Pühapäev, 14. november 2021

Looduse kõrvaltoimed vol 9 - mürgid enda kaitseks

 


Riskin kirjutab 6. peatükis palju mõõkvaalast, illustreerimaks väidet, et loodus on äärmiselt ohtlik paik. Meile meeldib seda näidata rahuliku keskkonnana – kuna meeldiv on looduses jalutada ja matkata ja aega veeta. Oleme ka kiskjaid portreteerinud kui armsaid rahulikke olevusi.

Kõik me teame, et looduses tapetakse  elusolendeid teiste elusolendite poolt lakkamatult. Mõõkvaala puhul on inimesed vaadanud filmi Päästke Willy ja neile tundub nagu oleks tegemist suure ja sõbraliku loomaga nagu kodukoeraga.

 Mõõkvaal (Orcinus orca), keda teatakse ka mõõkdelfiinina, on suurim delfiinlaste sugukonda kuuluv vaalaline. Ta on tippkiskja, kes on tuntud oma mustvalge mustri poolest. Sarnaselt delfiinidega on mõõkvaalad targad ning äärmiselt sotsiaalsed loomad, kes elavad perekondlikes gruppides.




Florida Orlando okeanaariumis elab mõõkvaal Tilikum, kes teeb vaatajate rõõmuks igasugu trikke. Nii on tohutu 5 tonni kaaluva looma sõbralikkust kerge uskuma jääda. Veekeskust külastavad igal aastal miljonid inimesed, kuid paljud neist ei tea, et Tilikum on tapnud inimese kolmel korral.

Esimest korda kukkus noor treener kogemata basseini, kus Tilikum koos kahe teise vaalaga teda välja enam ei lasknud ning tõmbasid ta vee alla ja mängisid temaga seni, kuni ta suri. Vaalad ei teinud väljagi teiste treenerite püüdest vaalade tähelepanu endale tõmmata ja kolleeg päästa.

2010 aastal lamas üks vanematest treeneritest basseini ääres Tilikumi lähedal, kui vaal ta suhu haaras ja vee alla viis. Treener püüdis välja ujuda, vaal lükkas teda ninaga mööda basseini ringi kuni naise selgroog murdus ja ta uppus.

Kolmas juhtum oli ühe keskuse külastajaga. Keegi ei tea miks, kuid inimene peitis end sulgemise ajal keskusesse ära. Võib olla uskus ka see inimene müüti, et suured kiskjad on ohutud ja sõbralikud. Hommikul leiti tema alasti surnukeha Tilikumi basseinist. Sel ajal ei olnud seal kaameraid ning mis täpselt juhtus ei ole teada, kuid see oli julm surm. Mehe riided leiti basseini lähedalt pingilt st ta oli need ise seljast võtnud ja plaanis vist koos vaalaga ujuda. Mehe keha oli kaetud haavade ja hammustustega. Mõõkvaal ei ole leebe loom.

Looduses on dokumenteeritud, et mõõkvaalad toituvad rohkem kui 140 erinevast loomaliigist, alates lõhedest ja haidest kuni kajakate ja merilõvideni. Huvitaval kombel valib iga vaalade perekond ühte tüüpi toitu ja jääb selle juurde. Mõned söövad ainult kala. Teised, kes elavad samades vetes, ei söö midagi peale imetajate, näiteks pringleid ja hülgeid. Kalasööjad ja imetajate sööjad ei paaritu üksteisega ja tundub, et nad ei suhtle ka üldse. Nad mängivad oma toiduga nagu kassid, veavad seda meres ringi, tõmbavad vee alla, lasevad uuesti lahti ja see võib nii kesta tunde.

Tilikum ei söönud ära ühtki neist kolmest inimesest, kuid pole raske arvata, miks ta inimesi edasi-tagasi vedas ja väntsutas.



Mõõkvaalad ja teised nendetaolised röövloomad teevad oma saagile haiget, sest saaklooma liikumatuks muutmisest on neile kasu, aga saaklooma valu või kannatuste vähendamisest pole kasu. Kuna evolutsioon soosib isekaid, on see andnud vaaladele, kassidele, koertele ja paljudele teistele intelligentsetele kiskjatele instinktiivse soovi tapmise ajal oma saagiga "mängida". Tänu röövloomadele, nagu mõõkvaal, on loodusest saanud koht, kus loomad tekitavad üksteisele kujuteldamatut valu ja kannatusi. Tilikumi ümbritsevad tragöödiad tuletavad kainestavalt meelde, et metsloomad ei suhtu surma ega piinamisse põlgavalt nagu inimesed. Lihtne tõsiasi on see, et loomad lihtsalt ei kõhkle surmavat jõudu kasutamast, kui see neile kasulik on, ja neil pole põhjust kohelda tapetud loomi austusega või väärikalt.




Näiteks on Põhja-Ameerika laululind, keda kutsutakse õgijaks (Lanius ludovicianus), kes lööb oma saakloomad elusalt okastraataedade (või okkaliste põõsaste) külge nagu trofeed. Lindu vaadates ei ootaks kunagi nii jõhkrat käitumist: see on lihtsalt väike must-valge linnuke, kelle noka otsas on pisike, vaevumärgatav konks. Kuid just see väiksus on põhjus, miks lind peab loomadele, keda ta sööb, selliseid valusaid tegusid tegema.

Ma olen kunagi ammu-ammu kirjutanud blogis hallõgijast - sellist väikeloomade okaste külge riputamist teeb isalind, kuna emalind valib sellise isalinnu, kelle okaspõõsas või -traat on kõige rikkalikumalt ehitud. 


Juttu tuleb siinkohal maomürgi ja mürgi erinevustest. Inglise keeles on selleks kaks erinevat sõna: poison ja venom. Meie sõnaraamat tõlgib mõlemad lihtsalt mürgiks. Maomürki nimetatakse eesti keeles ka ofiidmürgis (venenum ophidicum). Ma ei tea, kas  ofiidmürgis on õige kasutada ka tigude ja meduuside mürgisust kirjeldades - kuid Riskin kasutab meduuside ja tigude puhul venom sõna.

Üks lihtsam selgitus on, et 

venom - kui see sind hammustab, sa sured 

poison - kui sa seda hammustad, siis sured

Kuigi konna sa võib olla ei hammusta, vaid sa puudutad ise tema mürgist lima.

Riskin kirjutabki, et  inimesed kasutavad mõisteid mürk ja ofiidmürgis (maomürk) ühtmoodi, kuid nende vahel on oluline erinevus.

Mürgid on kemikaalid, mida loomad kasutavad selleks, et takistada teistel olenditel neid söömast. Mõelge näiteks mürgise konna mürgisele nahaeritisele.

Ofiidmürgis seevastu on kemikaalide kokteil, mida süstitakse ohvrile konkreetse eesmärgiga teda kahjustada. Seda saab kasutada ründamiseks või kaitseks; mõnikord kasutatakse seda saagi alistamiseks ja mõnikord kasutatakse seda kaitseks kiskjate eest. Mõlemal juhul on see keemiarelv.

 

Australian box jellyfish

Füüsilise jõu asemel keemia kasutamine saagi jahtimisel tähendab, et saab süüa asju, mis on palju tugevamad kui sina ise, ja väga hea  näide on selleks meduus, kes tapab ja sööb kala.


Meduusid edastavad oma mürki mikroskoopiliste harpuunide kaudu. Neid on iga kombitsa vooderdises sadu tuhandeid ja kui kala kombitsasse ujub, tulistavad harpuunid selle liha sisse, pritsivad mürki ja kleepuvad siis tagasisuunaliste naelikutega kala nahka, nagu päris harpuunid teevad. See juhtub uskumatult kiiresti – harpuuniotsad kiirendavad jõuga, mis on 40 000 korda suurem kui gravitatsioon, ja kui puudutate meduusi nõela, on kogu asi läbi vähem kui kolme millisekundiga – neljakümnendik pilgutamiseks kuluvast ajast.

Inimestel on vaja olla ettevaatlik Austraalia meduusiga (Australian box jellyfish). Juhtudes nende lähedal ujuma võivad selle meduusi harpuunid tekitada naha pinnal tohutut valu,kuid palju hullem on see, mis toimub naha all.

Austraalia meduuside ofiidmürk paneb teie punastest verelibledest kaaliumi välja lekkima. Kui kaalium lahkub, lahkuvad ka vesi ja muud molekulid, nagu hemoglobiin, põhjustades rakkude tühjenemist. Lõpuks lagunevad punased verelibled laiali ja lahustuvad fragmentideks. See on halb, sest teil on vaja punaseid vereliblesid hapniku transportimiseks kopsudest kogu keha kudedesse. Kui kõik punased verelibled hävivad, hakkavad kogu keha koed lämbuma ja surema. Austraalia meduus on inimesele kõige survavam meduus, kuid enamik teisi meduuse meile ohtlikud ei ole.

 


Võite pidada tigusid aeglasteks, kahjututeks olenditeks, kuid need ei ole sõnad, mida saate koonustigude kirjeldamiseks kasutada. Koonusteod elavad troopilistes ookeanides, kus nad toituvad kaladest, vähilaadsetest ja muudest saakloomadest. Võite arvata, et need on tigude püüdmiseks liiga kiired. Koonustigude mürk on inimestele äärmiselt surmav, võib-olla kõige surmavam mürk maailmas. Tegelikult võib koonustigu inimese tappa vähem kui viie minutiga. Mõned inimesed kutsuvad neid sigaretitigudeks, sest kui oled ofiidmürgi saanud, jääb sul aega vaid viimase sigareti jaoks.

Huvitav on see, et koonusteo ofiidmürgis on peaaegu valutu, kuna see sisaldab võimsaid valu blokeerivaid valke. See teeb neist farmaatsiaettevõtete jaoks atraktiivsed uurimisloomad: võib-olla aitavad koonusteod kunagi avastada sõltuvust mitte tekitavad alternatiivid ravimitele nagu morfiin. Sellegipoolest on koonuste tigude mürgist valu blokeerivate valkude leidmine veidi nõela heinakuhjast otsimise probleem. Iga koonusteo liik toodab oma mürgi osana rohkem kui tuhat erinevat valku ja need valgud varieeruvad umbes viiesaja koonusteo liigi vahel. Tegelikult võivad valgud üksiku teo eluea jooksul isegi muutuda.

Koonusteod tapavad inimesi harva, sest enamik inimesi ei veeda öises troopikas vee all kuigi palju aega ja need, kes seda teevad, teavad koonustigudest tavaliselt piisavalt, et neist eemale hoida. Sellepärast on koonustigusid oma erakordselt surmavast ofiidmürgisest hoolimata süüdistatud vaid umbes kolmekümne inimese surmas.

Atrax robustus

Maailmas on ka 44000 ämblikuliiki, enamik neist mürgised (ikka see venom sõna). Suurem osa ämblikke inimesele mürgised ei ole.

See tähendab, et on mõned, mis võivad märkimisväärset kahju teha, ja mõne rühma ämblikud on tegelikult inimesi tapnud. Üldiselt on ämblikuhammustustest põhjustatud surmad aga väga haruldased. Isegi ämblikuliikide hammustused, mis võivad inimesi tappa, ei ole alati surmavad.  Ämblikud edastavad mürki mõlemal pool suud olevate nõelte kaudu ja enamik ämblikumürke on neurotoksiinid. Teisisõnu, need on kemikaalid, mis mõjutavad neuroneid. Neuronid on aju rakud, mis võimaldavad teil mõelda, ja samuti jooksevad nad mööda seljaaju ja väljuvad kogu kehas hargnevatesse närvidesse. Neuronid on ka putukatel ja tavaliselt on ämblikumürgi sihtmärgiks just need putukate neuronid, kuna enamik ämblikke sööb putukaid.

Hull on aga see, et iga konkreetse ämbliku mürk sisaldab tavaliselt palju erinevaid neurotoksiine, millest igaüks segab neuroneid veidi erineval viisil. Lisaks sisaldavad ämblikumürgid sageli ka muid turset ja valu põhjustavaid kemikaale. Erinevalt putukatele mõeldud neurotoksiinidest muudavad need muud kemikaalid mürgi eriti tõhusaks kaitseks suuremate loomade eest, kes võivad ämblikule haiget teha – näiteks  loomad nagu meie.

Inimestele kõige surmavam ämblik on poole- kuni kahetolline massiivsete kihvadega must metsaline, mida nimetatakse Sydney lehtervõrguämblikuks (Atrax robustus). Mujal maailmas on ka teisi lehtrivõrgu ämblikke, kuid ükski neist pole ohtlik.


Seal on rohkem kui 1500 skorpioniliiki ja neist umbes 25 on sellise ofiidmürgiga, mis võib inimese tappa. Vaatamata väikesele arvule sureb igal aastal skorpioni nõelamise tõttu maailmas umbes viis tuhat inimest, mistõttu mesilased ja maod on ainsad mürgised loomad, kes tapavad skorpionitest rohkem inimesi.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar