Aga tegelikult
oleneb see, kas sina ja mina saame šokolaadi, ühest tibatillukesest tegurist,
millest keegi ei räägi. See on üks väike sääsk, pisem kui nööpnõelapea. Nimetu
ja sõpradeta. Ei ole vist kerge leida sõpru, kui oled väike nagu koma ja kõik
su sugulased on kaabakad ja vereimejad. Sääsk kuulub nimelt habesääsklaste
sugukonda, nende tibatillukeste putukate hulka, kes Norras läbi sääsevõrgu
poevad, su kõrvadesse ja prillide taha tungivad ega ütle ära paarist tilgast
soojast verest.
Ja ometi – ilma
selle väikese putukata poleks meil laupäevakomme, matkašokolaadi ega tassikest
kuuma kakaod kõlekülmal sügispäeval maakodus. Vihmametsas elutseb nimelt
habesääsklaste perekond – nimetagem neid parema nime puudusel
šokolaadikihulasteks - kes jätavad vere sinnapaika ja kulutavad oma elu
hoopistükkis sellele, et mööda kakaoõisi sisse-välja turnida.
Ilusad kakaoõied,
mis kasvavad otse puutüvel, on väga keeruka ehitusega. Šokolaadikihulane on üks
väheseid, kes viitsib sellist tolmeldamistööd teha; ka on ta küllalt pisike, et
kakaoõide mahtuda ja tolmeldamine joonele ajada.
Aga kakao ja
kihulase armusuhe on keeruline. Nimelt ei pruugi mõne teise sama puu õie
õietolmust piisata – on vaja õiget kraami naaberpuult. Kui lisate siia veel
asjaolu, et meie uus putuksõber ei jaksa ühe õie tolmeldamiseks küllalt palju
õietolmu kaasas kanda, et ta on vilets lendaja ja et õis püsib avatuna vaid
päeva või paar, kuni maha kukub, siis saate ehk pildi selle kooselu raskustest.
Pealegi on
šokolaadikihulasel oma kodu siseseadele konkreetsed nõudmised. Ta vajab
varjulist kohta ja suurt õhuniiskust ning kõdulehtede kihti lastetoa põrandale.
Sest vastsed arenevad välja vihmametsaaluses niiskes kompostis.
Sel viisil ei
õnnestu saada kuigi palju kakaod ja veelgi vähem saab seda siis, kui seda
kasvatada lahtises istanduses. Seal läheb kihulasel olemine liiga kuivaks ja
viluvarju pääsemiseks tuleks liiga pikk maa maha lennata. Istanduses tolmlemine
ja viljastamine õnnestub ainult kolmel kakaoõiel tuhandest. Üks kakaopuu toodab
oma 25-aastase elu jooksul kakaoube napilt 5 kg šokolaadi jaoks.
Seevastu ämblike
kohta on värsked arvutused, mis näitavad, kui palju lihakraami kõikmõeldavad
ämblikud aasta jooksul tegelikult pintslisse pistavad. Ja seda pole vähe: kogu
maakera kaheksajalgsed putukahõimlased ajavad aastaga näost sisse 400 kuni 800
miljonti tonni lihapoolist! Seda on rohkem, kui suudaksime nahka pista meie,
inimesed, isegi kui paneksime oma liha- ja kalakogused ühte patta...
Veterinaarravim
diclofenac võeti Indias kasutusele aastatuhandevahetusel haigete lehmade
raviks. Viieteistkümne aastaga tappis ravim lausa 99 protsenti selle maa
raisakullidest, sest toimeaine jäi surnud lehmadesse ja kandus sealt
raisakullidele, kes neid sõid. Raisakullidel ütlesid neerud üles ja nad heitsid
hinge... Kui raisakullid olid läinud, astus areenile üks teine raipesööjast
loom: punahunt. Punahuntide arvukus kasvas plahvatuslikult. Paljud neist
kannavad marutaudiviirust. Punahuntide edukäik – mis oli selle tulemus, et
õiged raipesööjad olid läinud – tõi kaasa 48000 indialase surma marutõppe.
1900. aasta paiku
oli Austraaliasse sissetoodud veistest saanud üle miljoni veise. Aga kes pidi
selle sõnniku ära koristama? Austraalias ei olnud ühtki mardikat, kes oleks
suutnud lehmasõnnikut lagundada. Seal olid kohalikud mardikad, kes ei olnud
selleks tööks võimelised – nemad olid miljoneid aastaid kasvanud üles kuiva ja
kõva kukkurloomasõnniku peal. Sõnnik jäi maapinnale alles. Seal kuivas see
koorikuks, millest ükski rohukõrs ei suutnud läbi murda. Igal aastal muutus
kasutuskõlbmatuks halvimal juhul ligi kaks tuhat ruutkilomeetrit karjamaad.
1960. aasta paiku, napilt 200 aastat pärast esimese lehma astumist lavale, olid
suured maa-alad söötis sõnniku tõttu, mida keegi ei lagundanud.
Algatati
suurejooneline projekt ja pärast hoolikat testimist lasti loodusesse 1,7
miljonit 43 sõnnikumardika liiki kuuluvat isendit. Prohekt oli edukas. Üle
poole liikidest kohanes Austraalia oludega. Sõnnik kadus ja kärbsenuhtlus
vähenes drastiliselt.
Ehkki
sõnnikumardikad on nii olulised, ei ole nende elu sugugi meelakkumine. 15
protsenti nende liikidest on globaalselt ohustatud. Üheks suureks probleemiks
on laia spektriga vahend Ivermektiin – kel meeles, siis koroonaviiruse leviku
algusaegadel soovis pea kogu alternatiivne kogukond Ivermektiini tarbida. Ivermektiini
antakse kõikjal maailmas lehmadele ja teistele koduloomadele. Välismaal on
märgatud, et see aine satub sõnnikusse ja võib tappa koristustööle saabunud
sõnnikumardikaid. Sellel võivad olla ohtlikud tagajärjed nii liikide
mitmekesisusele kui ka sõnniku lagundamiskiirusele. See tundub omajagu
irooniline, et looduse ravivõime ülistajad kartsid vaktsiini, kuid olid nõus
sisse võtma Ivermektiini, mis nende väljaheite vaestele kasulikele mardikatele (ja kindlasti ka teistele looduse pisiabimeestele) surmavaks teeb.
Ka see, mis meid
äädikakärbse juures kõige enam ärritab – tema himu käärivate, enamasti alkoholi
sisaldavate asjade järele –, on osutunud kasulikuks. Äädikakärbeste
alkoholismiuuringud on tõsine ja tähtis töö, aga sisaldab ka palju inimlikke
paralleele, millega Oktoberfestil vestlust vürtsitada. Nagu näiteks see, et
ohtralt alkoholi tarvitanud isaskärbsed muutuvad pealetükkivaks ja seksiaplaks,
samas kui võimalus edukalt paarituda tegelikult väheneb. Või see, et
isaskärbsed, kel ei ole emaste hulgas lööki, lohutavad end tipsutamisega rohkem
kui isaskärbsed, kes on edukalt paaritunud.
Nagu sellest veel
vähe oleks, annab äädikakärbes meile jätkuvalt teadmisi haiguste – vähi ja
Parkinsoni tõve ning unetuse ja ajavahestressi kohta. Ühesõnaga: veidi
lugupidamist oleks omal kohal, kui sa järgmine kord köögis pisikesi kärbseid
sajatad. Kuni sa sobivat äädikakärbselõksu üles sead, võiksid sa vähemalt
sosistada väikese tänusõna ühele tähtsamale putukale biomeditsiinilises
teadustöös.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar