Tõenäoliselt tühiasi vol 3 - terviseärevus

 

Mõned katked veel Casey Guereni raamatust "Its Probably Nothing"

Heaolu tööstuse peamiseks sihtmärgiks on hea sissetulekuga nooremapoolne naine, kes muretseb oma tervise ja keha väljanägemise üle.

Ja holimata sellest, kas me otsime seda terviseinfot teadlikult või mitte, jõuab see paratamatult meieni, kuna kogu meedia annab lakkamatult teada, et meie kehaga on midagi valesti – seda tuleb lakkamatult parandada ja tervist kogu aeg paremaks muuta.

Vahel on kergem osta ja loota imet, kui hakata uurima ja otsima neutraalseid ja tõeseid allikaid.

Milliste tehnikatega heaolutööstus sinuni jõuab:

1) Üleni naturaalne – koosneb väljenditest: „ei sisalda (mingit ainet, mille suhtes on tekitatud hirm või mida sa mitte mingil juhul oma kehasse ei taha)“. „100% või täiesti looduslik“ - Täiesti looduslikud tampoonid, tualettpaber, näopuhastuspadjakesed, hügieenisidemed, niisutajad, puhastusvahendid, aknevastased vahendid, külmetuse ravimid, valuvaigistid jne. Kui on olemas juba väljakujunenud, turvaline ja tõhus lahendus, leiab heaolutööstus loomuliku (naturaalse) lahenduse, mis võib aga võib ka mitte sama hästi toimida – kui üldse toimib –, kuid tõenäoliselt parandab teie enesetunnet, sest see on vaba „neist ainetest“, loomulikult maksab see rohkem.

2) Isikustatud lähenemine – „sinu jaoks tehtud“, käib eriti vitamiinide, toidulisandite, valgupulbrite, juuksehoolduse jms kohta.

3) Loo ise oma tervis  - Siia kuulub kõik, mis annab sulle juhiseid ise diagnoosi panekuks: puudutab see siis seksuaaltervist, naha- ja soolestikuprobleemide diagnoosimine on eriti populaarne – mõtle kõigi nende probiootikumide ja soolestiku tervist „edendavate“ bakterite peale.

4) Du jour  koostisosa - OMG, kas olete CBD-st kuulnud? Aluselisest veest? Aktiveeritud söest? Kurkum? Õunaäädikas? Ingver? Roheliste kohviubade ekstrakt? Probiootikumid? Chaga – must pässik? Kes teab, mis aitab neil sõnadel levida nii suure jõuga, et kõik alates ülemusest kuni juuksuri ja vanatädini on seda järsku kuulnud. Need ained on samas alati olemas olnud ja ... natuke midagi teinud, kuid heaolutööstus korjab need üles, tõstab need pjedestaalile, suunab neile prožektorivalguse, võimendab üksikuid positiivseid külgi, eemaldab kõik negatiivse (mis teeb ainest tavalise) ja paiskab meediasse. Ja sa hakkad nägema selles midagi erilist.

Tohutu müügi masianavärk hakkab tööle, et öelda - sinu keha või tervis võiks olla parem. Ja üldiselt on inimest üsna lihtne veenda, eriti kui oleme juba väsinud, stressis ja pole kursis sellega, mis meie kehas või kehal toimub. Keegi ei saa ette heita, et soovid end paremini tunda. Me kõik tahame end paremini tunda! Ja see on koht, kus tervisetööstus tungib sisse nagu lärmakas ja tüütu sõber. "Tere! Oh, kas sa oled kaalus juurde võtnud? Peaksite proovima Whole30. Ja, kallis, su juuksed näevad veidi nirud välja. Kas olete kuulnud biotiini lisanditest? Kuidas su kakamisega muide läheb? Kas ma rääkisin sulle nendest probiootikumidest, mille sain oma treenerilt? See loomulik CBD nahahooldussari on muutnud mu elu ja mu nahka. Sa peaksid tulema minuga sellele seitsmepäevasele terviseretriidile. See on transformatiivne. Sa näed tõesti väsinud välja..."

Nii on heaolu ja tervisetööstus muutunud sõbraks, kelle varrukast voolab lõputult nõuandeid, soovitusi ja tooteid: osad neist on puhta pask, osad teevad midagi, kuid kõik need lähevad sulle lõppkokkuvõttes üsna palju maksma.

Jennifer Gunter (The Vagina Bible autor) märgib, et heaolutööstusel on hiilgav äristrateegia: „Nad pakuvad: kalleid ravimeetodeid, mis ei tööta, tablette, mida te ei vaja ja mis võivad olla kahjulikud, ja näidustusteta laboriteste. Kuid see, mida nad inimestele mitmel viisil annavad, on võimalus proovida ja tunnustamine. Seetõttu arvan, et on oluline vaadata seda tööstust ja küsida: mida nad pakuvad, millest inimestel ilmselgelt puudu on? Tundub, et vastus ei ole ainult kiired lahendused, vaid ka kaastunne ja empaatia. Võib-olla leidis heaolutööstus just sealt oma aluse. Võib-olla sellepärast on see nii pagana ahvatlev.“

Gueren kirjutab, et heaolutööstus teab sinu kohta 5 fundamentaalset tõde:

1. Meil kõigil on probleeme oma keha ja tervisega, millega tahaksime tegeleda.

2. Soovime lahendusi, mis on lihtsad, mugavad ja diskreetsed.

3. Meil kõigil on mingid nupud kuhu vajutada,  mis mõjutavad meie otsuste tegemist.

4. Paljudele on arsti juures käimine raskendatud kindlustuse puudumise või muude asjaolude tõttu

5. Osadele meeldib häälekalt kuulutada kuidas ja kui palju nad tervisesse panustavad (st erinevatele imerohtudele kulutavad)

Gureni nõuanne tervisetööstusega tegelemiseks: „Omage parajat annust skeptitsismi. Pidage meeles, et päeva lõpuks püüab tervisetööstus teile midagi maha müüa. See on raha teeniv tööstusharu ja see õitseb, sest me kõik oleme oma keha pärast kogu aeg nii pagana mures ja seda paljudel põhjustel.

Keskmiselt saab Gueren umbes 15 meili päevas uute tervisetrendide, toodete ja teenuste kohta. Seal oli palju võõrutusravi, toidulisandeid, mahealternatiive või kalleid protseduure. Nende e-kirjade kohaselt ei ole keegi tegelikult enda parim versioon enne, kui olete ketoosis, noorendanud oma vagiinat ja lisanud CBD-d igasse oma kehaavasse. Nii tegi Gueren peaaegu 10 aastat kohusetundlikult uurimistööd selle kohta, milline heaolu moeröögatus praegu trendis oli, ja lükkas sageli ümber enamiku peamistest väidetest. Teie tupp ei vaja jade-mune, tupeaurutamist, lasereid, lõhnastatud dušši ega jogurtit. Määras lood teadusest või selle puudumisest sellerimahla, toorvee ja CBD nahahoolduse taga. Gueren kirjutab: „Ausalt, ma tõesti tahaksin, et sellerimahl raviks IBS-i sama palju kui iga teine inimene, kuid see lihtsalt ei tee seda. Näib, et neid tooteid müüvad ettevõtted tuginevad peamiselt asjaolule, et te ei tea nende küsimustega seotud teadusest palju, kipute vastuste saamiseks pöörduma Interneti poole ja tõenäoliselt  lõpuks siiski ostate enne, kui arstilt küsite või põhjalikult uurimistööd teete.“

Ärge minge ka selliste väljendite lõksu nagu: „me tegelikult hoolime naistest“, „teaduslikult on tõestatud“, „sul on õigus teada, mida sa oma kehasse paned“

Miks ei võiks lasta sul rahus sellerimahla alla kulistada?! Heaolutrendid võivad mõnikord olla kahjutud, toredad ja rikastavad – isegi kui nende taga pole teadust. Kuid tervisetrendid muutuvad kahjulikuks, kui need ohustavad teie tervist, põhjustades otsest kahju või lükates õige ravi otsimise edasi. Näiteks sellerimahl: selle hommikune joomine ei tee teile otseselt haiget, kuid kui joote seda vererõhu ravimite asemel, võivad sellel olla tõsised tagajärjed.

Oluline on mõista, et kahjulikud ei ole mitte ainult tervisetoodete koostisosad, vaid ka neid ümbritsev sõnum, mis paneb sind uskuma, et saad vajaduse korral sümptomitega ise toime tulla. Ja kui sõnum jõuab inimeseni, kes lihtsalt ei taha arsti juures käia, võib selline turundus olla uskumatult ahvatlev. See püüab samaaegselt pakub murele lahendust ja annab teile loa mitte otsida arstiabi selle asja pärast, mille pärast muretsete.

Aina korrutatud tervisetarkus – söö puu- ja köögivilju, maga piisavalt, olge aktiivne -  see  lihtsalt ei ole seksikas. Samuti pole see paljudele inimestele kättesaadav ega realistlik. Seetõttu lükkame need usaldusväärsed näpunäited tagasi, ignoreerime või unustame ja hakkame selle asemel mõnda „erilist“ pakkumist otsima.

Meile meeldib mõelda, et see uus „lihtne, seksikas ja üllatuslik“ toidulisand on parema tervise võti. Kusjuures siia käib sageli juurde võlulause: "Arstid ei taha, et te sellest imerohust teaksite!"  

Pidevalt korrutatakse ka „kuula oma keha“! Ja see on hea nõuanne, kuid tõsi on ka see, et päris tihti on kehas ilma erilise põhjuseta terve sümptomite kaskaad. Samuti on tõsi see, et oleme sageli ebausaldusväärsed eksperdid. Me unustame asju. Meile jäävad mõnedki asjad valesti meelde. Me ülehindame riski. Meil on palju eelarvamusi. Oleme kiired tõmbama ühendusi punktide vahel, mis ei ole üldsegi mõistlikud, kuid tunduvad sobivat. Me võime olla oma keha eksperdid, kuid sageli ei oska me keha keelt õigetesse sõnadesse panna.

Gueren kasutab 24 tunni meetodit, et panna oma keha sümptomitele „lihtsalt valehäire“ või pöörata suuremat tähelepanu. Kehas toimuvaid protsesse ja nende järgseid valehäireid või kummalisi aistinguid on väga palju. Ja tasub meeles pidada, et tervist ei defineerita kui täielikku vaikust ehk igasuguste sümptomite puudumisena (seda juhtub vast ainult surma korral).

Jonathan S. Abramowitz, PhD, Chapel Hilli Põhja-Carolina ülikooli psühholoogia ja neuroteaduste professor ning obsessiiv-kompulsiivsete häirete ekspert märgib: „Meie kehad on lärmakad. Nad ajavad kogu aeg siin ja seal omi asju, et säilitada homeostaas, kohanduda ümbritseva temperatuuriga, selle toiduga, mida sööte ja veel saja muu asjaga. See ei tähenda, et oleks probleem. See kõik käib elamise juurde.“

Kui inimene on oma keha osas väga tundlik, tunduvad need keha tavalised reaktsioonid tohutute probleemidena. Ja mida suurem on meie tähelepanu sellele, seda enam see ärevust toidab. Kui me teeme sääsest elevandi, hakkab adrenaliin voolama ja stressireaktsioonid kehas valavad veel rohkem õli tulle.

Gueren soovitab meeles pidada ka seda, et sotsiaalmeedias toimunud jagamiste või laikide arv ei tähenda asja suuremat kvaliteeti või parimat soovitust a la „1,3 miljonit jagamist – ju see peab tõsi olema“, „ju see on õige asi, muidu neid ei näidataks TV saates“ ... Kahjuks see ei ole nii.

Populaarsed on ka toredad tiitlid. Kui MPH (master of public health – rahvatervise spetsialist) tiitliga Yale või Harvardi inimene annab nõu rahvatervise osas, võib see olla suurepärane. Kuid kui sama inimene hakkab andma nõu konkreetse haiguse või diagnoosi kohta – siis see ei ole tema eriala. PhD majanduses või Nobeli preemia füüsikas ei tee inimesest eksperti tervises ja meditsiinis.

On väga harvad juhtumid kui tõelised oma ala eksperdid või teadlased annavad meedia kaudu nõuandeid a la  5 nippi kuidas... või  20 võimalust... ühe või kahe tehtud uuringu põhjal.

Me kõik võime aeg ajalt langeda briljantse turunduse ja reklaami ohvriks. Gueren kirjutab, et viimati jäi  uskuma imelist tselluliidikreemi reklaami (ja ei, see ei toiminud), kuid on oma raha raisanud teiste hea reklaamiga trenditoodete peale nagu jõhvikamahl, probiootikumid, immuunsüsteemi buusterid, erinevad eeterlikud õlid, CBD salvid, söega maskid, mahetampoonid, mahevalgupulber, puhitust vähendavad teed jne (ja ka need ei teinud suurt midagi).

Me võime kõiki neid asju osta ja tarbida, kui need panevad meid ennast hästi tundma, meile meeldib eksperimenteerida, proovida uusi asju. Kuid need ei ravi tõsiseid haiguseid ega hoia neid müstilisel viisil meist eemal.

Internet ei ole loodud sulle andma meelerahu – seda sealt ei leia. Ja mitte seetõttu nagu seal ei oleks hea reputatsiooniga infot. Vaid istudes oma probleemiga ekraani taha ja otsides meeleheitlikult enda jaoks sobivat infot, satume meeletu koguse vastandlike arvamuste ja soovituste merre. Me otsime kindlustunnet universumis, milles kõik on pidevas muutumises.   

Pärast tõde, tõe pärast vol 3 - tume šokolaad

 

Lugedes Lee Mcintyre raamatut „Pärast tõde, tõe pärast“, tuli meelde kunagine artikkel šokolaadist – kus teadusajakirjanik tegi lugejatega eksperimendi. Eksperiment seisnes selles, et avaldati artikkel valeandmetega ja jälgiti seejärel, kuidas ajakirjandus ja lugejad selle infoga toime tulevad. Ma tuletan seda lugu siinkohal meelde, sest see toob filosoofilisse teksti vahele natuke rohkem elu.

Selliseid artikleid on alati hes uuesti lugeda, et kriitilist meelt teritada. Eriti praegusel ajal, kus nii palju imerohtu liigub ja igaüks on mõne youtube videoga eksperdiks saanud.

Pealkirjad olid pilkupüüdvad: “Slim by Chocolate!” (saledaks šokolaadi abil) „Saksa teadlaste meeskond leidis, et süsivesikuvaese dieediga inimesed kaotasid kaalu 10 protsenti kiiremini, kui nad sõid iga päev šokolaaditahvli“. See sõnum jõudis Euroopa suurima päevalehe Bild esilehele ja sealt edasi levis see Internetis ja mujalgi, jõudes pooles tosinas keeles enam kui 20 riigi uudistesse. Seda arutati televisiooni uudistesaadetes. See ilmus läikivas trükis ajakirja Shape juuninumbris (“Why You Must Eat Chocolate Daily”, lk 128). Uuringus leiti, et šokolaad mitte ainult ei kiirenda kaalulangust, vaid toob kaasa ka tervislikuma kolesteroolitaseme ja üldise heaolu paranemise. Bildi loos tsiteeriti uuringu juhtivautorit, Dieedi- ja terviseinstituudi teadusdirektorit Ph.D. Johannes Bohannonit: "Parim osa on see, et saate šokolaadi osta kõikjalt."

Bohannon ise kirjutas hiljem: „Olen Johannes Bohannon, Ph.D. ... Tegelikult on mu nimi John ja ma olen ajakirjanik. Mul on küll doktorikraad, kuid see on bakterite, mitte inimeste molekulaarbioloogias. Dieedi ja tervise instituut? See pole midagi muud kui veebisait.“

„Peale nende poolikute andmete oli uuring ise 100 protsenti autentne. Mina ja mu kolleegid värbasime Saksamaal tegelikke inimesi. Viisime läbi tegeliku kliinilise uuringu, kus katsealused määrati täiesti juhuslikult erinevatele toitumisrežiimidele. Ja šokolaadi statistiliselt olulised eelised põhinevad uuringust võetudtegelikel andmetel. Sellised toitumisuuringud on  toiduvaldkonna jaoks üsna tüüpilised. Mis tähendab: see oli kohutavalt halb teadus. Tulemused mõttetud ja tervisealased väited, mida meedia miljonite inimesteni üle maailma levitas, olid täiesti alusetud."

Kuidas selline mõte tekkis?

Bohannon kirjutab, et talle helistas Saksa televisiooni reporter nimega Peter Onneken. Tema ja tema kaastöötaja Diana Löbl töötasid dokumentaalfilmi kallal dieeditööstuse pseudoteadusest. Nad tahtsid, et Bohannon aitaks demonstreerida, kui lihtne on muuta toitumistrendide taga olevat halba teadust suurteks pealkirjadeks. Ja Onneken tahtis seda teha gonzo stiilis: paljastada dieediuuringute-meediakompleksi korruptsioon.

Bohannon tegi juba varem Science'i jaoks analüüsi tasuliste avatud juurdepääsuga ajakirjade osas, mis on kiiresti arenev ja tulus uus akadeemilise kirjastamise sektor. Et teada saada, kui paljud neist kirjastajatest peavad kinni oma lubadusest anda ranget eksperdihinnangut, saatis Bohannon sinna naeruväärselt vigased artikleid ja pidas arvestust selle üle, kui paljud neist tagasi lükati (vastus: vähem kui pooled.)

Onnekenil ja Löbl oli kõik kokku pandud: paar tuhat eurot uuritavate värbamiseks, Saksa arst uuringu läbiviimiseks ja statistist sõber andmete töötlemiseks. Onneken kuulis Bohannoni ajakirjanduse analüüsist ja arvas, et just tema teab, kuidas see kõik kokku võtta ja avaldada. Ainus probleem oli aeg: film oli kavas hiliskevadel Saksamaa ja Prantsuse televisioonis, nii et aega oli tõesti vaid paar kuud.

Kas nad saaksid midagi avaldada? Tõenäoliselt. Aga peale selle? Bohannon arvas, et kogu kupatus nähakse läbi. Tegelikult igaüks, kellel on teaduskraad, rääkimata tegelikust toitumisteadlasest –, saaks väga lihtsalt aru, et uuring oli naeruväärselt tobe. Rääkimata sellest, et Google'i otsing ei andnud Johannes Bohannonist ega tema väidetavast instituudist jälgegi. Terviseteaduse valdkonna reporterid hakkasid seda lõhna tundma juba miili kaugusel. Nii vähemalt Bohannon arvas: "Vaatame, kui kaugele me sellega jõuame.“

Onneken ja Löbl ei raisanud aega. Nad kasutasid Frankfurdi ümbruses katsealuste värbamiseks Facebooki, pakkudes 150 eurot kõigile, kes soovivad 3 nädalat dieeti pidada. Nad tegid selgeks, et see on osa dieedipidamisest rääkivast dokumentaalfilmist, kuid nad ei andnud rohkem üksikasju. Külmal jaanuarihommikul ilmus kohale 5 meest ja 11 naist, vanuses 19–67 aastat.

Gunter Frank

Kliinilist uuringut juhtis üldarst Gunter Frank. Onneken leidis ta pärast seda, kui oli lugenud Franki populaarset raamatut dieedimaailma pseudoteadusest. Tumeda šokolaadi testimine toidulisandina oli tema idee. Kui temalt küsisiti, miks, vastas Frank, et see on "terviktoidu" fanaatikute lemmik. "Tume šokolaad maitseb halvasti, seetõttu peab see teile hea olema," ütles ta. "See on nagu religioon."

Pärast küsimustike ja vereanalüüside vooru, et veenduda, et kellelgi pole söömishäireid, diabeeti või muid haigusi, mis võiksid neid ohustada, määras Frank katsealused juhuslikult ühte kolmest dieedirühmast. Üks rühm järgis madala süsivesikute sisaldusega dieeti. Teine järgis sama madala süsivesikusisaldusega dieeti pluss 1,5 untsine tahvel tumedat šokolaadi. Ja ülejäänud, kontrollrühmal, kästi mitte muuta oma praegust toitumist. Nad kaalusid end igal hommikul 21 päeva jooksul ning uuring lõppes küsimustike ja vereanalüüside viimase vooruga.

Seejärel pöördus Onneken oma sõbra, finantsanalüütiku Alex Droste-Haarsi poole, et numbrid kokku panna. Üks õllerohke nädalavahetus hiljem ja... jackpot! Mõlemad ravirühmad kaotasid uuringu jooksul umbes 2 kilo, samas kui kontrollrühma keskmine kehakaal kõikus muutumatult paari pügala võrra üles ja alla. Aga inimesed, kes järgivad madala süsivesikusisaldusega dieeti ja šokolaad? Nad kaotasid kaalu 10 protsenti kiiremini. See erinevus polnud mitte ainult statistiliselt oluline, vaid ka šokolaadirühmal olid paremad kolesteroolinäidud ja heaoluuuringu tulemused.

Mida te sellest arvaksite? Uuring näitas šokolaadirühmas kiiremat kaalulangust – kas me ei peaks seda usaldama? Kas mitte nii ei tööta teadus?

Siin on teile väike räpane teadussaladus: kui mõõdate väikese arvu inimeste kohta suurt hulka asju, saate peaaegu garanteeritud mingi "statistiliselt olulise" tulemuse. Meie uuring hõlmas 15 inimese 18 erinevat mõõtmist – kehakaal, kolesterool, naatrium, verevalgu tase, unekvaliteet, heaolu jne. Selline uuringukava on valepositiivsete tulemuste retsept.

Mõelge mõõtudele kui loteriipiletitele. Igaühel on osalemisega väike võimalus parandada “olulist” tulemuset, mille saab looks ümber keerutada ja meediale müüa. Mida rohkem pileteid ostad, seda tõenäolisem on võit. Artikli autorid ei teadnud täpselt, mis välja tuleb – pealkiri võis olla, et šokolaad parandab und või alandab vererõhku –, kuid teadsime, et meie võimalused saada vähemalt üks „statistiliselt oluline” tulemus on üsna hea.

Kui kuulete seda fraasi „statistiliselt oluline“, tähendab see, et mõnel tulemusel on väike p väärtus. Näib, et tähel p on toteemne jõud, kuid see on lihtsalt viis signaali-müra suhte mõõtmiseks andmetes. Tavapärane "olulisuse" piirmäär on 0,05, mis tähendab, et tõenäosus, et teie tulemus on juhuslik kõikumine, on vaid 5 protsenti. Mida rohkem loteriipileteid, seda suurem on võimalus saada valepositiivne tulemus. Niisiis, kui palju pileteid peate ostma?

P(võit) = 1 - (1 - p)n

Meie 18 mõõtmise korral oli meil 60% tõenäosus saada mõni "oluline" tulemus, mille p < 0,05. (Mõõtmised ei olnud sõltumatud, nii et see võib olla isegi kõrgem.)  

Seda nimetatakse ka p-häkkimiseks – oma katselise ülesehituse ja andmetega askeldamine, et viia p alla 0,05 – ja see on suur probleem. Enamik teadlasi on ausad ja teevad seda alateadlikult. Nad saavad negatiivseid tulemusi, veenavad end eksitamises ja kordavad katset, kuni see "töötab". Või kaotavad nad "kõrvalised" andmepunktid.

Kuid šokolaadiuuringu hukule aitab kaasa väike arv katsealuseid, mis võimendab kontrollimatute tegurite mõju. Lihtsalt ühe näitena: naise kaal võib menstruaaltsükli jooksul kõikuda kuni 2 kg, mis on palju suurem kui uuringu šokolaadi ja madala süsivesikusisaldusega rühmade kaaluerinevus. Seetõttu peate korrektses uuringus kasutama suurt hulka inimesi ning tasakaalustama ravirühmade vanuse ja soo (artikli autorid seda  ei viitsinud).

Sama hästi võiksite lugeda teelehti kui proovida selle uuringu tulemusi tõlgendada. Šokolaad võib olla kaalulanguse kiirendaja või vastupidi. Ja ei saa isegi usaldada kaalulangust, mida see šokolaadivaba vähese süsivesikusisaldusega grupp koges, võrreldes kontrollgrupiga. Kes teab, mida sõid käputäis kontrollrühma kuuluvaid inimesi? Seda isegi ei küsitud neilt.

Õnneks saavad teadlased nende probleemide lahendamisel targaks. Mainekate ajakirjade toimetajad lükkavad need enne vastastikustele retsensantidele saatmist tagasi. Kuid on palju ajakirju, mis hoolivad rohkem rahast kui mainest.

Lõpuks oli aeg jagada seda „teaduslikku“ läbimurret maailmaga. Nad pidid oma uuringu kiiresti avaldama, kuid kuna tegemist oli eriti halva teadusega, pidi vastastikuse eksperdihinnangu koha üldse vahele jätma. Kuna aega oli vähe, esitati samaaegselt 20 ajakirjale artikkel "Suure kakaosisaldusega šokolaad kui kaalulangetamise kiirendaja". Siis pöidlad pihku ja ootamine.

Artikkel võeti 24 tunni jooksul avaldamiseks vastu mitmes ajakirjas. Ütlematagi selge, et vastastikust eksperdihinnangut üldse ei nähtutki. Innukas kosilane, kelle me lõpuks valisime, oli International Archives of Medicine. Varem haldas seda hiiglaslik kirjastus BioMedCentral, kuid hiljuti vahetas see omanikku. Uue kirjastuse tegevjuht Carlos Vasquez saatis Johannesele meilisõnumi, et anda teada, et see on "silmapaistev käsikiri" ja et kõigest 600 euro eest" saab selle vastu võtta otse meie peamises ajakirjas".

Kuigi arhiivi toimetaja väidab, et "kõik ajakirjale esitatud artiklid vaadatakse rangelt läbi", avaldati artikkel vähem kui 2 nädalat pärast tasumist. Ühtegi sõna ei muudetud.

Kui uuring avaldatud, oli aeg lärmi teha. Autor helistas ühe sõbra sõbrale, kes töötab teadusliku PR-ga. Võtmeks on ära kasutada ajakirjanike uskumatut laiskust. Kui paigutate teabe õigesti, saate kujundada meedias ilmuva loo peaaegu nii, nagu kirjutaksite neid lugusid ise. Tegelikult teetegi seda sõna otseses mõttes, kuna paljud reporterid lihtsalt kopeerisid ja kleepisid teksti.

Pressiteade, mille „Johannes“ valmis kribas, oli suurepärane. Selles oli kõike: suurepärane pealkiri, selge graafik, mõned tabavad tsitaadid jms. Ja pole vaja isegi teadusartiklit lugeda, sest peamised üksikasjad on juba kokku võetud.  

Kuid heast pressiteatest ei piisa. Ajakirjanikud ihkavad ka “kunsti”, midagi ilusat, mida oma lugejatele näidata. Nii filmisid Onneken ja Löbl mõned reklaamvideoklipid ning tellisid vabakutselistelt artistidelt akustilise ballaadi ja isegi räpi šokolaadist ja kaalulangetusest. (Selgub, et saate Internetist inimesi palgata peaaegu kõike tegema.) Onneken kirjutas Saksamaa pressiteate ja pöördus otse Saksa meediaväljaannete poole. "Eksklusiivse" loo lubadus on väga ahvatlev, isegi kui see on võlts. Seejärel avaldas ta pressiteate Austrias ja ingliskeelse pressiteade NewsWire'is. Puudus kvaliteedikontroll. See jäi ajakirjanike hooleks.

Bild avaldas nende loo – “ Those who eat chocolate stay slim“ (Need, kes söövad šokolaadi, jäävad saledaks!) – ilma Bohannoniga üldse ühendust võtmata. Varsti oli artikkel Daily Staris, Irish Examineris, Cosmopolitani saksa veebisaidil, Times of Indias, nii Saksa kui India Huffington Posti saidil, ja isegi Texase teleuudistes ja Austraalia hommikuses jutusaates.

Kui ajakirjanikud üldse ühendust võtsid, esitasid nad kohatuid küsimusi. "Miks arvate, et šokolaad kiirendab kaalulangust? Kas teil on meie lugejatele nõu? Peaaegu keegi ei küsinud, mitut katsealust testiti, ja keegi ei teatanud seda arvu.  

Ajakirja Shape reportaažid uuringust – pöörake juunikuu numbris lk128 – kasutasid faktikontrollija teenuseid, kuid see oli sama puudulik. Kõik, mida kontrollija tegi, oli võtta Bohannonilt paar lauset täpsuse tagamiseks ja nime õigekirja kontrollimine. Kajastus jõudis nii kaugele, et täpsustati kaalulangust soodustava šokolaadi jaoks sobiv kakaosisaldus (81 protsenti) ja mainiti isegi kahte konkreetset kaubamärki ("saadaval toidupoodides ja aadressil amazon.com").

Aga kõige suurem pettumus? Keegi ei sukeldunud šokolaadimuusikavideote puhvetisse. Selle asemel kasutati ebamääraselt pornograafilisi pilte naistest, kes söövad šokolaadi.  

Miks sa siis peaksid hoolima? Inimesed, kes otsivad meeleheitlikult usaldusväärset teavet, seisavad silmitsi hämmastavate toitumisjuhistega – sool on halb, sool on hea, valk on hea, valk on halb, rasv on halb, rasv on hea –, see info muutub nagu ilm. Kuid teadus saab selle selgeks, eks? Nüüd, kui me nimetame rasvumist epideemiaks, suunatakse raha parimatele teadlastele ja kogu see müra vaibub, meile antakse selged vastused põhjustest ja ravivõimalustest. Või siiski mitte?

Võite selle eest tänada inimesi nagu Bohannon. Ajakirjanikud, peavad toitma igapäevaseid uudiseid ja dieediteadus on nende küllusesarv. Lugejatel lihtsalt ei saa küllalt lugusid punase veini eeliste või fruktoosi ohtude kohta. See pole mitte ainult universaalne – see puudutab otsuseid, mida me kõik teeme vähemalt kolm korda päevas –, vaid see on teadus! Me ei pea isegi kodust lahkuma, lihtsalt kastame oma tassid igapäevasesse teaduslike pressiteadete voogu, mis läbib meie postkasti.  

Sa pead teadma, kuidas lugeda teaduslikku artiklit ja tegelikult viitsima seda teha. Liiga kaua on seda kajastavad inimesed käsitlenud seda kuulujuttudena, kajastades kõike, mida nad pressiteadetest leiavad. Loodetavasti muudab see väike eksperiment nii ajakirjanikud kui ka lugejad skeptilisemaks.

Ma võiks nüüd vahele lisada, et kahjuks – pole seda juhtunud! Pigem haaratakse praegusel keerulisel ajal täiesti tühiseid materjale kasvõi postkasti reklaamist.

Kui uuringus pole isegi loetletud, kui palju inimesi selles osales, või esitatakse julge dieediväide, mis on "statistiliselt oluline", kuid ei ütle, kui suur on mõju, peaksite mõtlema, miks. Kuid enamasti me seda ei tee. Millest on kahju, sest ajakirjanikest on saamas de facto eksperdihinnangu süsteem. Ja kui me ebaõnnestume, on maailm rämpsteadusest tulvil.

Selles tragikomöödias oli üks lootusekiir. Kuigi reporterid nendest "leidudest" lihtsalt tagasi tõmbusid, olid paljud lugejad mõtlikud ja skeptilised. Veebikommentaarides esitasid nad küsimusi, mida oleks pidanud esitama reporterid.

Pimedaks jäänud nooruki diagnoosimata raske haigus

Kuna ka meie Õhtuleht ja Postimees usinalt pimedaks jäänud nooruki lugu jagasid, siis ma tõlkisin sciencebasedmedicine lehelt lastearsti Clay Jonesi selgitava artikli nooruki tõsisest haigusest ja seda, kuidas meedia võib asja vale nurga alt näidata. Lugedes ka meie ajalehe artiklile jäetud kommentaare (neid oli vähe, kuna tegemist ei olnud veganiga:), mis näitasid, et sageli arvatakse - pane ainult lapsele vajalik toit ette ja küll ta sööb. Kas me oskame teatud juhtudel aru saada, et lapsel on surmahirm või lämbumistunne, kui ta mõne toidu suhu paneb või isegi söömisest mõtleb. 

Aga artiklis kirjutab Clay Jones: 

Sel nädalal avaldati ja jagati palju artiklit Inglismaa teismelisest, kes tõsise toitainete puudulikkuse tõttu jäi pimedaks. Inimeste sh laste pimedaks jäämist juhtub kahjuks kogu aeg, sestap võib tunduda kummaline, et just see juhtum pea kõikjal meedias suurt tähelepanu pälvis. Kuid selle lapse puhul on teatud erilisi asjaolusid, mida ajakirjanikud tähele ei pannud.   

Väljaande Annals of Internal Medicine  artikli autorite raporti kohaselt oli 17 aastasel poisil äärmiselt üksluine toitumine:

Ta sõi igapäevaselt kohalikust kala ja krõpse pakkuvast poest portsjoni friikartuleid. Sellele lisandusid Pringles krõpsud, valgest jahust pehme sai, singiviilud ja vorstikesed. 

Paljud meediaväljaanded nimetasid 17 aastast „valivaks“ või „pirtsakaks“ sööjaks ja üks artikkel väitis isegi, et nooruk jäi pimedaks rämpstoidu tõttu. Ausalt öeldes muidugi on see pealkiri pärit otse meditsiinilisest raportist. Ja igaüks meist teab, et rämpstoit on ju väga halb? Paljude artiklite juures olid pildid friikartulitest ja krõpsudest, mis pidid lugeja tähelepanu juhtima neile, kui süüdlastele.  

Osad asjad pälvivad tähelepanu enam ja Ars Technica artikli pealkiri viitab juba selgelt, et vanemad, kellel on kodus kehvad sööjad, peaksid nägema punast lippu. 

Minevikus püüdsid vanemad oma kehvalt söövaid lapsi meelitada vihjetega nälgivatele lastele või lasid neil imiteerida farmis kasvatatavate loomade hääli. Tänaste vanemate ees seisab raskem ülesanne.

Nagu sageli juhtub, puudusid paljudes meediaväljaannetes meditsiinilised nüansid ja nii jäeti kasutamata võimalus harida avalikkust raske ja hiljuti tunnustatud söömishäire  osas. Sest selle konkreetse patsiendi puhul oli tegemist palju tõsisema olukorraga, kui lihtsalt  üksluine toitumine.  Ta kannatas ekstreemse ärevuse all, sh temas tekitas enamiku toitude söömine kohe saabuva surma hirmu.  

Pimedaks rämpstoidu tõttu?

Vaatlusalusel lapsel esines 14-aastaselt toitumisvaegusega seotud väsimussümptomeid. Tuvastati aneemia, mille põhjustas B12-vitamiini vaegus, see ja kehv imendumine soolestikus pandi viletsa dieedi arvele. Talle kirjutati välja B12 süstid ja anti soovitused tervislikuks toitumiseks. Nii lasti mööda võimalus korralikult diagnoosida ja ravida lapse tõsist toitumishäiret. 

15 eluaastaks arenes välja kuulmishäire ja täpsustamata „nägemisprobleemid“, teda vaatasid üle nii silmaarst, kui ka kõrva-nina-kurguarst, kuid algpõhjust ei leitud.   Veel üks möödalastud võimalus, tõenäoliselt dieediprobleemide pärast ja ka seetõttu, et avalikustamata põhjustel ei olnud ta saanud B12 süste. Pärast 2 aastat järjest progresseeruvat nägemise halvenemist, diagnoosis  neuro-silmaarst püsiva optilise neuropaatia.  

Optilisel neuropaatial, mis tähendab siis igasugust optilise närvi kahjustumist,  on pikk nimekiri potentsiaalsetest etioloogiatest, kuid see on lastel väga harv.  Antud juhtumis viidi läbi põhjalik laboratoorsete ja geneetiliste testide, neuropiltide ja soolebiopsiate ettevalmistamine ning põhjus kitsendati mitme tõsise toitumisvaeguseni. Taaskord tuvastati B12 defitsiit ja seda peetigi patsiendi nägemiskaotuse peamiseks põhjuseks. Siin tuligi lõpuks välja nooruki äärmiselt piiratud toitumine. 

 ARFID - Avoidant Restrictive Food Intake Disorder (ma ei leidnud täpset eesti vastet – selektiivne toitumishäire või otsetõlkes „välditav piiratud toidu tarbimise häire“)

Seda õnnetut last rämpstoit pimedaks ei teinud. Ta kannatas alles hiljuti avastatud toitumishäire all, mida teatakse ARFID ehk Avoidant Restrictive Food Intake Disorder. Patoloogilise piiratud dieedi kontseptsioon ei ole muidugi midagi uut. On õigem öelda, et ARFID on uus nimetus  vanale nimetusele  “selektiivne toitumishäire”, mida on paremini lahti seletatud ja põhjendatud. 

ARFID patsiendid ei ole lihtsalt pirtsakad sööjad. Nad väldivad või piiravad ennast teatud toitudest, kuna nende söömisega kaasneb tõsine ärevus või nad tunnevad äärmist emotsionaalset ebamugavust teatud toidu tekstuuri suhtes. Paljud patsiendid on füüsiliselt võimetud sööma paljusid toite, kuna need kutsuvad esile oksendamise või lämbumistunde. Mõnedel juhtudel tekitab ainult mõte neist toitudest intensiivse lämbumissurma hirmu.  

Toiduainete selline vältimise ja piiramise tase, põhjustab lisaks psühhosotsiaalse talitluse häirele ka füsioloogilised kahjustused.   Sobiva kaalu säilitamise vajadus ei ole nii suur, kui rohkem tuntud anorexia nervosa puhul, kuid võib olla kaasnev probleem. Nagu ülalpool käsitletud juhul, on suur probleem ka toitumisvaegus.  ARFID´iga ei kaasne häireid, kuidas patsient oma keha kogeb. Neil pole ülekaalulisuse pärast muret.  

Selle 17 aastase nooruki puhul ongi tegemist tüüpilise AFRID juhtumiga.  Ma olen võtnud haiglasse mitmeid selliseid patsiente ja kõiki neid on olnud raske vaadata ning nende ravimine on suureks väljakutseks. Raviks on vaja kaasat nii arstid sh noorukite meditsiini ja psühhiaatria eksperdid , kui ka dietoloogid ja sotsiaaltöötajad. Tavaline on nende patsientide varase ravi staadiumis määrata ravimid ärevuse vastu iga toidukorra puhul, et aidata lihtsalt korrigeerida toitainelisi puudujääke ja stabiliseerida organite töö, enne kui pikaajaline kognitiivne käitumisteraapia saab alata. 

Kaotatud võimalused

Ülalmärgitud raporti arstid, keda juhtis silmaarst pööras tähelepanu rohkem optilisele neuropaatiale, kui ARFID´ile, kuigi lõpus nad ikkagi mainivad seda. Aga uudisteväljaanded nagu tavaliselt keskendusid vaid rämpstoidule – ebamäärasele sildistamisele, mis sageli aitab toitu ja seda tarbivaid inimesi demoniseerida, mitte ei õpeta neid tervislike toitumisvalikute osas. Selline oli pressiteade: 

„Teadlased jõudsid järeldusele, et patsiendi „rämpstoidu” dieet ning piiratud vitamiinide ja mineraaltoitainete tarbimine põhjustasid toitumisalase optilise neuropaatia. Nad arvavad, et selline seisund võib tulevikus muutuda valdavamaks, arvestades „rämpstoidu” laialdast tarbimist toitainerikkamate võimaluste arvelt ja veganluse populaarsuse kasvu, kui vegan toitumist ei täiendata piisavalt, et vältida B12-vitamiini puudust.“

Tundub, et selle loo valguses on veganluse pihta antud löök üsna allapoole vööd.   

Minu äsja viidatud  uudisteartiklis on hiiglaslik pilt friikartulitest, kuid kuigi friikartulid on mugav patuoinas, mis muudab kogu selle juhtumi meile hõlpsamani seeditavaks, ei peaks me teatud toidu halvustamisele keskenduma.   Fookus peaks olema vaimsel tervisel, mis on toitumisega seotud ja kuidas süsteemsete tegurite tagajärjel võib selline laps jääda niivõrd kauaks ilma asjakohase abita. Me peaksime rääkima sellest, kuidas sellist tragöödiat ära hoida, mitte lihtsalt jahuma rämpstoidu ja veganismi ümber.   

Populaarne meedia on rõhutanud rämpstoiduga seotud halba südame-veresoonkonna tervist, rasvumise ja vähktõvega seotud riske, kuid kehv toitumine võib ka närvisüsteemi, eriti nägemist, jäädavalt kahjustada.

See ei olnud lihtsalt “kehva toitumise” juhtum. Laps vältis mitmesuguseid täisväärtuslikuks toitumiseks vajalikke toite, kuna ta kannatas ravimata raske ärevuse all. See võis juhtuda isegi siis, kui toidud, mida ta võis süüa, ei oleks olnud klassikalised rämpstoidud.

Ma väga kahtlen, kas on palju inimesi, kes ei tunneks nooruki dieeti suure riskifaktorina. Nii et see juhtumi aruanne tekitab palju rohkem küsimusi kui neile vastab. Kuidas selle lapse probleemi diagnoosimisega nii halvasti läks?   Miks raporti autorid ei saatnud teda haigla statsionaarsesse osakonda, kui ta juba kaks aastat enne juhtumiaruande koostamist käis meedikute juures ülevaatusel, kus leiti tõsised kuulmis- ja nägemishäired?

On üsna irooniline, et kui jätame ARFID-i põhjustatud probleemid tähelepanuta ja läheneme sellisele juhtumile pigem läbi  rämpstoidu prisma, siis see võib mõnedele inimestele hoopis põhjustada söömishäireid.  

See, mida inimesed halva toiduna määratlevad, on sageli subjektiivne ega põhine enamasti teadusel. Näiteks gluteeni püütakse vältida ka juhul, kui selleks põhjust ei ole.   

Kui me halvustame teatud toite mitte ei arenda tervislike toitumisharjumusi, siis see soodustab keskkonda, kus liigne hirm ebatervisliku toidu ees võib põhjustada ebakorrektset söömist. Olen näinud paljusid patsiente, kes on aja jooksul lisanud oma asjade loendisse üha enam ebatervislikke toite, mida vältida, kuni nad jäävad väga piiratud dieedile. Sellist probleemi nimetatakse ortoreksiaks, mis on laialdaselt tuntud, kuigi ametlikult ei ole seda toitumishäirena kirjas.  

Kokkuvõte: Kaduma läinud võimalus ravida toitumishäiret.

Tegemist oli ennetatava pimeduse juhtumiga lapsel. Millegipärast ei saanud see laps õiget arstiabi, mida ta oleks pidanud saama. Tema toitumispiirangud, mis olid põhjustatud tugevast söömishäirest ja mitte „pirtsakast piiratud toitumisest”, oleks tulnud diagnoosida juba enne nägemise kaotust ja määrata oleks tulnud vajalik ravi. Selle asemel, et demoniseerida toite, mida ta sõi, peaksime keskenduma sellele, et vältida sedalaadi juhtumeid lastega. Üks oluline samm selles protsessis on ARFID-i kui häire teadvustamine. Valdaval osal valivatest-pirtsakatest sööjatest ARFID´i ei ole ja see ei arene neil ka kunagi välja. Kuid kui söömiskäitumine tundub äärmuslik või püsiv, rääkige sellest oma lapse perearsti või  lastearstiga. Heaks teadmiste allikaks on ka The National Eating Disorder Association  (riiklik söömishäirete ühing).

Saeme oksa, millel ise istume - süsivesikuvaene jm dieet.

Ottava Ülikooli peremeditsiini õppetooli dotsent Yoni Freedhoff kirjutab artikli "Süsivesikuvaese dieedi pooldajate kogukond on iseenda kõige suurem vaenlane". Freedhoff on rahvusvaheline ekspert rasvumise ja ülekaalu alal ja kirjutab auhinnatud blogi Weighty Matters.

Kusjuures see dieedi ees olev sõna "süsivesikuvaene" võib asendada ma arvan kõigi erinevate dieedi ette käivate sõnadega. Aga selles artiklis oli niivõrd häid viiteid, millest ma kuulnud ei olnud - taimedel põhinev toitumine on maatriksi vandenõu !!! ja puuviljad on mürgised!!!! :)  -  et tahaksin seda jagada. Ennasttäis õelutsemine kuulub kindlasti eestlase raudvarasse aga oma hiljutise lugemisvara baasil võin öelda, et me ei ole ka selles kõige paremad. Vapustavaid asju ütleme nende asjade ja inimeste kohta, kes meie vaateid ja naudinguid ei jaga. Rohkem koostööd ja vähem liialdusi sobib igasse valdkonda, kus tuline vaidlus käimas. Kõige raskem on kindlasti tunnistada, et meie poolt eelisatav ei ole teistest parem, kuid ma usun, et siin aitab mõte - keegi ei ole kellestki parem, igaüks on eriline.

Mulle endale rasvarohke dieet ei sobi, olen selle toortoidu versiooni kunagi ka katsetanud ja ei ole näinud ka paljude teiste toortoitujate puhul, et rasvarohke toitumine pikas perspektiivis toimiks. Kuid kindlasti on mul jõulude ja sünnipäevade aegu olnud üsna rasvarohkeid päevi :) ... minu jaoks midagi, mis toimib ühel päeval paljude hulgast. 

Aga artikkel ise:

Arstid on soovitanud süsivesikuvaest dieeti oma patsientidele alates 1860 aastatest, mil  Dr William Harvey soovitas seda  Briti kuningliku perekonna matusekorraldajale Mr William Banting´le. Banting omakorda pani kirja maailma esimese teadaoleva menuka dieediraamatu – millel küll ei olnud eriti põnev nimi „Letter on Corpulence, Addressed to The Public“.  

Kuid tänapäeval on süsivesikuvaest dieeti soovitavate arstide peamine mure selles, et meditsiiniringkond tervikuna väldib seda dieeti sihikindlalt. Võibolla üheks põhjuseks on süsivesikuvaese dieedi pooldajate kogukond ise.   

Ennasttäis õelutsemine

Kahjuks ei võta suurem meditsiiniringkond tõsiselt neid arste, kes täiesti korrektselt näevad selles dieedis võimalust oma patsientidele.  Alles 2019 aastal otsustas ADA (American Diabetes Association, USA dietoloogide liit) lisada süsivesikuvaese dieedi terapeutilise võimalusena oma toitumisteraapia konsensuse aruandesse, samas JAMA (The Journal of the American Medical Association) avaldas oma ajakirjas hiljuti arvamuse, mis valab külma vett krae vahele neile, kes on selle dieediga saanud alandada kaalu ja ületanud  erinevaid söömisega seotud probleeme. 

Ma ütleksin, et selline arvamus tuleneb ennekõike sellest, kuidas süsivesikuvaese dieedi eestkõnelejad seda propageerivad. Peaaegu igas meditsiinivaldkonnas on arstid teadlikud, et ühe haiguse puhul eksisteerivad erinevad raviskeemid ja võimalused ning samuti on nad teadlikud, et iga patsient reageerib erinevalt erinevatele ravimeetoditele. Kui asi puudutab aga dieete, siis on arstid, kes propageerivad süsivesikuvaest dieeti, järsku leidnud, et see on ainus valik.  

Ja see ei ole mitte ainult ühe dieedi ülemäärane propageerimine, jättes välja kõik teised, millega süsivesikuvaese dieedi kogukond meisterlikult võitleb. Nende enesekindel ja sageli nördimust tekitav õelutsemine on sageli veebis, kas siis üritamas manipuleerida meditsiiniorganisatsioonide või toitumissoovituste juhistega või ignoreerides tõendeid (vaata parandusi siit); või siis tuntud süsivesikuvaese dieedi eestkõneleja (arst) väide, et käimas on maatriksi vandenõu taimedel põhineva toitumise edendamiseks; või väites, et madala rasvasisaldusega toitumisjuhised on rasvumise epideemia põhjustajateks (väite ümberlükkamise leiab siit); või väitmas, et vanemad toitumisjuhised saavad teatud ajal olema muuseumistendil pealkirjaga „inimgenotsiidi ajalugu“; või avalikult häbistades ülekaalus dietolooge või teadlasi; või isegi häbistamas keemiaravi saavat vähihaiget, kes kirjutas netis, et ta nautis  vahvlitorbikus jäätist.  

Ja need ei ole lihtsalt juhuslikud vihased netitrollid, kes avalikult neid jutte levitavad. Mõned selle kogukonna kõige tuntumad ja häälekamad arstid on need, kes taolisi sõnumeid edasi kannavad ning see võib olla äärmiselt eksitav ja/või ohtlik.   Alates sellistest avaldustest nagu: puuvilja tuleb käsitleda mürgina, ja  avaldades op-eds artikleid (artikkel, mis kajastab autori arvamust, kes ei kuulu väljaandja toimetusse) statiinide eitamisest (tuntud rohkem, kui kolesterooli eitamine) – selle teema läbimõeldud arutelu saab lugeda siit, kuni kaasautorluseni konspiratsiooniteooriaid käsitlevate raamatuteni (rohkem Dr Mercola´st siit), kuni väiteni, et suhkur on 8x rohkem sõltuvust tekitav, kui kokaiin ( viide ei ole Euroopa lugejatele kättesaadav stating that sugar is eight times more addictive than cocaine, kuni kaalulangetust lubava tee tootmise ja müümiseni; ja isegi vaktsineerimisvastaste sõnumite edasiarendamine, et anda mõista, kuidas madala süsivesikusisalduse ja suure rasvasisaldusega dieediga ravitakse "vaktsiiniga kahjustatud" autistlikke lapsi;  ehk süsivesikuvaese dieedi pooldajaskond teeb ise kõik selleks, et neid tõsiselt ei võetaks.  

Sellest on kahju, sest süsivesikuvaene dieet on  samaväärne teiste dieetidega, mis aitavad kaalu normaliseerida. Ja need, kes seda naudivad ja sellest kinni suudavad pidada võivad saavutada olulise kaalukaotuse ning koos kaalukaotusega saada ka paranenud veresuhkru 2 tüübi diabeedi puhul.

Vähem liialdusi, rohkem koostööd

Mul on kaks soovitust süsivesikuvaese dieedi pooldajate kogukonnale, kui nad tahavad saavutada edu meditsiiniringkonnas tervikuna:

Esiteks, kogukonnal endal tuleb oma esindajad korrale kutsuda. Antud hetkel on see kogukond, vähemalt interneti avarustes, iseennast imetlev, pealesuruv ja kohati tige kajakamber.  Rohkem järelvalvet oma enda kogukonna liikmete liialduste ja ülepaisutamiste üle annaks võimaluse viia läbi läbimõeldud arutelusid ja teha koostööd. 

Teiseks, kogukonnal tuleks selgesõnaliselt toetada ideed, et süsivesikuvaene dieet on üks paljudest (mitte ainus) võimalustest saavutada kaalukaotust või teisi dieediga seotud tulemusi. Arstid on üldjuhul rahul mitmete erinevate raviskeemide olemasoluga ja dieet ei peaks olema erand – eriti kuna ühe inimese parim dieet võib olla teise inimese halvim dieet.  

Marion Nestle: kes määrab selle, mida me sööme (ja kui palju)?

Olen nüüd toitumisteadlase Marion Nestle artiklitega ja küsimuste/vastustega lõpule jõudmas :). 

Lisasin eestikeelsed subtiitrid Marion Nestle 2016 aastal Nobel Week Dialogue raames peetud loengule  toidupoliitikast. Siin on mõned väga head slaidid. 

Hoolimata oma vaadetest enda toidule meeldivad mulle artiklid  neilt, kes ühtegi dieeti erilisena välja ei käi ja ühtegi tervisetoodet ei müü. See tundub mulle tõepärasem. 

Allpool veel vastuseid toidulisandite, taimetoidu jm kohta. Edaspidi peaks arutlema ka selle üle, kes on see terve inimene, kel pole toidulisandeid vaja ja kes on see haige? Toidulisandi müüja võib su üsna lihtsalt "haigeks" nimetada, et sa saaksid omale mõned potsikud. 

Küsimus: Miks te olete nii karm toidulisandite suhtes? Paistate olevat üks neist inimestest, kes on arvamusel, et need tapavad inimesi? 

Marion Nestle vastab: Saage minust õigesti aru. Toidulisandid on vajalikud inimestele, kellel on toitainelised puudujäägid. Kas lisandid teevad asja hullemaks – see on vaieldav. Aga uuring uuringu järel näitab, et toidulisandid ei tee tervet inimest tervemaks. Kui teile meeldivad toidulisandid, siis ma usun, et teid eriti ei huvita, mida uuringud ütlevad.  Toidulisandite puhul ei ole tegemist tõenduspõhise meditsiiniga. Nende puhul on tegemist sügava usaldamatusega tänapäevase toitumise, teaduse ja tervishoiusüsteemi vastu. Kui ka siin midagi muud ei ole, on lisandid vähemalt võisad platseebod ja ma ise ei ole veendunud, et need ei põhjusta tõsist kahju. Minu nõuanne on: Toidulisandeid, nagu kõike muud toitumises, tuleb tarbida mõõdukalt.  

Küsimus: Ma tean, et teil on peavoolu suhtumine ja te olete skeptiline vegan teadlaste suhtes. Kaiser Permanente tuli hiljuti välja taimedel põhineva toitumisega.  U.N. (The United antions) ütleb: „Globaalne nihe vegan toitumise poole on vajalik, päästa maailma näljast, kütuse puudujäägist ja halvimast mõjust kliimamuutusele.“   

Marion Nestle vastab: Aga loomulikult ma soosin taimedel põhinevaid dieete. Sellised dieedid on näidanud, et on paremad tervisele ja toetavad keskkonnale. Kuid taimedel põhinev toitumine ei tähenda ilmtingimata veganlust, mis välistab täielikult kõik loomsed tooted. Ja Teie tsitaat on pärit vegan veebilehtedelt, mitte U.N. (United Nations) lehelt.    U.N. raport märgib, et loomakasvatus aitab kaasa kliimamuutusele, kuid ei ütle midagi toitumisoovituste ega vegan dieetide kohta. Kaiser Permanente soovitab  arstidel tungivalt  seista selle eest, et  „süüa tervislikult, tarbida taimset terviktoitu (peamiselt puu- ja aedvilju) ning minimeerida liha, munade ja piimatoodete tarbimist.“ Minimeerimine aga ei ole sama, mis täiesti välja jätmine.  

Küsimus: Mida toitumisteadlased arvavad Michael Pollani raamatus "In Defense of Food" toodud mõttest, et me peaksime sööma toitu, mitte toitaineid? 

Marion Nestle vastab: Ma ei saa öelda kõigi eest aga ma arvan, et oleme hästi kadedad selle üle, kui hästi Mchael Pollan kirjutab. Aga vaata enda ümber. Kõik peale nende, keda toidetakse haiglas intravenoosselt, söövad toitu. Ma ei tea kedagi, kes sööks toitaineid. Need, keda mina tean, söövad toitu. 

Andsin aastad tagasi loenguid Austraalias ja Indias ja nägin inimesi söömas – igat liiki toitu. Austraalias ma läksin Hiina restorani ja seal oli menüüs känguru kung pao. Indias sõin ma kõikvõimalike täidistega dosa´sid. Ma ei pööranud nende toitude toitainete sisaldusele mingit tähtsust. 

Mul ei olnud vaja seda teha. Me saame süüa kõike. Inimkeha on võimeline töötlema ja suurepäraselt ärakasutama äärmiselt mitmekesist toiduvalikut – nii taimset, kui ka loomset. 

Meie seedeensüümid võivad võtta ükskõik mida me sööme – toorelt või küpsetatult – ja muutma selle imelisteks molekulideks, millega ehitatakse üles meie keha või lagundama vajaliku energiaks. 

Toitumisnõustajate kõige enam antud soovituste kolmik  „tasakaal, mitmekesisus ja mõõdukus“ on ka kõige enam kuritarvitatud. Kuid vaataks selle soovituse värskema pilguga üle.  Kõiki kolme saab teha ühel ajal:

-- Tasakaal käib toitainete kohta. Meile on vajalikud või me tuleme paremini toime, kui sööme piisavalt ca 50 toitainet – mineraale, vitamiine, aminohappeid, rasvhappeid, kiudainet, antioksüdante ja vett. Kõiki neid saame toiduga. Isegi, kui sa teaksid iga toidu  täpset toitainete sisaldust, on päris raske arvestada 50 toitainega.  

Õnneks ei olegi meil seda teha vaja. Toit sisaldab toitaineid. Kui sa sööd toitu, siis sa saad toitaineid. Kuidagi on inimkond, kogu oma imelises mitmekesisuses, siiani ellu jäänud ja meil ei ole vaja pritida iga päev välja lehekülgede kaupa toitainete nimekirju.  Kui meil on piisavalt raha, et süüa regulaarselt ja piisavalt, siis me elame tervemalt ja kauem, kui varasematel aegadel.   

Kuid see sõna „piisavalt“ toob meile teatud probleeme. 

-- Kriitiliselt võttes, võib mitmekesisus olla elu vürts, kuid see on ka toitumise põhiprintsiip. Puu ja aedviljad sisaldavad palju C vitamiini ja foolhapet, kuid mitte B12 . Lihas ei ole eriti C vitamiini ega foolhapet, kuid on vitamiini B12. Ja nii läheb see loetelu edasi kõigi töötlemata toitude osas. 

Kuid mitmekesisuse puhul tuleb hoiatada! Me ei räägi mitmekesisusest rämpstoitud puhul. Ma tean, et toitumisteadlased ei tohiks limonaade, soolaseid snäkke jms nimetada „rämpstoiduks“. Me peaksime neid toite nimetama „minimaalse toitainelise väärtusega toitudeks“. Kuidas iganes me neid ka nimetame, on need toidud, mille toitainete sisaldus on väike võrreldes nende kaloraažiga. 

Liigne töötlus viib toidust toitaineid ja lisab liigselt kaloreid. Täisteravilja töötlemine valgeks jahuks on klassikaline näide.

Küpsetamine on üks töötlemise vorme, kuid selle mõju on komplitseeritum. Kuumutamine aitab vabaneda kahjulikest bakteritest ja see on hea asi. Kuumus samuti hävitab osaliselt C vitamiini porgandites, kuid teeb samas beetakaroteeni paremini omastatavaks. Kui sa sööd nii toorest, kui ka küpsetatud toitu, saad mõlemast parima.   

Jaapani toitumisjuhised propageerivad selgesõnaliselt mitmekesisust, kui nad soovitavad süüa 30 erinevat toitu päevas. Aga see ei tähenda, et süüa tuleks 30 hamburgeri või 30 erinevat limonaadi ja snäkki. Siin mõeldakse väikestes portsjonites vähetöödeldud toite, nii toorelt, kui ka küpsetatult.   

Väikesed portsjonid kajastavad kolmandat põhimõtet -  mõõdukust.

Mõõdukus on seotud energia tasakaalu ja kaloritega. Igaüks vajab tervise säilitamiseks toidust piisavalt kaloreid, kuid mitte nii palju, et kaal tõusma hakkaks. See tähendab väiksemate portsjonite söömist, päeva jooksul mitte liiga sageli söömist ja oma kehakaalu jälgimist. Kui võtate kaalus juurde, ei söö te mõõdukalt.

Küsimus D vitamiini kohta

Marion Nestle vastab: Inimesed söövad toitu, mitte toitaineid. Kuid D vitamiin on paregune „kuum“ toitaine ja selle reklaam vaatab meile vastu pea igalt hommikuhelveste karbilt. Sellel on ka oma eestkõnelejad, kes väidavad, et D vitamiini defitsiit on Ameerikas epideemiline ja igaüks peaks seda võtma. Mulle ei meeldi ühegi üksiktoitaine pealetükkiv propageerimine, kuna me vajame kõiki toitaineid kogu aeg. 

Kuid D vitamiin on niivõrd kummaline, äratab selliseid raskeid dilemmasid ja on teaduslikult ebamäärane ning vastuoluline, et see väärib arutelu.  

D vitamiin on kummaline seetõttu, et see ei ole vitamiin. Vitamiinid on kemikaalid, mida võib leida toidust ja mida meie kehad ise ei tooda. Kuid seda D nimelist kemikaali leiab harva, taimedes seda ei ole. Lihas on vähe. Loomulikus keskkonnas elav rasvane lõhe sisaldab piisavalt, kuid kasvanduse kaladel on seda palju vähem. Kala maksas on seda väga palju, kuid seda ei söö keegi. Me kutsume D vitamiini vitamiiniks ainult seetõttu, et see avastati teiste vitamiinidega ühel ajal. 

Ehk siis mittevitamiin D on hormoon, mida toodetakse nahas päikesevalguse mõjul. Sarnaselt teiste hormoonidega, on sel kehas täita mitmeid rolle, millest osa ei ole veel hästi teada. Kõige paremini tunneme seda luu mineralisatsiooni reguleerijana. Kui seda hormaooni ei ole piisavalt, luud ei muutu tugevaks ja võib areneda osteomalaatsia.  Kuna selle hormooni retseptoreid leidub paljudes keha kudedes, arvavad teadlased, et sellel on ka muid füsioloogilisi funktsioone, ja uurivad neid võimalusi aktiivselt.

Hormooni tootmine toimub mitmes järgus. Esiteks muudab päikesevalgus nahas oleva kolesterooli derivaadi vahendajaks. Järgmisena muundatakse see vahendaja kemikaaliks, mida me nimetame D-vitamiiniks, kuid see on bioloogiliselt passiivne. Hormooni aktiviseerimiseks läheb D-vitamiin maksa, kus see muundatakse veres ringlevaks hormooni prekursoriks.  Lõpuks rändab prekursor neeru, mis muudab selle toimivaks hormooniks.

Küsimus: Võibolla ma ühinen siin suurema kooriga aga kas siis ei ole nii, et  kui süüa mitmekesist valikut töötlemata (või minimaalselt töödeldud) toite, siis see on parim viis tervisele? 

Marion Nestle vastab: Jah, loomulikult on ja terviseliikumise uus eesmärk ongi seotud sõnaga töötlemine. Töödeldud toitu on hakatud võrdsustama rämpstoiduga – ehk minimaalse toitainelise väärtusega.  Kõik need toidukarbid poodide suurtel lettidel on täis liigseid kaloreid, neid meelitatakse ostma juurdelisatud vitamiinidega, säilivad igavesti ja annavad tohutut kasumit tootjatele. 

Limonaadid on üheks ilmekamaks näiteks. Neil ei ole toitainelist väärtust (kui neid just ei ole rikastatud) ja kalorid tulevad kõik lisatud suhkrust. 

Toiduainetööstus jääb selle juurde, et praktiliselt kõik, mida sa sööd on teatud viisil töödeldud. Töötlemata toidud on harvaks erandiks – puuviljad otse puult, aedviljad maast välja tõmmatult, pähklid ja toores liha, kala või piim. 

Kõik muu on vähemalt minimaalselt töödeldud – pestud, hoiustatud, kuivatatud, külmutatud, konserveeritud, pastöriseeritud või küpsetatud. Kuid need töötlemisviisid põhjustavad väga vähe toitainelist kaotust ja samas teevad osad toitained kehale kättesaadavamaks. 

Põhjalikum ja suurem töötlemine aga vastupidi, muudab toitu. Väheneb toitaineline väärtus, suureneb kaloraaž rasvade ja suhkru arvelt ning maitse ja tekstuuri kaotust korvatakse soola, värvide, maitse- ja lõhnaainete jt kemikaalidega. Tootjad lisavad vitamiine, mineraale, antioksüdante, oomega-3 ja probiootikume, et kasutada tervisetoote silte.  

Tootjad ütlevad, et nad toodavad toite, et anda sulle, mida nõuad: odavat, lihtsalt  igal pool söödavat toitu, mis ei nõua ettevalmistamist ja annavad sulle maitset, mida sa armastad. Nad toetavad neid väiteid üha ähmasemate tervisealaste väidetega, miljardite reklaamidollarite ja lobistide rohkete reklaamidega.  

Carlos Monteiro Brasiilia São Paulo  Ülikoolist   märgib World Public Health Nutrition Association  veebiajakirja  novembrikuu väljaandes, et rahva toitumistervise suurimaks probleemiks on „liigne töötlemine“.  Monteiro ütleb, et ülitöödeldud toidud on kiire rasvumuse ja sellega seotud haiguste leviku peamiseks põhjuseks.

Ta süüdistab toiduainetetööstust selles, et see  toodab taskukohaseid, mugavaid, ligitõmbavaid valmistooteid, mis on niivõrd maitsvad, et loovad harjumuse. Need valmistoite saab süüa igal pool – tänaval, kiirtoidukohtades, televiisorit vaadates, töötades, autoga sõites.

Ülitöödeldud toidud on palju kaloririkkamad ja samas väiskema toitainesisaldusega, kui töötlemata ja vähetöödeldud toidud. Neis on palju rasva, suhkrut, soola ning vähe vitamiine, mineraale ja kiudainet. 

Ülitöödeldud toidud on sageli odavamad, kui vähem töödeldud toidud, eriti kui neid müüakse suurte portsjonitena ja hinnaalandusega. Samuti on need sageli väiksemates müügikohtades ainukesed toiduvalikud. 

Monteiro märgib ka, et põhimõtteliselt reguleerimata reklaamimajandus tekitab mulje, et ülitöödeldud toidud ja joogid on hädavajalikud – eriti kui sinna on veel lisatud vitamiine ja mineraale – ja sobituvad hästi kaasaegse elustiili ja toetavad tervist.  Heade maitseomadustega kaasnev agressiivne turundus blokeerib normaalse täiskõhutunde kontrolli- mehhanismid ja tekitab ülesöömist nii lastel, kui ka täiskasvanutel.