Neljapäev, 13. jaanuar 2022

Empaatia vastu vol 5

 


Lõpetan selle postitusega ülevaate Paul Bloomi raamatust "Against Empathy"

Peale 11. septembri kaksiktornide ründamist tantsisid mõne palestiinlased tänaval. Paljud lääne inimesed nägid seda kui moraali puudumist. Kui aga USA tähistas 2011 Osama Bin Ladeni tapmist või kui Iisraellased juubeldasid 2014 aastal Gazale heidetud pommide üle – ei näinud keegi selles midagi häbiväärset.

Mitte igaüks ei ole nõus teisi kannatama panema, et saavutada seda, mida ta tahab. Võib-olla pakub empaatia pidurit. Ahnus paneb meid tahtma kedagi maha lüüa ja tema raha ära võtta; empaatia hoiab meid tagasi. Viha tekitab meis soovi vastata solvangule, lüües kedagi rusikaga näkku; empaatia hoiab meid tagasi.

Näide sellest, et empaatia ei tee meid ilmtingimata paremaks. Jonathan Glover kirjutab naisest, kes elas koonduslaagri kõrval ja kuulis/nägi, kuidas laagriasukaid hukati. Tal oli neist kahju, nii kirjutas ta laagri juhtkonnale: need hukkamised häirivad mind, viige need läbi kusagil mujal.

Bloom möönab, et empaatia võib teatud juhtudel pidurdada halba tegu. Kuid ta väidab, et sama sageli on see ka gaasiks – empaatia võib olla see, mis konflikti motiveerib. Kui mõned inimesed mõtlevad empaatiale, mõtlevad nad lahkusele. Bloom mõtleb sõjale.

Kui me tunneksime oma vaenlaste vastu empaatiat, takistaks see meil neile haiget tegemast. Kahjuks aga empaatia nii ei toimi. Kui küsida sõja vastaspooltelt, miks nad tapavad oma vaenlaste lapsi, siis ei vastata mingi bürokraatliku asjaajamise numbrite või analüüsiga. Vastatakse, et seda tehakse seetõttu, et nende lähedastele on haiget tehtud.

Paluda inimestel tunda sama palju empaatiat vaenlase kui oma lapse vastu on sama, mis paluda neil tunda sama suurt nälga koera väljaheite kui õuna järele – see on loogiliselt võimalik, kuid see ei peegelda inimmõistuse normaalset toimimist.  Võib-olla on erilisi inimesi, kes on võimelised armastama oma vaenlasi sama palju kui oma perekondi.

Ühes uuringus paluti inimestel kirjeldada kedagi, kes eelmisel aastal sai vägivaldse või ebaõiglase kohtlemise osaliseks.

Katsealustelt küsiti, kui kiindunud nad on sellesse ohvrisse, ja seejärel küsiti neilt, kas nad astusid agressiivselt vastu inimesele, kes selle väärkohtlemise põhjustas. Nagu arvati, mida soojemad tunded olid ohvri vastu, seda agressiivsemad nad olid, mis on kooskõlas empaatia ja vägivalla vahelise seosega.

Nii on leitud, et mida empaatilisemad on inimesed, seda rangemaid karistusi nad nõuavad.



Sageli kasutatakse terminit psühhopaat – või selle vähemkasutatud sünonüümi sotsiopaat – teatud tüüpi kohutava, ohtliku inimese tähistamiseks. Selles mõistes on aga teatav ebamäärasus. Mõned näevad psühhopaate impulsiivsete ja vägivaldsete inimestena; teised näevad neid külmavereliste ja kontrollivatena. Psühhopaate kirjeldatakse mõnikord kui ühiskonna äärealadel elavaid kurjategijaid, kuid väidetakse ka, et paljud tegevjuhid ja maailma tegusamad  juhid on psühhopaadid.

Ka teaduskirjanduses ei valitse absoluutne üksmeel. Psühhopaate kirjeldatakse mõnikord kui agressiivseid ja vihaseid, mõnikord aga kui nüride ja pealiskaudsete emotsioonidega. Neid võib pidada hoolimatuteks ja impulsiivseteks, aga ka võimeliseks genereerima nutikaid ideid. Mõnikord väidetakse, et nad saavutavad suure edu, kuid suur osa uuringutest uurib tavaliselt inimesi, kes on vanglas või psühhiaatriaasutustes.

Psühhopaatia tunnused jagunevad nelja põhikategooriasse: (1) kuidas sa suhtled teiste inimestega, hinnates selliseid jooni nagu suurejoonelisus, pealiskaudne sarm ja manipulatiivsus; (2) teie emotsionaalne elu, sealhulgas teie empaatilised reaktsioonid või nende puudumine; (3) teie elustiil, keskendudes parasiitlikule, impulsiivsele ja vastutustundetule käitumisele; ja (4) teie kalduvus halvale käitumisele minevikus, sealhulgas suhe kriminaalõigussüsteemiga.

Psühhopaadi üle arutlemine viib meid empaatia puudumiseni, kuna seda nähakse osana alatusest ja see on üks tunnustest: "empaatia puudumine". Paljud populaarsed psühhopaatia ravimeetodid näevad psühhopaatia peamise puudujäägina empaatia puudumist. Siin on oluline minna tagasi kognitiivse empaatia ja emotsionaalse empaatia eristamise juurde. Paljudel psühhopaatidel on täiesti hea kognitiivne empaatia: nad oskavad lugeda teiste inimeste mõtteid. Just see võimaldab neil olla sellised meisterlikud manipulaatorid, suurepärased petturid ja võrgutajad. Kui inimesed ütlevad, et psühhopaatidel puudub empaatia, siis nad ütlevad, et empaatia emotsionaalne osa on puudu – teiste kannatused ei pane neid kannatama. Kas empaatiavõime puudumine on selleks aluseks, mis teeb ühest psühhopaadist psühhopaadid? Selles on põhjust kahelda.

Jesse Prinz märigb, et psühhopaadi puhul ei ole tegemist sellega, et inimesel puudub ainult teatud spetsiifiline empaatiavõime. Pigem võib ta kannatada kõigi emotsioonide nüristumise all. Ka küps, kogu südamest tulev viha, tõeline või järjekindel nördimus, aus, sügav lein, sügav rõõm ja tõeline meeleheide on reaktsioonid, mida tõenäoliselt psühhopaatide juurest ei leita.

Nii et psühhopaatide ja empaatia kohta saab öelda järgmist: neil on tavaliselt madal empaatiavõime. Kuid pole tõendeid selle kohta, et see empaatia puudumine on vastutav nende halva käitumise eest.



Madala empaatiaga on isikuid, kellel pole mingit kalduvust psühhopaatiale.  Aspergeri sündroomi ja autismi spektriga inimestel on tavaliselt madal kognitiivne empaatia – neil on raske mõista teiste meelt – ja väidetavalt on neil ka madal emotsionaalne empaatiavõime. Kas nad on koletised? Nad ei ole. Simon Baron-Cohen juhib tähelepanu sellele, et spektriga inimesed ei näita kalduvust ekspluateerimisele ja vägivallale. Tõepoolest, neil on sageli tugevad moraalikoodeksid. Sagedamini on nad pigem julmuse ohvrid kui selle toimepanijad.

Raamatust selgitatakse, et empaatia suhe vägivalla ja julmusega on keeruline. Ei ole tõsi, et need, kes teevad kurja, on tingimata madala empaatiavõimega või et need, kes hoiduvad kurjast, on empaatiavõimelised.

Kui sadisti muuta rohkem empaatilisemaks, tuleb temast lihtsalt õnnelikum sadist.

 Kui aga rääkida intelligentsusest, siis kehtib kahaneva tulu seadus. Erinevus IQ 120 ja IQ 100 (keskmine) vahel on olulisem kui vahe 140 ja 120 vahel. Ja kui olete teatud miinimumi ületanud, võivad muud võimed olla intelligentsusest olulisemad. Nagu David Brooks kirjutab, tuletab sotsiaalpsühholoogia meile meelde emotsioonide suhtelist tähtsust puhta mõistuse ees, sotsiaalsete seoste tähtsust individuaalse valiku ees, iseloomu tähtsust IQ ees. Malcolm Gladwell omalt poolt toob välja kõrge IQ ebaolulisuse. "Kui mul oleks maagilisi võimeid," ütleb ta, "ja pakuksin IQ-d 30 punkti võrra tõsta, siis vastaksite jah, eks ole?" Kuid ta lisab, et te ei peaks vaeva nägema, sest pärast teatud põhiläve ületamist ei ole IQ numbril tegelikult mingit vahet.

No vot ja kuskil pandeemia alguses saatis keegi mulle video ühest noorest mehest – ma arvan, et seda jagas Telegramm vms. Selles videos alustas mees sellest, et tema IQ on kohtuvalt kõrge ja kõik pidid koolis peaaegu minestama, kui aru said tema tohutust tarkusest. Siis ta läks meditsiini õppima ja kuna selline tarkus ei anna häbeneda, kukkus ta kolmandal kursusel välja – sest tema eesmärk oli inimkond päästa aga mitte niisugusel kaasaegse meditsiini räpasel moel. Ta hoopis hakkas ise erinevaid youtube videosid vaatama ja kuna oli nii tark, sai neist kõigist aru ning ta teab nüüd täpselt, kuidas viirustega on.Ma lõpuni ei vaadanudki – sest selline tarkus on minule üle mõistuse. 


Küll aga see tõi mulle kohe meelde ühe teise mehe, kes oma IQ suurusega kelkis  - Keith Raniere. Raniere lõi omal ajal ühenduse NXIVM, mis pakkus 1998-2018 rikastele inimestele vapustavaid enesetäiendamise/isikliku arengu kursuseid. Ühes videos märkis Raniere, et tema IQ on maailma kõrgeim ja seda kasutab ta nüüd selleks, et luua parem maailm parematele inimestele. Kui ta lõpuks arreteeriti, tuli välja, et tegemist oli nii kupeldamise, orjapidamise, väljapressimise kui palju muuga. Raniere koos Nacy Salzmaniga kasutas NLP tehnikaid, mis aitas ühingu juhtfiguuridel pidada naisorje, kelle häbemele põletati omaniku nimetähed...

Kui ma siit järelduse peaksin tegema – kõrge IQ ei ole see ülim standard, mille järgi omale Õpetaja valida. On tõepoolest asju, mis on intelligentsusest olulisemad.

Bloom kirjutabki veel raamatu lõpus „kurjadest geeniustest“:

„Ja kurje geeniusi on tõesti olemas. Kui kellegi meeles on kurjus, võib intelligentsus olla väärtuslik ja ohtlik tööriist. See on mõte, mia olen varem rõhutanud sotsiaalse intelligentsuse või kognitiivse empaatia kohta. Intelligentsus on instrument, mida saab kasutada teatud eesmärkide saavutamiseks. Kui need eesmärgid on positiivsed, nagu enamikule meist, võib suurem intelligentsus muuta teid paremaks inimeseks. Kuid headus nõuab teatud motivatsiooni; sa pead hoolima teistest ja väärtustama nende saatust. Järelikult ei piisa mõistusest ja ratsionaalsusest, et olla hea ja võimekas inimene. See pole siiski ainult intelligentsus. Ütlesin, et kui teid huvitab, milliseks inimeseks laps kasvab, oleks intelligentsuse (IQ) test suurepärane abinõu. Kuid on veel midagi paremat. Enesekontrolli võib vaadelda kui ratsionaalsuse puhtaimat kehastust, kuna see peegeldab meie impulsiivseid, irratsionaalseid või emotsionaalseid soove ohjeldava ajusüsteemi tööd."

Maailma paremaks muutmiseks tahaksime inimesi õnnistada ka rohkema nutikuse ja enesekontrolli võimega. Need on eduka ja õnneliku ning hea ja moraalse elu elamise kesksel kohal.

Steven Pinker sõnastab selle kenasti: Vana Testament käsib armastada oma ligimest, Uus Testament aga vaenlasi. Moraalne põhjendus näib olevat järgmine: Armasta oma naabreid ja vaenlasi; nii sa ei tapa neid. Aga ausalt öeldes ei armasta ma oma naabreid, vaenlastest rääkimata. Parem on siis järgmine idee: ärge tapke oma naabreid ega vaenlasi, isegi kui te neid ei armasta. . . .

Ja võib olla sel lõhestumise ajal, kus igaüks ajab tuliselt oma õigust taga, on see hea idee.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar