SPD lapsed - kui laps jätab end nälga

ARFID toitumishäirest kirjutasin mõni aeg tagasi siin       http://paikesetoit.blogspot.com/2019/09/pimedaks-jaanud-nooruki-diagnoosimata.html

ARFID puhul võib laps surnuks nälgida nii segatodulise kui ka taimtoidulise peres. Ja süüdi pole toitumiseelistused ega laps. 

Kuid on veel ka SPD, millest lähemalt allpool. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve, siis kindlasti olid minul väga kindlad asjad, mida ma suhu ja selga panna ei tahtnud. Tõenäoliselt on SPDd teatud määral igas inimeses. Lapsena ma ei suutnud taluda villast vastu keha ja ei söönud moosi, kompotte, kuumutatud aedvilju (kartul ainus erand), pekki, kama. Kindlasti oli veel midagi. Mõrud/kibedad asjad sh ei vaimustunud ma ka teismeeas ega täiskasvanuna  kohvi ja alkoholi kibedus. Küpsetatud aedvilju hakkasin sööma kuskil 25 aastasena, teatud moose 17 aastasena. Ja villast kannan hea meelega. Ei mäleta ka, et oleks olnud sundi kodus - küll aga lasteaias. Ja kindlasti oli sellise ebameeldiva toiduga nii, et olgu nälg aga seda ma ei söö. 

Kuidas eristada lihtsalt valivaid lapsi probleemsetest sööjatest? Denveris töötav laste dietoloog Jessica Crandall, RD märgib: "Vähem kui 10 toidu söömine ja uute toitude maitsmise probleem on punaseks lipuks." SPD-ga lapsed võivad olla rasvunud, alakaalulised või isegi normaalse kehakaaluga, kuid siiski võib nende piiratud toiduvalikute tõttu tekkida  toitumisvaegused.

Ja numbrid ei ole väikesed - sünnist kuni 8 eluaastani on 20% lastel probleeme toidu vastuvõtmisega.

Theresa Marie kirjutab: "SPD võib põhjustada samalaadseid toitumisprobleeme nagu ARFID, kuid mitte nii tõsiseid. Minu poeg väldib paljusid toite tekstuuri, värvi ja lõhna pärast. Me töötame koos arstiga pidevalt selles suunas, et aidata lapsel proovida uusi toite, ilma et tal tekiks ärevust. Mul tuli saata e-mail ka lapse õpetajale, et ta ei kommenteeriks lapse toitu teiste õpilaste ees ja ei pakuks lapsele muud toitu. Õpetaja paistab olevat huvitatud tervislikust toidust ja üritab lastele selgitada, mida nad peaksid esimesena oma lõunatoidukarbist ära sööma. Nii ei lubanud ta minu pojal esmalt juua veepudelist, kuna seal oli värviline jook. Asi lõppes sellega, et laps ei joonud ja jõudis koju täiest dehüdreerituna. Kuna poiss ei joo tavalist vett, siis tema pudelis oli vesi koos vitamiinitilkadega – et ta mõtleks, et see on mahlajook ja saaks nii õppida jooma rohkem vett. Pidin õpetajale selgitama, et ma töötan koos tervisspetsialistidega, et aidata lapsel edasi minna ja et heade kavatsustega täiskasvanud võivad aga lapse SPD pöörata palju hullemaks ARFID juhtumiks.

Internetis võib lugeda selliseid kommentaare: „Minu lapsed söövad seda, mis ma lauale panen. Ma pole nende jaoks mingi kokk, kes võtab tellimusi vastu. Lapsed ei lase end surnuks näljutada.“ Aga kahjuks – nad lasevad küll. Ja SPDga laps jätabki pigem söömata, kui sööb toitu, mille kohta tema aju annab signaali, et see on halb.

Mõelge ise selle peale, kui teie ette pannakse suur tükk mädanenud liha. Kas te sööksite või jätaksite pigem söömata? Te jätate söömata, kuna teate, et see on halvaks läinud ja võib teid teha väga haigeks või isegi tappa.   Ja laps SPDga näeb toitu täpselt sama mustri järgi – ohtlikuna, halvana, eemaletõukavana. On see toidu värv, lõhn või tekstuur – nende aju töötleb seda infot millegipärast just nii, et see toit pole sulle hea.

Paljud lapsed ja täiskasvanud on jäänud diagnoosimata, kuna arstid ja psühholoogid alles õpivad seda tundma.

Ma ei tea, kas teil näiteks on tuttavat, kes pigem jätab söömata, kui sööb aedvilja? Minul näiteks on. On täiesti võimalik, et tegemist on avastamata SPD diagnoosiga.

SPD lapsed on sageli äärmiselt tundlikud riiete tekstuurile ja küljes olevatele siltidele. SPD puhul on inimesed kas vältijad või otsijad. Minu poeg väldib mitmetest toiduainetest tehtud toite nagu pajaroad, pitsad, võileivad (kui neid toite tema ette panna, tekib tugev oksendamise reaktsioon). Nii ongi tema lõunasöögikarbis väga kaloririkkad toidud – mida ta sööb ja milles on toitaineid, mida ta vajab. Samas on ta alakaalus – kuna ta just nimelt jätab ennast nälga. Meie arst ütleb, et esmalt on vaja lapsel saada vajalik kaloraaž, et mitte ära nälgida ja see on olulisem, kui toidu „tervislikkus“. Sestap kooli jaoks on tal kaasas need toidud, mida ta kindlasti sööb ja mis aitab teda läbi koolipäeva. Muidu armastab ta ka teatud aedvilju nagu suhkruherned, brokoli, porgandid, kuid nende söömiseks vajab ta teatud ergutamist ja sestap need hoiame hommiku ja õhtusöögiks.

Nii et järgmine kord, kui keegi arvab täpselt teadvat, mida kellegi laps tohib või ei tohi süüa, siis mõelge selle üle, et me ei pruugi kõike teada. Isegi, kui sa oled toitumisnõustaja, ei tea sa palju SPDst, kui sul juhuslikult pole selline laps või konkreetset kokkupuudet. Ka mina arvasin oma esimese lapse puhul, et toiduga on kõik lihtne ja selge ning kui perre jõudis teine laps – tuli mul palju ümber mõelda ja mõista, et ma ei tea suurt midagi.

Täiskasvanud Melissa märgib: „Minul on probleemid tekstuuriga. Tundes suus midagi „pudrust“, tekib tahtmine oksendada. Vahel tekitab keedetud brokoli sellise tunde ja ma ei saa süüa küpsetatud kõrvitsat, õunakastet ja paljusid teisi toite. Sestap mulle ei meeldi põrmugi, kui emad sunnivad lapsi sööma toite, mida nad ei taha süüa. Õnneks oli minu ema samuti „valiv“ sööja („picky“ eater – mulle ei meeldi see termin, kuid kahjuks nii nimetatakse minusuguseid inimesi) ja ei sundinud mind kunagi midagi mulle ebameeldivat sööma. Ärge sundige oma lapsi sööma, kuna neil võivad olla probleemida nagu minul ja see tekitab neis negatiivse suhte toiduga ja palju probleeme tulevikus. Minu onu sundis mind 5 aastasena sööma vedelat muna ja  see traumeeris mind tõsiselt ning mul on see siiani meeles.

Põhjalikumalt SPD  laste osas kirjutatakse New York Timesi artiklis :

Pole üllatav, et väikesed lapsed võivad uute ja erinevate kogemuste suhtes olla väga tundlikud. On need siis vett silma mitte laskvate vannimütside turg  - või meemid tugevatest reaktsioonidest, mida pooleks läinud küpsis  võib tekitada - näitavad, kui ebamõistlikud võivad meie väikesed inimesed olla, kui nende meeled on üle koormatud. Kuid isegi täiskasvanuna on meil sensoorsed eelistused erinevad: mõned inimesed ei talu villa tunnet, teised aga küpsetatud seente kihisevat tekstuuri.

Meie eelistused arenevad selle põhjal, kuidas meie keha maailma tõlgendab, ja mõned meist on tundlikumad kui teised. See on normaalne, kuid millal muutuvad probleemid sensoorse teabe töötlemisel lastele problemaatiliseks? Rääkisin psühholoogia, tegevusteraapia ja arengukäitumise pediaatria valdkonna ekspertidega, samuti sensoorse töötlemise raskustega laste ja nende vanematega, et teada saada, kuidas need probleemid nende elu täpselt mõjutavad.

"Meil kõigil on erinevad künnised, mida võime taluda - peamine on see, et see pole probleem, kuni sensoorsed probleemid hakkavad segama nende igapäevaelu," ütles sensoorsetele probleemidele keskendunud tegevusterapeut Jamie Fleming, kes on praktiseerinud Pittsburghi piirkonnas peaaegu 20 aastat.

Mis on sensoorse töötluse häire?

Sensoorne töötlushäire ehk S.P.D. on seisund, kus aju võtab teatud stiimulid - näiteks lõhnad, aistingud, helid ja maitsed - düsfunktsionaalsel viisil vastu ning reageerib neile. 2013. aasta uuringu kohaselt mõjutavad sensoorse teabe töötlemise erinevused isegi 5–16 protsenti kooliealistest lastest. Mõni võib tunda vastikust selle üle, kuidas nende riided nahka hõõruvad, või kuidas kõlab kellegi hääl. Teistele võib probleeme põhjustada toidu lõhn, tekstuur või maitse.

Muud päästikud võivad olla välise vaatleja jaoks nüansirohkemad ja vähem ilmselged. Mõni laps tunneb kiirustamist teatud liigutustega, mis on seotud tasakaalu või keha orienteerumisega ruumis - näiteks kiikumisest või autosõidust. S.P.D.-ga lapsed võivad otsida tugevaid liigeste ja lihaste liikumisega seotud tundeid - näiteks neid, mis tekivad jooksmisel, tõstmisel, tõmbamisel või hüppamisel. Mõni võitleb unehäirete, oma pulsi ületundlikkuse või liigse või vähenenud nälja ja janu pärast.

Pittsburghi tervisevõrgustiku psühholoog dr Heather Ufberg on oma praktikas näinud palju sensoorseid erinevusi: "Me kõik võiksime vanematena välja tuua oma laste mõned tundlikud küljed, näiteks neile ei meeldi, kui teised teevad närivat häält või tunnevad  hirmu fööni ees, kuid tavaliselt ei näe ma oma kabinetis selliseid lapsi". Meditsiiniline ja terapeutiline abi on vajalik juhul, kui laste sensoorsed probleemid piiravad nende funktsioone või mõjutavad oluliselt nende igapäevaelu.

S.P.D. on ära märgitud laste vaimsete ja arenguhäirete diagnostikas Diagnostic Classification of Mental Health and Developmental Disorders of Infancy and Early Childhood, kuid seda ei leia viimasest vaimsete häirete käsiraamatust Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders ega ka rahvusvahelisest haiguste klassifikaatorist International Classification of Disease, mis on kõige aktsepteeritumad  diagnostikavahendid meditsiinimaailmas. Mõned eksperdid väidavad, et niinimetatud sensoorse integratsiooni raskused ei ole eraldivõetav seisund, vaid on alati osa laiemast diagnoosist, näiteks autism, tähelepanupuudulikkuse hüperaktiivsuse häire või ajukahjustus, kuid hiljuti on peetud oluliseks teha uusi uuringuid, et  klassifitseerida S.P.D. iseseisva diagnoosina. New Havenis 1995. aasta juulist kuni 1997. aasta septembrini sündinud laste uuringus esines 16% -l 7–11-aastastest lastest SPD-SOR-i sümptomeid (Ben-Sasson jt, 2009). See on ca ühel lapsel kuuest. Varasemas nooremate lastega tehtud uuringus (Ahn jt, 2004) leiti levimus 5%, mis on 1 laps 20-st. 

Dr Ufberg ütleb, et ta on näinud eraldiseisvaid sensoorseid probleeme, kuid sagedamini on ravi vajavatel lastel muid arenguprobleeme. Kuigi S.P.D. konkreetne põhjus on teadmata, on teadlased leidnud, et mitmed riskifaktorid suurendavad inimese võimalust selle seisundi tekkeks. Madal sünnikaal ja enneaegsus; sünnieelsed ja sünnitusjärgsed komplikatsioonid; ja emade stress, haigused ja teatud ravimite kasutamine võivad suurendada S.P.D. lastel. Keskkondlikult vaevavad sensoorsete probleemidega vaesemate leibkondade lapsed, üksikvanemate kodudes elavad inimesed ja etnilised vähemused.

Kuidas S.P.D. lapsi mõjutab?

S.P.D.-ga lapsi, kes ei reageeri teatud stiimulitele - neid, kes hoiavad näiteks sõrme kuumal elektripirnil kauem, kui näiteks enamikul inimestel oleks vaja aru saada, et see on tuline - nimetatakse sageli „otsijateks“. Sellisel lapsel võib tekkida hapu- või vürtsika toidu isu väga noores eas või võivad nad ihaldada “rasket tööd”, näiteks kaalukate esemete tõstmist või tõmbamist. Või võib ta eelistada vurrina keerlemist (karusell) ja kiikumist.

Ükski neist käitumistest pole iseenesest tavaliselt problemaatiline, kuid need võivad muret tekitada, kui märkate, et need hakkavad mõjutama teie lapse igapäevast elu. Näiteks meeldib paljudele lastele kiikumine, kuid kui teie laps peab tund aega tagaaias tiirutama, enne kui ta on magamaminekuks piisavalt rahulik ja see häirib teie majapidamisrutiini, peaksite selle murega tulema lastearsti juurde.

Spetsiifilisi puudutusi ihkavad lapsed võivad suvel kanda näiliselt ebasobivat rõivastust, näiteks raskeid saapaid või tihedat peakatet. Texases Victoria osariigis asuva 2-aastase Zachary ema Kristina ütleb, et tema poeg armastab kanda mitut kihti rõivaid. “Tema rekord on 21 sokki ühel jalal,” märgib ema. Zacharyl ei räägi veel palju sõnu, kuid ta peab sõna “Ouch!”  all silmas kõike, mis paneb teda tundma, et asjad ei ühildu temaga. Ema arvates on see tema viis öelda täiskasvanutele, et see, mida nad teevad, ei tööta tema vajaduste nimel.

Kristina märgib, et kui Zachary ihkab teatud aistinguid, siis ta riietab teda tihedatesse või kihilistesse rõivastesse või pakub talle muid võimalusi saada neid samu tundeid, mida tema keha otsib. See võib tähendada talle tugeva kallistust või lasta tal raskusteki all kerra tõmmata. Teised pered kasutavad raskustega veste või surverõivaid. Kui lapsed muretsevad selle pärast, mida nende sõbrad nende riietusest arvavad, märkis Fleming, et kaalu tõsta saab ka nii, et raskus õmmeldakse tavalise tõmblukuga kapuutsi voodrisse.

Lapsed võivad ka sensoorse sisendi suhtes tugevalt reageerida või olla ülitundlikud. Neid nimetatakse sageli „vältijateks“. Näiteks on paljud noored piiratud dieedil (sööb ainult teatud toiduaineid). See on tavaline ega tähenda tingimata, et lapsest kasvab samasugune täiskasvanu ega viita alati ka S.P.D. –le. See võib aga osutuda problemaatiliseks, kui nad uue toiduga kokku puutudes öögivad või oksendavad või nad hakkavad jonnima, kui pakute neile nende lemmiktoitu teisel viisil või teisest margist. Paljudel lastel, kellel on toiduga seotud S.P.D., areneb toidu suhtes ärevus ja süüakse väga piiratud dieete, sageli piiratud konkreetsete tekstuuridega. Paljud sensoorsete probleemidega lapsed väldivad püreestatud toite nagu õunakaste, teised aga ei talu üldse krõmpsuvaid toite. Pole harvad juhud, kui S.P.D. lapsed söövad iga päev ainult samu toite.

Näiteks Pittsburghis elav 6-aastane Karl sõi kuni 4-aastaseks saamiseni ainult nelja asja: tavaline jogurt, piim, kreekerid ja juust. Ta on nüüdseks oma toidumenüüd veidi laiendanud, et hõlmata pannkooke ja isegi praetud krevette. Kuid nähes või tundes sellise toidu lõhna, mida ta ei talu, võib esile kutsuda oksendamise. Sellisteks toitudeks on näiteks rantšokastmed või kaerapuder. See raskendab kaubanduskeskuses ja peol käimist või isegi toidukohast läbi kõndimist. Opal, üks Karli vanemaid, on leidnud, et Karli puhul on parim strateegia, kui anda talle kehaline autonoomia. "Meie lastel on kontroll oma kehasse pandava üle. Kui see tähendab, et nad söövad nädala jooksul ainult kreekereid ja mitte midagi muud, see on O.K.," ütles Opal. Karli vanemad on leidnud, et kui nad jätavad toidu lihtsalt lauale või söövad seda lpase nähes ise ilma igasuguse surveta, siis vahel proovib laps muud toitu.

Need tundlikkused võivad aga maitsest kaugemale minna.

Noortele lastele sageli ei meeldi vali heli, näiteks ilutulestik, kuid helidele ülitundlikud lapsed võivad isegi mõõdukalt mürarikkas keskkonnas, näiteks klassiruumis, vaeva näha või sulguda. "Mul on tunne, nagu tahaksid mu kõrvad peast maha hüpata ja minema joosta," ütles Californias Berkeley osariigis 6-aastane Milo, kes võitleb oma S.P.D.-ga seotud kuulmisprotsesside eest. Vanemad kasutavad müra tundlike laste rahustamiseks sageli müra summutavaid kõrvaklappe. Näiteks kõrvaklappide kandmine mürarikkas kohvikus võib sellisel lapsel võimaldada eakaaslastega koos lõunat süüa.

Paljud lapsed soovivad rõivastelt silte ära lõigata, kuid hüperreaktiivse puutetundlikkusega laps võib rõivastuse ja tekstuuri osas  lõputult tõrkuda. Ta võib piirduda mõne riideesemega või pidada lõputut lahingut selle üle, millised üle sokid talle igal hommikul sobivad. Nüüdsest on sensoorsete raskustega lastele tekkimas omad rõivaliinid, näiteks Target'is olevad uued Cat and Jack tooted, millel pole silte, on pehmemad õmblused ja muid kohandused, et muuta need sensoorsete probleemidega võitlevate laste jaoks vähem probleemseks.

Mida teha probleemi puhul teha?

Kui see, kuidas teie laps sensoorset teavet töötleb, mõjutab negatiivselt tema (ja teie pere) elu, võite ette võtta mitu sammu.

Paljud vanemad on märkinud, et perearst ei saa neist aru või nende probleemi lihtsalt eitatakse. See tuleneb sellest, et S.P.D. ei ole täielikult tunnustatud meditsiiniline diagnoos ja tavaarstid ei ole sensoorsete probleemidega hästi kursis. Arengukäitumise pediaatrid, tegevusterapeudid ja paljud neuroloogid ja psühholoogid tunnevad aga sümptomid ära ja on teile abiks, kui märkimisväärsed sensoorse töötlemise raskused lapsi mõjutavad.

Michigani Flinti Hurley meditsiinikeskuse arengukäitumiste lastearst ning Michigani ülikooli pediaatria ja inimarengu professor dr Lauren O’Connell märgib. "See, et sensoorsed erinevused on olemas, on fakt". Kuid ta ütleb ka, et sensoorse töötluse raskused on sageli seotud konkreetsete põhjuste või seisunditega, nagu enneaegsus, trauma või autism, seetõttu on oluline need lahti harutada.

Samuti on oluline hinnata, kas S.D.-ga seotud reageeringud avaldavad lapse elule tegelikult negatiivset mõju, kuna üldiselt ei ole kasulik ravida sümptomeid, mis ei kahjusta lapse funktsioone, ütleb dr O’Connell.

Ärevust aitab vähendada käitumuslik ravi – näiteks võimaldades lapsele järk-järgulist kokkupuudet probleemsele sensoorsele stiimulile või selle eemaldamine keskkonnast. dr O’Connell märgib: "Ma arvan, et see sõltub lõpuks sellest, mis sümptomeid juhib.“

Dr Ufberg näeb tugevust multidistsiplinaarses lähenemisviisis - see tähendab, et last abistavad mitmed eriala spetsialistid: „Kõnekeele patoloog võib olla parim inimene, kes töötab toitmisteraapias - neelamine, hingamine, närimisjõud ja desensibiliseerimine uutele toitudele.” Ta on töötanud tegevusterapeutidega ka sensoorsetes küsimustes ning leiab, et nende lähenemine toimib lapse abistamiseks psühholoogilises raamistikus hästi. "Väga hea koostöö on võtmetähtsusega."