kolmapäev, 23. september 2015

Kas sa oled paks?

Eeltöö igasuguse toitumisstiili muutusega tuleb teha oma sügavale maetud uskumustega. Lisasin eestikeelsed subtiitrid Byron Katie videodele, kus oma uskumusi: ma olen paks, minu keha ei ole ilus, mina ei ole normaalne seab kahtluse alla üks arukas naine:)



Kõnelus jätkub :



teisipäev, 22. september 2015

Kui sa tahad teha kedagi õnnelikuks!

Lisasin eesti subtiitrid Byron Katie videole Johniga, kes tahab teha oma ema õnnelikuks.
Minu ema on jonnakas, kitsarinnaline, vihaleajav, mind mitte mõistev - kui keegi on neid mõtteid mõlgutanud oma ema või mõne teise pereliikme kohta, siis tasub võtta paber ja pliiats ning teha ringkäik oma uskumustes. Leida võib palju hämmastavat.
Eesti keele jaoks klõpsa Youtube kanalil cc peale. Siinsamas vaadates vajuta hammasratta märki ja vali eesti keel.


reede, 18. september 2015

Kas imerohi toob tervist või kaotab seda?

Kas kanep, DMSO, MMS, MSM, oomega 3, D vitamiin, B12 vitamiin, Acai mari, Alaska mustikas, ingver, pH pulbrid, segatud omegatega õli, Magneesium, Kaltsium, B17 vitamiin, Hunzade aprikoosikivid, graviola, zeoliit, telomerase eliksiir, BLA, Dtosin eliksiir, Nano Red, klorella, koensüüm 10, kalaõli, resveratrool, metageeniline UltraClear renew, New Eden, parsiidi tapjad, Dr Johni lümfiekstrakt, Dr John LY-CA masterekstrakt, pea kõikide ravimtaimede masinast läbi käinud ekstraktid - nende taimede mõju kemikaalide isolaadid sh kasekäsn, takjas, maarjaohakas, ingver, kurkum, maca, spirulina, camu, igat liiki seened, chi city (toitaine surematutele), toorkakao, ISUN, peptiidid,  ja veel paarsada imerohtu ja - ainest ravivad tervist või kaotavad tervist?
Reeglina on imerohi rohi, mida arstid.meditsiin-ühiskonna pahad meie eest varjavad, mis videos ja artiklis näidatuna koheselt kõik surmasuus olijad jalgele tõstab ning igasugu haiguse sümptomid KAOTAB.

Mis siis kaob haigus või tervis? Palavik kaob - on see hea või halb? Minu jaoks on palavik tervise sümptom, see näitab minu keha arukust tõsta palavikku, tõsta temperatuuri ja sellega koos toimub kehas miljard protsessi, et mind taas kord tasakaalustab. Imerohi toimib ALATI sarnaselt keemiaravi, antibiootikumi ja valuvaigistiga - see KAOTAB valu, väsimuse, põletiku, temperatuuri, depressiooni või hoiab ära tulevikus tuleva valu, väsimuse, põletiku jne. Operatsioonilaual on ravim hädavajalik. Kodus kerge palavikuga mitte.

Minu jaoks ei ole enam vaja kaotada ühtegi neist sõpradest: valu, väsimust, kurbust, palavikku, põletikku. Minu jaoks on just need superravijad (kui tegemist ei ole tugeva haigusega). Need ja ainult need ongi imerohud – keha poolt toodetud ja sinu heaks. Ega asjata ei ütle paljud arstidki sh MD Marva Oganjan, et külmetushaigus on parim asi, mida sa saada võid. 
Sestap on õige just minu jaoks ja minu kogemus näitab, et naturaalse toidu st terviktoiduga sõudes olen liikunud alale, kus ma ei tunne vajadust muuta ühtegi olukorda MIS ON ega ürita kaitsta ennast elu eest.
Bakteriaalne rinnapõletik – peale sünnitust noorte naiste pidev kaaslane. Punane, tursunud valulik rind, palavik ja õnnetu naine. Aitab antibiootikum – bakter, mis tekitas põletiku on surnud, rinna punetus ja valu kaob. Naine on õnnelik – kas keha ka on? Rinnaga toitmise alguses on piima vool suur ja lapse imemine nõrk. Piimajuhadesse jääb seisma ja ka roiskub piima osakesi. Et piimajuhasid kõvastunud, pahaks läinud ainest puhtaks teha – tõstab keha temperatuuri, mis aitab teatud bakteril need osakesed piimajuhast ära süüa. Protsess on valus, kuid ülivajalik. Me tapame bakteri – valu kaob, kuid jäägid jäävad söömata – sest seda antibiootikum ei tee.
Kas imerohi, mis samuti rinnas koheselt põletiku kaotab on tervise teener või mitte?
Sarnane on iga põletiku roll kehas – tugev tervendamise protsess.
Mis on väsimuse ja kurbuse kaotamine imerohu abil, pidev energia, pidev valmidus minna-olla-särada? Tulemus on sama, mis antidepressandi, rahusti tarbimisel.
Sel kevadel ma tegin oma kehale liiga. Ma läksin saega langetama otsast kuivanud puid, lõikasin need pakkudeks, tõin õuele, lõhkusin kirvega halgudeks, ladusin riita, lõhkusin emaga 2 aasta taguseid suuri võimsaid kasepakke. Kuid alles 3-4 päeva pärast ärkasin valutavate käeliigestega. Üks armas inimene ütles mulle festivalil – no näed, oleksid võtnud D vitamiini, oleks saanud jälle metsa minna! Jah, oleksin saanud! Ma oleks oma keha väsimuse, ületöötamise, ja kurnatuse maskeerinud, keha stimuleerinud ja läinud rõõmsalt tööle. Mis on sellise mahasurumise hind? Minu kogemus näitab, et see on laen. Sa võtad tuleviku arvelt laenu. Sa nõuad kehalt, et ta jätaks taastumisprotsessi vahele – ja läheks uuesti tööle. Mida ma just ei tahagi. Minu käeliigesed olid valulikud ca kuu (või enam) aega – niivõrd tegin ma endale liiga naiseliku luustruktuuri kurnates. Ma lubasin endal taastuda loomulikult ja rahulikult. Ma lubasin endale tervenemist läbi valu - ja valu oli tervendaja. Kuhu on mul kiiret? Meeletute valikute maailmas? Kuhu ma jooksen – igaühe tee viib sellesse lõpppunkti, selle ukseni, millel on silt „surm“. Mul on nii kiire haua poole?
Hiljuti lugesin lastele muinasjuttu mehest, kes sai haldjalt lõngakera. Elu lõngakera, millest tal lubati välja lõigata need osad, mis talle ei meeldinud. Ja ta lõikaski, haiguse, sõja, pankroti puhul. Lõikas siis, kui ei jõudnud naisega abiellumist ära oodata ja veel mõnel juhul. Ja järsku oli elu otsas ja ta kahetses – oleks võinud need jupid jätta, mis siis kui olid rasked kanda.
Seda me teemegi D ja B12 vitamiiniga, raua, jt isolaatidega. Me lõikame oma eluraskusi välja. Võtame laenu – lükkame raskused kuskile tahaplaanile, ei võta neid praegu kohe vastu – ei ürita neid kogeda selles hetkes, kus need tekivad. Teha on nii palju. Head tahaks rohkem. Lisand on ajutine abimees defitsiidi korral, seni kuni elujärg taas kord normi läheb. Ole ettevaatlik nende ilusate lubaduste osas, mis potsikutega kaasas käivad. 

Või teine näide: kui ma väsin, siis võtan B12 superdoosi või D vitamiini megadoosi ja säran-põlen-vaimustun. Jah, kindlasti. Ma ei võta ja teatud hetked säramist-põlemist jäävad ära. Ma olen kustunud, väsinud, jõuetu. Kas see pole imeline? Olla väsinud, jõuetu, nõrk. Kas sinilill oma nõrkuses pole imeline? 
Kumb on ilusam nõrkus, haprus võid jõud ja jäikus? Looduse tervik või isolaat?



Elu nõrkused, jõuetused ja kustumised on imekaunid ja vapustavad. Elu tahab, et ma näeksin armastust igas vormis. 

Kuid vanker, mis sõidab sinu kõrval … see vanker kuhu sa heidad selle valu, väsimuse, kurbuse, põletiku, palaviku … see koorem kasvab ja mingil hetkel on see täis ja sul tuleb sellega silmitsi seista. Tuleb igal juhul.
Raud. Hemoglobiin. Tõstab elu tugevust, vere liikumist, annab jõudu. Kuid kas seda on vaja? Tugev hemoglobiin tõstab elujõudu, kiirendab elu ja kiirendab … põletikku. Sestap näiteks patsiendile (näiteks reumahaigele) on soovitatud, et rauapreparaadid teevad asja hullemaks – ehk kiirendavad põletikku. Mõnikord on aga kiire põletiku tekkimine väga ohtlik. Raseduse ajal. Väikelapse puhul. Raseduse teatud hetkel langeb naistel hemoglobiin – keha teab – põletik sel ajal on lootele ohtlik. Samuti pidurdab see naise loomust, kes tahab teha paljusid asju ja kiirelt elada. Kui ise aru ei saa, tõmbab keha hemoglobiini madalaks, jõud kaob. Kiirus kaob. Loodet kaitstakse ja kaitstud on ka ema. Madal hemoglobiin tõuseb taas sünnituse eel. Mõnede naiste hemoglobiin jääbki madalaks – sest need naised oma hapra kehaehitusega vajavad pikemat ja aeglasemat sünniprotsessi. Kõrge hemoglobiin kiirendab sünnitust ja lõhub sellist õrna naist ja võib teha kahju lapsele.  
Sestap imerohi, mis tõstab kiirelt hemoglobiini – on see sulle hea?  Ei tea. Paljudel on rauatablettidega probleem - oksendatakse, on halb jms. 


Minu kehas on miljard rakku ja miljard reaktsiooni ühes rakus ja ühes sekundis. Ma ei lähe sinna isolaadiga vahele - kui ma olen terve või liigsega endale liiga teinud (aitab puhkus ja vähem head). Enamik imerohtusid on siiski isolaadid – pudelis, pakis, purgis – masinast tulnud. Miks masinast – sest looduses ei kasva, ei esine puhtal kujul. Looduses on kõik segiläbi, väikeses koguses, hea ja halb omavahel põimunud. Me võtame hea sealt looduslikust tervikust välja. Eraldame yini yangist, valguse pimedusest, naeru nutust. Siis saame rohkem head. Minu kogemus näitab mulle, et mida rohkem head, seda halvem see on. Iga hea asjaga saab liialdada. Iga hea asi on suures koguses halb.

On sul üks abikaasa või 45 abikaasat? Kumb on parem – kas rohkem või vähem. Kas on parem 1-2 autot või 55 autot? Kas 1 peavalutablett on kehvem, kui 100 tabletti. Kas elu pikendamine iga hinna eest on hea? Kuidas ma tean, et haige tahab elada või terveks saada? Iga ravitseja võtab inimeselt tema jõu, tema usu endasse, kui teda terveks ravib. Sestap ma ei käi ravitseja juures ja ei ravi ka kedagi teist. Igaühes on tervis sees. Ja mida vähem aidata, seda enam ta aitab ennast ise. Tekib vajadus kasutada omaenese arukust - ja seda on elu andnud meile kõigile võrdselt. Ja tervis on elu igas oma aspektis. Kogu aeg on tervis ehk kogu aeg on elu – seni kuni sa hingad. Valu on tervis, palavik on tervis, põletik on tervis – milleks seda muuta? Milleks tervist tema inetus ehk mulle mittemeeldivas vormis peita, maha suruda.
Kui inimene saavutab heaolu ehk naudingu tipu toortoidu ajal, siis ta kiidab toortoitu, kui kasekäsna juues, siis ta kiidab kasekäsna, kui õhku hingates, siis ta kiidab õhku, kui lauldes, siis kiidab laulu, kui B12 süües, siis kiidab B12, kui liha süües, siis kiidab liha, kui arsti juures käies, siis kiidab arsti, kui ravitseja juures käies, siis kiidab ravitsejat jne.
Elu on sinus hoolimata sellest, kas sa paned sinna imerohte, tehnikaid, teraapiaid, ravisid või mitte. Kui vahet ei ole, siis ma ei pane. See on imeliselt hämmastav, kuidas selline teadmine vabastab. Mulle ei ole see olnud kerge, kuid on olnud väga huvitav. Ma võin öelda, et ma olen terve ja ma ei võta ühtegi isolaati, ühtegi imerohtu. Ja minus on olnud valu, põletikku, palavikku, väsimust, kurbust, ahastust – kõike ja üsna tugevalt. Kuigi mitte kunagi enam pikalt. Talutavalt – st ma ei vaja enam eluvaigistit, elualandajat, elu mahasurujat, elu peitmist. Elu on niivõrd mitmepalgeline ja kõik tunded ning emotsioonid on igas päevas olemas.

 Mäletan, kuidas Geneen Roth kirjutas, et ükskõik kui palju ta ka ei kaalunud, oli ta ikka õnnetu. Ta oli õnnetu aasal, kus kasvas tuhandeid päevalilli. Minu kogemus on sama. Ma olen olnud väga õnnelik puuvilju süües ja olen ka olnud õnnetu. Ma olen olnud õnnelik ja õnnetu palavikus higistades. Ma olen olnud armununa nii õnnelik, kui ka õnnetu. Ma olen olnud üdini depressioonis, kuid ometi ei suutnud ma seda olla terve päeva st 12 tundi järjest. Ma ei ole ka õnnelik 12 tundi järjest. Sestap ma ei saa olla ei "terve" ega "haige" 12 tundi järjest.


Ma ei ole aastaid käinud diagnooside järel teiste inimeste ega masinate juures. Mulle muutub järjest arusaamatumaks sõna diagnoos.  Diagnoosi saab anda iseendale või teisele vaid sekundiks – elu hetkeks. Ma astun sammu ja ma olen teine, ma hingan ja ma olen teine. Kui ma ei kanna diagnoosi endaga, kui ma ei keeruta seda pidevalt oma peas, kui ma sean selle mõtte-uskumuse kahtluse alla, siis jääb diagnoos sinna, kus ta pandi. Juba elatud ellu, möödunusse. Praegune hetk on uus. Masin annab sulle diagnoosi – sinu minevikus antud verest või koest. Miks ma seda hoian, miks ma seda usun?


On see hirm surra? Kui ma olen valmis surema igal hetkel – on see depressiivsus või leppimine olemasoleva hetkega. Elu endaga. Ja just siin ma kohtusingi sellega, et elu on tervis ja iga sümptom on tervise sümptom.

Elu on naljakaid uskumusi täis. Lugesin ajakirjast, et on tõendatud kanep ravib vähki ja diabeeti. Ütlesin, et ei ravi. Kõndisin koju ja sain õhtul aru. Võibolla saamegi öelda, et ravib diabeeti! Sa võtad erguti, tugeva heaolu aine väljastpoolt kehasse. Sinu keha ei vaja enam muud naudingut. Ei saiakesi, peekonit, šokolaadi. Liigne rasv kaob, kaal langeb. Diabeet taandub! Kas kanep on siis imeravim? Ma võtan tugevama naudingu väikeste rasvaste naudingute asemel. Väljastpoolt. Kas toimub ravi? Diabeet võib taanduda – kuid diabeet on tervislik seisund, mis palub inimesel lõpetada liigsöömine, liigrasvase sisseajamine jms. Me surume keha selle osa maha ja samas anname kehale vähem toitu. Selle asemel aga saame uue naudingu – väljastpoolt. Mis saab edasi. Me jääme nüüd sööma kanepit nagu toitu. Osad mitte aga osad küll. Meie meel lõdvestub heaolus, pidev heaolu. Kas see pole see, mida sa otsid?  Ma otsin püsivat rahulolu, mis tuleb seestpoolt ja ei ole sõltuvuses välisest. Teglikult otsimist ei ole, ma hüppan ühe välise juurest teise juurde ja teen seda seni kuni jõud lõpeb või ma saan aru, et otsitu on kogu aeg minuga olnud. Selline elupikkune otsimine. 
Kanep ei tekita sõltuvust? No tekitab ikka. Kanep ei ole ju erand. Kõik väline tekitab, miks siis see ei tekita. Iga imerohi saab su oma küüsi. Iga nauding on sõltuvust tekitav: kanep, alkohol, seks, šokolaad, kartulikrõpsud, D vitamiin jne. Ja sa jääd liikuma ühe juurest teise juurde. See on nagu ema käsi, millest sa kinni hoiad. Nii vahetad sa liha soja vastu, soja pähkli vastu, pähkli uuesti liha vastu. Vana kleidi uue vastu, vana teraapia uue vastu, vana arsti uue vastu, arsti alternatiivse ravitseja vastu, ravitseja arsti vastu. Nii vahetad šokolaadi ja keemilise tableti kanepi vastu ja kanepi veel kangema  kanepi vastu ja siis millegi veel kangema või suurema koguse vastu. Iga uue aine juures on reklaamiagent, kes kinnitab - see ei tekita sõltuvust. Nii ostetakse rohkem ja kauem. Pikaaegsed sõltlased kinnitavad ühest suust - see ei tekita sõltuvust. Puhta Buddhad ise:). Eks sõltuvus välisest ju on aga tõsi on ka see, et sinus on algjõud, mis ei sõltu kunagi millestki. 
Mina näen momendil elu sellise õpetajana, kes sunnib sind käest lahti laskma. Igast käest. Ja see ei ole üksi jäämine, vaid see on iseenda jumalik lõputu jõu tunnetamise hetk. See ei tähenda mulle, et ma ei võiks omada sõpru, ei võiks nautida raamatut või lille, või õuna või šokolaadi. Kuid need asjad ei ole need, mis toovad mulle tervise või rahu või heaolu. Me võime kanepi legaliseerida või mitte, kummalgi juhul ei lahenda see meie probleeme. Ehk lahendab ühe ja tekitab teise. Me ei tea veel millise tekitab. Samaväärse igal juhul. Ükski vähihaige ei saa rohkem terveks, kui ilma kanepita. St tervenevad vähist need, kes terveneksid ka ilma selleta. 


Kui inimesed on vähist tervenenud kanepiga, ilma kanepita, toortoiduga, ilma toortoiduta, ravimitega, ilma ravimiteta, operatsiooniga ja ilma operatsioonita, teatud teraapiatega ja ilma nendeta jne., siis ilmselgelt ei ole ükski neist nimetatutest vähi ravim. Ravib keha seestpoolt. Ja sedagi mitte alati. Haige inimene võib saada lõputult suure stressi, kui kõik ümberringi müüvad "vähirohtu" aga ta ei saa terveks. Igaüks annab oma parima alati. Elul on omad keerdkäigud. Kellegi raskus võibolla paljude teiste õppetund ja võimalus. Kogu looduse looming sureb ja sünnib pidevalt. See ei ole alati mõni vale 

Ja ma olen ise olnud vaimustunud neist imedest. 7 aastat tagasi lugesin vaimustusega, mida David Wolfe, Gabriel Cousens ja pH ime  jpt apteegid sisaldasid. Oli ikka võimas nimekiri nendest pulbritest ja isolaatidest, mis kõik sind kohe terveks ravivad - kõik nii looduslik, kõik nii imeline. Kõik arstide poolt varjatud, kõik meie eest keelatud... Ligi 10 aastat hiljem on jutt sama - nimetus teine. Oleks ju paras petumus, kui oleksin need kõik kokku ostnud. Sest selle 10 aasta jooksul olen ma lugenud väga palju imelistest ainetest ja kokku puutunud inimestega, kes väidetavalt KOHE terveks said. Aastaid hiljem nad ostavad ikka veel oma imerohtu, kuid ei ole enam nii terved. Või on nad vahetanud marki ja toodet, on hüperaktiivselt energilised ja ei märka oma vahepealseid päevi, mis nii helged ei ole. 


Nagu igal valul, palavikul, põletikul, väsimusel on ka igal imerohul oma aeg tulla ja minna. Tõusta ja langeda. Ilmneda ja kaduda. Keskajal müüdi indulgentse ja imepulbreid, mis kaitsesid komeedi eest (tõesti müüdi). Ka täna ostavad haritud targad uhked inimesed mustlastelt ja selgeltnägijatelt needuste mahavõtmist. Imerohi, arstirohi on sama toimega – needuse mahavõtja. Kaasaegne ravimimeditsiin on nüüd alternatiivmeditsiiniga ühinenud. Üsna kurva koha pealt. Võibolla ka mitte. Kui alternatiivne rohi toimis, sai sellest arstirohi. Alati ei aita seegi, kui inimene ise kaasa ei aita. Või vahel on elu sõilitamise ainsaks võimaluseks tugevad ravimid. 
 


Byron Katie on öelnud minu jaoks hämmastavalt lihtsa  lause: kõik, mida sa tahad on sul JUBA olemas. Minu kogemus näitab, et ongi. Saan aru. Aga arusaamine alati ei aita.  Sestap on tema video vähihaigetega väga huvitavad. Miks vähihaige ei saa terveks. Alati on põhjused. See mees leiab need. Nii võib need leida igaüks asjas, mida ta väidetavalt tahab aga ei oma. Raske haigus võibolla inimesele andnud kogemusi ja õppetunde, mis talle haigusest hoolimata meeldivad. Samas kannatusele kaasa tundes. Olen lisanud siia eesti subtiitrid

 

Rasked olukorrad on tugevatele inimestele. Kõik imeline sünnib esmalt kaosest. nagu kompostist sünnib viljaks muld ja sealt kasvab tugev taim. Imerohuga püüame komposti ajastut vahele jätta. Aga asjata:). See küll haiseb ja ei näe hea välja, kuid oluline on mis sealt tulemas:

Sestap on imerohuga vahele sorkimine lihtsalt piinade pikendamine. Eksami edasilükkamine. Elu enda edasilükkamine. 
Iga ravim, tablett ja tilk vähendab kogemuse omandamist ja arusaamist sellest. Lükkab tulevikku. Ühe vähihaige tehtud uurimuse puhul ta märkis, et vähihaiged on sageli eelnevalt olnud väga terved inimesed. Ei ole olnud aega haige olla, ei ole aega olla väsinud, kurb, ahastuses, pankrotis, ei ole aega puhata, magada, iseendaga olla.
Siin võetakse igapäevaseks julgestuseks ja ikka sadulas püsimiseks üht ainest teise järel. Ja see on laen elult endalt. Laen tuleb tagasi maksta ja kui sa oled juba piisavalt saanud, siis pead laenud kõik korraga tagasi maksma. Ehk võetakse suur õppetükk kohe ette. Mõned tulevad sellega toime, mõned jätavad keha maha – nad on liiga väsinud, et nii suurt portsu läbi kogeda. Mõni tuleb ka teisest ilmast tagasi – opilaualt, koomast.
Eckhart Tolle märgib: Igas võidus on peidetud kaotus, igas kaotuses on peidetud võit.

Sestap, kui ma võtan igale valule, palavikule, nõrkusele, väsimusele jms ühe imerohu, siis ma kaotan kaotuses peituva võidu ja võidan võidus peituva kaotuse? On seal vahet? Minu jaoks on. Iga suurema võiduga suureneb ka peidetud kaotus. Seda on näha neist näidetest, kui me sunniviisiliselt alandame põletikku ja ei hooma kehas toimuvaid protsesse täies ulatuses. Ei taju tervikut. Sestap on meil isolaadid – kemikaalid tervikust. Imerohud, mis imesid võib-olla pealispinnal teevad ja lühiajaliselt esile toovad. Kuid ime on see, kuidas tammetõru mullas kolme aasta järel idaneb, siis kasvu alustab ja kolmsada aasat suureks ja tugevaks tammeks kasvab. Või on ime see, et ma viskan tõru õhtul aknast välja ja hommikul olen suure 300 aastase tamme all? Kumb on suurem ime? Minu jaoks on esimene. Ja seetõttu ma imerohtu ega tavarohtu ega diagnoosi ega ravi ei vaja. Minu elu venib ja venib, on aeglane ja võib igal hetkel lõppeda.


Imerohi kiirendab elu, sest lõigates välja kõik elu ööd, kahaneb elu poole võrra. Elu koosneb päevast ja ööst. Seal kus on polaarpäev – pane tähele – seal on ka polaaröö. Igale valgusehetkele vastandub pimedus. Igale eufooriale, üleshaibitud heaolule, väliselt tõstetud rõõmule tuleb teine pool võrdsena vastu. Selle looduse seaduse vastu ei ole võimalik minna. Imerohi suurendab rõõmu, õnne, vaimustust. Mida enam suurendab, seda enam tuleb sul silmitsi seista sama suure teisepoolega. 
Ma ei ole ise vist piisavalt tugev, et pidevalt polaarööd taluda. Sestap jätan omale lühikesed päevad ja ööd. Vaheldumine on rahulikum ja kergem. Tundub, et olen piisavalt arg, et väga tugevate asjadega silmitsi seista. Jah, nii vist ongi. Mulle sobib naturaalne ja terviklik toit ilma hunniku lisanditeta. Lahja värk:).

Kui siit lõpusõna otsida, siis tegelikult ei ole imerohuski midagi hullu. See tuleb ja läheb. Eufooria kasvab ja kaob. Nagu kõik siin ilmas. Lihtsalt ma lohutan neid, kes hetkeks muretsevad, et neil ei ole raha või võimalusi muretseda omale uut ja uuemat imet. Et valitsus ei luba meile seda parimat ravimit ja äkki ma ei tee piisavalt oma kalli inimkaaslase heaks! Lohutuseks neile, kes muretsevad, et äkki jääb jälle puudu:) - ei jää. Kõik on sul kaasas igal hetkel ja ühegi sendita. Ja kui on tõepoolest defitsiit, leiad poest või apteegist täiesti normaalse hinnaga terviktoitu või vitamiine/mineraale. Ülikallites potsikutes on ilusamad värvid ja imelised kujundid aga sisu on kõigil sama.
Lase olla igalühel väikeses mures, väheke väsinud ja natuke kurb, pisikeses põletikus ja normaalses palavikus. Hoolitse tema eest, kuid ära võta seda kiiresti ära - see läheb reeglina ise mööda paari nädala jooksul. Luba tal olla oma elu öös. Varsti tuleb hommik. Ja vaheta välja üks toidu ja imede maailmas järgitav lause "mida rohkem seda uhkem" - ma ütlen hoopis:
VÄHEM ON ROHKEM

neljapäev, 10. september 2015

Tervik ja puudujäägis üksikained - prof Colin Campbell


Allpool kaldkirjas katkend Prof. T. Colin Campbell raamatust „WHOLE“ lk 73-74 „Catching a ball“
„Tundub jah, et keha teeb väga palju ja keerulist tööd. Kuid selleks keha ongi loodud. See on see, mida ta teeb kõige paremini. Keha ei vaja mingit vahelesegamist oma tööle.
Vaadelgem sellist lihtsat tegevust nagu pallipüüdmine. Keegi viskab sulle palli ja sina püüad selle kinni. On sul aimu, kui komplitseeritud see protsess tegelikult on? Esiteks peavad sinu silmad märkama objekti, identifitseerima selle pallina. Just pallina, mitte aga vaablaste sülemina või bensiinikanistrina. Seejärel hakkavad sinu silmad, mis töötavad nagu binokkel, saatma tohutut hulka informatsiooni sinu ajju, et aidata kindlaks määrata palli kiirus ja suurus. Isegi, kui sa oled gümnaasiumi matemaatikas (geomeetrias) läbi kukkunud, oskab sinu aju kalkuleerida paraboolselt. Isegi, kui sa oled põmmpea füüsikas, arvestab sinu aju välja palli massi, kiirenduse ja raskusjõu. Samal ajal, kui aju kogu seda infot töötleb, suhtleb ta veel närvidega, et kontrollida sinu käsivart ja peopesa, tasakaalustab vajadusele sinu selja, kaela ja jalalihased ning ka parasümpaatilise närvisüsteemi, mille kaudu on võib-olla vajalik keha maha rahustada peale esialgset pilgu tunnet, et on saabumas mingi lendkeha.
Sinu keha on ülimalt hämmastav tulemaks toime kogu selle müriaadi sisendite ja väljunditega, mida kõike orkestreeritakse täiuslikult ajastatuna: sinu käed tõusevad ja peopesad haaravad pallist kinni. Kuid kujutage ette, kui tuleb keegi ja nõuab, et enne, kui sa saad palli püüda õigesti,  pead selgeks õppima kogu matemaatika ja füüsika. Mõõtma ja kalkuleerima kiirendust, parabooli, tuule kiirust jpm. Kooli õppekava ümber „pallipüüdmise“ kasvab; õpetajad hakkavad vaidlema, milline meetod on parim. Umbes 1% õpilastest suudavad hiilata selle metoodikaga ja ülejäänud käivad platsil ringi pallirahe all ning ei suudaks  parimagi tahtmise juures püüda kinni ühtegi palli.
Mil iganes me satume kokku kultuuriga, kus igaüks suudab kinni püüda, uurivad meie teadlased nende füsioloogiat. Saadud materjale kasutatakse pallide ja tegevuspoliitika väljatöötamiseks sihiga püüda paremini…
Keskendumine üksikutele toitainetele, nende üksikomadustele, nende sisaldusele toidus, nende kogusele kudedes ja nende bioloogilistele mehhanismidele, on sama, mis kasutada matemaatika ja füüsikaõpikut pallipüüdmisel. See ei ole loomulik tee ja see teeb toitumise palju keerulisemaks, kui vaja. Meie kehal on juba kasutada loendamatuid mehhanisme, mis on paigutatud kõikjale seedimise, imendumise, transpordi ja muudele metaboolsetele radadele – ei vajata mingit andmebaasi konsultatsiooni. Ja seni, kuni me vaatleme toitumist üksikaine seisukohast, jääb arusaamine toitumisest ja heast tervisest meile kättesaamatuks.“

Campbell on terviku poolt toitumises. Ja tervik toimib sarnaselt igal pool mujal. Kuidas ma näen täpselt sama toimuvat koolis. 
Laps elab kodus ja kogukonnas ELU: magab, tõuseb, kõnnib, jookseb, mängib, käib poes, külas, teatris, festivalidel, näitustel, sünnipäevadel, matkadel, reisidel, loeb, sööb, peseb, ujub, vaatleb oma vanemaid tööl-puhkehetkel ja lööb ise kaasa (seda nimetatakse hirmu poolt mittesotsialiseerumiseks).
Köögis süüa tehes (ja seda nii tavatoidu, kui ka toore toidu puhul) kasutab ema automaatselt: väga keerulist biokeemiat, füüsikat, matemaatikat, erinevate viljade geograafia, botaanika, bioloogia, zoloogia jpm. Kuid millegipärast ei ole emal köögis matemaatika-füüsika-keemiaõpikuid, vaid hoopis kokaraamatud ja üsna palju maitseaineid, toiduaineid. Kui sa oled õunapuu all, siis selle oksal valmivas õunas näed sa aasta jooksul kogumit geograafiast ja botaanikast, biololoogiast ja keemiast, füüsikast ja matemaatikast jne. Autosõit, rongisõit, buss ja tramm, tualetis käimine, rääkimine ja kogu tervikelu elamine sisaldab pidevalt ja alaliselt omavahel tugevalt läbipõimununa neid aineid, mida koolis püütaks õpetada eraldi. Maasikapeenralt maasika noppimine ja selle ära söömine – see on hetk elust, mida sa oskad. Koolis õpid sa seda erinevatest õpikutest, erineval ajal. Matemaatikas saad näiteks sellise ülesande:
 
Ja laps ega ka sina ei saa aru, et tegemist on maasika noppimise ja suhu panemise protsessiga. Matemaatika ainena on elu lahutamine üksikosadeks. Keemia on fragment sellest maasika söömisest. Me räägime koolis integreerumisest. Püütakse aineid omavahel integreerida – siduda üksteisega. Kuid see protsess ei saa kunagi olla täielik. Miks? Sest sel juhul me peaksime tunnis noppima maasikat, tegema süüa, mikserdama smuutit, küpsetama, palli mängima, nutma ja naerma, magama ja ärkama, jooksma ja kukkuma. Aga see on elu ise, mida me oma lapsed kooli õppima saadame. Ja sestap tulevad koolipingist enamjaolt inimesed, kes oskavad joosta ja hüpata, kooki teha ja süüa, tantsida ja naerda – kui nad ei oska keemiat ja füüsikat, matemaatikat ja botaanikat. Elu fragmentidena ei ole võimalik selgeks teha. Ja kui koolist tuleb välja fragmentaarne geenius st ained on kõik hindega suurepärane, siis väga sageli ei oska need inimesed joosta ja hüpata, palli püüda ja küpsetada, matkata ega eksinuna metsast välja tulla. Sest nad võtavad palliplatsile õpikud kaasa ja üritavad eelnevalt paigutada valemeid pallipüüdmise protsessi. Üksikaineid kokku kogudes ei ole võimalik seda kokku tervikut. Ükskõik kui palju ei oleks sul inimese tükikesi - inimest sa kokku panna ei suuda - elavat inimest. Ka mitte putukat, õuna ega koera. Sa võid istutada seemne, mille sa oled saanud looduselt. Aga apteegist või tervisepoest saadud pulbrist-pillist-tilgast ei teki tervikut.
Õun on see tervik, millest me püüame välja sünteesida vitamiinid, mineraalid, superfoodid, jõupulbrid, tervisejahud – kõik puha looduslik värkJ. Me tahame enam – rohkem. Rohkem tervist. Mida rohkem tervist seda rohkem selle vastandpoolt. Ära lõhu seda, mida loodus pole lõhkunud. Ei ole vaja toredast tervikust välja sünteesida „naturaalset“ toiduLISANDIT. Hoolimata sellest, et lisandeid ja tervisepulbreid on palju - on tervikus sadu kordi enam.


Õunaaed on see tervik, värvide gamma - pere- ja kogukond ehk elu ise – millest me lõigume välja üksikprotsessid, nimetame need aineteks: geograafia, matemaatika, keemia, bioloogia, füüsika, astronoomia, kunstiõpetus jne ning saadame lapsed kooli õppima tundma elu??? Aukiri ja medal tuleks anda igale lapsele kes üksikainetest aru ei saa – ehk ei saa aru lõhutud tervikust. Laps oskab juba elada – väga hästi.  Lase lapsel elada terviklikku elu - see sisaldab sadu aineid ja ainete kombinatsioone, mõõtmatult enam võimalusi, kui ühe kooli ja ka kõige parema kooli ainekava.