Teisipäev, 30. aprill 2019

Sõnad "puhas" ja "looduslik"


Pildiotsingu flavours photography tulemus
Maitsemeele teemaga edasi minnes tõlkisin McGilli Ülikooli keemiku Joe Schwarczi artikli naturaalsest apelsinimahlast :). Mida tähendab naturaalne ehk looduslik? Igasugu pakikestel, pudelitel ja karpidel on see peal, mis siis tähendaks, et naturaalset toitu on poed ja apteegid puupüsti täis.

Päikesetoidu blogil on sel suvel 10 sünnipäev. Ja seda, mida ma 10 aastat tagasi kirjutasin, ei julge ma enam lugeda:). Oli vast liiga palju heade ja halbade asjade eristamist - ainult head ja mitte midagi halba.
Hetkel ma olen sealmaal, et ükskõik, mida sa toiduks ei vali - head ja halba on kõiges. Oleneb kogusest, oleneb keskkonnast, oleneb asjaoludest.
Värsket muutmata toitu valin ikka maitse järgi, mitte "kasulikkuse" järgi. Ebameeldivaid asju maitsvate asjade juurde blenderisse ei pista :). 
Töödeldud toiduga on teistmoodi - seal on maitsed kombinatsioonis, Ja üritan kommi ja koogi puhul ikka teadlik olla, et maius võib ju kuumutamata ja taimne olla - ta on kontsentreeritum, seega maitsegi kontsentreeritum, mis tähendab, et väga hea asi :). Liiga head asja tasub süüa vähem! Kui minna poe töödeldud toitude juurde, siis on juba tegemist üliheade maitsetega, tähelepanelikkus peaks olema kruvitud hästi kõrgele.
Ja nagu igasugu heade asjade puhul on ikka nii, et keha harjub hea asjaga teatud aja jooksul ära - ja tüdineb ehk hakkab midagi paremat otsima. Ja siin ongi see hetk, kui me lisame tibake rohkem maitseaineid, tibake rohkem rasva, sutsu rohkem magusat. Nii me oleme teinud, sest loodus on kord kõik nii loonud, et nad püüdlevad edasi. J.Hopkinsi Ülikooli ülekaalu kursusel märgiti, et  evolutsiooniliselt on inimene arenenud liikuma toitu otsima ja seda leides, ka selle kõik ära sööma. Otsima ikka rammusamat toitu, et nälga üle elada. Kuna aga nälga ei ole, siis liigume ühe toidu juurest teise juurde ja kogume järjest enam kihte enda ümber.  Ja kõik puha keskkonna pärast, mille oleme loonud niivõrd külluslikuks :) ja meie tahtmised on taevalikud st me tahame teatud head asja iga päev ja teatud viisil ning seetõttu paneme tootja raskesse seisu - näiteks tahtmine juua apelsini mahla iga päev aasta läbi ja tahtmine saada naturaalset mahla. Need tahtmised võiks lasta vabaks, sest muidu leiab  tootja viisi, kuidas tarbija meele järele olla. Kui tarbija rahulduks naturaalsega sellisena nagu see on - muutmata töötlemata toiduga ja saaks aru, et see, mis on töödeldud ei ole enam naturaalne (mitte et see oleks söömiseks kõlbmatu või halb) - siis poleks tootjal vaja sõnu venitada. Samas mulle meeldib Schwarczi ettepanek uueks sildiks. Ja nii see võikski olla, ilma, et me üksteist ja iseennast petaksime.

J. Schwrtcz kirjutab: "Meil kõigil on omad harjumused. Üks minu omadest on alustada päeva klaasi apelsinimahlaga. Värskelt pressitud oleks ideaalne, kuid ausalt öeldes tuleb üsna palju vaeva näha ja sestap ma lähen poes nende mahlapakkide juurde, kuhu on peale kirjutatud „100% puhas ja naturaalne, midagi pole lisatud, midagi pole ära võetud, ainult apelsinid“. Minu eelistustel pole midagi tegemist „puhta“ või „naturaalsega“, ma otsin maitset. Minu lemmikmahla Tropicana mahla suhtes on USAs kohtuasi ja kirjutatud raport. Millise hullu toksiini nad sealt siis avastasid? Tegelikult ei avastatud ühtegi. 
Kohtuasjas märgitakse, et silt „100% puhas ja naturaalne“ on vale, kuna mahl on tugevalt töödeldud ja maitsega teaduslikult manipuleeritud. Antud juhul väidavad hagejad, et nad ei oleks mahla ostnud või maksnud rohkem, kui nad muidu oleksid valmis maksma, kui mahl oleks nõuetekohaselt märgistatud.   Kuigi sellel kohtuasjal on mõttetuse maitse juures, toob see arutelu mõiste „loomulik/naturaalne” üle avalikkuse ette. Ja see on hea, kuna see väljend on väga laialt kasutust leidnud, et rahuldada ühist ekslikku arvamust, et „naturaalne” on alati parem kui „töödeldud”, „kunstlik” või „sünteetiline”. 
Pildiotsingu tropicana juice tulemus
Ei ole küsimust selles, et Tropicana poolt on loodud just taoline toote kujund – apelsinid pressitakse, mahl valatakse pakendisse ja seejärel veetakse imekiirelt müügikohtadesse laiali. Kuid tegelikkuses see niimoodi ei ole. Tõde on see, et kui sa soovid värsket, suurepärase maitsega apelsinimahla, siis on ainult üks viis seda saada. Apelsinid tuleb sul endal mahlaks pressida ja hästi kiiresti ära juua. 

Pildiotsingu freshly squeezed orange juice tulemus

Miks kiiresti? Kuna mahla välja pressimine algatab tohutul hulgal keemilisi protsesse, millest enamik ei ole meile kasulikud.    Ensüümid, mis purustatud rakkudest vabanevad kiirendavad reaktsioone õhus oleva hapniku ja ja apelsinimahlas loomulikult leiduvate sadade erinevate ühendite vahel.  Oksüdeerumisprotsesside tulemuseks on maitsebuketi kadumine. Kui pakendis oleval apelsinimahlal on värske maitse, siis see tähendab, et need reaktsioonid on pidurdatud. Tropicana on sel alal tööd teinud alates 1950 aastatest ja töötanud välja erinevaid tehnoloogiaid, et säilitada algset maitse-lõhnabuketti  nii palju kui võimalik. Ja seda viisil, et mahl ei sisaldaks ohtlikke baktereid. 
Apelsinid, nagu iga toit, võib saada koduks bakteritele. Pastöriseerimine, ehk siis mahla kuumutamine, tapab bakterid, kuid koos sellega tapetakse ka maitse.  Sestap võib pastöriseerimata mahl olla mõnus meie maitsepungadele, kuid kahjuks on üsna hästi dokumenteeritud mürgitusjuhtumeid taolisest mahlast. Kõige kuulsam neist on tõenäoliselt Orlando teemapargist, kus rohkem, kui 60 inimest said salmonelloosi. Kuidas siis vabaneda bakteritest ja samas säilitada maitse? Tropicana firma 1952 aastal asutanud Anthony Rossi tutvustas kõrgpastöriseerimise protsessi, mis aitab temperatuuri tõstmisega väga lühikeseks ajaks säilitada mahla maitse. 
Pastöriseerimine on kriitilise tähtsusega, kuna apelsinid on hooajaline vili ja mahla säilitatakse vahel kuni aasta, et rahuldada tarbijaid, kes soovivad iga päeva alustada just selle mahlaga. Ja miks nad ei peaks? Apelsinimahl on suurepärane kaaliumi allikas ja pakub suurt hulka antioksüdante. Kuid loomulikult on siin ka suur hulk suhkrut, võrreldav limonaadidega, sestap ei tasu seda sisse ajada liitrite kaupa. 
Apelsinimahl külmutatud kontsentraadist on olnud kättesaadav alates 1950 aastatest, kuid selles mahlas  oli vähe maitset ja lõhna, kuna kuumutamisprotsess, mida oli vaja mahla kontsentreerimiseks lõhustab maitse/lõhnaineid. On veel protsess nimega „deaeratsioon“, milles vaakumsüsteem eemaldab niipalju õhku värskelt pressitud mahlast, kui võimalik, et peatada oksüdeerimisprotsessid. Kahjuks eemaldab  see protsess ka loomulikku maitset ja lõhna. Sellele on samas teaduslik lahendus – aroomid kogutakse kokku, segatakse koorest pressitud apelsiniõliga ja lisatakse uuesti mahlale. 

Pildiotsingu orange juice maker tulemusApelsiniõli koos lenduvate ainetega hõlmab endas sadade komponentide segu, millest üksikuid aineid on võimalik üksteisest eraldada protsessidega nagu destillatsioon ja kromatograafia.   Keemik suudab seejärel neist kokku panna erinevaid „maitsebukette“.  Uks peamine apelsinimahla maitset tekitav aines on etüülbutüraat ning selle aine rohkus mahlas tekitab eriti maitsva mahla. 
Kuna apelsinid erinevad olenevalt korjeajast ja kasvukohast oma maitse poolest üsna suuresti, siis selliste maitsebukettide kasutamine lubab hoida mahla maitse muutumatuna läbi terve aasta.  Ühesõnaga kõrgpastöriseerimine, deaeratsioon ja kokku kogutud maitse ja lõhnaainete segude kasutamine võimaldab saavutada mahla maitse võimalikult sarnasena värskelt pressitud mahlaga. Kuid jah, see ei ole „100% puhas ja naturaalne“, kuigi teatud piirini see sõltub nende ambitsioonikate terminite tõlgendamisest. 

Kuna kõik mahla komponendid tulevad apelsinist, siis saab mahla nimetada „naturaalseks“. Tavamõistes tähendab aga sõna naturaalne  töötlemata ainest ja sestap Tropicana ei ole naturaalne. Sellel aga omakorda ei ole midagi tegemist mahla kvaliteediga, mis on suurepärane, kui arvestada tema populaarsust maailma erinevates kohtades. Tegelik probleem on see, et mahla kuldne aura sõnaga „naturaalne“ on määritud. Kui apelsinid korjatakse Floridas ja sealsamas ka mahlaks pressitakse ning põhja transporditakse, siis te saate küll värskelt pressitud mahla, kuid üsna suur on ka risk, et saadavaid baktereid ja osküdatsiooniprotsessi jääke te ei naudi.   
Seega tehniliselt on hagi Tropicana vastu õige ja võibolla tuleks silti muuta. Samas, miks mitte kasutada teaduse saavutusi selleks, et peatada naturaalse mahla lagunemisprotsess? Minu soovitus sildiks: „Parima maitsega mahl, mida loodus ja kaasaegne teadus suudavad anda“. Kuna nii see tõepoolest on. "


Esmaspäev, 29. aprill 2019

Geneen Roth taevalikest kehadest.




Blogis on varasemalt palju olnud Geneen Roth artiklite tõlkeid ja nüüd on tema värskeim raamat  (ilmus juba 2018 suvel) mul lugemist ootavate raamatute nimekirjas. Amazon.uk lehelt leiab paberraamatu hinnaga alates 4 eur (kasutatud).

Allolev lõik on pärit Eileen Fisheri Women Together lehelt:
Seotud kujutis
Alles peale aastaid tagasi juhtunud autoõnnetust , milles ma murdsin oma selja, teadvustasin,  et ma ei olnud varem aru saanud, et mul oli selg. See tähendab mitte eriti. Loomulikult ma teadsin seda sõna - selg. 
Seotud kujutisMa teadsin, et minu selg asub eesosa taga. Teadsin bioloogiaõpiku piltide järgi, milline on selgroog. Paar korda nädalas Pilatest tehes, teadsin, et vahel teeb seal miski haiget.  Kuid kauaaegse jooksja, tantsija ja mägironijana olin oma keha alati kohelnud, kui masinat, mida ma võin selle piirideni lükata nagu tükikest savi, mida oma kujutluse järgi voolida. Ma arvasin, et minu keha on liikmete ja organite komplekt, mis on kokku pandud isikuks, kelle ma arvasin end olevat. See on midagi taolist, et sa oled elanud kolmekorruselise maja pööningul 64 aastat
Oma raamatus „M Train“ küsib autor Patti Smith: “Kuidas on võimalik, et me ei mõista enne oma armastust kellegi vastu, kui ta on läinud?“ Samamoodi võib küsida selja kohta, mis meid toetab, jalgade kohta, mis meid kannavad, käte kohta, mis tõstavad lapsi sülle ja üleüldse kehade kohta.  Minu puhul oli selleks selja murdmine, kui ma sain aru, et on suur õnn selgroogu omada. 

Minu ärkamiseks oli vaja kriisi ... et saada aru erinevusest omada keha ja selles elamise vahel. 


Enne selgroo murdu (ja sellele järgnenud tugevat valu) olin ma ühtaegu haaratud ja tüdinenud sellest, kui kuulsin teisi inimesi rääkivat „kehas elamisest“. Ma pidasin seda ebaoluliseks ja igavaks. See tundus mõttetuna, kuna kõik, mida ma tahtsin teha – liikuda, töötada, puudutada, süüa, magada, rääkida – oli võimalik ja sai tehtud ilma, et ma nö oleks pidanud pööningult alumistele korrustele laskuma. Nagu minu puhul tavaliselt, oli vaja kriisi, et mind äratada; sedakorda siis taipamaks keha omamise ja selles elamise erinevust.  
Seotud kujutisSeljaga juhtunud õnnetus tegi selgeks, et ma olen oma keha kohelnud alateadliku rahulolematusega. „Kas tõesti?“
Ma mõtlesin... „Mul tuleb pooleli jätte see, mida ma hetkel teen ja treenida raskustega kolm korda nädalas, et hoida oma luud tugevad? Kui ma kirjutan, siis on mul vaja tõusta püsti iga 20 minuti järel, kuna istumine on sama, mis suitsetamine? Ja mul on vaja praktiseerida Kegeli harjutusi, et ma ei lõpetaks mähkmete kandmisega?“


Ma ei lõpetanud siinkohal. On veel samuti iga päev vaja kasutada hambaniiti, puhastada vett, teha naha sügavpuhastust, valmistada toitu ning järgmisel hommikul alustada seda kõike otsast peale.  See on täiskohaga töö, lisame veel tunde sellekohast lugemist ja siis tellida selliseid päikesekaitsevahendeid, mis ei tekita sulle vähki, juuksehooldusvahendeid, mis ei jäta sinu juukseid selliseks, nagu sa oleksid näpu elektrikontakti pistnud ning varba separaatoreid, et vältida eespöia muutusi (hallux valgus). 

Ma olin oma potilille vastu lahkem, kui oma keha vastu. 


Seotud kujutis
Mil iganes ma oma retriitidel keha teema üles tõstatan, ei ole reaktsioon eriti entusiastlik. „Ah jumala pärast,“ ütlesid minu õpilased, „nüüd pean ma olema tähelepanelik OMA KEHA vastu? Mul on vaja lapsed koolist ära tuua, mul on äri juhtida, dokumendid kirjutada. Kas te ei saa mulle lihtsalt öelda mida, kuna ja kui palju süüa? (et ma saaksin seda paar nädalat teha ja siis hakata protestima selle mida, kuna ja kui palju süüa ütlemise vastu). Keegi pole mulle kunagi öelnud, et oma kehas elamine on osa sellest. Mul ei ole aega midagi uut õppida.“ Ja mina vastan: „Jah, ma saan aru,“ ning tsiteerin sageli peale seda James Joyce sõnu: „Mister Duffy elas oma kehast  lühikese jalutuskäigu kaugusel.“  Nüüd järgnevad peanoogutused ja keegi ütleb vaikselt, et ema sundis teda dieeti pidama 10 eluaastal ... ning me oleme taas pööningul jälgimas lapsepõlve kordusfilme.   

Filmis The Story of Stuff räägib jutustaja, et ei ole sellist asja nagu „ära“, kui me midagi ära viskame. Kõik on seoses: kilekott sinu käes, särk, mille sa just ostsid, ookeanide saastatus.
Kordasin endale esimestel kuudel peale selgroomurdu „Ei ole olemas eemal,“ sest kuigi ma ei arva, et olen enda selgroomurrus süüdi, oskan siiski näha, et olen kohelnud aastaid oma keha prügikastina, kuhu võib ilma tagajärgedeta visata igasuguse toidu, mida minu meel on ihaldanud, nagu ei oleks keha puhas füüsilisus  ja immateriaalne meel omavahel seotud. 
Ma olen oma potilille vastu olnud kenam, kui oma keha vastu.
Ma olen oma mobiiltelefoni kohelnud suurema austusega, kui oma keha. 
Ja siiski.

Kuigi meie kehad on ajutised, õrnad ja  haavatavad, on nad kõige otsesemad portaalid selleni, mis on igavene praegu. 


Elamine pigem oma kehades, kui neist eemal, võimaldab meil olla tähelepanelik oma igapäevaelus. See on tõsi, et kehad ei ole mõeldud elama igavesti, hoolimata Walt Disney soovidest, kes oma keha külmutada lasi ja ootab ülesäratamist, kui me avastame surematuse saladuse.  Isegi, kui me kohtleme 90 aastat oma kehasid imeliselt, nad kuluvad ja surevad. Või saavad nad löögi sõidukilt, hulkuva kuuli või  vihase viiruse ja surevad noorelt.  Samuti on võimalus, nagu järjest kasvav turistide arv näitab, et tehes selfit Machu Piccu tipus, kukume kuristikku. 
Seotud kujutisJa siin see on: S sõna. Elu on nagu astumine paati, mis sõuab merele ja seal upub.“  kirjutab Zen õpetaja Shunryu Suzuki.
On võimatu rääkida kehadest ilma, et räägiksime surmast, kas me teeme kõvasti tööd või jätame pööningu all asuvad korrused kasutamata – mõlemal juhul kehad surevad.  Kuigi meie kehad on ajutised, õrnad ja  haavatavad, on nad kõige otsesemad portaalid selleni, mis on igavesti praegu. 
***
Peale sureva inimese kõrval istumise, on parimaks viisiks olla igapäevaselt kontaktis sellega, mis kunagi ei sure, praeguses hetkes ärkvel olemine.  Kasutada oma meeli, et märgata. Kuna keha tajud on momentaalsed, märka neid läbi lõikamas meele hüplemist minevikust tulevikku, lobisedes üksikasjadest, lootustest ja ihadest. Igapäevaelu horisontaalsel tasandil kõik need digiseadmed, Kegel harjutused ja varba separaatorid hoiavad selle nö elu liikuvana, kuid see ei ole elu ise, vaid lihtsalt liikuvad pilved taevas. 

Kuluta päevas 5 minutit (igaühel on see 5 minutit), minutiliste osadena, et märgata, kus sa oled.

Pildiotsingu 5 minutes tulemusAssisi  Franciscus ütles, “See, mida me otsime on see, mis otsib.“   Kui me pöörame tähelepanu ainult igavesti muutuvale mõtete paraadile, siis meil jääb märkamata see, mis otsib. Kuid kui me aktiivselt märkame ja asustame keha, mis meil juba on, siis me hakkame märkama seda, mida Eckhart Tolle nimetab sisemiseks kehaks.  Lõõmav ergas elujõud, mis laseb muutuda ülejäänul nähtavaks.  See osa meist, mis kunagi sekundikski pole lahkunud, viskab lõpuks selle keha minema nagu vana kinga.

Minu nõuanne. Kuluta päevas 5 minutit (igaühel on olemas see 5 minutit), minutiliste osadena, et märgata, kus sa oled. Lihtsalt  nii palju.   Sa ei veere lihtsalt oma lauani, sa ei hõlju magamistoast kööki. Sinu jalg puudutab põrandat samm-sammu haaval, sa möödud asjadest, sa kuuled helisid, üminaid, kolinaid. Kas sa näed seda, mida otsid? Kuula, mida sa kuulad? Oled sa siin? Või sa tuulad ringi oma meel pööningul?
Hingetõmme, kui sa seda ärksana teed, võtab terve igaviku, et täita sinu kopsud ja neist lahkuda. Teadlikkust elujõust, mis ennast selle hapra keha kaudu väljendab, ei saa tagant sundida, kuid sa saad olla teadlik tuule häälest, sarve pasundavast helist, arvuti kliki klõpsust. Kuna surematus ei ole valikute hulgas (ma räägin sinuga, Walt), siis kui sa uputad end üleni sellesse, mida näed ja tunned oma kehas, siis aeg kaob, kuna ta ei ole oluline.  Sa ei saa seda tagant sundida, kuid saad avaneda sellele, mis on oluline: igavikule endale – 4,6 miljardit aastat tähetolmu. Ja meil on see, kuna me ise olemegi see.  

Reede, 26. aprill 2019

Valust ja toidust - opioidid


Tahtsin kirjutada lääne inimeste ülekaalust ja koos sellega valust ...



John Hopkinsi Ülikoolis osalesin rahva ülekaalu puudutaval kursusel, kus lahati üsna palju ka erinevaid huvitavaid fakte selle kohta, et me ei ole paksuks läinud toidust! :) Aga et sinnamaani jõuda tuleks kirjutada valust.
Minnesota Ülikooli valukliiniku kursusel kroonilise valu ennetamisest - räägiti palju valuga toimetulemisest, kui ravimid ei aita või tekitavad sõltuvust. Räägiti ka toidust ja liikumisest ja magamisest ja iseenda aitamisest. Sina aitad ennast 95% ja arst aitab sind 5% - nii öeldi.


Valukliinik jäi samas veidi tahapoole, kuna opioidide kriisi kursusel lahati päris põhjalikult olukorda, millesse meie siin julgelt sammumas oleme. Kõigile arenenud lääneriikidele järele jõudmiseks ja kõige sama hea saamiseks, tuleb vastu võtta ka nende kriisid (ja ütlen ette rutates et - ei kanep ei ole lahendus). 
Opioidide kriisi kursus oli äärtult põhjalik,  erinevate arvamustega kaetud - nii arstid, teadlased, kui ka sõltlased ja valude käes olijad. Ja kuna mulle jäi veidi kriipima mõned eesti keelsed just kanepi poole kaldu artiklid opioidide kriisist, siis ma kirjutan veidi kokkuvõtteid ka siit. Ma ise olen siiani veendunud, et ükski  aines ei saa võtta momentaalselt ära inimese valu - ilma, et ta ei tekitaks kõrvalmõju. See oleks inimest hävitav - kui tablett teeks kiiresti ära selle töö, mida inimesel endal on vaja teha.

Mis mulle endale kõige enam kõrva ja silma jäi: 1) USA CDC toob opioidide sõltuvuse ja sellest põhjustatud surmade epideemiliseks muutumise põhjuseks arstide liiga kerge käega kirjutatud retseptid... kui nüüd viriseda ... ja teistes teemades ringi vaadates, raputavad osad arstid rumalate emade ja muidu inimeste suunas halvustavalt pead - kuidas te küll saate nii rumalad olla (taimetoituda, mittevaktsineerida, imerohte rabada jms). Siin on aga terve riigi arstkond tunnistatud epideemia põhjustajaks. Ja ometi on tegu haritud inimestega :), kellest enamik jäi uskuma ravimitootja labast müügikampaaniat. Miks me eeldame, et "rumalad" peaksid käituma targemalt - kui aastate pärast võivad ka arstid märkida: "Vabandust, me eksisime. Meile esitleti ravimitootja poolt ekslikku informatsiooni". Ja me ei lase hukata kõiki opioide väljakirjutavaid meedikuid (kuigi surmade arv on väga suur) - sest inimene on ekslik ja tootja reklaam ääretult kaval. ÕÕnge lähevad nii tavakodanikud, kui ka meedikud. Valuga inimene on samas üsna haavatavas seisus vastu võtma, mida iganes pakutakse.
2) Sotsiaalne valu - mitte füüsiline valu ja ometi vajab valuvaigistit. Seda tegelikult ei ravi ei opioid ega kanep (nagu siin-seal opioidi tarbimisele lahendust pakutakse). Ja varasemalt on inimese tervisega seotud kursustel välja öeldud, et stress, depressioon ja sellest lähtuvad haigused saavad olema varsti lääneriikides esikohal. Sestap ei kasva mitte ainult opioidide müük ja tarbimine, vaid ka alkoholi jt aineste tarbimine, mis näilist  leevendust pakuvad.
3) Me oleme heaolu ühiskonnas saanud niivõrd palju head, et see tekitab valu. Ja opioid on tuhandkond aastat teadaolnud abimees valule - puhta looduslik :). Selle asemel, et piirata seda liigselt head - toitu, jooki, tööd, mugavust, liikumatust jne võtame me midagi, mis meie meeli nüristab ja valu kaotab, et saaksime edasi nautida seda head (jätame õnnetusjuhtumid ja surevad haiges siit välja). Opioid oma olemuselt on ju niivõrd hea rohi -see pole halb - sel on väga efektiivne valu kaotamise võime. Igal üliheal asjal on ülihalb kõrvalmõju. Inimene on ju mugav ja otsib ikka võimalust oma mugavust kergemini säilitada - kui ole opioidi, siis äkki aitab kanep või muu kohe-kohe leiutatav ravim, mis ei anna kõrvalmõju. Nii toodi omal ajal turule ka heroiin - kinnitati kõval häälel, ei teki sõltuvust, valu aga kaob. Teine asi on see, et sõltlased sel kursusel alustasid oma juttu enam vähem nii: alustasin alkoholi ja kanepiga, liikusin edasi ...lõpuks jõudsin heroiinini jms. Ja ei ole päris nii, et kui aines on vabal müügil, siis probleeme ei teki. Inimene ei suuda oma valus kainelt mõelda ...



Allpool on väljavõtteid Harvardi Ülikooli kursuselt "The Opioid Crisis in America"

Pildiotsingu opioid crisis in america edx tulemus


ANDREW KOLODNY  MD, Brandeis University :
Kui räägime meie opioidi probleemist, siis on oluline aru saada, et tegemist on opioidide sõltuvuse epideemiaga, mis tähendab, et üha suurenev arv ameeriklasi kannatab opioidide sõltuvuse all.  Mõjutatud on kaks vanusegruppi: noored ja eakad. Noortel 20 ja 30 eluaasta vahel on tekkinud opioidide sõltuvus kas opioidse ravimi meelelahutuslikul eesmärgil tarbimisel, ravimi kuritarvitamisel või arsti poolt väljakirjutatud ravimi võtmisel.  Või on kujunenud sõltuvus neist mitme kombinatsioonis. Opioidne valuvaigisti on välja kirjutatud näiteks kas tarkusehamba väljatõmbamisel või sporditraumast taastumiseks. Noortele meeldib ravimi toime mõju, seda hakatakse kasutama meelelahutuslikel eesmärkidel ja nii tekib sõltuvus. Olenemata aga sellest, kuidas noorel sõltuvus välja kujuneb, vajab ta edaspidi jätkuvat ja pidevat opioidi manustamist. Noortel on üsna raske käia kogu aeg arstide ja hambaarstide juures, kuna arstidele ei  meeldi, et terve 25 aastane noor inimene soovib iga kuu retsepti opioidsetele ravimitele.  Sestap leiavad noored väga kiiresti üles musta turu ja hakkavad oma ravimivaru ostma sealt. Me teame, et mustal turul on opioidsed retseptiravimid väga kallid. Noor, kellel on vaja oma opioidide varu pidevalt täiendada, lülitub ümber heroiinile, kuna see tuleb odavam. 10 dollariline kotike heroiini teeb ära sama, mis 30 dollari eest ravimeid. Viimase 20 aasta jooksul on piirkondades, kus noortel liigipääs heroiinile, noored ümberlülitunud heroiinile.
On ka eakate vanuserühm, kes on viimase 20 aasta jooksul muutunud sõltlasteks. Siia kuuluvad 40tes, 50tes, 60tes, 70tes ja 80tes eluaastates inimesed. Sõltuvus on siin tekkinud opioidsete ravimite manustamisel. Sageli saab sõltuvus alguse valu vastu kirjutatud retseptiravimite manustamisega. Patsient võtab ravimeid ja neid pidevalt edasi manustades saab temast krooniline patsient. Kui eakate grupp satub sõltuvusse, siis ka neil on raske leida arsti, kes neile iga kuu kirjutaks välja suurema koguse opioidseid ravimeid. Patsient selgitab sageli oma vajadust tablettide järele jätkuvalt kestva valuga. Ja mis tihti juhtub on see, et arstid suunavad sellise patsiendi pigem valuspetsialisti juurde, mitte sõltuvusravi saama. 
Vähem teadaolev fakt on see, et võrreldes üledoosist põhjustatud surmade arvu eakate gruppi, kes saavad arstilt oma retsepti kergemini kätte (noortega võrreldes) ja  noorte gruppi, kes on üle läinud heroiinile, siis ikkagi on oluliselt rohkem surmasid eakate grupis. Hoolimata sellest, et tänapäeval saadaolev heroiin on eriti ohtlik, kuna sinna on segatud fentanüüli, näeme rohkem üledoosist põhjustatud surmasid jätkuvalt eakate hulgas.

ANDREW KOLODNY MD, : Opioidid on ravimid/narkootikumid, mida on kasutatud juba tuhatkond aastat. Neid on kasutatud valu leevendamiseks. Neid on kasutatud vaimsetel rituaalidel ja meelelahutuseks. Opioidid vaigistavad efektiivselt valu, kuid samas suudavad nad tekitada ka eufooriat.  Opioidid on uimastid, mida saadakse oopiumist ja nüüd on juba 200 aastat sellest, kui ühel saksa keemikul õnnestus isoleerida üht kõige võimsamat oopiumi molekuli – oopiumimooni mahla. 
Pildiotsingu morphine tulemusKeemik avastas nimelt, kuidas teha morfiini. Ei läinud palju aega, kui morfiin alustas oma võidukäiku erinevates meditsiinilistes toodetes, mida siis kas kirjutati välja arsti poolt või müüdi vabalt kõikjal riigis. Kuskil 1800 aastate keskel koges USA esimest opioidide kriisi. Tekkis opioidide sõltuvuse epideemia, kuna USA elanikkond tarbis neid liialt palju.  Siin oli kodusõja veteranid, kes sattusid neile määratud morfiinist sõltuvusse, kuid olid ka keskklassi inimesed, keskealised koduperenaised. Paljud arstid kasutasid oma meditsiinipraktikas palju morfiini. Oli arste, kelle kabinetis käisid inimesed mitu korda päevas morfiinisüsti saamas. 1800 aastate lõpus oli sõltuvusepideemia tugevalt kasvanud. Üledoosi surmade arv tõusis järsult. Ja selle olukorra tipuks pakkus ravimitootja Bayer välja uue opioidi -heroiini. 
Pildiotsingu bayer heroine tulemus
Bayer tutvustas heroiini (sõnast hero - kangelane), kui ohutut alternatiivi morfiinile. Kuna morfiini kohta juba öeldi, et on risk üle doseerida, siis reklaamiti heroiini, kui väiksema üledoosi riskiga ravimit. Bayer viitas hiirtega läbiviidud uuringutele ja kinnitas, et üledoosist lähtuva surma osas on risk väiksem. Me tõenäoliselt ei saa enam kunagi teada, kas need uuringud oli tehtud korrektselt või olid need lihtsalt reklaamikampaania poolt kokku kirjutatud, kuid me teame praegu, et heroiin ei ole morfiinist ohutum.

Üsna varsti peale seda, kui turule lasti heroiin, tekkis uut tüüpi opioidi sõltuvusprobleem. Hakati märkama, et linnas elavad noored inimesed on hakanud tarbima heroiini mittemeditsiinilistel põhjustel. Tegemist oli valgete immigrantide lastega – itaallased, juudid, iirlased. Probleem kasvas niivõrd suureks, et valitsus sekkus ja hakkas välja andma seadusi, mis reguleeriksid paremini retseptiravimeid ja müüki. Kui vastavad seadused vastu võeti, hakkas opioidide sõltuvustendents näitama langust. Möödus teatud aeg ja alles peale teist maailmasõda tekkis uus opioidide epideemia. Sedakorda olid kõigepealt haaratud värvilised kogukonnad. Opioidide must turg – ebaseaduslikult toodetud heroiin – kasvas. Ja kuna sellist heroiini segati enne lõpptarbijani jõudmist palju kordi, siis mõju avaldus kõige paremini süstides. Seega tekkis heroiinisüstide epideemia ja madalama sissetulekuga värviline kogukond kannatas kõige enam.
Kuni 1996 aastast algab uus opioidide sõltuvuse epideemia ja see ongi epideemia, millega täna kokku puutume.

 CDC  (Centers for Disease Control and Prevention) on väga kindlalt võtnud seisukoha opioidide sõltuvuse epideemiaks muutumise põhjuste koha pealt. Alates 1990 aastatest on kiiresti kasvanud opioidsete ravimite välja kirjutamine, niipea kui see kasvas, tõusis ka sõltuvuste protsent ja üledooside surmade arv. CDC ütleb sellega tegelikult, et selle epideemia on tahtmatult põhjustanud  meditsiinitöötajad, kes on liigselt välja kirjutanud opioide.  

Põhjuseks, miks meedikute ringkonnad hakkasid 1990 aastate algusest rohkelt opioide välja kirjutama, on suuresti opioidide turustusstrateegia.  1996 aastal pakkus ravimifirma välja ravimi nimega OxyContin ja julgustas oma reklaamis seda välja kirjutama. Tekkis üks probleem – juba 1990 aastatel olid paljud arstid aru saanud, et opioidid on tugevalt sõltuvust tekitavad ja et nende kasutamisel haigustest (välja arvatud vähk) tekkinud valu vaigistamisel  on teatud piirid. Oli teada, et kui kirjutada kroonilise valu (välja arvatud vähk) patsiendile opioide, siis tekib pikemas perspektiivis suur risk sõltuvuse tekkeks. Oli samuti teada, et opioide tarbival patsiendil tekib hästi kiiresti valu suhtes tolerants st, et nad vajavad valu vaigistamiseks järjest suuremat doosi.  
Seega oli 1990 alguses meditsiiniringkond aru saanud, et opioide tuleb kroonilise valu puhul välja kirjutada ettevaatusega. Loomulikult on selge, et need ravimid on hädavajalikud surevatele patsientidele ja pärast suuri operatsioone. Kuid täna teame opioide põhiliselt välja kirjutatuna selja- ja peavalu ning fibromüalgia puhul. Kuid kui OxyContin tuli turule, siis tootja lükkas osavalt teadaolevad ohud tahaplaanile ja tõstis ettepoole sildi kaastundliku valu raviga. Ravimifirma poolt rahastatud koolitustel  (20 000 õppeprogrammi – esimesel 6 aastal peale ravimi väljatulekut), kuulsid arstid, et sõltuvusrisk on ülehinnatud; et me lubame patsientidel asjatult kannatada; et me saaksime olla palju kaastundlikumad, kui kirjutaksime opioide vabamalt välja. Meedikud ei kuulnud seda mitte ainult ravifirma rahastatud õppeprogrammide käigus, vaid sõnumid tulid ka tugigruppidest, haiglatest, riiklikest meditsiiniametitest. Seega hakkasid perearstid igast suunast kuulma juttu, et kui sa oled laia silmaringiga arukas arst, kes hoolib oma patsientidest, siis sa ei lase oma patsientidel ilmaasjata kannatada. Ja nii me siis läksime kaasa sellise briljantse müügikampaaniaga, mis tõi meid tänasesse koos tõsise epideemiaga.

 LEO BELETSKY JD, MPH (Associate Professor of Law and Health Sciences at Northeastern University, and an Adjunct faculty member at UCSD School of Medicine) : Üks asi on, et kogu see opioidi kriis algas ravimite hoolimatu välja kirjutamisega, petturitest arstidega, tabletivabrikutega. Ja farmaatsiaettevõtted tõesti suruvad teatud opioidseid ravimeid, nagu OxyContin, arstidele väga agressiivse turustamistaktikaga peale, et suurendada ravimi välja kirjutamist. Kuid see on kogu loo üks pool, me ei saa ajada kogu süüd arstide ja ravimifirmade kaela. Kuna näiteks samal ajal me näeme veel ka alkoholi tarbimise kasvu. Me näeme ka teiste ravimite, mitte ainult opioidide tarbimise kasvu. 1990 aastatest alates on olnud palju demograafilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi. Ja sestap ma mõtlen, et opioidide tarbimise suurenemine on struktuuriliste faktorite tulemus, mille mõjul arstid hakkasid opioide rohkem välja kirjutama. Ühesõnaga – on tõusnud nõudlus valu vaigistavate rohtude järele, nii vaimse tervise, kui ka füüsilise valu koha pealt. Seega arsti süüdistamine on tõesti lihtne vastus, kuid jääb probleemi juurteni tungimata.

 ZEV SCHUMAN-OLIVIER  MD, Harvardi Meditsiinikooli psühhiaatriosakonnast: Meile inimestele ei tee miski suuremat valu, kui see, et me oleme teatud ühiskonnagrupist välja arvatud, kogedes häbi ja alandustunnet väljaheitmisest.   Eriti noorus on väga intensiivne aeg, kus inimesed püüavad leida oma sotsiaalset identiteeti, uurida välja, kes nad on; just tänasel päeval võib haavata saamine läbi sotsiaalmeedia tekkida niivõrd kiiresti.  Kõik see tekitab kannatusi viisil, millest inimesed otsivad pääseteed. Sotsiaalne valu – ma tõesti mõtlen, et just see viib ainete kuritarvitamiseni.

JACOB HOWE MD, sõltuvuspsühhiaater Cambridge Health Alliance: Paljud patsiendid kirjeldavad perioode, mil nad on niivõrd suures stressis või nad on oma eluga sedasi puntras, et nad pöörduvad ükskõik millise saadaoleva ainese poole, on siis need opioidid või mõned muud sõltuvust tekitavad substantsid.   Osad inimesed ütlevad, et neil on teatud ravim/narkootikum esimesel kohal teiste hulgast või isegi, et neil on peamine suhe teatud substantsiga.

Pildiotsingu sarah wakeman MD harvard tulemusSarah Wakeman MD, (Harvard Medical School, Assistant Professor of Medicine, Medical Director, Substance Use Disorder initiative, Massachusetts General Hospital) ütleb: „Kui ma räägin opioidi kriisist, siis ma pean silmas  surmasid, mis on põhjustatud opioidide üledoosist. Üledoosi võib saada igaüks, kes opioide tarvitab. Ja kui ma ütlen opioid, siis ma pean silmas kogu komplekti – alates valuvaigistitest, retseptiravimitest nagu Vicodin, Percocet, Oxycodone kuni heroiinini ja mooni oopiumini välja. Mida me näeme siin Massachusettsis ja ka kogu riigis, on opioidide üledoosist põhjustatud tahtmatute surmade  dramaatiline kasv.  Ja veelkord – see võib juhtuda igal ajal, kui keegi tarvitab opioide ning kõige sagedamini näeme surmasid siis, kui opioidi sõltuvus jääb ravimita.
Sestap me räägime käesoleval hetkel opiodidest põhjustatud sõltuvuse kriisist. Mis selle juures on niivõrd masendav on see, et opioidi sõltuvus on täielikult ravitav haigus. Keegi ei peaks surema üledoosi tõttu. Meil on olemas vahendid, millega üledoosi võtnut aidata, tema elu päästa ja on võimalused ravida sõltuvust, et saaks jätkuda täisväärtuslik elu.


MARK ALBANESE MD, sõltuvuspsühhiaater (addiction psychiatrist, Cambridge Health Alliance, Assistant Clinical Professor of Psychiatry Harvard Medical School):
Ma kohtun iga päev inimestega, kes mind oma tervenemisprotsessiga tõeliselt inspireerivad. Sellised inimesed annavad mulle lootust. Me kuuleme meedia kaudu palju inimestest, kellel ei lähe hästi, kes traagiliselt surevad. Kuid mina oma töös puutun kokku inimestega, kes teevad tõsiseid jõupingutusi, et oma elu muuta ja seda on inspireeriv vaadata. Ma olen väga tänulik, et saan selles osaleda.  Ning see annab mulle suurt lootust tuleviku suhtes.

SHELLY GREENFIELD MD, MPH, psühhiaatria profesor (McLean Hospital, professor of psychiatry, Harvard Medical School): Opioidi kriis algas 15 aastat tagasi, mil hakkas tõusma opioidsete valuvaigistavate  retseptiravimite väljakirjutamine. Tekkis olukord, kus väga palju inimesi sai retsepti opioidsete ravimitele. Eelmised põlvkonnad puutusid selliste ravimitega palju vähem kokku, kuid retseptide väljakirjutamise kasvuga said valu leevendamise eesmärgil haavatavamad eakad opioidide sõltuvuse, mis nüüdseks on plahvatuslikult kasvanud.
Pildiotsingu opioid crisis tulemusMIKE DUGGAN (endine sõltlane): Spordivõistlustel saadud vigastuse raviks kirjutas arst opioidsed valuvaigistid. Opioidsete valuvaigistavate  retseptiravimite puhul tundub mulle, et neid ravimeid on kõikjal väga külluslikult. Mul on palju sõpru, kellel on samuti spordivigastused ning kellele on ravimid välja kirjutatud. Tundub, et minu generatsioonile – alaealisele – on kergem saada kätte narkootikumid arstilt või tänavalt, kui et paluda kedagi endale alkoholi osta. Seda just seetõttu, et need ravimid on nii kergelt kättesaadavad.

SCOTT WEINER: Meil on praktiseerivaid perearste üle kogu riigi. Osad neist ei kirjuta opioide välja mitte ühegi diagnoosi puhul, teised aga annavad retseptiga lihtsalt 30, 60 ja 90 oxycodone ja hydrocodone tabletti. Nüüd tekib siin probleem, et patsiendid ei tea enam, mida arstilt oodata.  Meil on vaja ka sellega tegeleda.
Pildiotsingu efrain lozada opioid crisis tulemusEFRAIN LOZADA (endine sõltlane): Mina alustasin alkoholi tarbimisega 14 aastaselt ja seejärel järjest edasi minnes jõudsin kokaiinini. Kuskil 20 eluaasta paiku alustasin heroiiniga. 

PATRICK GLYNN: Opioidi kriisil on kaks poolt. Üks pool on retseptiravimid ja teine heroiin, millele on nüüdseks lisandunud fentanüüli erinevad vormid.  Kuna see on kahe poolega asi, siis meil tuleb ka läheneda sellele mõlemalt poolt. 

MIKE DUGGAN: Opioidide kriis mõjutab kõiki. Seda on igas kogukonnas. See ei diskrimineeri mitte kedagi. See ei hooli vaesusest ega rikkusest. See ei tee vahet nahavärvil ega hooli, kuskohast sa pärit oled.




Eestis on müügiluba järgmistel kodeiini sisaldavatel ravimitel: Co-Codamol,  Solpadeine, Paracetamol/Codeine Vitabalans, Solpadeine Soluble ja Algocalm.
Lisaks on Eestis müügiluba dihüdrokodeiini sisaldaval ravimil DHC-Continus, mille toime ja kõrvaltoimed on sarnased kodeiiniga.
Eestis kasutab kodeiini sisaldavaid ravimeid Ravimiameti ravimistatistika andmeil iga päev ligikaudu 1300 patsienti.
Opioidid ehk narkootilised valuvaigistid (kodeiin, tramadool, morfiin, fentanüül, oksükodoon, petidiin jne):Tugeva valu korral kasutatakse lisaks eelnevalt mainitud ravimirühmadele ka opioide. Opioidide tavalised kõrvaltoimed on iiveldus ja oksendamine. Iiveldust tekitav toime nõrgeneb opioidi pikemaajalise kasutamise korral. Teine opioidide võtmisel tekkiv tavaline kõrvaltoime on kõhukinnisus.

Reede, 19. aprill 2019

Gastronoomia ja meie meeled vol 3 - maitsemeel


Enamik allolevast on jätkuvalt Hongkongi Ülikooli gastronoomia kursuselt. Varasemalt samal teemal:
The 10 Dishes That Made My Career: Dominique Crenn of Atelier Crenn
Kokkuvõtet kirjutades sattusin veel sama teemat puudutavatele artiklitele ja uuringutele, sestap haarasin sealt materjali juurde.

Keskendume nüüdselt liigselt toidu biokeemiale ja ajame toidust luubiga taga vitamiinide ja mineraalide sisaldust. Ja oma suus olevast keelest ei pea suurt midagi ega ka tea suurt midagi. Seevastu keel teab meile toidust väga palju  rääkida.  
Mida mina maitsetundlikkuse ja maitsete eelistuste kohapealt mõtlesin - meie hulgas on palju neid sh lapsi, kes on super maitsetundlikkusega ja sestap ei saa rohelist köögivilja suhu panna. Ja see ei pruugi olla jonn, vaid tegelik keha reaktsioon. Rohelise guru või lihtsalt lapsevanem võib olla keegi, kelle maitsetundlikkus on kehv ja ta ei pruugi aru saada, et tema pereliige või sõber või lihtsalt tuttav ei naudi aedvilja. Ja seda ka vastupidi. Ema võib mitte suuta aedvilju süüa ja ei paku neid ka lapsele. Lapsel võib olla teine tundlikkus ja ta ei ole huvitatud liig rasvastest toitudest.

Kui meie pereliige ei taha süüa neid toite, mida me oleme oma maitse järgi valmistanud - siis ei pruugi olla tegemist kehva kokaga. Meie maitsetundlikkus on lihtsalt erinev.

Uuritakse aina edasi, leitakse seoseid ja see, mis mulle siin meeldib - et  keelel asuvate maitsepungade uurimisel jõutakse omakorda ülekaalu, söömisharjumuste, pärilikkuse ja erinevate haigusteni. Ükskõik, mis osa me kehast uurima ka ei hakkaks - jõuame mitmekesise maailmani. Ehk jõuame järelduseni, et kõik on kõigega seotud. Sestap üks erandlik isoleeritud asi ei anna pikaajalist tulemit.
See, mis ei tundu nii meeldiv on see, et keele ja keha suhet toiduga uurides, tunduvad näiteks lasteaia  ja kooli ning miks mitte ka haigla toidumenüüd äärmiselt ebasobivad. Tänases Eestis on peamiselt (mõned erandid välja arvatud)  lasteaias, koolis, haiglas pakutav menüü värske aedvilja ja puuviljavaba ning ülekaal rohkelt rasvasel toidul. Mis puudutab lasteaeda ja kooli - siin on meil vabadus valida koduõpe. :) Mis puudutab haiglat, siis tasub palju tegeleda ennetusega. Sest me käime tööl ja maksame makse, mille eest lapsed ja haiged saavad kõige odavama ja viletsama toidu. 

Siis veel - umami maitse ehk nö valgu (aminohapete) maitse tagaotsimine võib olla ka põhjuseks, miks vegan toidumaailm niivõrd püüab loomseid toite järele teha. Ja miks taimetoidule üleminejad just sellelaadseid toite otsivad. Miks me tunneme ilma sellistetoitudeta end häiritult, kuigi on teada, et valgu puuduse probleemi taimetoidus ei ole. Reeglina õnnestubki loomse toidu taimne koopia teha erinevaid valgurohkeid taimi omavahel maitseainetega kokku segades. 
Järgmises postituses tuleb veel maitsest juttu ja me saame teada, kuivõrd keha on orienteeritud just energiale - magusale maitsele. Seetõttu me ilma pliidi ja noata eelistame looduse poolt pakutavast puuvilju ja marju. Umami maitse meeldivus eeldab, et me otsime toidust tugevust, et me kardame olla nõrgad. Seda ju ka ette heidetakse :)

Aga meie hämamstav keha ja imeline maitsepungadega keel:


Vaatame keelt tervikuna ja sealhulgas ka maitsepungi. Püüame vastata küsimustele, kas me suudame maitsta teperatuuri ning kas keelel on kohti, mis on tundlikumad teatud spetsiifilisema maitse osas?
Üsna oluline on aru saada, millised faktorid mõjutavad meie maitsetaju. Kui me sööme toitu, siis me ei söö ühe maitsega toitu,  meil on kõik need maitsete kombinatsioonid. Toimuvad erinevate maitsete segunemine. Nii et meil on vaja mõista, kuidas maitse saab muutuda. Kuidas nad omavahel suhestuvad, kas suruvad üksteist maha või tugevdavad üksteist.
Niisiis, vaatame, kuidas asjad maitsevad.  Uurime, kuidas toit saab maitseda hästi ja ei unusta seejuures söömise eesmärki. Kas me sööme selleks, et tahame saada toitaineid või selleks, et saada kaloreid või nagu varasemalt märgitud – me sageli sööme selleks, et saada küllastust.  Me tahame tunda rahuldust. Need kõik on peamised tegurid, mis meid toidu järele sirutama panevad. Kuid siin on veel üks asi. Me tahame hoida eemale ka mürgistest asjadest ja riknenud toidust.  Evolutsiooni käigus oleme endale arendanud maitse suhtes teatud tajud.  Vaatame need uuesti üle:


  Vaatame näiteks magusust. Mis siis tegelikult magus iseenesest on? Kõige lihtsam asi, mis pähe tuleb on glükoos. Puuviljad – aedviljad, kui me neid sööme, tunneme magusat maitset. Miks? Kuna neis on palju süsivesikuid ehk suhkruid, mis annavad energiat. Nüüd mis on soolasega? Eelnevalt märkisime, et soolane maitse on seotud mineraalide sisaldusega. See tähendab, et selline toit aitaks meil tasakaalustada kehas elektrolüütide tasakaalu ja sellega hoiaks meie keha tervena. Mis on hapuga? Osad meie seast armastavad hapusid asju, kuid tegelikult hapusust on alati seostatud hapetega. Ja kuna on palju hapet? Tavaliselt tekib hapet palju siis, kui toit on halvaks läinud ehk halvaksläinud toit maitseb hapult. Seega me tahame eristada kuna on tegemist toidu pahaksminemisega ja kuna mitte, et saada aru, kas toit on söömiseks kõlblik. Kuidas on kibedusega (mõruga)?  See on seotud looduslike mürkidega taimedes. Mürgid on meie jaoks kibeda maitsega. Miks? See kibedus ütleb meile, et me neist eemale hoiaksime.   Seega ütleb kibedus meile, et tegemist on toiduga, mis ei ole ilmtingimata meie jaoks hea. Mis on umamiga?  Sellest räägitakse harva aga antud juhul on see oluline. Umami on aminohappe maitsega. Mida meile aminohapped ütlevad – valgud! Sestap süüakse liha.

Nüüd kõik need maitsed koos ja me saame väga tugeva signaali selle kohta, mis on hea ja mis on paha.  Tuleb vahele ka märkida, et kõike ei saa võtta üks ühele. Mõnikord võib hapu toit olla hea. Mõnikord saavad ka magusad toidud olla halvad.    Kuid üldjuhul saame aimu  sellest, kuidas erinev maitse on seotud toidu kvaliteediga. 

Kuidas me maitset tunneme?












Meie keel on selleks instrumendiks, millega me tajume toidu maitset ja ühtlasi ka saame aru, kas toit on hea või halb. Võite märgata, et keele pinnal on väikesed näsakesed, mida nimetatakse papillae (lingual papillae (singular papilla). Papillae on omaette kude ja siin asuvad kõik maitsepungad.  Maitsepungad koosnevad erinevat liiki rakkudest ja iga punga tipus on avaus. Söömisel satub toit avausse ja puutub kokku erinevate sensoorsete rakkudega.


  Kui me avame maistepunga, siis me näeme sellist pilti. Igas maitsepungas on avaus, igas avauses on sensoorsed retseptorrakud. Nendel rakkudel on üsna ripsmete kujuline struktuur. Ja kuna retseptoreid on palju, siis nad tajuvad toidu kvaliteeti. Samuti on siin närvikiud, mis viib info ajuni. Loomulikult on siin veel ka teisi toetavaid rakke. Tänapäeval me räägime palju tüvirakkudest ja ka sensoorsed retseptorrakud on väga olulised, kuna meie maitsepungadel on samuti tüvirakud. Nende tööks maitsepunga põhjas on jälgida sensoorsete rakkude tööd ja mil iganes sensoorne rakk vananeb ja muutub viletsaks J , toota uusi sensoorseid rakke.  Keskmiselt iga 10 päeva tagant on kõik sensoorsed rakud asendatud uutega.   


Iga sensoorse raku pinnal on teatud hulk retseptoreid, mis on otseses kontaktis keskkonnaga, millest tuleb maitset kandev molekul. Retseptoreid on igal sensoorsel rakul üks või mitu erinevat liiki.   Iga retseptor sobitub spetsiifilise maitsemolekuliga.  
Me võiksime ka küsida, kas on inimesi, kes on mõnele maitsele hästi tundlikud ehk nn supermaitsemeelega. Ja vastuseks on, et jah on küll. Osade inimeste keelel olevad näsakesed on ääretult tundlikud mõnele maitsele. Näiteks võib tuua 6-n- propüültiouratsiil – osadel on selle ainese jaoks rohkem retseptoreid, osadel vähem. Kui me võtame tavapärase elanikkonna, siis ca 50% on tavalise keskmise maitsetundlikkusega. Nendest omakorda ¼ on vastavaid retseptoreid palju rohkem. Nad võivad seda maitset tunnetada palju teravamalt.  Osad meist, kellel on näsakestes retseptoreid vähem ja nad ei ole maitsele nii tundlikud. Seesama  6-n-propylthiouracil (PROP) on kibeda maitse geneetiliseks markeriks. Kuskohast see tuleb? PROP reageerib tugevalt näiteks rohelistele köögiviljadele. Need, kes on sellele äärmiselt tundlikud, tajuvad seda väga kibedana ja ei taha seda maitset tunda. Osad meist aga ei tunne rohelist süües üldse mitte midagi. 



Eating behaviors and obesity are complex phenotypes influenced by genes and access to foods in the environment, but few studies have investigated the interaction of these two variables. The purpose of this study was to use a gene-environment interaction model to test for differences in children's food acceptance and body weights. Inherited ability to taste 6-n-propylthiouracil (PROP) was assessed as a marker of oral taste responsiveness. Food environment was classified as “healthy” or “unhealthy” based on proximity to outlets that sell fruits/vegetables and fast foods using Geographic Information Systems (GIS). The cohort consisted of 120 children, ages 4–6 years, recruited from New York City over 2005–2010. Home address and other demographic variables were reported by parents and PROP status, food acceptance, and anthropometrics were assessed in the laboratory. Based on a screening test, children were classified as PROP tasters or non-tasters. Hierarchical linear models analysis of variance was performed to examine differences in food acceptance and body mass index (BMI) z-scores as a function of PROP status, the food environment (“healthy” vs. “unhealthy”), and their interaction. Results showed an interaction between taster status and the food environment on BMI z-score and food acceptance. Non-taster children living in healthy food environments had greater acceptance of vegetables than taster children living in healthy food environments (p≤0.005). Moreover, non-tasters from unhealthy food environments had higher BMI z-scores than all other groups (p≤0.005). Incorporating genetic markers of taste into studies that assess the built environment may improve the ability of these measures to predict risk for obesity and eating behaviors.
Üks New Yorgis 120 (4-6 aastase) lapsega läbiviidud kohortuuring vaatles laste PROP staatust. Lapsed jagati kahte rühma: PROP lapsed ja lapsed, kel puudus maitsetundlikkus PROP suhtes.  Uuriti laste toidueelistusi ja kehamassiindeksit, toidukeskkonda jms. Need lapsed, kellel PROP tundlikkust ei olnud, aktsepteerisid rohkem aedvilju võrreldes nendega, kes olid tundlikud. Kusjuures mõlemad laste grupid olid ühesuguses tervisliku toidu keskkonnas. Samas oli lastel, kel puudus PROP tundlikkus, suurem kehamassiindeks.  Ülekaal lapseeas on täna üks suurimaid proobleeme rahvatervises. Selle olukorra jätkuvat kasvu  viimase kolme aastakümne jooksul on soodustanud istuv eluviis ja keskkond, mis reklaamib toidu liigset tarbimist (1). Oluline on suurendada puu- ja aedviljade tarbimist,kuna ülekaaluliste laste dieet kaldub olema täis energiarikkaid toiduaineid  ja vajaka jääb kiudianetest, toitainetest ja täisteraviljadest. (2). Kuid „üks sobib kõigile“ lähenemine ning lihtsalt kalorite vähendamine ja puu- ning aedvilja suurendamine ei pruugi tulemust anda, kui ei võeta arvesse eelsoodumusi toidu vastuvõtuks. Kuna lapsed teevad oma toidueelistused peamiselt maitse järgi (3), siis ülekaaaluga tegelemisel on oluline arvestada toidu sobivuse rolli.   
Toiduainete sobivust mõjutavad vanemate toitumisharjumused, kodune toidukeskkond (4), ja toidu kättesaadavus (5). Samuti mängivad oma rolli geenid, kõige tuntum on päritud võime maitsta mõrusid tiouureaühendeid, nagu PROP ja fenüültiokarbamiid (PTC) (67). Ligi  70% USA kaukaasia elanikkonnast on tundlikud kibedale maitsele (8).  

Super maitsetundlikkusega ja kehva maitsetundlikkusega inimese keele papillae erinevused



PhD Guy Crosby Harvardi Ülikoolist kirjutab oma artiklis, et esmapilgul tundub, et supermaitsetundlikkusega inimesed on saanud teiste ees teatud eelised ja nad suudavad tavapärasest rohkem nautida head toitu. Kahjuks see päris nii ei ole, kuna nad on mõrule maitsele niivõrd tundlikud, siis on nad suhteliselt pirtsakad toiduga ja ei armasta paljusid toite. 
Neile ei meeldi kuumad vürtsised toidud, kuna valuretseptorid asuvad ümber maitsepunga, siis neil on ka rohkem valuretseptoreid. 
Kehvema maitsetundlikkusega inimesed armastavad vürtsikaid toite ja vajavad rohkem kastmeid, et paremini maitset tunda. See kehtib kõigi vürtside väljaarvatud soola kohta. Kuna sool maskeerib kibedat, siis super maitsjad kalduvad liialdama soolaga.   
Keskmised maitsetundjad armastavad kõiki toite. Neid ei heiduta toidud, mis on mõrud ja ebameeldivad ning samas on nede maitsemeel piisavalt terav, et suuta nautida enamikku toitudest ilma neid soola või kastmeta ülevalades. 
Super maitsetundjad kalduvad olema suurema tundlikkusega PROP suhtes ja söövad vähem aedvilju nende mõrkja  maitse pärast. Samas on leitud, et nad kuuluvad ka suuremasse riskigruppi  jämesoolevähi haigestumise osas.   
Positiivseks pooleks on see, et super maitsetundlikkusega inimesed, eriti siia gruppi kuuluvad naised ei ole aldid sööma ka kõrge rasvasisaldusega magusaid toite, neil on väiksem kehamassiindeks (BMI) ning parem südameveresoonkonna tervis.  
Ilma maitsetundlikkuseta inimesed eelistavad selgelt kõrge rasvasisaldusega ja magusaid toite. Siia kuuluvad ka kõige suurema alkoholi tarbimisega inimesed ning on kõige kõrgem alkoholismi tase. 
Super maitsetundlikkusega inimesed ei  armasta alkoholi ja suitsetavad vähem. 

Huvital kombel on PROPile kõige tundlikumad inimesed kõige saledamad ja vähese tundlikkusega PROPile kõige raskemad.  

Kui me vaatame keelt, siis keel jaotatakse erinevateks piirkondadeks. Ja need erinevad piirkonnad tunnevad erinevaid maitseid. Tahaksin eelnevast esile tuua seda, et maitset tuntakse  sensoorsetes rakkudes. Need on neuronid ja signaal saadetakse nende kaudu ajju ja aju ütleb, kuidas asjadega ümber käia.   Ajus on näiteks olemas ala, mis võimaldab meil olla teadlik sellest, mis on maitse, kas see on magus, kas see on mõru, kas hapu. Meil on ajus veel kohti sh hippokampus, mis võib tänu sensoorsele sisendile reageerida. Ja mis juhtub siin on see, et aju  tuletab lihtsalt meile meelde, mis juhtus sarnase kogemuse ajal minevikus. Ning lõpuks on meie söömise üks olulisemad eesmärke soov tunda ennast tunnustatuna, premeerituna. Juhul, kui peale sensoorset sisendit on täidetud kõik eelnimetatud kolm asja, alles siis me suudame tajuda, kas toit on hea või halb.