Toidu mõju ajule vol 5

 

Paar positust veel Felice Jacka raamatu "Brain Changer" ainetel. 

2017. aasta alguses avaldas Jacka meeskond esimese uuringu tulemused  testimaks hüpoteesi, et kui võtta kliinilise depressiooniga inimesi ja toetada neid oma toitumist parandama, paraneks nende meeleolu. Sellised uuringud on väljakutseid esitavad, kuna inimeste toitumist parandama panna ei ole lihtne ja ei saa ka osalejatele "pimeuuringut" teha. 

SMILES uuring 

Antud SMILES uuringus jagati osalejad kahte gruppi: dieeditoetuse gruppi ja sotsiaalse toetuse gruppi. Sotsiaalse toetusgrupi liikmed kohtusid inimesega, kes rääkis nendega hobidest ja huvidest, kuid ei nõustanud toitumise alal. See grupp valiti seetõttu, et tavaelus, kui inimene kohtub dietoloogiga, siis ei saa ta ainult toitumisalast nõu, vaid ka sotsiaalset toetust. Suhtlemist teise inimesega, kes kuulab tema muresid. Sellistel asjadel on hea mõju. Seetõttu püüti uuringus jälgida sellise toetuse mõju ja eraldada dieedinõustamine sotsiaalsest toetusest.

Dieedigrupi inimesed kohtusid kliinilise dietoloogiga, kes andis neile dieedinõuandeid oma menüü parandamiseks. Rafineeritud jahust tooted täisteratoodete vastu, magustoite puuviljade vastu, pitsa stir-fry aedviljade vastu, vorst/sink kala ja paar korda nädalas lahja loomaliha vastu jms. Dieet oli Vahemere tüüpi toitumine, rõhuga puu- ja aedviljadel, kaunviljadel, täisterviljadel, kalal ja oliiviõlil.

Jacka arvas, et depressiooni puhul tõenäoliselt ei teki suuremat paranemist, kuid uuringu tulemused olid üllatuseks. Depressioon paranes mõlemas grupis, kuid dieeditoetusegrupis oli paranemine  parem.

Uuringust on raamatus pikalt ja laialt kirjutatud, kuna Jacka oli selle läbiviiaks, nii et kel huvi saab ise netist lugeda. 

HELFIMED uuring

Teine sarnaste tulemustega uuring viidi samuti läbi Austraalias. HELFIMED uuringus teatasid osalejad depressiooni paranemisest seda enam, mida enam muutus nende dieet terviklikumaks.

Raamatu lõpupoole teeb Jacka ettepanekuid, et tervishoiusüsteemi töötjaid koolitataks rohkem tervisliku toitumise osas ja et paraneks haiglates ja koolides pakutav toit.

Jacka märgib, et  ükski teine teema pole tekitanud nii palju müüte, vastuolulisi sõnumeid ja nii palju valeinformatsiooni kui toitumine. Paljud selle põhjused on seotud toitumisuuringute metoodiliste probleemidega, mis muudavad asjad nii keeruliseks. Teine asi dieedi ja toitumise juures on aga see, et kõik söövad ja enamikul inimestel on nende enda, sõprade ja pere kogemuste ning loomulikult ka kultuuritraditsioonide põhjal kindel arvamus selle kohta, mis on tervislik või mitte.

Kuid inimesed saavad teavet ka "ekspertidelt", kes võivad esitada teavet viisil, mis võib nende endi isiklikest veendumustest lähtuvalt olla tugevalt kallutatud või eksitav. Isegi arstid võivad valesti aru saada, eriti kui nad ei ole teadusuuringute alal koolitatud ja neil pole selget arusaama, kuidas uurimistulemusi õigesti tõlgendada. Tegelikult on arstid sageli kõige hullemad õigusrikkujad, kuna nad tuginevad arvamuste kujundamisel ja soovituste andmisel oma kliinilistele kogemustele, mis on teada kui väga ekslik lähenemisviis. Kindlasti on Big Food´il väga suur huvi ajada inimesi segadusse selle üle, mis on tervislik või mitte. Kõigil neil põhjustel võiks olla kasulik siin välja tuua, mida toitumisteadlased teavad (ja ei tea) toitumise ja toitumispsühhiaatria populaarsete teemade, ideede ja aruteluallikate kohta.

Tundub mulle Jacka poolt väga hästi kokku võetud – lääs ja eriti USA kubiseb populaarsetest arstidest, kes müüvad dieete, dieediraamatuid ja eelkõige toidulisandeid. Sageli on hetke kõige paremini müüdavate dieetide või toidulisandite müüjate nime ees dr või PhD – kuid mitte alati ei tähenda see kraad meditsiinikraadi. Kraad ise müüb hästi ja nagu pH Ime autor Youngi puhul – olid tal küll kraadid, kuid need kraadid olid saadud suht kehvast ülikoolist paari kuu jooksul.

Eestis on vähe arste, kes just oma kliiniliste kogemuste baasil on hakanud mingit dieeti või lisandit soovitama, kuid karta on, et mida läänelikumaks ja turumajanduslikumaks me saame, seda rohkem neid tuleb. Kuid seda enam on meil lisanditööstusest sh püramiidskeemidest ja turundusstrateegiatest välja kasvanud „eksperte“.  Eks ka nende juured ulatuvad kaugele väljaspoole Eestit.  Naturaalne meeldib muidugi  veel eriti – loodame, et ravimataimeeliksiirid annavad meile imelise elu, unustades, et paarisaja aasta tagune maailm hoolimata ravimtaimedest tervemate ja vanemate inimestega silma ei paistnud.

Toortoidu algusaegadel ma Felice Jacka raamatut lugenud tõenäoliselt ei oleks – oleks valinud ainult endale meeldivaid taimseid dieete propageerivaid raamatuid. Või oleks Jacka artiklitest välja valinud ainult kiirtoitu kritiseerivad ja puu- ning köögiviljade söömist propageerivad tekstid. Ja see oleks olnud kallutatud info – nagu seda iga dieedigrupi juurest nii palju leida võib. Igaüks tahab näidata oma dieeti/toitumisviisi parima, puhtaima, tervislikumana. Tahtsin minagi. Kuigi on tervislikum, kui sa tead rohkem ja ei looda, et teisi dieete söövad inimesed õige pea haigena maha langevad. Aga kergem on toetuda tegelikele faktidele – lugeda materjali tervikuna. Eks see väljanoppimine ja teatud osale infole selja keeramine pikalt ei aita. Sellest algab päris palju probleeme, kui sa jätad kõrvale materjali, mis sulle isiklikult ei meeldi. Just seetõttu meeldib mulle Jacka, et ta oma tausta ja uskumustega suudab oma teadusuuringuid vaadelda faktide baasil. Ja märgib ära ka uuringud, mis on tema omaga vastuolus. Teadus ei järgi (tiitlitega pärjatud/populaarset) inimest ega uskumust, vaid fakte.

 Mis siis on Felice Jackal kõige populaarsemate toitumisega seotud uskumuste kohta öelda. 

Kas punane liha on meile hea või halb?

Nagu ma juba Jacka leidudest ühes eelmises postituses kirjutasin, et oma doktorikraadi uuringute ajal, tuvastas ta ootamatult kolmanda toitumisviisi, mis sisaldas palju puuvilju ja salateid ning kala, tofut, ube, pähkleid, jogurtit ja punast veini, ja et see näitas kerget kalduvust pigem rohkema kui vähema depressiooniga (naistel). Jacka oli seda nähes üllatunud ja väga huvitatud, sest selline toitumisviis nägi selgelt välja sellise toitumisena, mis kaitseb depressiooni eest. Alguses arvas Jacka, et see võib olla seletatav kalduvusega, et mõned inimesed tunnevad liigset ärevust oma toitumise pärast.

Osana Jacka doktorikraadi tööst, samuti üldise toitumise uurimisest, vaatles Jacka ka üksikute toitainete ja toidurühmade toidukoguseid (mitte toidulisandite) ning nende seost vaimse tervisega.

Jackal oli ka paar hüpoteesi, mida tahtis testida, eriti seoses loomse toiduga. Selle põhjuseks oli asjaolu, et tema rangelt taimetoitlasest isa kasvatas teda taimetoitlaseks ja Jackasse oli teatud mõttes juurdunud, et loomadelt saadud toit ei ole tervisele kasulik. Jacka isiklikult tundis loomse toidu suhtes alati väga ambivalentset suhtumist – eriti seda, kuidas loomi koheldakse tööstusliku põllumajanduse osana, aga ka lihatootmise keskkonnamõjude suhtes. Sel põhjusel, kuigi Jacka ei olnud ikka veel range taimetoitlane, oli ta enamiku oma elust olnud peamiselt taimetoitlane ja sõi väga harva punast liha või linnuliha (kuigi sõi veidi kala).

Nende isiklike tõekspidamiste ja sissejuurdunud tavade tõttu tahtis Jacka väga kontrollida hüpoteesi, et naistel, kes tarbivad rohkem loomset toitu (liha, linnuliha, piimatooted, munad), on halvem vaimne tervis. Seda uurides nägigi ta aga väga selget seost loomse toidu tarbimise ja vaimse tervise vahel, kuid mitte selles suunas, mida ta arvas. Naistel, kes sõid loomset toitu, oli 20–30 protsenti väiksem tõenäosus depressiivsete või ärevushäirete tekkeks. Mida see võiks tähendada? Jacka süvenes ja hakkas andmeid veelgi üksikasjalikumalt vaatama. Ta märkas, et eriti tervislik (nn kaasaegne) toidumuster, mis oli tema doktoriõppes andnud vihjeid pigem rohkema kui vähema depressiooniga seostamisele, sisaldas vähe punast liha. Samuti märkas, et on tehtud üsna palju uuringuid, mis näitavad, et taimetoitlastel on tõenäolisemalt selliseid vaimse tervise probleeme, nagu depressioon või ärevus. Kuid alati on arvatud, et taimetoitlus tekkis inimese vaimse tervise paranemise tagajärjel.

Kui Jacka vaatles üksikasjalikult oma uuringu loomse toiduga toidugruppi, siis oli see punase liha komponent, mis oli tugevalt seotud naiste väiksema depressiooni ja ärevusega – munad, piimatooted ja linnuliha ei näidanud erilist seost ühegi vaimse tervise probleemiga. Kuigi oli ka vihjeid, et töödeldud lihatooteid (vorstid, singid, pirukad) seostati halvema vaimse tervisega.

Tahtes rohkem aru saada, jagas Jacka naised vastavalt Austraalia punase liha toitumisjuhistele kolme rühma. Riiklikud soovitused on kolm kuni neli väikest (65–100 grammi – peopesasuurust) töötlemata punast liha (veise- ja lambaliha) nädalas, seega rühmitati naised selle järgi, kas nad tarbisid ligikaudu soovitusliku koguse või vähem või rohkem. Ja siis taimetoitluse ja vaimse tervise vahelise seose tõttu jättis Jacka välja umbes 20 naist, kes ei tarbinud üldse liha ega linnuliha, ning piiras uurimise vähese, mõõduka või suure punase liha tarbimisega. Inimesed, kes söövad palju liha, võivad süüa ka palju tervislikke toite, näiteks köögivilju, või nad võivad lisaks punasele lihale süüa ka palju ebatervislikke toite – niisis võeti uuringus arvesse ka naiste üldist toitumise kvaliteeti. Ja see, mida leiti, oli Jacka jaoks intrigeeriv. Võrreldes naistega, kes tarbisid soovitatud koguses punast liha, oli neil naistel, kes sõid soovitatust vähem või rohkem nädalas, ligikaudu kaks korda suurem tõenäosus kliinilise depressiivse või ärevushäire tekkeks. See tähendas, et suhe oli see, mida teaduses nimetatakse U-kujuliseks. Ja see oli väga järjekindel muster, kui vaadati naiste psühholoogilisi sümptomeid (teisisõnu, mitte ainult kliinilisi vaimseid häireid).

Kui Jacka uuring 2012 avaldati, tekitas see palju meediakära. See oli samuti vastuolus ühe USA suure uuringuga, kus osales 20000 inimest ja kus punane liha seostati suurema suremusega. Mida siis Jacka tegi teisiti?

Jacka ise arvab, et esiteks on Austraalia liha teistmoodi – sisaldades vähem oomega 6 rasvhappeid. USA lihakarja söödetakse rohkem teraviljaga ja kasvatatakse vangistuses kui Austraalia karja. Samas möönab ta, et võib olla teisigi põhjuseid.

Allolev tabel ei ole Jacka uuringutest, vaid avaldati siin https://www.psychologytoday.com/us/blog/animals-and-us/201512/how-scary-are-the-mental-health-risks-vegetarianism

Samuti on kindlaks tehtud seos suurema ärevuse ja piirava toitumiskäitumise vahel ning on võimalik, et teatud isiksusetegurid võivad soodustada nii taimetoitluse kui veganluse puhul vaimse tervise probleeme. Kuid kindlasti suurendasid Jacka leiud üha rohkemate uuringute läbiviimist, mis seovad taimetoitluse või vähese liha tarbimise halvema vaimse tervisega, samuti sellega, et liiga palju liha on tervisele kahjulik. Jacka märgib, et kuigi ta on eetilistel põhjustel suuremas osas taimetoitlane, julgustab ta tütreid sööma paar korda nädalas väikestes kogustes punast liha. Seda tehes arvestab  Jacka enda (ja seega ka oma laste) perekonna ajalugu kui ja paljusid anekdootlikke teateid, mida on kuulnud arstidelt ja teistelt tervishoiutöötajatelt noorte naissoost taimetoitlaste arvu kohta, keda nad raske depressiooniga oma kliinikutes näevad. Lapsed söövad väikseid portsjoneid ja ühendavad oma liha alati rohkete köögiviljade ja kiudaineterikaste kaunviljadega, mis on oluline punase liha tarbimisega seotud vähiriski vähendamiseks (kiudained suruvad liha kiiremini soolestikust läbi ja köögiviljades olevad antioksüdandid takistavad ka väikesi punase liha tekitatud DNA kahjustuste hulka.

Ma ei ole päris kindel kas veganite dpersessioon on seotud just punase liha puudumisega toitaineliselt, kuid see on vägagi võimalik, et ärevus ja problemaatilisus oma dieedist kinnihoidmisel ja selle eest võitlemisel annab depressioonile punkte juurde.

Jacka ei täpsusta ka millist dieeti taimetoidugrupp pidas.

Kuid neid uuringuid on edaspidi tehtud veel - ja leiud on enam vähem samad: veganitel ja vegetaarlastel on rohkem depressiooni. 

2021 aastal avaldati Bondi ülikooli uuring, mis aga uuris nii veganite/vegetaarlaste vaimset tervist kui ka dieetide kvaliteeti. Uuringu läbiviija toitumispsühhiaatria teadur Megan Lee ütles, et leiud on märkimisväärsed, arvestades vegan- ja taimetoitlaste elustiili kasvavat populaarsust ning nendele turgudele suunatud pakendatud toiduainete levikut. Lee pidas veganite kehvema vaimse tervis põhjustajaks viletsaid vegan dieete: „Paljud tooted sisaldavad palju rafineeritud taimeõlisid ja rafineeritud teravilju, soola ja suhkrut.“

"On levinud arusaam, et taimse dieedi järgimine on oma olemuselt tervislik, kuid nagu iga dieet, sõltub see sellest, mida suhu pistate. Veganid ja taimetoitlased ei söö automaatselt kuhjaga puu- ja köögivilju, sest praegu on saadaval kõik need tooted, mis on täielikult töödeldud, täielikult rafineeritud. Inimesed võivad tahtmatult tarbida suures koguses ülitöödeldud taimset toitu, mis on teadaolevalt suurenenud depressiooni riskitegur."

Nii et seltsimehed - tarbigem ohtralt puu- ja köögivilju...🍎🍏🍐🍑🍒🍓