Kui hingusest saab õhk vol 1

Lõpetasin eelmise postitusega psühholoogiprofessori Felice Jacka rinnavähi teemaga. Viimasel ajal on lugemisvälja sattunud mitmed postitused ja artiklid haiguste kiirest kulgemisest ja hilisest avastamisest. Nii sattusin kokku energilise tuttavaga, kes muuseas märkis, et tal on täielik kontroll oma tervise üle – süües õigesti (puhtalt ja taimselt) ja mõeldes õigesti (mina olen maailma valitseja) ja vanarahva taimetarkus (chaga, D ja C vitamiini megadoos jms) annab sellist energiat, et pole karta midagi. Kui välja arvata see, et ma ei pea D ja C vitamiini megadoose ega Chagat vanarahvatarkuseks (ega looduslikuks), siis võib öelda, et sain kokku oma noorema minaga.

Kohe selle sattus kätte 27. jaanuari Maalehe, kus esilehe allnurgas vanasõna saab lugeda. Sedakord siis selline vanarahva tarkus: „Äi ole meite oma meelevaldas olla terve või haige.“ 

Vanarahva tarkus ütleb nii nagu vanasti oli. Looduses saab iga liik anda oma parima, aga elul on omad korrigeerimisplaanid. Aastate jooksul olen kokku saanud väga paljude tervisest pakatavate energiliste inimestega kuid ka omajagu vähki haigestunutega, kelle elustiilile pole midagi ette heita.

Tundub, et käes on aeg, kus järjest rohkem arvatakse, et igasugune väsimus, tüdimus, valu on asjad, mida vitamiinide megadoosidega ja lihtsalt eiramisega saab kuhugi riiuli tahaotsa kinnisesse kasti lükata ja kõik ongi korras. Üks kriitika naturalismi ja wellness liikumisele, millega ma kaldun nõus olema, ongi see, et oma toodetega pakub alternatiivmeditsiin uskumust, et sellest piisab ja see annab 100% tagatise tervisele. Võtad neid „naturaalseid“ megadoose, surud maha keha väsimuse (pressid kehast välja viimasegi energianatukese) ja ühel hetkel on nii mõnelegi liiga hilja. Inimene võib olla looduse kroon, kuid ta ei valitse looduse üle, vaid allub loodusseadustele.  

Samas ei maksa näpuga viibutada ja arvata, et lihtsalt arstikabinetis käimisega kõik korda saab. Vahel tuleb kaua otsida õiget kabinetti.

Sestap ma kirjutaks kokkuvõtted paarist raamatust ja artiklist, kus inimesed kirjeldavad oma raskeid haiguseid ja kui keeruline see võib olla tavalisele inimesele, arstile kui ka tervisefanaatikule või vaimsetes kõrgustes voolajale. Enne kui lahkunud inimeste lood kaovad, on hea välja tuua see, mida neist õppida saab.

Üks raamat, mille võtsin kaasa soodusmüügilt oli Paul Kalanithi „Kui hingusest saab õhk“. 36 aastasena diagnoositi neurokirurg Kalanithil kopsuvähk.

Enne raamatu tutvustamist aga hiljuti  lahkunud Nadia Chaudrist.

                                     Nadia Chaudri

Nadia Chaudhri, Montreali Concordia ülikooli professor, terminaalse munasarjavähiga neuroteadlane, kasutas oma viimaseid elukuid selleks, et koguda raha erineva taustaga kraadiõppuritele ja harida avalikkust oma haigusest. Tema enda uurimustöö keskendus narko- ja alkoholisõltuvuse neuraalsetele alustele.

Nadia Chaudhri sündis Karachis 25. jaanuaril 1978. Tema ema Susan (Metcalf) Chaudhri oli tegevusterapeut. Tema isa Abdul Shakoor Chaudhri oli ortopeediline kirurg.

Nadia õppis Pakistanis Karachi gümnaasiumis. Ta läks USA-sse kolledžisse, omandades 1999. aastal Pennsylvanias Franklin & Marshalli kolledžis bakalaureusekraadi käitumise bioloogiliste aluste alal. Ta oli esimene naine, kes võitis kolledži Williamsoni medali akadeemiliste ja kooliväliste saavutuste eest.

Ta sai doktorikraadi Pittsburghi ülikoolis neuroteaduses 2005. aastal, kirjutades oma väitekirja sigaretisõltuvuse teadusest.

2021 aasta 13. septembris kirjutas Chaudri oma sotsiaalmeedia kontol: 

Now that I have 100K followers, I want to talk about #OvarianCancer. Specifically my gritty story. The goal is awareness. I hope you find this narrative informative.

— Dr. Nadia Chaudhri (@DrNadiaChaudhri) September 13, 2021

 „Nüüd, kui mul on 100 000 jälgijat, tahan rääkida munasarjavähist. Täpsemalt oma kurvast loost. Eesmärgiks on teadlikkuse tõstmine. Loodan, et see narratiiv on teile informatiivne.

2020 aasta jaanuaris  hakkas mul halb. Olin väsinud, mul oli ebamäärane kõhuvalu, tugev alaseljavalu ja urineerimissageduse tõus.

Sain urotrakti infektsiooni vastu antibiootikume, kuigi mul ei olnud selle infektsiooni klassikalisi sümptomeid (kõrge bakterinäit, kõrvetav uriin, suur urineerimismistung).

Sain ka endovaginaalset ultraheli, mis näitas vaba vedelikku kõhus & vasaku munasarja tsüsti rebenemise võimalust. Soovitus oli jälgida ja 3 kuu pärast uuesti vaadata.

Antibiootikumid ja lahtistid näisid mu vaevusi ravivat. Kuid siis veebruari keskpaigaks taastusid kõik sümptomid. Minu arst määras teistsuguse antibiootikumikuuri, kuigi klassikaliste urotrakti infektsiooni sümptomid puudusid. Asi näis veidi paranevat.

Märtsis puhkes pandeemia. Nüüdseks oli kõht punnis ja valud olid mõõdukad. Ka minu roojamine oli muutunud, nii et võtsin jätkuvalt väljaheite pehmendajaid. Ma ei saanud pandeemia tõttu oma arsti juurde minna. Olin uskumatult väsinud, kuid ajasin selle pandeemia kraesse.

Aprilliks oli mul kolmas antibiootikumikuur. Arst kahtlustas ikka kuseteedega seotud vaevust. Olin väsinud, kuid arvasin, et see on antibiootikumidest.

Mais tehti mulle teine ​​endovaginaalne ultraheli. See näitas, et mu munasarjad olid laienenud ja liikunud kõhu keskosa poole. Ka minu kõhus oli palju astsiiti (vedelik kõhuõõnes). Radioloog kahtlustas endometrioosi.

Näitasin oma skaneeringu aruannet onule, kes on günekoloog. Ta ütles, et peaksin tegema vereanalüüsi, et kontrollida CA 125, CA 19 ja CEA. Need on vähi markerid. Ta tahtis need enne endometrioosiga tegelemist välistada.

Minu CA 125 tuli tagasi 925. Normaalne tase on 0-35. Sel õhtul sain ühenduse dr Lucy Gilbertiga, kes on Montreali parim onkoloog günekoloogia alal.

Järgmisel päeval tegi üks tema spetsialist mulle endovaginaalset ultraheli, millele järgnes kompuutertomograafia ja vereanalüüs. Neli päeva hiljem kohtasin teda kliinikus. Ta ütles, et 24 arstist 25-st vähikomisjonis ütlesid, et mul on vähk.

Kaks nädalat hiljem tehti mulle laparotoomia. Nad lõikasid mind rinnakust häbemeluuni lahti. Tõepoolest, mul oli vähk. Nad eemaldasid kogu nähtava haiguse neljatunnise operatsiooniga. See juhtus 10. juunil 2020. Umbes kuus kuud pärast seda, kui hakkasin end halvasti tundma.

4 nädalat hiljem alustasin keemiaravi. Munasarjavähi ravi standard ei ole 30 aasta jooksul muutunud. 18 nädala jooksul võtsin karboplatiini ja dotsetakseeli (allergiline taksooli suhtes). Oli 6 keemiaravi tsüklit, üks kord iga 3 nädala järel. Minu CA 125 tase kukkus, mis on hea märk.

Mind registreeriti osalema ka kliinilises uuringus, mis algas keemiaravi 2. tsükliga. Sain enne iga keemiaravi kas platseebot või immunoteraapiat.

Kui keemiaravi lõppes (oktoobri lõpus), hakkasin iga 6 nädala järel lisaks platseebole või immunoteraapiale saama nirapariibi uuringu osana. Nirapariib kahandas mu hemoglobiini, kuid olin üsna funktsionaalne, eriti pärast jaanuaris tehtud vereülekannet.

Siis detsembri keskel hakkas mu CA 125 üles hiilima. Pole hea märk. See hiilis aeglaselt, kuid aina üles. Kuna see juhtus 6 kuu jooksul pärast keemiaravi lõppu, tähendas see, et minu vähil oli silt: plaatinakindel. Vähk oli õppinud ülihästi keemiaravist kõrvale hoidma.

Osalesin kliinilises uuringus kuni märtsini, mil tekkis soolesulgus. See diskvalifitseeris mind sellest protsessist. Alustasin ravi Caelyxiga, mis ei aidanud, ja seejärel Abraxane'iga, mis andis alguses palju paranemist ja siis lakkas töötamast.

Märtsist septembrini on mul olnud rohkem soolesulgusi, kui lugeda oskan. Seetõttu olen kolinud palliatiivravile. Ma ei saa kakada ega gaasi väljutada, ma ei saa süüa. Olen intravenoosseid vedelikke saanud 2 nädalat.

Minu ametlik diagnoos on kõrgekvaliteediline seerumepiteliaalne, plaatinaresistentne munasarjavähk. Munasarjavähk esineb mitmel kujul ja mõnede vormide ravi on arenenum kui teiste puhul.

Kuid lõpptulemus on see, et munasarjavähi uuringud on alarahastatud. Samuti vajame rohkem teadlikkust sümptomitest, sest varajane avastamine parandab oluliselt prognoosi.

Loodan, et leidsite sellest lõimest abi. Tunnetage oma kehasid. Pöörake tähelepanu väsimusele ja muutustele soole-/kuseteede liikumises. Veenduge, et mõistaksite kõiki meditsiinilise aruande sõnu. Ärge jätke tähelepanuta oma valu ega halba enesetunnet. Otsige üles asjatundlikud arstid.

Kuigi see on olnud mu elu kõige hirmutavam aeg, on see olnud täis helgust ja armastust. Ma pole kunagi nii palju armastust tundnud. Olen leidnud rahupaiga perekonna, sõprade ja toetajate tohutu toetuse kaudu, kes on mind pilvedesse tõstnud.

Ma tähistan oma uut elu ja tervitan kõiki oma metsalaua ümber.

Ma ei karda.“

Chaudri suri  43 aastasena 5. oktoobril 2021 Montreali haiglas.