Esmaspäev, 30. september 2013

Vilniuse toortoidurestoranid

Käisime kolmes kohas: toortoidurestoranides "Raw Raw" ja "Raw 42" ning taimetoidurestoranis Vegan Cafe

Esimene Raw Raw http://www.rawraw.lt/en :
Puhas, valge, suhteliselt väike koht Vilniuse kesklinnas. Hinnad muidugi meiega võrreldes odavad ehk vägagi taskukohased. Neil seal seisab euro veel ees:).  Kuna Hippokratese Instituudi rajaja Ann Wigmore pärineb Leedust ja paistab olevat Leedu taimetoitujate seas ka väga populaarne, siis oli palju võrseid. Tuletan meelde, et Ann Wigmore oli nisuorase mahla populariseerija. Ka väikestes Maximates müüdi päevalille võrseid ja nisuorast. Restorani letid olid ilusat rohelist täis. Menüü pakkus palju mahlu, palju smuutisid, salateid, suppe, põhiroogi. Üks puuviljavalik oli ka, kuid enamik toite ikka rohelise, aedvilja ja pähkli kombinatsioonis. Teenindus suurepärane:).




 Restoranis olid riiulis sirvimiseks leedukeelsed retsepti ja muud toortoidu raamatud (Boutenko, Wigmore).
 Toorleivakesed maksid siis 1,15 eur 50g.

Siin minu salat: roheline ja päikesekuivatatud tomat - maitses hea:).


 Mango ja brokoli salat, pälvis seltskonna poolt hinde: väga hea - suurepärane.


 Minu quiche. Olin juba tellinud, kui tuli meelde, et alus on kindlasti ju seemne-pähkli tainas. Pealt sõin siis sisu ära, pea pool tainast ka - rohkem ei suutnud.
 Menüüs oli paar rooga ka küpsetatud vegan stiilis.
 Kohe Raw Raw kõrval oli Vegan Cafe. Mille menüüs minu arvates siiski väga palju piimatoodetega toite. Vegan eeldaks piimavaba olemist. Toidud olid enamjaolt kõik ghee, paneeri või koorega - selle asemel võis valida vegan variandi oliiviõliga. Kumbki ei tahtnud sobida. Interjöör seevastu oli armas.


"Raw 42"  http://madeinvilnius.com/en/food/raw-food-bar-raw42/i/  oli imepisike koht vanalinnas. Restoran ise tegutsenud 1,5 aastat.  Jõudsime sinna 50 minutit enne sulgemist. Tellisin Miso supi ja salati, mille juurde käiva pähklikastme palusin ära jätta. Supi tellimisel küsiti, kas soovin külma või soojemat suppi. Soovisin soojemat ja toodi ilusti kehatemperatuuril supp. Salat oli rohelise, avokaado (mis oli veidi toores) ja päikesekuivatatud tomati kombinatsioon.

Misosupp šiitake seente ja aedviljaga. Maitseb hea.

 Kuigi minul läks toiduga hästi, ei saanud läbi ka huvitavate juhtumiteta. Kristeli tellitud ananassi gazpacho nägi välja hea:). Me proovisime ja tundus nagu vürtsikas. Supi koostisosad olid ananass, kurk, kabatšokk ja koriander. Kristel sööb ja sööb ja sööb ja hakkab järjest rohkem õhkama. Poole supi pealt vaatasime uuesti menüü üle - supis ei ole ühtegi viidet tšillile. Kristel läheb küsima, miks on supp nii tuline. Nemad mõelnud, et cilantro on sama mis cayenne. Saatuslik eksimus. Sest supp oli väga tuline. Vabandati ohtralt, kuid uut suppi ei pakutud ja raha võeti selle supi eest täismahus. Kahju. Teenindajad olid ju ise väga armsad ning soov pähklikastmed ja juustud salatite uurest ära jätta võeti kohe arvesse


 Kristeli teine roog selle eest oli suurepärane.




 Väike vaade menüüle supid maksid 2 euro, salatid 3,5 euro ja põhiroad 5 euro ringis. Loomulikult olid menüüs kaunid pähklijuustu koogid, kuid nende isu on ammu täis.


Restoran oli tore, konverentsi toit (salat, võrsed, toortoidu leivad pähklikomm) ka tore aga tükk aega juba harjunud lahjema ja magusamaga:). Maximast sai siis banani, üllatuslikult leidsin samast ka värske hooaja medjool datlid - suurepärased, koduõunad olid kaasas. Rohkemat ei olnud vajagi:). 2 pikka päeva  said kiirelt mööda:). 

Pühapäev, 29. september 2013

Anne Wigmore elusa toidu konverents Vilniuses

Kuidas siis siia üldse sattusime. Leedus toimuvast üritusest andis mulle teada Rain Vainik, kes satis mulle kava - näed Colin Campbell Euroopas ja veel nii lähedal:). Rain pidas leedukatega kirjavahetust ja siis selgus,et tegelikult on neil loengud veel ühel päeval, ka 27. septembril. Kuid selle päeva üritus on ainult piiratud ringile ehk VIP seltskonnale. VIP piletid ei olnud üldse kallid ja nii sai reis paika pandud. Üritus toimub teist aastat ja on korraldatud Ann Wigmore Leedu organisatsiooni poolt. Eelmisel aastal esinesid dr Brian Clement ja Victoria Boutenko.  Ann Wigmore oli Hippokratese Insituudi rajaja. Ma olen temast kunagi ka blogis kirjutanud - leedu päritolu naine ravis ennast terveks soolevähist nisuorase mahlaga. Peale tervenemist hakkas ta nisuorast propageerima, koos Victoras Kulvinskasega pandi siis alus Hippokratese Instituudile. Ann Wigmore on kirjutanud raamatu, inglise ja vene keeles saab seda ka lugeda.

 http://www.sveikata.org/en_conference/



 27. septembri VIP üritus toimus Vilniuse Linnavalitsuse saalis. Kohal tervishoiminister, kolme ülikooli esindajad, Kaunase Kliinikute osakonna juhataja (kelle haldusalas haiglate toitumine), linnavalitsuse vastava ala töötajad, ajakirjanikud, arstid, meie:).
Kogu toimuv tõlgiti korraga kolme keelde: leedu, inglise, vene. Minu arvates oli korralduslik pool väga hea.
Vilnius ise oli enda üle väga uhke:). Toodi mitmeid auhinnalisi kohti välja, nagu puhas kraanivesi, ökolinn jms.
Anneli, Rain, Reet, Sille, Kristel 
Leedukad paistsidki väga eesrindlikud, kuna näiteks Campbelli raamatu "Whole" leedukeelne variant oli esimene Whole välistõlge. The China Study (mis samuti leedu keeles olemas) on tõlgitud 20-30 keelde. Mille hulgas siis eesti keelt pole:(.

Moskvas töötav 45 aastase staažiga  arst ja biokeemik Marva Ogonjan
Viliusesse me jõudsime, Linnavalitsuse leidsime ilusti üles ja siin meie Eesti grupp ongi.











Suvel kuulsin festivali külastanud Pavel Sebastjanovitšilt vene tooortoidulistest arstidest, kelle hulgas Marva Ogonjan. Marva kaks raamatut saab tasuta internetist alla tõmmata ja lugeda vene keeles. Youtubes on palju tema videoloenguid, kuid minu jaoks on need üsnagi halva helikvaliteediga st raske on jälgida. Nüüd oli Marva siis Vilniuses ja oma loengut rääkis ta niivõrd kiiresti, et inglise keele tõlk seda tõlkida ei jõudnud. Ma ei te kas leedu keele oma jõudis aga vaevalt. Vene keeles oli hea kuulata ja sedakorda oli heli väga hea ning kõigest sai aru. Marva poeg on samuti arst ja töötab koos temaga Moskvas. Mõlemad ravimiteta arstid, Marva on väga tuntud paastuga ravija, rasedate-laste probleemidega tegeleja. Küsisin kas väikelast (2 aastane) võib paastuga ravida ja kui kaua. Ta vastas, et tema noorim patsient, keda on paastuga ravitud on olnud 2 kuune. Paastuda soovitab ta taimeteesid koos mee ja sidrunimahlaga.

Campbelli raamatuga autogrammi järjekorras:)


Marva Ogonjanil oli kaasas 4 oma viimast raamatut - üks on nüüd minul


Sille ja Campbell ja e-Cornelli diplom

Prof. Campbelli abikaasa ja Viktoras Kulvinskas



















kaks parempoolset meest on Leedu riiklikus tervishoius olulised inimesed

Allkorrusel käis mahlamasinate, raamatute, mahla, leiva jm müük

Tänu Rainile olime VIP piletitega esireas ja osalised üritustel, kus "tavarahvast" ei osalenud


Congress Hall´is oli VIP rahvale lõunasöök pileti hinnas

Selle korra suurim üllataja oli vaieldamatult Kulvinskas











Mis puutub Victoras Kulvinskasesse, siis siit ma palju ei oodanud. Tema raamat "Survival 21 century" oli küll väga hea, kuid viimased aastad näeb ta välja nagu kokku kuivanud luuavars:). Ma muudkui porisesin Reedale ja Kristelile, et Kulvinskas tundub, et ei suuda istuda ega astuda. Kuna ta istus täiesti liikumatult, pilk ei pöördunud, ei olnud elav, ei olnud särav. Täiesti surnud inimene tugitoolis. Kunagi oli ta äärmiselt särava olemisega, võimsa kehaehitusega. Nüüd toetati teda käe alt, et poodiumile tõusta. Sündinud 1941-44 aasta vahel, on ta Campbellist 10 aastat noorem, kuid Campbell käib omal jalal. Mõtlesin isegi, et lähen tema loengu ajaks Vilniust vaatama. Ja siis, läheb kuidagi lavale ja ärkab seal:). Hääl täiesti selge ja võimas, käsutab kõik püsti teeb mingid hüppavad energiaharjutused, vehib käte ja jalgadega. Vuristab loengu selgelt endast välja:). Küll sellises Ameerikalikus reklaamistiilis - aga ikkagi. Jõudu paistab siin veel piisavalt. Inimesed üllatavad pidevalt:). Mis peakski olema elamise juures imeline.

Reede, 20. september 2013

Pavel Sebastjanovitš loeng Toortoidufestivalil 44 lk

Sain valmis!!! Peaaegu iga päev tegin veidi aega kolmelt helifaililt manuskripti. Festivalil tõlkides ei saanud arugi, kui mahukas loeng võib olla. Nüüd on ta olemas - 44 lk puhast teksti. Kõik ilusti täiendatud, viidatud vene jt arstid ja teadlased üles otsitud, kirja pandud. Kuna me ei suutnud paljudest asjadest korraga mõelda, siis me Paveli loengut salvestada ei plaaninud. Õnneks Nero tegi seda (suure tänud Sulle) ja ainult kahe väikese auguga täispikkuses loeng on nüüd ka paberile pandud.
Festivali osalejad, kes soovivad,  saavad konspekti tasuta. Teistel palun suurt tööd toetada 5 euroga MTÜ Vastutustundega Vanemate Liit kontole 10220203927226 "annetus". See läheb järgmise aasta festivali ettevalmistamise jaoks. Konspekti soovist anna teada 84silleke@gmail.com

Mis konspektis on? Kaks päeva loenguid ja vastuseid küsimustele, väike ülevaade Paveli loengutest:
Teatud aastad tagasi jõudsin ma olukorrani, et see mida ma peeglist nägin, ei meeldinud mulle enam.
Toortoitumisega kaotasin kiiresti liigset kehakaalu 20 kg. Ma tundsin ennast väga hästi ja tahtsin seda kuulutada kogu maailmale. Ma hakkasin kirjutama raamatut.
Minu raamat, mida on nüüdseks müüdud ca 40000 eksemplari, on kirjutatud eufooriaseisundis. Mingi aja pärast läks eufooria üle ja toimus nö kainenemine. Kuid ma olen oma kodulehele jätnud selle üles, kuna selline ülimalt emotsionaalne raamat võib toetada toortoiduga alustavaid inimesi.

Paar aastat peale toortoitumisega alustamist tekkis soov paastuda. Kõik ju paastuvad, mina ka tahan paastuda....

Akadeemik Ugolev töötas 1960-90ndatel aastatel Leningradis. Just Ugolev kirjutas autolüüsist st et kui toortoit satub makku hakkab ta seal teatud tingimustel ise seeduma. Ma hakkasin edasi uurima ensüümide tööd. Kõik see imepärane, mida teevad ensüümid ja veel mõningad ained, millest teadus veel ei olegi täpselt aru saanud. Ensüümid on väga võimsad. Näiteks üks ensüüm – proteaas – suudab 1 minuti jooksul ära seedida 1 kg valku. Niisiis kujutage ette – toortoit, mis satub makku ja kui kõik tingimused on täidetud, siis on seedumine kiire, efektiivne ja täielik....

Peale aastast toortoitumist hakkas kogu mine pere: naine, vend, vanemad sööma toortoitu. Mingi aja pärast aga nad loobusid. Peamine loobumise põhjus oli muidugi sotsiaalne. Kuigi nad tundsid ennast suurepäraselt ja toimusid positiivsed muutused organismis, siiski on inimsuhted ja seltskondlikkus suurel määral üles ehitud toidulaua ümber. Ka vaba aja veetmine toimub enamjaolt toiduga koos. Kui me oleme sellises seltskonnas nagu siin festivali praegu, siis on väga lihtne. Kui me aga läheme tagasi oma tavapärasesse keskkonda, siis tekivad raskused....

Peale 3 toortoiduaastat, kui ma väga aktiivselt veel propageerisin toortoitu ja veidi halvustavalt suhtusin nendesse, kes söövad liha, tekkis järsku täielik omaksvõtt st ma suutsin kõikidesse inimestesse suhtuda ühtemoodi, olenemata nende toitumisharjumustest. Mul on ükskõik, mida keegi sööb, sest see on iga inimese isiklik asi....

Saan kirju, kus haige inimene kirjutab, et toortoit muutis ta elu. Ja kui inimene, kes on elanud kogu oma elu ravimite ja unerohuga, saab terveks, siis on see suurepärane. Üks baleriin kirjutas mulle, et lõpuks ometi on ta leidnud söömisviisi, kus saab kõhu täis süüa, ilma et kaal tõuseks. Väga paljud nahaprobleemidega inimesed kirjutavad, et nad on vabanenud kõikvõimalikest  dermatiitidest. Üks Kiievi arst kirjutas mulle tänukirja. Ta on immunoloog ja tema uurimisvaldkond puudutab kõiksugu allergiaid. Arst märkis, et on väga hea, et just mitte meditsiinilise taustaga inimene on uurinud organismi toimimist. Sest, kui selline inimene vaatab asja terviklikult – kõrvaltvaates ja siis võite näha asju, mida spetsialistist arst lihtsalt ei näe. Pärast me tutvusime selle arstiga ja ta tuli esinema meie Kiievi toortoidufestivalile.  Nüüd küsib see arst igalt patsiendilt, kes tema juurde tuleb: „Mida te sööte?“  Tema diagnoos on väga lihtne: kui inimesel on stafülokokk, siis ta joob palju piima; kui on halb mikrofloora, siis sööb palju liha; kui on candida, siis on liiga palju magusat....

Kui tuleme korraks valgu juurde tagasi. Hiljuti oli meil ümarlaud Kiievis. On meil seal üks naisteajakiri „Tervis“. Ümarlaua olid dietoloog, Ayurveda arst ja mina. Seal tekkis uuesti valguküsimus ja kui te teate on olemas nö ideaalse valgu kontseptsioon. See seisneb selles, et peaks sööma valku, mis on aminohapete koostise poolest inimkeha valgule kõige sarnasem. Seega peaks inimese ideaaltoit olema inimliha. Kaelkirjakud peaksid sööma kaelkirjakuid, lehmad sööma lehmi ja jooma piima jne. Kuid tundub, et bioloogiline maailm metsikus looduses elab täpselt vastupidi. Näeme, et elevandid söövad rohtu, kiskjad rohusööjaid loomi. Keegi ei püüa süüa liigikaaslasi, et saada samasugust valku nagu nende kehas. Siit järeldub, et iga bioloogiline olend on võimeline sünteesima omale vajalikud valgud....

 Toortoidul kasvav laps on saanud kõik täisväärtusliku samamoodi, nagu tavatoiduline laps. Läänes on toortoitumise ja taimetoitumisega seotud uuringuid läbi viidud rohkem, kuna võrreldes Venemaaga hakkas seal see liikumine pihta ca 30 aastat varem.  Inglismaal tehtud ring näitas, et kuni 8 eluaastani jäävad toortoidulised lapsed tugevalt maha kehalises kasvus, 12-14 eluaastaks võtavad kasvus järgi, 18-20 eluaastaks lähevad toortoidulised kasvus tavatoidulistest ette. Kõik probleemid, mis on seotud hammaste, juuste ja nahaga on tänase inimkonna üldine probleem.
Ma tahaksin veel rääkida B12 vitamiinist. Selle vitamiini üheks peamiseks ülesandeks on kudede taastamine. Toortoidulistel on kõige madalam B12 tase, veganitel veidi kõrgem, vegetaarlastel veel kõrgem ja kõige kõrgem tase on tavatoidulistel.   Kuid samamoodi kudede kahjustatus on kõige suurem tavatoidulistel ja kõige väiksem toortoidulistel....

Nüüd ma tahan rääkida sellisest huvitavast fenomenist nagu bakteriaalne translokatsioon. Mis on bakteriaalne translokatsioon – need bakterid, kes elavad meie soolestikus, võivad vabalt liikuda üle kogu keha. Varasemalt on olnud teadmine, et soolestik on nagu mingi kinnine koht – seal elavad bakterid, kuid ülejäänud organism on neist puutumata. Kuid praegu, kus meil on olemas võimalused verd paremini uurida, näevad arstid, et veri kihab bakteritest. Igale poole meie kehas, kus on soodne keskkond ja toit, tekivad bakterid....

 Kuid nagu teada, iga meditsiiniline avastus saab massidele laialt teatavaks alles 60 aasta pärast. Ugolev tegi oma avastused mikrofloora ja autolüüsi kohta 1960datel aastatel, kuid kõrgkoolide meditsiiniõpikutesse ilmus see informatsioon alles 2005 aastal. See omakorda tähendab, et alles 15 aasta pärast on see paljude arstide teadmistes.  Bakteriaalset translokatsiooni on alles lähemalt uurima hakatud 2002-2004 aastal. Mis omakorda tähendab, et laiema avalikkuseni jõuab see 2040-2050 aastatel...

Küsiti väga laias laastus selliste mõrksõnadega nagu: mida talvel süüa, kuidas on parasiitidega, paastu läbiviimine, lapsed toortoidul, pähklid ja seemned toortoidus, vitamiinilisandid, artriit, pestitsiidid, sool, mehelikud võimed, impotentsus, hammaste tervis, astma, mikrofloora ja homeostaasi tasakaalustamine, allergiad, nägemise parandamine, isud raseduse ajal, emotsionaalne toitumine, vaktsineerimine, praanatoitumine, kraanivesi, kõhugaasid, kas on vaja kindlaid söömisaegu, treeningud, kohv, kuidas on parem toortoiduga alustada, umbrohud rämpstoit ja lapsed, aluseline ja happeline toitumine jpm. 



Esmaspäev, 16. september 2013

David R. Hawkins vol 2 isud ja nälg

See on järg eelmisele postitusele, loe see enne läbi. DavidHawkins valust

Hawkinsi tehnika koos toortoiduga annavad väga suurepärase kombinatsiooni:). Tasub proovida. Mida mina viimaste aastate jooksul olen tähele pannud toortoitumise osas - kui inimestel on oma probleemid lahendatud, siis toortoitumise kogemus on fantastiline. Kui probleemid on suures osas olnud allasurutud (eitamise, tablettidega, stimulantidega), siis toortoit toob kaasa niivõrd teravad olukorrad, et paljud pööravad sellele selja. Seega toortoit ei lahenda probleeme, vaid toob need ilusti esile, et sa saaksid nendega tegeleda. Lasta iseenda tervendaval ja tasakaalustaval jõul kõik paika panna - absoluutselt kõik...täiesti ilma kunstlike lisanditeta. Kõik arstid ja rohud ja lisandid on olemas sinu sees. Igas sinu rakus, istub arst, on apteek, on haigla. Midagi ei puudu. Sa otsid väljastpoolt ja ei leia. 

Raamatus "Healing and Recovery" kirjutab D.R. Hawkins: 
Kasutatav tehnika on töötanud kõigi juures, kes seda on proovinud. See on toiminud minu patsientide ja minu enda puhul. Kaotasin nii 20 kg.
Probleemi lahendamine peab olema lihtne, sirgjooneline, otse lahenduseni viiv, toimiv pikka aega ja olema tasuta. Dieedid seega ei toimi pikemas perspektiivis. Need tehnikad, mida inimesed sageli kasutavad, toovad kaasa süütunded ja süüdistamised. Jah, nad võivad mingi aeg töötada, kuid ainult ajutiselt, sest nad ei muuda inimese olemise viisi oma kehaga – st ei muutu nö Pavlovi refleksid, mis panevad inimese sööma tema parimatest kavatsustest hoolimata.
Sõnum on siin selline, et tuleb loobuda  tahtejõuga piiramisest, loobuda dieeditamisest ja loobuda söömisele vastupanekust.  Need meetodid ei toimi; nad panevad meid ennast näruselt tundma ja me lõpetame sageli sealsamas, kus alustasime. On olemas palju lihtsam ja nauditavam viis.
Oluline on õppida seda, kuidas lähtuda südamest, mitte peast. Lähtuda armastusest, mitte kõhust. Pea kritiseerib meid, kuna kõht tahab süüa. Ja ainus viis probleemi lahendada on lahendada seda tervikust lähtuvalt ja seega lähtuda südamest.
Kui traditsioonilise meditsiini lähenemine ja kalorite lugemine teile sobib, siis te järgnevast informatsioonist huvitatud ei ole.
Teadvus töötab koos meie sisemisest kogemusest lähtuva tõega. Sellel ei ole midagi ühist teooriate, hüpoteeside, teaduslike põhjenduste või loogikaga. On tegemist ainult tõe kogemisega meis endis.
Esimese asjana tuleb alustada meie probleemiga seotud dieeti ja toitu puudutavate teooriate tühistamisega. Meis on sellised uskumused ja mõtted nagu: „Ülekaal on meie peres pärilik – see on geenides.“ Või siis „ See on minu kilpnäärme pärast,“ või, „See on sellepärast, et lapsena olin ülekaalus ja mul tekkis hästi palju rasvarakke.“ Need kõik on hästi populaarsed meditsiinilised teooriad ja kui neid hoida oma peas, siis tulemus ei ole väga hea. Olen ka kliinilises uuringus leidnud, et selliste mõtete peas keerutamise mõju on väga halb.
Mõned dieedinipid on kasulikud meie meetodiga alustamisel, et hüpotalamuse juures olev aju osa appestat ümber programmeerida. Appestat kontrollib meie küllastatuse tunnet ja kaalu.
On oluline  pöörata ümber üldlevinud nn „terve mõistus“, mis põhineb vasaku ajupoolkera loogikal. Meie mõtted ja uskumused kaalu, liikumise, kalorite ja muu sellise kohta mõjutavad kõik meie kaalu numbrit.
Kõik pingutused lahendada kaaluprobleemi ainult kehast lähtuvalt, on määratud läbikukkumisele. Iga kuu on müüdavate ajakirjade esikaantel uus dieet ja see näitab, et dieedid ei toimi. Kui on olemas tuhandeid lahendusi ühele probleemile ja lõputute artiklite vool selle teema kohta, siis on ilmselge, et tegelikku vastust ei teata. Keskendumine ainult kehale ei toimi. Selline lähenemine ei toimi ka ühegi teise probleemi korral.
Tehnika, mida ma ise kasutasin aitas mul vabaneda 30% kehakaalust st 22kg. Tehnika võttis iga päeva teatud minutid aega. Kokku võib see võtta 60-90 minutit inimese kohta. Sa ei pea selle jaoks oma tegemisi seiskama ja tehnika sobitub hästi sinu päevarutiini.
Tehnika ise: kui tõusevad need tunded, mida sa oled varasemalt pidanud näljaks, siis  sa ignoreerid neid mõtteid, mis nende tunnetega kaasnevad ja eriti tühistad mõtte näljast. Selle asemel, lähed sa otse tunde sisse, otse selle kogemuse sisse, mida sa praegu koged. Ja sa tunnetad seda ilma silte panemata, ilma nimetusi andmata, ilma vastupanuta nendele tunnetele. Sa lihtsalt koged neid ja hakkad loobuma vastupanust neid tundeid tunda. Vaikides sisened sa teadvusse endasse, see on sisemine kogemuse sellest, kes sa ise oled ja lõpetad vastupanu sellele. Alguses oleme me nii Pavlovi refleksidest kontrollitavad, et minuti jooksul me tunneme tunnet, mida oleme silditanud kui „nälga“. Meie käitumine tahab hakata kohe tegutsema, et rahuldada seda „nälga“. Nagu koeral Pavlovi katses hakkas ila jooksma iga kord, kui kell lõi, on ka meil selle tundega seoses teatud tingitud käitumisrefleks.
Kuidas me selle tingituse endalt maha saame, kui kaua aega see võtab ja kui palju pingutusi nõuab? Tegelikult võtab see üsna vähe aega ja ka üsna vähe vaeva. Kui see tunne, millele me oleme varem pannud nime „nälg“ („ma olen nii näljane“) tõuseb üles, siis me ei nimeta  seda mitte kuidagi ja ei avalda sellele ka vastupanu. Oleme lihtsalt aktsepteerimise tasandil ja lubame endal olla selle tundega, kuid ei tee selle suhtes midagi. Me lubame sellel tundel meie sees olla ja laseme ka endal olla koos selle sisemise kogemuse või tundega või mis iganes see on. Mõned inimesed võivad tunda aistinguid maos/kõhus ja mõned võivad tunda mingit füüsilist nõrkust. Mis iganes tunne-aisting üles kerkib, me lõpetame sellest rääkimise (oma meeles-mõtetes-peas); me lõpetame selle iseloomustamise ja nimetuste andmise. Selle asemel me läheme sügavale kogemuse sisse ja laseme minna igasugusel vastuseisul. Vastuseisust loobudes tekib avardumine, me jõuame teadvuse kõrgemale tasandile, kui selle valime ja võime siin öelda: „Ma tahan rohkem seda, mis see ka ei oleks.“
Selle põhjuseks on see, et on limiteeritud kogus seda tunnet, mis pinnale kerkib. Meel mõtleb: „Kui ma ei saa rahuldada seda, siis mul hakkab see näljatunne olema kogu aeg.“ See ei ole seetõttu, et tunne on  vastupanu tulemus. Kui me läheme sellega kaasa, nii nagu Tao kirjelduses, kus pajupuu paindub tuule käes, kuid ei  murdu, kuna puudub vastupanu.  Ja tamm, mis püüab oma tugevusega vastu panna, murdub tormis. Nii ka meie võime olla painduvad kui paju – minna tundega kaasa ja loobuda vastupanust. Me hoopis tervitame seda. Ütleme hoopis: „andke mulle seda rohkem.“ Soovime rohkem tuult, rohkem sisemist kogemust. Me kutsume seda rohkem esile, istume koos selle sisemise kogemusega ja lihtsalt koos sellega olles, jookseb ta tühjaks.
Tehnika katsetamist võiks alustada nädalavahetusel, kui oleme kodus ja saame alguses sellele pühendada aega ja tähelepanu. Hea on istuda, veel parem pikali heita ja keskenduda tunnetele. Kui me ei lae ennast mõtetel kaasa haarata või välisel segada, siis kaob see tunne minutite jooksul. Kui see on kadunud, teeme edasi oma tavapäraseid tegemisi. Olles seda juba harjunud tegema, ei pea me enam oma igapäevaseid tegevusi katkestama. Kui kogemus tõuseb üles, me istume või heidame pikali, keskendume sellele ja pöörame kogu tähelepanu selle kogemuse tervitamisele. See oleks nagu ukse avamine ja lubamine tundel siseneda ilma, et me midagi temaga ette võtaksime.
Kuid mida võtta ette oma söömisega? Me teeme seda, mida nimetatakse ennetavaks söömiseks? See tähendab, et sööme siis, kui meil ei ole seda „näljatunnet“. Esimestel päevadel või ka esimestel nädalatel ei söö me kunagi, kui oleme näljased. Me laseme oma tehnikat kasutades näljal minna. Kui me teame oma näljatunde tekkimist, siis ennetame seda. Näiteks on meil nälg alati kuskil kella 18 ajal. Nüüd selle asemel, et oodata näljatunnet, me sööme 16.45, sel ajal, kui nälga pole.
Tehnika on lihtne – süüa siis, kui nälga ei ole ja ei söö siis, kui nälg tekib. Tehnikat kasutades kaob näljatunne. Me ei hakka enam tundma ei nälga ega üleskerkivat isu. Juba teisel päeval võime märgata näljatunde/isu tuntavat nõrgenemist. Esimesel päeval võib tehnika jaoks kokku kuluda ca 30 minutit. Võite märgata, et kui te ei võta näljaga midagi ette ja tõeliselt lasete vastupanul minna, siis see kaob minutitega. Seda praktiseerides, hakkab tunne kaduma sekunditega. Ja meid ei juhi enam see tunne ja me oleme sellest vabad.
Selle tunde asemel võime hakata tundma teatud tühjust – carte blanche tunnet. Seal kus kunagi oli nälg ja liikumine nälja rahuldamiseks, entusiasm küllastatuse saamiseks, küllastatus toidust, tundub nüüd olevat vaba ruum. Me võime ennast premeerida ja täita selle ruumi teiste meeldivate tegevustega – lugeda läbi hea raamat, lugeda naudinguga, mitte enam tunda sel ajal süütundeid õgimise, ülesöömise või selle pärast, et meil on nii palju olulisemaid asju teha. Üks asi, mida veel teha, on võtta üks uinak. Peale 20 minutilist uinakut tunneme ennast suurepäraselt. Peale 20 minutilist söömist, me tavaliselt ennast hästi ei tunne.
Tehnika tundub lihtne ja sellepärast ka toimib. Asjad, mis on ebaloomulikult keerulised on tõest väga kaugel. Tõde on tavaliselt imeliselt lihtne.
Järgmine asi, mida meel ütleb on: „Ma ei taha jääda ilma söömisest saadavast naudingust.“ Mis siis saab naudingust, kui kasutame seda tehnikat? Nauding tõuseb söömisest endast, mitte enam isust toidu järele või näljast. Ma istun laua taha ilma igasuguse näljatunde või isuta, kuid kohe, kui alustan söömist, tõuseb ka nauding söögist endast. Rahulolu on palju suurem, kui kunagi eelnevalt on olnud. Nüüd naudin ma oma toitu  nagu ei kunagi enne. Söömine ei ole enam seotud süütunnetega ega enesesüüdistustega. Ei ole enam muret liigsete kalorite või kaalu tõusu pärast. Seega nauding ja rahulolu söömisest ei kao kuhugi.
Minu enda peal töötas see pingutusteta süsteem niivõrd hästi, et ma muutsin liiga kõhnaks. Isu ja näljatunne kadusid, sellega koos kadusid ka söömise, enesesüüdistamise ja süütunnete tsüklid. Hakkasin märkama, et unustan ära hommikusöögid. Olin oma päeva tegemistest niivõrd hõivatud, et unustasin üldse süüa. Tehnika kasutamise algusaegadel tuleb vahetevahel selline söömisaegade tunne. Siis me istume lihtsalt maha ja alistume - vabastame nii nagu vastupanu puhul ja märkame, et ideed nagu „ma pean sööma hommikust“ või „ma pean sööma lõunat“ või „ma pean sööma õhtust“ on kultuurilised tingitused. Neis ei ole mingit reaalsust. Ma ise hakkasin toimima nii, et ei söönud mitmeid päevi järjest ja isegi ei märganud seda. Ühel korral esmaspäevast neljapäevani olin niivõrd oma töödega hõivatud, et alles neljapäeval järsku tuli meelde – ma ei olegi viimastel päevadel söönud. Siis muutus mu perekond väga murelikuks ja ütles, et ma olen liiga kõhn. Seejärel hakkasin ma teadlikult teadvustama, et mul on vaja süüa. Ma programmeerisin end veidi ümber söömise poole, see töötas jälle uskumatult hästi ja tõi mulle suurt rahuldust.
Teine teadvuse tehnika, ühe peamise rakendusega, töötab samuti väga hästi. Kõik neil tehnikatel, millest me oleme siin raamatus rääkinud, on palju erinevaid rakendusi. Te loote endale pildi, milline teie keha peaks olema ja tunde, mida tahate tunda sellist keha omades. Siis tuletage meelde rõõmu ja rahulolu tunne, mida olete oma elus seoses iseendaga tundnud. Nüüd kujutage ette omale soovitud keha ja taasäratage see rõõmutunne. Näiteks, kui te soovite olla sale, kujutage ennast ette saledana ja hakake seda pilti endast armastama. Armastage seda pilti oma kehast ja seejärel laske sel minna teadmisega et olete teinud teatud programmi. Olete tuleviku paika pannud, sest meel hakkab automaatselt selle poole liikuma. Lihtsalt armastage seda pilti endast. Kui teile meeldib, võite pildi alla kirjutada kilode arvu ning öelda: „Tead, on fantastiline olla sale ja aktiivne ja tunda enda hästi oma keha suhtes. Ma armastan ennast selle eest.“
Kuna me oleme juba mitmeid kordi korranud, et keha ei saa ennast ise kogeda, siis probleem ei ole üldsegi kehas; probleem on selles, mida me hoiame teadvuses.
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Arvesta, et raamat on paks - kõiki asjaolusid ma ümber kirjutada ei jõua. Lugedes tekkis kohe palju erinevaid küsimusi, mis omakorda  ka raamatu lehekülgedel vastuse said. Igal juhul soovitan lugeda läbi terve raamatu.