Sünnipäevaks: Kas me peaksime sööma vaid kohalikku toitu?

Täna on kaks sünnipäeva, tütar 27 ja Päikesetoidu blogi 10. Esimene postitus oli 07.08.2009 rohe-rohelisest ja see on peale 10 aastat muutunud magusaks, värviliseks ja puuviljaliseks ... 
Ma olen mitu korda mõelnud blogiga lõpetada ja kindlasti ma ei tea, kas järgmisi sünnipäevi tuleb. Kuid ma olen tahtnud oma viimase aja postitustega parandada varasemaid hirmul baseeruvaid kirjutisi  a la kui sa seda sööd, siis...; kui sa seda ei vali, siis .... õige on just nii ... ära mingil juhul tee nii, muidu juhtub .... :). 

Ehk ükski asi ei ole hea ega halb, vaid iga asi on nii nagu see on oma heas ja halvas ning hea ja halb jaguneb nagu päev ja öö ööpäevas - ca pooleks. Pidevalt muutudes. 

Kas me peaksime sööma kohalikku toitu, et vähendada toiduainete tarneahela pikkust (food miles) või ei ole siin vahet? 

Tarneahela pikkuse vähendamine tundub olevat kõige otsesem ja mõistlikum viis süsinikuheidet vähendada. Lähemalt uurides ei ole ka see teema nii lihtne. 

Me oleme üheks muutumas – segunevad nahavärvid, keeled, kultuurid – erinevad toitumisviisid ja toiduained on jõudnud igale poole, riietumisstiilid, muusika, kunst jms on rännanud ja segunenud ning see ei ole minu arvates midagi, mille vastu peaks võitlema.  

Kas konkreetne mõtteline riigipiir määrab ära selle, kuidas sa peaksid sööma, riietuma, rääkima, käituma? Kohalik toit meie evolutsioonilisest vaatenurgast pärineb ekvatoriaalsest kliimast.  Sealt soojast oleme me pärit. Kuidas on hooaegadega? Mulle jäi silma väide, et peaksime sööma hooajalist. Mulle endale meeldib see mõte samuti. Mitte kõiki vilju ei pea olema aasta läbi saadaval. Kuid samas saan ma väga hästi aru Londonis elavast botaanik James Wongist, kes ütleb, et ta on pärit Singapurist ja sealkandis viljuvad maasikad aasta läbi. Kas peaks ta Londonisse kolides hakkama jälgima hooajalisust vaid seetõttu, et siin talvisel ajal maasikad ei kasva?

Kuivõrd on meie liha- ja piimatoode kohalik ja hooajaline. Valmisprodukt võib olla valmib siin.

Kuid Euroopa, kus GMO on peamiselt keelustatud, impordib igal aastal mujalt sisse 30 miljonit tonni biotehnoloogilist maisi ja soja, millest põhiosa läheb loomasöödaks. 

Riigid, kus GMO vili kasvab: Brasiilia, USA, Kanada, Lõuna Aafrica, Austraalia, Boliivia, Filipiinid, Hispaania, Vietnam, Bangladesh, Kolumbia, Honduras, Tšiili, Sudaan, Slovakkia, Costa Rica, Hiina, India, Argentiina, Paraguay, Uruguay, Mehhiko, Portugal, Tšehhi, Pakistan ja Myanmar. Mitte just koduukse all. Sestap oleme siin Euroopas üsna silmakirjalikud – laseme teistel enda eest musta töö ära teha ja märgime oma toote reklaamis, et osta kohalikku.

Aga ma pigem tahan öelda, et meie evolutsiooniliselt kodumaalt (Maalt) meieni transporditud puu- ja aedviljad on madalama keskkonnamõjuga, kui „kohalik“ toit, mida on suhkru, soola, õliga töödeldud. Seega vali küllaldaselt puu- ja aedvilja oma maitse järgi.

Etnobotaanik James Wong kirjutab New Scientist artiklis: 

Üks populaarne toiduga seotud soovitus on „söö kohalikku“ ja see on parim viis kuidas oma süsiniku jalajälge vähendada.  Selle põhjuseks on asjaolu, et ... - "toiduahela kilomeetrid (food miles) on üldise jätkusuutlikkuse jaoks mugav aseaine, kuna saagi transportimine kogu planeedil on süsinikuheite peamine mõjutaja".  See lugu on toidumeedias äärmiselt laialt levinud  ja seda usutakse intuitiivselt, kuid kas see on usaldusväärne?

On tõsi, et toidusektor kulutab väga palju energiat ja moodustab 20-30% kõigist kasvuhoonegaasidest. Kuid kui palju sellest moodustab tegelikult kauba transport – farmist kahvlini? Palju vähem, kui sa tõenäoliselt arvasid. 

Carnegie Mellon  Pennsilvaania Ülikoolist kirjutab oma raportis, et ainult 4%   (moodustades seega vaid 0,8 protsenti USA inimese süsiniku jalajäljest). Toetudes muudele uuringutele kõikjalt maailmast, moodustab transport 4-6 % toidusüsteemi süsiniku jalajäljest.  Uuring leidis, et enamik emissioone loovad põhiliselt teised toidu tootmisprotsessi osad, nagu põllumajandus, töötlemine ja toiduvalmistamine. 

Pannes selle tänase elu konteksti - leidis USA põllumajandusministeerium (USDA), et kodused köögiseadmed tekitasid ligi seitse korda rohkem süsinikuheidet kui toidutransport.  

Võttes arvesse kõiki toiduahela lülisid – põllumajandust, töötlemist, pakendamist, transporti, jaemööki, toitlustamisteenuseid ja majapidamisi – siis lõpptarbija kasutas kõige enam energiat ja transport kasutas kõige vähem.  

Heaküll, kui toiduahela pikkus ei ole ka süsiniku jalajälje kõige suurem mõjutaja toidusüsteemis, siis kindlasti on oluline iga väike samm, millega saame oma jalajälge vähendada?  Ka siin on vastus keerulisem, kuna transpordi teekonna vähendamine sellega, et ostame rohkem kohalikku toodangut, võib sageli olla keskkonnale järeleandmine, kuna põllumajandus- süsteemide süsinikuheide võib olla äärmiselt erinev.  

Üks UK valitsuse uuring leidis, et Hispaaniast sissetoodud tomatitel oli kolmandiku võrra väiksem süsiniku jalajälg, kui köetavates kasvuhoonetes kasvatatavatel UK tomatitel. 

Komisjon leidis, et selliste põllukultuuride nagu kartul puhul, kus toodangu süsinikuheide oli sarnane, oli vastupidine olukord, mis tähendab, et kaugemalt pärit transpordil oli suurem üldine mõju. Erinevalt lihtsast “kohalik = keskkonnasõbralikum” sildist jõudsid autorid järelduseni:  „Üksikult vaadatuna ei ole läbitud toidukilomeetritel põhinev näitaja kehtiv jätkusuutlikkuse näitaja.”

Kui asi puudutab meie süsiniku jalajälge, siis transpordi kilomeetrid varieeruvad väga palju. Näiteks õhutransport annab emissiooni 75% enam, kui meretransport, toidu Kagu-Aasiast Suurbritanniasse meritsi saatmine hõlmaks palju vähem süsinikku kui sama toode, mis tuleb lühikese lennuga Itaaliast.  

Selles kontekstis üks laevanduse toidumiil võrdub peaaegu 8 maantee toidumiiliga ja rohkem kui 75 õhu toidumiiliga, muutes vahemaad heitkoguste otsese indikaatorina väga problemaatiliseks.  

UK Bath Ülikooli teadlased tegid uuringu, mille eesmärgiks oli võrrelda heitkoguseid - kui tarbijad ostsid puu- ja köögivilju otse kohalikest taludest või ökoviljade kastide kohaletoimetamise kava kaudu.  Kastiskeem hõlmas süsinikku süsteemi külmhoiustamise, pakkimise ja transportimise osas piirkondlikust jaotuspunktist ja tagasi kuni tarbija koduukseni. Hoolimata kogu sellest sõitmisest, oli kastisüsteemi koguemissioon väiksem, kui kõigil nendel tarbijatel, kes tegid farmidesse erasõite (6,7km ja kaugemale).   

Nii et kas kohaliku söömine on parem valik? See oleneb. Kuna lisaks keskkonnaprobleemidele võib olla muid põhjuseid, miks võiksite kohalikku valida. Keskkonnamõju mõõtmiseks on peale  süsinikuheite  ka palju muid viise. Kuid kui vaadata tõendusmaterjali, on selge ainult üks asi: ainuüksi toidumiilid ei ole jätkusuutlikkuse heaks tunnuseks. Tegelikult on need hoopiski eksitavad. Ja kuna me ei saa arvestada ainult nendega, peaksime vaatama kogu tervikut.