pühapäev, 31. märts 2013

Prof Colin Campbelli uus raamat ilmumas


"Whole: Rethinking the Science of Nutrition"

Whole: Rethinking the Science of Nutrition
ilmub paari kuu pärast mais 2013
www.bookdepository.co.uk  poest saab ilma saatekuludeta ettetellimise teha 17 euro eest. 357lk.


Ma olen seda raamatut oodanud ja nüüd ta on tulemas. Ma leidsin tutvustava katkendi ja ma loodan siit palju - et aitab õla alla panna arusaamisele ja vähendada pimedust toidulisandi ebajumala kummardamises ...

Mis juhtub kui te sööte ära õuna? Vastus sellele võib olla palju komplitseeritum, kui te ette kujutate. 


Iga õun sisaldab tuhandeid antioksüdante, mille nimed on enamjaolt meile tundmata. Jah, me teame C vitamiini ja veel mõnda nime, kuid antioksüdante on väga palju rohkem. Iga neist kemikaalidest omab võimet mängida olulist rolli meie tervise toetamises. Nad mõjutavad tuhandeid ja tuhandeid ainevahetusreaktsioone inimkehas. Kuid välja arvestada iga üksiku kemikaali spetsiifilist mõju ei ole võimalik - õun on tervik. Kuna peaaegu igal kemikaalil on teatud mõju teistele kemikaalidele siis on olemas lõputu arv võimalikke biolooglisi tagajärgi.   

Ja see on ainult õun ...



Toitumisteadus, mis väga kaua olnud kinni reduktsionistlikus mõtteviisis, on nüüd revolutsiooni äärel. Traditsiooniline "kuldstandard" toitumisalastes uuringutes on uurinud ühte kemikaali korraga ja püüdnud tõestada selle ühe kindalt mõju inimkehale. Sellised uuringud on kasulikud ainult toiduainetööstustele, kes püüavad tõestada, et mingi kemikaal piimas või valmistoidu pakendis on meile "hea" aga neil on väga väike arusaam sellest, mis terviku kompleksuses tegelikult toimub või kuidas need kemikaalid tegelikult inimkehas tervisele mõjuvad.  

Oma esimeses raamatusThe China Study, T. Colin Campbell (koos a poja PhD, Thomas M. Campbell) kirjutas , miks taimedel põhinev terviktoit on hea meie tervisele.  

Uues raamatus Whole kirjeldatakse silmi avavalt, paradigmasid muutvalt  toitumisteadusee olemust. Teaduslik  tour de force reis läbi toitumise  tipptasemel arusaamisega ja selle võimsast mõjust meie tervisele ja meie maailmale.  

pühapäev, 10. märts 2013

1967 Dr Doolittle laul filmist

Vatasime lastega 1967 aasta dr Doolittle filmi. Kohtus laulab doktor laulu "Like animals", mis tundub küll vägagi aktuaalne pragusel ajal üle korrata
Kuulata saab siit  http://www.youtube.com/watch?v=RDC5wswGnaA


Eesti keeles peaks kõlama umbes nii

Ma ei mõista inimrassi

See nii vähe armastab olendeid, kel teistsugune nägu
Kohelda loomi inimlikult – see ei oleks hull ega häbistav
Ma ei mõista inimrassi
Ma imestan –
Miks me kohtleme loomi nagu loomad?
Loomad ju kohtlevad meid väga hästi.
Oma pühendunud moel nad teenivad meid
Ja kaitsevad meid, kui oleme närvilised
Oh, nad tõesti on enamat väärt

Sest kõik, mis meie neile anname – on põrgu!
Öelge mulle, kuidas teisiti inimene neile tasub –
Kas olete üldse mõelnud tasumisest?
Ei, ei ole ja see tekitab nördimust

Oleme täis tänamatust
Ei anna me ei armastust ei vabadust
Meie käitumine on igati
sarnane loomadega

Ei, ei – see pole see, mida ma mõtlen

Ma mõtlen –
Miks me kohtleme loomi nagu loomad?
Kuidas võivad küll inimesed olla nii ebahumaansed?
Lehmad ja kanad töötavad, et meid toita,
Koerad ja hobused näitavad, et vajavad meid
Kasse me tihti ei kuule, ei näe,
Kuid ometi on nad meisse kiindunud

Mida meie teeme? Jätame nad hooletusse,
Me ei tee midagi, et neid kaitsta,
Lükkame nad eemale ja ei arvagi, et
Nad võiksid kaevata
Me ignoreerime neid või peksame neid
Kui oleme näljased, siis sööme neid
See on kohutav, kuidas me nendega käitume!
Hullumeelsus!
Nagu loomad!

Me alandame ja tapame ja vangistame neid
Me paneme nad ametusse olukorda
Ja seejärel halvustame neid

Ma mõtlen siin
Miks me kasutame sõnu, „koheldakse nagu koera“
Miks me kasutame sõnu, „töötab nagu hobune“
Miks me kasutame sõnu, „sööb nagu siga“
Kas me võiks kasutada „süüa nagu inimene“
Kas me ei peaks? Aga muidugi!

Halva mainega meest kutsume „nirgiks“ või rotiks“
Naist, kes ei meeldi, nimetame „rebaseks“ või kassiks“
Pere kohta, kellel palju lapsi, ütleme
„paljunevad nagu küülikud“!

Ta on  kangekaelne kui muul!"
"Ta on nii loll, kui härg!"
"Ta on libe nagu madu!"
"Ta on  salakaval nagu rebane!"

Miks me ei ütle, "üllas kui konn"?
Või miks ei saa me öelda, "rikkad nagu kanad"?
Tõsi, me ütleme: "pühendatud nagu koer,"
Aga mida peaksime ütlema on:
"Chic nagu kaelkirjak,"
"Kaunis nagu siga," ah? -
See saab olema suur päev,
Kas pole nii? Aga millal?
Aga millal?
Aga millal?

Millal küll lõpetame loomalikult loomade kohtlemise
Kas inimrass on lõplikult kaotanud aru?
Naised näevad talle nahka või
Lambanahka või kärbinahka
Ja nende jaoks on see vaid karusnahk –
Oh, see on nii kohutavalt kurb!

Kui sa oma selga paned erinevat nahka
Edevalt end sulgede või karusnahaga ehid
Kas sa ei peatuks ja korraks vaid mõtleksid,
Et moehullus
On tapnud looma metsas või mujal
Ja sa kannad enda kehal kellegi venda või hoopis ema

Nagu loomad, nagu loomad.
Nagu loomad!

Jah on tõsi see – me ei ela loomaias
Ja inimene on samuti loom
Miks sina siis ei võiks
nagu minagi
nagu loomadki
… loomadki



I do not understand the human race. 
It has so little love for creatures with a different face.
 
Treating animals like people is no madness or disgrace.
 
I do not understand the human race.
 

I wonder — 
Why do we treat animals like animals?
 
Animals treat us so very well.
 
The devoted ways they serve us
 
And protect us when we’re nervous,
 
Oh, they really don’t deserve us,
 
All we give
 them is hell! 

Tell me how else man repays them — 
Do we ever think to praise them?
 
No we don’t, and this dismays them You can tell.
 

We’re riddled with ingratitude,
 
We give no love or latitude,
 
In every way our attitude
 
Is, well, like animals.
 

 No, no — that’s not what I mean. 

I mean —
 
Why do we treat animals like animals?
 
How can people be so inhumane?
 
Cows and chickens work to feed us,
 
Dogs and horses show they need us,
 
And though cats don’t always heed us
 
Their affection is plain.
 

What do
 we do? We neglect them, 
We do nothing to protect them,
 
We reject them, don’t expect them
 
To complain.
 
We ignore them or we beat them,
 
When we’re hungry then we eat them,
 
It’s appalling how we treat them,
 
It’s insane!
 
Like animals!
 

We humiliate and murder and confine them.
 
We create their wretched status,
 
Then we use it to malign them.
 

I mean,
 
Why should we say, “treated like a dog,”
 
Why should we say, “working like a horse,”
 
Why should we say, “eating like a hog,”
 
When what we mean is “eating like a
 man”? 
Don’t we? Of course!
 

A man of ill repute is called a “weasel” or a “rat,” 
A woman you dislike becomes a “vixen” or a “cat,”
 
A family that is blessed
 
With healthy reproductive habits
 
Occasions the remark,
 
"Well you know them, they “breed like rabbits”!
 

“He’s as stubborn as a mule!”
 
“He’s as stupid as an ox!”
 
“He’s as slimy as a snake!”
 
“He’s as crafty as a fox!”
 

Remarks like that really get my goat!
 

Why don’t we say, “noble as a frog”? 
Or, why can’t we say, “wealthy as a hen”?
 
True, we say, “devoted as a dog,”
 
But what we should say is:
 
“Chic as a giraffe,”
 
“Pretty as a pig,” eh? —
 
That’ll be the big day,
 
Won’t it? But when?
 
But
 when? 
But when?
 

When will we stop treating them like animals?
 
Is the human race entirely mad?
 
Women see a baby goatskin
 
Or a lambskin or a
 stoatskin 
And to them it’s just a
 coatskin  
Oh, it’s terribly sad!
 

When you dress in suede or leather,
 
Or some fancy fur or feather,
 
Do you stop and wonder whether,
 
For a fad,
 
You have killed some beast or other,
 
And you’re wearing someone’s brother,
 
Or perhaps it’s someone’s
 mother 
In which you’re clad?
 

Like animals! Like animals!
 
Like animals.
 

Well, it’s true, we do not live in a zoo.
 
But man is an animal too.
 
So why can’t you,
 
Like me,
 
Like animals?
 
. . . animals.
 





laupäev, 9. märts 2013

Hambaarsti eesõna M. Stolobovi raamatule "Kuidas ma endale uued hambad kasvatasin"


Eessõna
Peale kooli valisin täiesti teadlikult ja sihikindlalt ülikooli meditsiiniteaduskonna ja edasi stomatoloogia eriala. Peale diplomi saamist töötasin 8 aastat hambaarstina. Kogu selle aja vältel ravisin hambaid nii, nagu ülikoolis mulle õpetati ja juhendasin sama süsteemi järgi ka teisi. Kuid kaaries nagu ta oli varasemalt hambaid hävitanud, nii tegi ta seda ka edaspidi. Hoolimata kogu tänase meditsiini suurest arsenalist ja laialdastest teadmistest. 
MA sain aru, et ülikool ei ava hammaste tervenemise saladusi. Ei anna väga paljusid vastuseid ka koolile järgnev praktika. Lugege kokku mõne kolmandat põlve hambaarsti   kõik terved hambad ja saate isegi aru …
Ma oleksin väga rõõmus, kui leiaksin omavanuse inimese, kellel ei oleks mitte ühtegi plommi. Siis ma ei peaks ise enamat välja mõtlema, vaid võiksin küsida selle kodaniku käest, kuidas ta selle on saavutanud. Kuid, minu suure kurvastuseks, ei ole minu tutvusringkonnas selliseid inimesi. Seetõttu tuli mul valutavate hammaste probleemile otsida vastuseid teistest kohtadest. 
Kõige vähem tahaksin ma filosofeerida, ajada taga mahtu ja kasutada kauneid fraase, et hammaste taastamise, kasvamise, tervenemise teemat üles tõsta. Kõige parem oleks muidugi anda täpsed ja lühikesed juhised: tee seda esiteks, tee seda teiseks  ning jätkata selge metoodikaga. Kuid, kui ma alustasin otsinguid, avastasin paljusid teisigi, keda sama teema on pikka aega huvitanud. Lisaks oli juba mitmetel ka midagi, mida ette näidata.  
Olen pikalt unes näinud, et hambad kasvavad isetervendusjõul. Usk sellesse, millesse eitavalt suhtub kogu kaasaegne meditsiin, jätkab minus ometi olemist ja elamist ning aina tugevneb. Ja mul on nii väga hea meel, et minu mõttekaaslane on leidnud endas jõudu ja visanud oma peast välja kõik need piirangud ja sundmõtted, mis seda teemat puudutavad. Ja on murdnud vana koodi: augu hambas parandame plommiga, veidi aja pärast suurema plommiga, hiljem osa hamba eemaldamisele, edasi protees – siis kaks ja kolm ning 50 eluaastaks jääb ainult 5 oma hammast ja ka need valutavad, 60 eluaastaks omi hambaid enam pole …
Põhjus on paljuski väga lihtne: inimesed on nii harjunud mõtlema šabloonid järgi ja kardavad ainsatki sammu kõrvale astumast. 
Ma räägin teile kahest eksperimendist.
Rottidega tehti katse: erinevatesse suundadesse viis kolm tunnelit. Ühe tunneli lõpus oli juust. Rott lasti lahi ja ta hakkas käike läbi uurima. Ühe tunneli lõpust leidis juustu. Järgmistel kordadel ta enam teistesse tunnelitesse ei läinud ja läks kohe sinna, kus asus juust. Juust pandi 10 korral täpsel sama tunneli lõppu. 11 korral pandi juust mujale. Rott läks 11 korral vana tunnelit pidi, eieidnud juustu. Läks tagasi ja läks otsima järgmistest tunnelitest ja leidis juustu.
Kuid, mida teevad inimesed? Nad otsivad ikka ja jälle samast tunnelist; ikka ja jälle jooksevad samasse kohta, kus juba ammu enam ei ole ei juustu ega raha ega midagi muud. Kuid nad jätkavad ikka vana teed mööda jooksmist. Harjumus! Samasugune käitumine toimub oma tervise osas. Seetõttu, et keegi on inimestele öelnud, et kõik on selge – kõik on juba teaduslikult tõestatud. Ja kõige imelisem ning kõige jubedam on, et inimesed on seda kedagi uskuma jäänud!
Küsimuses, mis selles raamatus tõstatub, on justkui kõik samuti ammu selge – „teile isake, on auk hambas? Kohe paneme selle tsemendiga kinni aga kui välja kukub, paneme juurde, siis eemaldame selle koos hamba jääkidega, vahest tuleb ka naaberhammas kaasa … Kuid ma tean kindlalt, et lahendus on olemas ja võib-olla on see selles raamatus! 
 Ja lõpuks ka teine katse:
Kirbud pandi akvaariumi. Nad hakkasid sealt välja hüppama, 3x kõrgemale akvaariumi seintest. Akvaarium kaeti kaanega, kirbud hüppavad edasi aga välja ei saa. Läks teatud aeg mööda. Kaas võeti maha aga kirbud – mitte ükski ei hüpanud välja. Nad olid kohandunud olema sellises kõrguses. Neil atrofeerus (kadus) kõrgete hüpete võime.
Inimesed! Juba ammu enam ei ole akvaariumil kaant!!!!!!

Lugupidamisega
Мацуев Василий , arst-stomotoloog, Volgograd,Venemaa

M. Stolobov ise oma raamatu avaldamiseni ei elanud, ta sai õnnetusjuhtmis surma. Kuid 7 peatükki on valmis ja tõesti lugemist väärt. Siit eessõnast võime näha, et oleme aja jooksul rotistki rumalamaks jäänud ja loonud endale ühiskonna, mis meis orjalikkust ja arulagedust aina toidab. Kaant ei ole, meie aga ei tahagi enam hüpata:). 

M. Stolobov alustab: 
Kõik algas 1978 aastal, kui on 3 aastases sõjaväeteenistuses ühel Venemaa saarel. Just sel ajal ja seal löödi taburetiga välja kõik minu hambad. Ma lootsin kohutavalt, et mind arvatakse teenistusest välja, kuid selle asemel pandi mulle nädala jooksul kunsthambad ja järgmised 2,5 aastat oli minu hüüdnimeks „ait“.   Kunsthambad ei ole muidugi meeldivad, kuid ka mitte hävitavad … ja sellega võib harjuda. Järgnevad aastad vahetasin ma rohkem kui kord neid proteese uute vastu ja olin peaaegu leppinud oma „saatusega“. Mõni aeg tagasi olin ma peaaegu aasa „suletud“ siberi taigasse. Seal jäin ma haigeks mille tõttu ei saanud ma proteese kanda kauem kui 15-20 minutit päevas. Kõik asjad, sealhulgas minu enda keel tegi mulle talumatut valu. Toit tuli teha pudruks ja neelata ilma mälumata. Toidu söömine muutus seega piinaks ja see protsess pikenes 40-60 minutini. Peale selle, ei saanud ma rääkida! Sest hambad koos keelega osalevad tähtede Т, Д, З, Н, Р, С, Ц, Ч hääldamisel ja koos huultega tulevad tähed В ja Ф. Õnn, et tol ajal seal hütis ei olnud kellegagi rääkida … Kuid keegi ei saanud minda ka päästa. Mul oli väga valus ja väga suur hirm.  Just see kogemus pani mind otsima võimalusi KASVATADA endale uued hambad. 
Tänaseks olen endale kasvatanud 17 (seitseteist!!!) uut oma hammast, mis on kasvanud vastupidiselt kaasaegse meditsiini kinnitustele. Sel aastal taigas jutus üsna palju ja ma ei teagi, mis konkreetselt andis võimaluse ime sünniks. Seetõttu, püüan oma raamatus täpselt ja üksikasjalikult kirja panna need avastused, mida ma taigas tegin ning üles täheldada neid tegevusi, mis aitasid mul taas saada suhu hambad.  
Kirjeldan ükshaaval järgmisi protsesse:

 ·  Muudame maailmavaadetõpime uskuma imedesse

·  Suitsetamise mahajätmine
·  Suurendame energiat (ehk viskame maha liigse kaalu)
·  Õpime kuulama oma keha
·  Õpime kuulama oma hinge
·  Õpime kuulama Elu
·  Kasvatame hambad



Edasi algab esimene peatükk. Kogu raamat on vist blogi jaoks liiga mahukas, tõlgin selle mingisse konspekti kokku. 

neljapäev, 7. märts 2013

Naistepäevaks


OSHO "raamat naistest. tee naiselikkuse juurde"
Kuna naiste üle on valitsetud, teda on piinatud ja alandatud eikellekski, siis on ta muutund ebameeldivaks. Kui olemusel ei lubata kulgeda sisemiste vajaduste rada, muutub see kibestunuks, mürgiseks; see on sandistatud, halvatud – loomuvastane. Naine pole enam tõeline naine, sest teda on sajandeid rikutud. Ja kui naine on rikutud, siis ei saa mees olla loomulik, sest lõppude lõpuks on naine see, kes mehe sünnitab. Kui naine ei ole loomulik, siis ei ole ka tema lapsed loomulikud. Kui naine ei ole loomulik, siis mõjutab ta ka oma lapsi, nii poisse kui ka tüdrukuid.
Naisel on kahtlemata vaja suurt vabanemist, kuid see, mis toimub vabanemise nime all on rumal. See on jäljendamine, aga mitte vabanemine.
Minuga on mitmed naised, kes on osalenud vabadusliikumises, ja kui nad alguses minu juurde tulid, olid nad väga agressiivsed. Ma mõistan ende agressiivsust, sajanditepikkune alistumine on muutunud nad vägivaldseks. See on lihtne kättemaks. Nad on segased ja selle eest vastutab üksnes mees. Kuid tasapisi, väga aeglaselt nad pehmenevad, muutuvad meeldivaks ja nende agressiivsus kaob. Esimest korda muutuvad nad naiselikuks.
Tõeline vabanemine muudab naise algupäraseks naiseks, mitte mehe jäljenduseks. Praegu toimub just see: naised püüavad olla täpselt nagu mehed. Kui mehed suitsetavad sigarette, siis peab ka naine sigarette suitsetama. Kui mehed kannavad pükse, siis peab ka naine pükse kandma. Kui mehed teevad teatud asja, siis peab ka naine sama tegema. Naisest saab lihtsalt teisejärguline mees.
See ei ole vabanemine, vaid veel suurem orjus; suurem seepärast, et esimene orjus oli meeste poolt peale sunnitud. Teine orjus on hullem seetõttu, et selle on loonud naised ise. Kui keegi teine sunnib sulle orjuse peale, siis saad selle vastu mässata, aga kui sa ise sunnid end orjusse vabanemise sildi all, siis ei ole mingit vajadust mässata.
Ma soovin, et naine oleks tõeline naine, sest temast sõltub palju. Naine on palju olulisem kui mees, sest ta kannab enda üsas nii naist kui ka meest. Ta on ema mõlemale, nii poisile kui ka tüdrukule, ta hoolitseb mõlema eest. Kui naine on rikutud, siis on tema piim rikutud ja rikutud on ka tema kasvatusvõtted.
Kui naine ei ole vaba, et olla tõeline naine, siis ei saa mees iial olla vaba, olemaks tõeline mees. Naise vabadus on vajalik mehe vabaduse jaoks, see on fundamentaalsem kui mehe vabadus. Ja kui naine on ori – nagu ta on sajandeid olnud -, siis muudab ta vaevu hoomatavalt ka mehe orjaks, sest naise moodused on vaevu hoomatavad. Ta ei võitle sinuga otseselt, tema võitlus on kaudne, see on naiselik. Ta nutab ja valab pisaraid. Ta ei löö sind, ta lööb ennast ning selle ja nutmise tõttu muutub tugevaimgi mees tuhvlialuseks. Väga habras ja õbluke naine võib valitseda väga tugeva mehe üle. Naisel on vaja täielikku vabadust, et ta võiks anda vabaduse ka mehele.
See on üks põhireegel: kui sa muudad kellegi orjaks, siis muutud ka ise viimaks orjaks, sa ei saa jääda vabaks. Kui sa tahad vaba olla, siis anna vabadus ka teisele – see on ainus võimalus vaba olla.

reede, 1. märts 2013

Vereproov ja rasv selles

Selle kuu National Geographic kirjutab:
"Maailma raskus. Seitsme miljardi piiri ületanud rahvaarv pole ainus asi inimeste juures, mis kasvab: suureneb ka meie vööümbermõõt. Suurbritannia teadlaste töörühm arvautas välja, et Maa elanikel on praegu 3,5 miljonit tonni ülekaalu. Suuremad panustajad on Venemaa ja Egiptus. Ka Mehhiko, kus elab vaid killuke maailma rahvastikust. Kes kannab kaasas kõige rohkem liigset rasva? Ameeriklased. Kui kõik riigid USA eeskuju järgiksid, lisanduks inimkonnale kaalu veel ühe miljardi inimese jagu."

Võttes ühe tavalise vereproovi - see vajadusel tsentrifuugitakse:




white blood cells - vere valgelibled
red blood cells - vere punalibled
platelets - trombotsüüdid

Plasma on selge kollane vedelik ja võib olla piimjas peale väga rasvast einet, mil inimeste verre satub hulgaliselt lipiide (rasva). Plasma on 90% vesi. Ülejäänud 10% on seal lahustunud ained, mis on meie elusolemiseks hädavajalikud. Need ained liiguvad veres, tsirkuleerivad kogu kehas ja liiguvad kudedesse ja rakkudesse, kui neid vajatakse.  
Valgud on sellest 10%st suurem osa - 6,5-8 grammi 1 detsiliitri vere kohta. Peamine valkudest on albumiin (60%), globuliinid (alfa-1, alfa-2, beeta ja gamma globuliinid (immunoglobuliinid) ja hüübimis valkude (eriti fibriogeen).   Nende valkude funktsioon on hoida onkootset rõhku (kolloidosmootne e. onkootne rõhk– põhjustatud lahuses lahustunud kolloidosakeste poolt. Valgud, jt.Vereplasma erineb ülejäänud rakuvälisest  vedelikust kõrgema valgusisalduse poolest. Valgusisaldus (albumiinid!) tagab vereplasma kolloidosmootse e. onkootse rõhu) ja lipiidide, hormoonide, ravimite, toitainete transport. Samuti aitavad need valgud vere hüübida, hoida vere pH taset ja ensüümidena osaleda kogu kehas toimuvates keemilistes reaktsioonides. 
Elektrolüüdid on teine suur kategooria,mis sialdub plasmas. Sealhulgas naatrium (Na+), kaalium(K+), kloor (Cl-), vesinikkarbonaat (HCO3-), kaltsium (Ca+2), magneesium (Mg+2). Elektrolüüdid on vajalikud tagavad vedelike tasakaalu, närvijuhtivuse, lihaste kontraktsioonid (sh ka südame oma), pH tasakaalu ja hüübivuse.  
Palsmas on lahustunud veel: süsivesikud (glükoos), koeterool, hormoonid ja vitamiinid. Kolesterooli transporditakse lipoproteiinidega (lipo- asv ja proteiin - valk. On valgu ja rasva ühend, mis võimaldab rasval vees liikuda  sees-  ja väljaspool rakke). Lipoproteiinide hulka kuuluvad LDL ja HDL ehk nö halb ja hea kolesterool.  
Vees rasv ei lahustu. Sortsuta õli vette, või sega võid - tulemus on erinev näiteks sellest, kui segad vees soola või suhkrut. Supipoti seinad peale supi väljavalamist jäävad rasvased, rasvase joogi väljavalamisel jäävad kannu või pudeli seinad rasvaseks. Nii on ka veresoones. Liig rasvane veri, mis voolab mööda sinu sooni jätab veresoone seinad rasvaseks. Veresoone sein on võimeline ilusti puhastuma, kui uut rasvalaadungit peale ei tule. Kuid see tuleb alati peale. Praegu on tõeliselt moes küsida inimsetel nö rafineeritud kõnes kus sa oma oomegad kätte saad. Maakeeli tähendab see:kus sa oma rasva saad? Miks me nii udupeenelt üksteisega räägime on arusaamatu. oomega 3, 6 ja 9 asemel küsigi otse - kuskohast rasva saada?:). 


Päris elus näeb see tsentrifuugitud vereproov välja selline:


Ilus läbipaistev plasma:)

Siin aga peale rasvast einet piimjas hägune proov:


Ma pean siinkohal meelde tuletama Tartu Ülikooli aegseid füüsika praktikume. Kus me paaris stopperiga :) mõõtsime suures kolvis väikese kuulikese  liikumis kiirust erinevates lahustes. Tol ajal tundus see praktikum nagu ka keemia praktikumid ja gluteeni jahust väljapesemised täiesti mõtetutena:). Tuleb aga korrata luulesõnu: "Ei ole mõtetult elatud aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu..." (A.Alliksaar)
Niisiis kui sa väikese kuulikese lased kukkuda vette siis jõuab see anuma põhja väga kiirelt, lased kukkuda õlisse - on kukkumise aeg palju pikem. Kuidas oleks ujuda õlis või rasvas? Meie liigutused oleksid aeglased, sest oleks üsna raske sellises tihedas massis liikuda. Nii on raske ka vitamiinidel ja mineraalidel, kõikidel ainetel, mis veres voolavad - kõik on aeglustunud, kõik on raskendatud. Kõigeks peab kasutatama ekstra energiat - lisajõudu. Ei ole oluline, kui palju on sinu veres vitamiine - rasvases veres ei saa nad hästi liikuda. Ka rasvlahustuvad vitamiinid liiguvad aeglasemalt, kui rasva on liiga palju. Norme vitamiinidele tõstetakse, konsentraate (lisandeid)  tarbitakse üha enam - kuid kasu ei ole ja ei saagi olla. Seetõttu ongi nö primitiivsed või eraldatud kogukonnad tarbimas palju vähem kaloreid, palju vähem toitu - ja ometi on nad terved, tugevad. Sega õli või sulatatud rasvaga osa vett ja vaata kuidas ta käitub sinu naha peal - sama toimub naha all veres. Ka jääkained liiguvad välja aeglasmalt - mida aeglasem on vool, seda rohkem jääb veresoone seina külge kinni. Mitte ainult oit ei vii rasva sinu verre, ka nahale määritavad kreemid ja õlid - kuhu need ikka kaovad, nad imenduvad nahapooride kaudu kehasse. Seebid, ihupiimad...

Üks huvitav uuring teadusajakirjast The Journal of Nutrition: 

Total Fat Intake Modifies Plasma Fatty Acid Composition in Humans

 //jn.nutrition.org/content/131/2/231.long
Üks grupp toidetud 20% rasvasisaldusega dieediga ja 45% rasvasisaldusega dieediga. St üks ja sama grupp sõi rasvarikast dieeti ja seejärel teatud aja pärast väherasvast dieeti. Toit valmistati Ülikoolis, proovid võeti Ülikoolis, kõik osalejad olid normkaalus, terved mehed/naised vanuses 22-60 eluaastat. Madalama rasva sisaldusega dieedi puhul oli suurem süsivesikute osakaal. Vlagusisaldus mõemas dieedis 15% (kaloraazist). Menüü ei olnud taimetotilase oma, sisaldas nii liha kui piimatooteid - lihtsalt erinevus rasva% kaloraazis ja vaadeldi vereplasmat.
tsiteeritud kokkuvõttest: 
"Kokkuvõttes  näitas see uuring , et plasma fosfolipiidid, kolesterüülestrid ja vabade rasvhapete koostis on tundlik  toidu rasvasisalduse protsendile. Täpsemalt -  madala rasvasisaldusega toidu tarbimine  soodustab tõusu kõigis   küllastumata pika ahelaga (n-3) rasvhappete osas (> C20) ja vähenemist  (n-6) sisalduses plasmas fosfolipiidide ja kolesterüülestri rasvhappetes..."

Eesti lihtsamas keeles tähendab see, et kui rasva on dieedis vähem, siis millegi pärast:), kaunis imelisel moel tõuseb oomega 3 rasvhapete osakaal veres ja oomega 6 langeb. 45% rasvasisaldusega dieedi puhul aga oomega 3 langeb ja 6 tõuseb, tõuseb halb kolesterool ja tõuseb risk samehaigustele. 
Ei ole mingit vajadust sisse süüa oomega 3 õlisid, kapsleid, mida iganes. Selle asemel  - vähendades oma toidu kogu rasvasisaldust, muutub meie kehas oomegate tase (ehk rasva tase) meile kasulikuks...

Sama tulemust näitas dr Rick Dina Ameeriaks Woodstocki festivalil - et inimesed, kes tarbisid väherasvast dieeti (10% kaloraazist) ja sõid nö "oomega-3 vaest"toitu - palju puuvilja, aedvilja, nende proovid näitasid suurepärast oomega-3 taset.