Neljapäev, 27. veebruar 2014

TOORTOIDU A JA O

 Kaua tehtud kaunikene:). Mis taas näitab, et kui sa raatsid oodata, siis asjaolud langevad nii huvitavalt igas üksikasjas kokku ja tuleb see, mis tulema peab:). Algselt pakutud 150 lk retseptiraamatu asemel on nüüd Teie ees 300lk kaunite piltidega (Katrin Press), retsepti ja juturaamat:). Ma vastasin järjest pea kõigile neile küsimustele, mis toor- ja taimetoitlased siin Eestis on aina küsinud ja mille pärast muret tundnud. Ma pakkusin sisu ja fotgraaf, kujundaja, toimetajad andsid sellele just sellise vormi, et ma saaksin öelda: Ilu on vaataja silmades ja sa võid näha lihtsuse hämmastavat kaunidust ja tunda ka selle toimet iseendale



Ma ei kirjutanud oma raamatusse eraldi tänusõnu, kogu minu raamat on tänu Sulle, kes sa oma mõtte, sõna ja teoga nende aastate jooksul minule oled mõelnud, minuga rääkinud-minust rääkinud ja lõpuks on tehtud koos tegusid, mis on teinud elu selliseks nagu ta on...

Elu läheb edasi ja kõik on kogu aeg muutumises, kuid ma näen praegu, et sellest punktist (mis on raamatus) kõnnivad paljud oma eluteel läbi. Võimalik, et nii võiks olla üks kaunilt ja mugavalt seatud bussipeatus või lennujaam, mis annab sulle just selle eluhetke jaoks julgustust ja soovi minna rõõmuga edasi...







Pühapäev, 23. veebruar 2014

Kuidas üks arst oma paljudele haigustele head teed soovis - MD Hawkins


Varasemalt on MD Hawkinsist juba pikemalt kirjutatud - lühidalt kordan, et arst-psühhiaater Hawkins elas pikka töörohke elu ja suri 85 aastasena septembris 2012, kirjutas mitmeid raamatuid praeguses hetkes olemisest, egost jms. Arstina oli tal suur praktika haiguste ja haigustest tervenemise alal. Hoolimata oma haiguste pikast nimekirjast oskas ta 50dal eluaastal endast üles leida selle, mis ravib ja edasi elas ta ilma medikamentideta, eridieetideta, lisanditeta, haiglaravita  veel üle 30 aasta. 

Ma ei saanud aru kaua aega sellest, miks selline lihtne teadmine iseenda jõust nii raske on - eriti noortele inimestele. Miks iga hinna eest otsitakse rohtu, mis kiiresti ja kergesti probleemi või haiguse kaotaks.  Veel jõudsid (ja ma väga tänan, et inimesed mulle nendest juhtumitest kirjutasid) minuni kohe mitu ülimalt huvitavat tervenemist vähist. Haiged kes olid juba nii lõpusirgel, et mingit lootust ei olnud. Ja nad ei muutnud oma toitumist. Kuid nad ei surnud.
Üheaegselt leidsin ma sellele vastuse kahest allikast: Eckhart Tolle ütles oma loengus, et täielik alistumine praegusele hetekele on võimalik alles siis, kui sa oled kannatanud piisavalt - kui sul on kannatamise mõõt täis. Ja teine tuli dr Luule Viilma raamatust, kus ta märkis, et inimene ei pruugi tahta sinu head, ta tahab oma halba. Ja mõtteravi ei saa toimida, kui sa vajad veel kannatusi. Ehk sul on õigus õppida kannatuste kaudu. Olla haige, kasvõi surra, valutada ja piinelda seni, kuni õpid aru saama. Kui kogemused kannatusest toovad sulle teadmise.
Ju ta nii ongi. Sa oled tulnud siia kogemusi saama ja keegi ei taha teiste sõnade järgi elada täiuslikku ingellikku elu algusest lõpuni. Sestap on meis tung midagi teha, eksida, eksimusi parandada. 
Kas see puudutab kuidagi toortoitumist? Aga ikka:). Eks siis kogu see tunente-emotsioonide-mõtete möll sul ju ei lase leppida kerge, lihtsa, muutmata toiduga. Geneen Roth kirjutas väga ilusasti - sa võid jumala leida oma taldrikult -  kui täie teadlikkusega vaatad, mis seal on. Täieliku kohaloluga....

MD D. R. Hawkins kirjutab ise enda kohta nii: 

Elava vastuvõtu osaliseks on saanud minu enesetervendamine ja ma olen seda mitmetes loengutes jaganud.
Nii elavad näited, kui ka kliinilised uuringud kinnitavad, et inimeste enamik korratusi allub teatud printsiipide järgimisele. Paljud haigused on võimalik tagasi pöörata.
Paradoksaalselt, väga tõsiste haiguste puhul, kus kõik lootused on kaotatud – alistumine täielik, toimub väga kiire vastusreaktsioon ja siin on saadud ka parimaid tulemusi. Seda võib-olla seetõttu, et inimesed on lõpuks lasknud asjad vabaks ja muutunud mahedalt mõistlikuks. See tähendab jõudnud staadiumisse, mida Thomas Kuhn nimetab „paradigma nihkeks“, mis on siis tahtmine näha kõiki asju teistmoodi ja olla avatud meelega. Ja vahel on vaja tugevat valu, tõsist haigust, kannatust, hirmuga silmitsi seismist, et lõpuks ometi lasta juurdunud uskumustel minna ja avaneda tõele. 
Mul oli nii palju haigusi ühel ajal, et on võimatu neid kõiki isegi meeles pidada. Kõik haigused ilmnesid 50 eluaastaks.:
ü  Migreen. Krooniline ja sage.
ü  Sulgunud kuulmetõrid. Piinavad kõrvavalud.
ü  Lühinägelikkus ja astigmatism. Määratud trifokaalid.
ü  Sinusiit; nina tilkumine; allergiad
ü  Dermatiit, erinevad tüübid
ü  Podagrahood. Vajalik kepi kaasas kandmine. Range dieet.
ü  Kolesterooli probleemid. Veel rangem dieet.
ü  Kaksteistsõrmikuhaavand. Krooniline 20 aastat, ei allunud ühelegi medikamendile.
ü  Pankreatiit
ü  Gastriit; atsidoos; veel rangem dieet
ü  Koliit
ü  Divertikuliit. Vahetevahel koos veritsusega, mis vajasid hospitaliseerimist ja vereülekannet
ü  Alumise seedetrakti häired. Soovitus operatsiooniks
ü  Artriit kaela piirkonnas. Neljanda kaelalüli nihkumine.
ü  Alaselja sündroom, vajalik kiropraktiku ravi
ü  Raynaud tõbi (vibratsioonihaigus). Tundetus ja gangreeni alguse märgid sõrmeotstes.
ü  Keskeakriis. Külmatunne kätes ja jalgades, energia ja libiido kaotus. Depressioon
ü  Pilonidal tsüst seljas. Eemaldatav ainult kirurgilisel teel.
ü  Bronhiit ja krooniline köha
ü  Ülitundlikkus mürgisele luuderohule. Nahk lõhenes igal aastal.
ü  Atleedi jalg.
ü  Kõõm
ü  Kõhre põletik
ü  Hammaste ja igemete probleemid. Soovitatud kirurgile sekkumine

Täiesti arusaamatu, kuidas keha suutis veel nii hästi maailmas toime tulla. Iga neist haigustest nõudnuks eridieeti ning lehtsalat ja porgand olid ainsad ohutud toidud. See viis 12 kg kaotuseni, mille tagajärjel nägi keha välja kõhnunud ja jõuetu. Mõned sõbrad tunnistasid, et arutasid - kaua selline keha vastu peab ja pakuti 53 eluaastat.
Sisemine küsimus oli: Kuidas saab edukas, kõrgema haridusega spetsialist edukalt maailmas funktsioneerida, elada tasakaalustatud elu. Kui teda on hoolikalt psühhoanalüüsitud ja eksperimenteeritud paljude teraapiate ja ravivormidega, miks ta ikka veel haige on? Haige tegi füüsilist treeningut, puusepatööd, nikerdamist, arhitektuurilist disaini. Vaimne elu oli aktiivne, 2 tundi meditatsiooni iga päev: hommikul ja õhtul. Lõputud vaimsed tehnikad: enesehüpnoos, makrobiootika, refleksoloogia, iridioloogia, polaarsusteraapia, afirmatsioonid, astraalprojektsioonid, grupiteraapia, lõdvestumine jne.
Mis võiks olla vastuseks sellele kummalisele paradoksile, et inimene, kes proovib kõiki neid tehnikaid, teraapiaid ja ravimeetodeid, on ikka haigusi täis? Kuidas on võimalik, et see inimene on ikka veel võimeline edukalt toimima ja tegutsema, seda hoolimata pidevast valust? Vastus tundub olevat: väga tugev tahe. Sellise tahtejõu puhul, kui tunne on alla surutud, siis ta ka jääb alla surutuks.
Teatud hetkest alates rakendati mõlemad nii alistumine kui „A Course in Miracles“ igapäevasesse ellu. Töine aeg võimaldas väga vähe vaba aega mõne uue tehnika proovimiseks. Õnneks Miracle Course puhul praktiseeritakse päeva jooksul ainult mõningaid lauseid. Tehnika olemuseks on süütunde vabastamine andestamise protsessi kaudu. Alistumise tehnikat sai samuti kasutada vaikselt sisemise protsessina kogu päeva.  Kaks asja töötasid koos. Alistumine ja andestamine toimisid päevas üheaegselt. Nüüd, kus meel teadis, kuidas leevendada sisemist pinget, hakkas välja voolama igasugust prügi! Ja ülikülluses! Mõtted ja tunded, mida sai vaevu märgatud nende toimumise ajal, tulid nüüd taas välja. Elu oli nii hõivatud, et ei olnud piisavalt aega nendega tegelemiseks. Lahtipakkimise protsess aga muudkui rullus rohkem laiali.
Üks kohene avastus oli, et IGA negatiivne tunne või mõte on saadetud süütundest ja see süütunne on niivõrd kõikehõlmav, et seda on pidevalt allasurutud. Ja ei ole sellist asja nagu lihtsalt viha. Tegelik tunne on viha/süütunne. Süütunne on aga iga kord, kui meil on kellegi suhtes kriitiline mõte. Meele poolne pidev maailma kritiseerimine ja hukka mõistmine on jätkuva süütunde allikaks. Süü ise tekitab negatiivse tunde ja negatiivne tunne omaette tekitab süütunnet. See on surmav kombinatsioon, mis tekitab väga palju haigusi.
Süütunne on nii kõikehõlmav, et mida me ka ei teeks, kuskil meie meeles on meil ikka tunne, et peaksime seda tegema teistmoodi. Oleme elanud koos sellise koguse süütundega, et me isegi ei tunne seda enam ära.  Ja kuidagi on see süütunne meele poolt projekteeritud ümbritsevasse maailma. Sellepärast enamik inimesi vajabki „vaenlast“ – objekti, kellele projekteerida oma sisemine süütunne. Siit on ka türannid saanud oma võimu – manipuleerides inimeste süütunnetel. 
Avastasin ka „põlguse“ tunnete vastu. Vasaku ajupoole domineerimine  eelistab kõike loogilist, ratsionaalset, mõistliku ja tunded on muidugi selle kõige vastandiks. Siit meesšovinismi idee, et emotsioonid on naiste, laste ja loomeinimeste rida.
Letting-go tehnikaga töötamise alguses oli vastuseisu periood ja ma tegelikult vihkasin tundeid ning kogesin  õudust nendega tegelemisel. See nõudis enesekontseptsiooni nihet, kuna oli tugev samastumine intellektiga. Varsti läks kergemaks – oli arusaadav, et igaüks on mõtlev/tundev organism. Ainus võimalus vabaks minna laskmisega oli tunne ära tunda ja vabastada. Füüsiline seisund paranes.
Tehnika kasutamisel seedetrakti alumine osa paranes ise mõne päevaga. Operatsioon tühistati. Paljud sümptomid, mis olid olnud aastaid, isegi aastakümneid, hakkasid vähenema oma intensiivsuselt ja esinemissageduselt. Migreen jäi harvemaks. Alaselja valud kadusid. Keha tundus kergem ja tugevam.
Seejärel ootamatu kriis, mis tõi kaasa intensiivse emotsionaalse surve. Divertikuliit tuli tagasi mitmetes vormides ja tugeva veritsusega. Nüüd tekkis jõuline sisemine otsus: „ See värk kas töötab täielikult või üldse mitte.“ Niisiis, selle asemel, et minna haiglasse ja peatada verejooks, oli täielik alistumine. Kõik aistingud, mis alakehas tekkisid, said tunnetatud ja vastupanust loobutud. Neile ei antud nime ega pandud pealkirja. Mõtete ja sõnade asemel, oli üksolemise tunne aistingutega, krampidega, valuga. Ei mingit vastuseisu aistingutele, ükskõik kui tugevaks need muutusid. Olles terav kui habemenuga, sai iga aisting ja tunne ära tuntud ning alistatud. See kestis 4 pikka tundi. Neljanda tunni lõpus veritsemine lõppes, krambid kadusid ja divertikuliit oli paranenud. Hilisemalt olid väiksemad kordused; kuid igat neist sai koheldud täpselt sama moodi ning hilisemalt kõik vaibus ja kadus. Alistumine läbis kõrgeima testi. See oli edukas seal, kus kõik muu läbi kukkus.
Järjest edasi praktiseerides hakkasid kaduma ka kõik teised tervisehädad.
Aja jooksul asendas kogemus „teadmine“  mõtlemise. Teadmine tuli täiesti teistmoodi. See lihtsalt oli olemas  äratundmise jaoks. Ühel hommikul peale ärkamist oli lihtsalt „teadmine“, et mürgine luuderohi ei ole mulle enam ohtlik. Muidugi oli ka selge, et „mürgine luuderohi“ oli iseenesest uskumuste süsteem ja programm. Igal juhul oli olemas teadmine, et on immuunsus luuderohu vastu, isegi siis, kui läksin välja, puudutasin seda, mängisin sellega, istutasin potti.
Teine juhtum „teadmisest“ oli ühel hommikul, kui ootamatult teostati putukatõrjet. See kutsus minus esile palju aastaid mitmeid tugevaid allergiaid ja migreeni. Just sel päeval teadsin, et olen immuunne putukamürgi vastu. Kõndisin seal ringi ja hingasin täiesti vabalt ning seejärel tundsin sellist vabanemise tunnet. Kui suurepärane on olla vaba  ja kogeda meele jõudu. Ei ole mingit põhjust olla maailma ohver või ori.
Sama asi juhtus kõrge kolesterooliga.  Kui uskumus ja kontseptsioon sai tühistatud, sain piimatooteid süüa ilma igasuguste negatiivsete mõjudeta. Fakt, et vereproovid näitasid järjest alanevat kolesterooli. Toidu talumatused ja allergiad kadusid. Siis võttis veel ühe aasta, et kaoksid hüpoglükeemia ja suhkru ainevahetuse häired. Tugeva stressi korral, eriti füüsilise pingutuse korral, tulid suhkru probleemid tagasi, eriti kui magusat sai söödud koos kohviga.
Peale aastaid ülirangeid piiranguid, võisin tagasi pöörduda oma tavapärase dieedi juurde. Nii vabastav oli süüa seemnetega toiduaineid. Kokku läks hüpoglükeemia kadumisele paar aastat ja siis ma sain süüa kõiki maiustusi, mis olid olnud aastaid keelatud.
Kogu keskea sündroom oli loomulikult samuti uskumuste süsteem. See sai tühistatud ja toimus alistumine. Külmus kadus jalgadest ja kätest. Väsimus, depressioon, ärrituvus kadusid samuti. Füüsiline vastupidavus kasvas ja võime teha füüsilist ööd oli peaaegu piiramatu.
Pilonidal tsüsti uskumus sai alistatud. See kadus 6 nädalaga. Kuulmetõri, mis alati lennusõitude ajal sulgus, põhjustas tugevat valu paremas kõrvas. Võttis 2 aastat, et see ennast ise terveks raviks. Toimus jätkuv sellega seotud mõtete ja tunnete minna laskmine. Samal ajal visualiseerisin kõrva kanalit normaalses seisundis. See oli ka ainus terviseprobleem, mille korral kasutasin visualiseerimist. Kahe aasta pärast oli kõrvaprobleem igaveseks kadunud ja mitte kordagi enam ei ole rõhu muutus probleeme tekitanud.
Kadusid kaelavalud, mis tegid võimalikuks tantsimise. Alistades igasuguse vastupanu kaelavalu osas hakkas tantsimisel  keha ise panema ennast sellistesse asenditesse ja liigutustesse, mis korrigeerisid kaela. Nagu oleks tegutsenud mingi sisemine kiropraktik.
Vibratsioonihäire sõrmeotstes, mille tõttu ähvardas gangreen, taandus ise. Mustjas värv kadus ja sõrmed olid taas roosat värvi. Põletav valu sõrmeotstest kadus. Tundlikkus tuli tagas. Märgin vaid seda, et selleks ajaks olid sõrmed juba nii tundetud, et ei olnud võimalik keerata raamatu lehti.

On üks vana uskumus, mille järgi arvatakse, et kõõma võib saada kaasa juuksurisalongist ja veel üks, et atleedi jala võib saada hotellitubade põrandatelt. Nende uskumuste tühistamisel kadus atleedi jalg. 


PEAMISED PRINTSIIBID:
ü  Mõte on „asi“. Tal on energia ja vorm
ü  Meel oma mõtete ja tunnetega kontrollib keha; selleks et keha ravida, on vaja mõtted ja tunded muuta.
ü  Sellel, mida hoitakse meeles, on kalduvus väljenduda läbi keha.
ü  Keha ei ole tõeline ise; see on nagu nukk, mida kontrollib meel.
ü  Uskumused, mis on ebateadlikud,  võivad avalduda haigusena, isegi juhul, kui sul ei ole meeles, et oled need uskumused omale „ostnud“.
ü  Haigus on reeglina keelatud ja allasurutud negatiivsete emotsioonide tagajärg + mõte, mis annab sellele spetsiifilise vormi.  (näit. teadlikult või ebateadlikult on üks haigus eelistatum kui teine).
ü  Mõtteid põhjustavad allasurutud ja tagasi hoitud negatiivsed tunded. Kui tunded vabaks lasta, siis tuhanded ja miljonid selle tunde poolt aktiveeritud mõtted kaovad samuti.
ü  Me alistume ehk loobume tundest sel viisil, et lubame tal olla ilma hukka mõistmata, vastu seismata, keelamata. Me lihtsalt vaatleme seda, uurime seda ja lubame endal seda tunnet tunda ilma, et sooviksime midagi muuta. Valmisolekuga loobuda tundest, jookseb see mingi aja jooksul tühjaks.
ü  Tugev tunne võib korduda, mis tähendab, et tuleb veel rohkem ära tunda ja alistuda
ü  Tunde loovutamise korral, tuleb vabastada mõnikord seotud emotsioon näit. „Ma ei tohiks seda tunnet tunda“
ü  Tunde vabastamisel on mõnikord vaja ära tunda ja samuti vabaks lasta selle all olev „pistis“ näit. elevus vihastamisest või teatud nauding abitu ohvrina olemisest
ü  Tunded ei ole tõeline  ise. Tunded on programmid, mis tulevad ja lähevad. Tõeline sisemine Ise jääb alati samaks; seega tuleb loobuda ennast samastamast jooksvate tunnetega kui iseendaga
ü  Ignoreeri mõtteid. Nad on sisemiste tunnete lõputud väljendused.
ü  Ei ole oluline, mis elus toimub, hoia tähelepanu vankumatult negatiivsete tunnete loobumisel ja alistumisel niipea, kui need tekivad.
ü  Tee otsus, et vabadus on vajalikum, kui negatiivne tunne.
ü  Vali pigem negatiivse tunde loovutamine, kui tunde väljaelamine.
ü  Alistu, kui kerkib üles vastuseis ja skeptitsism positiivsetele tunnetele.
ü  Loovuta negatiivsed tunded, kuid jaga positiivseid tundeid.
ü  Märka, et minna laskmine on alati koos kõikehõlmava kergendusega sinu sees.
ü  Soovi loovutamine ei tähenda, et jääte ilma sellest, mida soovite. See lihtsalt tasandab soovitule tee teie juurde.
ü  Saa see „osmoosi“ teel. Pane ennast nende aurasse, kes tahavad seda, mida sina tahad.  
ü  „Sarnane tõmbab sarnast“  Suhtle inimestega, kes kasutavad sama või ligilähedast motivatsiooni, kes püüavad tõsta  oma teadlikkust ja terveneda.
ü  Ole teadlik, et sinu sisemine olemus on teada ja ülekanduv. Inimesed sinu ümber tunnevad intuitiivselt, mida sa tunned ja mõtled, isegi kui sa seda sõnadega ei väljenda.
ü  Püüa altkäemaksudele vastu seista. Mõned haiguse ilmingud võivad kiirelt kaduda; teised kaovad kuude või aastate jooksul (kui on väga krooniline haigus).
ü  Lase minna vastuseisul tehnikale. Alusta päeva sellega. Päeva lõpus võta aega, et vabaks lasta iga negatiivne tunne, mis on päeva tegemistest üle jäänud.
ü  Sa allud ainult sellele, mida sa hoiad oma meeles. Sa allud ainult negatiivsele tundele või uskumusele, kui sa teadlikult või ebateadlikult ütled, et see käib sinu kohta.
ü  Peatu – ära anna füüsilisele tasakaalutusele nime; ei ole vaja seda pealkirjastada. Pealkiri on terve programm. Alistu sellele, mida sa tegelikult tunned, aistingutele sinus endas. ME EI SAA HAIGUST TUNDA. Haigus on abstraktne kontseptsioon, mida hoitakse peas. Me ei saa, näiteks, tunda „astmat“. On väga hea küsida: „Mida ma tegelikult tunnen?“ püüa lihtsalt ennast sisemiselt uurida, aistinguid – suruv, rõhuv, pinges, pulseeriv, kraapiv. Näiteks ei ole võimalik tunnetada mõtet  „ma ei saa piisavalt õhku“. See on kontseptsioon, programm, mida nimetatakse astmaks. See, mida tegelikult tajutakse on pinge või ahenemine kõris või rinnus. Sama printsiip käib kõigi haiguste kohta. „Haavand“ on pealkiri ja programm ja niipea, kui me kasutame seda sõna, et väljendada oma kogemust. Isegi sõna „valu“ on programm. Tegelikkuses, me tunneme spetsiifilist keha aistingut. Enesetervendamise protsess kiireneb, kui me loobume siltidest ja nimedest erinevate kogemuste puhul.
ü  Sama kehtib ka meie tunnete kohta. Selle asemel, et panna pealkiri või nimi tundele, võiksime lihtsalt tunda tundeid ja lasta minna energial tunnete taga. Ei ole oluline nimetada tunnet „hirmuks“, kui ollakse selle energiast teadlik ja energia vabastatakse.



Laupäev, 22. veebruar 2014

Kolmas peatükk Stolbovi raamatust: kuidas ma endale uued hambad kasvatasin

On taas järjejutu aeg:). Ma juba olen kohanud sooviga raamat kohe otsast lõpuni läbi lugeda ja teada saada just lõpp - see viimane harjutus. Kuid keha uuenemine käib ikka läbi paljude etappide ja kiirustada ei tasu ... 

KOLMAS PEATÜKK
Kogume energiat, saame lahti üleliigsest kaalust
Iga ühiskonnas elava inimese peamine probleem on selles, et tal pidevalt ei jätku energiat. Siin on kaks olulist põhjust: esiteks – energia saamiseks on kanalid suletud; teine – raiskame seda igasugu jama peale, ainult mitte sinna, kuhu vaja. 

Ühest suurest meie energia kulutajast: televiisorist ja meediast oleme vabad, sest oleme eemaldanud (oleme ju metsas – eks ole?). Vaatame nüüd teist. Ja see on ebaõige toitumine …
Kohe alguses ütlen, et ei ole suuremat rumalust, kui hakata endale keelama kas magusat või rasvast või küpsetatut või veel midagi. Kõigepealt vägistame organismi toppides sinna sisse kõike tobedust ja siis istume dieeditama ehk jätame talle vajaliku andmata. 
Meie keha, just nimelt, see kohmakas, tülikas, uimane keha, teab seal kuskil sügavas sisimas väga täpselt, mida just tema vajab.  Ja ta saadab meile isegi signaale. Kuid me vaatame televiisorit, lobiseme telefoniga, loeme ajalehte, tegeleme keelepeksuga – ühesõnaga liugleme kuskil pinnal, selle asemel, et sissepoole minna. Parem on vaikuses. Parem on looduses. Ja kuulata … 
Millest alustame?! Kahjuks, nälgimisest. Kiiremaid mooduseid, mis paneksid keha mitte sosistama, vaid karjuma, ei ole. Niisiis, kui olete suitsetamise maha jätnud, andke omale vaba graafikuga päev. Seejärel 33 tundi nälga. Ja aega ei hakka arvestama sellest ajast, mil te hommikul viimasena sõite, vaid sellest hetkest, mil tühjendate soolestiku.   
Kui te ei ole suitsetamist maha jätnud, siis enne nälgimist tuleks palju juua. Vähemalt 2 liitrit. Parem, kui veel rohkem. Ja seejärel 33 tundi – 33 piinarikast tundi iseendaga. 
Kui te olete tundmatusse hüppamise jäik vastane, teile ei meeldi suured eksperimendid ja ekstreemne suunamuutus omaenese kehaga – siis võite minna pikemat teed pidi. Ja selleks on: nädala jooksul süüa allpooltoodud süsteemi järgi.  
Hommikul: puder ükskõik millisest täisTERAviljast (mitte helvestatud). Parem keeta see veega ja ilma suhkruta. Kuid muidugi ilma fanatismita – kui on tugevalt vastumeelne, siis sööge nii nagu meeldib. 
Lõuna: Ükskõik milline toit, millega olete harjunud. Kasvõi liha, kasvõi seened, mis iganes. Kuid sellises mahus nagu tavaliselt. Mitte rohkem! 
Õhtu: tee, kompott, kissell, mahl, või muu mittealkohoolne jook. Nagu kombeks öelda – õhtusöök anna vaenlaseleJ.  
Ja sellise toreda menüüga tuleks nädal aega elada. Selle aja jooksul, uskuge mind, organismil on piisavalt võimalusi valmistamaks teid ette minu fraasiks: „ Millest alustame? Nälgimisest!“ See tähendab tuleme tagasi selle koha juurde, kus alustame 33 tunnist nälga ilma külmkapi ja pliidita.  
Kas pidasite selle katsumuse vastu?!!! No, mis siis ikka …. Läheme edasi ….
 Võtke välja kogu söök, mis teil kaasas on. Kui midagi ei ole, tuleb sõita turule-poodi ja osta väikeste koguste kaupa, kuid kogu sortiment … mida vähegi võimalik osta on. Ja hakkate eksperimenteerima: hammustate ühest asjast väikese tüki ja mälute aeglaselt. Mälute ja ei kugista alla. Mälute ja mälute. Edasi on kolm varianti: 1) toit ISE sulab suus ja läheb süljega alla; 2) toit peenestub selle määrani, et on võimalik ta alla neelata – st on vaja väikesed jõupingutused; 3)  on tahtmine see, mis suus on, välja sülitada…

On selge, mis toimub esimesel juhul – see toit on kehale väga vajalik; teisel juhul – võib süüa väikestes kogustes ja kolmandal juhul – võiks loobuda. 
Selle meetodi miinuseks (ja samal ajal ka plussiks) on see, et mingi teatud aja jooksul taastub kehas nii tasakaal ja sellist kontrolli on vaja läbi viia IGA KUU või kuu aja pärast küsib keha teisi toiduaineid.  Järele kontrollitud.
Niipea, kui lubate oma kehal ette öelda, mida ta soovib mingil ajahetkel, siis te lakkate raiskamast energiat toidu ümbertöötlemiseks, et „saada“ ebavajalikest toitainetest kätte vajalikud ained. 
  Järgmine samm on väljast vaadatuna lihtne, kuid paljudele sisemiselt väga raske. Lähete peegli juurde, vaatate ennast ja ütlete: „Ma armastan oma keha“. Ütlete kuuldavalt. Ja usute seda.  Võite mitte kahelda: teie keha, ükskõik kui paks, rasvunud või kõhnunud, kondine ta ka ei oleks – on see ideaalne teatud kindlate ülesannete täitmiseks just sel praegusel hetkel. SEL PRAEGUSEL HETKEL on keha teile vajalik just sellisena nagu ta on. Hakkate oma keha armastama praegu ja sel juhul võib ta muutuda ja transformeeruda teie soovi kohaselt tulevikus. Leppige endaga, võtke ennast omaks. Ja siis laske käiku kavatsus – eesmärk, millisena teda soovite keha näha …  Küll näete, õige toitumise korral (siis kui keha ise otsustab, mida ja kuna süüa), läheb keha ideaalsesse seisundisse paari-kolme kuu jooksul.   
       …Veel üks asi toidu kohta! Ma kirjutasin juba, et taigas olles oli mul söömisega väga raske olukord. Vähe sellest, et mäluda polnud millegagi, ei olnud ka mäluda midagi! Paljuski päästis mind ootamatud leid. Jälgede järgi märkasin, et ühe teatud kindla koha peal – paari kilomeetri kaugusel minu hütist – käib karu. Mul ei oleks kunagi elus olnud julgust elusa karu järel käia ja teda passida, kuid ühel korral nägin ma järgmist pilti:  päntjalg seisab jões, võtab midagi põhjast ja sööb. Kui ta ära läks, läksin ja uurisin selle paiga läbi. Kilomeetri jagu mööda jõge üles, seisid kaldal seedrid. Tuul raputas valminud käbid alla jõkke, kus need põhja vajusid. Kohe mesikäpa söögilaua juures oli barjäär, mille taga auk. Ja sinna auku need mahalangenud seedrikäbid kukkusidki.  Ronida  oma nõrgestunud organismiga iga kord jäisesse vette, oli mulle liiast.  Õnneks oli minu hütis ämber ja nöör ning nagu vanamees võrguga saatsin ämbri vette, ootasin, kuni see vajub ja tõmbasin saagiga välja. Ma püüdsin pähkleid! Nii, et kuu aja jooksul koosnes minu menüü peamiselt seedripähklitest.  
  Mäletades hästi seda, kuidas minu vanaisa tegi seedripähklitest omale ravinastoikat (ta võttis koorega pähklid ja valas piiritusega üle. Mingi aja pärast omandas piiritus konjaki värvuse – samal ajal osutusid pähklikoored seest tühjaks. Minu jaoks oli see üks lapsepõlve võlutrikk), sellega ravis ta paljusid haigusi ja võib-olla seega mängisid ka seedripähklid väikest rolli minu hammaste taastumises.  
  Kuid, ma olen teemast kõrvale läinud! Tahan veel kord südamele panna raamatu aegsalt ja tähelepanuga lugemist. Kui te ei ole suitsetamist maha jätnud ega kaalust vabanenud aga kavatsete edasi lugeda, siis ma ütlen teile – lõpetage! See on mõttetu. Kui teil ei ole kaht olulist omadust: kannatlikust (et peatuda iga peatüki järel) ja tahtejõudu (et vabaneda kahjulikest harjumustest või liigsest kaalust), siis teil ei ole mõtet raisata aega ka uute hammaste kasvatamisele. Usk, tahe ja kannatlikkus – on selle protsessi edukuse alus.   
Tuleme tagasi kööki. Täna on terve päev minu laual seisnud taldrik kuivatatud aprikooside, mõned pähklite, rosinate, õunade, pirnide, tumedate ploomidega … Alati mõned taldrikud nende delikatesside väikeste portsjonitega.  Ja päeva jooksul ma alateadlikult panen suhu ühe või teise magusa pala. Nii imelik kui see ka ei ole, osaliselt asendab selline söömine mulle lõunasöögi, kuid ometi ma tunnen palju enam energiat, kui varasematel aegadel. Olen hakanud vähem sööma, vähem magama. 
  Selleks, et veel täpsemalt aru saada, kuhu meie energia kaob, tuleb teil ennast käsile võtta ja lugeda järgnevat: 
NELJAS PEATÜKK

  Õpime kuulama oma keha

Teisipäev, 18. veebruar 2014

BELLE AMI "Minu Tõbi"

 Toiduteema aasatepikkune uurimine ja silmad-kõrvad lahti hoidmine on toonud minuni väga erinevaid juhtumeid tervenemisest ja mittetervenemisest. Mõned neist täiesti kurioossed. Toortoit on suurepärane, kuid ta ei ole mõttest kiirem. Pea igaüks saab leevenduse oma ihuhädadele ka lühemaks või pikemaks ajaks. See on hingetõmbepaus. Algamas on suur töö. Iseendas ja iseendaga. Mõne kuu või mõne aasta pärast tulevad hädad tagasi - lootuses, et oled valmis aru saama. Kui saad on elu lill:), kui mitte, siis ....
 
On ilus sinine taevas ja allpool seda voolavad pilved. Need pilved on ebaühtlased, erineva kujuga, nende vahel on tühimikud. Neid pilvi püüame lakkamatult täita millegi heaga: macaga, chiaga, kanepiga, aspiriiniga, ensüümidega,  vitamiinidega, mineraalidega, toiduga …
Püüame pilved teha taevaks ja oleme valmis kõvasti võitlema. Pilvi aina täiustades, sest neil on ju midagi puudu, kui nad ei ole sinine taevas – nii lõputu, sile, karge. Lõputu voona voolab pilvede ümbertegemiseks materjali, tonnidega toitu – seda kõige paremat. Kilodega tablette – neid kõige moodsamaid.
Ja ühel hetkel tuleb tuul ja puhub pilved sinise taeva alt ära. See juhtus seetõttu, et me sõime just sellist toitu, sellist erilist taime, sellist kvaliteetset tabletti …?
On öö ja on pime. Nüüd tuleb öö muuta päevaks. Sest öö on halb ja päev on hea. Raamatus ju kirjutatakse nii. Alateadvuses meile küll meeldib öö aga me ei tunnista seda. Öö on paha ja kui meile meeldiks öö, siis oleksime ka meie pahad. Jätkuvalt püüame ööd muuta – tablettidega, toiduga, reeglite järgimisega, uskumustest kinnihoidmisega. Loodame, et mõni „targem“ arst, ekspert, spetsialist muudab öö ära. Me võitleme ööga, teeme jõupingutusi. Ja kui me oleme ennast piisavalt piiranud, maha surunud, eitanud  kaob öö ja algab päev. Päev tuli seetõttu, et me järgisime täpselt „targemate“ juhiseid, režiimi, piiranguid …?
Meile tuli tõbi. Haigus. See on paha. Me võitleme sellega. Me surume ta kohe maha, sest paha olla ei taha. Ainult häid inimesi on maailma vaja ja ainult häid armastatakse. Me saame omale lubad kõiksugu häid asju pahade asjade vastu. Paha saab tagasi surutud, paha saab maha maetud, välja juuritud. Tõbi tabab last. Laps saab terveks ravitud kohe. Mitte hetkegi ei tohi ta tunda halba. Mitte hetkegi ei tohi ta tunda … tinktuurid, tabletid, pillid, imejoogid. Teeme analüüsi ja tal on midagi PUUDU. Nüüd kohe leidkem asi, mis sinna auku – puuduse auku panna. Puudus on paha. Puudus on halb. See tuleb likvideerida. Kõik halb tuleb kaotada. Kuid see on lõputu tühjus, mida täiedakse hea kraamiga: toiduga, pillidega, pulbritega... See ei ole see kraam, mis miskit täidab. On üldse vaja täita iga ava? On öö, see tuleb sundida päevaks. On pilv, see tuleb tampida taevaks. Et halba ei oleks.

Ühel päeval enam ööd ei ole – on ainult päev. Ei midagi muud. Mis järgneks ainult päevale – häving.
Universumis on kõik, mis ON. Maapinnas on kõik, mis ON. Inimeses on kõik, mis ON. KOGU AEG. Õunas on kõik, mis on. Vihmaussis on kõik, mis ON. Sina oled igas vihmaussis, õunas, inimeses. Iga inimene, iga vihmauss ja õun on sinus. Püüd seda tabletiga või ükskõik millega muuta on juba luhtunud.
Loomine on loonud kõik, mis on. See on sinus ja minus ja temas. On loodud halb ja paha. See tagab liikumise. Kui halba ei ole jääb liikumine seisma. Kui on ainult päev!
Kõik tunded on SINUS olemas ja iga INIMENE on sinus olemas. Ühe osakesena. Miljard tähte universumis – miljard osakest sinus. Igaüks esindamas ühte loomise tahku.
Kuidas hävitada endas või lapses halb? Kuidas hävitada maailmast kõik pahad? Kanepiga? Kasekäsnaga? Pestitsiidiga? Relvaga? Toortoiduga?
Haigus on paha ja selle me hävitame. Me ei tunne haigust. Me ei tahagi teda tunda. Oma sõpra. Oma gurut. Haigus on öö ja tervis on päev. Nad vahelduvad hoolimata sellest, mida sina arvad või teed. Haigus on seni, kuni sa saad aru, et sinus on kõik mis olemas on ja sa ei saa seda muuta. Sa saad armastada. Ja õpid öös nägema müstikat ja sümbioosi elu enesega. Õigem oleks öelda - seni on haigus halb ja vajab hävitamist. Peale aru saamist on haigus osa sinust, sama loomulik ja hävitamist mitte vajav.

Julmus – on sinus ja heldus - on sinus, kurjus – on sinus ja leebus – on sinus. Kõik, mida sa selles maailmas näed on sinus eneses. Kas sa leiad, et lihasööja on julm loomatapja ja et julmust on nii palju? Kas tead miks? Sest sina ei armasta julmust iseendas. Ja seni, kuni sa seda endas ei aktsepteeri – see kasvab. Kasvab sinu silmade alla, sinu peres, sinu kogukonnas, sinu riigis. Kasvab seni, kuni sa saad aru – ainus võimalus on ennast armastada sellisena nagu sa tegelikult oled. Kogu komplektiga – koos julmusega. 

Mitte ainult päeva iseendas – vaid ka ööd! Ja ülemäärane julmus taandub maailmast, sest sa oled aru saanud, kes sina tegelikult oled. Ja see muutub lihtsalt üheks vajalikuks osaks sinust endast. Et sa julgeksid rahulikult maailmas ringi kõndida, ilma et halaksid iga surmatud bakteri, raku, imepisikese putuka pärast.
Sama on kõigega, mida sa pead halvaks. Absoluutselt kõik on osa sellest, kes sina tegelikult oled. See sügavaim olemus, mis asub igaühes, on patuta, puhas ja igavene ning ühendatud oma Loojaga ja kõige ning kõigiga, mis ON.
Kui tekib haiguse märk, mida me teeme. Me hakkame kohe mõtlema, kuidas seda olukorda muuta. Kuidas see kaotada. Hirm halva ees halvab arukuse. Miks sa arvad, et sinu olemus – sinu sügavaim olemus, mis on alati muutumatu, igavene, piirideta – ei too sulle tervist tagasi. Siis, kui saabub jälle päev. Ja ei usu, et ta võib seda teha ilma ühegi välise aspektita. Sa usud tabletti, reklaamitud ravimtaime purusse, piirangusse, endale haiget tegemisse. Sa ei usu sellesse, MIS ON. Sellesse, kes sina tegelikult oled.
Taimetoitlane ja toortoitlane kardab juba olla haige. Kuidas siis nii? Vaimne inimene kardab haigust! Ütleme parem, et kardab olla halb. Seda püütakse eitada ja kohe kiirelt kaotada. Kas saaks rutem. Mis teeb halva heaks rutem? Mis aine sisse juua, et mitte tunda endast ühte aspekti. Andke see miski väljastpoolt, mis halva kaotab. Läheb kiiremini mööda halb, läheb kiiremini mööda hea. Ei ole aega ja lugupidamist halva vastu, ei saa olema seda ka hea jaoks. Ja ometi ta ei kao, sest koos kaoks kõik, mis sina oled. 
Kas kaubelda eluga. Ennast piirates ja sundides ütled elule – näed ma patune kannatan, sina pead nüüd mulle andma selle, mida mina tahan. Parem, kui ma saan selle kohe. Näed, ma järgin nüüd seda või toda tehnikat. Ma joon seda oksele ajava välimusega headest asjadest kokku blenderdatud  tervislikku sisse. Anna mulle nüüd selle eest see, mida mina tahan. Siis ma olen terve ja tugev ning saan ka teistes halba hävitada. Ehk seda suurendada.
Või võidelda pahadega, kes on meile hea ära keelanud. Sest just see keelatud või kallihinnaline hea on see, mis meie paha hävitab! Miks meil pole piisavalt raha, et osta see kõige parem halva hävitaja? Kas pole Loomise arm nii otsatu, et ta teeb sulle Sinu enda – selle, kes sa tõeliselt oled – hävitamise tõeliselt raskeks.
Sinu tõbi on kingitus, võimalus – seda ei pruugita üldse igaühele anda. Eriti head inimesed põevad raskeid haigusi. Sest nad keelduvad igasugusest halvast ja ei ole nõus seda tunnistama osana sellest, kes nad tegelikult on. Mida keeldud nägemast, see kasvab sellise suuruseni, et enam märkamata ei saa jääda.
Sa võid küsida endalt, kui suures osas sa endaga lepid. Ehk milliseid tundeid sa lubad endale ja milliseid mitte. Mis sulle maailmas ringi vaadates meeldib ja mis mitte. See osa, mis ei meeldi (tavaliselt tundub hullumeelne, julm, vastik, hävitav, laastav – kõik negatiivne) ootab äratundmist ja  leppimist. Selline ma olen ja mina olen KÕIK MIS ON.

Ma olen teatud aegadel palju mõelnud selle üle, et viimased saavad esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Igaühel on oma vaatenurk. Kuid mina tunnen, et need, kes on praegu halvad saavad „esimesteks“, sest nemad on olnud nõus kandma „halva“ rasket koormat, et hea ometi kord mõistaks seda, et ka temas on kõik, mis olemas ON ja et see, mida ta tunnistada ei taha, ilmub tema silma alla teda ärritama. Ja need väga head, kes lillelegi liiga ei tee, jäävad viimasteks, sest nad on suurendanud maailmas halba tahtmatusega seda endas näha... 


Sestap, kui sa eksid toortoidu raamidest välja. Siis sellest sa halvaks ei muutu. Kuna sa oled juba halb:). Nii hea kui halb. 
Vaheldumisi. Ja sa ei pea paastuma (võid muidugi, kui armastad seda), et oma "patust" keha puhastada kõigest halvast: parasiitidest (uih kui halb), toksiinidest (oh kui palju seda on), mürkidest - kokkuvõtlikult halvast ja veel halvemast. Sest sa ei saa neist lahti. Sest halba ei ole võimalik sul endast välja võtta, vihaga eemaldada - ah nüüd ma alles mürgitan sind imeliste rohtude ja ensüümide ja aluselisuse ja antioksüdantide ja antiseptikutega:). Kas nüüd on halba maailmas vähem? Nüüd peavad teised loomise aspektid - teised loodud võtma sinu halva endasse kanda. Sest muidu oled sina oma headuses headuse mürgitussse suremas. Ei ole võimalik hävitada seda, mis on. Vaata parem kõrvalt, kuhu see viib. Ring saab täis. Öö muutub ALATI päevaks. Sa kas näed selle nimel vaeva või oled lihtsalt olemas. 
Kas sa võiksid endal lubada täna olla veidi paha - ja teha oma kehaga seda mitte midagist. Jääda kõrvale sellest tabletist, superfoodist, uuest detoksprogrammist ... luba endal olla halb. Luba täna olla endal see, kes sa tegelikult oled:). 
'

Äkki ma suren? Kui sa arvad, et ühe tableti, ühe ampsu, ühe reegli järgimisega suudad sa elult välja pressida kindlustunde, et sa oled järgmisel hetkel selles kehas, et see keda sa armastad on sinuga, siis see illusioon on kerge purunema. Mäletad, mis ütles Yukteswar Yoganandale:
"Eks siis sure!“ Vaat säärane ärevusttekitav nõuanne paisati õhku. „Sure Mukunda, kui sa pead surema! Ära iial võta omaks suhtumist, et sa elad mitte Jumala, vaid söödava väest! Tema, kes ta on loonud kogu ihutoitluse selle ükskõik millises esinemisvormis ja andnud meile söögiisu kannab kindlasti hoolt selle eest, et temale pühendunut ülal peetakse! Ära kujutagi ette, nagu elaksid sa riisist või püsiksid püsti raha või inimeste najal! Kas nemad saavad sind aidata, kui Jumal võtab sinult eluhinguse? Nad on pelgalt tema kaudsed instrumendid. Kas toit seedub kõhus tänu sinu enda mingisugustele oskusele? Mukunda, kasuta oma eristusvõime mõõka! Raiu läbi vahendajate ahelad ja tunneta Ainsat Põhjust!“

Teisipäev, 11. veebruar 2014

Alan Murray ja Janette Murray Wakelin puuviljadel maratonijooksjad - tiir ümber Austraalia

janet&alan

See paar on külalisteks ka selle aasta Woodstock Fruit Festivalil ja ma lugesin-kuulasin läbi mõned intervjuud (neid on hästi palju) ja valisin välja teatud osa küsimusi, mis võiks ikka kõigile huvi pakkuda ja taas toetada ja julgustada neid, kes meiekandis kipuvad pikapeale inspiratsiooni kaotama.).
Kui te soovite taas kord jälle ajakirjadest üles nopitud tarkade kahtlusi oma B12 ja raua ja kaltsiumi osas enadle salvestada - lugege uuesti neist kahest ja tundke elust rõõmu:)

Paari enda koduleht on siin http://www.runningrawaroundaustralia.com/index.html
Ümber Austraalia jooksmise kaart on siin:


JOOSTES ühe maratoni päevas banaanide ja aedviljade najal püstitasid Janette Murray-Wakelin, 62, ja tema abikaasa Alan Murray, 68 uue maailmarekordi – 366 maratoni 366 päevaga.
Melbourni abielupaar on toortoitlased. Mrs Murray-Wakelin´il  diagnoositi rinnavähi agressiivne vorm 12 aastat tagasi – 52 eluaastal.
"Prognoos ei olnud hea.  Arvamus oli, et elada on jäänud 6 kuud. Tegin muutused elustiilis sh ka taimne toortoit (toorvegan),“ ütleb Janette ja lisab: „6 kuuga olin vähist vaba.“ Vähist tervenemise on Janette pannud kirja ka oma raamatusse: http://rawcancure.com/janette'sbook.html
Janette, kes oli diagnoosi saamise ajal olnud 25 aastat taimetoitlane ja 15 aastat vegan ning füüsiliselt aktiivne sai šoki. "Ma olin alati olnud terve. Peale lapsepõlves põetud sarlakeid ja leetreid ei olnud mitte ühtegi haigust. Ei võtnud kunagi rohtusid, isegi mitte aspiriini. Ma loobusin lihast lapsena, piimatoodetest teismelisena, rämpstoitu ei ole kunagi söönud. Ma teadsin, et kaasaegne meditsiin ravib sümptomeid ja ei otsi põhjust. Mina teadsin, et ma ei sure vähki ja võtsin seda väljakutsena. Sain aru, et minu keha andis märku mingist probleemist, mis tuli lahendada. Ma olen oma abikaasaga 43 abieluaasta jooksul väga palju resinud ja me oleme oma perega elanud üsna kaua aega ookenil - oma paadis Mikroneesia, Paapua Uus Guinea ümbruses. Mis oli suurepäraseks võimaluseks õppida tundma üksteist ja elu ning suurepäraseks koduõppe võimaluseks meie lastele. Me kasvasime üksteisele väga lähedasteks. Ma lubasin oma lapselapsele, kes sündis just aasta enne diagnoosi, et me veedame koos palju huvitavaid aegu. Samas oli mul jahil elades üks õnnetus, värvisin ja tellingud kukkusid ümber. Siin puutusin kokku suure hulga toksiinidega. Kõik see laeva värv oli minu juustes, kõrvades, ninas - igal pool nahal. Võttis 3 kuud enne, kui minu nahk sellest värvist täielikult vabanes. Peale lõunamerd tuli 4 aastane periood, kus me töötasime Euroopa cargolaeval. Ma puutusin kokku ka Tšernobõli tagajärgedega. Nii, et minu elus on olnud piisavalt toksiinidega kokkupuudet. Igal juhul vähk oli ja kogu perekond asus tegema uuringuid ja ma valisin loodusliku tee. Naturopaadist arsti abiga pani Janette omale kokku vaimu, hinge ja keha toetava programmi sh ka vabastav hingamine, aeroobika, visualiseerimine, mediteerimine, positiivne mõtlemine, vaimne teadlikkus, toitainete maksimum läbi värskete mahlade, orasemahla ja toortoidu. Tegin iga päev joogat, pikendasin läbijoostavat distantsi. Jooksin paljajalu ja mägedes. Õppisn tundam oma sisemsit mina ja seda tingimusteta armastama. Ma jõin nii palju porgandimahla, et mu käed olid porgandivärvi, kuid ma ei hoolinud sellest. Olin elus ja jooksin. Tegin nn hapnikuteraapiat, et pumbata endasse rohkem hapnikku, tegin palju sporti, vabastavat hinagmist ja nisuorase mahla. Esimesel toortoidukuul kaotasin palju kaalu, kuid varsti võtsin selle taas tagasi ja sellest ajast ei ole kaal enam muutunud. 6 kuud hiljem olin terve. Minu pere toetas mind armastusega kogu selle aja ja ma olen väga õnnelik inimene, et mul on selline pere. Tundsin kogu selle aja nende tingimusteta toetust kõigele, mida ma valisin."
Paar otsustas joosta ümber Austraalia, et inspireerida teisi valima teadlikult oma elustiili, levitada empaatiat kõikide elusolendite vastu ja tõsta keskkonnaalast teadlikkust. Samuti, et koguda raha 5 heategevusprojekti jaoks.   Nad on 2 täiskasvanud lapse vanemad, neil on 5 lapselast. 
Igal hommikul tegid jooksjad smuuti 10-12 banaanist ja kahest greibist.  Nad jooksid vihmas ja jooksid 44 C kuumuses. Lumega ei ole nad veel jooksnud. „Kuid, kes teab – võib-olla tulevad meil valged jõulud.“

Kuidas ja miks te otsustasite hakata veganiks?
Olles mitmeid aastaid olnud taimetoitlased (vegetarian) otsustasime menüüst välja jätta  kõik loomse ja seda meie endi tervise, loomade heaolu ja tervise ning planeedi  jätkusuutlikkuse  ja tervise  heaks.   
Kui kaua te olete veganid olnud?
Üle 15 aasta 100% veganid ja toorveganid üle 10 aasta.
 
Mida olete sellise elustiiliga saavutanud?
Me oleme saavutanud optimaalse tervise ja füüsilise  vormi, kuid teadlik veganluse valik oli oluline meile nii vaimses kui hingelises plaanis. 

Mida teie jaoks veganism tähendab?
Veganism ei tähenda meie jaoks lõppu, pigem algust; teadlikkuse avardumise algust lahkema ja kaastundlikuma elu valimises nii inimeste kui loomade suhtes ja maa suhtes, mida me kõik jagame.  

Mil viisil te treenite?
Me jookseme iga päev ja jooksme 42,2 km iga päev aastas. Jookseme paljajalu või Vibram 5-fingers jalanõudes, et teadlikult valida siin Maal kergem jalajälg. Teeme igapäevaselt ka joogat ja jõutreeningut. 
  
Mida  arvate, mis on veganite suhtes kõige suurem eksiarvamus?
Kõige suurem eksiarvamus on see, et mõeldakse toitainelise  defitsiidi peale. Arvatakse, et veganitel on valgu, B12, kaltsiumi jms  defitsiit. Me ei ole kogenud mingit defitsiiti tarbides värskeid, küpsenud orgaanilisi puu- ja aedvilju. Selline toit on väga toitainerikas ja on vajalik optimaalse tervise ja sportliku vormi tagamiseks ilma, et kahjustaks loomi või meie planeeti.   

Mis on teie tugevad küljed sportlastena?
Meie tugevused vegan sportlastena on optimaalne tevis ja füüsiline vorm, piiramata energia ja positiivne ellusuhtumine.   

Teie suurim väljakutse?
Veenda teisi, et me oleme füüsiliselt ja vaimselt suutelised tegema seda, mida teeme.  

Kas mitte-veganid teie tegevusalal on teid toetavad?
Jah.
Kas teie perekond ja sõbrad toetavad teie vegan elustiili?
Jah.
Milline on kõige sagedamini esitatav küsimus teile, kui nad kuulevad teie vaeganlusest aj kuidas te vastate?
Positiivne küsimus on „Ah, ma olen alati tahtnud seda proovida.“ Ja meie vastame, et „Nüüd ongi parim aeg alustada!“
Negatiivne küsimus: „Kas te ei muretse oma valgu  pärast?“ ja meie vastus: „Ei, me oleme nii hõivatud elu nautimisega, et ei ole muretsemiseks aega, kuna teame, et me saame piisavalt kõike vajalikku ning meie tervis ja füüsiline  suutlikkus tõestab seda.“   
Mida te sööte:
Hommikusöögiks – Roheline smuuti – banaanid, pirnid, õunad, marjad ja rohelised lehtviljad
Lõunaks  - Suur salat rohelist, tomatit, kurki jms, kastmeks  sidrunimahl. 
Õhtusöök – Värske terviktoit – suur puuvili monotoiduna: melon, papaia või paw-paw, ananass või siis valik erinevaid puuvilju : apelsin, banaan jne.  
Vahepalad – värsked puuviljad või värskelt pressitud  puuvilja mahl ja aedviljad 

Mis on teie lemmikallikas:
Valgu saamiseks – värsked tumerohelised lehtviljad või roheline mahl
Kaltsiumi saamiseks – värsked tumerohelised lehed  või seesamiseemned
Raua saamiseks värsked tumerohelised lehed  

Milline toit annab teile kõige rohkem energiat?
Värske, küps puuvili ja roheline lehtvili

Kas tarbite juure toidulisandeid?
Ei, mitte üheski vormis. Me sööma ainult värsket elusat toitu. 

Nõuanded
Lihaste kasvuks – kasutage neid
Kaalu kaotamiseks – Süües ainult värskeid puuvilju ja rohelist saavutate oma keha suhtes ideaalse kalu.
Kaalu  tõstmiseks – Sama, mis eelmises nõuandes. Keha saavutab ise sobiva kaalu ideaalse toitumise puhul.
Ainevahetuse parandamiseks – söö toitainerikkalt ja liiguta ennast iga päev  
Toonuse tõstmine jõutreening


Kuidas te levitate vegan elustiili igapäevaselt?
Oleme oma eluga ja sellega, mida me teema eeskujuks
.

Janette_M-Wakelin_and_Alan_Murray_at_Red_Close