Kolmapäev, 29. jaanuar 2014

27. veebruaril Tallinnas...

toimuks esimene kokkusaamine grupile, kellega hakkame tihedamalt koos käima, kas siis korra või kaks kuus aasta lõpuni. See oleks samaaegselt  nii toetusgrupp, kui ka informatiivne grupp  toortoiduga katsetajatele, alustajatele või edasijõudnutele. 
Ma panin kirja sellised punktid, mis osas see grupp koos võiks edasi minna:
Sa vajad informatsiooni, nõustamist ja juhendamist, kui :
  • Oled segaduses informatsiooni paljususest, mis puudutab toortoitu ning „tervislikku“ toitumist üldse.
  • Mõtled toidust või söömisest või oma kaalust rohkem, kui sulle meeldiks – või halvemal juhul oled sellega tegevuses iga üleval oldud hetke. 
  • Soovid teadmist, kas sa oled valinud õigesti (toidukogused, sortimendi, stiili, menüü jne)
  • Oled proovinud paljusid dieete, kaotanud palju kaalu ja võtnud selle tagasi ja nii mitmeid kordi 
  • Oled proovinud toortoitumist edukalt teatud perioodi, kuid mingist hetkest alates ei toimi see enam
  • Soovid kasutada toor või toitumist oma terviseprobleemi lahendamiseks
  • Tunned, et oled tupikusse jõudnud oma kaalu, oma tunnete ja oma suhetega toidu osas 
  • Kasutad toitu uimastina-stimulandina, et peita või maha suruda oma tundeid iseenda või teiste eest.
  • Oled muutumas lootusetuks selles osas, mis puudutab sinu suhteid toidu, kaalu ja söömisega. 
  • Sööd, kui ei ole tegelikult näljane ja ei suuda peatuda, kui kõht on küllaldaselt täis. 
  • Tunned, et midagi on sinu elus puudu ja seda miskit üritad täita (toor)toiduga. 
  • Tunned viha või häbi enda pärast oma kaalu  tõttu või suutmatuse tõttu järgida mingit toitumisstiili (näiteks toortoitumist)
  • Tundud olevat üksi oma otsingutes
  • Tead, et elus olemises on midagi enamat, kuid sa ei tea, kuidas seda leida.
  • Vajad lihtsalt teadmist, et sa ei ole hulluks läinudJ, kui teed valikuid, mis sinu tuttavatele arusaamatuks jäävad 

Mida sa neist kokkusaamistest õpid:
  • Lõpetama igaveseks sõda toiduga. 
  • Orienteeruma (toor)toitumist puudutavas infokülluses. Saama aru, mis on sulle sobiva ja mõiste "tervislik" vahe
  • Aru saama, mida sinu toiduvalik tahab sulle öelda.
  • Sööma, kui sul on nälg ja lõpetad, kui kõht on täis. 
  • Lõpetad selle egost lähtuva hääle kuulamise, mis ütleb sulle et sa oled liiga suur või sa ei ole piisavalt hea.  Ilma ennast piiramata-piinamata.  
  • Õpid kohtlema ennast lahkuse ja heldusega. 
  • Lõpetad toidu kasutamise stimulandina, igavuse peletajana, kurbuse või kaotuse maskeerijana. 
  • Tuletad meelde, kui väärtuslik ja kui imeline on sinu keha, mida sa omad.
  • Saad aru, et ei ole ühtegi olukorda, mida ei saaks lahendada. 
  • Lõpetad toidu ja oma kehakaalu pidamise probleemide põhjustajateks.   
  • Või leiad lihtsalt toetust, et olla sina ise
Olenevalt huvist teeme võibolla mitu gruppi: näiteks eraldi toortoiduga algajad ja edasijõudnud vms. Oleneb, kuidas osalejatele tundub sobivat. Nii otsime ka sobivad ajad ja kestuse.

Esimene kokkusaamine oleks siis 27. veebruar 2014, kell 16.30, Krautmanni Massazi ja Terviseakadeemia ruumides Tondi 8a, Tallinn. Osalustasu 8 eur.
Registreeru 84silleke@gmail.com

Toortoidufestival 2013

Neljapäev, 23. jaanuar 2014

M. Stolbovi hamba kasvatamise raamatu esimese ja teise peatüki kokkuvõte

Esimene peatükk
Imesse uskumine
  Ühel sügavaima meeleheite hetkel, mis tekkis võimetusest taluda valu ja teadmisest, et ei ole võimalik midagi muuta. Võib-olla oli see hoopis hirm, et ma suren, kui ei saa midagi süüa. Sel hetkel tuli mulle meelde kirjutis mingist raamatust, kus poiss kasvatas endale JALA. Hiljem leidsin ma selle raamatu ja seal oleva lõigu üles. Selleks osutus Drunvalo Melchizedek raamat „The Ancient Secrets of the Flower of Life“.  Praegu võin ma isegi öelda mitmeid tsitaate sellest raamatust, kuid tol ajal piisas mulle paljast võimalikust faktist, et kuskil, kunagi, keegi on midagi omale kasvatanud. Ma hakkasin uskuma IMET! Kuid kõigepealt tsitaadid:
«Minu sõbrannal Diana Gazes tegi New Yorgis mõnda aega TV sarja nimega Gazes into the Future. Ta filmis üles kõik imepärased tervendamisjuhtumid, et neid oma saates näidata. Peale aastatepikkust tööd, jättis Diana TV sinnapaika. Oma viimases saates kavatses ta näidata (kuigi seda ei toimunud) 11 aastase poisi imepärast tervenemist. … Kui poiss oli väga väike, tegeles ta palju salamandritega. Te teate, et salamandritelt võib ära võta tüki jalast või sabast ja ta kasvatab omale lihtsalt uue osa kaotatu asemele. Vanemad ei öelnud poisile, et sellist suurepärast võimet omavad vaid salamandrid. Talle ei öeldud ja ta ei teadnud. Ja poiss uskus, et kõik elusolendid suudavad sama, sealhulgas ka inimesed. Kui poiss oli kuskil 10 aastat vana, kaotas ta oma jala põlvest kõrgemalt. Mida ta siis tegi? Kasvatas omale uue jala.  Kõik selle on Diana videosse võtnud. Filmi viimases osas kasvatas poiss oma jalale varbaid. Ta vajas umbes aasta, et kõik taastada. Te küsite, kuidas see on võimalik? Kõik sõltub teie uskumuste süsteemist, - võimalik on kõik see, millesse te usute, piirangud seejuures asetame endale ainult ise».
Peale seda tuli mulle meelde veel üks asi: keegi meedik kinnitas, et inimorganismil on võime taastada kõiki kudesid. Mis oleks, kui kaotatud näpu haaval ei lasta kinni kasvada ega koorikul tekkida – siis kasvab uus sõrm. Arsti ülesanne on hoida haav lahtisena, samas ei tohi see minna mädanema … 
Ühesõnaga, tol hetkel taigas hakkasin ma tõepoolest uskuma, et on võimalik omale kasvatada uued hambad. Ja pärastpoole, saades jõudu lootusest, mis kasvas üle usuks, piinasin ennast omal vabal tahtel iga päev erinevate harjutustega. Kindel, et ilma sellise USUTA ei suudaks ka teie paigalt liikuda. Seetõttu toon siia mõningaid fakte, mis purustavad müüdi sellest, et uusi hambaid ei saa omale kasvatada. Need on nii kirjad inimestelt, kes kuuldes minu „saavutustest“ jagasid oma mõtteid ja avastusi, kui ka teadaolevad ametlikud allikad. 
   «…Mihail, vaatasin eile telerist reportaaži vanaemast, kes 70dal eluaastal avastas, et tal on tulemas kolmandad hambad …»
  «kõrvalkülas üks teadjanaine õpetab inimesi taastama kahjustatud emaili proopolise lahusega suuloputamise ja mõttetegevusega …».
«… Drozhzhanovsky (Дрожжановской) haigla arstid ei suutnud uskuda oma silmi, kui nende hoolealune Maria Vassiljeva oma suu avas. Või veel. 104 aastasel külaelanikul Tšuvašiast (Чувашское)on hakanud taas kasvama hambad!».
«… 94 aastasel Чебоксар Дарьи Андреевой hakkasid lõikuma uued hambad. Kohaliku hambakliiniku spetsialistide sõnul on vanainimesel üks uus hammas juba olemas».
«…Aserbaidzani iraani provintsi  elanikul kasvasid uued hambad nende asemel, mis vanadusest välja langesid».
«…Ootamatu õnn on külastanud Марье Андреевне Цаповаловой, kes elab Sotšis. 100 aastaselt hakkasid tal kasvama uued hambad!».
«…Üks neist 128-aastane iraanlane Bahram Ismail. Vanadusest on tal välja kukkunud ainult 3 hammast ja nende asemele kasvasid uued. Bahram ei ole kunagi söönud liha. Veel enam, ta ei ole kunagi oma elus pesnud hambaid. 
Teine samalaadne juhtum on india talupoja Baldevo´ga. Temal kasvasid uued hambad 110 aastaselt. Suitsetaja. Kurdab, et on harjunud piipu hoidma hambutute igemetega ja nüüd tunneb ennast hammastega ebamugavalt».
 «järgmine rass oskab oma surnud kudesid elustada ja ka kasvatada   uusi hambaid » (agni-jooga).
«…12-aastane Prantsuse tüdruk Michele on kogenud elus palju probleeme. Asi selles, et tüdruk põeb rasket pärilikku haigust. Tüdrukul kasvasid hai hambad, mis kogu aeg lagunevad ja siis taas kasvavad. Tal on neid palju rohkem, kui tavalisel inimesel ja kasvavad mitmes rea. Hiljuti tõmmati tal välja 28 hammast ja sellest hoolimata on tal neid 31 tükki rohkem, kui tavaks. »  
  Hiljuti aga leidsin internetist suurepärase Natalia Adnoral   artikli. Tsiteerin:
«Esimene ime: kaariest võib ka mitte olla. Sarnast fenomeni jälgisid itaalia hambaarstid mõnedes Tiibeti kloostrites. 150st uuritud mungast 70% ei olnud ühtegi haiget hammast, ja ülejäänutel kohtas kaariest väga vähesel määral. Milles asi? Osaliselt – omaksvõetud toitumises. Traditsiooniline menüü on odraleib, jaki piimast või ja tiibeti tee; suviti kartul, porgand, naeris, veidi riisi. Liha ja suhkur välistatud.   
  Aga kui kaaries on juba kahjustusi teinud?
  Teine ime: kaaries on tagasipööratav. Seda kinnitavad stomatoloogide poolt jälgitavad hammaste isetaastumise juhtumid, mil kahjustatud koed muutuvad taas tugevamaks ja taastunud koht omandab veidi tumedama varjundi. Selliseid juhtumeid ei ole enam vähe. Kuidas see toimub? Ülesehitajad-rakud leiavad kahjustatud koha ja parandavad selle täielikult selliseks, nagu see on algselt mõeldud olema. Aga mis siis, kui kaaries on oma kahjustused juba teinud ja hambast ei ole enam suurt järgi? No siis muidugi proteesid … või hoopis …
  Kolmas ime: võivad kasvada uued hambad. Nimetatakse seda „hammaste kolmas vahetus“ ja seda on täheldatud üsna eakate inimeste juures. Ja kuigi inimesel ei ole kolmandate hammaste alget olemas, on olemas „igavesti noorte“ kudede valem ja mingil täna veel mittemõistetaval põhjusel viiakse see kujund ellu ja kehas olev potentsiaal saab uute hammaste näol täiesti väljendatud. Viimased selletaolised ülestähendused ei ole enam harvad: 110-aastane indialane kasvatas omale 2 uut hammast; 94 aastasel naisel hakkasid kasvama uued hambad; Tatarstani 104 aastasel naisel kasvasid uued hambad; tervelt 6 uut hammast ilmuvad 84 aastasel naisel …  Muidugi võib skepsisega suhtuda sensatsioonilistesse teadetesse. Kui vaid poleks teaduse viimast sõna…
  Teadusel põhinev ime. Grupp teadlasi Texase osariigi teadusuuringute keskusest dr McDougal´iga eesotsas, uuris erilisi rakke, mis kasvatavad hammaste kudesid (emaili ja dentiin). Geenid, mis selle eest vastutavad, on aktiivsed ainult hammaste moodustumise ajal, peale seda aga lülituvad välja. Teadlastel õnnestus need geenid taas sisse lülitada ja istutada tervesse hambasse (esialgu mitte suus asuvasse). Loomulikult mingitesse kiiretesse muudatustesse proteesipraktikas loota ei saa. Märgitakse, et uue tehnoloogia juurutamise jaoks läheb ligi 20 aastat …»
Kui oleme juba teadlasteni jõudnud, siis toon veel mõningaid erinevaid märkeid.
  «  Ravisüsteem põhineb geenidel, mis aktiveerivad fibroplastide kasvu. See on sidekoe rakuvorm.  
   
Sille lisab siia vahele: „Peale raamatu ilmumist on aeg edasi läinud ja teaduslikud saavutused samuti. Raamatu avaldanud vene veebisait on toonud veel tosinajagu uuemaid saavutusi ka esimese peatüki koosseisus, kuid ma ei hakanud neid kõiki siia ümber tõlkima. Toon vaid osaliselt viited. Teaduslikust maailmavaatest huvituja saab samuti neid netist ise otsida“.
Ukrainas on välja töötatud revolutsiooniline meetod hammaste kasvatamiseks. Idee autor Александр Баранович, geeniteadlane.
Teadlastel on õnnestunud luua tehnoloogia, mille abil saab väljakukkunud hamba asemele kasvatada uue. Miniatuurne süsteem stimuleerib ultraheli abil hambakoe moodustumist ja aitab haigestunud kudede paranemisele. Teatab Eurekalert. Jne, jne

Näete ise, et nagu tavaliselt valivad teadlased tee majja akna kaudu; st valitakse kõige kummalisem ja raskem tee. Meil teiega ei ole aega oodata, kuni nad kohale jõuavad. Ja tõtt öelda usun ma, et teil ei ole ka seda 3,5 tuhandet dollarit ühe hamba peale panna.  Usume, et me kõik oleme ise selleks suutelised ja kasutagem majja minekuks ust. Püüdkem see avada.   
Olete otsustanud?! Kas peale seda, kui olete lugenud neid 7 punkti, olete valmis proovima!? Kas päris ausalt olete? Siis ok!
Praktika näitab, et kui inimesed loevad raamatut mingitest harjutustest, siis mõeldakse nii: kõigepealt loen ma lõpuni, proovin aru saada süsteemist tervikuna ja pärast hakkan uuesti lugema ning harjutusi tegema. Kuid jõudes lõpuni, pannakse raamat kõrvale ja sageli unustatakse. Rohkem selle juurde enam tagasi ei tulda.  
Niisiis, esimene tingimus: mitte asuda järgmise peatüki juurde enne, kui olemasolev peatükk on täiesti selge ja arusaadav. Tingimus on raske, kuid vastupidisel juhul – ärge kirjutage mulle vihaseid kirju, et teil ei tulnud midagi välja. Ma ei hakka neid lugema. Sest mina siin olen hammastega – teie aga seal oma kahtlustega… 
Teine tingimus: muutke olukorda kardinaalselt: Kui olete tööl - pange raamat kuni puhkuseni kõrvale: Kui võtate puhkuse - sõitke maale või mere äärde või metsa: Lähemale loodusele ja eemale tavapärasest elukorraldusest. Raamatut ärge maha unustage! Seal, kuhu te sõidate, ärge kiirustage teist peatükki lugema. Elage nädalake. Tahate metsa, mägedesse, mere äärde, kuhu iganes. Andke oma kehale ja hingele võimalus looduses ennast maha laadida, rahuneda ja pisitasa hakata kuulama… Nüüd on õige aeg …  

Teine peatükk
Loobume suitsetamisest
  Nüüd hakkavad  kõik suitsetajad minu peale karjuma, et hammaste ja suitsetamise vahel ei ole mingit seost. Vastan ma aga niimoodi: esiteks – minule kui 15 aastat suitsetanud inimesele, oli sigareti puudumine taigas šokiks. Ja ma ei saa eitada võimalust, et  minu hambad hakkasid kasvama just selliste järjestikuste šokkide tulemusel. Seda fakti, et keha sai puhtamaks, mõistus selgemaks, ma üldse kahtluse alla ei sea … Teiseks – Newcastle uuringud näitavad, et mida rohkem sigarette inimene oma elu jooksul suitsetab, seda rohkem hambaid ta tõenäoliselt kaotab.  Põhjus siin selles, et suitsetamine piirab järsult veresoonkonna läbivoolavust igemetes ja koos sellega on loodud hammaste väljalangemiseks soodne keskkond. Meie ülesandeks on verevoolu igemetes parandada ning hambaid KAS-VA-TADA….
Ma ei hakka teile rääkima, et suitsetamine on vastik, paha ja kohutavalt kahjulik. Suitsetasin ise palju aastaid ja ma nautisin seda. Isegi ei mõelnud selle peale, et suitsetamine maha jätta. On selge, et taigas ei olnud midagi suitsetada ja olin sunnitud suitsetamise maha jätma. Mahajätmise protsess ise oli piinarikas. Alguses, enne kui tikud otsa said, püüdsin suitsetada kuivanud lehti – võin öelda, et see oli täiesti vastik. 
Suitsetamise jätame maha nädala jooksul. Te jäite uskuma, et hambad hakkavad kasvama? Nüüd istuge maha ja öelge see välja. Kuuldavalt. „Nädala pärast loobun suitsetamisest!!!“ Ärge olge vait! Tooge see kuuldavale! Kõik! Eesmärk on lendu lastud! Ja see on 90% edust. 
Mõelge, mitu sigaretti (pakki?!!!) te päevas ära suitsetate! Korrutage see arv kolmega. Minge poodi ja ostke see kolmekordne kogus korraga välja. See on oluline. Te ei hakka enam sigarette ostma ei ploki, ei paki, ei ühekaupa. Seega kogu nädala varu korraga…
Niisiis, esimene päev. Naudime suitsetamist. Kas te pole unustanud – oleme metsas!!! Või maal. See tähendab, tavapäraseid töö ja olmeprobleeme ei ole. Suitsetame seega mitte siis, kui näpud närviliselt värisevad või on soov õiendada, vaid siis, kui on tahtmine suitsetada. Me tõmbame naudinguga endasse suitsu. Me täidame sellega suu, kopsud, hoiame veidi hinge kinni ja naudinguga laseme suitsu ninasõõrmete või suu kaudu välja.  Iga kord sigaretti suitsetades, meenutame kõiki häid hetki, mis meil suitsetamisega seoses on … Ja nii terve päev. Teil on vaja ära suitsetada oma tavapärane päeva norm.  Kas te ei ole veel aru saanud? Te ütlete sigaretile aitäh kõige eest ja jätate temaga hüvasti. 
Teine päev. Naudingud on läbi. Algab tõsisem töö. Seadke valmis oma päevane kogus sigarette. Suitsetate ikka veel siis kui seda TAHATE. Kuid peale igat tõmmet tuleb teha järgmisi harjutusi: :
1.                       Pingutage. Hingake välja kogu suits.
2.                       Hingake sisse puhta õhu sõõm.
3.                       Aeglaselt hingake välja kogu õhk. Tunnetage kuidas kopsud on sees kokku pigistatud. Väljahingamise lõpus püüdke diafragmaga veel viimanegi õhusõõmuke välja lükata. Teil ei ole midagi hingata.  Ärge kiirustage sissehingamisega. Püüdke olla ilma hingamata nii kaua, kui suudate. Ainult ärge minestage.  Rohkem ei suuda?
4.                       Tehke 5 väga kiiret ja lühikest sisse-väljahingamist. 
5.                       Hingake sisse ja hingake välja täie rinnaga …
6.                       Nüüd võite teha järgmise mahvi. Tegite? Siis uuesti esimese punkti juurde …

Peale seda, kui olete suitsu lõpuni tõmmanud, MINGE KINDLASTI ja jooge klaas vett. Parem, kui kaevuvett. Äärmisel juhul – teed. Juhul, kui suitsetate iga 10 minuti järel, jooge poole klaasi kaupa. Päeva jooksul tuleks juua 2-3 liitrit vett. 
Sellisel moel tuleb teil suitsetada terve päev. Raske? Kuid seejuures ei ole sigarettide arv piiratud.  
Kolmas päev. Valmistage jälle ette oma tavaline suitsuportsjon. Suitsetage – kui tuleb soov ja tehke imelisi harjutusi, mis eeelmisel päeval. Miks imelised? Sest te ei ole veel suitsetamist maha jätnud aga pea käib juba ringi?  Kindlasti ärge unustage vee joomist!!! Olete esimese sigareti lõpetanud? Mõne aja pärast tuleb taas suitsusoov? Võtke teine suits välja. Jätke temaga hüvasti. Lagundage ta laiali tükikesteks (oluline kindlasti teha) ja visake minema. Seejärel tehke harjutusi kolm korda järjest. Kiireid sisse-väljahingamisi tõstke 5lt 10le. See toimub siis nii:  sügav sisse-väljahingamine, 10 lühikest sisse-väljahingamist, sügav sisse-väljahingamine ja otsast peale. Kolm korda. Peale harjutust jooge pool klaasi vett. 
Järgmise sigareti võite ära suitsetada. Harjutused ikka ka. Ja nii edasi, iga teise sigareti viskate minema ja asendate hingamistega. Täna viskasite minema pooled oma sigarettidest. ...   


Suitsetamise peatükk jätkub, kuid kuna ma ise ei ole suitsetanud, siis ma ei hakka sellele siin blogis suuremat tähelepanu pöörama. Soovi korral loe vene keeles ise edasi.

Kolmapäev, 22. jaanuar 2014

Peatükk 1896 aasta toortoidu raamatust "Inimese loomulik toit"

Postitus võiks olla sarjast: toortoidust vanadel aegadel:)
Raamatu "Природная пища человека"on kirjutanud Konstatin Moes-Oskragello (Моэсъ-Оскрагелло) 1896  aastal  . Interneti avarustes on seda vene keeles  võimalik tasuta  nii lugeda, kui ka alla laadida. Vana kirjapilt alguses natuke harjumatu, kuid arusaadav. 118 aastat tagasi avaldatud raamatus on  kirjas  faktina, et (kodu) loomad söövad loomulikku toitu ja naised ei tarbi alkoholi ega suitseta:). Muus osas on see äraütlemata sarnane kaasaja  PhD Doug Lisle tööga Naudingu Lõksust.
 Instinktid.
Inimelu ühes olulises küsimuses – toitumise küsimuses – valitsevad siiani üsna kaootilised seisukohad. Hobune, eesel, härg, ka kõige väiksem ussike ei puutu toitu, mis on talle kahjulik; ta teab suurepäraselt, milline on tema jaoks loomulik toit, vajalik; ainult inimene – looduse kroon – ei oska oma mõistusega kahjulikku kasulikust eristada. 
«Kuid see ei olegi nii imelik, — võib mõni öelda. — Loomadel on „instinkt“, aga inimesel ei ole, ta peab selle asendama mõistusega, teadusega». Kuid need on ainult sõnad, mida mõtlematult üksteise järel korratakse. 
Kuid tegelikult, mis on instinkt? Instinkt – kõikide elusolendite tunnetuslik võime eristada kasulikku kahjulikust meeldiva ja ebameeldiva tunde abil; võime – püüelda esimese poole ja vältida teist. Seda kõike elu jätkuvuse eesmärgil. Mina ütleksin, et instinkt on tunnetuslik võime. Ja milliseid tundeid-meeli instinkt  siis kasutab? Kui me viskame koerale tükikese leiba, anname mingit toitu ahvile või heina lehmale – mida need loomad kõigepealt teevad?  Alguses nad nuusutavad antut ja sel juhul söövad selle ära või ei puutu üldse. Niisiis, kuidas kõigepealt teeb loom kindlaks oma toidu? – alguses haistmisega  ja seejärel maitsmisega. 
Mille poolest need kaks meelt üldse erinevad ülejäänud kolmest: nägemisest, kuulmisest ja kompimisest? Aga selle poolest, et neist üks osa on  keemiline ja teine osa füüsiline tundmus: lõhna-maitse tundmine. Vaat need kaks meelt – kaks keemilist taju: lõhn ja maitse moodustavadki instinkti; nemad valvavadki kogu loomade maailma.    
Kuid kas siis inimestel need kaks meelt on olemas? Aga loomulikult. Sel juhul on inimesel täpselt sama instinkt, kuid see on täiesti kasutamata või moonutatud. Alkohol ja tubakas, mis iseenesest on mürgised, kahjustavad ka tugevalt lõhna- ja haistmismeelt; need keemilised tajud säiluvad puhta ja tervena ainult lastel ja naistel, kuna nemad ei kasuta neid tugevaid meelemürke. Harjuda võib paljude asjadega, isegi selle tasemeni, et juust tundub maitsev alles siis, kui on poolenisti ära mädanenud ja selles lehkavas massis hakkavad arenema ussid. Seetõttu on toit sageli kahjulik, kuigi tundub maitsev, sama kahjulik kui alkohol või naha alla süstitav morfiin või kokaiin. Meeldivuse tunne neil juhtudel  on ainult ajutine, seda seni, kuni kestab nüristunud närvide kunstlik stimuleerimine. 
Rääkides instinktist, mõtleme siinjuures ainult ja ainult terveid, kahjustamata keemilisi tajusid. Kellel neid ei ole, võib kergesti oma meelte loomuliku teravuse taastada, pöördudes tagasi loomuliku elustiili juurde.   Kuid ka sellisel tasemel nagu nad meil olemas on, võivad haistmine ja maitsmine meid suurepäraselt teenida. Tuleb lihtsalt neid osata kasutada. Järgides naturaalset elustiili suudame taastada oma instinktid sellisel tasemel, mis võimaldab meil  samavõrdselt loomaga eristada kasulikku kahjulikust. Iga lehm suudab üksikasjaliku täpsusega, juhituna ainult oma haistmis- ja maitsmismeelest, valida kümne erineva taime seast välja selle, mis talle tegelikult vajalik on. Kibedaid ja hapusid taimi ta ei puutu. Hobune ei puutu aga üldse riknenud või muul moel kahjustunud heina. Ükski loom ei puutu kuuma toitu. Iga inimlaps sülitab välja talle esmakordselt pakutava supi või liha ja esimese lonksu õlle või kohvi peale teeb hirmutavaid grimasse. Ja ainult ema, kes lapsele midagi muud ei anna, harjutab lapse seda sööma, kuigi seda tervise hinnaga.  Laps, kellele pakutakse vabalt valida liha, suppi, veini, kakao, küpsete puuviljade ja aedviljade vahel, sirutab kahjustamata instinktide toel käe ilmtingimata alati kahe viimase poole. Kes emadest ei ole seda märganud? Kuid kas on keegi selle üle mõtisklenud? Või kes täiskasvanutest hakkab jooma teed, kohvi, kakaod ilma magustajata – suhkruta või kooreta/piimata? Kas mitte selle pärast ei lisata suhkrut, et petta oma instinkti, kes muidu meid eemal hoiaks?      Loodusteadlane Лавейланъ (hoolimata otsingutest ei suutnud ma vene keelest tagasi tõlkida seda nime), kes sõitis ringi Aafrika vetes, pakkus talle tundmatuid vilju kõigepealt ahvidele. Kui ahv pakutavat vilja sõi, siis see oli talle märgiks, et vili on kahjutu ja söödav. Kui ahv vilja ei puutunud, siis see oli märgiks, et tegemist ei ole söödava viljaga. 
Niisiis, pöördudes tagasi küsimuse juurde: „Mida me peaksime sööma, et elada loodusseaduste kohaselt“?, tuleb nentida, et kõige esimeseks ja loomulikumaks osutajaks on meie rikkumata instinkt – haistmis- ja maitsmismeel. Õpime siis uuesti neid meeli kasutama!  
Imelik on seejuures, et inimesed siiamaani ei ole hakanud mõtlema sellest, miks loodus on neile haistmise ja maitsmise meele andnud? Selleks, et me tunneksime meeldivat lõhna ja maitset? – Hästi Kuid, milleks see kasulik on? Sel juhul oleks ju hea, kui me ei tunneks üldse ebameeldivat lõhna ja halba maitset?  Tegelikult on meile need meeled antud, et hoida eemale ohtudest, kuna kõik, mis meie ninale ja keelele on vastik: toidus, vees, õhus – on meile kahtlemata kahjulik.  Egas ilmaasjata ei ole loodus ka nina otse meie suu kohale asetanud. Iga amps on mõeldud nina tsensorluse alt läbi käima.   Kuhu me ka ei läheks, ikka on nina ees, nagu ustav valvur. Kui palju kordi on nina päästnud meie tervise, sundides meid eemalduma ähvardavast hädaohust või loobuma millestki kahjustavast, mida olime valmis endale sisse sööma. 
On inimesed, kes ei tunne üldse lõhna ja nemad on tihti haiged. Ja vastupidi, on neid, kelle haistmismeel on nii terav, et tunnevad kinniseotud silmadega inimesi ära lõhna järgi; või nuusutades mõnd eset ütlevad täpselt, kes tuttavatest hoidis seda just käes või kes on selles toas enne viibinud[1].
 See, mida ei tunne nina, seda eristab keel – maitsemeel. On asju, nagu näit. sool, mis ei erita lõhna. Maitsemeel eristab neid juhul , kui nad on keelel lahustunud st nad omavad teatud maitset lenduvas või vedelas olekus. Mis omal kujul ei oma maitset ega lõhna, nende osas tuleks olla ettevaatlik. Kuid see, mis eritab endast halba lõhna ja maitset on meile kahjulik ja see, mis meeldivat, on kasulik. Mõni võib mulle vastu vaielda, et supp ju lõhnab nii hästi, kuigi see tõenäoliselt mulle hea ei ole. Jah, lõhnab küll, kuid lõhn ei tule supist, vaid juurikatest või maitsetaimedest. Eemaldage need supist ja supp ei lõhna. Jänes ja kalkun küll lõhnavad, vaidleb teine vastu. Samuti ei vasta tõele: toorel kujul lõhnavad nad laiba järele ja eritavad ebameeldivat lõhna, praetud kujul lõhnavad lisatud maitsetaimed ja või. 

09. veebruaril Tartus "Seened inimkehas ja toortoit"


Võib öelda, et seened on muljetavaldavad ja imelised. Suurimad organismid Maal. Kuid õppides seeni lähemalt tundma, siis on siin midagi väga rahutukstegevat, millega kusjuures tuleb sul leppida: ME OLEME NEID TÄIS. Paksult, tihedalt:)

Kõõm, valge katt (soor), sügelus, kestendamine, igat värvi laigud - kõik need on inimkeha seente tunnused. Candida toob kaasa hommikuse uimasuse (aju udu), igasugused seedetrakti kaebused ja terve müriaadi nahaprobleeme. On see halb? On see hea? On vaja nendega võidelda? On vaja neid tundma õppida? Neist aru saada?Seened ja tekkinud põletikud  suguorganites. Kuidas seeneriik meie sees püüab toetada meie viljakust ja selle ärajäämist. Millised signaalid me oma tänase elustiiliga keha reproduktiivorganitele  saadame. Sellest kõigest räägimegi ja proovime toortoitu ning ka tooreid seeni:). Milliseid ja millisel kujul saab inimene tooreid seeni süüa ?
Registreerimine 84silleke@gmail.com, 
09. veebruar, pühapäev, kell 12.00, osavõtutasu 15 eur
koht:  Tartus, Trendnails Küünestuudios, Kalevi 18C.  

Teisipäev, 21. jaanuar 2014

Вадим Карабинский toortoitumise eesmärkidest

V. Karabinski on toortoitumist puudutava raamatu "Söön nagu hingan" autor. Sarnaselt Pavel Sebastjanovitšiga märgib ka tema mitu aastat hiljem, et raamat on kirjutatud emotsionaalsel tasandil.
Kuid ma ei tehagi kirjutada tema raamatust vaid tuua siia väike lõik tema ühest artiklist, mis minu arvates lõbusat mõtteainet pakub:).

"Toortoitumise eesmärk.
Organismi tervislik seisund sõltub 60-70% ulatuses mõtlemisest. See, mida inimene mõtleb, moodustab tema keha. Seatud eesmärgid annavad  eluenergia.   Kui eesmärgid on kitsalt piiritletud - näiteks tasandil "süüa, magada, sittuda", siis energiat saabki olema vaid selle jaoks. Võrdluseks toon ma näite Napoleonist, kelle eesmärgiks oli vallutada Venemaa. See on küll negatiivne näide, kuid selle võib asetada positiivsesse võtmesse. Näiteks, et viia loomuliku toitumise idee kõikide Venemaa elanikeni ja seda nii, et müügil oleks ainult naturaalsed ja värsked toiduained.   
Kuid milline on toortoitujate eesmärk? Enamiku toortoitujate eesmärk - on süüa toortoitu! "