A feast of science - miks kalageeni tomatis ei ole.

Veel üks uus raamat McGilli Ülikooli teadlaselt Joe Schwarczilt. Mc Gilli OSS (Office for Science and Society) lehelt olen ma blogisse ka varem artikleid tõlkinud. Schwarcz on tuntud teaduse populariseerija ja usin müütide kummutaja. 

Raamatuid on välja antud omajagu, minul hetkel pooleli  "A Feast of Science. Intriguing Morsels from the Science of Everyday Life" (2018). 

Raamat koosnebki sellistest lühikestest müütidest ja uskumustest, mida me oleme interneti avarustest üles korjanud ja mis elavad oma elu. Joe Schwarcz püüabki nende tegelikku tagapõhja selgitada ja arusaadavks teha. 

Kui tippida google otsingusse kalageen tomatis - siis leiabki palju vasteid ka eesti keeles ja tõepoolest seda usutakse.

Andsin loengut geneetilise muundamise osas ja kirjeldasin eksperimenti, milles rikastati sojauba aminohappega metioniin. Sojaube kasutatakse väga palju loomatoidus, kuid kuna need sisaldavad vähe asendamatut aminohapet metioniini, tuleb sageli lisandeid juurde anda. Brasiilia pähklid toodavad üht valku, mis on metioniini poolest eriti rikas, seega tekkis idee, et isoleerida seda valku tootev geen ja lisada see sojaoale.

See tekitas teatud mure, kuna muudetud sojaube hakataks kõige enam kasutama linnuliha tööstuses, ei saa välistada võimalust, et kuidagi jõuab see ka inimeste toidulauale. Kui brasiilia pähkli allergiaga inimene tarbib selliseid sojaube, kas on võimalik, et tekib allergiline reaktsioon? Uuringute käigus selguski, et antikehad, mis allergikutel toodetakse brasiilia pähkli valkudele, tekivad ka muudetud sojapähklile ning seega allergiline reaktsioon on võimalik. Selle tulemusena keelati sojaoa selline muundamine ära.

Peale loengut tuligi esimene kommentaar allergeenide osas. Üks vihane kuulaja ütles: „Kui geneetiliselt muundatud toidud oleksid korrektselt märgitud siltidele, siis ma saaksin siiani süüa tomateid.“ Ma olin segaduses, kuni härra selgitas: „Mul on allergia kalale ja kuskohast ma peaksin teadma, millised tomatid on kalageeniga muudetud. Sestap ma ei söö ühtegi toodet, milles sisaldub tomateid.“ Härrasmees ei oleks pidanud muretsema. Tomatites ei ole kalageeni ja kui oleks, siis kehtivale seadusandlusele, oleks pidanud see olema märgitud toote siltidele. Antud juhul on tegemist aga eksitava informatsiooniga.

Polaarlest tunneb ennast Põhja Jäämere külmas vees väga hästi. Tema veri ei jäätu ja seda tänu „antifriis valgule“. Kuna tomatikasvatajad elavad alalises hirmus, et ootamatu külm nende saagi hävitab, siis teadlased huvitusid ideest, et äkki on võimalik lesta kaitsvat valku tootvat geeni lisada tomatigenoomile. Varased uuringud näitasid, et taimedes see kala valk ei olnud efektiivne jääkristallide tekkimise peatamisel ning kogu projekt lõpetati.

Aga internetis ei lõpe alustatud lood kunagi. Ja kalageeniga tomati legend, mida sageli ilmestatakse punnissilmse tomati pildiga, elab oma elu edasi.

Kui selline võimalus oleks veidikenegi lootustandev olnud, siis see oleks nõudnud väga kulukaid uuringud valgu allergeenide osas.   

Taolisi uuringuid ei nõuta, kui turule jõuab uus, tavapäraselt toodetud toit. Heaks näiteks siin on kiivi. Kiivi allergia oli USAs tundmatu. Kuni 30 aastat tagasi raporteeriti esimesed juhtumid. Ja seda seetõttu, et kiivisid lihtsalt varasemalt ei söödud. Globaalse turunduse arenedes, võib kiivit nüüd leida igast toidupoest ja koos sellega tulevad välja ka allergiajuhud. Uue toiduainega, nagu näiteks kiiviga, saab inimene sadu uusi valke, millest paljud on allergiat tekitava potentsiaaliga. Ja teisest küljest, geneetiline muundamine toimub ainult ühe valgu osas, mis tegelikult pakub palju väiksemat võimalust allergia tekkeks, kui uus seni proovimata tavatoiduaine. Inimesed söövad väga mitmekesiselt, paljude koostisosadega toite ja siit võib areneda palju erinevaid võimalusi allergiaks. Samas ei tekita see üldse nii palju tähelepanu, kui üks valk geneetiliselt muundatud toidus.