Looduse kõrvaltoimed vol 6 - taimede kaitsevahendid: mürgid

 

Akaatsia Vachellia cornigera on taim, mis peab sipelgaid.  Vastutasuks osutatud teenete eest toidab akaatsia sipelgaid nektariga.

Seda nimetatakse mutualistlikuks suhteks, kus kaks või enam liiki töötavad koos, et pakkuda teisele seda, mida teine ​​vajab. Sipelgas kaitseb akaatsiat taimtoiduliste putukate, naabertaimede ja haigusi põhjustavate mikroorganismide eest. Akaatsia annab sipelgale ohtralt toitu ning elu- ja poegade kasvatamise koha.

Sellel akaatsial on veidra välimusega okkad, mis näevad välja nagu härjasarved (siit ka nimi bullhorn akacia). Pisikesed sipelgad lõikavad okastesse sissepääsuaugud ja seal hoolitsevad nad oma munade ja vastsete eest. Kolme aastaga võib sipelgate populatsioon kasvada üksikust sipelgakuningannast, kes muneb oma esimesed munad, kuni 16 000 töösipelgast kubiseva puuni. Okkad on veekindlad ja hoiavad niiskust, mis kaitseb mune ja vastseid kuivadel perioodidel. Nende teravad otsad ei lase lindudel sees olevatele munadele järele minna.

 

Lisaks eluasemele pakub akaatsia sipelgatele toitu spetsiaalsetest näärmetest pärineva nektari kujul. Nektar on paks siirup, mis on täis suhkruid. Sipelgatele veelgi väärtuslikumad on pisikesed kotikesed, mis on täis valke, rasvaseid toitaineid ja vitamiine, mida nimetatakse Belti kehadeks, mis kasvavad akaatsia lehtede otsas. Sipelgad toidavad neid Belti kehasid oma vastsetele. Need kaks toiduallikat annavad sipelgatele suurema osa vajaminevast  toidust.

Mida teeb sipelgas akaatsia heaks? Kiired ja väledad töösipelgad jooksevad ümber puu, kaitstes seda taimesööjate, näiteks putukate (sh teiste sipelgate) ja suuremate loomade, näiteks näriliste eest. Sipelgas, kes leiab sissetungija, saadab välja lõhnahäire, mis paneb teised sipelgad teda ründama. Sipelgad tapavad puid puudutavad võõrtaimed, näiteks ronivad viinapuud. Samuti hävitavad nad kogu puu aluse ümber kasvava taimestiku. Seetõttu ei pea akaatsia konkureerima mulla toitainete, vee ja päikesevalguse pärast teiste puudega. Hiljuti avastasid teadlased ka, et sipelgad levitavad baktereid oma jalgadelt ka akaatsia lehtedele. Need bakterid võivad tappa seeni ja muid haigusi kandvaid baktereid, mis on lehti nakatanud.

On leitud sedagi, et akaatsia samas ka manipuleerib nende sipelgatega ja korrigeerib nende arvukust toodetava nektari hulgaga.

 

Sipelgate kasutamine tasub enda ära, kuid paljud  paljud taimed on leiutanud teisi viise. Kõige lihtsam viis on tehe ennast mürgiseks. Esialgsete arvestuste kohaselt on taimed tootmas kuni 200 000 erinevat keemilist ühendit. Kemikaalide mõju loomadele võib olla üsna hävitav.

Mürkidega kaasneb üks probleem – see, mis on loomale surmavalt mürgine, on surmav ka taimele. Pole ju mõtet toota mürki, mis hoiab looma eemal aga tapab sind ennast.

Näiteks on vesiniktsüaniid loomadele surmav. Inimese jaoks on vesiniktsüaniidi surmav doos 0,5 milligrammi/1 naela kehakaalu kohta. Ehk ca 90kg kaaluva inimese tapab 100 milligrammi. Võrdluseks: hambaork kaalub 100 milligrammi.

Vesiniktsüaniid tapab ka taimi, kuid hoolimata sellest toodab 2500 taimeliiki herbivooride peletamiseks tsüaniidi. Taimed ise on leidnud hiilgava lahenduse: nad on pakkinud vesiktsüaniidi pisikestesse pommikestesse, mis vabaneb ainult siis, kui taime süüakse.

Pommid töötavad järgmiselt: selle asemel, et teha vesiniktsüaniid valmis enne tähtaega, toodab taim suurema molekuli, mille sees on vesiniktsüaniid. Kuna vesiniktsüaniid on selle suurema molekuli sees kinni, ei saa see läbi viia keemilisi reaktsioone, mis muidu selle mürgiseks muudaksid. See osa on pomm. Samal ajal valmistab taim ensüümi, mis suudab selle vesiniktsüaniidi molekulist vabastada. Seda ensüümi võib pidada pommi detonaatoriks. Taime(tehas) säilitab pomme kõigis oma kudedes pisikestes seinaga kaetud kottides ja seejärel ümbritseb need kotid detonaatorite kobaratega. Kuni taim on vigastamata, jäävad kemikaalid lahusesse ja mürki ei tehta kunagi. Kuid kui rohusööja taime hammustab, purustab loom  kotikesed mehaaniliselt, detonaatorid lennutavad pommid õhku ja surmav vesiniktsüaniid eritub otse rohusööja suhu.

Täiuslik süsteem, kusjuures kahjustamata taimeosad mürgitust ei saa. Vesiniktsüaniid valmistab probleeme paljudele herbivooridele. Gorillad ja ninasarvikud söövad selliseid taimi, kuid nad on õppinud neid võtma hästi vähe ja mürgidoos jääb piisavalt väikeseks.

maniokk ehk kassaava

Krimiromaanides on tsüaniid paljudele tuttav. Selle abil on toime pandud omajagu mõrvu. Kuid ka inimesed söövad tsüaniidi sisaldavaid taimi – näiteks maniokk ehk kassaava on maailmas ligi 500 miljoni inimese toidulaual. Juur on mürgine värskelt maast võetuna ja seetõttu on sel ka vähe kahjureid, mis aitab saagi viljakusele kaasa. Inimene saab mürgist lahti juurt leotades, fermenteerides, küpsetades. Kuigi aeg ajalt tuleb ette surmasid toore kassaava söömisel.

See on kainestav meeldetuletus, et me jääme ellu, kasutades ära meid ümbritsevaid taimi ja loomi. Emake Loodus ei püüa meid seega tervena hoida. Me võtame lihtsalt seda, mis looduses on ja olles tähelepanelikud, hoolitseme enda eest.

Teine strateegia, mida taimed enesemürgituse vältimiseks kasutavad, on selliste mürkide valmistamine, mis kahjustab loomi, kuid ei mõjuta taimi. Näiteks mürgid, mis kahjustavad looma närvisüsteemi, mis taimel endal puudub.

Pelargonium zonale

Üks taim, mida nimetatakse viirpelargooniks (Pelargonium zonale), paneb oma lillede kroonlehtedesse kemikaali, mida nimetatakse kviskvaliinhappeks. Mardikad, kes söövad kroonlehti, tunnevad end alguses hästi, kuid umbes kolmekümne minuti pärast hakkavad nad aru saama, et nende tagajalad ei tööta enam nii hästi ja peagi ei suuda nad üldse liikuda. Teadlased teavad laborikatsete põhjal, et ravimi toime kestab vaid umbes kakskümmend neli tundi, kuid metsas, kus see taim kasvab, süüakse päeva jooksul kaitsetult maas lebanud mardikas peaaegu alati ära ammu enne seda, kui tema halvatus on möödunud.

 

Veratrum californicum 

Veel üks suurepärane taimemürk pärineb Veratrum californicum (kalifornia upsujuurelt), mis toodab kemikaali nimega tsüklopamiin. Tsüklopamiin ei tee taimele üldse haiget, kuid mõjub lammastele väga kummaliselt. Vihje on, et tsüklopamiini nimi pärineb kreeka mütoloogia ühesilmsest kükloobist.

Ehk kui emalammas juhtub 14 rasedusnädalal seda taime sööma, siis 4,5 kuu pärast sünnib ühesilmne laps.

Taimed on ka niivõrd nutikad, et toodavad erinevaid mürke erinevate herbivooride tarbeks. Taim vaatab, mis loom teda söömas on ja vabastab siis vastava mürgi. Tundub üle mõistuse käiv, kuid nii see on.

Taimed võivad teile paista rahuliku ja nö elutuna aga aga nad oskavad apluse maailmas ellu jääda.

Ja kuna taimed saadavad teistele taimedele ka ohusignaale, siis on neil varrukast veel küllaga trikke välja käia, mis loomi takistab.

Huvitav strateegia on tubakataimel. Kui pungaussi röövik teda aplalt sisse ahmima hakkab, siis taim eritab õhku signaale. Kuid seda mitte teiste taimede hoiatamiseks, vaid omamoodi hädakutsungina. Selle signaali peale tormab kohale parasitoid (red tailed wasp: Cardiochiles nigriceps), kes muneb rööviku sisse oma munad, millest arenevad vastsed panevad rööviku nahka.

 

Taimeks olemise peamine probleem on see, et ta ei saa kõndida, nii et kui proovida paljuneda seemneid maapinnale tilgutades, lõppeb see sellega, et need kasvavad kõik siinsamas kõrval. See on taimele halb, kuna paneb ta oma järglastega otsesesse konkurentsi, näiteks vee, valguse ja toitainete pärast. Nii et selle asemel, et seemned maapinnale pillata, ehitavad paljud taimed mahlaseid, suhkruga täidetud maitsepalle ja peidavad oma seemned selle keskele. Loomad tulevad toitu võtma, söövad seda ja viivad nii ka seemned minema. Need suhkruga täidetud pallid on puuviljad ja kuigi võib tunduda, et loodus on loonud avokaadod, õunad ja apelsinid ja banaanid, et inimesi õnnelikuks teha, tahtsid need taimed lihtsalt kuidagi oma seemneid laiali saata.