Empaatia vastu vol 3

 

Loen edasi Paul Bloomi raamatut "Against Emphaty"

Mõelge suurema pildi nägemiseks sellele, et on inimesi, kes tegutsevad praegu selle nimel, et maailm tulevikus paremaks muuta, kes muretsevad, et muudame planeedi liiga kuumaks või fossiilkütused saavad otsa või rikume keskkonda või ei reageeri äärmuslike usurühmade tõusule. Nendel muredel pole midagi pistmist empaatilise sidemega kellegi konkreetsega – kuna pole konkreetset inimest, kelle suhtes tunda empaatiat –, vaid need on seotud üldisema murega inimelude ja inimeste õitsengu pärast.

Mõnel juhul põrkuvad empaatiapõhised mured muud tüüpi moraalsete muredega. Näiteks, eksperimendis osalejatele räägiti 10 aastasest surmavalt haigest tüdrukust, kes ootas ravijärjekorras, et saada leevendust oma valule. Osalejatele anti teada, et nad saavad tüdruku viia järjekorra ette. Kui osalejad said aru, et järjekord koosnes eranditult rasketest haigetest, kes kõik ootasid oma ravimit, siis tüdrukut järjekorras ettepoole ei viidud. Kui aga osalejatel paluti ette kujutada, mida tüdruk võib tunda, siis viidi ta järjekorra ette. Empaatia tüdruku vastu oli tugevam kui ausus ja viis otsuseni, mida paljud näevad ebamoraalsena.

Reaalses maailmas on igasuguseid heategusid, mida ei ajenda empaatiline mure. Mõnikord jätame need juhtumid kahe silma vahele, sest mõtlematult kiiresti paneme selle empaatiaga ühte patta. , kuigi tegelikult toimub midagi muud. Raamatu „The Empathy Exams“ autor Leslie Jamison kirjeldab vestlust Jason Baldwiniga, mehega, kes oli aastaid valevangistuses: „Tõusin püsti, et öelda talle, kui väga ma imetlesin tema võimet andestada – ma mõtlesin tema kohtumõistjate osas – ja ma küsisin temalt, kust see andestus tuli. Ma mõtlesin asjadele, millest ma alati mõtlen: empaatiavõrgustikele, kujutlusvõime rünnakutele, kõikidele süsteemidele, mille kaudu me asume teiste kingadesse. Kuid Baldwin ütles midagi hoopis muud ja palju lihtsamat: tema usk Kristusesse.“

Peter Singer lahkab Zell Kravinsky´it, meest, kes annetas kogu  oma 45 miljonili dollari suuruse vara heategevuseks ja ahastuses, et ta pole veel saanud anda küllalt, kavatses annetada ka ühe oma neerudest. Mõni võib näha temas superempaati, kuid asi oli vastupidine. Singer kirjutab: "Kravinsky on geniaalne mees: tal on üks doktorikraad hariduses ja teine ​​John Miltoni luulest. . . . Ta paneb oma altruismi matemaatilisse mõistesse. Tsiteerides teaduslikke uuringuid, mis näitavad, et neerudoonorluse tagajärjel suremise risk on vaid 1 4000-st, ütleb ta, et annetamata jätmine oleks tähendanud, et ta hindas oma elu 4000 korda kõrgemaks kui võõra inimese elu, mis ei olevat õige." Singer läheb kaugemale ja väidab, et sellised isikud nagu Kravinsky, ajendatuna oma külmast loogikast ja arutluskäigust, teevad inimeste aitamiseks tegelikult rohkem kui need, keda haaravad empaatilised tunded.

Ja utilitaarsuse musternäite Kravinsky puhul – kas ta teie arvates on ikka nii hea inimene, kui oma naise ja tütre arvelt toetas täiesti võõraid inimesi?

Utilitarism on populaarne ja laialdaselt kasutatav eetiline teooria, mille pakkus esmakordselt välja John Stuart Mill. Selle teooria kohaselt saab tegevuse moraalset olemust järeldada suurima kasu arvutamise teel. Utilitaristide arvates on eetiline tegevus selline, mis "maksimeerib õnne kõige rohkemale hulgale inimestele". 

Üksikisikud peaksid tegutsema viisil, mis suurendab kasu, sest kui tagajärjed kaaluvad kasu üles, peetakse tegevust ebaeetiliseks. Utilitaarsest vaatenurgast tuleks järgida tegusid, mis edendavad ühiskonna enamuse õnne, samas vältida neid tegusid, mis seda õnne peletavad.

Selle teooria järgi on täiesti vale teha korjandus ühe haige lapse operatsiooni jaoks – kuna selle rahaga saaks aidata paljusid. Samuti on selle järgi vale eelistada oma pereliiget ja teha tema jaoks kulutusi, millega saaks aidata rohkem inimesi.

Kuidas siis empaatiat proovile panna? Üks võimalus on vaadata selle tagajärgi. Kui empaatia muudab maailma paremaks paigaks, on selle kaitsjatel õigus.

Kui aga selgub, et empaatiavõime muudab maailma hullemaks, toob kaasa rohkem kannatusi ja vähem õitsengut, rohkem valu ja vähem õnne, oleks see hea põhjus alternatiivide otsimiseks.

Kui rääkida moraalist, siis ei saa keegi kahelda, et tagajärjed on olulised. Kui keegi mõtleks, miks peaksite uppuvat last päästma – sellise küsimuse esitab vist ainult filosoof –, üks hea vastus on, et kui lasete tal surra, läheb asi hullemaks. Ta oleks kaotanud kõik head asjad, mis elus olemisest tulenevad, ja ümbritsevad kannataksid kohutavalt. Sisse hüpates ja teda välja tirides hoiate ära kõik need kohutavad tagajärjed.

Sageli on meie tegude tagajärjed ebakindlad. Noormehel on tõsiseid probleeme narkootikumidega ja ta arreteeritakse; tema jõukad vanemad päästavad ta välja. Või nad ei tee seda; nad jätavad ta ööseks vanglasse, et ta saaks õppetunni. Naine otsustab aborti teha; üliõpilane petab eksamil, mille ta peab stipendiumi säilitamiseks sooritama; mees lahkub Wall Streetilt, et astuda mungateele. Need on sellised asjad, mille osas on raske otsustada, kumb tegutsemisviis on (ainu)õige.

Mõnedel juhtudel on otsuse tegemine kergem. Vale on vägistada, joobnult rooli istuda, naabri maja põlema panna ja parem on päästa sada inimest kui üksainus. Samas on alati teatud ebakindluse moment, asjaolusid, mis ei sõltu meist endist.

Te päästate tüdruku uppumisest, temast kasvab genotsiidi läbiviiv diktaator. Kas selline asi võiks juhtuda?

Paljud filosoofid ei ole üksmeelel kriitiliste üksikasjade osas, kuid jagavad ühist vaadet: moraal seisneb selles, et püüda võimalikult maksimeerida head tulemused.

Immanuel Kant on kuulus selle poolest, et tema arvates on valetamine halb ükskõik mis juhul. Paljude arvates on vale ka piinamine – ükskõik kui palju inimesi näiteks ühe terroristi piinamisega ka ei päästetaks (leitakse lõhkekeha asukoht).

Ma mäletan seda näidet, mida Bloom tõi oma loengus. Kui teie korteriuksest tormab hingetult sisse teie naaber ja jookseb tahatuppa. Ning peale ukse sulgemist kõlab koputus ja ukse taga seisab verd täisvalgunud silmadega kirvest käes hoidev mees, kes küsib: kas naaber on siin? Kui te ütlete valetate ja ütlete ei, siis ta läheb minema. Kui te räägite tõtt, siis ta tapab selle mehe. Kas te valetaksite?

Bloom soovitab mõelda ka reegli „peatu alati punase tule ees“ üle. Kui sa kiirustad koju ja sõiduteel pole mitte kedagi, on täiesti normaalne, kui sa ei peatu ja sõidad lihtsalt edasi. Kuid ühiskonnas on parem panna paika kindel reegel, kui jääda lootma, et kõik liikmed käituvad mõistlikult.

Võimalik, et samamoodi peaksime suhtuma piinamisse – kuigi esineb juhtumeid, kus me võime sellest kasu saada, on parem see täielikult keelata.

Probleem empaatiaga, märgib Bloom, on veel selles, et see pöörab tähelepanu vaid teatud eredatele punktidele. See suunab abi sinna, kus on selgelt näha ebaõiglus/kannatus. Kuid sellistel asjadel on kitsas fookus ja just see ongi empaatia probleemiks. See toimib halvasti suures maailmas, kus on palju inimesi.

„Lisaks valgustavad empaatia prožektorid ainult seda, millele need on suunatud, nii et empaatia peegeldab meie eelarvamusi. Kuigi me võime intellektuaalselt uskuda, et meie ligimese kannatused on sama kohutavad kui kellegi teises riigis elava inimese kannatused, on palju lihtsam tunda kaasa nendele, kes on meie lähedal, kes on meiega sarnased ja keda me näeme atraktiivsema või haavatavama ja vähem hirmutavana.“

Raamatu alguses kirjeldatud koolitulistamine on üks sellistest näidetest. See oli kohutav kuritegu, kuid moodustab 0,1% USA mõrvadest. Samal aastal mõrvati Chicagos kokku rohkem koolilapsi, kui Newtownis. Kuid Chicago lapsed ei saa sama tähelepanu, neid ei tuua meedias esile, neist ei räägita lakkamatult. Koolitulistamine oli üksik ere sündus, Chicago laste surma läbi aasta lihtsalt tauastamüra.

See kuidas inimesed Newtowni sündmusele reageerisid, näitas samuti empaatia puudujääke. Linna saadeti niivõrd palju  annetusi, et see muutus koormavaks. Sajad vabatahtlikud pidid tegelema mänguasjadega, mida linna saadeti. Nende vool ei lakanud ka siis, kui linn palus neid mitte enam saata. Tohutu laoruum oli täis plüüsist mänguasju, mida keegi ei tahtnud. Annteusraha tuli miljonitega – toimus musta komöödia stsenaarium – kus palju vaesemad kogukonnad saatsid raha jõukatele.  Neid juhtis tohutu empaatiavoog. Empaatia pani kaasa tundma ja tegutsema Newtowni õnnetuse puhul, kuid jättis tähelepanuta teised abivajajad. Me peaksime olema empaatilised miljardite teistega: lastega mitte ainult Chicagos, vaid ka Sudaanis, Bangladeshis jm. Me peaksime olema empaatilised mitte ainult laste osas, vaid ka vanurite osas, kel pole piisavalt toitu.

Kuid asi on selles, et me ei suuda.  Intellektuaalselt saame väärtustada kõigi nende inimeste elusid. Kuid mida me ei saa teha, on tunda empaatiat nende kõigi suhtes. Ja tõepoolest, te ei saa korraga tunda empaatiat rohkem kui ühe või kahe inimese vastu. Proovige. Meenutage inimest, kellel on rasked ajad ja püüdke tunda end tema nahas. Ja siis veel üht inimest ja veel üht. Kas suudate korraga olla nende kõigi nahas?

Bloom väidab, et meie igapäevases suhtluses pole lahkuse jaoks tegelikult oluline mitte empaatia, vaid sellised võimed nagu enesekontroll ja intelligentsus ning laialdasem kaastunne. Need, kes on kõrge empaatiavõimega, võivad olla liiga haaratud teiste inimeste kannatustest. Kui võtate endasse teiste kannatused, ei suuda te neid pikemas perspektiivis aidata, sest pikaajaliste eesmärkide saavutamine nõuab sageli lühiajalise valu tekitamist. Näiteks iga hea vanem peab sageli sundima last midagi tegema või millegi tegemise lõpetama nii, et see tekitab lapsele kohest kannatust, kuid on talle tulevikus parem: tee kodutööd, söö köögivilju, mine mõistlikul kellaajal magama, istu selle protseduuri jaoks paigal, mine hambaarsti juurde.

Armastus, intelligentsus ja kaastunne võimaldab lapsi ajutiselt nende enda heaolu nimel kannatama panna, kuid empaatia võib seda takistada.

Kuid on ka teine empaatiatunne või, teisiti öeldes, empaatia teine tahk. On võime mõista, mis teiste inimeste peas toimub, teada, mis paneb neid nö tiksuma, mis pakub neile rõõmu ja valu, mida nad näevad alandavana või õilistavana. Me ei räägi siin sellest, et ma tunnen teie valu, vaid pigem sellest, et ma mõistan, et teil on valus, ilma et peaksite seda tingimata ise kogema. Bloom küsib raamatus endalt, kas ta on ka sellise "kognitiivse empaatia" vastu? Ei saaks olla.  Kuidas saaks eales teha inimest õnnelikuks, kui te ei tea, mis teda õnnelikuks teeb. Seda nimetatakse kognitiivseks empaatiaks. Edukatel lapsevanematel ja terapeutidel on palju kognitiivset empaatiat. Samuti on seda palju petturitel, võrgutajatel, piinajatel. Ja kui rääkida kiusajatest, siis kiusajatel on keskmisest parem arusaam nendest nuppudest, millele vajutada. Seetõttu on nad kiusajatena edukad. Madalama sotsiaalse intelligentsusega – madala kognitiivse empaatiaga inimesed – reeglina on nemad kiusajate ohvrid.