest leidudest huvitatud tegid teadlased neljast uuringust koosneva seeria, et teada saada, kuidas taimetoitlus mõjutab sõprus- ja romantiliste suhete teket.

Neli uuringut

Uuringud olid elegantselt  lihtsad. Kõigis neis paluti inimestel kirjeldada oma toitumist Forestelli ja tema kolleegide poolt varem välja töötatud skaalal – vegan (ei ole loomseid tooteid), lakto-taimetoitlane (tarvitab piimatooteid), lakto-ovo-taimetoitlane (tarbib piima- ja munatooteid), pesco-vegetarian (tarbib kala), pool-taimetoitlane, aeg-ajalt kõigesööja. Oma analüüsis jagasid teadlased need kaheks kategooriaks: vegan/taimetoitlased (graafikul  "vegans") ja kõigesööjad.

Uuring 1: kas toitumine mõjutab sotsiaalset identiteeti? Esimeses uuringus osales 411 USA mehest ja naisest koosnev riiklikult esinduslik valim, kellelt küsiti, kui oluline on nende toitumine nende enesetunde jaoks. Samuti küsiti neilt, kui sageli nad enda toitumisharjumuste osas enda peale mõtlevad.

Uuring 2 ja 3: kas toit mõjutab teie parimaid sõpru? Uuringus 2 ja 3 kirjeldasid umbes 1200 USA ülikooli tudengit oma kolme parima sõbra (uuring 2) ja viie parima sõbra (uuring 3) toitumist.

Uuring 4: taimetoitlus – mis on armastusel sellega pistmist? Uuringus 4 paluti 863 Poola täiskasvanust koosneval riiklikul valimil Forestelli skaala abil kirjeldada oma parimate sõprade ja romantiliste partnerite toitumist.

Kas toitumine on taimetoitlaste ja veganite eneseidentiteedi jaoks olulisem kui kõigesööjate jaoks?

Absoluutselt. Ühe kuni seitsme palli skaalal said taimetoitlased/veganid tunduvalt kõrgemad hinded kui kõigesööjad nii toidu olulisuse osas nende enesetundele kui ka selle kohta, kui sageli nad enda toitumisele mõtlesid.

 

Kas taimetoitlaste ja veganite parimad sõbrad on ka taimetoitlased ja veganid?

Jah, jälle. USA proovides (uuringud 2 ja 3) oli taimetoitlaste ja veganite seas kolm korda suurem tõenäosus, et nende lähimad sõbrad ei söö liha. Poola uuringus oli erinevus veelgi suurem: taimetoitlastel/veganitel oli kuus korda suurem tõenäosus kui kõigesööjatel parimad pungad, mis loomi ei söönud.

Tagajärjed on olulised 

Uuringute tulemused tõstatavad olulisi probleeme. Paljud aktivistid, keda Herzog intervjueeris, ütlesid, et nende osalemine loomakaitses on toonud kaasa võõrandumise nende peredest ja sõpradest. Herzog kahtlustab, et suur osa sellest oli tingitud nende toitumismuudatustest. Kõigis kultuurides keerleb suur osa inimeste sotsiaalsest elust toidu ja joogi jagamise ümber. Võib kindlalt väita, et moraalne taimetoitlane ei tunneks end mugavalt istudes pere jõuluõhtusöögilaua taga, mille pearoaks oli 5-kilone tükk haruldast ribipraadi. Ja nagu ütles talle hiljuti üks vanem õpilane ühelt tema kursuselt, ei kutsunud paljud tema kauaaegsed sõbrad teda koju õhtusöögile varsti pärast seda, kui temast sai vegan. Nad lihtsalt ei teadnud, kuidas talle süüa teha.

 

Uuringu järgi mõjutab toit veganite armuelu. Uuringu kohaselt võib lihast loobumine kohtingukogu märkimisväärselt kahandada. Lõppude lõpuks teatas 2018. aasta Gallupi küsitlus, et ainult 3% ameeriklastest ei tarbi loomseid tooteid. Herzogi taimetoitlasest kolleeg Cathy Forestel selgitas, et need arvud sõltuvad ilmselt mingil määral vanusest ja geograafilisest piirkonnast.  

Herzogi poeg ja tema naine on koos olnud 20 aastat. Naine loobus lihast juba teismeeas, kuid Adam on paadunud lihasööja, kelle sügavkülmik on tavaliselt täidetud kohaliku farmi lihaga. Sel hetkel on Herzogi viie- ja kümneaastased lapselapsed kõigesööjad. Kuid on huvitav näha, kuidas kulinaarses segaabielus üleskasvatamine mõjutab nende tulevasi toitumisvalikuid.

Uuring tõstatab ka teise küsimuse. Mis juhtub taimetoitlaste ja veganite sõprusvõrgustike ja romantiliste suhetega, kui nad naasevad kõigesöömise juurde? Loomakaitse uurimisrühma Faunalytics läbi viidud uuringust selgus, et 84% taimetoitlastest ja veganitest läheb tagasi loomse toidu söömise juurde. Kas nad väldivad oma taimetoitlastest sõpru? Kas nad lähevad oma väljavalitutest lahku? 

Ja veel üks artikkel „84% of Vegetarians and Vegans Return to Meat. Why?“

Herzog kirjutab siin, et üks  tema tütardest küsis hiljuti temalt soovitusi lihaliikide kohta, mida ta võiks nautida. Herzog olin šokeeritud. Tütar oli olnud  18 aastat taimetoitlane ja  alati leidnud liha olevat väkk. Tagantjärele mõeldes poleks tohtinud Herzog tütre uuest huvist üllatunud olla. On ta ju teadlasena uurinud taimetoitlasi, kes naasevad liha juurde. Kuid Herzog ei arvanud kunagi, et tema tütar liitub endiste taimetoitlaste ridadega, mistõttu palus tütrel kirjutada põhjustest, miks ta algselt liha tarbimisest loobus ja miks ta nüüd tunneb, et on sunnitud muutma oma dieeti. Siin on see, mida tütar kirjutas:

"Lõpetasin liha söömise, kui olin 13-aastane. Ütlesin oma emale ja isale, et minu otsus põhines loomade heaolul ja liha suurel süsiniku jalajäljel. Kuid tõde on see, et kuigi ma teoreetiliselt hoolisin loomadest ja planeedist, siis enamasti tahtsin lihtsalt olla teistsugune. Elasin väikeses lõunapoolses linnas, kus oli kergem kohata Jeesust, kui tõelist taimetoitlast. Ehkki mu motiivid ei olnud täiesti puhtad, tegi lihast loobumine kindlasti mind erinevaks: Cullowhee, NC elanikkond: 9427 lihasööjat ja 1 taimetoitlane.

Järgmised 17 aastat sõin teravilju, kaunvilju ja taimseid lihatooteid, näiteks Morningstari peekoniribasid, mille toiteväärtus on madalam kui kassitoidul. Ja järgmised 17 aastat tundus, et olen alati näljane, olenemata sellest, kui suur mu kauss ubade ja riisiga on. Sellest näljatundest hullem oli see, et ma ei nautinud toitu nii, nagu teised inimesed nautisid. Söömine oli töö, nagu pesu kokku voltimine või arvete maksmine, kuid veelgi tüütum, sest kui ma seda ei teeks, siis sureksin. Mul oli kõrini näljast, ubadest ja riisist ja nii 31-aastaselt tegin otsuse: proovin saada lihasööjaks.“

Tänu Humane Research Councili uuele uuringule teame nüüd palju rohkem selle psühholoogia kohta, miks nii paljud taimetoitlased ja veganid, nagu minu tütar, loobuvad oma taimsetest valikutest.

 Meetodid

Humane Research Council, nüüd tuntud kui Faunalytics, on mittetulundusühing, mis kasutab turu-uuringute meetodeid, et hinnata loomadega seotud avalikke arvamusi. Nende missioon on pakkuda teavet, mida loomakaitseorganisatsioonid saavad kasutada oma sõnumite tõhusamaks levitamiseks. Ja selle uuringu jaoks värbasid nad rühma tipptasemel sotsiaalteadlasi, et koostada uuring, et uurida erinevusi praeguste ja endiste taimetoitlaste ja veganite vahel.

Uuringu valim oli ainulaadne paaril põhjusel. Esiteks oli see tohutu – 11 399 täiskasvanut kõigist toitumisharjumustest värvati ameeriklaste rühmast, mida haldab Harris Interactive (osa ettevõttest, mis viib läbi kõrgelt hinnatud Harrise küsitlust). Teiseks, kuigi see ei esinda täiuslikult Ameerika avalikkust, esindab see USA elanikkonda palju paremini kui muud uuringud meie kollektiivsete toitumisvalikute kohta.

Leiud

Kõigile, kes on huvitatud lihasöömise ja liha vältimise psühholoogiast, on nende andmed heaks materjaliks. Siin on kiire ülevaade mõnest huvitavamast leidust:

• Kui palju? Tõeliste taimetoitlaste ja veganite osakaal on USA-s üllatavalt väike. Liha ei tarbinud vaid umbes 2% vastanutest – 1,5% olid taimetoitlased ja 0,5% veganid. Need leiud on üldiselt kooskõlas teiste uuringutega.

 Tagasiminek: Viis inimest kuuest, kes loobuvad lihast, loobuvad lõpuks oma taimetoidust.

• Veganid vs taimetoitlased.

Veganid kalduvad vähem loobuvat kui taimetoitlased. Kui 86% taimetoitlastest naasis liha juurde, siis veganitest vaid 70%.

• Poliitilised vaated.

Rohkem kui kaks korda rohkem taimetoitlasi ja veganeid märkis, et nad on pigem poliitiliselt liberaalsed kui konservatiivsed.

• Demograafia.

Võrreldes praeguste taimetoitlaste/veganitega olid endised taimetoitlased vanemad, konservatiivsemad ja tõenäolisemalt traditsioonilised kristlased. Endiste ja praeguste taimetoitlaste/veganite soolise suhte, hariduse ega rassi/etnilise kuuluvuse osas ei olnud erinevusi.

• Soolised erinevused.

Ootuspäraselt oli nii praeguste kui ka endiste lihavältijate seas naiste osakaal meestest suurem. (Peaaegu igas uuringus on leitud, et naised on loomadega seotud probleemide pärast rohkem mures. Ülevaate leiate siit.)

• Taimetoidu söömise põhjused.

Praegused taimetoitlased/veganid väitsid tunduvalt tõenäolisemalt kui endised liha vältijad, et nad loobusid liha söömisest maitse, loomade pärast muretsemise, vastikustunde, sotsiaalse õigluse või usuliste veendumuste tõttu.

• Terviseprobleemid.

Vaid 29% endistest taimetoitlastest/veganitest märkis, et neil esinesid lihavaba dieedi ajal teatud tervisega seotud sümptomid.

• Tagasi taimetoidu juurde?

37% endistest taimetoitlastest/veganitest märkis, et nad oleksid kunagi tulevikus huvitatud lihavaba dieedi juurde naasmisest.

• 100%  probleem.

43% endistest taimetoitlastest/veganitest ütles, et neil on liiga raske hoida oma toitumine rangete raamide vahel.

 Mõju: liha vähendamine on tõhusam kui liha täielik eemaldamine 

Ainult 2% ameeriklastest ei söö loomseid tooteid. (See arv ei ole 20 aasta jooksul märgatavalt muutunud.) Lisaks viitab tõsiasi, et viis taimetoitlast kuuest hakkavad taas loomset toitu sööma, sellele, et enamikul inimestel on väga raske pika aja jooksul taimetoitlust järgida. Seetõttu väidavad raporti autorid, et loomakaitsjad võiksid paremini koondada oma jõupingutused selleks, et veenda "paljusid" oma lihatarbimist vähendama, selle asemel, et veenda "väheseid" valima absolutistliku tee ja loobuma täielikult lihast. 

Tundub igati mõistlik soovitus. Tasa sõuad, kaugele jõuad...

Herzog lisab veel oma tütre kohta, et tegelikult ei olnud tütar lapsena oma kodulinnas siiski ainus taimetoitlane. Ja tänaseks on ta endiselt huvitu kõigesööja. Tõde on see, et talle liha jätkuvalt väga ei maitse.

Toidu mõju ajule vol 7 - kuidas taimetoit vaimset tervist mõjutab

 

Kuna sattusin Felice Jacka vaimse tervise uuringust lugedes Hal Herzogi lehele, siis teen siinkohal vahelepõike kahe artikli juurde, mis puudutab taimsete toitujate vaimset tervist.  Ühes eelmises postituses märkisin ära Lääne Carolina psühholoogiaprofessori Hal Herzogi artikli, kus ta analüüsib kuivõrd tõsiselt tasub võtta väidet, et liha menüüst eemaldades on vaimse tervisega lood halvad. Spoiler: mitte eriti tõsiselt aga...

Hal Herzog

Herzog on rohkem kui kaks aastakümmet uurinud meie ja teiste liikidega suhtlemise keerulist psühholoogiat. Teda huvitab eriti see, kuidas inimesed reaalsete eetiliste dilemmadega toime tulevad, ning ta on uurinud loomaaktiviste, kukevõistlustel osalejaid, loomauurijaid ja tsirkuseloomade koolitajaid. Auhinnatud õppejõu ja teadlasena on ta kirjutanud palju artikleid erinevatesse väljaannetesse.

Herzogi  blogist leiab ülevaateid tema uuringutest sellistel teemadel „kas lemmikloomad aitavad vähendada depressiooni“, „kas elu koos lemmikloomadega viib enesetapu kavatsusi vähemaks“, lemmikloomade psühholoogiast jpm.

Esimene artikkel „Eating Disorders: The Dark Side of Vegetarianism? Is the Skinny Bitch Diet dangerous?“

Herzog märgib, et ta küll ei tea, kas Rory Freedman ja Kim Barnouin on bitch´id, aga nende raamatu kaanefoto järgi otsustades on nad kõhnad. Rory (endine modell) ja Kim (modelliagent) on raamatu „Skinny Bitch“ autorid – "mõttetuse vaba juhend nutikatele tüdrukutele, kes soovivad lõpetada jama söömise ja hakata vapustav välja nägema!"

Nende reegel number üks: lõpetage liha söömine.

Köögiviljade söömise soovitamine raamatus on muidugi mõistlik nõuanne. Herzogi arvates on loomade mittesöömise väited moraalsetel, keskkonna- ja tervislikel põhjustel tugevad. 

Kuid üks naine, nimega Staci Giani pani ta mõtlema, kas lihast loobumisel on mõnikord ka varjukülg. Staci on umbes kolmekümneaastane endine taimetoitlane, kes elab ökokogukonnas Asheville'ist lõuna pool ja keda Herzog intervjueeris oma uue raamatu "Some We Love, Some We Hate, Some We Eat: Why It Is So Hard To Think Straight About Animals.“ (Osasid me armastame, osasid vihkame, osasid sööme: miks on nii raske loomadest ühtmoodi  mõelda) jaoks.

Kui ta küsis Stacilt, miks too alguses üldse liha söömise lõpetas, ütles Staci, et hakkas taimetoitlaseks teismelisena ning lisas: "Minu taimetoitlus oli seotud minu söömishäirega. Taimetoitlaseks olemine oli minu jaoks viis oma keha üle rohkem kontrolli all hoida, eemaldades dieedist rasva. Rasv oli suur paha. Emotsionaalselt olin seitsmeteistkümneaastaselt raskes olukorras. Taimetoit andis mulle  midagi, millest kinni hoida."

Enda kogemustele tagasi vaadates arvab Stacy, et mõne naise jaoks pole lihast loobumine niivõrd eetika küsimus, kuivõrd poliitiliselt vastuvõetav äärmusliku kaalujälgimise vorm.

See, mida ta ütles, pani Herzogi mõtlema, kuna ta teab paljusid pikaajalisi taimetoitlasi ja kuigi ise sööb liha, on ta alati pidanud nende elustiili imetlusväärseks.

Mida räägivad uuringud taimetoitluse ja söömishäirete kohta?

Siin lühike kokkuvõte sellest, mida Herzog uuringutest leidis:

- Naissoost taimetoitlastest üliõpilased tunnevad lihasööjatest tõenäolisemalt pärast söömist süütunnet, on rohkem kõhnad ja kasutavad kaalu langetamiseks lahtisteid, ekstreemset treeningut ja oksendamist.

-Teismelised ja täiskasvanud taimetoitlased on omnivooridest neli korda tõenäolisemalt emotsionaalsed sööjad (söömissööstud).

-Nii Türgi kui Austraalia taimetoitlastest noorukid on oma välimuse pärast rohkem mures ja söövad äärmuslikumalt kui lihasööjad.

-Soome taimetoitlastel on kõrgem depressiooni tase ja madalam enesehinnang kui mittetaimetoitlastel.

-Liha vältivad kolledži üliõpilased on oma kaalu ja toitumise pärast sagedamini kinnisidee küüsis kui lihasööjad. Samuti kalduvad nad rohkem nõustuma väitega: "Kui mulle antakse võimalus kaotada kõik oma toitumisvajadused ohutult ja odavalt tablettide võtmisega, siis ma teeksin seda."

Järgmisel päeval mainis Herzog oma avastust kolleegile Candice Boan-Lenzole, psühholoogile, kes pole viisteist aastat liha söönud. Kas ta teadis, et taimetoitlastel on suurem risk söömishäirete tekkeks?

"Oh jaa," ütleb ta. "Ma räägin sellest igal semestril oma magistrantidele."

"Mida nad ütlevad?" küsis Herzog

"Nad ei usu mind," ütleb ta.

Humane Research Councili andmetel on naissoost taimetoitlasi kaks korda rohkem kui mehi. Mitu aastat tagasi vaatas Herzog läbi teaduskirjanduse sooerinevuste kohta loomade kohtlemisel. Te ei imesta, kui avastate, et reeglina on naised loomade kannatuste pärast rohkem mures kui mehed. Herzog on kindel, et enamik naissoost taimetoitlasi loobub lihast murest loomade ja keskkonna pärast, mitte patoloogilisest soovist kaalust alla võtta. Siiski ei saa eitada, et lihast vältimist võib seostada söömisprobleemidega, eriti naistel. (Rory ja Kim vihjavad isegi raamatus Skinny Bitch dieedi ohtudele, öeldes lugejatele: "Ärge olge enam paks siga... Aga ärge ka meie pärst anorektikuks saage.") Fakt on see, et naised on palju  vastuvõtlikumad söömishäiretele kui mehed. Ühes hiljutises uuringus teatati, et anorexia nervosa puhul on naiste ja meeste suhe 9:1 ja bulimia nervosa puhul 30:1.

 

Skinny Bitch dieediraamat küsib lugejatelt: "Kas olete tüdinenud, et olete paks?" Kui vastus on jaatav – mis on sageli teismeliste tüdrukute ja noorte naiste seas –, on neil vastus: lõpetage loomade söömine!" Mõne naise jaoks (me ei tea, kui paljude) on see halb nõuanne. Söömishäired on tõsine probleem -  anoreksia, buliimia ja liigsöömine tabab kaheksat miljonit ameeriklast aastas. Anoreksia on psühhiaatrilistest häiretest kõige ohtlikumate hulgas - 5–10 protsendiliste surmajuhtumite arvuga.

Söömishäirete ja taimetoitluse vahelise seose kohta on vaja rohkem uurida. Herzog ise on aga endiselt veendunud, et enamiku inimeste jaoks on taimne toitumine hea alternatiiv loomade söömisele. Kuid talle on selge ka see, et raamatu „Skinny Bitch“ väide, et taimetoitlus = terve = kõhn, on parimal juhul ülelihtsustatud ja mõnikord lausa vale.

 

Teises artiklis „How Scary Are the Mental Health Risks of Vegetarianism?“ kirjutab Herzog, et hiljuti köitis tema tähelepanu ajakirja Women’s Health pealkiri: "Lihast loobujaid ootavad hirmutavad vaimse tervise riskid." Pealkirjast jäi kõlama, et peekoni ja ribi asendamine oma tofu ja seitaniga teeb teid vaimselt haigeks.

Herzog pole kunagi arvanud, et lihast loobumine põhjustaks emotsionaalseid probleeme, mistõttu otsustas vaadata peamist uuringut, millele niasteajakiri viitas. See, mida ta leids, illustreerib hästi seda, miks te ei peaks oma teadusuudiseid hankima toretsevate pealkirjade seast.

Väide, et köögiviljade söömine võib hulluks ajada, põhines 2012. aasta uuringul, mis ilmus ajakirjas International Journal of Behavioral Nutrition and Physical Activity. (Siin on tegelik artikkel.) Saksa psühholoogi Johannes Michalaki juhitud uurimisrühm analüüsis uuesti 2002. aasta epidemioloogilise uuringu andmeid, milles uuriti suure juhuslikult valitud saksa täiskasvanute valimi füüsilist ja vaimset tervist (siin).

Mõned uuringud on seostanud taimetoitlust halva vaimse tervisega (nt siin) ja ühes uuringus leiti, et taimetoitlastel oli psühholoogiliselt parem olukord kui lihasööjatel (siin). Kuid kõigil neil uuringutel oli metodoloogilisi probleeme. Saksa uuring vältis varasemate uuringute kõige levinumaid vigu. Esiteks hõlmas see enam kui 4000 inimesest koosnevat esinduslikku valimit, mis hõlmas laias vanuses (18–65). Teiseks põhinesid vaimse tervise diagnoosid standardiseeritud kliinilistel intervjuudel, milles hinnati psühhiaatriliste probleemide kategooriaid. Nende hulka kuulusid depressiivsed häired, ärevushäired, söömishäired ja somatoformsed häired (vaimuhaigused, mis põhjustavad kehasümptomeid, nagu valu, hüpohondria ja seedetrakti kaebused). Kolmandaks uurisid teadlased psühhiaatriliste sümptomite esinemissagedust kolmel ajavahemikul – eelmisel kuul, eelmisel aastal ja katsealuste eluea jooksul. Lõpuks küsiti kõigilt katsealustelt, millises vanuses algasid vaimse või füüsilise tervise probleemid ja kui nad olid taimetoitlased, siis millal nad olid otsustanud liha mitte süüa. 

Uuringus osales 4181 katsealust. Ootuspäraselt oli väike vähemus (1,3%) "ranged taimetoitlased" ja veel 4,5% olid "domineerivalt taimse toiduga taimetoitlased". (Herzog nimetab neid pooltaimetoitlasteks). Taimetoitlased erinesid lihasööjatest mitmes mõttes. Tõenäoliselt olid nad naised, vallalised, nooremad, linnakodanikud ja kõrgelt haritud. Kõik need demograafilised tegurid on seotud nii liha vältimisega kui ka psüühikahäirete levimusega. Naised on näiteks meestest tõenäolisemalt taimetoitlased, samuti kannatavad naised rohkem ärevushäirete all. Teadlased olid aga huvitatud taimetoitlaste vaimsete haiguste hindamisest, sõltumata sellistest teguritest nagu sugu, haridus ja perekonnaseis. Seega kontrollisid nad demograafilisi tegureid, valides 244 mittetaimetoitlasest koosneva alamvalimi, mis vastas täpselt uuringus osalenud 244 taimetoitlase ja ülekaaluka taimetoitlase demograafilisele profiilile.

Hea uudis on siis see, et enamik taimetoitlasi ja pooltaimetoitlasi ei kannatanud ühtegi neljast vaimuhaiguste kategooria all.

 

Halb uudis on see, et osad taimetoitlased ja pooltaimetoitlased kannatasid kõigi nelja vaimuhaiguste kategooria all tõenäolisemalt kui mittetaimetoitlased. (Vaata graafikut.) Näiteks esines taimetoitlastel võrreldes mittetaimetoitlastega kaks korda suurema tõenäosusega ärevushäireid ja viis korda tõenäolisemalt söömishäireid. Vaimsete haiguste esinemissagedus pooltaimetoitlaste seas langes üldiselt taimetoitlaste ja mittetaimetoitlaste vahele.

Probleem: põhjus või tagajärg

 

Teadlased leidsid tihedaid seoseid taimetoitluse ja psühhiaatriliste haiguste vahel. Kuid kas see toetab naiste terviseajakirja pealkirja väidet – lihast loobumine PÕHJUSTAB vaimuhaigusi? Üldse mitte. Teadlased tõid välja kolm võimalikku seletust toitumise ja vaimsete häirete vahelise seose kohta.

Hüpotees 1: Taimetoitlaste dieedid võivad ajukeemiat mõjutades mõjutada vaimset tervist.

Hüpotees 2: Psühholoogilised tegurid, nagu isiksuseomadused - mõned inimesed on valmimad valima taimetoitlase elustiili ja vastuvõtlikumad vaimse tervise probleemidele.

Hüpotees 3: Lihast loobumise otsuse on mõnel juhul põhjustanud psüühikahäire, näiteks hüpohondria (Hüpohondria on vaimne häire, mille all kannatavad inimesed ilmutavad ülemäärast ja põhjendamatut muret oma tervisliku seisundi pärast). 

Teadlastel õnnestus kontrollida 1. hüpoteesi paikapidavust – nad tegid seda, uurides, kumb oli enne – kas lihast loobumine või psühhiaatriliste  probleemide ilmnemine. Põhjused peavad eelnema nende tagajärgedele. Seega, kui hüpotees 1 on tõsi, siis taimetoitlaste vaimuhaigused ilmneksid tavaliselt pärast seda, kui katsealused on lõpetanud liha söömise. See aga nii ei olnud.  

 

Nagu see graafik näitab, eelnesid psühhiaatrilise diagnoosiga taimetoitlaste ja pooltaimetoitlaste psühholoogilised probleemid üldiselt toitumise muutmisele. (Erandiks olid vaid söömishäired.) Ühesõnaga, naisteajakirja pealkiri oli vale. Tõepoolest, teadlased jõudsid järeldusele, et on vähe tõendeid selle kohta, et  taimetoitlus  põhjustaks vaimse tervise probleeme.

Herzog märgib, et tema tõepoolest jätaks ostmata Women’s Health Magazine’i pealkirja, mis hõiskab, et köögiviljade söömine põhjustab vaimuhaigusi. Ja ta paneb südamele, et ärge uskuge kõiki suuri trükitud pealkirju ja olge eriti ettevaatlik tervisealaste väidete suhtes, mis algavad sõnadega "Teadlased leidsid seose..."

Toidu mõju ajule vol 5

 

Paar positust veel Felice Jacka raamatu "Brain Changer" ainetel. 

2017. aasta alguses avaldas Jacka meeskond esimese uuringu tulemused  testimaks hüpoteesi, et kui võtta kliinilise depressiooniga inimesi ja toetada neid oma toitumist parandama, paraneks nende meeleolu. Sellised uuringud on väljakutseid esitavad, kuna inimeste toitumist parandama panna ei ole lihtne ja ei saa ka osalejatele "pimeuuringut" teha. 

SMILES uuring 

Antud SMILES uuringus jagati osalejad kahte gruppi: dieeditoetuse gruppi ja sotsiaalse toetuse gruppi. Sotsiaalse toetusgrupi liikmed kohtusid inimesega, kes rääkis nendega hobidest ja huvidest, kuid ei nõustanud toitumise alal. See grupp valiti seetõttu, et tavaelus, kui inimene kohtub dietoloogiga, siis ei saa ta ainult toitumisalast nõu, vaid ka sotsiaalset toetust. Suhtlemist teise inimesega, kes kuulab tema muresid. Sellistel asjadel on hea mõju. Seetõttu püüti uuringus jälgida sellise toetuse mõju ja eraldada dieedinõustamine sotsiaalsest toetusest.

Dieedigrupi inimesed kohtusid kliinilise dietoloogiga, kes andis neile dieedinõuandeid oma menüü parandamiseks. Rafineeritud jahust tooted täisteratoodete vastu, magustoite puuviljade vastu, pitsa stir-fry aedviljade vastu, vorst/sink kala ja paar korda nädalas lahja loomaliha vastu jms. Dieet oli Vahemere tüüpi toitumine, rõhuga puu- ja aedviljadel, kaunviljadel, täisterviljadel, kalal ja oliiviõlil.

Jacka arvas, et depressiooni puhul tõenäoliselt ei teki suuremat paranemist, kuid uuringu tulemused olid üllatuseks. Depressioon paranes mõlemas grupis, kuid dieeditoetusegrupis oli paranemine  parem.

Uuringust on raamatus pikalt ja laialt kirjutatud, kuna Jacka oli selle läbiviiaks, nii et kel huvi saab ise netist lugeda. 

HELFIMED uuring

Teine sarnaste tulemustega uuring viidi samuti läbi Austraalias. HELFIMED uuringus teatasid osalejad depressiooni paranemisest seda enam, mida enam muutus nende dieet terviklikumaks.

Raamatu lõpupoole teeb Jacka ettepanekuid, et tervishoiusüsteemi töötjaid koolitataks rohkem tervisliku toitumise osas ja et paraneks haiglates ja koolides pakutav toit.

Jacka märgib, et  ükski teine teema pole tekitanud nii palju müüte, vastuolulisi sõnumeid ja nii palju valeinformatsiooni kui toitumine. Paljud selle põhjused on seotud toitumisuuringute metoodiliste probleemidega, mis muudavad asjad nii keeruliseks. Teine asi dieedi ja toitumise juures on aga see, et kõik söövad ja enamikul inimestel on nende enda, sõprade ja pere kogemuste ning loomulikult ka kultuuritraditsioonide põhjal kindel arvamus selle kohta, mis on tervislik või mitte.

Kuid inimesed saavad teavet ka "ekspertidelt", kes võivad esitada teavet viisil, mis võib nende endi isiklikest veendumustest lähtuvalt olla tugevalt kallutatud või eksitav. Isegi arstid võivad valesti aru saada, eriti kui nad ei ole teadusuuringute alal koolitatud ja neil pole selget arusaama, kuidas uurimistulemusi õigesti tõlgendada. Tegelikult on arstid sageli kõige hullemad õigusrikkujad, kuna nad tuginevad arvamuste kujundamisel ja soovituste andmisel oma kliinilistele kogemustele, mis on teada kui väga ekslik lähenemisviis. Kindlasti on Big Food´il väga suur huvi ajada inimesi segadusse selle üle, mis on tervislik või mitte. Kõigil neil põhjustel võiks olla kasulik siin välja tuua, mida toitumisteadlased teavad (ja ei tea) toitumise ja toitumispsühhiaatria populaarsete teemade, ideede ja aruteluallikate kohta.

Tundub mulle Jacka poolt väga hästi kokku võetud – lääs ja eriti USA kubiseb populaarsetest arstidest, kes müüvad dieete, dieediraamatuid ja eelkõige toidulisandeid. Sageli on hetke kõige paremini müüdavate dieetide või toidulisandite müüjate nime ees dr või PhD – kuid mitte alati ei tähenda see kraad meditsiinikraadi. Kraad ise müüb hästi ja nagu pH Ime autor Youngi puhul – olid tal küll kraadid, kuid need kraadid olid saadud suht kehvast ülikoolist paari kuu jooksul.

Eestis on vähe arste, kes just oma kliiniliste kogemuste baasil on hakanud mingit dieeti või lisandit soovitama, kuid karta on, et mida läänelikumaks ja turumajanduslikumaks me saame, seda rohkem neid tuleb. Kuid seda enam on meil lisanditööstusest sh püramiidskeemidest ja turundusstrateegiatest välja kasvanud „eksperte“.  Eks ka nende juured ulatuvad kaugele väljaspoole Eestit.  Naturaalne meeldib muidugi  veel eriti – loodame, et ravimataimeeliksiirid annavad meile imelise elu, unustades, et paarisaja aasta tagune maailm hoolimata ravimtaimedest tervemate ja vanemate inimestega silma ei paistnud.

Toortoidu algusaegadel ma Felice Jacka raamatut lugenud tõenäoliselt ei oleks – oleks valinud ainult endale meeldivaid taimseid dieete propageerivaid raamatuid. Või oleks Jacka artiklitest välja valinud ainult kiirtoitu kritiseerivad ja puu- ning köögiviljade söömist propageerivad tekstid. Ja see oleks olnud kallutatud info – nagu seda iga dieedigrupi juurest nii palju leida võib. Igaüks tahab näidata oma dieeti/toitumisviisi parima, puhtaima, tervislikumana. Tahtsin minagi. Kuigi on tervislikum, kui sa tead rohkem ja ei looda, et teisi dieete söövad inimesed õige pea haigena maha langevad. Aga kergem on toetuda tegelikele faktidele – lugeda materjali tervikuna. Eks see väljanoppimine ja teatud osale infole selja keeramine pikalt ei aita. Sellest algab päris palju probleeme, kui sa jätad kõrvale materjali, mis sulle isiklikult ei meeldi. Just seetõttu meeldib mulle Jacka, et ta oma tausta ja uskumustega suudab oma teadusuuringuid vaadelda faktide baasil. Ja märgib ära ka uuringud, mis on tema omaga vastuolus. Teadus ei järgi (tiitlitega pärjatud/populaarset) inimest ega uskumust, vaid fakte.

 Mis siis on Felice Jackal kõige populaarsemate toitumisega seotud uskumuste kohta öelda. 

Kas punane liha on meile hea või halb?

Nagu ma juba Jacka leidudest ühes eelmises postituses kirjutasin, et oma doktorikraadi uuringute ajal, tuvastas ta ootamatult kolmanda toitumisviisi, mis sisaldas palju puuvilju ja salateid ning kala, tofut, ube, pähkleid, jogurtit ja punast veini, ja et see näitas kerget kalduvust pigem rohkema kui vähema depressiooniga (naistel). Jacka oli seda nähes üllatunud ja väga huvitatud, sest selline toitumisviis nägi selgelt välja sellise toitumisena, mis kaitseb depressiooni eest. Alguses arvas Jacka, et see võib olla seletatav kalduvusega, et mõned inimesed tunnevad liigset ärevust oma toitumise pärast.

Osana Jacka doktorikraadi tööst, samuti üldise toitumise uurimisest, vaatles Jacka ka üksikute toitainete ja toidurühmade toidukoguseid (mitte toidulisandite) ning nende seost vaimse tervisega.

Jackal oli ka paar hüpoteesi, mida tahtis testida, eriti seoses loomse toiduga. Selle põhjuseks oli asjaolu, et tema rangelt taimetoitlasest isa kasvatas teda taimetoitlaseks ja Jackasse oli teatud mõttes juurdunud, et loomadelt saadud toit ei ole tervisele kasulik. Jacka isiklikult tundis loomse toidu suhtes alati väga ambivalentset suhtumist – eriti seda, kuidas loomi koheldakse tööstusliku põllumajanduse osana, aga ka lihatootmise keskkonnamõjude suhtes. Sel põhjusel, kuigi Jacka ei olnud ikka veel range taimetoitlane, oli ta enamiku oma elust olnud peamiselt taimetoitlane ja sõi väga harva punast liha või linnuliha (kuigi sõi veidi kala).

Nende isiklike tõekspidamiste ja sissejuurdunud tavade tõttu tahtis Jacka väga kontrollida hüpoteesi, et naistel, kes tarbivad rohkem loomset toitu (liha, linnuliha, piimatooted, munad), on halvem vaimne tervis. Seda uurides nägigi ta aga väga selget seost loomse toidu tarbimise ja vaimse tervise vahel, kuid mitte selles suunas, mida ta arvas. Naistel, kes sõid loomset toitu, oli 20–30 protsenti väiksem tõenäosus depressiivsete või ärevushäirete tekkeks. Mida see võiks tähendada? Jacka süvenes ja hakkas andmeid veelgi üksikasjalikumalt vaatama. Ta märkas, et eriti tervislik (nn kaasaegne) toidumuster, mis oli tema doktoriõppes andnud vihjeid pigem rohkema kui vähema depressiooniga seostamisele, sisaldas vähe punast liha. Samuti märkas, et on tehtud üsna palju uuringuid, mis näitavad, et taimetoitlastel on tõenäolisemalt selliseid vaimse tervise probleeme, nagu depressioon või ärevus. Kuid alati on arvatud, et taimetoitlus tekkis inimese vaimse tervise paranemise tagajärjel.

Kui Jacka vaatles üksikasjalikult oma uuringu loomse toiduga toidugruppi, siis oli see punase liha komponent, mis oli tugevalt seotud naiste väiksema depressiooni ja ärevusega – munad, piimatooted ja linnuliha ei näidanud erilist seost ühegi vaimse tervise probleemiga. Kuigi oli ka vihjeid, et töödeldud lihatooteid (vorstid, singid, pirukad) seostati halvema vaimse tervisega.

Tahtes rohkem aru saada, jagas Jacka naised vastavalt Austraalia punase liha toitumisjuhistele kolme rühma. Riiklikud soovitused on kolm kuni neli väikest (65–100 grammi – peopesasuurust) töötlemata punast liha (veise- ja lambaliha) nädalas, seega rühmitati naised selle järgi, kas nad tarbisid ligikaudu soovitusliku koguse või vähem või rohkem. Ja siis taimetoitluse ja vaimse tervise vahelise seose tõttu jättis Jacka välja umbes 20 naist, kes ei tarbinud üldse liha ega linnuliha, ning piiras uurimise vähese, mõõduka või suure punase liha tarbimisega. Inimesed, kes söövad palju liha, võivad süüa ka palju tervislikke toite, näiteks köögivilju, või nad võivad lisaks punasele lihale süüa ka palju ebatervislikke toite – niisis võeti uuringus arvesse ka naiste üldist toitumise kvaliteeti. Ja see, mida leiti, oli Jacka jaoks intrigeeriv. Võrreldes naistega, kes tarbisid soovitatud koguses punast liha, oli neil naistel, kes sõid soovitatust vähem või rohkem nädalas, ligikaudu kaks korda suurem tõenäosus kliinilise depressiivse või ärevushäire tekkeks. See tähendas, et suhe oli see, mida teaduses nimetatakse U-kujuliseks. Ja see oli väga järjekindel muster, kui vaadati naiste psühholoogilisi sümptomeid (teisisõnu, mitte ainult kliinilisi vaimseid häireid).

Kui Jacka uuring 2012 avaldati, tekitas see palju meediakära. See oli samuti vastuolus ühe USA suure uuringuga, kus osales 20000 inimest ja kus punane liha seostati suurema suremusega. Mida siis Jacka tegi teisiti?

Jacka ise arvab, et esiteks on Austraalia liha teistmoodi – sisaldades vähem oomega 6 rasvhappeid. USA lihakarja söödetakse rohkem teraviljaga ja kasvatatakse vangistuses kui Austraalia karja. Samas möönab ta, et võib olla teisigi põhjuseid.

Allolev tabel ei ole Jacka uuringutest, vaid avaldati siin https://www.psychologytoday.com/us/blog/animals-and-us/201512/how-scary-are-the-mental-health-risks-vegetarianism

Samuti on kindlaks tehtud seos suurema ärevuse ja piirava toitumiskäitumise vahel ning on võimalik, et teatud isiksusetegurid võivad soodustada nii taimetoitluse kui veganluse puhul vaimse tervise probleeme. Kuid kindlasti suurendasid Jacka leiud üha rohkemate uuringute läbiviimist, mis seovad taimetoitluse või vähese liha tarbimise halvema vaimse tervisega, samuti sellega, et liiga palju liha on tervisele kahjulik. Jacka märgib, et kuigi ta on eetilistel põhjustel suuremas osas taimetoitlane, julgustab ta tütreid sööma paar korda nädalas väikestes kogustes punast liha. Seda tehes arvestab  Jacka enda (ja seega ka oma laste) perekonna ajalugu kui ja paljusid anekdootlikke teateid, mida on kuulnud arstidelt ja teistelt tervishoiutöötajatelt noorte naissoost taimetoitlaste arvu kohta, keda nad raske depressiooniga oma kliinikutes näevad. Lapsed söövad väikseid portsjoneid ja ühendavad oma liha alati rohkete köögiviljade ja kiudaineterikaste kaunviljadega, mis on oluline punase liha tarbimisega seotud vähiriski vähendamiseks (kiudained suruvad liha kiiremini soolestikust läbi ja köögiviljades olevad antioksüdandid takistavad ka väikesi punase liha tekitatud DNA kahjustuste hulka.

Ma ei ole päris kindel kas veganite dpersessioon on seotud just punase liha puudumisega toitaineliselt, kuid see on vägagi võimalik, et ärevus ja problemaatilisus oma dieedist kinnihoidmisel ja selle eest võitlemisel annab depressioonile punkte juurde.

Jacka ei täpsusta ka millist dieeti taimetoidugrupp pidas.

Kuid neid uuringuid on edaspidi tehtud veel - ja leiud on enam vähem samad: veganitel ja vegetaarlastel on rohkem depressiooni. 

2021 aastal avaldati Bondi ülikooli uuring, mis aga uuris nii veganite/vegetaarlaste vaimset tervist kui ka dieetide kvaliteeti. Uuringu läbiviija toitumispsühhiaatria teadur Megan Lee ütles, et leiud on märkimisväärsed, arvestades vegan- ja taimetoitlaste elustiili kasvavat populaarsust ning nendele turgudele suunatud pakendatud toiduainete levikut. Lee pidas veganite kehvema vaimse tervis põhjustajaks viletsaid vegan dieete: „Paljud tooted sisaldavad palju rafineeritud taimeõlisid ja rafineeritud teravilju, soola ja suhkrut.“

"On levinud arusaam, et taimse dieedi järgimine on oma olemuselt tervislik, kuid nagu iga dieet, sõltub see sellest, mida suhu pistate. Veganid ja taimetoitlased ei söö automaatselt kuhjaga puu- ja köögivilju, sest praegu on saadaval kõik need tooted, mis on täielikult töödeldud, täielikult rafineeritud. Inimesed võivad tahtmatult tarbida suures koguses ülitöödeldud taimset toitu, mis on teadaolevalt suurenenud depressiooni riskitegur."

Nii et seltsimehed - tarbigem ohtralt puu- ja köögivilju...🍎🍏🍐🍑🍒🍓