Esmaspäev, 10. jaanuar 2022

Empaatia vastu vol 2

 


Lugedes Paul Bloomi raamatut "Against Emphaty":

Miks siis empaatia võib meid valele poole juhtida? Lühidalt öeldes, keskendub empaatia teatud inimestele ja olukordadele siin ja praegu. See paneb meid neist rohkem hoolima, kuid teeb meid pimedaks nende suhtes, kes ei ole meie lähedal ja tundetuks meie otsuste pikaajaliste tagajärgede suhtes, nagu ka nende kannatuste suhtes, kellega me ei suhestu.


„Empaatia on kallutatud, surudes meid hõimkondlikkuse ja rassismi suunas. Need on lühinägelikud ja motiveerivad tegevused, mis võivad lühiajaliselt asju paremaks muuta, kuid viia tulevikus traagiliste tulemusteni. See on loendamatu, eelistades ühte paljudele. See võib tekitada vägivalda; meie empaatia oma lähedaste vastu on võimas jõud sõdades ja julmustes teiste vastu. See on söövitav isiklikes suhetes; see kurnab vaimu ja võib kahandada lahkuse ja armastuse jõudu.“

Bloom märgib, et ta ei ole sugugi esimene, kes empaatiat kritiseerib. Seda on juba varasemalt teinud Peter Singer, Jesse Prinz, Sam Harris, Richard Davidson.

Veel on teemat käsitlenud: Michael Lynch, Michael Shermer, Joshua Green, Martin Hoffman, Jean Decety, David DeSteno, Martha Nussbaum, Steven Pinker.

Leslie Jamison ja Elaine Scarry on käsitlenud empaatiat oma romaanides“The Empahaty Exams“ ja „The Body in Pain“

Matthieu Ricard


Bloomile meeldib Tania Singeri, kognitiivse neuroteadlase, ja Matthieu Ricard, buda munga, koostöö, mille käigus nad uurivad empaatia ja kaastunde vahelisi erinevusi.


Eesti keeles on ilmunud Ricardi raamat „Õnn“. Enne mungaks saamist kaitses ta doktorikraadi maolekulaargeneetikas.

Aga kindlasti tahaks lugeda ka Singeri ja Ricardi koos kirjutatud raamatut „Caring Economics“

Sissejuhatuse lõpetuseks ütleb Bloom:

„Kõige tavalisem kriitika, mida olen saanud kriitikutelt, sõpradelt ja õpilastelt, on see, et olen liiga kaugele läinud. Võib-olla olen näidanud, et teatud viisil kirjeldatud empaatia võib meid eksiteele viia. Kuid miski pole täiuslik. Võib-olla on probleem selles, et mõnikord loodame liiga palju empaatiale või kasutame seda mõnikord valel viisil. Mida tuleks siis teha, on see õigele kohale asetuks. Mitte empaatia vastu, vaid empaatia väära rakendamise vastu. Või empaatia pole veel kõik. Või empaatia pluss mõistus loovad suurepärase kombinatsiooni. Empaatia on nagu kolesterool, millel on hea ja halb tüüp.“

Või pigem on empaatia nagu ülimagus limonaad, mis meid meelitab, kuid pole meile väga hea. Ja Bloom asub selgitama, miks see nii on.

Esimeses peatükis käib Bloom veelkord üle selle, et ta ei ole moraali, kaastunde, armastuse,  heanaaberlikkuse, inimlikkuse vastu. Raamatu kirjutas ta just nimelt nende omaduste tõttu. Selleks, et maailmast saaks parem paik, ei tohi toetuda empaatiale.

Miks on nii šokeeriv, kui keegi ütleb, et on empaatia vastu? Sest seda peetakse absoluutseks heaks. Nagu keegi ei saa olla liiga rikas või liiga sale ... ei ole võimalik olla ka liiga empaatiline.

Tõepoolest oleme palju kriitilisemad teiste tunnete suhtes. Vihane isa võib oma väikese lapse surnuks lüüa, kuid viha ebaõigluse vastu, võib maailmakorraldust muuta. Imetlus kellegi vastu võib olla suurepärane, kuid kui imetletakse seeriamõrvarit?


Me peaksime alguses selgeks tegema, mida me empaatia all mõtleme. Psühholoogid ja filosoofid on välja mõelnud palju määratlusi: ühes selleteemalises raamatus on loetletud selle sõna üheksa erinevat tähendust. Üks teadlaste rühm märgib, et empaatiat kasutatakse kõiges „alates haigutamise nakkavusest koertel, hädasignaalidest kanadel ja patsiendikeskse suhtumiseni meditsiinis”. Teine meeskond märgib, et "tõenäoliselt on empaatia määratlusi peaaegu sama palju kui selle teemaga tegelevaid inimesi." Kuid erinevused on sageli väikesed ja empaatiatunne, millest Bloom kogu selle raamatu jooksul räägib, on kõige tüüpilisem: empaatia on maailma kogemine nii, nagu te arvate, et keegi teine seda kogeb.

Esimese peatüki pealkiri kannabki nime „Kellegi teise kingades“.  Pane end tema olukorda... ja sa tunned, mida teine võiks tunda. Kui teine tunneb valu aga mina mitte, siis seda kirjeldavad psühholoogid kui sotsiaalset tunnetust, sotsiaalset intelligentsust, mõtete lugemist, meeleteooriat või mentaliseerimist. Mõnikord kirjeldatakse seda ka kui empaatia teatud vormi – "kognitiivset empaatiat".  Bloomi tähelepanu keskmes on aga "emotsionaalne empaatia".

Kognitiivne ja emotsionaalne empaatia tekivad aju erinevates protsessides ning mõjutavad meid erinevalt ja inimesel võib olla üht palju ja teist vähe.

 Emotsionaalne empaatia Adam Smithi tähenduses võib tekkida tahtmatult ja automaatselt.  Kui inimene näeb haavadega kaetud kerjust või juhtub nägema, kuidas keegi endale haamriga näpu pihta lööb.

Mul tekib väike judin ainuüksi sellest, kui ma mõtlen, et keegi võib endale haamriga näpu pihta lajatada. Eriti suurema haamriga, eriti kui laps seda teeb...

Empaatia otsing annab Amazoni raamatupoes 1500 raamatut, mille pealkirjas on sõna empaatia. Empaatia leiab artiklite pealkirjadest ja ühingute ning konverentside nimedest.

Arvestades, et Bloomi raamat tuli välja aastal 2016, siis ma ka huvi pärast otsisin Amazon.com raamatute hulgast sõna „emphaty“ – sain 20000 vastet. Ja niipalju, kui ma kerida viitsisin, oli igas pealkirjas sõna empaatia: lasteraamatud, romaanid, eneseabiraamatud jpm.

Bloom märgib ära ka selle, et Amazoni otsingu top 20 raamatut on suunatud lapsevanematele ja õpetajatele. Sealhulgas on ka üks turundusteemaline raamat – kuidas kasutada empaatiat, et luua toode, mida inimesed armastavad.

Reeglina on kõik arvamusel, et seda, mida vajatakse on rohkem empaatiat. Olgu tegemist siis nendega, kes süütult politsei käes kannatavad või kuriteo ohvritega või politseinikega, kes teevad rasket tööd.

Kas see pole ka aktuaalne praegu – pandeemia ajal – kus igaüks arvab, et just teda ei mõisteta?



Bloom kirjutab:

„Paljud usuvad, et empaatia päästab maailma ja see kehtib eriti nende kohta, kes pooldavad liberaalseid või progressiivseid eesmärke. Andes nõu liberaalsetele poliitikutele, kirjutab George Lakoff: „Iga progressiivse poliitika taga on üksainus moraalne väärtus: empaatia. . . .” Jeremy Rifkin kutsub meid üles tegema "hüpet globaalse empaatilise teadvuse poole" ja lõpetab oma raamatu "The Empathic Civilization“ (Empaatiline tsivilisatsioon) kaebliku küsimusega "Kas suudame õigel ajal jõuda biosfääri teadvuseni ja globaalse empaatiani, et vältida globaalset kokkuvarisemist?"

Iga konkreetse probleemi puhul nähakse empaatia puudumist diagnoosina ja rohkem empaatiat ravina. Emily Bazelon kirjutab: "Kiusamise kõige hirmutavam aspekt on täielik empaatiavõime puudumine" - diagnoos, mida ta ei rakenda mitte ainult kiusajatele, vaid ka neile, kes ei tee ohvrite abistamiseks midagi. Ta soovitab lahenduseks "pidage meeles, et peaaegu kõigil on empaatia- ja sündsusvõime, ning kasvatada seda seemet nii hästi kui võimalik."

Ongi üsna loogiline, et paljud peavad empaatiat mingiks võlukuuliks. Kõige lihtsam argument kõlab järgmiselt: Käe leegist eemale tõmbamine või janu korral veeklaasi järele sirutamine ei nõua midagi erilist. Kuid empaatia muudab teiste kogemused silmapaistvaks ja oluliseks – sinu valust saab minu valu, sinu janust minu janu ja nii ma päästan su tulest või annan sulle juua. Empaatia suunab meid kohtlema teisi nii, nagu me kohtleme iseennast, ja seega laiendab meie isekad mured ka teistele inimestele. Sel viisil võib tahtlik empaatiavõime motiveerida lahkust, mida muidu poleks juhtunud.

Ehk just tänu empaatiale oskame panna end teise olukorda: vägistamisohvrite, kodutute, tagakiusatute, haavatute, haigete jpt.



Lapsevanemad ütlevad lastele, kui neid manitsevad: kuidas sina ennast tunneksid, kui keegi oleks sulle seda teinud?

Bloom märgib, et ka kõige suurem empaatia fänn saab aru, et peale empaatia on veel teisigi asju. Kui sa järve ääres jalutades näed last uppumas ja suudad kerge vaevaga temani jõuda ning ta päästa, peaksid seda tegema.

Kas sa vajad siin empaatiat? Kujutades endale ette, mis tunne on uppuda ja kui ebameeldiv see on. Selline empaatiatunne paneks sind uppujat päästma. Kuid selline protsess ei ole vajalik. Sa ei vaja siin empaatiat, et aru saada – laps on vaja päästa.  Iga normaalne inimene jookseks pikalt mõtlemata vette ja püüaks aidata.

Filosoofiaprofessor Jesse Prinz ja teisedki märgivad ära, et oleme võimelised andma kõikvõimalikke moraalseid hinnanguid, mis ei põhine empaatial. Lõppude lõpuks pole paljudel eksimustel kindlaid ohvreid, kellele kaasa tunda. Me taunime inimesi, kes varastavad poest või hoiavad kõrvale maksude maksmisest, viskavad autoakendest prügi välja või trügivad järjekorras ette – isegi kui pole konkreetset inimest, kes selliste tegude tõttu tuntavalt kannatab, pole kedagi, kellele kaasa tunda.

Ja seega peab moraalis olema rohkem kui empaatia. Meie otsustel selle kohta, mis on õige ja mis on vale, ja meie motivatsioonidel tegutseda on palju allikaid. Inimese moraali juured võivad olla religioosses või filosoofilises maailmavaates. Seda võib motiveerida hajusam mure teiste saatuse pärast – midagi, mida sageli kirjeldatakse kui muret või kaastunnet ja mis Bloom väidab, on parem moraalne juht kui empaatia.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar