Iidsed teraviljad polegi nii iidsed ega metsikud ega erilised.

Tihti võib lugeda, kuidas tänane hübriidne nisu on mürgine, moodne rämpstoit ja iidsed terad on need supertoidud, mis on hea tervise võtmeks.

Isegi sellised vanad asjad nagu üheteranisu ja emmer on vaid ~ 10% vanemad kui leivanisu, mis ise on üsna iidne (9000 aastat). Oh ja kõik need kolm nisuliiki on hübriidid, mida looduses ei eksisteeri. Kui teile ei meeldi hübriidsed nisusordid, siis pange see üheteranisu/ emmer / speltanisu sai kohe käest!

Meile heaolu ja tervist pakkuvate toodete populariseerijad  kiidavad niinimetatud iidsete teraviljade omadusi. Kuid kas nad on meie jaoks tõesti paremad, küsib etnobotaanik James Wong?

Khorasan (turaani nisu, kamut), teff (abessiinia lembehein), emmer nisu ja amaranth on nisualternatiivid, mis täidavad üha enam toidupoodide riiuleid (ja “tervisegurude” Instagrami kontosid). Need, kes on märkinud nisu  ebatervislikuks, väidavad et need iidsed terad on tänapäeva sordiaretusest puutumatuks jäänud ja võivad teie tervist parandada. Kuid millega täpselt tegemist on ja kas need on sama kasulikud kui väidetakse?

Esiteks: iidsed terad on sageli kõike muud, kui iidsed. Võtkem qinoa. Arvestuste järgi on selle Lõuna-Ameerika taime seemned aretatud inimtoiduks  alles 3000 aastat tagasi. Seega on qinoa vanus vaid kolmandik leivanisu vanusest. Isegi mõningaid vanimaid nisugrupi liikmeid, näiteks üheteranisu ja emmerit, kasvatati  esmakordselt 10 000 aastat tagasi ning need on meie leivanisust vaid tuhande aasta jagu vanemad.

2018 januaris teadusajakirjas Journal of Cereal Science avaldatud analüüsis märgitakse muu hulgas: „Ehkki üha enam on kaasaegsete ja iidsete nisusorte võrdlevaid uuringuid, tuleb siiski märkida, et selles valdkonnas töötab endiselt suhteliselt vähe uurimisrühmi ja seetõttu kasutatakse paljudes uuringutes, eriti toitumisprobleemidega seotult, sarnaseid materjale ja puuduvad sõltumatud uuringud. Teatud uuringutes (interventional studies) on Kamutit võrreldud ka tänapäevaste nisudega aga  piiranguks on siin suutmatus võrrelda erinevates tingimustes kasvatatud proove. Seetõttu ei saa järeldada, et teatatud mõjud olid seotud pigem kunagise teravilja koostise geneetiliselt määratud erinevustega, mitte kui keskkonna (või genotüübi ja keskkonna vastastikmõju) mõjudega.

Teff

Seevastu on kahjulike mõjude uuringuid on läbi viidud enam ja kuna võrdluseks kasutatakse eraldatud valgufraktsioone, on keskkonna potentsiaalne mõju tera koostisele rohkem korrastatud. Nende uuringute tulemused ei ole aga omavahel kooskõlas, tulemusi on alates selgetest liikidevahelistest erinevustest kuni erinevuste puudumiseni välja. Neid uuringuid pole võimalik ühitada ja selgetele järeldustele jõuda.

Seetõttu on selle ülevaate peamine järeldus, et tungivalt on vaja täiendavaid uuringuid: „arvestades inimkatsete piiratud arvu, pole võimalik lõplikult kindlaks teha, et iidsed nisusordid on krooniliste haiguste vähendamisel paremad kui kõik tänapäevased nisusordid ”.

Tegelikult pole paljud iidsed teraviljad isegi tõelised terad (rohutaimede seemned), vaid lihtsalt paljude taimeperekondade seemnetest koosnev kirev segu, lisaks veel mõned tavatud riisi- ja maisisordid. Kuna määratluse  - iidne teravili - taga pole teadust, näib, et seda kasutatakse pigem kõikehõlmava turundusterminina, millega kirjeldatakse ainest, mis pole leivanisu, sõltumata selle tegelikust vanusest, aretusviisist  või hoolimata sellest, kas tegemist on üldse teraviljaga.

Jättes semantika kõrvale, on need sordid siis toitvamad? Tundub, et seda on hakatud uurima alles väga hiljuti. Enamiku viimase viie aasta jooksul avaldatud parimate uuringute põhjal näib, et tervisealased väited on uuringutest kaugele ette jõudnud. St uuringutega ei ole need väited veel tõendmist leidnud. Võrreldes moodsa leiva nisu toitainete sisaldust nö esivanemate nisuga (emmer, kultuur-üheteranisu ja kamut) on leitud  proovide vahel suuri erinevusi, mis teeb nende võrdlemise keeruliseks.

Seda mitte ainult seetõttu, et kõigis nendes liikides on märkimisväärne geneetiline mitmekesisus, vaid ka seetõttu, et sellised tegurid nagu kliima, viljelustehnikad ja pinnas võivad nende toitesisaldust tugevalt mõjutada. Näiteks Kanadas kasvatatav nisu võib sisaldada kuni 10-korda enam seleeni, kui sama Euroopas kasvatatud sort, kuna selle mineraali sisaldus mullas on erinev.

Just sel põhjusel seati 2015. aasta uuringus eesmärgiks võrrelda andmeid ainult uuringutest, kus moodsaid ja “iidseid” nisuliike kasvatati kõrvuti samadel põldudel. Teadlased leidsid, et nende ülesehitus varieerus väga vähe. Muistses nisus kippus kiudaineid olema vähem kui tänapäevastes ja rohkem luteiiniks nimetatud fütotoitainet. Kuid sellega erinevused ka lõppesid. 

Kuidas aga on siis, kui iidse teravilja nime all turustatavat qinoad võrreldakse leivanisuga? Vabandust, puhtalt toitujad! Aga vaatamata qinoapakendile trükitud väidetele, et nendes seemnetes on külluslikult  “valku, rauda ja B2-vitamiini”, on see toitainete sisaldus täiesti samaväärne vana hea leivanisuga. Selles igavas  leivanisus on samas  kaks korda rohkem kiudaineid ja mangaani, hoolimata sarnasest kalorite arvust ja madalamast hinnast.

On asjakohane muidugi märkida, et on läbi viidud mõned väga väikesed kliinilised uuringud. Need on potentsiaalselt põnevad, kuna nende eesmärgiks on olnud toita inimesi  eri teraviljadel põhinevatel dieetidega ja võrrelda tulemusi – toitumisteaduse püha graal. Loomulikult on need uuringud raporteerinud suurt kasu tervisele, sealhulgas märkimisväärselt vähenenud kolesteroolitaset ja madalamat põletiku markerit, ja ka sümptomite paranemist ärritunud soole sündroomiga inimestel.

Nende uuringute puhul tuleb siiski tähele panna: esiteks võrreldi ainult kahte põllukultuuri: Kamutit (Khorasani kaubamärgi all Kanadas kasvatatud) ja leivanisu. Nii et nende tulemusi ei saa üle kanda teistele iidsetele teradele. Lisaks ka see, et kuigi need uuringud olid muidu hästi kavandatud, ei võrreldud neis  kõrvuti kasvatatud põllukultuure, vaid Kanadas kasvatatud  Khorasani sorti Itaalias kasvatatud nisuga. See tähendab, et tulemit võib seostada ka paljude muude tegurite, mitte ainult saagi endaga. Miks on just selle Khorasani kaubamärgiga nii palju katseid tehtud? Enamik neist uuringutest tunnistab ka selle ettevõtte poolt saadud rahastust. Üllatav?

See on põnev ala. Kuid arvestades seda, et me oleme täpsemate uuringutega alles alustamas, siis peame lihtsalt ootama, enne kui saame  selge vastuse. Vahepeal nautige oma teravilju, ükskõik kui „iidsed“ need ka poleks. 

Sünnipäevaks: Kas me peaksime sööma vaid kohalikku toitu?

Täna on kaks sünnipäeva, tütar 27 ja Päikesetoidu blogi 10. Esimene postitus oli 07.08.2009 rohe-rohelisest ja see on peale 10 aastat muutunud magusaks, värviliseks ja puuviljaliseks ... 
Ma olen mitu korda mõelnud blogiga lõpetada ja kindlasti ma ei tea, kas järgmisi sünnipäevi tuleb. Kuid ma olen tahtnud oma viimase aja postitustega parandada varasemaid hirmul baseeruvaid kirjutisi  a la kui sa seda sööd, siis...; kui sa seda ei vali, siis .... õige on just nii ... ära mingil juhul tee nii, muidu juhtub .... :). 

Ehk ükski asi ei ole hea ega halb, vaid iga asi on nii nagu see on oma heas ja halvas ning hea ja halb jaguneb nagu päev ja öö ööpäevas - ca pooleks. Pidevalt muutudes. 

Kas me peaksime sööma kohalikku toitu, et vähendada toiduainete tarneahela pikkust (food miles) või ei ole siin vahet? 

Tarneahela pikkuse vähendamine tundub olevat kõige otsesem ja mõistlikum viis süsinikuheidet vähendada. Lähemalt uurides ei ole ka see teema nii lihtne. 

Me oleme üheks muutumas – segunevad nahavärvid, keeled, kultuurid – erinevad toitumisviisid ja toiduained on jõudnud igale poole, riietumisstiilid, muusika, kunst jms on rännanud ja segunenud ning see ei ole minu arvates midagi, mille vastu peaks võitlema.  

Kas konkreetne mõtteline riigipiir määrab ära selle, kuidas sa peaksid sööma, riietuma, rääkima, käituma? Kohalik toit meie evolutsioonilisest vaatenurgast pärineb ekvatoriaalsest kliimast.  Sealt soojast oleme me pärit. Kuidas on hooaegadega? Mulle jäi silma väide, et peaksime sööma hooajalist. Mulle endale meeldib see mõte samuti. Mitte kõiki vilju ei pea olema aasta läbi saadaval. Kuid samas saan ma väga hästi aru Londonis elavast botaanik James Wongist, kes ütleb, et ta on pärit Singapurist ja sealkandis viljuvad maasikad aasta läbi. Kas peaks ta Londonisse kolides hakkama jälgima hooajalisust vaid seetõttu, et siin talvisel ajal maasikad ei kasva?

Kuivõrd on meie liha- ja piimatoode kohalik ja hooajaline. Valmisprodukt võib olla valmib siin.

Kuid Euroopa, kus GMO on peamiselt keelustatud, impordib igal aastal mujalt sisse 30 miljonit tonni biotehnoloogilist maisi ja soja, millest põhiosa läheb loomasöödaks. 

Riigid, kus GMO vili kasvab: Brasiilia, USA, Kanada, Lõuna Aafrica, Austraalia, Boliivia, Filipiinid, Hispaania, Vietnam, Bangladesh, Kolumbia, Honduras, Tšiili, Sudaan, Slovakkia, Costa Rica, Hiina, India, Argentiina, Paraguay, Uruguay, Mehhiko, Portugal, Tšehhi, Pakistan ja Myanmar. Mitte just koduukse all. Sestap oleme siin Euroopas üsna silmakirjalikud – laseme teistel enda eest musta töö ära teha ja märgime oma toote reklaamis, et osta kohalikku.

Aga ma pigem tahan öelda, et meie evolutsiooniliselt kodumaalt (Maalt) meieni transporditud puu- ja aedviljad on madalama keskkonnamõjuga, kui „kohalik“ toit, mida on suhkru, soola, õliga töödeldud. Seega vali küllaldaselt puu- ja aedvilja oma maitse järgi.

Etnobotaanik James Wong kirjutab New Scientist artiklis: 

Üks populaarne toiduga seotud soovitus on „söö kohalikku“ ja see on parim viis kuidas oma süsiniku jalajälge vähendada.  Selle põhjuseks on asjaolu, et ... - "toiduahela kilomeetrid (food miles) on üldise jätkusuutlikkuse jaoks mugav aseaine, kuna saagi transportimine kogu planeedil on süsinikuheite peamine mõjutaja".  See lugu on toidumeedias äärmiselt laialt levinud  ja seda usutakse intuitiivselt, kuid kas see on usaldusväärne?

On tõsi, et toidusektor kulutab väga palju energiat ja moodustab 20-30% kõigist kasvuhoonegaasidest. Kuid kui palju sellest moodustab tegelikult kauba transport – farmist kahvlini? Palju vähem, kui sa tõenäoliselt arvasid. 

Carnegie Mellon  Pennsilvaania Ülikoolist kirjutab oma raportis, et ainult 4%   (moodustades seega vaid 0,8 protsenti USA inimese süsiniku jalajäljest). Toetudes muudele uuringutele kõikjalt maailmast, moodustab transport 4-6 % toidusüsteemi süsiniku jalajäljest.  Uuring leidis, et enamik emissioone loovad põhiliselt teised toidu tootmisprotsessi osad, nagu põllumajandus, töötlemine ja toiduvalmistamine. 

Pannes selle tänase elu konteksti - leidis USA põllumajandusministeerium (USDA), et kodused köögiseadmed tekitasid ligi seitse korda rohkem süsinikuheidet kui toidutransport.  

Võttes arvesse kõiki toiduahela lülisid – põllumajandust, töötlemist, pakendamist, transporti, jaemööki, toitlustamisteenuseid ja majapidamisi – siis lõpptarbija kasutas kõige enam energiat ja transport kasutas kõige vähem.  

Heaküll, kui toiduahela pikkus ei ole ka süsiniku jalajälje kõige suurem mõjutaja toidusüsteemis, siis kindlasti on oluline iga väike samm, millega saame oma jalajälge vähendada?  Ka siin on vastus keerulisem, kuna transpordi teekonna vähendamine sellega, et ostame rohkem kohalikku toodangut, võib sageli olla keskkonnale järeleandmine, kuna põllumajandus- süsteemide süsinikuheide võib olla äärmiselt erinev.  

Üks UK valitsuse uuring leidis, et Hispaaniast sissetoodud tomatitel oli kolmandiku võrra väiksem süsiniku jalajälg, kui köetavates kasvuhoonetes kasvatatavatel UK tomatitel. 

Komisjon leidis, et selliste põllukultuuride nagu kartul puhul, kus toodangu süsinikuheide oli sarnane, oli vastupidine olukord, mis tähendab, et kaugemalt pärit transpordil oli suurem üldine mõju. Erinevalt lihtsast “kohalik = keskkonnasõbralikum” sildist jõudsid autorid järelduseni:  „Üksikult vaadatuna ei ole läbitud toidukilomeetritel põhinev näitaja kehtiv jätkusuutlikkuse näitaja.”

Kui asi puudutab meie süsiniku jalajälge, siis transpordi kilomeetrid varieeruvad väga palju. Näiteks õhutransport annab emissiooni 75% enam, kui meretransport, toidu Kagu-Aasiast Suurbritanniasse meritsi saatmine hõlmaks palju vähem süsinikku kui sama toode, mis tuleb lühikese lennuga Itaaliast.  

Selles kontekstis üks laevanduse toidumiil võrdub peaaegu 8 maantee toidumiiliga ja rohkem kui 75 õhu toidumiiliga, muutes vahemaad heitkoguste otsese indikaatorina väga problemaatiliseks.  

UK Bath Ülikooli teadlased tegid uuringu, mille eesmärgiks oli võrrelda heitkoguseid - kui tarbijad ostsid puu- ja köögivilju otse kohalikest taludest või ökoviljade kastide kohaletoimetamise kava kaudu.  Kastiskeem hõlmas süsinikku süsteemi külmhoiustamise, pakkimise ja transportimise osas piirkondlikust jaotuspunktist ja tagasi kuni tarbija koduukseni. Hoolimata kogu sellest sõitmisest, oli kastisüsteemi koguemissioon väiksem, kui kõigil nendel tarbijatel, kes tegid farmidesse erasõite (6,7km ja kaugemale).   

Nii et kas kohaliku söömine on parem valik? See oleneb. Kuna lisaks keskkonnaprobleemidele võib olla muid põhjuseid, miks võiksite kohalikku valida. Keskkonnamõju mõõtmiseks on peale  süsinikuheite  ka palju muid viise. Kuid kui vaadata tõendusmaterjali, on selge ainult üks asi: ainuüksi toidumiilid ei ole jätkusuutlikkuse heaks tunnuseks. Tegelikult on need hoopiski eksitavad. Ja kuna me ei saa arvestada ainult nendega, peaksime vaatama kogu tervikut.   

Maasikaid terviseks! Kui mahe ei ole mahe ja kui kemikaal on täitsa ok.

Mõned päevad tagasi 27. juunil 2019 leiab Hispaania politsei 300 TONNI toiduaineid ja 39000 LIITRIT jooke, millele on peale kleebitud silt "orgaaniline" (mahe)  - kuid mis tegelikult mahe ei ole. Nad tegutsevad üleeuroopalise operatsiooni OPSON VIII raames, mille käigus arestitakse 100 MILJONI EURO eest toitu. Hispaania politseil paluti sel aastal jälgida just "orgaanilise" sildi saanud toiduainete käitlust. Keskkonnateenistus tegi 2500 kontrolli poodides, turgudel, sadamates, lennujaamades. Leiti 1500 administratiivset rikkumist, 15 kriminaalset juhtumit ja 35 inimest võeti vahi alla. Kontrolliti rohkem, kui 90 000  TONNI kahtlast "orgaanilist" kaupa. Kontrolliti LIHA, KALA, MUNE, ÕLI, VÜRTSE, mis kandsid silte "orgaaniline". Kokku viidi operatsioon läbi 78 riigi ametnike ja spetsialistide abil, Euroopas tehti kokku 672 aresti. Osades riikides tegevus veel käib. Kokkuvõtlikult oli lisatud jookidesse ravimeid, juust ja kana aegunud, liha ebasanitaarsetes tingimustes hoitud. Leedus arestiti 335 000 võltsitud maiust (eriti pahad, kes lapsi kiusavad) ja Itaalias peeti kinni 150 000 liitrit halva kvaliteediga päevalilleõli, mida lisatud klorofülli ja beetakaroteeniga hakati müüma extra virgin oliiviõli pähe. Ja loomulikult toidulisandid olid sihtgrupiks, sedakorda rasvapõletajate pähe müüdav 2,4-Dinitrophenol . 50 000 kapslit arestiti.

KÕIGE SELLE TAUSTAL ON ÜKS-KAKS ÕNNETUT VÄIKESES KOGUSES  KEMIKAALI MAASIKAS TÄHTSUSETU JA EBAOLULINE (tervisele).

OPSON operatsioon viidi läbi Austrias, Belgias, Bulgaarias, Küprosel, Hispaanias, Soomes, Prantsusmaal, Horvaatias, Iirimaal, Itaalias, Leedus, Portugalis, Rootsis, Sloveeniaa, Slovakkias, UK.  Kõik 78 riiki, kes kaasa aitasid on üles loetud Europoli lehel, Eestit seal ei ole? Meil ei ole raha? Tahtmist?

Meie Eestis oleme suutelised karbi maasikate pärast inimesi hulluks ajama :). 

OPSON VII eelmisel aastal leidis samasuguseid huvitavaid asju:

Minus tõstab pead tugevalt teaduspoolele kaldu olev skeptik, kui vaatevälja jõuab liig palju „oh kui hirmus ja mürgine kõik on“ või „kuidas küll meid ärimehed, arstid, tootjad petavad ja tapavad“ või „stiilis artiklid. Samas, kui ma loen piisavalt põhjalikult arstide „meie teame paremini, mis teile hea on“ või „te eksiteele viidud tohmanid, kes millestki aru ei saa“ stiilis artikleid, siis ärkab minus protestiv tähenärijast skeptik, kes näeb ka siin ühtteist ülepakutut.

Eks ma saan aru, et üheski asjas ei ole kunagi võimalik panna 100%  „õige asi“ märki. Igas asjas on omad plussid ja miinused. Igal pealtnäha positiivsel asjal on omad agad. Igal  ravimil on kõrvalmõjud. Igal imerohul samuti. Ja igas halvas on samuti oma hea pool. Eks me õpime just vigadest.  Sageli väljendame ennast valesti – üritades kaitsta seda, mis meile meeldib, toome põhjenduseks kergelt ümberlükatavaid või ilmselgelt ebaolulisi fakte.  Midagi, mis ajab marru vastava ala spetsialisti. Näiteks ütleb inimene, kellele meeldib süüa liha, et lihas on valgud. On samas ilmselge, et ta sööb liha, kuna talle see meeldib...

Täna on valitsev teaduse poole kalduv skeptik J.

Pärast riigikontrolli  poolt algatatud artiklite puu- ja aedviljas sisalduvate kemikaalide  lugemist pirisesin vapsiku moodi aias ringi: „Miks tuuakse välja ainult puuviljad?“, „Miks riigikontroll ei võiks toiduohutuse kursused enne läbida, kui kirjatüki üllitab?“ ja „Mida siis nüüd lastele „mürgimaasikate“ asemel ostetakse  - Maasikajogurtit? Maasikakaramelle? Roosat viinerit? Vorsti? Mahesaiakest? Maasikamaitselisi multivitamiine? Ja kuidas üldse me oskame inimesi nii hästi hirmutada, et isegi riigipoolne kontroll, mis peaks olema toetatud vastava ala spetsialistide analüüsiga, hakkab umbes arvamusi avaldama. Elasin ennast Mariini peal välja, kes oma seisukohad ka riigikontrolörile ja ajakirjandusele teada andis.

Edasi tuleb Malehe artikkel – meedias on pealkirjad - „asi on hull“.

Tegelikult ei ole asi hull. Vähemalt, mis puudutab maasikat toidulaual ja selle mõju meie kehale. Antud juhul need maasikad, milles oli taimekaitsevahendit veidi üle normi, ei tee meile absoluutselt mitte midagi. Esiteks seetõttu, et taimekaitsevahendite normid on seatud juba tunduvalt 100-1000x allapoole tegelikult ohtlikkust kogusest. Teiseks seetõttu, et maasikas sisaldab jätkuvalt 1000x rohkem meid toetavaid ja kasulikke aineid: vett, kiudainet, vitamiine, mineraale, antioksüdante jne.

Asi on hull seetõttu, et ei selgitata korralikult „mürgi“ olemust. Taimekaitsevahend ei ole mürk iseenesest – mürk on kogus. St ka vesi on teatud koguses mürk. Sool ja suhkur, banaan, piim, liha jne kõik nad sisaldava kemikaale st nad koosnevad 100% kemikaalidest, millest igaüks omakorda teatud koguses on mürk – toksiin...või mida iganes kellelegi meeldib. Eeterlik õli näiteks - millega peletatakse putukaid on nö putukamürk ehk intsektsiid. 

Asi on hull seetõttu, et viiakse laborisse karbitäis maasikaid – ja jäetakse viimata piim, liha, teravili, töödeldud toidud, toidulisandid. Võiks viia terve valiku erinevate toidugruppide esindajaid.

Asi on hull seetõttu, et tekitatakse paanikat mitte päris õigetel alustel. Mitte et keelatud ainete pärast ei peaks skandaali tegema – toidu ohutust ja keelatud ainete sisaldust tuleb kontrollida regulaarselt. Keelatud ainete kasutajate suhtes tuleb rakendada sanktsioone.  

Absoluutselt kõik on keemia, kõik ained on kemikaalid. Kui me ka ei kasuta taimekaitsevahendeid, ei tähenda see, et toitu oleks ohutu süüa. Vähem kaitsevahendeid ei tee toitu turvalisemaks – on olemas bakterid ja seened, kes võivad loomuliku toidu muuta oma tegevusega äärmiselt eluohtlikuks.  Kui sa oled lugenud blogis varem avaldatud artikleid toidu ohutusest ja selle ajaloost, siis on selge, et praegusel ajal on on meie toit vägagi ohutu. Ja kuidas me üldse väidame, et miski aine toidus on hea või halb? On vaja veel ka teada kui palju, kui sageli, kuidas see aine käitub ja reageerib kehas – kui üldse. Sestap toiduna on tavapõllunduse puu- ja aedviljad täiesti ohutud. Ma ei räägi lihast, kalast, munast - mille suurim oht on tähtaja aegumine ja valed hoiutemperatuurid.

Mis siinjuures aga on oluline – kui palju me üldse kasutame taimekaitsevahendeid ja kuidas need mõjuvad ökoloogilise süsteemile (mesilased jne). Tõenäoliselt on keskkonnale tervikuna parem, kui me kasutaksime vähem ja kohe kindlasti ei tohiks kasutada juba keelatud vahendeid ja tuleb järgida nende kautamise korda. 

Ma ise olen oma aias nö mahedalt toimetav ja seetõttu saavad paljud viljad ka igasugu väikeste ja suuremate sebijate poolt nahka pistetud enne, kui nad valmivad.  Hetkel istuvad linnud kirsipuude otsas ja üritavad läbi võrgu neid kätte saada. Peaksin olema püssiga väljas! Eelmsiel aastal kaotasin kõik suguvõsa murelid herilastele. Olin tige nagu herilane! 

Ilmselge on ka see, et suuremad tootjad seda endale lubada ei saa (sest tarbija ilmselt tapaks, kui toit poleks õigeaegselt tema laual iga päev aasta läbi) ning tarbijal ei maksa ses osas siis ka roosasid prille ees hoida. 

See ei tee minu aia vilju ohutumaks, küll on minu aia viljad minu jaoks erilised paljudel teistel põhjustel. Tervislikumaks teevad minu värskes õhus viibimine, taime eest hoolitsemine (liigutamine), stressi maandamine ja võimalikult hea värske vilja söömine. Rõõm sellest kõigest. Kõik need seened ja bakterid ja putukad, kes taimedest üle käivad + taime enda toodetud pestitsiidid-intsektsiidid võivad viljale jätta nii neutraalseid, kui ka putukatele "mürgiseid" ühendeid. Kuid kogused (suured), mida ma söön ei ületa ohutu piire. Vähemalt siiani. Vähemalt ma loodan :), et nende viljade kasulikkus aitab neutraliserida ja ma saan veel ka preemiat.

Igas taimes ja meis endis on teatud hulk väga mitmeid aineid, mis vähegi suuremas koguses on teada-tuntud toksiinid:

Pirnid sisladavad formaldehüüdi, kartulid solaniini, tomatid amügdaliini jne, jne. Puhta mürgine värk - suures koguses. Ka meie endi keha toodab formaldehüüdi, arseeni jpm. Mürk on kogus - mitte aines. 

Ajakirjas Forbes  ilmusid USDA iga aastase pestitsiidijääkide kontrolli tulemused. Kõrvutati tava ja orgaanilist põllumajandustoodangut. 99,85% puu- ja aedviljatoodangus on leitud jääkide kogus palju allpool kehtestatud piirmäärasid. Fakt on see, et sünteetiliste pestitsiidide jääke leiti ka kõigis mahetoodetes. 

Kuid seda jätkuvalt nii väikestes kogustes, et terviseohtu need ei kujuta. Värskete maheõunte ja –pirnide ning õunamahla  kontsentraadis ei ületanud jäägid lubatud 5% taset. Veidi suuremad jäägid olid 18% kontrollitud maasikates, 30% viinamarjades, 30% greipides ja 30% külmutatud kirssides.   Steven Savage võtab uuringud kokku küsimusega, et kas kõik puu- ja aedviljades (nii tava-, kui mahetootmises) leitud pestitsiidijäägid kujutavad ohtu? Ei! Ja teadlik ostja peaks hoidma endast eemal kõik artiklid a la „10 kõige mürgisemat“ jms ning valima oma toidu värskuse, maitse ja taskukohasuse järgi. Miks arusaamatused tekivad – „mürgi“artiklid on äärmiselt eksitavad, kuna kõiki leitud jääke vaadatakse ühtemoodi, hoolimata sellest, millise konkreetse kemikaaliga on tegu ja millises koguses seda üldse leiti jne

Allpool on muna, banaani ja mustika koostis keemilises keeles - iga neist ainetest võib saada toksiliseks. Mõnel väiksemas, mõnel suuremas koguses (allergiad).

Tarbija vajab terviseedendajate poolset julgustust, et süüa palju värsket puu- ja aedvilja. Ja mis meil hetkel välja tuleb on see, et naturopaatia ja alternatiivsed ideed tekitavad oma artiklitega hirmu, et müüa oma toodangut - toidulisandeid. 
Jooksujalu minnakse mööda ühest peamisest - DOOSI SUURUS TEEB AINEST MÜRGI. Ja et taim orgaanilises aiapidamises toodab pidevalt pestitsiide ja herbitsiide, et hoida oma kohta aias ja kaitsta oma seemneid.

Kapsas - taim, mis ka ise näeb palju vaeva, et pestitsiide toota :)

Sõnad "puhas" ja "looduslik"

Maitsemeele teemaga edasi minnes tõlkisin McGilli Ülikooli keemiku Joe Schwarczi artikli naturaalsest apelsinimahlast :). Mida tähendab naturaalne ehk looduslik? Igasugu pakikestel, pudelitel ja karpidel on see peal, mis siis tähendaks, et naturaalset toitu on poed ja apteegid puupüsti täis.

Päikesetoidu blogil on sel suvel 10 sünnipäev. Ja seda, mida ma 10 aastat tagasi kirjutasin, ei julge ma enam lugeda:). Oli vast liiga palju heade ja halbade asjade eristamist - ainult head ja mitte midagi halba.

Hetkel ma olen sealmaal, et ükskõik, mida sa toiduks ei vali - head ja halba on kõiges. Oleneb kogusest, oleneb keskkonnast, oleneb asjaoludest.

Värsket muutmata toitu valin ikka maitse järgi, mitte "kasulikkuse" järgi. Ebameeldivaid asju maitsvate asjade juurde blenderisse ei pista :). 

Töödeldud toiduga on teistmoodi - seal on maitsed kombinatsioonis, Ja üritan kommi ja koogi puhul ikka teadlik olla, et maius võib ju kuumutamata ja taimne olla - ta on kontsentreeritum, seega maitsegi kontsentreeritum, mis tähendab, et väga hea asi :). Liiga head asja tasub süüa vähem! Kui minna poe töödeldud toitude juurde, siis on juba tegemist üliheade maitsetega, tähelepanelikkus peaks olema kruvitud hästi kõrgele.

Ja nagu igasugu heade asjade puhul on ikka nii, et keha harjub hea asjaga teatud aja jooksul ära - ja tüdineb ehk hakkab midagi paremat otsima. Ja siin ongi see hetk, kui me lisame tibake rohkem maitseaineid, tibake rohkem rasva, sutsu rohkem magusat. Nii me oleme teinud, sest loodus on kord kõik nii loonud, et nad püüdlevad edasi. J.Hopkinsi Ülikooli ülekaalu kursusel märgiti, et  evolutsiooniliselt on inimene arenenud liikuma toitu otsima ja seda leides, ka selle kõik ära sööma. Otsima ikka rammusamat toitu, et nälga üle elada. Kuna aga nälga ei ole, siis liigume ühe toidu juurest teise juurde ja kogume järjest enam kihte enda ümber.  Ja kõik puha keskkonna pärast, mille oleme loonud niivõrd külluslikuks :) ja meie tahtmised on taevalikud st me tahame teatud head asja iga päev ja teatud viisil ning seetõttu paneme tootja raskesse seisu - näiteks tahtmine juua apelsini mahla iga päev aasta läbi ja tahtmine saada naturaalset mahla. Need tahtmised võiks lasta vabaks, sest muidu leiab  tootja viisi, kuidas tarbija meele järele olla. Kui tarbija rahulduks naturaalsega sellisena nagu see on - muutmata töötlemata toiduga ja saaks aru, et see, mis on töödeldud ei ole enam naturaalne (mitte et see oleks söömiseks kõlbmatu või halb) - siis poleks tootjal vaja sõnu venitada. Samas mulle meeldib Schwarczi ettepanek uueks sildiks. Ja nii see võikski olla, ilma, et me üksteist ja iseennast petaksime.

Apelsinimahla toojast pigistati mahl välja. 

J. Schwrtcz kirjutab: "Meil kõigil on omad harjumused. Üks minu omadest on alustada päeva klaasi apelsinimahlaga. Värskelt pressitud oleks ideaalne, kuid ausalt öeldes tuleb üsna palju vaeva näha ja sestap ma lähen poes nende mahlapakkide juurde, kuhu on peale kirjutatud „100% puhas ja naturaalne, midagi pole lisatud, midagi pole ära võetud, ainult apelsinid“. Minu eelistustel pole midagi tegemist „puhta“ või „naturaalsega“, ma otsin maitset. Minu lemmikmahla Tropicana mahla suhtes on USAs kohtuasi ja kirjutatud raport. Millise hullu toksiini nad sealt siis avastasid? Tegelikult ei avastatud ühtegi. 

Kohtuasjas märgitakse, et silt „100% puhas ja naturaalne“ on vale, kuna mahl on tugevalt töödeldud ja maitsega teaduslikult manipuleeritud. Antud juhul väidavad hagejad, et nad ei oleks mahla ostnud või maksnud rohkem, kui nad muidu oleksid valmis maksma, kui mahl oleks nõuetekohaselt märgistatud.   Kuigi sellel kohtuasjal on mõttetuse maitse juures, toob see arutelu mõiste „loomulik/naturaalne” üle avalikkuse ette. Ja see on hea, kuna see väljend on väga laialt kasutust leidnud, et rahuldada ühist ekslikku arvamust, et „naturaalne” on alati parem kui „töödeldud”, „kunstlik” või „sünteetiline”. 

Ei ole küsimust selles, et Tropicana poolt on loodud just taoline toote kujund – apelsinid pressitakse, mahl valatakse pakendisse ja seejärel veetakse imekiirelt müügikohtadesse laiali. Kuid tegelikkuses see niimoodi ei ole. Tõde on see, et kui sa soovid värsket, suurepärase maitsega apelsinimahla, siis on ainult üks viis seda saada. Apelsinid tuleb sul endal mahlaks pressida ja hästi kiiresti ära juua. 

Miks kiiresti? Kuna mahla välja pressimine algatab tohutul hulgal keemilisi protsesse, millest enamik ei ole meile kasulikud.    Ensüümid, mis purustatud rakkudest vabanevad kiirendavad reaktsioone õhus oleva hapniku ja ja apelsinimahlas loomulikult leiduvate sadade erinevate ühendite vahel.  Oksüdeerumisprotsesside tulemuseks on maitsebuketi kadumine. Kui pakendis oleval apelsinimahlal on värske maitse, siis see tähendab, et need reaktsioonid on pidurdatud. Tropicana on sel alal tööd teinud alates 1950 aastatest ja töötanud välja erinevaid tehnoloogiaid, et säilitada algset maitse-lõhnabuketti  nii palju kui võimalik. Ja seda viisil, et mahl ei sisaldaks ohtlikke baktereid. 

Apelsinid, nagu iga toit, võib saada koduks bakteritele. Pastöriseerimine, ehk siis mahla kuumutamine, tapab bakterid, kuid koos sellega tapetakse ka maitse.  Sestap võib pastöriseerimata mahl olla mõnus meie maitsepungadele, kuid kahjuks on üsna hästi dokumenteeritud mürgitusjuhtumeid taolisest mahlast. Kõige kuulsam neist on tõenäoliselt Orlando teemapargist, kus rohkem, kui 60 inimest said salmonelloosi. Kuidas siis vabaneda bakteritest ja samas säilitada maitse? Tropicana firma 1952 aastal asutanud Anthony Rossi tutvustas kõrgpastöriseerimise protsessi, mis aitab temperatuuri tõstmisega väga lühikeseks ajaks säilitada mahla maitse. 

Pastöriseerimine on kriitilise tähtsusega, kuna apelsinid on hooajaline vili ja mahla säilitatakse vahel kuni aasta, et rahuldada tarbijaid, kes soovivad iga päeva alustada just selle mahlaga. Ja miks nad ei peaks? Apelsinimahl on suurepärane kaaliumi allikas ja pakub suurt hulka antioksüdante. Kuid loomulikult on siin ka suur hulk suhkrut, võrreldav limonaadidega, sestap ei tasu seda sisse ajada liitrite kaupa. 

Apelsinimahl külmutatud kontsentraadist on olnud kättesaadav alates 1950 aastatest, kuid selles mahlas  oli vähe maitset ja lõhna, kuna kuumutamisprotsess, mida oli vaja mahla kontsentreerimiseks lõhustab maitse/lõhnaineid. On veel protsess nimega „deaeratsioon“, milles vaakumsüsteem eemaldab niipalju õhku värskelt pressitud mahlast, kui võimalik, et peatada oksüdeerimisprotsessid. Kahjuks eemaldab  see protsess ka loomulikku maitset ja lõhna. Sellele on samas teaduslik lahendus – aroomid kogutakse kokku, segatakse koorest pressitud apelsiniõliga ja lisatakse uuesti mahlale. 

Apelsiniõli koos lenduvate ainetega hõlmab endas sadade komponentide segu, millest üksikuid aineid on võimalik üksteisest eraldada protsessidega nagu destillatsioon ja kromatograafia.   Keemik suudab seejärel neist kokku panna erinevaid „maitsebukette“.  Uks peamine apelsinimahla maitset tekitav aines on etüülbutüraat ning selle aine rohkus mahlas tekitab eriti maitsva mahla. 

Kuna apelsinid erinevad olenevalt korjeajast ja kasvukohast oma maitse poolest üsna suuresti, siis selliste maitsebukettide kasutamine lubab hoida mahla maitse muutumatuna läbi terve aasta.  Ühesõnaga kõrgpastöriseerimine, deaeratsioon ja kokku kogutud maitse ja lõhnaainete segude kasutamine võimaldab saavutada mahla maitse võimalikult sarnasena värskelt pressitud mahlaga. Kuid jah, see ei ole „100% puhas ja naturaalne“, kuigi teatud piirini see sõltub nende ambitsioonikate terminite tõlgendamisest. 

Kuna kõik mahla komponendid tulevad apelsinist, siis saab mahla nimetada „naturaalseks“. Tavamõistes tähendab aga sõna naturaalne  töötlemata ainest ja sestap Tropicana ei ole naturaalne. Sellel aga omakorda ei ole midagi tegemist mahla kvaliteediga, mis on suurepärane, kui arvestada tema populaarsust maailma erinevates kohtades. Tegelik probleem on see, et mahla kuldne aura sõnaga „naturaalne“ on määritud. Kui apelsinid korjatakse Floridas ja sealsamas ka mahlaks pressitakse ning põhja transporditakse, siis te saate küll värskelt pressitud mahla, kuid üsna suur on ka risk, et saadavaid baktereid ja osküdatsiooniprotsessi jääke te ei naudi.   

Seega tehniliselt on hagi Tropicana vastu õige ja võibolla tuleks silti muuta. Samas, miks mitte kasutada teaduse saavutusi selleks, et peatada naturaalse mahla lagunemisprotsess? Minu soovitus sildiks: „Parima maitsega mahl, mida loodus ja kaasaegne teadus suudavad anda“. Kuna nii see tõepoolest on. "