Esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Puuviljatoiduline Catra Corbett - 50 aastane ultradistantside jooksja

Catrat on nimetatud jooksumaailma metsikuks lapseks:). Tätoveeringuid ja rõngakesi täis naine tähistas detsembris 2014 oma 50 sünnipäeva. Narkomaanist ja alkohoolikust sai 20 aastat tagasi pikkade distantside jooksja...Puuviljatoidulisena sööb 4,5 kuni 5,5 kg puuvilju päevas...
Kasutatud on paari erinevat intervjuud, kus Catra on veel 48 aastane.



Catra, on sinu sajanda 100 miili  (161 km) jooksu päev, kuidas sa ennast tunned?
Põnevil … ma ei oleks kunagi arvanud, et ma saan jooksma nii palju 100 miiliseid jookse. 1999 aastal oli minu esimene jooks: Rocky Raccoon.
Kas sa võiksid selgitada „fastpacking“ mõistet neile jooksjatele, kes ei ole sellega kokku puutunud
C: Fastpacking on kerge varustuse kaasaskandmine, kuhu kuulub toidu- ja joogivaru, peavari ja tarvikud. Sellega minnakse mitmeks päevaks metsikusse loodusesse jooksma. Magatakse maapinnal, joostakse ja matkatakse nii kaugele kui soov on. Mulle meeldib ennast igal aastal aina enam proovile panna ja ma olen "fast pack“ korras läbinud 224 miili (360 km) Whitney Portal´ist kuni Yosemite oruni. 

Kas esimene oli hea kogemus?
Jah, suurepärane. Seetõttu ma otsustasin ka joosta neid veel. Ma pidin kohe ennast järgmisele kirja panema! Kuigi ma sain mõned päris pahad villid, oli see siiski super kogemus. Sel ajal ei olnud selle kohta midagi internetis, seega ma ei tea, kes kõik tol ajal ultradistantse jooksid. Õppisin oma kogemuse kaudu.

Rocky Racoon on Texases – miks sa valisid just selle jooksu?
Kuna ma olin just 3 kuud tagasi alustanud ultradistantsidega ja tahtsin kohe mõnel sellisel jooksul osaleda. Rocky Racoon oli kalendris esimene.

3 kuud harjutamist ja kohe 100 miili; kas sa alustasid 50K?
Jah oli kaks 50K, Skyline ja Tamalpa Headlands, üks 50-miiline, Dick Collins Firetrails, ja minu esimene Quad Dipsea. Kõik 1998 aastal.

Oli sul treener?
Ei, kõik iseõppimise teel.


Mida sa esimesest 100 miili jooksust õppisid?
Oli üsna niiske ja ma ei teadnud suurt midagi hüdratsioonist, elektrolüütidest jms. Mu käed paistetasid üles, inimesed andsid erinevaid soovitusi, kuid mul tuli siiski endal välja uurida, mida teha. Olin uhke oma uustulnuka staatuse üle ja tahtsin kindlasti lõpetada. Jalad olid viimasel 40 miilil kaetud villidega ja ma mõtlesin „oh jumal, on tunne, nagu nad põleksid!“ Ma ei teadnud sel ajal midagi soovitusest kanda suuremaid jalanõusid. Vahetasin küll sokke aga jalad olid rakkus, pidin villid katki tegema ja ma lõpetasin.  

Rääkides HURT jooksust, sa tegid läbi mõlemad 100 miili ja 100K distantsi?
Jah, ma jooksen HURT jookse igal aastal. Olen lõpetanud 100 miili seitse korda ja 100K 4-5 korda. Mulle meeldib see rada, kuna see on suur väljakutse, see teeb … haiget!

Mis on HURT puhul sulle kõige suurem väljakutse?
Juured ja mäed. Aastate jooksul on tee minema uhutud ja on veel raskem. Pinnas ja muda on kõik väljas, juuretüükad igal pool ca 60 cm kõrguses üleval ning iga aastaga tõusevad kõrgemale. Seega iga aasta on raskem. Samuti on siin väga libe. 

Milline aasta oli parim?
Ajaga 33:59   2003 aastal!

33 tundi ...  paljud sinu distantsid on üle 24 tunni, kuidas sa saad hakkama jooksmisega läbi kahe päeva, kas sa treenid ennast selleks – unepuuduseks?
Oh, ma olen harjunud. On lahe, kui ma lõpetan ajaga alla 24 tunni, kuid väljakutsega rajad võtavad palju rohkem aega. Oma teisel 100 miili HURT või Wasatch distantsil pidin jalgadel olema üle 30 tunni. Fastpacking aitab kaasa, nii et see ei ole probleem. Öösel ma kasutan kofeiini. Ma ei joo üldse kofeiini nädalaid enne jooksu ja siis on kofeiinil tugev mõju. See mõjub siis super äratavalt!

Kuule siis ei ole see süsivesiku kütus vaid kofeiinikütus?
Täpselt nii!

Peale kõiki neid 100 miiliseid väljakutseid, kas on olemas ka kerged 100 miilised?
Run d'Amore või Run-de-Vous, või  Umstead on ühtlasemad distantsid. Kuigi asfalt kipub minu jalgu rohkem kahjustama kui ükski teine rada. Umsteadis on rohkem pori.  


Kõige ilusam?
Bighorn! Wyoming mägede ilu on vapustav, see on väga võimas. Kuhu sa ka ei vaataks, kõikjal on imekaunis.

Kõige hullem rada?
Oh jumal, see oli Coyote Two Moon. Jooksin sel aastal, kui hakkas vihma sadama, siis tuli rahe ja seejärel lumi. Oli väga hull isegi neile vaesekestele, kes mäe otsas esmaabitelgis olid. Ma ei teagi, kuidas ma selle distantsi lõpetasin – lihtsalt hoidsin ennast liikumises.  Kohe kindlasti oli see kõige hullema ilmaga jooks, oli nii tapvalt külm. 2009 aastal, kui jooksin seda rada esimest korda, ütesin korraldajatele, et vajan 40 tundi, kuna olin vigastusega (osad inimesed vajasid 48 tundi).  Kuid ma lõpetasin 33 tunniga ja korraldaja oli minu peale pahane ning järgmisel aastal pani ta mu 34 tunniste gruppi. Siis aga oli ilm nii kehv,  et ma lõpetasin 34:58. Jooksin ajaga võidu. Ilm oli täitsa hea, kui ma juba mäest alla jooksin, kuid mul ei olnud enam aega liigseid riidekihte maha võtta. Tuli joosta soojas pesus, sest ma tahtsin jõuda lõppu õigeks ajaks. 


Kõige meeldivam kogemus?
See oli minu esimene HURT, kuna 25 jooksjast lõpetas meid ainult 6. See oli minu 5 või 6 100 miiline distants ning  inimesed kuuldes, et ma selle joosku läbi tegin ütlevad, „oh jumal, sa lõpetasid sel aastal HURT jooksu – sa olid üks neist!“ See on väga võimas tunne. 

Sinu kiireim 100 miili?
Razorback, ajaga 21:20. See oli ka minu esimene võit!

Eelmisel aastal jooksid sa Run d'Amore 125 miili?
See oli üks minu unistuste jookse. Peale seda olen ma jooksnud ka 144 miili ümber  Tahoe järve 43 tunniga. 
43 tundi, kas sa magasid?
Peatusin korra 20 minutiks ja teisel korral 30 minutiks ja kõik! See oli väga ohtlik jooks – kõige ohtlikum minu jooksudest. Sa oled omapead ja liiklusega teel. Olin esimene, kes tegi kaks ringi. Pidin alustama neljapäeval kell 22.00, siis tegin ühe ringi ja seejärel tuli oodata 14-16 tundi, kuni teised alustavad.  Ütlesin neile, et ma ei taha oodata, ma liigun edasi. Esimesel ringil tunned ennast alati hästi, see on nagu soojendus ja sa ei taha enam seisma jääda. Pealegi on kell 01.00 öösel liiklus hõre. Seejärel tuleb joosta läbi Tahoe linna ja see tee on päris ohtlik. Ja loomulikult kohe, kui ma selle distantsi lõpetasin, oli esimene mõte – see on liiga ohtlik, ma ei tee seda enam kunagi. Kuid tead, ma võin alati ümber mõelda … Järgmisel päeval mõtlesin juba kolmandast ringist … Ühel päeval võib-olla neljast. Järgmisel päeval teeb see valu aga ma siiski soovin seda teha uuesti. See on nagu sünnipäeva jooks – ma jooksen sama palju tunde, kui vana ma olen. Ma saan nüüd 49  … ma alustasin sellega, kui sain 40.


Inimesed arvavad, et Quad Dipsea on raske, kuigi see on vaid 4x7 miili. Kui kaua sul võttis, et läbida 131 miili?
Ma andsin endale 48 tundi, kuid tegin selle läbi 42 tunniga. Kuid mul on läinud ka 47 tundi. 
Ei ole kerge edasi minna, kui esimesed 100 miili on seljataga. Kuid ma ei mõtle lihtsalt sellest. Ma lihtsalt liigun edasi. Ja ma võiksin lõpetada, sest ma olen jõudnud kodupunkti, kuid ma siiski jätkan, et inspireerida inimesi.  Osad inimesed langevad peale 50K välja, nad takerduvad ja siis nad mõtlevad, „näe, Catra jookseb 131 miili, mina võiksid joosta 31 miili.“   Sa paned jalg jala ette ja liigud ...


Rääkides kiirusest, sinu kiirus järjest kasvab, kas pole? Kuidas sa seda seletad?
Jah, sel aastal on mul läinud väga hästi, . Ma olen nüüd puuviljatoiduline. Alustasin jaanuaris peale aastaid veganiks olemist. Michael Arnstein (Fruitarian) on samuti väga kiire, nii et miks mitte? See baseerub Grahami 80/10/10 raamatul ja 80% puuvilju, 10% aedvilju ja 10% pähkleid. Esmaspäevast reedeni söön ma 100% puuvilju. Nädalavahetustel lisan mõned porgandid ja spinati ning mõned pähklid. Täna ma söön banaane ja datleid ning teisi puuvilju, mis mul siin on.
  
Kas sa jooksudel loed ja arvestad kaloreid?
Ei. Dattlid on väga kaloririkkad. Kolm datlit 120 kalorit. Nii et ma saan suurema osa energiast nendest, banaanidest ka. Seda ma õppisin Marokos, kui jooksin maratoni des Sables. Maroko tugevamad jooksjad kandsid kaasas ja sõid datleid. Datlites on kaloripomm ja nad on toitaineid täis.

Probleeme seedimisega?
Puuviljadega pole mul kunagi olnud seedeprobleeme.

Sul on üks aasta 50 sünnipäevani – sa oled nii noor
J, kuidas sa ennast tunned?
Ma olen oma elu parimas vormis  ja ma olen see, kes ma olen: tunnen ennast hästi, tunnen ennast tugevana, tunnen ennast tervena. Paljud peavad mind 10 aastat nooremaks! 

Kui sa ei ole väsinud kordamast oma lugu sellest, kuidas sa jooksmispisikust nakatusid, siis räägi veidi sellest? Kui paljud ajakirjad on kirjutanud sinu taastumisest ja oma elu ultrajooksudega uuesti ülesehitamisest?
Päris paljud ajakirjad, kuna ma alati räägin seda, kuskohast ma tulen. Ma olin harjunud kasutama narkootikume, jooma alkoholi, olema peoloom. Mind on arreteeritud, olen veetnud ühe öö vanglas. Sellest ajast olen läinud üsna sirgjooneliselt edasi ja pole enam seda korranud. Sellest on nüüd 19 aastat möödas. 2 aastat võttis mul aega, et jooksmisse sulanduda. Alustasin jõusaaliga ja jalutasin väga palju. 

Kas keegi inspireeris sind muutusele?
Ei, ainult mina ise! Ma liikusin sõprade juurest sõpradeta olemisse. Tegin kõvasti tööd jõusaalis, siis hakkasin jalutama ja seejärel jooksma. Jooksin oma esimese 10K ja kolm kuud hiljem juba esimese maratoni.

Oma Facebooki lehel kirjutasid, et soovid, et sinu ema veel elaks ja näeks sind jooksmas sinu sajandat 100miili ...
Jah. Ema tegelikult ei teadnud eriti palju minu varasemast elust, kuna ma ei elanud Fremontis. Kuid, kui ta lõpuks teada sai, siis oli tal väga hea meel, et ma muutusin ja sain terveks. Kuid ta arvas, et ma jooksen liiga palju...

Sa oled kiirust ja mahtusid nii ruttu suurendanud, et kas on seotud vigastusi? 
Ei, mitte ühtegi! On jalavalu kord siin, kord seal, aga ei midagi püsivat. Kord ma venitasin ära oma sääremarja ja ei suutnud paar aastat tagasi joosta Miwok distantsi, kuid muidu ei ole midagi tõsist olnud. Ma oletan, et minu kaal on üks põhjus ja teiseks ma teen jõusaalis treeninguid (cross-training). Mu keha on tugev. Inimestel, kes ainult jooksevad, kipub olema rohkem vigastusi.  Treeninguid on vaja, eriti kui oled juba vanem.

Kas sa püüad probleemides inimesi oma looga inspireerida ja muuta? Külastad näiteks koole või abikeskusi?  
Ei, kui mulle see meeldiks. Järgmise aasta suureks projektiks ongi raamat! Ma olen sellest mõni aeg mõelnud ja inimesed on soovitanud. Nüüd tunnen, et olen selleks valmis ja mul on palju lugusid, mida jagada.
Ma saan maile pea iga päev inimestelt, kes on peale minu loo lugemist vahetanud narkootikumis jooksmise vastu. Kui mina seda suutsin, suudavad ka nemad.  
Minu blogi on http://trailgirl.blogspot.com/, kui nüüdseks ma kirjutan vähem, olen peamiselt Facebookis.
Sul on ka uus ja väga eriline sõber …
Jah! Ta ei ole jooksja, kuigi täna öösel jookseb minu kõrval 12 miili. Supervormis. Armees peale mitmeid aastaid mereväes. On palju reisinud, 3 korda lähetusel Afganistanis ja korra Iraagis. 

Seega ta teab, kuidas toetada ...
Jah. Ta leidis mu kolmandat korda Afganistanis olles ja rääkis mulle, kui palju ma teda sellest läbi aitasin. Sel ajal, kui ta ei teadnud, kas ta üldse jõuab tagasi. Kusjuures tal ei ole mingeid tätoveeringuid ega rõngastatud kohti ...

Rääkides tätoveeringutest, kas sa teed veel juurde?
Tahaks paari veel. Siinhulgas ka üht erilist – sajanda 100miili jooksu puhul. 
Sa hakkasid jooksma 1998 aastal. Kuna tuli mõte joosta sada 100miilist jooksu? 
Igatahes mitte siis, kui ma alustasin jooksmisega. See ei olnudki eesmärk. See tuli aastate jooksul ja oli pigem väljakutse.  Praeguseks ei ole see ka enam mingi lõpp-punkt. Ma lihtsalt lisan järgmisi eesmärke, kui eelmised on saavutatud.
Rääkides seelikutest – sinu jooksuriietuse stiil või peaks ütlema prantsuse moodi coquetry? Sa oled loonud trendi!
Jah, RunningSkirts on minu sponsoriks ja nad teevad väga armsaid asju.  Naljakas on see, et juba ammusest ajast sai mulle harjumuseks kanda tenniseseelikut. On tore, et sellest on suudetud teha äri ning me ei pea joostes poiste moodi välja nägema.  


Soovitusi neile, kes lähevad jooksma oma esimest 100 miili?
Nautige seda. Püüdke teha nii, et teie esimene ultradistants oleks lahe kogemus. Esitage endale väljakutse aga ärge ületage punkti, mil kogu rõõm kaob. Ärge seadke ootusi liialt kõrgele. Omage alati tagavara plaanile tagavara plaani (plaan C) … Ja ei ole olemas halba ilma, vaid on valed riided! Ma mõtlen tõsiselt – kui sajab lund, pange ennast riidesse. 

Nõuanne eluks?
Ole positiivne. Tea, et asjad lähevad alati lõpuks hästi, isegi juhul, kui sa praegu oled raskel teel. Kasuta seda, mida sa võid õppida oma jooksudest: mine sellest läbi, jätka liikumist, säilita positiivsus. Päikesepaiste on tumedate pilvede taga! 




Esmaspäev, 12. jaanuar 2015

"Ma vajan B12" - On see tõsi? vol II

Algus eemises postituses...loe siit

Miks võtta B12? See ei ole toit. Oled sa haige? On B12 ravim? Mitte päris. See on midagi, mis peaks andma sulle kontrolli. Tunde, et sa omad kontrolli oma tervise, oma närvide, oma väsimuse üle. Rahu tunde – kestva rahu ja rõõmu selle üle, et oled elus ja elad hirmuta haiguse või suremise ees? Kui see oleks tõsi, siis sa oled ikka väga odavalt saanud.

Niikaua, kui sa mõtled, et tead, mis peaks või ei peaks juhtuma, püüad sa manipuleerida Jumalaga (reaalsusega). See on õnnetu olemise retsept.

B12 võttes ostad sa reaalsuselt omale kindlustunnet – kontrolli tunnet. Sina oled see, kes kontrollib olukorda. Kõik ütlevad, et see on vajalik, siis sa väldid tervise kadumist! Kas väldid? Kas tervis ja elu on sinu kontrolli all? Ma tean inimesi, kes hoolimata B12 võtmisest ei ole saavutanud kontrolli oma tervise üle. Ma tean ka inimesi, kes võtavad B12 ja on terved. Nad olid ka enne selle võtmist terved, kuid leidsid, et nad tunnevad ennast rahulikumalt seda võttes. Nüüd võin ma näha, et seda rahu ei saa kunagi jätkuda kauaks.

Me otsime alati seda, mis meil juba on. See on väga valulik otsing.

Me kordame nii palju: mina olen armastus, mina olen Jumal, mina olen kõik. Ja siis, kui on vaja näha, et mina olen ka B12, siis tundub udu üle selle laskuvat. Jumal on kindlasti B12. Kui mina olen Jumal, siis mina olengi B12?

Kui sa arvad, et sul on probleem, oled sa segaduses. Ilma meeles ringleva loota, on kõik täiuslik. Vigu ei eksisteeri. Me arvame, et on mingi ideaal, mille poole püüelda, nagu oleks Jeesus olnud püham või nagu Buddha oleks olnud arukam, kui meie praegusel hetkel. On väga stressitekitav omada ideaale, mida sa suudad saavutada alles tulevikus ja tulevik ei saabu kunagi. Kui sa ei usu enam mõtet, et sa peaksid midagi saavutama, siis muutub maailm palju lahkemaks paigaks.
Kui sul on probleem, siis peab sul olema ka lahendus. Küsimus on selles, kas sa lahendust üldse soovid või sa tahad probleemi kinnistada?
Jättes kõrvale kõik kontseptsioonid, uskumused, mida sa B12 kohta tead, siis mida sa näed. Ühte tilka, ühte puru – sellel on lõhn, maitse, värv, kuju. See meeldib sulle või mitte. Kui sa tead, et B12 võtmine või mittevõtmine ei tee vahet sinu olemises, tervises, heaolus – siis kas sa võtad seda või ei? Kui sa tead, et toortoidu söömine või mittesöömine ei tee vahet sinu olemises – kas sa siis sööd seda või ei?

MIL IGANES SA LEIAD, ET SUL ON MIDAGI PUUDU, KIRJUTA MÕTE ÜLES JA UURI SEDA. Olen leidnud, et elu ei nõua kunagi tulevikku. Kõik, mida ma vajan on alati siinsamas olemas ja ma ei pea selle jaoks midagi tegema.
Inimese kogemus on pidevalt muutuv, kuigi terviklikkuse keskpunkt ei liigu kunagi. Ma ütlen, et alustame sealt, kus me praegu oleme. Kas me võiksime rääkida tõtt nii, nagu see meile praegu ilmub, võrdlemata seda tõega, mis oli hetk tagasi? Küsi minult uuesti hiljem ja ma võin anda teistsuguse tõese vastuse. „Katie, kas sul on janu?“ Ei. „Katie, kas sul on janu?“ Jah. Ma ütlen alati, mis on minu tõde nüüd. Jah, ei, jah, jah, ei. Selline on tõde.
Sa võid võtta B12 ja see teeb sinu kehas just seda, mida sa usud, et ta teeb. On see siis toetav või mitte. See töötab mõnda aega ja siis saab reaalsus sind kätte. Pinnale murrab ära peidetud uskumus – „mul on midagi puudu“ või „ma ei ole piisavalt hea“. Sa püüad selle uskumuse, kas peita taas mõne teise vitamiini, superfoodi vms taha. Ja see töötab mõnda aega. Ja siis saab reaalsus su kätte …
Põhjus, miks mina armastan reegleid ja plaane ja religioone on see, et inimesed tunnevad ennast nendega mõne aja turvaliselt. Minul isiklikult ei ole ühtegi reeglit. Ma ei vaja neid. On korrasolemise tunne, mis on kogu aeg sisimas, kui asjad kogu aeg liiguvad ja muutuvad. Ma olen harmoonias ja sina oled ka. Tähendused, reeglid, terve maailm õiget ja valet on parimal juhul teisejärguline.

Kui mitu korda võib päevas jõuda sinuni mõte, et sul on puudu … B12 või millestki muust.

Kuid mõtted ei ole probleemiks, kui nad võetakse vastu arusaamisega. Sa ei saa tühjendada oma meelt mõtetest. Sama hästi võiksid püüda ookeani veest tühjaks kanda. Sul võib olla kümme tuhat mõtet minutis – kui sa ei usu neid, siis sinu südames säilib rahu.

Ka toortoidu puhul võid esitada küsimuse „Ma vajan toortoitu“. Kas see on tõsi? Ei vaja, vähemalt mitte rahu, rõõmu ja täiuse saavutamiseks. See on juba olemas. Ma ei saavuta toortoiduga kontrolli oma tervise ja elu üle. Ja kui ma vaatan puuvilju – nende värvust, kuju, maitset ja lõhna, siis ma söön neid. Mitte seetõttu, et nad mind täiustaksid, vaid puhtast rõõmust. Võibolla isegi mitte seda. Kuidas ma tean, et ma pean puuvilju sööma? Ma söön neid. Ja kuidas ma tean, et ma pean sööma midagi muud? Siis kui ma seda teen. Olen avatud kõigile võimalustele. Sest kõik võimalused on võrdsed, kõik teed viivad keskpunkti – koju tagasi.

Ma olen teinud tööd inimestega, kes on mediteerinud 30-40 aastat ja kui nad tulevad meditatsioonist välja, siis on nende elus ikka probleemid. Ja igaüks näeb erinevalt, kui nad suudavad. Aga meil tuleb oma elusid elada väljaspool seda, mida me usume. Kui sa tahad teada, mida sa usud, vaata oma elu. See on peegelpilt sellest, mida sa usud.
Mida sa usud on kõik, mida sa saad väljapoole projekteerida. Ja seda seni, kuni sa sellesse usud. Peale seda, kui sa uskumuse küsimärgi alla sead – sa ei saa väljapoole projekteerida seda, mida sa enam ei usu ja sellega seoses muutub kogu sinu maailm – kui muutub meel, muutub maailm.
Inimesed on nii harjunud eneseabi töötubade ja positiivse mõtlemisega. Kuid tegelikult on see lootusetu. Seega - kas sa kavatsed küsitleda oma stressitekitavaid kontseptsioone, mis on pinnale ilmunud või mitte? Kas sa küsitled neid ja pöörad nad ümber? Kas sa istud nendega maha nagu õpilane õpikuga? Kui sa teed Tööd iga päev hommikusöögiks, siis hakkab see sinus elama. Sa ei tee enam seda, see teeb sind. Ainsad kontseptsioonid, mis sinu juurde jõuavad on need, millest sa pead aru saama. Mina näen kõiki mõtteid armastatutena. Kui armastatud või nagu minu kõige kalleimaid lapsi. Ma võtan nad vastu arusaamisega, sest kui ma seda ei tee, nad jonnivad, karjuvad ja tulevad üha uuesti tagasi, anudes minu tähelepanu. Ma võtan nad vastu, sean nad küsimärgi alla, pööran nad ümber ja hakkan nägema, et kõik mõtted on sõbrad – ei ole ühtegi mõtet, mis oleks vaenlane.
Kuid me püüame mõelda teistmoodi, me püüame neid muuta, asendada positiivsete mõtetega aga see lihtsalt ei tööta. See lihtsalt peidab nad mõneks ajaks, kuid nad tulevad tagasi. Samas stressi ei teki, kui ma võtan oma mõtted vastu arusaamisega.
Ja seetõttu võib mind panna kuhugi auku, vanglasse, üksindusse ja ma olen ikka heas seltskonnas. Ma armastan iseendaga koosolemist. Ja kui ma olen kellegi teisega, siis ma olen iseendaga. Kahekümne aasta jooksul ei ole ma kohanud mõtet, mida ma ei oleks armastanud. Ja kuna ma armastan oma mõtteid, siis armastan seda, mis sellest projekteerub. Seega elan ma taevas; Ma elan täiuslikus maailmas.

Ma peaksin teadma enam B12, ma peaksin uurima ja lugema ja kuulama?

Siin ei ole midagi teada, seega sa ei pea teesklema, et tead midagi. Sa oled absoluutselt kaitstud. Siin ei ole midagi, mida sa saaksid teha, et elada ja ei ole midagi, mida sa saaksid teha, et surra.

B12 juurde liikudes otsin ma täiust? Ma otsin seda paljude asjade juurest. Meeletult palju asju on müügiinimeste jutu järgi mulle vaja – et olla parem ja täiuslik. Tervem ja elusam. Mida ma tegelikult otsin?

Otsimine on liikumine teadvuse juurest eemale. Selle teadvuse, mis teab, et sinu elu on juba täielik, just nii nagu ta on. Isegi valu ilmnemise hetkedel, ei ole eales midagi puudu või valesti. Reaalsus on alati lahke; see mis juhtub on parim asi, mis juhtuda saab.
Asjade loomus on tulla ja minna, ja seda kas sinu loal või ilma selleta. Miks mitte siis nautida etendust? See kõik on väga kaunis. Ilma milletagi. Ja mis rõõm on olla mittemiski.
Ma ei püüa oma tahet peale suruda ei sulle ega kellelegi teisele. Ma ei taha sind muuta või parandada või edasi viia või aidata või tervendada. Ma lihtsalt tervitan asju nii nagu nad tulevad ja lähevad. See on armastus. Parim viis juhtida inimesi on lasta neil leida nende oma tee.

B12 lahendab probleemi? Selle, mis praegu probleem on? Kas lahendab? Kas lahendab sinu probleemid igaveseks? B12 on olnud maailmas juba pikka aega – ühe eluea pikkust arvestades. Probleemid ei ole kadunud. Ka mitte B12 enda probleem. 

Küsitlemata meel, uskudes seda, mida ta usub, elab tupikutes – frustreeritud, lootusetu, igavesti püüdes leida teed välja ja jõudes ainult järgmisse surnud lõppu. Ja iga kord, kui probleem on lahendatud, tõuseb järgmine probleem. Nii peab küsitlemata/läbiuurimata meel elama. See takerdub vanimatesse lugudesse, nagu dinosaurus, kes mälub ikka seda sama vana rohtu.
Meel elades läbi oma ihade, nõuab, et keha järgneks. Isegi kui me saame seda, mida tahame, soovime, et see jääks kestma, kuid see ei saa, ei või kestma jääda. Kui sa aga lubad elul voolata nagu vesi, siis saab ka sinust vesi.

Toortoitumine või taimetoit laieneb üha jätkuvalt. Liha ja muu loomne väheneb üha jätkuvalt. Võimalik, et me oleme söömishulluses ja järjest tugevamate, rasvasemate, kunstlikumate toitude tarbimises läinud nii äärmusesse, et pöördume nüüd tagasi. Võib-olla meile tundub, et meie juhime seda tagasiminekut. Ja selle tempot. Võib-olla siiski mitte. Võimalik, et äärmus on juba käes ja läheme vastassuunas. Võibolla mitte. Ja vastassuunas läheme niikaua, kuni elu jälle ringi peale teeb.

On asjade loomulik tasakaal. Kui sa liigud liiga kaugele ühte äärmusesse, siis elu toob sind lahkelt keskpunkti tagasi. See, mis läheb üles, peab tulema alla ja see, mis läheb alla, peab tulema üles. Üles ja alla liikumine on ühe asja erinevad aspektid.  

Kas ma võiksin muuta oma meelt B12 suhtes. Kes teab? Võib-olla mõne aja pärast räägib Mai Maser toortoidust ja Sille hoopis millestki muust:). Võib-olla mitte. Kõik muutub. Me oleme sellest hoolimata võrdsel positsioonil. Ükskõik, kuidas ma söön või ei söö üldse. Me ei ole redelil ega jooksurajal. 

Ma armastan seda, kuidas meel muutub. Ma armastan meelemuutuse magusat liikumist ja maiku. Ma liigun, kui see liigub ja mitte üks aatom ei seisa sellele vastu. Nihe toimub nagu tuule voog. Ma ütlen „Jah“, kuna ei ole mingit põhjust öelda „Ei“, kuid ma ütlen ka „Ei“ väga kergelt. „Ei“ tuleb sama lihtsalt nagu „Jah“. Ma ütlen seda, mida ma tean, et see on tõsi minu jaoks. Mõnikord ajab see inimesi segadusse. Kuid mulle olen äärmiselt selge see, et „ei“ on sama armastav, kui „jah“, kuna ma ütlen alati „jah“ enda terviklikkuse keskmest. Seega ka „ei“ on „jah“, kui see tuleb terviklikkusest. Näib, et meel muutub pidevalt, kuigi ei muutu eales. Erinevatel aegadel jõuan ma erinevatele suundadele ja need kõik on tõesed. Iga suund on võrdne teistega. 
Me oleme kõik lapsed, isegi kõige arukamad meist. Oleme kõik 5 aastased, kes alles õpivad, kuidas teha asja nimega elu. Kui keegi nimetab mind arukaks, siis ma naeran mõtte üle, mis peab elu nii väikeseks.
Kui meel avaneb, siis sa kaotad kõik, tänulikult. Ma istun siin naisena ja järgmises taipamises ole ma galaktika või sipelgas. See ei oma tähtsust. Sa kaotad kõik ja siis on siin uus algus.

Masin prindib välja nimekirja sellest, mida mul on ja mida pole. Ühes hetkes. Kas mina olen mina ka  järgmises? On huvitavaid aparaate – osad tavameditsiinis ja osad alternatiivses. Mõned mõõdavad aineid, mõned laineid. Mina olen nende järgi siis kes? Kehva või suurepärane; terve või haige; elus või surnud?  Kas ma usun seda, mida ütleb masin? Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi? Sel hetkel ja järgmisel ja järgmisel. 

Minu keha ei ole kunagi sama kaks korda. See väsib, see puhkab, see suureneb ja siis koheselt see väheneb. Ma ei tunne seda kunagi ära. Ma näen, et see on vana ja see on armas. Ja siis toimub minu silmade all nihe ja minu keha on noore tüdruku oma. See on nagu pilguheit millelegi, mis järgmisel hetkel uuesti vaadatuna on hoopis midagi muud. On absoluutselt imeline ja siis toimub nihe ja see on midagi mõõtmatut/hoomamatut. Ma ei tea, mis see on või kelle oma see on või miks see on. Ja see, mida ta teeb on hämmastav. Minu maailm on pidevalt nihkes olevad vormid.  



"Ma vajan B12" - kas see on tõsi? vol I

Eelmise postituse jätkuks uurisin ühte mõtet - "Ma vajan B12". Selline huvitav mõte, seotud päris mitmete uskumustega. Sellega maha istudes sain kokku niivõrd pika arutluse, et see ühte postitusse ära ei mahugi:). 
Kasutasin järeleuurimiseks Byron Katie Tööd ja tsitaate, sestap viltuse kirjaga heledam tekst on pärit tema neljast raamatust "Loving What Is"; "A Thousand Names For Joy"; "Who Would You Be Without Your Story"; "I need Your Love - Is That True?"
Kes ma siis oleksin ilma loota "Ma vajan B12"

Kui keegi ütleb: „Tule ja käi minu teed, see on kaunis,“ siis kõik, mida mina kuulen on see, et nad armastavad mind kogu südamest ja tahavad mulle anda midagi, mida nad näevad kaunina. Lihtsalt see ei pruugi alati olla minu tee. Pakutav tee on kindlasti võrdne minu valitud teega. Ja ma armastan seda, et nende tee töötab nende jaoks ning toob neile õnne. Kõik need teed! Ei ole ühtegi teed, mis on kõrgem (või ülevam) mõnest teisest. Varem või hiljem hakkame seda märkama. Suhtlemisviis sellisel juhul on: „Ma armastan seda, et sinu valitud tee teeb su õnnelikuks. Tänan sind, et sa tahad seda minuga jagada.“

Ja nii vastad sa toitumisteemadel oma vanematele või elukaaslasele või mures sõpradele või miks ka mitte Mai Maserile või mõnele teisele „tean paremini, mis sulle hea on“.
Teisalt tuleb sel juhul aktsepteerida ka teiste valitud teed – ükskõik millisena see meile ka ei tunduks. Ka Mai Maseri oma.
Armastades seda, mis on – praegust hetke; aktsepteerides reaalsust, tulevad sellised laused:
Kuidas sa tead, et sa pead sööma toortoitu? Sa sööd seda!
Kuidas sa tead, et tema seal peaks sööma liha? Ta sööb seda!
Kuidas sa tead, et sa peaksid sööma midagi muud? Sa teed seda!
Kuidas sa tead, et tema peaks sööma jäätist? Ta teeb seda!
Liha sööv inimene ehk segatoidulise tee on samavõrd lähedal Jumalale nagu toortoidulise, vegani või mittesööja tee.

Minu kogemus on, et õpetajad, keda me kõige enam vajame on need, kellega me koos elame. Meie abikaasad, vanemad ja lapsed on helgeimad meistrid, keda me ootame. Üha uuesti ja uuesti näitavad nad meile tõde, mida me ei taha näha. Nad teevad seda seni, kuni me hakkame märkama.

Mis on reaalsus, kui keegi teine teeb seda, mida ta teeb. Sööb liha, kommi, hamburgeri jne. Kui maailmas on nii palju neid, kes ei mõista, kui hea on taimetoit või kui paha lihasöömine?

Kui ma 1986 aastal ärkasin reaalsusele, siis märkasin, kui palju inimesed vestlustes, meedia ja raamatud tegid avaldusi nagu, „Maailmas ei ole piisavalt arusaamist,“ On liiga palju vägivalda,“ „Me peaksime üksteist rohkem armastama.“ Need olid just need lood, mida mina varasemalt olin harjunud uskuma. Need tundusid hoolivana, lahkena, tundlikuna, kuid kui ma neid kuulasin, siis märkasin, et nende lugude uskumine põhjustab stressi ja muretsemist, mis minu sees ei tundu rahulikkusena. Kui ma kuulsin näiteks lugu „Inimesed peaksid olema rohkem armastavamad,“ siis minus ärkas küsimus „Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi?“ Kas ma tean seda täiesti kindlalt enda kohta, enda sees, et inimesed peaksid olema rohkem armastavamad? Isegi, kui kogu maailm ütleb mulle just nii, on see tõesti tõsi? Ja minu hämmastuseks, kui ma kuulasin enda sees, nägin ma, et maailm on just see, mis ta on – ei midagi enamat, ei midagi vähemat. Kus on reaalsus, seal ei ole ühtegi „peaks olema“. On ainult see, mis on, just nii nagu see on, praegu. Tõde on üle igast loost. Ja iga lugu, enne järeleuurimist, peidab endas tõde. Nüüd sain ma küsida iga potentsiaalset ebamugavust tekitava loo kohta: Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi?“ Ja vastus, nagu ka küsimus oli kogemus: Ei. Ma seisin nüüd seal, kus asus tegelik vastus – ainus, rahumeelne, vaba. Kuidas võiks EI olla õige vastus? Kõik ju teavad, kõik raamatud kirjutavad, et õige vastus on JAH. Kuid ma nägin, et tõde on tema ise ja ei sõltu mitte keelgi diktaadist. Selle sisemise EI juuresolekul nägin ma, et maailm on alati selline nagu ta peab olema, hoolimata sellest, kas mina seisan sellele vastu või mitte. Ja ma embasin reaalsust kogu oma südamega. Ma armastan maailma, ilma igasuguste tingimusteta….
Oletame, et sinu seisukoht on: „Paul peaks lõpetama suitsetamise.“ Oh muidugi, ta peaks! Igaüks teab, et suitsetamine kahjustab hingamisteid, põhjustab kopsuvähki ja südamehaigusi. Nüüd, mine sügavamale küsimusega. Kas sa tead kindlalt, et on tõsi – Paul peaks suitsetamise lõpetama? Kas sa tead, et tema elu oleks parem või ta elaks kauem, kui ta suitsetamise lõpetab? Ta võib homme auto alla jääda. Kas sa tõepoolest tead, et kui Paul lõpetab suitsetamise, siis on see tema või sinu jaoks parem pikas perspektiivis? (Ja ma ei ütle, et ei võiks olla?) Kas sa tõesti tead, mis on parim Paulile tema teel?

Reaalsuse toomine toidumaailma ei ole esmapilgul võib-olla lõbus. Kuna siin on nii palju sügavale juurdunud uskumusi. Väga sügavale vajunud ja väga kindlalt kinni.
Toortoidu (või mis iganes toitumisstiili oled omale valinud) puhul saad sa teha avaldusi, mis puudutavad ainult sind ennast, mitte kedagi teist.
Kui siin tekiks küsimus – kas siis, kui ma ei selgita toortoitumise eeliseid ja kui ma ei veenaks teda, siis ta oleks edasi haige, ta oleks edasi vilets, maailm oleks rämpsu all lookas? Minu jaoks kaotasid need küsimused väga ruttu oma valulikkuse ja jõu. Kui sina sööd toortoitu ja tunned ennast hästi – siis miks peaksid arvama, et keegi seda ei näe, ei pane tähele või ei oska järeldusi teha? Veenmine ise asendab ühe uskumuse teisega, ühe mõtte teisega. Ja niipea, kui tuleb uus – on inimene oma süütuses võtnud taas uue uskumuse. Teadusliku uuringu asendab alati uus, arsti-teadlase-sensitiivi asemele tuleb alati uus.
Miks me nii toimime. Aga seetõttu, et meel töötab väga andekalt.
Selline on meel. Mida me siis teeme sellise meelega? Meel on protsessis – olen märganud, et tal on töö teha; ta on otsija. Me usume mõtet „Ta on isekas.“ Ja meie meel hakkab koheselt meile ette andma lugusid, mis seda tõestavad ja näitab meile kõiki neid pilte, mis seda tõestavad. Sellest ei ole küllalt, et ta oli siis isekas, meel peab seda tõestama, tõestama ja tõestama.
Mis juhtub on see, et meel ründab seda nö isekat isikut. Ja tavaliselt oleme me selliste isikutega abielus, kui taolised mõtted tekivad! Niisiis, meel hävitab selle isiku. Ta teeb oma tööd. Kusjuures ta teeb ringi peale ja ründab sind ennast selle teise ründamise eest. Ja ta kurnab iseennast välja. Läbi selle tulevadki sõltuvused – sa süütad sigareti, sa lähed külmiku juurde, kuigi oled alles söönud suurepärase lõuna, sa lülitad sisse televiisori. See on sinu jaoks udu – sa tegelikult ei hooligi.
Mida me teeme sellise meelega? Me ei saa mõtteid peatada. Me ootame nende lõppu. Me ratsionaliseerime neid. Ma mediteerime nad vaikima. Mina näen, et selline meel otsib tegelikult kohta, kus puhata. See otsib rahu. Selles stsenaariumis, millest me just rääkisime – kus meel ründab teda ja siis sind ennast – rahu puudub. Samas on see viis, kuidas meel töötab. Ja nii me oleme mõtetega hädas, kuna esmalt me usume neid mõtteid.
Märka mõtet „Ta on isekas!“ ja tunneta, mida keha teeb, lugusid ja pilte, mis koos selle mõttega tulevad. Tunneta, mida see teeb sinu käte ja õlgadega, sinu kehaga, sinu süsteemiga: kuidas sinu peas tuikab. Ja kuidas sa tööl olles paned klaasi liiga tugeva kõlksatusega lauale – lihtsalt juhuks, kui ta ei peaks märkama, et sa oled vihane.
Kuid ma märkasin ühel päeval, et need stressitekitavad mõtted, mida olin uskunud, ei pruugi olla tõesed. Ma avastasin, et see on tõde, mis teeb meid vabaks. Nii ma hakkasin tegelema mõtetega nii, nagu nad oleksid minu lapsed. Ma harjusin istuma selle metsiku lapse meelega nagu ta oleks väga armastatud.
See on nagu sa räägiksid oma lapsega või kellegagi, keda sa armastad ja sa mõtled neist suurepäraseid mõtteid ning ei püüagi ennast tagant sundida, kuna need on siirad. „Kas ta pole mitte suurepärane, kas ta pole mitte andekas, kas ta pole mitte lahke?“ – selliseid mõtteid. Tunneta, mida sinu keha teeb, kui sa mõtled neid mõtteid siiralt. Ja pane tähele vahet nende kahe erineva staadiumi vahel – mis sõltub sellest, mida sa usud.
Seega ma hakkasin nägema, et kui ma sean stressitekitavad mõtted küsimärgi alla, siis saab meel puhata.
Kuid mõtted ei ole isiklikud. Ma märkasin seda ühel hommikul. Minu enesehinnang oli nii madal, et ma magasin põrandal – ma arvasin, et just seda olen ma väärt. Ma arvasin, et ei vääri voodit, kuna olin niivõrd tulvil enesevihkamist. Ja ühel hommikul ma ärkasin ning lamasin põrandal ja lihtsalt ilma mingi põhjuseta märkasin äkki, et mind hingatakse. See ei olnud isegi mina; keha ei olnud isegi minu. Ma sain pilguheidu … mitteisiklikkusse. Ja siis ma märkasin, et mind mõeldakse.
Ma kutsun teid seda iseendas kogema. Kui te õhtul magama heidate, kui te ei näe und, kus on maailm? Seda ei ole enne, kui algab „mina“. „Mina olen.“ „Mina jään tööle hiljaks.“ „Mina pean minema vannituppa.“ „Mina, mina, mina, mulle, mulle, mulle“. Ja siis hakkab see mõtlema, et sina oled see. Või too. Kui „mina.“
Seega me hakkame oma mõtteid küsimärgi alla seadma ja leiame, et juhtub midagi sootuks uut. Ma hakkame nägema, et mõtted ei ole isiklikud. Ja kui me seda näeme, hakkavad imed sündima. See on tingimusteta armastus.

Ülaltoodu on pärit ühest dialoogist Byron Katie raamatust „Who Would You Be Without Your Story“ ja minu jaoks üks ahhaa momentidest. Märka sarnaselt, kui sul tekib mõte „Mul on puudu B12“, „Toortoidus jääb midagi puudu“; „Ma ei tunne ennast hästi, see on vist seetõttu, et ma ei saa piisavalt seda või toda ainet“;
Kuidas hakkab rõõmuga tööle sinu meel. Katie kirjutab, et meel on ülimalt andeks ja seda ta on. Sa annad ise oma meele hammaste vahele mõtte ja ta asub seda töötlema ehk tõestab sulle, et sul on õigus. Sul on mõte „Mul on puudu…“ ja meel tõestab kõikvõimalike pildikestega, lausetega, katketega kuskil raamatust; loengust, meediast selle mõtte õigsust. Mõttest saab lugu ja uskumus. Kuid sellel ei ole tegelikkusega ega tõega midagi pistmist.
Kuidas sa tead, et sa vajad B12? Sa võtad seda.
Kuidas sa tead, et sa ei vaja B12? Sa ei võta seda.

Ja need mõlemad on võrdsed: sa võtad B12 või mitte. Sinu tervise jaoks on mõlemad variandid võrdsed. Mõlemad valikud on võrdsed. Sestap mina ei võta B12. Ma ei ole aga parem ega halvem sellest, kes võtab. Ei tervem ega haigem. B12 ei anna sinu tervisele midagi lisaks. Kas seda on raske alla neelata neil, kes sellesse usuvad? Võib-olla. Mitte raskem, kui minul, kui ma leian veel sellise vastuse. B12 mittevõtmine ei anna ka minu tervisele midagi lisaks. Ei võta ära ka. Kogu see vaidlus uuringute, soovituste, müügistrateegiate ja reklaami ümber on erinevate uskumuste ja mõtete kokkupõrge. Erinevate valikute ja teede teistele soovitamine.

Mil iganes sa tunned, et sul on midagi puudu, istu maha ja tee Tööd.

Reaalsuses – siin ja praegu on sul kõik olemas, mida sa vajad. Sinu keha on sel hetkel täiuslik selleks, mida sa teed, kus sa oled. Ühegi teise kehaga (tervema või haigema, saledama või tüsedama) ei suudaks sa teha seda, mida sa praegu teed, olla seal, kus sa praegu oled. Mitte keegi teine ei suuda käia sinu teed. Ainult sina sellises kehas nagu see sul praegu on, suudad seda. Selline on reaalsus. Ja reaalsus on alati lahke, imeline, suurepärane.
Niisiis ma võtan Töö tema 4 küsimuse ja ümberpööramistega ja istun maha. Ma võtan uskumuse, mis kuskilt pinna alt on taas välja ujunud. „Ma vajan B12“. Kui sa oled endaga vaikselt, siis vaata, kuidas see avaldus sulle mõjub. Kuidas kohe hakkab meel tõestama, et sa vajad B12. Kuidas sinu keha kohe reageerib sellele uskumusele ja meele püüdele seda tõestada. Sa hakkad tundma väikest värinat kätes, meel leiab üles kõik need hetked selles päevas, kus sa ei tundnud ennast täiuslikuna ja lükib need hetked kõik pärlikeena selle mõtte „Ma vajan B12“ ümber. Äkki tõesti on mul seda vaja! See mõte kerkib kahtlusena üles ja meel tormab seda tõestama. Kuid ma olen maha istunud selleks, et teha Tööd.
Ma küsin nüüd endalt esimese küsimuse: Kas ma tean, et mõte „Ma vajan B12“ on tõsi? Kuna esimene-teine küsimust nõuab vastuseks ainult jah või ei, siis oma vanast kindlustundest ütlen ma ikkagi EI.
Ma lähen sügavamale ja küsin endalt teise küsimuse: Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi? Ja kui ma annan endale aega, kui ma ootan veidi. Luban mõlemal vastusel tõusta võrdsena. See tähendab, et meel peab reageerima mõlemale vastusele – andma tõestust mõlemale. Ja siis tõuseb kuskilt sügavamalt vastus. Ma vastan taas EI, kuid siin on juures „ma ei tea“ varjund. Ja Katie raamatutes märgitakse, et ma ei tea on vastus, mida samuti nende kahe küsimuse puhul sobib. Ei sobi vastus, mis tahab hakata põhjendama, kinnitama, ümber lükkama: Jah ja seda sellepärast, et ….; Ei, kuna ma …. Siis ei ole tegemist enam uurimisega ega Tööga, vaid meel kinnitab oma lugu ja sina püüad kinnitada oma uskumust. Meel püüab kavalalt sind eneseuurimisest kõrvale viia. Sobib ainult EI või JAH.
Ma küsin kolmanda küsimuse: Kuidas ma reageerin, kuidas ma ennast tunnen, kui ma usun mõtet „Ma vajan B12“. Ma tunnen ennast ebamugavalt. Veidi ärevana. Minu mõtted pöörduvad ikka tagasi iga sellise hetke juurde, mil ma ei tunne ennast hästi või olen väsinud – äkki on see sellest. Muretsemine. Üldiselt see ei ole meeldiv olemine, kui ma leian, et mul on midagi puudu. Meel võimendab iga hetke, kui läbi meedia jõuab minuni B12 vajalikkuse jutt. Ärevus võib mind viia isegi mõne masina juurde, kes analüüsib mind ja kinnitab puuduolemise uskumust. Meel võimendab iga inimese sõnad, kes märgib, et tal on midagi puudu ja võtab lisandit. Need hetked võivad olla üksikud sadade ja tuhandete hulgast, kuid järsku näen ma ainult puuduolemise hetki. Raskus on kehas ja meeles. Ja täpselt nii ongi, et meel pöördub ümber ja ründab sind ennast. Hirm.

Ma liigun edasi neljanda küsimuse juurde: Kes ma oleksin, kuidas ennast tunneksin, kui mul ei oleks seda mõtet „Ma vajan B12“. AhhaaJ. See on kergus, see on lihtneJ. Ma oleksin vaba. Ma olen momendil kohe kergem. Täiuslik igal hetkel. Väsinuna ja energilisena; rõõmsa ja kurvana; tervena ja haigena. Ma näen kõiki neid hetki oma päevas – kui palju ma jõuan ja kuidas peale töiseid hetki, ma lihtsalt puhkan. Mitte ei vaevle puudujäägis. Hetked mööduvad ja kõik on ok. Midagi ei võimendu ja midagi ei tõuse erilisena üles. Ma võin sirvida ajakirja ja kui minu pilk peatub mõnel „teaduslikud uuringud on tõestanud“, siis ma turtsatan naerda ja tean, et see ei ole tõsi. Ma ei usu seda lugu. Või ma ei peatu üldse puudujäägi parandamisega tegelevate kirjutiste juures ja vaatan seda, mis mulle võiks huvi pakkuda.
Nüüd asun ümber pöörama. Esimene ümberpööramine on „Ma ei vaja B12“ – kas see mõte on sama tõene või tõesem, kui eelmine. Kas ma leian kolm näidet. Näited selle kohta, et ma ei vaja B12. Ma ei vaja, sest ma ei võta seda. Ma ei vaja seda, sest ma ei tunne, et mul oleks midagi puudu. Ma olen terviklik sellisena nagu ma praegu olen. Kui ma esitan küsimuse nr 2 „Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi“ kõigi nende väidete kohta, mida on kirjutatud B12 kohta, siis ma ei leia JAH vastuseid. Ma olen ca 10 aastat lugenud erinevaid uuringuid ja õppinud neid lugema – nägema tühjust nende taga. Ma leian võrdselt vastupidiseid väiteid. Kui ma löön Google otsingusse B12 ja vegan, siis saan hulgaliselt lehti sellest, kuidas taimetoit vajab B12. Kui ma löön Google otsingusse B12 ei toimi, leian hulgaliselt foorumeid, kus inimesed (taimetoitlased ja mittetaimetoitlased, aneemikud jt) kirjutavad, kuidas B12 doosid neid aidanud ei ole. Ma olen Eestis ja mujal maailmas kokku saanud inimestega, kes on kogu oma elu olnud taime ja toortoidul ning ei võta B12. Mida edasi ma vaatan, seda enam näiteid ma leian. Meel on andekas. Pööra ta ümber ja ta paneb jooksu ja tõestab sulle koheselt vastupidise. Ma ei pea ka teadma B12st rohkem, kui ma tean. Kõik mida ma vajan on minuga sel hetkel olemas. Selleks, et olla see, kes ma olen. Täiuslik. Terviklik. Terve.
Ei aita B12 saada täiuslikuks siin ja praegu, ei aita B12 muuta reaalsust ega muuta seda, mis on. Ei selle võtmine ega mittevõtmine. Kas see pole suurepärane? Mis kontseptsiooni sa iganes uurimise alla sead – väljastpoolt (uuringute, tarkade, teadlaste, meedia) tulevad väited (kasulik-mittekasulik, vajalik-mittevajalik; peab-ei pea, tõestatud-mittetõestatud) jagunevad alati kaheks. Kaheks vastandlikuks kogumiks ehk 50% pead ja 50% ei pea kogumiks. Kui sa hästi otsid! Kui sa tahad tõde teada! Kui sa ei taha, siis üks kogumik saab suurem, kui teine. Kuid võrdne vastasseis jätab sind sinu endaga kahekesi. Sa jääd sinna, kus pead leidma ise lahenduse. Minema oma teed. Saama oma kogemuse. Mis võiks olla põnevam?
Üks küsimus, mida Katie veel Töö käigus küsib on: „Kas sa tahad teada tõde?“ Selle kohta on ta märkinud, et tehes Tööd inimestega põrkub ta vahel selle vastu, et tõde ei ole see, mida teada tahetakse. Või sa oled investeerinud oma loosse nii palju, et ei taha sellest taganeda. Üks naine näiteks oli nii kindel, et tal on vaja saavutada saledamad reied, et lükkas eemale kõik küsimused, mis võiksid leida, et see ei ole oluline. Sel juhul ütleb Katie väga armsalt, et me ei pea Tööd tegema, võime istuda lihtsalt koos ja veeta suurepäraselt aega. Kui sa aga püüad kedagi veenda ja ta ei võta vedu, siis märgib Katie: „Usalda tema teed!“
Niisiis koos B12ga või ilma – sina oled see, kes sa oled. Ei tervem ega haigem; ei tugevam ega nõrgem. Sestap mina lähen oma teed mööda ilma B12 ja minu jaoks on see tee kaunis. Ja ma usaldan ka Sinu teed, mis on koos B12.
Ei ole ka eksimist ega vigu. Sa teed seda, mida sa teed. Just nende uskumuste baasil, mis sul hetkel on. Kuskil sügaval sisimas oled sa kestev rahu ja rõõm. Pealispinnal uskudes oma mõtteid, otsid sa seda väljastpoolt. Ja lähed oma teel edasi seni, kuni kõik välised asjaolud: raha, toit, vitamiinid sh. B12, tabletid, inimesed, asjad ennast ammendavad.

„Mina tean“ meel on väga valulik. See püüab panna asju liikuma nagu diktaator ja elu läheb edasi nii nagu ta läheb. Ja kogu kurbus on jonnihoog. See on sõda Jumalaga, sõda reaalsusega – kõik  kurbus. Ja sa kaotad.
Kui jätad kõrvale „peaks“ ja „ei peaks“, siis sa suudad asju reaalselt näha.
Me ei oma kunagi kontrolli. Meil on illusioon kontrollist, kui asjad lähevad nii nagu meie tahame. Ja kui nad ei lähe, siis me ütleme, et oleme kontrolli kaotanud ja püüame nüüd leida mingit müstilist valgustumise tasandit, mis meie kujutluses annab meile taas kontrolli. Aga tõeliselt tahame vaid rahu. Me mõtleme, et kontrolli omades või „valgustunuks“ (ja keegi ei tea väga täpselt, mida see tähendab) saades leiame rahu. See ei ole nii. Peale 10 aastat depressiooni ärkasin ma teadmisele, et minu kannatused ei olnud kontrolli puudumise tulemus; see oli reaalsusega vaidlemise tulemus.

Tunne, et sa kontrollid olukorda. See töötab mõnda aega. Kuid siis saab reaalsus sind kätte. Reaalsus juhib. See ei oota sinu luba, sinu häält või sinu arvamust  - kas sa oled seda tähele pannud? 

Laupäev, 10. jaanuar 2015

Byron Katie tervisest, haigusest, kehast


Tahaksin tuua edasipidi veidi näiteid Töö tegemise kohta, mis puudutab vitamiine, puudujääki ja üldse toitumist. Ma jõudsin ise üsna huvitavate tulemiteni. Kuid enne veel lugemiseks katkeid Byron Katie raamatutest tervise, haiguse  ja keha teemadel.
Enne lugemist vaata veel intervjuud siit ja tuletame veel meelde mõned pidepunktid: peale ärkamist reaalsusesse, ärkas Katie´s Töö. Töö põhineb oma mõtete uskumise kahtluse alla seadmist, uurimist ja ümberpööramist. Katie armastab reaalsust ehk seda mis on. Ta märgib: „Ainus aeg, mil me kannatame on siis, kui usume oma mõtteid, mis vaidlevad sellega, mis on. Kui sa tahad, et reaalsus oleks teistsugune, kui see on, siis sarnaneb see kassi haukuma õpetamisega. Sa või proovida ja proovida, kuid lõpuks vaatab kass sulle otsa ja ütleb „mjau“.“ Reaalsusega vaidlemisel kaotad sa ja kaotad alati 100%. Reaalsusega vaidlemine on: Ta ei peaks suitsetama; ta ei peaks jooma; tuule ei peaks puhuma; lumi peaks sadama; ta peaks olema lahkem; lapsed peaksid hästi käituma jne, jne. Reaalsusega nõustumine on siis: Ta ei peaks olema minu vastu lahke, sest ta ei ole; ta peaks suitsetama, sest ta teeb seda; tuul peaks puhuma, sest ta puhub; lapsed ei peaks hästi käituma, sest nad ei tee seda. Või siis niipidi: ma ei peaks olema saledam, sest ma ei ole; mul ei peaks olema rohkem raha, sest mul ei ole; ma ei peaks olema terve, sest ma ei ole. Katie ise kirjutab: „Inimesed, kes on alles alustanud Tööga ütlevad mulle sageli, „kuid kas see ei ole jõuetukstegev, kui ma lõpetan reaalsusega vaidlemise. Kui ma niisama lihtsalt aktsepteerin reaalsust, muutun passiivseks. Ma võib-olla kaotan soovi tegutseda.“ Ma vastan neile alati küsimusega: „Kas sa oled kindel, et see on tõsi?“ Mis on rohkem jõulisem – „Ma tahan, et ma ei oleks oma tööd kaotanud“ või „Ma kaotasin töö; mida ma saaksin nüüd teha?“ See pidi juhtuma sellepärast, et see juhtus ja mitte ükski mõtlemine kogu maailmas ei suuda seda muuta. Keegi ei taha, et tema lapsed haigeks jääksid või sattuda autõnnetusse, kuid kui need asjad juhtuvad, siis mis mõtet on nendega vaielda.“
Järgmine samm on oma asjadega tegelemine. Katie märgib, et on kolme sorti asju „minu asjad“, „sinu asjad“ ja „jumala asjad“. Katie jaoks on Jumala asjade teine nimi „reaalsus“. „Reaalsus on jumal, kuna see juhib. Kõik, mis on väljaspool minu kontrolli, sinu kontrolli ja kõigi teiste kontrolli on Jumala asi. „
Raamatus „Loving What Is“ kirjutab ta: „Väga suur osa meie stressist tuleneb sellest, et me elame vaimselt väljaspool oma asju. Kui ma mõtlen, et „Sa pead leidma tööd;ma tahan, et sa oleksid õnnelik, sa peaksid jõudma õigel ajal, sa peaksid enda eest paremini hoolitsema,“ siis ma elan sinu asjades. Kui ma muretsen maavärinate, sõdade, üleujutuste või selle üle, kuna ma suren, siis olen ma Jumala asjadesse sekkunud.“
„Kui sina elad oma elu ja mina elan mõttes sinu elu, kes siis elab minu oma?“ 
Järgmisteks sammudeks on oma mõtete kohtlemine arusaamisega: „Mitte keegi ei saa kunagi kontrollida oma mõtlemist, kuigi inimesed võivad rääkida mõnd lugu, et nad seda suudavad. Ma ei lase oma mõtetel minna – ma kohtlen neid arusaamisega. Ja siis lasevad nemad minul minna. Mõtted on nagu tuul või lehed puul või langevad vihmapiisad. Täpselt nii nad ilmuvad ja kui me teeme Tööd ning uurime neid, siis saame nendega sõpradeks. Kas sa vaidleksid vihmapiiskadega? Vihmapiisad ei ole isiklikud ja meie mõtted ei ole seda samuti. Kui ükskord on valutekitav kontseptsioon vastu võetud arusaamisega, siis järgmine kord ilmudes võib see sinus tekitada lihtsalt huvi. See, mis oli varasemalt õudusunenägu, on nüüd vaid huvitav. Ja veel järgmine kord, võib see olla lõbus. Ja siis edasi sa ei märkagi teda enam.“
Oluline on saada teadlikuks ehk märgata Oma Lugusid: „Ma kasutan sageli sõna lugu rääkides mõtetest või mõtete kogumist, millega me iseendale midagi tõestame. Lugu võib olla mineviku, oleviku või tuleviku kohta; see võib olla selle kohta, kuidas asjad peaksid olema, võiksid olla või miks nad nii on. Lood ilmuvad meie meelde sadu kordi päevas. Kes sa oleksid ilma oma Loota? Kui palju sinu maailmast on kokku pandud läbiuurimata lugudest? Sa ei tea seda kunagi enne, kui sa hakkad uurima (sõna uurima kasutan ma Töö sünonüümina. Uurimine tähendab võtta mõte või lugu ning vaadelda neid nelja küsimuse ja ümberpööramise abil.“
Ja nüüd erinevad katkendid:

Haigus või tervis – mõlemad on minu jaoks sobivad. Sa oled kurb, sa ei ole kurb; sa ei saa aru, sa saad aru; sa oled rahulik, sa oled endast väljas; sa oled see, sa oled too. Ma olen iga rakk, mis endast raporteerib. Ja kogu selle muutumise taga, tean ma, et iga rakk on igavesti rahus.
Kui ma kaotan kogu oma raha, on hästi Kui mul on vähk, on hästi. Kui minu abikaasa mind maha jätab, on hästi. Kui ta jääb, on samuti hästi. Kes ei ütleks alati jah reaalsusele, kui see on midagi, mida sa armastad? Mis võiks juhtuda, mida ma ei saaks tervitada kogu oma südamest?
Inimestele, kes on väsinud valust, ei ole midagi hullemat, kui püüda kontrollida seda, mis ei ole kontrollitav. Kui sa soovid tõelist kontrolli omandada, loobu kontrolli illusioonist; las elu võtab su endale. Ta teeb seda niikuinii. Sa lihtsalt räägid endale lugu sellest, et ei võta. Ja selline lugu ei ole kunagi tõsi. Sa ei ole tegelikult teinud ei päikest ega kuud. Sul tegelikult ei ole kontrolli oma kopsude ja südame üle ega ka oma võime üle näha või kõndida. Ühel hetkel on sinuga kõik korras ja sa oled terve, järgmisel hetkel enam mitte. Kui me püüame olla kaitstud, elame oma elusid väga, väga ettevaatlikult; ja  lõpetame mitte elades. Mulle meeldib öelda: „Ära ole ettevaatlik, sa võid ennast kahjustada.“
Kehad ei ihalda, kehad ei taha, kehad ei tea, ei hooli, ei muutu näljaseks ega januseks. See on meel, mis kinnistub – jäätise, alkoholi, narkootikumide, seksi, raha külge – keha peegeldab seda. Ei ole füüsilisi sõltuvusi, on ainult vaimsed. Keha järgib meelt. Tal ei ole valikut.
Kõik meie mõtted on kinnistunud ellujäämisse, seejärel tervisesse, siis mugavusse ja siis naudingusse. Iga mõte on seotud „mina“ olemisega; nii toimub sinu ellujäämine. Ja niipea, kui sa saad oma väikese maja, oma väikese auto, oma väikese muruplatsi, pöörduvad sinu mõtted loo juurde, et sa pead olema terve ja aineliselt kindlustatud. Sa paned asju oma ostukärusse, paned asju oma majja ja niipea, kui sa oled kindlustatud, pöörduvad mõtted naudingu juurde. See on täismõõduline kehaga identifitseerumine: ei ole mõtteid, mis ei oleks kehaga seotud. Niisiis lähed sa naudingu juurde. Ja kogu nauding on valu, kuna sa muretsed selle kadumise pärast ja püüad panna seda kestma või tahad saada seda rohkem. Sa ei koge seda tegelikult kunagi; sa oled alati selle minevikus või tulevikus.
Sa oled täiuslikult terve, meeldib see sulle või mitte. Sa räägid omale lugu, kuidas sa peaksid olema tugevam või tervem niiviisi, et sa enam ei tea, et sinu seisukord praegu on täiuslik. Minu seisund on täiuslik praegu selleks, mida ma pean tegema seal, kus ma praegu pean olema. Ma olen tulevikuta.
Kehad on sama süütud, kui puud või lilled või hingamine

Kui me oleme haiged, tahame et inimesed oleksid meie vastu lahked. Ja samas ei ole me lahked iseenda vastu, kuna me oleme voodis koos vaenlasega: oma haigusega. Seni, kuni me ei ole rahus oma kõige hullema vaenlasega, milleks on alati meie mõtlemine, ei saa me armastada oma partnerit või last. Varem või hiljem saab kõik, mida me mõtleme oma haigusest, kinnistatud meie partnerile või lapsele, kui me ei leia oma teed või mõtleme, et oleme midagi kaotanud. Me ei seisa vastu oma haigustele; me seisame vastu oma mõtetele haigusest. Ilma oma loota ei ole meil probleemi. Meil on ainult lahendused.
Siin ei ole teha midagi muud, kui terveneda ja see ei ole seotud kehaga. Võib lõpuks öelda, et keha ei tee seda. See on hea uudis – see on läbi, unusta ära, teeme tööd sellega, mis meil on. Kas sa saad sellest praegu aru? Kui lugu kehast oleks tõde, siis tähendaks see seda, et ükski paks inimene ei jõuaks eneseteadvustamiseni, ja mitte ükski ratastoolis olija, ega ka ükski vana ega haige ega keegi, kes ei ole ilus. See jätab kõrvale pea kogu inimrassi! Peaaegu kellelgi ei ole võimalust vabaduseks selle teooria järgi. Me kõik ootame, kuni keha on täiuslik, et olla rahus. Kas me ei võiks seda olla kohe, praegu?

 Kui sa usud oma mõtteid, vägistad sa oma keha, öeldes, et see peab olema ilusam, peab olema tervem, peab olema pikem, lühem, paksem, saledam, noorem, tugevam. Võtad oma täiusliku keha ja teed sellest oma mõtetes prügi.
Minu süda on alati terve. Isegi juhul, kui ta saab infarkti, on ta terve. Täiuslik sellel hetkel. Kas ta tuksub korrapäraselt või mitte, on just see, mis olema peab. Kui sa vaidled sellega, mis juhtus, siis on sul infarkt koos suure koguse hirmuga. Kuid ilma loota, ilma reaalsusega vaidlemata, on sul infarkt rahus. „Vau! Nii tuleb ta sellest välja, nii lõpeb lugu!“ Infarkt võib olla väga põnev. See on lihtsalt teadlikkuse küsimus. Teadlikkus sellest, mis ON: sel hetkel oled sina – sina ise (Ja isegi mitte seda.)


Kuidas sa elad, kui usud, et sinu tervise probleemi ei peaks olemas olema? Sa ei saa isegi rääkida meile tõtt. Sa ei saa ausalt isegi köhatada ega nina nuusata või teada anda, et sa ei tunne ennast hästi. Kes sa oleksid ilma oma loota „Ma peaksin ennast paremini tundma?“ Sa oleksid vaba.

Ei ole „vibratsiooni“, mis oleks madalam või kõrgem või erinev. On ainult lugu, mis lahutab neid. Kõik koos on üks vibratsioon. Sinu vibratsiooni sobitub kõik, mis sul sel hetkel on. Ja sa oled kõik, seega oled täiuslikus sobivuses. „Kui sul oleks kõrgem vibratsioon, oleksid sa tervem“ – kas sa tead absoluutselt kindlalt, et see on tõsi? Kuidas sa elad, kui usud, et sinu vibratsioon on liiga madal, et keha tervendada? Masohhism. Sõda. Kes sa oleksid ilma selle teooriata? Veidi enam lõdvestunud, veidi enam valmis tervenemiseks.


Kehadel ei ole võimu võtta ära sinu rahu. Ole selle asemel õnnelik ja lase kehal teha seda, mis ta teeb.

Keegi ütles täna hommikul: „Sa näed välja nagu oleksid alla võtnud.“ Hästi. „Sa näed välja nagu oleksid sa juurde võtnud.“ Hästi. „Sa näed vana välja.“ Hästi. „Sa näed noor välja.“ Hästi. Keha ei ole minu asi. Minu mõtlemine on minu asi. Seega vaata oma masohhistlikke mõtteid, mida sa usud. Et jääda kehaga identifitseerituks. Ja olgu sul lõbus!

„Sinu õlad ei peaks valutama“ – on see tõsi? Nad valutavad just nii, nagu nad seda teevad. Nad peaksidki valutama just nii, nagu nad valutavad. See on täielik vale, et nad ei peaks. Sinu lugu sellest, kuidas sa peaksid olema ajas ja ruumis ja duaalsuses. Siin ei ole õiget või valet. Me vaatleme siin reaalsust. Kui sa vaidled reaalsusega, kui sa valetad selle kohta, mis on – siis see on stress. See vastandub sellele, mis sa oled. „See ei peaks nii valutama“: tunneta, kui valus see mõte on. Kui palju kordi sa nii mõtled? Ma olin harjunud nii elama. Ma elasin voodis, aastaid. Pole ime, kui sa nutad, öeldes:  õlad ei peaks valu tegema, kuna sinu õlad teevad just nii palju valu. See peaks nii olema, kuna see on nii. See on reaalsus.

Iga uskumus on ettevaatlik olemisest; see tähendab keha elus hoidmisest. Mina ei ole ettevaatlik. Ma ei ela sel viisil. Ma võtan vastu, mis iganes tuleb.

Kui sa usud, et teatud toidud on sulle tõeliselt head ja sa armastad neid toite süüa ja sa tunned ennast hästi neid süües ning see tundub nagu sa armastaksid iseennast – siis see tundub mulle väga armas. See tundub rahumeelse ja ausa elamise viisina. Sõda algab siis, kui sa arvad, et teised inimesed peaksid sööma samal moel: näiteks sinu partner või sinu lapsed. Sina ei saa teada, mis on neile parim. Võib-olla sinu porgand on nende jäätis. Sa ei tea nende teed. Kas sa tead enda oma?

Ükskord ma veetsin 27 päeva ilma toiduta. Selleks ei olnud mingit põhjust – ma lihtsalt teadsin, et ma ei söö. Ja nende päevade jooksul ei leidnud ma endas kübetki nälga. Näljatunne on lihtsalt üks müüt. Minu sõbrad ja pere kartsid minu elu pärast, kuid mina ei muretsenud; tundsin ennast terve ja tugevana. Kogu selle aja kõndisin ma aktiivselt kõrbes. Ja ühelgi hetkel ei kogenud ma midagi peale müütide nälja, kõhuvalu ja kaalukaotuse osas. Ma ei suutnud leida ühtegi õigustatud vajadust, mis ei oleks pärit surmahirmust. Ja siis, peale 27 päeva, ilma igasuguse põhjuseta, hakkasin ma taas sööma.

 
Maailmas ei ole kannatust; on ainult lugu, mis paneb sind seda uskuma. Ei ole kannatust maailmas, mis oleks reaalne. Kas see ei ole suurepärane? Uuri järele ja saa teadlikuks iseendast.










„Jooga teeb sinu õlad paremaks“ – see on üks sinu pühamaid uskumusi. Kas sa tegelikult tead, et just see kaotab sinu õlgadest valu? Kui sa keskendud oma õlgadele, keskendud „joogale (või massaažile või porgandimahlale), et muuta neid paremaks“, sa oled siis identifitseerunud kehaga. Öösel me eemaldume neist kontseptsioonidest. Me ei maga, me eemaldume Sa kardad valu oma kehas. Kui porgandimahl enam ei tööta, siis oled sa jäetud üksi oma mõtlemisega. Sa püüad oma mõtlemist joogaga eemal hoida. On ainult üks tõeline jooga, ja see on vaimne ja see on vaba voog. Mina armastan seda, mis on. Ma olen testinud kõiki neid teooriaid ja tean, et isegi kui massaaž või jooga või porgandimahl või nisuorasemahl töötab praegu, siis ikkagi on mul võimalus vananeda ja teada, et need ei saa aidata. Või loodetavasti saan ma mõne haiguse, kus kõik need mõtted saavad mu kätte ja mul tuleb need stressitekitavad kontseptsioonid läbi töötada. See on kõik arm. Ja kas sa siis ei taha seda kõike – vabadus kehast, vabadus kontseptsioonist, et sa oled keha. Alati on miski, mis teeb valu. Äkki oled sa jäetud kahekesi oma mõtlemisega oma keha üle. Ja see on kõik, millega sa pead tööd tegema.

Kui sa arvad, et alkohol teeb su haigeks või segaseks või vihaseks, siis juues sa jood endasse omaenda haigust. Sa võtad alkoholi ja alkohol mõjub sulle täpselt nii nagu sa tead, et ta peab mõjuma. Seega uuri oma mõtlemist, mitte selleks, et joomist lõpetada, vaid et lõpepeks igasugune segadus selle osas, mida alkohol võib teha. Ja kui sa usud, et sa tõepoolest tahad joomist jätkata, siis lihtsal märka, mida see sulle teeb. Ei ole kahetsust. Ei ole ohvreid. Ja tegelikult ei ole ka mingit lõbu – ainult pohmell.

Ma soovitan teil mitte teha Tööd eesmärgiga tervendada oma keha. Tee seda armastusest tõe vastu. Tervenda oma meel. Võta vastu oma kontseptsioonid arusaamisega. Mulle meeldib öelda, et siis, kui oled oma keha saanud absoluutselt terveks, võid sa saada autolt löögi. Me võime olla õnnelikud kohe siin, mitte homme, mitte 10 minuti pärast – kas me ei võik olla õnnelikud kohe praegu? Ma kasutan sõna õnnelik, mis tähendab loomulikku rahu ja selguse tasandit ja see on see, mida Töö meile annab.

Mõned inimesed usuvad, et kui sul on füüsiline haigus, siis ei ole sa piisavalt spirituaalne, sa ei ole piisavalt valgustunud. Kui sa oled valgustunud piisavalt, siis sul ei saa olla kõhuvalu või südameatakki või vähki. Mina ei tea midagi valgustumisest, kuid isegi siis, kui ma olen ekstaatiline, teeb minu kõht seda, mida ta teeb. Ja niimoodi ma elan. Minu kõht ei ole minu asi; minu mõtlemine on minu asi ja tegelikult isegi seda mitte. Isegi, kui sa oled täiuslikus rahus, teeb sinu keha, mis ta teeb. „Haigus ei ole spirituaalne!“ – kas sa võid olla absoluutselt kindel, et see on tõsi?

Arst võttis kord minult vereproovi ja tuli tagasi pikaksveninud näoga. Ta ütles, et toob halbu uudiseid; tal on väga kahju aga mul on vähk. Halvad uudised? Ma ei suutnud hoiduda naermast. Kui ma vaatasin arstile otsa, nägin et ta on üsna jahmunud. Mitte igaüks ei saa aru naerust sellise uudise puhul. Hiljem selgus, et mul ei olnud vähki, ja see oli samuti hea uudis.

Mul on nõbu, kes helistas ükskord väga hilja ööse. Telefon helises, ma ärkasin, võtsin toru ja ta ütles: „Mul laetud püstol vastu oma suud, kaitseriiv on eemaldatud.“ Ta oli väga purjus. Ja ta lisas, „Kui sa ei anna mulle kohe ühte põhjust, miks ma ei peaks ennast tapma, siis ma vajutan päästikule.“ Ma ootasin ja ootasin. Ja jätkasin ootamist, et tuleks üks hea põhjus. Ja ma ei suutnud leida ühtegi. Lõpuks ma ütlesin, „Kas tead kullake, ma ei leia ühtegi põhjust, miks sa ei peaks seda tegema.“ Ja tema purskus pisaratesse ning ütles, et see on kõige ausam asi, mida ta on kunagi kuulnud. Hiljem leidis ta AA (anonüümsed alkohoolikud) ja suri kainena. Ma olin lihtsalt aus. Ma ei suutnud põhjust leida. Kuid see, mis juhtus oli sellepärast, et ma ei sõltu teistest inimestest, nad ei pea elama minu jaoks. Ma olen vaba.

Kuidas sa elad, kui usud mõtet, et sinu keha peaks olema teistsugune? Kuidas sa ennast tunned? „Ma olen õnnelik hiljem, kui mu keha on terve.“ „ma peaksin olema kõhnem, tervem, ilusam, noorem.“ See on väga vana religioon. Kui ma mõtlen, et minu keha peaks olema erinev sellest, mis ta praegu on, ei tegele ma oma asjadega. Olen oma meelest väljas!

„Ma peaksin magama kell kolm öösel“ – on see tõsi? Ma ei arva nii: ma olen täiesti ärkvel. Kui ma ärkan keset ööd üles, ole väga elevil. Mis võiks olla parem, kui uni? Ärkamine! Ma armastan lebada voodis keset ööd, kui mu silmad on pärani, kuna see on just see, mis on. Ei ole ühtegi mõtet, et ma peaksin tegema midagi muud. Ma armastan kõiki oma mõtteid.

Keegi ei saa olla liiga paks või liiga kõhn. See ei ole võimalik. See on müüt. See hoiab sind eemale teadlikkusest praegusest hetkest. See o teadlikkuse surm. Me ei taha uskuda taolisi mõtteid, kuid me lihtsalt ei tea teist võimalust. Seega teeme Tööd ja isegi 200 kiloses kehas hakkab palju kergem.


Ma ei palu sul kehast loobuda, kui selline asi üldse võimalik on. Ma palun sul saada oma keha peremeheks, hoolitseda tema eest ja vaadata järgi, millised on sinu uskumused keha kohta. Panna need uskumused paberile, uurida neid ja pöörata ümber.

Mitte keegi ei tea, mis on hea ja mis on halb. Keegi ei tea, mis surm on. Võib-olla ei ole see midagi; võib olla ei ole see isegi mittemiski. See on puhas tundmatus ja ma armastan seda. Me kujutleme, et surm on mingi olemise tasand või on see mittemiski ja me oleme ära hirmutatud oma enda kontseptsioonide poolt. Mina armastan seda, mis on: ma armastan haigust ja tervist, tulemist ja minemist, elu ja surma. Ma näen elu ja surma võrdsena. Reaalsus on hea; seega peab ka surm olema hea, mis iganes ta ka poleks, kui see üldse midagi on.

Me arvame, et kardame oma keha surma, kuid see, mida me tegelikult kardame, on oma identiteedi surm. Kuid läbi uurimise, kui me saame aru, et surm on lihtsalt kontseptsioon ja ka meie identiteet on lihtsalt kontseptsioon, siis hakkame nägema, kes me oleme. See on hirmu lõpp.

Kes sa oleksid teiste inimeste juuresolekul, kui sa ei usu mõtet, et keegi peaks sinust hoolima? Sa armastaksid ise ennast. Kui sa usud müüti, et inimesed peaksid hoolima, siis sa kaotad hoolivuse nii enda, kui inimeste suhtes. Armastus ei saa tulla „sealt kuskilt“; see saab tulla ainult sinu seest.  Ükskord ma jalutasin koos ühe mehega kõrbes ja tal hakkas tekkima insult. Me istusime maha ja ta ütles „Oh, jumal. Ma suren, tee midagi.“ Ma istusin lihtsalt tema juures, armastasin teda, vaatasin tema silmadesse, teades, et me oleme miilide kaugusel telefonist ja autost. Ta ütles, „Sa isegi ei hooli, on ju nii?“ Ma ütlesin: „Ei.“ Ta rääkis ühe suupoolega, sest teine pool halvatus üha enam ning sel hetkel, kui ma ütlesin „Ei“, hakkas ta naerma ja mina hakkasin ka. Ja siis äkki, tema keha võimed taastusid. Insult taandus. Selline on armastuse jõud. Ma ei jätnud teda ilma hoolimisest.

Sa kannatad uskumuse tõttu, mis ütleb, et midagi on sinu elus puudu. Reaalsuses on sul alati kõik, mida sa vajad.


Kui mõte teeb haiget, siis on see märk sellest, et see ei ole tõsi.
Ma olen oma lastele rääkinud: „Teil on täiuslik ema. Mina olen vastutav kõikide teie probleemide eest ja teie vastutate lahenduste eest."