Iidsed teraviljad polegi nii iidsed ega metsikud ega erilised.

Tihti võib lugeda, kuidas tänane hübriidne nisu on mürgine, moodne rämpstoit ja iidsed terad on need supertoidud, mis on hea tervise võtmeks.

Isegi sellised vanad asjad nagu üheteranisu ja emmer on vaid ~ 10% vanemad kui leivanisu, mis ise on üsna iidne (9000 aastat). Oh ja kõik need kolm nisuliiki on hübriidid, mida looduses ei eksisteeri. Kui teile ei meeldi hübriidsed nisusordid, siis pange see üheteranisu/ emmer / speltanisu sai kohe käest!

Meile heaolu ja tervist pakkuvate toodete populariseerijad  kiidavad niinimetatud iidsete teraviljade omadusi. Kuid kas nad on meie jaoks tõesti paremad, küsib etnobotaanik James Wong?

Khorasan (turaani nisu, kamut), teff (abessiinia lembehein), emmer nisu ja amaranth on nisualternatiivid, mis täidavad üha enam toidupoodide riiuleid (ja “tervisegurude” Instagrami kontosid). Need, kes on märkinud nisu  ebatervislikuks, väidavad et need iidsed terad on tänapäeva sordiaretusest puutumatuks jäänud ja võivad teie tervist parandada. Kuid millega täpselt tegemist on ja kas need on sama kasulikud kui väidetakse?

Esiteks: iidsed terad on sageli kõike muud, kui iidsed. Võtkem qinoa. Arvestuste järgi on selle Lõuna-Ameerika taime seemned aretatud inimtoiduks  alles 3000 aastat tagasi. Seega on qinoa vanus vaid kolmandik leivanisu vanusest. Isegi mõningaid vanimaid nisugrupi liikmeid, näiteks üheteranisu ja emmerit, kasvatati  esmakordselt 10 000 aastat tagasi ning need on meie leivanisust vaid tuhande aasta jagu vanemad.

2018 januaris teadusajakirjas Journal of Cereal Science avaldatud analüüsis märgitakse muu hulgas: „Ehkki üha enam on kaasaegsete ja iidsete nisusorte võrdlevaid uuringuid, tuleb siiski märkida, et selles valdkonnas töötab endiselt suhteliselt vähe uurimisrühmi ja seetõttu kasutatakse paljudes uuringutes, eriti toitumisprobleemidega seotult, sarnaseid materjale ja puuduvad sõltumatud uuringud. Teatud uuringutes (interventional studies) on Kamutit võrreldud ka tänapäevaste nisudega aga  piiranguks on siin suutmatus võrrelda erinevates tingimustes kasvatatud proove. Seetõttu ei saa järeldada, et teatatud mõjud olid seotud pigem kunagise teravilja koostise geneetiliselt määratud erinevustega, mitte kui keskkonna (või genotüübi ja keskkonna vastastikmõju) mõjudega.

Teff

Seevastu on kahjulike mõjude uuringuid on läbi viidud enam ja kuna võrdluseks kasutatakse eraldatud valgufraktsioone, on keskkonna potentsiaalne mõju tera koostisele rohkem korrastatud. Nende uuringute tulemused ei ole aga omavahel kooskõlas, tulemusi on alates selgetest liikidevahelistest erinevustest kuni erinevuste puudumiseni välja. Neid uuringuid pole võimalik ühitada ja selgetele järeldustele jõuda.

Seetõttu on selle ülevaate peamine järeldus, et tungivalt on vaja täiendavaid uuringuid: „arvestades inimkatsete piiratud arvu, pole võimalik lõplikult kindlaks teha, et iidsed nisusordid on krooniliste haiguste vähendamisel paremad kui kõik tänapäevased nisusordid ”.

Tegelikult pole paljud iidsed teraviljad isegi tõelised terad (rohutaimede seemned), vaid lihtsalt paljude taimeperekondade seemnetest koosnev kirev segu, lisaks veel mõned tavatud riisi- ja maisisordid. Kuna määratluse  - iidne teravili - taga pole teadust, näib, et seda kasutatakse pigem kõikehõlmava turundusterminina, millega kirjeldatakse ainest, mis pole leivanisu, sõltumata selle tegelikust vanusest, aretusviisist  või hoolimata sellest, kas tegemist on üldse teraviljaga.

Jättes semantika kõrvale, on need sordid siis toitvamad? Tundub, et seda on hakatud uurima alles väga hiljuti. Enamiku viimase viie aasta jooksul avaldatud parimate uuringute põhjal näib, et tervisealased väited on uuringutest kaugele ette jõudnud. St uuringutega ei ole need väited veel tõendmist leidnud. Võrreldes moodsa leiva nisu toitainete sisaldust nö esivanemate nisuga (emmer, kultuur-üheteranisu ja kamut) on leitud  proovide vahel suuri erinevusi, mis teeb nende võrdlemise keeruliseks.

Seda mitte ainult seetõttu, et kõigis nendes liikides on märkimisväärne geneetiline mitmekesisus, vaid ka seetõttu, et sellised tegurid nagu kliima, viljelustehnikad ja pinnas võivad nende toitesisaldust tugevalt mõjutada. Näiteks Kanadas kasvatatav nisu võib sisaldada kuni 10-korda enam seleeni, kui sama Euroopas kasvatatud sort, kuna selle mineraali sisaldus mullas on erinev.

Just sel põhjusel seati 2015. aasta uuringus eesmärgiks võrrelda andmeid ainult uuringutest, kus moodsaid ja “iidseid” nisuliike kasvatati kõrvuti samadel põldudel. Teadlased leidsid, et nende ülesehitus varieerus väga vähe. Muistses nisus kippus kiudaineid olema vähem kui tänapäevastes ja rohkem luteiiniks nimetatud fütotoitainet. Kuid sellega erinevused ka lõppesid. 

Kuidas aga on siis, kui iidse teravilja nime all turustatavat qinoad võrreldakse leivanisuga? Vabandust, puhtalt toitujad! Aga vaatamata qinoapakendile trükitud väidetele, et nendes seemnetes on külluslikult  “valku, rauda ja B2-vitamiini”, on see toitainete sisaldus täiesti samaväärne vana hea leivanisuga. Selles igavas  leivanisus on samas  kaks korda rohkem kiudaineid ja mangaani, hoolimata sarnasest kalorite arvust ja madalamast hinnast.

On asjakohane muidugi märkida, et on läbi viidud mõned väga väikesed kliinilised uuringud. Need on potentsiaalselt põnevad, kuna nende eesmärgiks on olnud toita inimesi  eri teraviljadel põhinevatel dieetidega ja võrrelda tulemusi – toitumisteaduse püha graal. Loomulikult on need uuringud raporteerinud suurt kasu tervisele, sealhulgas märkimisväärselt vähenenud kolesteroolitaset ja madalamat põletiku markerit, ja ka sümptomite paranemist ärritunud soole sündroomiga inimestel.

Nende uuringute puhul tuleb siiski tähele panna: esiteks võrreldi ainult kahte põllukultuuri: Kamutit (Khorasani kaubamärgi all Kanadas kasvatatud) ja leivanisu. Nii et nende tulemusi ei saa üle kanda teistele iidsetele teradele. Lisaks ka see, et kuigi need uuringud olid muidu hästi kavandatud, ei võrreldud neis  kõrvuti kasvatatud põllukultuure, vaid Kanadas kasvatatud  Khorasani sorti Itaalias kasvatatud nisuga. See tähendab, et tulemit võib seostada ka paljude muude tegurite, mitte ainult saagi endaga. Miks on just selle Khorasani kaubamärgiga nii palju katseid tehtud? Enamik neist uuringutest tunnistab ka selle ettevõtte poolt saadud rahastust. Üllatav?

See on põnev ala. Kuid arvestades seda, et me oleme täpsemate uuringutega alles alustamas, siis peame lihtsalt ootama, enne kui saame  selge vastuse. Vahepeal nautige oma teravilju, ükskõik kui „iidsed“ need ka poleks.