Kolmapäev, 10. november 2021

Looduse kõrvaltoimed vol 7 - puuviljad ja seemnete mürk

 



Osadel juhtudel viib loom puuvilja lihtsalt teise kohta ja sööb seda siis seal. Paljudel juhtudel sööb loom puuvilja ära, neelates seemned alla ja koos väljaheitega väljuvad need kuskil mujal. On seemneid, mis idanevad paremini, kui on läbinud looma seedetrakti.

On tuhandeid erinevaid loomi, kes söövad puuvilju ja aitavad taimedel nii semneid levitada. Üllatuslik on võib olla, et on ka ligi 200 erinevat puuvilju söövat kalaliiki. Amazonase üleujutuse korral on vesi viljapuude ümber jakalal tasub vaid pea välja pista. Kala laseb seemned läbi oma seedesüsteemi ja need väljuvad isegi kuni 3 miili taimest kaugemal.

Selleks, et loomad puuvilju sööksid, peavad taimed need tegema hästi maitsvaks. Ei mingit tsüaniidi ega ühesilmalisust. Ainult mahlane magus mass. Ja ma olen varem blogis kirjutanud, et hapud puuviljad ei sisalda magusatest vähem suhkrut, vaid rohkem happeid.



Meie inimesed võtame puuvilju otse loodusest (mangod näiteks) või kasutame aretamist ja saame veel maitsvamaid puuvilju.

Metsik banaan on suurte ja kõvade seemnetega, meil on aretatud seemneteta banaan. Võiks mõelda, et taim on kaotanud oma võime seemneid laiali saata, kuid ei. Kuna banaani süüakse kogu maailmas, siis banaanitaimi kasvatatkse väga palju – ja taime soov paljuneda on jätkuvalt täidetud.



Riskin siin küll ei kirjuta aga taimed pole puuviljade valmistamiselgi oma mürkidest loobunud. Mürgised nimelt on paljude puuviljade seemned, mis annab meile märku neid mitte närida (kibedad) ja välja sülitada. Puuvilja mahlane magus ümbrus on meelitus, et seeme saaks elu jätkata. Õunaseemned, luuviljaliste (kirsid, aprikoosid, virsikud, ploomid jne) kivid sisaldavad amügdaliini, mida süües siis vabaneb tsüaniid. Ühest õunaseemnest keegi ära ei sure – doos on tibatilluke. Aga on sul siis vaja neid seemneid süüa, kui tead, et taimel on teised plaanid? Toortoiduliikumisest mäletan samas neidki, kes tahtsid kõik ära süüa, avokaado kivi tuli ilmtingimata puruks jahvatada ja kuidagi sisse endale toppida, õunaseemneid oli vaja kõik kokku koguda ja ilmtingimata peeneks närida, banaani ja melonikooredki tuli smuutisse toppida.  

Iga toit toorena ei kõlba ja see tasub toortoidu puhul endale kõigepealt selgeks teha. Naturaalne küll aga mitte vajalik. 

Mäletan ka aega, mil seda amügdaliini nimetati vitamiiniks B17 ja loodeti imerohtu vähile, kuna Hunzade kogukond on väga terve ja nemad söövad aprikoosikive. Hunzad terved muidugi olid aga kindlasti mitte aprikoosikividest. Ja kõik rabasid just Hunzade aprikoosikive. Kuid luuviljalisele omasena, sisaldub seda ainest vähem või rohkem igas luuviljalises.



Hunzasid reklaamiti välja kui ainsaid vähivabasid inimesi. Kusjuures keegi ei olnud nende inimeste tervist kontrollinud. Eks mäletan seda isegi - lugesin kuskilt, et nad elavad nii kaua, isegi 130 on neil tavaline, kuid ka see ei pea paika. 
Kui Kyoto Ülikooli teadlased seal inimeste tervist käisid uurimas, selgus, et nad pole ei vähivabad ega väga pikaealised. Eks selliseid kõige kuumemaid terviseväiteid levitasid internetis need, kes polnud kunagi Hunzade juures käinud ja/või müüsid aprikoosikive. Taimede poolt valmis toodetud amügdaliin, mis ära süües tsüaniidiks muutub, tapab loomulikult vähirakke. Aga tapab kõik muud ka ja kui väga hulgaliselt süüa, saabki vähist ja iseendast vabaks. Kindlasti on siin võimalus kivimüüjatel väita, et see kõik on valitsuse vandenõu (kuigi tegelikult taimede ehk looduse oma) ja keelatud vili on ju magus...



Ka india pähklid – toortoidu kõige ekspluateeritum pähkel sisaldab toorena urusiooli (urushiol), mis on india pähklit ümbritseva nahkja koore koostisosa. 

Pähkli koorimine on raske ja tüütu töö, sestap on kogu india pähkli tööstusharu nimetatud toksiliseks. Vietnami, India ja Elevandiluurannikule on koondunud suurem osa india pähkli tööstusest. Kogu korjamise ja puhastusprotsess tekitab mõne dollari eest töötavatele inimestele nahapõletusi ja lööbeid. Kindad ju kaitseks aga kindaid pole raha osta ja kinnaste kasutamine viib tööviljakuse allapoole, makstakse aga peamiselt naistest koosnevale töötajaskonnale kilo eest - 3 dollarit. Ehk toorel taimetoidulisel jääb põhjustamata valu farmiloomale, tuleb toidulaua aines jätkuvalt läbi valu. Kokkuvõttes pole ühegi dieedi esindaja toidulaud päris kannatuste vaba.

Urushiol on põhjus, miks india pähkleid ei müüda kunagi kooreta ja tavaliselt röstitakse. Õli leidub väliskestal (sama ka pistaatsiapähklite puhul ja mangodel, kus seda leidub nahas) ja india pähklite kõrgel temperatuuril röstimine võib urusiooli kahjutuks teha. Haiguste tõrje keskus avaldas 1982. aastal aruande rohkem kui 7500 kotist koosneva koorega saastunud india pähklite partii kohta, mida müüdi Pennsylvanias ja Marylandis, peamiselt Little League'i rahakogumise raames. Umbes 20 protsendil india pähkli sööjatest tekkis lööve.

Mina küll toortoidu aegadel otsisin toorest india pähklit ja paar korda isegi leidsin – koos koorega. Mäletan, et olin isegi pahane, et seda kuskilt ei leidnud. Lahti sai selle nahkja koore leotades ja ega kõik tükid täielikult ära tulnudki. Tohutu india pähkli varu läks kõigi nende toorkookide ja kastmete peale. Puuviljaperioodil oli seda muidugi hästi vähe.Tavamüügis olevad india pähklid - isegi kui neil on silt „raw“ - on kuumutatud (silt "toor" või "raw" ei kanna endas mingit kohustust müüjale) ja võite selle üle ainult rõõmsad olla.

 


Aplusega on looduses veelgi kaugemale mindud – siis kui ablas sööb ära teise apla. Looduse kõige karismaatilisemad loomad on kiskjad. Me riputame üles nende pilte ja tätoveerime oma kehadele: Bengali tiigrid, jääkarud, valgehaid, hundid, maod, krokodillid, tarantlid. Nimekirja võib kaua jätkata, kuid nad kõik tapavad pea iga päev teisi loomi, et täita oma aplust.

Energia perspektiivist vaadatuna ei ole liha ja taimede söömises suurt erinevust: ühe elusolendi molekulaarne masin lammutatakse ja sellest ehitatakse teise olendi molekulaarset masinat.

Riskin kirjutab, et inimestele on herivooride ja karnivooride vahel suur erinevus. Nii palju, kui me täna teame, ei tunne taimed valu aga tappes looma oleme oma elustiili toonud looma kannatuse. Lihatööstus kulutab miljoneid, et üritada loomade kannatusi vähendada ja paljud inimesed on lihast üldse loobunud.

aeglane loori

Kuid looduses ei hooli kiskjad eriti palju sellest, kui palju kannatusi nad teisele loomale põhjustavad. Karnivoorid peavad liha sööma, kuid nii kummaline kui see ka ei ole, söövad liha ka herbivoorid. Orangutanid söövad peamiselt puuvilju, kuid 1980 aastate paiku märgati, et nad tapavad ja söövad väikeseid (ja kohutavalt armsaid) aeglase loori nimelisi primaate. Riskin kirjutab, et see kui kiskja tapab teise looma, ei tundu nii hirmus kui see, et taimtoiduline näitab oma tumedamat poolt. Põhjust neile seda pahaks panna muidugi ei ole, oangutanid saavad nii toitaineid ja nad ei ole valinud  kindlate piiridega elustiili, vaid üritavad looduses toime tulla.



Looduse kõige aplama tiitel läheb aga karihiirele, kes esmapilgul tundub täiesti ohutu. Karihiired söövad putukaid, ussikesi ja surnud loomade jäänuseid. Nad on väikesed, kuid neid ei maksa alahinnata. Nad on väikesed õgardid. Elevant jah sööb palju rohkem toitu kui karihiir aga kui arvestada toidu kogust kehakaalu kohta, on asi teine. Elevant sööb 6% oma kehakaalust, karihiir aga 384%!!! On alles isu.

Imetajate suuruse puhul see nii ongi, mida väiksem ta on, seda rohkem energiat kehakaaluühiku kohta kasutatakse.

Sinivaal sööb päevas üle 1000kg krilli (hiilgevähk) ja see moodustab alla 1% tema kehamassist, kuid maksab 500 000 elu. Palju surma, kuigi meile meeldib portreteerida sinivaala kui leebet hiiglast. 

Kas me peaksime võrdlusi tegema? Kui palju on väärt krilli või loori elu? Kas intelligentsemad loomad on rohkem väärt kui rumalamad? Kas see, kuidas meie loomadesse suhtume oleneb sellest, kui armsad nad meile on? Või on see keha suurus?

Risikin kirjutab, et oli vegetaarlane kraadiõppe ajal, kui tema meelest oli ebaõige süüa karjakasvatuse saadusi ja samal ajal võidelda iga delfiini ja nahkhiire elu eest. On muidugi viis kuidas liha vägivallatult süüa ja see on süüa juba surnud looma. Kuid juba paaripäevase raipe nägemine täidab inimest vastikustundega. Juba elab korjusel palju aplaid olendeid, kes on looduse hädavajalikud osised. Kui inimene satub metsas surema infarkti, siis vaid 4 minutit peale surma hakkavad igasugu pisiolendid keha lahti monteerima. Seedesüsteemi bakterid, kes aitavad inimesel toitu seedida on järsku soolte seinte vahel, mida immuunsüsteem enam ei kaitse. Nad asuvad kohe inimese enda kallale ja paljunevad kohutava kiirusega. Kui kiiresti keha laguneb oleneb mitmetest asjaoludest, peamiselt temperatuurist. 20 kraadi juures läheb ca 65 päeva. Vees on protsess kiirem või juhul kui kehas on olnud suured haavad. 

Brackeni koobas

Texases, San Antonios asuvas Bracken koobastes elavad miljonid nahkhiired. Mardikaid on kõikjal koopa põrandal ja kui beebi nahkhiir juhtub ülalt alla kukkuma, siis tema väike keha on kuni luudeni söödud vähem kui 10 minutiga.

Riskini taimetoitlus lõppes peale Belize nahakiini insidenti. Tema sõnu adus ta, et kuigi ta otseselt ei söönud liha, oli tema elu ikkagi seotud loomade hävitamisega.  Ta tappis nahakiini, autoga sõites hävis sadu putukaid ja mil iganes sõi ta farmis kasvatatud toitu, olgugi taimset, tuli see teiste liikide hävimise arvelt. Teadus, millega ta tegeles, kasutas loomi uuringute tarbeks jne. Ta hakkas uuesti liha sööma, kuigi palju vähem kui enne.  

Looduses üritab  iga liik omale vajaminevaid kaloreid  kätte saada ja loomade säästmine sümpaatia alusel on inimese idee. Ei saa ette heita konnale, kui ta väikese nahkhiire ära sööb.

Riskin mainib siin korra praanatoitumist. Tema jaoks tundub see kummaline soov  - olla praanatoiduline seetõttu, et olla looduslikum - söömine on kõige konkreetsem viis olla osa loodusest.

Olengi 5 surmapatu ehk 5 peatüki juures, mis kannab nime „Kadedus“ – vargus ja sneaker isased (sneaker males). Ma ei tea päris täpselt, kuidas võiks sneaker males eesti keelde tõlkida aga selgitatakse bioloogias sneaker males:  Isane, kes teeskleb emaslooma, et paaritumiseks emasele lähedale pääseda.

Kui perre sünnib uus laps, võrdleb vanem lakkamatult oma kogemusi teiste vanemate omadega. Eriti kui midagi ei lähe nii nagu tavaks on.

Riskin kirjutas, et sel ajal kui nende esimene poeg beebina ärkas öösel neli korda, magas nende sõbra laps juba 2 kuud terve öö. Kui nende poeg oskas lugeda kolmeni, oskas teise tuttava laps lugeda kümneni... Oled teadlik, et lapsed arenevad erineva kiirusega, kuid on raske emotsioone vältida, kui kuuled teistest samaealistest, kes teeb midagi rohkem või paremini. Kas laps on arengus eespool, samas kohas või maha jäänud. Selline võrdlemine on muidugi üsna rumal, kuid nii see inimloomus juba on. Ja mitte ainult inimloomus.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar