Toidu mõju ajule vol 4

 

Felice Jacka kirjutab oma raamatus "Brain Changer" mitmetest uuringutest raseduse aegse toitumise mõjust lapse vaimsele tervisele. Ja enam vähem on see üldteada asi, et raseduse ajal on hea süüa tervislikku toitu. Jacka kirjutab sellele lisaks, et tervislik toitumine ei puuduta ainult lapse ema vaid ka isa.

Ja tasub pidada meeles, et räägitakse tõenäosustest ja riskiprotsentidest, mitte kindlaks tehtud asjadest.

Ühes ulatuslikus uuringus, milles osales enam kui 12 000 last Rootsist, Soomest ja Taanist, leiti, et nende emade lastel, kes olid enne rasedust ülekaalulised või rasvunud või kes olid alguses ülekaalulised ja võtsid siis raseduse ajal liiga palju juurde, avaldusid suurema tõenäosusega ADHD sümptomid võrreldes lastega, kel olid terve kaaluga emad. Teine Rootsi uuring näitas ka, et raseduseelne ülekaal või rasvumine oli seotud viieaastaste laste tähelepanuprobleemide ja emotsionaalse käitumisega, samas kui Soome uuring näitas, et 11-aastased lastel, kelle emad olid vahetult enne rasedust rasvunud, oli peaaegu kolm korda suurema tõenäosus intellektuaalse puude tekkeks.

Veel üks uurimus Norra suurest MoBa uuringust, mis hõlmas enam kui 90 000 vanema ja nende järglaste andmeid, näitas, et rasvunud isade lastel oli suurem risk haigestuda autismi ja Aspergeri sündroomi. Mida kõrgem on isade KMI (kehamassiindeks), seda suurem on risk. Huvitaval kombel oli see, et kuigi emade rasvumine oli seotud ka nende häirete suurenenud riskiga, näis isade kaal olevat tugevamalt seotud laste tulemustega kui emade kaal. On alati eeldatud, et ainult emade tervis ja see, mis toimub emakas, on laste neuroloogilise arengu seisukohalt olulised, kuid see uuring viitab sellele, tuleb vaadata laiemalt.

Jacka lisab siiagi juurde, et enamik olemasolevaid inimuuringuid põhinevad vaatlusandmetel, mis tähendab, et me ei saa olla kindlad, et vanemate metaboolne seisund põhjustab lastel neuroloogilisi ja muid terviseprobleeme. Kuigi teadlased annavad endast parima, et neid arvesse võtta, on alati võimalik, et muud mõõtmata või mittetäielikult mõõdetud tegurid suurendavad nii vanemate ainevahetushäirete kui ka laste halbade tervisenäitajate riski.

Teisemelise aju   

                                                                                                          

Noorukieas on aeg, mil noor läbib olulisi füüsilisi muutusi. Ajus toimub enne puberteeti uute neuronite (närvirakkude) kasv, mida seejärel kogu puberteedieas, noorukieas ja varases täiskasvanueas "uuesti ühendatakse ja kärbitakse".

See võimaldab noorel inimesel paremini tulevase täiskasvanuelu ja ümbritseva keskkonnaga toime tulla. Kuid see tähendab ka seda, et noorukite aju on sel ajal eriti haavatav kahjulike kokkupuute suhtes, mis võivad häirida aju arengut. Loomulikult on teismeiga ka iseseisvuse suurenemise aeg, mil noored hakkavad ise toiduvalikuid tegema ja neil on oma kuluraha. Ja on teada, et nende tehtud valikud võivad olla väga kehvad.

Austraalia uuringute järgi tarbib 40% noortest ülitöödeldud kiirtoitu. Maitsvad rämpstoidud – mis on sihilikult valmistatud rohkest suhkrust ja rasvast – annavad noorukitele meeldivat tagasisidet, mis muudab vastupanu nendele toitudele väga keeruliseks. Noored ei suuda ka oma käitumist kontrollida (nendele toitudele ei öelda), sest nende ajuosad, mida impulsside juhtimiseks kasutatakse, ei ole veel nii küpsed.

Sellised kaloririkkad toidud põhjustavad paljudel inimestel loomulikult kaalutõusu. Kuid tuleb arvestama ka veel ühe olulise punktiga: kuna lapsed ja noorukid kasvavad kiiresti, on nad tavaliselt näljasemad, kuid nad võtavad ka vähem tõenäoliselt kaalus juurde valet tüüpi toitude söömise tõttu, kuna neil on kiirem ainevahetus  ja on sageli (kuid kindlasti mitte alati) füüsiliselt aktiivsemad. Seetõttu jääb aegsasti tähelepanemata kahju, mida selline dieet võib põhjustada.

Jacka kirjutab, et kuigi  juba mõnda aega on teada, et alkohol ja kanep avaldavad negatiivset mõju noorte ajule ja kognitiivsetele võimetele, usutakse nüüd, et see võib kehtida ka kaloririkka kiirtoidu kohta.  

Paljude aastate jooksul on üldsuse seas populaarne idee eemaldada ASD-ga (autismispektri häire) laste toidust gluteeni- ja/või piimatooted, eriti kuna ASD-ga lapsed kannatavad sageli sooleprobleemide käes. Kuid kuigi on vähe tõendeid selle kohta, et ASD-ga lapsed on tõenäolisemalt tundlikud lehmapiima suhtes, ei ole gluteenitundlikkuse või tsöliaakia ja ASD vahel selget seost.

Kuigi mitmed sekkumisuuringud (intervention studies) on püüdnud näidata, et seda tüüpi toitude või toidukomponentide dieedist eemaldamine on kasulik, ei ole seni tõendid kuigi tugevad. Paljud (kuigi mitte kõik) uuringud on halva kvaliteediga ja siiani on kõiki andmeid arvesse võtnud teadlased jõudnud järeldusele, et tegelikku kasu pole. Kui tegemist on tõsisema haigusega nagu tsöliaakia, tuleb võtta tarvitusele vastavad abinõud. Enne selliste toiduainete eemaldamist lapse dieedist on oluline saada õige diagnoos kvalifitseeritud arstilt, kes on hinnanud lapse toidutundlikkust ja allergiat õigete strateegiate abil (nt nahatorketestid). Täispiimatoidud (mitte töödeldud maitsestatud piimad ja jogurtid ja sulatatud juustud, vaid täispiim, kvaliteetjuust ja magustamata jogurtid) ja täisteratooted on väga olulised toitainete ja kiudainete allikad ning nende eemaldamine võib vähendada lapse toitumise kvaliteeti. Rääkimata täiendavast murest ja pingutusest ning sageli kuludest, mis on seotud nende toiduainete vältimisega.

Jacka puudutab oma raamatus ka ketodieeti, kuid tal pole öleda siin midagi uut:  „sellist dieeti me kindlasti ei soovita, kuna see on äärmiselt range ning nõuab hoolikat meditsiinilist järelevalvet. Samuti eemaldab see kehast väga olulisi toitaineid ja kiudaineid“.

Inimesed on üldiselt arvanud, et vaimsed häired eksisteerivad ainult meie peas ja et vaimu ja keha vahel on selge vahe. Kuid nüüd mõistetakse üha enam, et oleme üks väga keeruline süsteem ja et tegelikku eraldumist ei saa ega tohigi olla.

Kui Jacka küsis oma hambaarstilt, miks tel tekib igemepõletik, kui on hea suuhügieen, oli arsti esimene küsimus: "Kas olete stressis?" Hambaarst märkis talle, et näeb oma praktikas väga selget seost stressi ja igemehaiguste vahel. See oli Jacka jaoks eriti huvitav, kuna ta on huvitatud nii meie suus kui ka soolestikus elava mikrobioomi vastu.

Stress aktiveerib mitmeid neurotransmitterite radu ja ka stressireaktsioonide süsteemi. Need süsteemid mõjutavad omakorda paljusid immuunsüsteemi olulisi komponente, sealhulgas lümfiorganeid, põrna, luuüdi, harknääret ja soolestikku, samas kui immuunsüsteem ise mõjutab stressireaktsiooni süsteemi kahesuunaliselt. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui oleme stressis, siis meie immuunsüsteem ei tööta nii hästi. Stressireaktsioon kutsub esile ka neuropõletiku ( põletiku ajus). Stress on loomulikult ka üks paljudest olulistest depressiooni riskifaktoritest.

Kuni 1980. aastateni arvati üldiselt, et vananedes kaotame aju neuronid. Kuid teadlased hakkasid seejärel loomkatseid kasutades kinnitama seda, mida mõned inimesed olid kahtlustanud alates 1960. aastatest – et ajupiirkondades näib kasvavat kogu aeg uusi ajurakke.

Hipokampus, mida me tänaseni oleme teada saanud (ja loomulikult meie teadmised kasvavad kogu aeg), on meie mälu võtmeks – eriti meie pikaajaline mälu faktide ja sündmuste jaoks. Teisisõnu on see ülioluline meie võime jaoks asju õppida ja meeles pidada. See on üks esimesi ajupiirkondi, millel ilmnevad dementsuse kahjustuse tunnused. Hipokampus näib olevat ka meie emotsionaalse reguleerimise ja vaimse tervise võtmepiirkond. Depressiooni põdevatel inimestel on hipokampus väiksem, samas kui eduka ravi antidepressantidega toob kaasa hipokampuse taas kasvamise.

Tegelikult on uute ajurakkude kasvu soodustamine hipokampuses üks peamisi viise, kuidas antidepressandid ja muud psühhiaatrilised ravimid näivad toimivat. Seda hipokampuse kahanemist ja kasvu, mis mõjutab mälu ja (meie arvates) vaimset tervist, nimetatakse aju plastilisuseks. Üks peamisi tegureid, mis määrab uute neuronite kasvu ajus, on polüpeptiid, mida nimetatakse ajust tulenevaks neurotroofseks faktoriks ehk BDNF (brain-derived neurotrophic factor). Jacke pakub, et BDNF on ajule väetiseks: see kaitseb olemasolevaid neuroneid oksüdatiivse stressi eest ja soodustab ka uute neuronite kasvu.

BDNF-i madalamat taset täheldatakse depressiooni, bipolaarse häire ja skisofreeniaga inimestel, kus hipokampuse kahanemise määr on seotud haiguse kestuse ja raskusastmega. BDNF-i on palju uuritud ja loomkatsed näitavad, et BDNF-i ja sellega seotud aju plastilisuse taset mõjutavad väga kiiresti paljud meie keskkonna ja käitumise tegurid. Stress on üks võtmetegur, mis vähendab BDNF-i. Arvatakse, et uute neuronite kasvu vähenemine hipokampuses stressi tagajärjel võib olla depressiivsete episoodide oluline käivitaja, samas kui nende muutuste pöördumine ja terve neuronite kasvu taastamine võib aidata kellelgi episoodist taastuda.

Treening on veel üks aju plastilisust mõjutav võtmetegur. Tegelikult näitavad uuringud, et see on üks peamisi viise, kuidas treenimine meie ajule kasu toob – see suurendab BDNF-i ja muid sarnaseid tegureid, mis omakorda suurendab neuronite arvu hipokampuses, aga ka muud tüüpi ajurakkude (nn astrotsüütide) arvu ning kaitseb aju ka oksüdatiivse stressi eest. Veel üks uus arusaam teadusest on see, et meie lihased võivad tekitada BDNF-i – teisisõnu võib meie lihasjõu suurendamine arendada ka meie ajujõudu!

Toidus olevad ained nagu oomega-3 rasvhapped, flavonoidid, antioksüdantid ja punastes viinamarjades ja muudes puuviljades (ja punases veinis) leiduv polüfenool resveratrool stimuleerivad uute ajurakkude kasvu ning vähendavad oksüdatiivset stressi ja põletikuvastast toimet. Seevastu rasva- ja rafineeritud suhkrusisaldusega dieedid kui läänemaise toitumise mudelid vähendavad uute neuronite kasvu, suurendavad oksüdatiivset stressi ja soodustavad põletikku, põhjustades seega ajurakkude arvu vähenemist ning õppimis- ja mäluprobleeme.

Hiljuti avaldati suurem uuring Hollandist, mis näitab, et tervislikum toitumine on seotud suurema hipokampuse mahuga, aga ka suurema aju kogumahuga, hallaine mahuga ja valgeaine mahuga. Selles uuringus osales enam kui 4000 vanemat täiskasvanut, kellel ei olnud dementsust. Uuringut läbiviinud teadlane kirjutas:

„Toitumise ja aju tervisega seoses on palju segadust ning arstide ülesanne on pakkuda selgust. Ühel päeval öeldakse inimestele, et nad peaksid hakkama veganiks; järgmisel päeval ei tohi nad enam leiba puutuda. Senine teaduskirjandus viitab sellele, et tasakaalustatud, tervislike süsivesikute ja kiudainete rikas ning madala kuni mõõduka rasvasisaldusega toitumine toetab aju vananemist. Puuduvad tõendid vastupidise kohta, mis annab tugeva argumendi Vahemere stiilis dieedi soovitamise kasuks aju vananemise ja dementsuse ennetamiseks.“